LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD-series Great Maestros. Beethoven, Brahms. Kalle Randalu, Estonian National Symphony Orchestra, Neeme Järvi

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

CD Jerusalem. Hortus Musicus

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

SiberiaMongoliaLogo

Expedition SIBERIA-MONGOLIA. July 28th − October 3rd, 2018. Two Toyota Land Cruisers, Kolyma “Road of Bones”, off-road, GULAG camps, abandoned ghost towns, Oymyakon − the Pole of Cold, Lena and Yenisei rivers, lake Baikal, Sayan and other Siberian mountains, endless taiga, Mongolian mountains and steppe, yurt and tent overnights, Sakha (Yakutia), Buryatia, Khakassia, Tyva, Altai, Buddhist temples and monasteries, Russian Orthodox churches, shamans, indigenous peoples, mystical spiritual places, Karakorum − the capital of ancient Mongol Empire, birth and death site of Genghis Khan, Siberian Jesus Vissarion... 

Read more: Siberia-Mongolia Blog (English)

SiberiaMongoliaLogo

 Coming soon (2019)! 12-part TV series for Estonian Public Broadcasting about the expedition SIBERIA-MONGOLIA. In co-operation with TV production company Osakond. Two Toyota Land Cruisers, Kolyma “Road of Bones”, off-road, GULAG camps, abandoned ghost towns, Oymyakon − the Pole of Cold, Lena and Yenisei rivers, lake Baikal, Sayan and other Siberian mountains, endless taiga, Mongolian mountains and steppe, yurt and tent overnights, Sakha (Yakutia), Buryatia, Khakassia, Tyva, Altai, Buddhist temples and monasteries, Russian Orthodox churches, shamans, indigenous peoples, mystical spiritual places, Karakorum − the capital of ancient Mongol Empire, birth and death site of Genghis Khan, Siberian Jesus Vissarion... Read also the interview from GO Reisiajakiri 6 / 2018.               

Read more: Siberia-Mongolia

VadimVissarion On Monday, December 17th from 4 until 5:30 pm Eastern European Time (UTC +2), a roundtable discussion with the former rock musician Vadim, who has become the chronicler and so-called “right hand” of Siberian Jesus Christ Vissarion. The conversation takes place in the “mixed language” of Russian, Estonian and English. You can listen to the chat live streaming on live.erpmusic.com or download our mobile application ERP Live from AppStore or Google Play.

 

Read more: Siberia-Mongolia II

SIBER-MONGOOLIA 2018SiberiaMongoliaLogo
I etapp Magadan-Abakan

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni "Arktika-Antarktika 2010" raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti 24 Aafrika riiki + 4 riiki hiljem. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu, Fiji. Nende ekspeditsioonide meekondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulges kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Kaug-Ida. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)

 

Marsruut

SibMong Magadan• P 29 juuli Magadan. 12−19 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 70−99%, päikeseloojang 21.32.

Saabume Moskvast ja seame kellad kohalikule ajale − UTC (Coordinated Universal Time) +11. Vaatamata ajavahest tingitud roidumusele teeme kuue tunni pikkuse jalustuskäigu linnas, turul ja Nagajevi lahe rannal. Kui oleks võimalik näha üle Ohhoota mere kaugele, avaneksid silmapiiril vasakult paremale vaated Kamtšatkale, Kuriilidele, Jaapani Hokkaidō saarele ning Sahhalinile. Paraku on nägemisel piirid ja ilmgi on udusevõitu. Seetõttu jäävad nägemisulatusse maadligi laskuvad pilved, mäeküngastel üksikud lumelaigud, roostes laevavrakid, roostes mammut (pildil), pudelipõhja vaatavad meremehed, veidi eemal GULAGi aegadest pärit armetuvõitu puulobudikud ja veelgi kaugemal viiekorruselised paneelelamud.

Olen varemgi Magadanis käinud, nagu ka enamikes teistes suuremates linnades, mida läbime algava reisi kestel. Noil kordadel noore mehena. Seega nagu polekski midagi uut avastada. Jah, ongi raske küsimus, miks tulla taas Siberisse ja Venemaa Kaug-Itta? See on minek teisele ringile, mitte enam lihtsalt läbima neid paiku ega tutvuma, vaid püüd minna mingilgi määral “sisse”. Kas ja kuivõrd sisseminek õnnestub ning kuidas see läbi blogikirjutiste ja kaamerasilma paistab, on iseküsimus.

SibMong AlaskaPosterMagadan on USVITLi endine keskus, see hirmuäratav tähekombinatsioon tuleneb sõnadest Управление Северо-Восточных Исправительных Трудовых Лагерей. Sunnitöölisi toodi siia laevadega Vanino sadamast. Nende ja muude Stalini-aegsete õudustega puutume kaudselt kokku lähipäevil.

Turul hakkab ootuspäraselt silma mereandide rohkus: harjus, keta, nerka, кижуч (lad k Oncorhynchus kisutch), gorbuša, paltus, jukola, trubatš, kammkarbid, krabid, krevetid... Ent silma jääb ka plakat kirjaga “Make Alaska Russian again!” (pildil). See on omamoodi tähelepanuväärne, selles väljendub paljude Kaug-Ida ja Kaug-Põhja venelaste ambitsioonikus ning ihalus kauge möödaniku järele. Teatavasti müüs Vene Impeerium 30. märtsil 1867 talle kuulunud hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks tegi see 4,74 $! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest märgatavalt, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Kuid samas, kes teab, kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks tulnud see loovutada ambitsioonikatele brittidele ühegi krossita.

• E 30 juuli Magadan – Ola – Magadan. 12−16 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 93%, tuul 3 m/s, päikesetõus 4.34, loojang 21.30. Läbisõit 80 km.

Ärkame vara, et juba kell 8 olla sadamas vastu võtmas konteinerit, millega saabusid siia meie kaks Land Cruiserit.

Kuni 1630-ndate aastateni olid Ida-Siber ja Kaug-Ida − st alad, mis jäid Baikalist ida poole ja ajaloolisest Siiditeest põhja poole − eurooplaste jaoks peaaegu tundmatud. Suhtlemine Siberi idaosaga sai alguse XVII sajandil, mil Vene riigi etteotsa asus Romanovite dünastia. Kolme sajandi pikkuse Romanovite valitsemisaja jooksul suurenes Vene impeeriumi territoorium tohutult − menuka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore arvutuste järgi keskmiselt 142 km² päevas! Valdava osa sellest kasvust moodustaski Siberi hõivamine. Suur osa Siberist liideti Venemaaga Mihhail I valitsusajal, kuid suur osa Kaug-Idast, sealhulgas Magadan, kus praegu viibime, veidi hiljem − Aleksei valitsusaja lõpul, aastal 1676.

SibMong OlaSuudmesPäeva teises pooles teeme väljasõidu Olasse, mis asub umbes 30 kilomeetrit Magadanist ida pool. Ent asulast märksa huvitavam tundub olevat samanimeline jõgi ning selle suudme lähedal asuv vana kaluriküla. Ola suudmeala lausa kubiseb kaladest ja hüljestest. Kuigi Toonartil on kaasas kalapüügiriistad, asub ta kalastama üsna omapärasel meetodil − käärib püksisääred üles ning püüab paljaste kätega kinni kaks vähemalt poolemeetrist kala, kes võivad meie hinnangul olla ketad. Õhtusöögi eelroog on olemas. Tänutäheks looduse lahkuse eest sooritab Toonart Jumalale meelepärase teo: püüab veel kolmandagi kala, vikerforelli, kuid mitte söögiks, vaid päästeoperatsioonina. Nimelt jäi forell “lõksu” väikesesse veesilma, mis mõõna tõttu on jäämas üha madalamaks ja madalamaks. Kajakad paneksid kala nahka lähema poole tunni jooksul, kuid nüüd pääseb ta taas ookeanilainetesse.

Õhtul kohtume kohaliku off-roaderi Vitaliga, kes vaatab üle meie kavandatud marsruudi ja rasketeks teeoludeks kohandatud maasturid ning jääb seepeale tõsiseks. Meil olevat kaasas liiga vähe varurattaid ja -rehve ning on väga vähe lootust, et me nende “mänguautodega” jõuame Jack Londoni järveni. Kui peaks neil päevil sadama, olevat see täiesti lootusetu ettevõtmine, sest veetase mägijõgedes võib lühikese ajaga tõusta paari meetri võrra. Võtame Vitali hoiatusi tõsiselt. Oleme moraalselt valmis võimalikeks muutusteks marsruudi osas ning ostame usbekkide rehviparandustöökojast varuks paar sisekummi. Kui usbekid saavad teada, et muusikuna olen teinud koostööd nende rahvusliku superstaari Sevara Nazarkhaniga, langeb kauba hind hetkega poole peale.

• T 31 juuli Magadan – Sokol – Palatka – Karamken – Jablonevõi – Atka – Dneprovski GULAGi laager – Gerbinski kuru (920 m) – Strelka – Gornõi – Larjukovaja. Läbisõit 420 km, kõrgus merepinnast 10−997 m, 7−16 °C, õhurõhk 894−980 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, pilves, vihm, päikesetõus 4.36.

SiberiaMongoliaMap1

Lõpuks algab tõeline kulgemine mööda Kaug-Ida ja Siberit. Teeme viimased ettevalmistused, tangime autod, täidame varukanistrid ning ostame kaasa gaasi priimuse jaoks, toiduaineid ja muud nipet-näpet.

Asume teele põhja suunas mööda Kolõma trassi. See kulgeb Magadanist kuni Nižni Bestjahi linnani, mis asub Jakutski kõrval, Leena paremal kaldal. Trassi pikkuseks on 2032 kilomeetrit, kuid meie jaoks kujuneb see mõistagi pikemaks, sest on kavas teha mitmeid kõrvalepõikeid. Miks nimetatakse teed Kolõma trassiks? Teatavasti on Kolõma Venemaa Kaug-Ida üks suuremaid jõgesid, aga usun, et antud kontekstis on vahest olulisemgi Kolõma teine tähendus. Nimelt, Kolõma on muutunud stalinistlike Kaug-Ida sunnitöölaagrite sünonüümiks. Kohalikud inimesed ütlevad selle tee kohta lihtsalt трасса − olles ulatusliku piirkonna ainus oluline autotee, on eristamise vajadused ja täpsustused liigsed. Novembris 1931 loodi Dalstroi ja juba samal aastal saabus Magadani 44 000 “rahvavaenlasest” ehitajat, lisaks 5700 vabatahtlikult tulnut. Nagu öeldud, ehitajad olid peamiselt GULAGi vangid, kes jätsid siia oma elu, mistõttu on trass tuntud ka kui Kontide tee. See pole luuleline liialdus, teekatte all on tõepoolest peidus kümnete ja kümnete tuhandete sunnitööliste surnukehad. Tegelik tee-ehitus algas 1932. aastal ning selle aastaga sai valmis 30 esimest kilomeetrit, järgmise 9 aastaga jõuti umbes 600 kilomeetri kaugusele Susumanini. See lõik on tänaseks suhteliselt kvaliteetne, esimesed 200 km lausa asfalt, sest sellesse on investeeritud kulla kaevandamisest saadud finantse. Aga edasi, Susumani ja Aldani jõe vaheline teeäärne piirkond on ülihõereda asustusega ning suuresti mahajäetud. Alles umbes kümme aastat tagasi sai tee lõplikult valmis sellisena, et on kuni Jakutskini läbitav igal aastaajal.

Siberlased on siinsete tingimustega harjunud ja ka meie teadsime, kuhu tuleme, kuid harvad siia sattuvad lääne inimesed on enamasti olukorrast šokeeritud. Nii näiteks püüdes guugeldades leida trassi kohta ingliskeelset teavet, ilmub järgmine kirjeldus: “... travel in Kolyma is serious adventure, with the very real possibility of death. The area is essentially lawless, undeveloped, barely populated, and unbelievably remote. /.../ Every year dozens of people die in the region from drowning, freezing, car accidents, starvation, tick-borne encephalitis, alcohol poisoning, fires, crime, wild animals, or just disappear. ... there is NONE of the safety net that accompanies nearly every other area that people travel, such as health care, consular support, English speakers, law enforcement, telecoms... Maps are generally out of date by a decade or more. Many towns listed on the maps will be either abandoned or completely vanished.

Lahkudes Magadanist lahkume ühtlasi e-levist, mistõttu blogi jätkumises võivad ette tulla enam kui nädalased viivitused. Ja paraku ongi nii, et kuigi reisipäeviku käesoleva sissekande kohal on kuupäev 31. juuli, kirjutan reaalselt seda teksti alles 9. augustil Jakutskis ning püüan eelnevate päevade sündmused osalt mälu järgi, osalt ülestähenduste põhjal taastada.

Justkui iseenesest kujuneb välja kaks ekipaaži. Kuna reeglina sõidab üks maastur ees ja teine selle taga, siis nimetame neid tinglikult Land Cruiser I ja II. Esimeses sõidame koos Toonarti, Silveri ja Tiinaga, teises Kaido, Inga, Hannes ja Sander. Mõistagi juhivad kõik meist igapäevaselt autot, kuid otsustame, et Siberi rasketes oludes on roolis soovitavalt Hannes ja Toonart, kel on pikaaegsed professionaalse rallisõidu ja off-roadi kogemused. Kuna olen üldjoontes kavandanud kogu reisi marsruudi, siis vähemalt esialgu asun kaardilugeja kohale. Ent ülesandeid jagub kõigile − üks tegeleb autode turvaelektroonikaga, teine hoolitseb toidulaua eest, kolmas hoiab silma peal finantsasjadel, neljas korraldab linnades majutust jne.

Läbime Palatka (vene k ‘telk’) alevi, mis on üllatavalt heas korras ning paistab silma jõukuse poolest. Edasi muutub pilt kurvemaks − Karamken (eveeni k Kарамкын, ‘tume’) ja Atka on kummituslinnad, neist esimene jäeti lõplikult maha mõni aasta tagasi, teise kõledad tondilossid seisavad tühjana aastast 2004.

SibMong LandscapeMaastik on suhteliselt laugjas, kõrgeid mägesid pole, Jablonevõi külast mitte kaugel on sopka kõrgusega 1828 meetrit. Ületame Jablonevõi kuru (972 m), mida võib teatud osas nimetada veelahkmeks lõunasse Vaiksesse ookeani ja põhja Põhja-Jäämerre voolavate jõgede vahel. Teiseks on pereval Deduškina Lõsina (997 m), mis viib meid üle Maimandžinski aheliku. Mitmeid kilomeetreid vonklevad teega paralleelselt kunagise naftajuhtme jäänused. Ja just siin, tegeliku autosõidu esimesel päeval lendab vastusõitva veoauto rataste alt Land Cruiser I esiklaasile kivi ning tekkinud mõrad pikenevad iga raputuse tagajärjel.

Pöörame trassilt vasakule Veselajari teele ehk Dneprovski traktile, läbime Tsentralnõi oja ning nüüd ootab ees 18 kilomeetrit off-roadi. Tänase päeva eesmärk on jõuda Dneprovski laagrini, mis eksisteeris kui erirežiimiga Berlagi osakond ajavahemikus 1940/1941 kuni 1954/1955. Dneprovskis asusid kassiteriidi (tinaoksiid SnO²) kaevandus ja maagirikastusvabrik. Peamised tööriistad olid kirka ja labidas. Laagris töötas korraga umbes 1500−3000 vangi, neist eestlasi 40−50, sealhulgas väidetavalt Tallina Toomkiriku ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja ning Tartu praostkonna praost Harri Haamer*, samuti Laidoneri ihukaitsja Osvald Jesjan. Dneprovski on tänaseni üks paremini säilinud laagrijäänuk.

Siinkohal oleks võib-olla paslik teha kõrvalepõige reisipäevikust... Tülikate inimeste saatmisel Siberisse on pikk ajalugu. Asumiselesaatmise sihtkohana on Siber tuntud juba alates umbes aastast 1600. XVIII sajandil asendati kohtuliku karistusena surmanuhtlus eluaegse sunnitööga, siis muutus väljasaatmine eriti ulatuslikuks ning XX sajandi alguseks oli Siberis arvatavasti juba 300 000 väljasaadetut. Väljasaadetute hulgas polnud mitte üksnes kriminaalkurjategijad, vaid ka poliitilised teisitimõtlejad või tsaarile tülikad inimesed − nagu näiteks XVIII sajandil Aleksandr Menšikov. Aga teatud ajal saadeti välja ka prostituute. Aga see kõik omandas enneolematud mõõtmed Stalini ajal. Glavnoje Upravlenije Lagerei (‘laagrite peavalitsus’) ehk lühendatult GULAG loodi aastal 1930. Stalini ajal võis GULAGi allüksustest läbi käia hinnanguliselt 18 miljonit vangi. Kui sellele lisada kuus-seitse miljonit asumisele saadetut, siis kokku moodustasid sunnitöölised umbes 15% tollase Nõukogude Liidu elanike üldarvust. GULAG sai üldmõistena rahvusvaheliselt tuntuks pärast Aleksandr Solženitsõni mastaapse mitmeosalise teose “Gulagi arhipelaag” ilmumist 1973. aastal. Lugesin seda paarkümmend aastat hiljem, juba tõlgituna eesti keelde. Kunagi suhtlesin üsna aktiivselt ka Aleksandr Solženitsõni Ameerikas elava pojaga. Ignat on pianist ja dirigent. Mäletan, et alati vältisime oma vestlustes GULAGi teemat, pigem rääkisime muusikast.

Milleks oli tarvis siia, Venemaa pea kõige kaugemasse serva, tuhandete kilomeetrite kaugusele tsivilisatsioonist rajada vangilaagreid ja tuua sadu tuhandeid või isegi miljoneid sunnitöölisi? Põhjused polnud mitte üksnes ideoloogilist laadi − et oli tarvis ära koristada tülikad ja mittevajalikud inimesed ning likvideerida nii-nimetatud kulakude ja rahvavaenlaste klass. Märksa pragmaatilisem põhjus oli see, et Venemaa vajas arendatava tööstuse jaoks maavarasid. Kolõma mäestikus, või nagu vahel täpsustavalt eristatakse − Ülem-Kolõma mäestikus − leidub kulda, tina, haruldasi muldmetalle, samuti pruun- ja kivisütt. Aastatel 1932−1956 rajati kaevanduste ja Magadani vahele teed. Tee-ehitusega seotud vangilaagrid ei kuulunud otseselt GULAGi süsteemi, need allusid institutsioonile, mille nimi oli Dalstroi (‘kaug-ehitus’). Tagantjärele on raske tuvastada, kui palju vange Kolõma laagritesse sattus. Vaevalt täpseid nimekirju NKVD arhiivideski on. Pakutud on väga erinevaid arve, sageli arvatakse, et ajavahemikus 1932 kuni 1953, st Stalini surma-aastani, toodi siia umbes 900 000 vangi, kellest vast 500 000 võis siinsamas leida oma otsa. Aga on oletuslikult välja pakutud ka märksa suuremaid arve, näiteks Aadu Oll, kes Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjoni tellimusel viis läbi väga põhjaliku sellekohase uurimuse, on Kolõma vangide koguarvuks pakkunud 8 miljonit. Ülirasked klimaatilised tingimused, üleinimlikult pikad, 10−14-tunnised tööpäevad ning äärmiselt vilets ja vähene toit − neis tingimustes suutsid vaid vähesed vastu pidada üle nelja-viie aasta, enamik aga lahkus paremasse maailma märksa kiiremini, paljud ei suutnud üle elada isegi esimest talve. Alates aastast 1945 Kolõmale väljasaadetud eestlaste arvuks on uurijad pakkunud 6000−8000, kellest jäi ellu ja jõudis koju tagasi väidetavalt vaid 8−12%.

Ent nüüd tagasi tänasesse päeva. Aina sajab ja sajab... Tundub, et tõeline seiklus on algamas. Mägedest allavoolav vesi uuristab teerajasse kraave, ojad paisuvad jõgedeks, jõgede veetase tõuseb pea meetri võrra (see pole kirjanduslik liialdus!), vool muutub üha tormakamaks. Jõgede läbimisel ulatub vesi isegi koolmekohtades üle kapoti ääre, lained pritsivad üle katuse. Esialgu näib, et tegemist on ägeda kogemusega, ent järjekordse jõe läbimisel saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Land Cruiser I kaotab korraks toetuspinna rataste alt ning vool hakkab juba autot endaga kaasa haarama. Tagumisest autost vaadates tundub olukord ilmselt veelgi tõsisem. Dneprovski laagrini on jäänud kõigest neli kilomeetrit. Land Cruiser II roolis olev Hannes teatab, et tema igatahes loobub katsest jõge ületada. Võtame vastu kiire otsuse, et peame sellest vesisest põrgust lahkuma nii kiiresti kui võimalik, sest veetase tõuseb lausa minutitega. Toonart, kes on Land Cruiser I roolis, pöörab otsa ringi. Võtame üsna suure riski, et läbida uuesti jõed ja ojad vastupidises suunas. Tagasipöördumine on hetkel ainuõige otsus, sest vastasel korral jääksime veevangi teadmata ajaks. Just eile kuulsime seigast, mil isegi kolmesillaveoga Kamaz jäi siiasamasse veevangi kaheks nädalaks. Ülalöeldu kokkuvõtteks tahaksin öelda, et meie õnneliku tagasijõudmise eest maanteele võlgneme tänu osavetele sohvritele Toonartile ja Hannesele. Ja autod on meil üpris hermeetilised, vaid kesk-konsooli tungis vesi ja salongi põrand sai märjaks. Oleks ehk tore lisada siia mõni olukorda illustreeriv foto, kuid kriitilistel hetkedel pole aega ega võimalust pildistamisega tegeleda. Auto pardakaamera videosalvestisest saab siiski ehk mingi pildi teeoludest (vt fragmenti YouTube’ist).

Kuhu jääda ööbima? Trassi ääres võõrastemaja ega sobivat laagripaika pole, ent vihma kallab nagu oavarrest. Õhtul kella 11 paiku jõuame Larjukovajasse. Land Cruiser I meeskond saab keskööks avatud katusetelgi, saades seejures läbimärjaks ning üsna poriseks, Land Cruiser II ekipaaž eelistab mitte märjaks saada ja mitte avada katusetelki, kuid see-eest peab leppima öö möödasaatmisega autos istuvas asendis.

* Harri Haamer ise oma Siberi mälestustes viibimist Dneprovski laagris ei maini, küll aga kirjeldab ta kinnipidamist Vanino transiidilaagris, samuti Magadanis, Kanjonis, Seimtšanis ja Lazo-nimelises kaevanduses.

• K 1 aug Larjukovaja – Orotukan – Razvedtšik – Spornoje – üle Kolõma jõe – Debin – Rõbnõi – Jagodnoje – Burhala – Polevoi – Susuman. Läbisõit 237 km, 8−12 °C, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 450−1005 m.

SibMong OrotukanMõne kilomeetri kaugusele meie peatuspaigast jääb Orotukan, kunagine Berlagi keskus. Teeme siia sissepõike. Varem kees siin elu, nüüd on enamik kortereid tühjad ja jäänud on vaid vähesed elanikud, hinnanguliselt alla tuhande. Edasi ületame Kolõma jõe ning alates Debini (jakuudi k ‘rooste’) külast kulgeb tee Tšerski mäestiku erinevate ahelike vahel.

Reisi jooksul puutume arvatavasti kokku umbes kümnekonna Siberi rahvaga. Ühest põlisrahvast oleks siin kohane rääkida, need on jukagiirid, kuigi pole kindel, et kogu Jakuutia reisi kestel kohtame ühtki jukagiiri rahvusest inimest. Üldse on jukagiire vaid poolteist tuhat, neist üle tuhande Jakuutias. Nad jagunevad kahte gruppi: tundra jukagiirid ja Kolõma jukagiirid. Siitsamast kohast sadakond kilomeetrit mööda Kolõmad allavoolu asub Seimtšani (jakuudi k хэйимчэн ‘koirohi’, evengi k хэймчан k ‘lahvandus, jääauk’) jõesuue ja samanimeline küla. Paraku me peame mingid valikud tegema ning sellesse külasse me ei satu. Aga mulle on see väiksearvuline rahvakild huvi pakkunud juba alates 1980-ndatest aastatest, mil sattus kätte etnograaf Vladdillen Tugolukovi õhuke raamat pealkirjaga “Кто вы, юкагиры?” (“Kes te olete, jukagiirid?”). Kuni põhjapõdrakasvatajatest eveenide ja evenkide saabumiseni piirkonda oli jukagiiride asuala palju laiem. Nad elatusid peamiselt jahist ja kalastamisest, põhjapõdrad olid nende “leib”. Kui aga põhjapõtrade migratsiooniteed läksid nende asualadest mööda, olid jukagiirid näljas ning rakematel aegadel ja ekstreemsematel juhtudel jõuti isegi kannibalismini.

Koolipõlves lugesin lisaks kooli kirjandustunnis nõutavale kohustuslikule kirjandusele hulganisti reisiraamatuid. Eesti keeles ilmus sari “Maailm ja mõnda” ja selle raames teiste hulgas ka Vene geoloogi Sergei Obrutševi raamat “Tundmatutel radadel”, mis jutustab siinseist paigust. Alates sest ajast on Jakuutia taiga, Indigirka ja Kolõma kärestikud, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikud kusagil sügaval mälusopis kui unistuste paigad. Aastakümnete tagant ei mäleta enam raamatus kirjeldatud detaile, aga loodetavasti järgnevad nädalad aitavad mälu värskendada. Alates Debini külast ja Kolõma ülemjooksust kuni Jakutskini hakkab meie teekond suures osas kattuma Obrutševi ekspeditsioonide marsruudiga. Väljapaistev geoloog, kes siinseid olusid arvestades kujunes paratamatult ka maadeavastajaks, viibis neis paigus aastatel 1926−1930, uuris eelkõige Kolõma, Indigirka ja Aldani jõgedega piirnevaid alasid, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikke. Muide, viimatinimetatud mäestikku ei eksisteerinud enne Obrutševi ekspeditsioone geograafilistel kaartidel. Ta läbis ka külmapoolused Oimjakoni ja Tomtori, kuhu me kõikide õnnestumiste korral peaksime jõudma vähem kui nädala pärast. Praegu on võimalik sinna sõita 4WD sõidukitega, ent siis, umbes 90 aastat tagasi, üksnes hobuste või põhjapõtradega, suvel teatud juhtudel ka parve või paadiga. Obrutševi teele jäi palju paiku, kuhu enne teda polnud veel kunagi astunud valge mehe jalg. Mõnikord juhtub paraku nõnda, et väljapaistva teadlase esialgu väga edumeelse ja konstruktiivse tegevuse tulemus võib kujuneda destruktiivseks. Võtkem näiteks Andrei Sahharovi termotuumareaktsiooni teooria väljatöötamine, mille tulemusena sündis vesinikupomm. Sealhulgas 58 megatonnine Tsaar-pomm, mille loomises osalemist Sahharov hiljem kahetses. Mingeid paralleele võiks tõmmata ka Obrutševiga. Aastal 1930 lõppes tema ekspeditsioon Kolõmale, ta esitas aruanded avastatud maavarade kohta ja juba kaks aastat hiljem hakkasid siia tekkima sunnitöölaagrid. Obrutšev sai esimese järgu Stalini preemia geoloogiliste uuringute ja tina leiukohtade avastamise eest NSV Liidu kirdeosas. Aga pole välistatud, et preemiat vastu võttes võis ka tema hinges sarnaselt Sahharoviga olla teatud kibeduse noot.

SibMong BridgeEsialgse reisiplaani kohaselt oleksime pidanud pöörama trassilt kõrvale ning off-roadi mööda jõudma Jack Londoni järveni. Tundub olevat üsna ebaloogiline, et üks Venemaa Kaug-Ida veekogu kannab Ameerika kirjaniku nime. Võime oletada, et sellel järvel võis kunagi olla ka mõni põliselanike keelne nimi. Ja igati loogilisem oleks, kui see oleks ümber nimetatud mõne Vene kirjaniku järgi. Aga miks anti aastal 1932 järvele just Jack Londoni nimi? Vanad kohalikud elanikud räägivad, et järve venelastest avastajad olevat leidnud kaldalt Jack Londoni raamatu “Martin Eden”. Teine versioon kõneleb, et paljud siinkandis tegutsenud geoloogid armastanud Jack Londonit, mistõttu antud järvele kirjaniku nimi. Jack London oli mu ema üks lemmikkirjanikke ning arvatavasti oli ta enam kui üks kord läbi lugenud peaaegu kogu Londoni loomingu. Seepärast ulatusid aeg-ajalt ka minu lapsekõrvadesse värvikad kirjeldused arktilisest loodusest, Alaskast ja Klondike’i kullapalavikust. Misiganes põhjusel ka Ameerika kirjaniku nimi sellele järvele kinnistus, meie ees avanev pilt võiks olla suurepäraseks illustratisooniks nii mõnelegi Jack Londoni teosele. Igatahes peetakse Jack Londoni järve Venemaa Kaug-Ida üheks kõige kaunimaks. Paraku me järveni ei jõua, sest sild üle Debini jõe on katki (pildil) ning veetase liiga kõrge selleks, et sõita läbi koolmekoha. Seetõttu teeme purunenud sillal vaid paar fotot ning võtame suuna Susumani poole. Selle kullakaevanduskeskuse kohta meenub värss: “Летом пыль, зимой туман − это город Сусуман”.

Muide, pole ehk liigne märkida, et Susumanis on keskkooli lõpetatud meie armastatud kirjanik Arvo Valton. Veidi enam kui nädal tagasi vestlesime temaga... Lähenesin Susumani teemale arglikult, kartes lahti rebida ammuseid hingelisi haavu, sest mõistagi ei viibinud Arvo Valton ja ta pere Siberis turismireisil. Ent kirjanikust vanahärra oli minevikumälestustest kõneldes pigem isegi positiivne.

• N 2 aug Susuman – Holodnõi – Neksikan – Bolševik – Arkagalinski kuru (960 m) – Kadõktšan. Läbisõit 148 km, 12 °C, pilves, vihm, õhurõhk 926 mbar, kõrgus merepinnast 630−960 m.

SibMong GoldMine

Täna, 2. augustil on vana slaavi paganlik püha − Peruni päev. Perun (vanavene k Перунъ) oli slaavi mütoloogilises panteonis üks austatumaid jumalaid, võiks öelda, et peajumal, äikese- ja kõuejumal. Peale äikese ja kõue olid tema valve all tuli, mäed, tuul, tammed, võhumõõgad, taevavõlv, hobused, vankrid, relvad, sõda ning sõjavõidud. Ühesõnaga veidi sarnane nagu Jupiter roomlastel, Zeus kreeklastel ja Indra hindudel. Perun on lisaks eelöeldule ka õigluse kaitsja, Kõigekõrgema Seaduse kaitsja ja samas halastamatu kohtumõistja, kelle pühaduse ees on hirmul kõik, mis või kes on roojane ja kuri. Perun hoolitseb sõdurite eest, kes on palunud talt palvetes abi lahingutes vaenlastega. Lahinguväljal langenud sõjamees saab igavese elu ning satub Peruni väkke, pühasse armeese, kus kaitseb kõiki õiglaseid inimesi. Vanadel aegadel korraldati Peruni auks suurejoonelisi tseremooniaid ja protsessioone, lauldi, söödi, joodi, tehti lõket. Nüüd on ajad muutunud, arvatavasti pole paljud venelased Perunist midagi kuulnudki.

Saame teada, et Sahha (Jakuudi) Vabariigi mitmetes piirkondades, kuhu oleme teel, on ulatuslike üleujutuste tõttu välja kuulutatud eriolukord.

Päeva esimese poole veedame firma Susuman Zoloto kullakaevanduses. Tänu karjääride sõbralikule tehnikadirektorile õnnestub meil näha kaevandamist (pildil ülal), kulla eraldamist liivast ning kuulda ka selle väärismetalliga seotud ärilistest aspektidest, vargustest jne. Ülalnimetatud Susuman Zoloto on suur eraettevõte, kuid siinkandis tegutseb ka üksiküritajaid nii legaalselt litsentsi alusel kui ka n-ö mustalt.

Teekond jätkub kullakaevanduste piirkonnas. Trassist vasakule jääb Holodnõi, mis oli siinkandis esimesi paiku, kus alustati kulla uhtmist veel enne GULAGi rajamist umbes 1930. aasta paiku. Algul töötasid selles lepingu alusel vabad kullaotsijad, hiljem vangid. Järgmine kaevandus − Neksikan (jakuudi k ‘roiskunud kohakene’) eksisteeris aastani 1998 kui küla, nüüd on alles vaid kullakaevandus. Pea kõigis töölisasulates on elanike arv langustrendis. Näiteks elas Bolševikus 1959. aastal 2367 elanikku, 1989. aastal 960, 2009. aastal 162 ja 2016. aastal vaid 54.

SibMong LaagerKadykchanPõikame trassilt sisse Kadõktšani (evengi k кадагчан − ‘väike kuristik’) kummituslinna. Varem elas selles söekaevanduse asulas 15 000 inimest. Aastal 1996 toimus kaevanduse šahtis plahvatus, olid inimohvrid, mispeale kaevandus suleti. Elanikud hakkasid lahkuma. Valitsus eraldas igale lahkujale toetuseks umbes 100 000 rubla, olenevalt töötatud aastatest. Majadelt võeti ära küte, infrastruktuur lakkas eksisteerimast, pensione enam ei makstud... Aastaks 2009 oli jäänud veel 235 elanikku, aasta hiljem lahkusid viimased. Korteritest on kaasa võetud kõik väärtuslik, kuid mõnes köögis võib olla veel poolenisti täis gaasiballoon, aknalaual on säilinud vaas närtsinud lilledega... Võib-olla oli need tosina aasta eest kinkinud keegi kavaler oma südamedaamile. Seda emotsiooni on sõnadega raske väljendada. Tarkovski “Stalkeris” kujutatu on selle kõrval lapsemäng.

Silver filmib drooniga. Paraku saab mobiiliaku tühjaks ning side drooniga katkeb. Otsime ümbruskonnast oma lendavat kaamerat paar tundi, kuid ega nõela heinakuhjast ikka ei leia.

Me ei plaaninud kummituslinnas ööbimist, ent ümbruskond on sedavõrd sürrealistlik, et otsustame siia jääda homseni. Kuna hakkab sadama, otsime suure tööstushoone (pildil), siseneme sellesse mõlema autoga ning paneme laagri üles hoone sellesse osasse, kus lagi pole veel sisse varisenud.

• R 3 aug Kadõktšan – Arkagala – Ust-Haktšan – Kolõmo-Indigirski kuru (1154 m) – sisenemine Sahha Vabariiki – Deljankir – Artõk – Burustah – Ust-Nera. Läbisõit 303 km, 2−20 °C, kõrgus merepinnast 440−1154 m, õhurõhk 900−950 mbar, pilves, vihm.

Meie järgmisteks sihtpunktideks on külmapoolused Tomtor ja Oimjakon. Just siitsamast Kadõktšani lähedalt pöörabki Tomtori suunas niinimetatud vana suvetee ning Google’i kaartide järgi on Tomtor vaid 253 kilomeetri kaugusel. Paraku on sillad lagunenud ning tee pole enam läbitav, vähemalt mitte autodega. Oleme sunnitud valima 696 kilomeetri pikkuse ringiga tee läbi Ust-Nera ning selle läbimiseks kulub vähemalt kaks päeva. Jätame kummituslinnaga hüvasti.

Arkagalinski kurule on püstitatud mälestusmärk Kolõma vangidele. Teeme lühikese peatuse, leinaseisaku. Veidi hiljem näeme trassi kõrval mälestusmärki allakukkunud lennukile, mis vedas Alaskalt varustust. Pommitaja A-20 “Boston” tõusis 1942 Seimtšanist ja pidi lendama Jakutskisse, ent süttis ja purunes.

SibMong TeedeSkeem

Siseneme Sahha (Jakuudi) Vabariiki ja keerame kellad tund aega tagasi Vladivostoki ajale (UTC +10). Muidugi oleks tahtmine panna sõna “vabariik” jutumärkidesse, kuna tegemist pole ju iseseiseva vaba riigiga. Aga antud juhul ei rõhutatagi Jakuutia nimes sõna “vaba”. See on respublica, mis ladina keelest tõlgituna tähendab tegelikult ‘rahva asi, rahvaga seotud’. Ent fantaseerigem edasi. Kui peaks juhtuma nõnda, nagu on ajaloo vältel lagunenud hiigelimpeeriumid, nagu lagunes enam kui veerand sajandi eest Nõukogude Liit, kui sarnaselt sellele peaks kunagi lagunema Vene Föderatsioon, siis just Sahha Vabariigil on iseseisvumiseks üsna suur potentsiaal. Sest maa on rikas ning arvatavasti peaks iseseisvana hakkama saama. Siin leidub teemante, kulda, naftat, gaasi, sütt, metsa, karusnahku... Edukaks iseseisvaks eksistentsiks jääb vajaka ühine piir teiste riikidega, Jakuutiat ümbritseb Venemaa, üksnes põhjas on ta avatud Põhja-Jäämerele, mis on aga laevatatav vaid vähestel suvekuudel väga piiratult.

Jõuame Ust-Nerasse, see on linna tüüpi alev, mis rajati 1937. aastal. Hiljem, alates 1940-ndatest aastatest asus siin Indigirlag, kus vangid ehitasid, kaevandasid kulda... Täna on Ust-Nera Oimjakoni ulussi keskus. Tänavanimedest jäävad silma ulitsa Lenina, Kommunistitšeskaja, Sovetskaja, Trudovaja...

Hilisel pärastlõunal teeme jooksutrenni Indigirka ääres. Jõgi on tavaliselt oktoobrist juuni alguseni jääs, kuid täna voolab see kõrge veetaseme tõttu vahutavalt. Väidetavalt on Indigirka väga kalarikas, eelkõige siialiste ja lõheliste poolest: siberi rääbis ehk obi heeringas, tšir ehk štšookur, muksun, nelma (võib kasvada kuni 1,3 m pikkuseks ja 50 kg raskuseks), arktiline omul, samuti tavaline meile tuntud siig.

Ja järgnevalt mõned Vikipeediast pärit värskeimad andmed: Sahha Vabariigis elab 964 252 inimest, neist jakuute (evengi k ‘hobuseinimesed’, omanimetus саха, mitmuses сахалар) 49,9%, venelasi 37,8%, ukrainlasi 2,2%, evenke 2,2%, eveene 1,6%, on ka tatarlasi, jukagiire, tšuktše jt. Jakuudi keel kuulub Siberi turgi keelte hulka, seda oskab 93% jakuute, aga ka paljud evengid, eveenid, jukagiirid ja siinsed venelased.

• L 4 aug Ust-Nera – üle Indigirka – Oltšanski kuru (1183 m) – Kjubeme – Agajakan – Jutšjugei – Tomtor. Läbisõit 386 km, 9–19 °C, õhurõhk 890–951 millibaari, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 420–1183 m.

Alustame sõitu Kjubeme ja Tomtori suunas, esialgu ületades Indigirka. Isegi trassiäärne asustus on ülihõre, pea olematu. Numbrilised näitajad kinnitavad nähtut: Sahha Vabariigi pindala on üle kolme miljoni ruutkilommetri ehk umbes 68 Eestit, kuid elanike arv Eesti omast umbes kolmandiku jagu väiksem. Sõidame pool tundi, seejärel tund, kuid tee kõrval on näha vaid taiga, sopkad, ojad, jõed... jälgegi inimtegevusest. Kauguse mõiste omandab uue tähenduse. Siinkohal meenub, et Siiditee ekspeditsiooni ajal, Tiibeti aladel räägiti piirkondadest, mis asusid kõrgemal kui 5000 meetrit merepinnast, et need on “kõrgel” ja alla 5000 meetri alad olid “madalal”. Teatud suhtumiste sarnasust võime märgata ka siin, Siberi südames, kõik, mille kohta öeldakse “kaugel”, jääb tuhandete kilomeetrite taha, kuid kõik, mis on kaugusel alla 500 kilomeetri, on “lähedal”, lausa “siinsamas kõrval”.

Ületame Oltšanski kuru (1183 m), mis asub Tšerski mäestiku sopkade vahel ning on üks maalilisemaid kohti seni läbitud Kolõma trassil. Kuru jääb ka meie teekonna kõige põhjapoolsemaks punktiks (64° 37' põhjalaiust). Me pole põhjapolaarjoonest kuigi kaugel, mistõttu on päevad ülipikad ja kesköögi paiku ei lähe päris pimedaks. Mõne aja pärast ületame Brjungjadinski kuru (ca 1182 m).

Keerame trassilt kõrvale niinimetatud vanale suveteele. Teeme peatuse Jutšjugei külas, kus elab umbes 300 inimest, kellest enamik on eveenid. Tegeldakse põhjapõdrakasvatusega, seda siiski üsnagi tagasihoidlikult. Kunagi oli Indigirka ja Jana piirkonnas umbes 130 000 põhjapõtra, tänaseks on neist hiigelkarjadest alles vaid riismed. Näib, et võõrad pole Jutšjugeis teretulnud, saame jutule vaid lastega ning ühe naisega. Ja siinkohal üks tähelepanek karude kohta. Kuigi senisel teekonnal oleme näinud vaid ühte karu, on meid pea igas külas hoiatatud karude rohkuse ja nende võimalike rünnakute eest. Sel aastal olevat karud eriti agressiivsed, kuna ulatuslike metsatulekahjude pärast on nad sunnitud oma “kodust” lahkuma. Hoiatajad on peamiselt venelased või muud sissesõitnud. Vesteldes aga eveeni lastega, kes on nende loomadega harjunud, jääb kõlama lohutus, et karuott suvel inimest ei ründa, sest marju ja muud toidukraami on küllaga.

SibMong SergeAga kes need eveenid (vana nimetus lamuudid) õigupoolest on? Tegemist on tunguusi-mandžu rahvaga, keda 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Sahha Vabariigis veidi üle 15 000. Antropoloogiliselt kuuluvad nad mongoliidse rassi baikali ehk paleosiberi rühma. Võrreldes evenkidega on nad lühemat kasvu ja heledama nahaga. Tõenäoliselt on eveenid kujunenud tunguusi ja jukagiiri hõimude segunemise tulemusel aastasadade jooksul. Varasemal ajal olid nad rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajad ja kütid, rannikualadel ka kalurid ja mereloomakütid. Alates XX sajandist on eveenid suures osas omaks võtnud paikse eluviisi. Nende keel kuulub tunguusi-mandžu keelte põhjarühma. Tänapäeval ei räägi ligikaudu kolmveerand eveene enam oma keelt, vaid on üle läinud vene või jakuudi keelele. Võimalik, et kohtume selle rahva esindajatega ka homme Tomtoris, sest ka seal pidavat elama 125 eveeni, väiksem tõenäosus on neid kohata Jakutskis või Handõgas.

Maasturite tagaossa on kinnitatud kronštein ning selle külge omakorda teine tagavararatas ning 20-liitrine kanister varukütuse jaoks. Ebatasastel teedel kulgemine on teinud oma töö − Land Cruiser II kronšteini kinnitusklamber ja üks polt on purunenud ning varuratas ja kütusekanister tahavad vägisi auto küljest ära pudeneda. Püüame traadi ja rihmadega leida ajutise lahenduse ning järgmisel nädalal mõnes Jakutski remonditöökojas probleemi lahendada. Autokered on kaetud paksu porikihiga, tagatuled, numbrimärgid ja logod ei paista enam üldse. Ning millegipärast hakkavad mõlema maasturi alarmid aeg-ajalt ilma nähtava põhjuseta huilgama. Kas ehk sai elektroonika jõgede läbimisel liialt märjaks? Ent ka midagi positiivset... Mitmed off-roaderid ütlesid, et sellele teelõigule ei piisa vaid kahest varurehvist auto kohta. Nõnda ostsime ka meie Magadanist veel lisaks sisekumme. Kuid tänaseni pole kummalgi autol ükski rehv purunend. Sülitagem kolm korda üle vasaku õla!

Hilisel pärastlõunal jõuame Tomtori, kus elab umbes 1200 inimest, peamiselt jakuudid. Jääme kaheks päevaks ööbima ühe eaka jakuudi naise, Susanna Sergejevna majja. Perenaine pakub mitu korda päevas rikkalikku toitu, muuhulgas stroganinat ehk sügavkülmutatud toore kala lõike, joogiks kumõssi. Need, kes meie hulgast söövad liha, naudivad põhjapõdrast valmistatud rooga. Õhtul saame sauna.

• P 5 Tomtor – Oimjakon – Tomtor. Läbisõit 85 km, 9−14 °C, õhurõhk 924−927 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 740−890 m.

Hommikul osaleme jakuutide traditsioonilises algõz-rituaalis (võrdle: tõva k алгыш), mille koostisosadeks on kummardused, annetused kohalikele jumalustele, lausumised ja parmupillimäng, kolm sümboolset ringi ümber lõkke, kumõssi joomine, soovetäitvate loomakarvade viskamine lõkkesse. Kõik see leiab aset tseremooniaplatsil, kus on arvukad serged − otsapidi maasse paigutatud vaiad või sambad, mille külge varasematel aegadel kinnitati hobuseid, kuid tänaseks on muutunud sahhade rahvussümboliks. Rituaali viib läbi naine, kes pole küll päris šamaan, kuid kes on šamaanide 12 astmest jõudnud poole peale. Rituaali lõppedes saab igaüks värvilise paela, mis tuleb lähedalasuva sopka otsas püha puu külge siduda ning koos sellega mõttes edastada oma salajane soov.

 SibMong TomtorAlgyz SibMong Algyz

Külastame sopka nõlva sisse kaevatud 110 meetri pikkust koobast. Kuna Tomtor paikneb igikeltsal, siis ka täna on koopa sisemuses temperatuur miinus 10 °C. See on täis jääd, härmatist, jääsklulptuure. Ja põhitegija on siin muidugi Tšis-khaan (jakuudi keeles Чисхан − ‘külma hoidja, külma valitseja’), kes ühtlasi täidab osaliselt ka meie jõuluvana rolli.

SibMong OymyakonPärastlõuna veedame Oimjakonis. Seal on raske liikuda, sest suurem osa külast on vee all, peatänaval ulatub vesi peaaegu kapotiservani. Hiljutiste vihmade tõttu on Indigirka tõusnud üle kallaste. Ent nüüd sellest, miks me Tomtori ja Oimjakoni (jakuudi k Өймөкөөн) üldse tulime. Kuigi selle au pärast võistlevad omavahel Tomtor ja Oimjakon ning mõlemasse külasse on püstitatud külmapooluse sammas, on tegelikult kogu selles regioonis põhjapoolkera kõige külmemad talved. Kui välja jätta Antarktika, siis siin on mõõdetud planeedi Maa madalaimad õhutemperatuurid: aastal 1926 arvutas Vene geoloog Obrutšev temperatuuriks −71,2 ℃. Seda loetakse mitteametlikuks, hiljem on siin mõõdetud –67,7 °C ning 60-kraadised pakased on pea iga-aastased. Jaanuari keskmine päevane temperatuur on −46,4 °C, jaanuari kõigi aegade kõige soojemal päeval tõusis kraadiklaasinäit miinus 16,6 kraadini. Vot nii!

Siinkohal on põhjust kõnelda ka ühest Eestimaalt pärit mehest. See on Gerhard von Maydell, baltisaksa päritolu parun, kelle kohta on isegi raske leida sobivat tiitlit või ametit. Ta sündis 1835 Tartus, õppis Tallinna Toomkoolis, lõpetas 1861 Tartu Ülikooli ja aastatel 1859–1883 viibis ekspeditsioonidel Amuuri piirkonnas, Jakuutias, Kolõmal... Seejärel naases Maydell Eestisse ning temast sai Teenuse mõisa omanik. Temalt pärinevad ilmselt üldse esimesed andmed Jakuutia ilmastiku kohta, samuti rajas ta Verhojanskisse meteoroloogiajaama. Tema elu lõpul ja osaliselt postuumselt ilmus Peterburis “Reisen und Forschungen in Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 1861−1871”. Selles töös esineb ebatäpsusi, kuid Sergei Obrutševi sõnade järgi sisaldas see siiski ainsaid vähegi teaduslikkusele pretendeerivad andmeid Ida-Siberi kohta enne Obrutševi enda ekspeditsioone.

SibMong BalaganKuigi ahjusid köetakse siin sügisest kevadeni 24/7, ei piisa ikkagi välisest kütmisest. Tuleb kütta ka seestpoolt. Vodka on vene ja eelkõige Siberi kultuuri osa. Vodka destilleerimise ajalugu on Venemaal üsna pikk. Arvatakse, et viljast hakati viina ajama Moskva kremlis asuvas kloostris aastal 1430. Ent Siberi põhjarahvaste hulgas on selle joogi pruukimisega mindud liiale. Seepärast on kehtestatud mitmed piirangud, reeglina müüakse poes alkohoolseid jooke ajavahemikus 14.00−20.00 ja eile külastatud Jutšugei külas ei müüda vägijooke üldse.

Nii Oimjakon kui Tomtor näevad välja üsna rustikaalsed. Siin on vanemaid traditsioonilisi trapetsikujuliste ülalt kitsenevate seintega elamuid − balagane, mis on valmistatud palkidest, vooderdatud muda ja sõnnikuga ning kaetud laastust või mätastest katusega.

• E 6 aug Tomtor – Jutšjugei – Agajakan – Kjubeme – laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres. Läbisõit 298 km, 9−17 °C, õhurõhk 864−947 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 525−1275 m.

Tomtorist lahkudes teeme peatuse Mjortvoje (vene k ‘surnud’) järve ääres (pildil all). GULAGi päevil olid ühes siinses laagris toiduvarud lõppemas ning vange ähvardas näljasurm. Et hoida elus ja töövõimelisena vähemalt osa sunnitöölisi, otsustati 150 vangi uputada sellesse väikesesse järve. Tomtori elanike hulgas on levinud jutt, et selle järel olevat järvest aastateks kadunud isegi kalad.

Kulgeme mööda asustamata piirkonda. Tee tõuseb umbes 1300 meetri kõrgusele üle Suntar-Hajata aheliku, paremal pool paistab sopka kõrgusega 2409 meetrit. Lauge maastik muutub kaljusemaks ja vastavalt sellele kannab ka ahelik nime Skalistõi. Ei tea küll, kuskohas täpselt kulgeb ajatsooni piir, aga asustamata alal ei oma see ka tähtsust. Igatahes seame kellad Jakutski ajale GMT / UTC +9.

SibMong MertvoeOzero SibMong HandygaRiverCamp

Paigaldame oma laagri (pildil) trassist veidi eemale Ida-Handõga jõe äärde. Toonart läheb kalale, kuid erinevalt eelmisest korrast, täna talle õnn ei naerata.

Oma varasematel reisidel Aasias, Ameerikas ja eriti Aafrikas oleme läbinud piirkondi, kus on kas lausa meie sealviibimise ajal või siis enne seda aset leidnud epideemiad või mida endiselt kimbutavad sääskede poolt edasikantavad viirused. Need haiguste kujul esinevad nuhtlused on malaaria erinevad vormid, samuti A ja B hepatiit, kollapalavik, katk, dengue palavik, marutõbi, Lääne-Niiluse viirus, ebolaviiruse Zaire’i vorm, lastehalvatus, skistosomiaas, meningiit, koolera, düsenteeria... Seda loetelu võiks jätkata. Oleme ikka püüdnud suhtuda nakatumise võimalusse täie tõsidusega, lasknud end enne reisile asumist mõnede haiguste vastu vaktsineerida, vältida kokkupuuteid võimalike haigusekandjate vere või kehavedelikega, kasutanud sääsetõrjevahendeid, pesnud hoolikalt käsi jne. Aga ikkagi, nii mõnelgi korral on üks või teine meist vajanud meditsiinilist abi. Siberis enamikke neist loetletud haigustest üldse ei esine või on neisse nakatumise tõenäosus ülimalt väike võrreldes näiteks ekvatoriaalse Aafrikaga. Aga siiski, liiga julge ei maksa olla ka siin. Puugid kannavad haigusi nagu puukentsefaliit ja puukborrelioos. Ning siinsed sääsed, kihulased ja parmud on väga tüütud, iseäranis õhtutundidel, mistõttu peame aegajalt kandma sääsevõrku, kasutama sääsetõrjevahendeid ning hoidma suletuna telgiuksi ja autoaknaid.

• T 7 aug laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres − Razvilka – Tomporukski kuru – Tjoplõi Kljutš – Handõga – Keskil – üle Aldani jõe – Uolba – Õtõk-Küöl. Läbisõit 350 km, 4−23 °C, õhurõhk 947−995 mbar, kõrgus merepinnast 100−530 m.

Tomporukski (kohalikud nimetavad vahel ka Širokovski) kuru viib üle Sette-Dabani aheliku. Mäeharjad paiknevad siin üsna risti-rästi, põhimõtteliselt ulatub siia suure Verhojanski aheliku lõunaots. Ent varsti jõuame mägede vahelt välja tasandikule.

Tjoplõi Kljutšis külastame muuseumi, mille ekspositsioon on pühendatud Kolõma trassi ehitusele. Veelgi põhjalikumad faktid laagrite kohta on kirjas Aleksejevi raamatus “Признаю себя виновным” (“Tunnistan end süüdi”), mis on välja antud Jakuutia Julgeolekukomitee kaasabil. Selles räägitakse 105 laagrist ja üldse on teada 165 Jakuudi laagri asukohta, mis paiknesid teineteisest 10−20 kilomeetriste vahedega. Tee rajamisel kasutati eranditult GULAGi tööjõudu, kes töötas sunnitööliste tingimustel. Mälust ei taha kuidagi kustuda kirjeldus vangide matmisest. Talvel surnud vangide alasti surnukehad lauti lihtsalt üksteise peale hunnikusse, varba külge seoti vineeritükk vangi nimega. Kevad-suve saabudes raiuti laibad üksteise küljest lahti, kaeti killustikuga ning nad lihtsalt jäid ehitatava tee alla. Seetõttu Kolõma trassi nimetamine Kontide teeks on eriti õigustatud.

Käime ka Tjoplõi Kljutši lennujaamas. Täna pole siin midagi erilist, on vaid kõige tavalisem maandumisrada koos pidust päevinäinud lennujaamahoonega. Ent Teise ilmasõja ajal, aastatel 1942−1945 toetas USA Nõukogude Liitu ning suur osa sõjalist abi saabus läbi Alaska ja Siberi. Fairbanksist startis Krasnojarski suunas umbes 8000 lennukit, mida tuli vahepeal tankida. Tjoplõi Kljutš oli just üks vahepeatusi ja tagavaralennuvälju.

SibMong LenaBirdTeeme peatuse enam kui 6000 elanikuga Handõgas (jakuudi k Хаандыга). 17 aastat tagasi pühiti see peaaegu täielikult maa pealt, sest Aldani jõgi tõusis kaheksa (!) meetrit üle kallaste.

Ületame Aldani jõe. Seda on võimalik teha praamiga mai lõpust oktoobri alguseni. Ülesõit võtab allavoolu aega umbes kolmveerand tundi (ülesvoolu vähemalt poolteist tundi). Miks pole sedavõrd tähtsal trassil silda? Ega’s see pole nagu silla ehitamine üle Emajõe, Aldan on siin mitu kilomeetrit lai, jagatud paljudeks harudeks arvukate saarte poolt.

Külastame Uolba küla, kuhu muuhulgas on püstitatud ausammas jakuudi legendaarsele šamaanile Foma Tšaškinile. Tema poeg Mihhail tegutseb tänagi šamaani ja ravitsejana. Mihhail Fomitšiga me paraku ei kohtu.

• K 8 aug Õtõk-Küöl – Kõjõ – Tšõrkjoh – Tšuraptša – Maralaiõ – Nuoragana – Tjungjulju – Nižni Bestjah – üle Leena jõe – Jakutsk. Läbisõit 270 km, 9−26 °C, õhurõhk 986−1002 mbar, kõrgus merepinnast 90−200 m.

Tänane päev kujuneb väga sisutihedaks. Esmalt külastame kaht vabaõhumuuseumi − Õtõk-Küölis ja Tšõrkjohis (jakuudi k Чөркөөх). Neist viimast võiks tinglikult nimetada “sahha Rocca al Mareks”. Astume sisse arhailistesse puitkirikutesse ning helistame nende kelli, uudistame balagane ja nende traditsioonilist sisustust, samuti suve-püstkodasid ja arvukaid sergesid, saame teavet laste matmise kohta puutüvesse.

SibMong ShamanStatueTeame, et kusagil Kõjõ ja Tšõrkjohi vahelt peaks paari kilomeetrine teerada viima suure šamaaniskulptuuri juurde, ent kuidagi ei suuda seda teeotsa leida. Lõpuks leiame siiski õige raja ning läbi tahkeks muutunud porihunnikute jõuame kohale. Ma ei kuulu nende eriti sensitiivsete inimeste hulka, kes näevad aurasid, tajuvad kosmilisi energiaid ning kõnelevad igal võimalusel paranormaalsetest nähtustest... Kuid selles maagilises paigas on tunda iseäralikku energeetikat.

Jakuutide šamanism on teema, mis vajaks muidugi pikemat lahtikirjutamist, kuid piiratud teadmiste tõttu ning kartuses väljuda reisiblogi formaadist jätan selle siiski tegemata. Niisiis siinkohal vaid mõne lausega... Aeg-ajalt kerkivad esile teatud persoonid, kel on oma tahtest sõltumata üleloomulikud võimed. Šamaaniks (jakuudi k oйуун, naisšamaan − удаҕан) saadakse läbi “šamaanihaiguse”, mida vahel põetakse aastaid. Haige nägemustes rebitakse nende keha mõnikord tükkideks, siis pannakse uuesti kokku. Sahhade kujutluse järgi on maailm kolmetasandiline. Ülemises elavad jumalused, keskmises meie, alumises kurjad vaimud ja haigused. Taevas on külm, väidetavalt mõikord šamaan “naaseb taevarännult” kaetuna jääpurikatega. Šamaan on meedium nimetatud kolme tasandi vahel. Rituaali jooksul leiab aset suhtlemine vaimudemaailmaga, surnute hingedega kontakti loomine, haigete ravimine, unenägude seletamine, tuleviku ennustamine, minevikusündmuste nägemine, erinevate ülemiste ja alumiste maailmade külastamine jne. Selleks võtab šamaan mõnikord looma − näiteks hundi − või linnu kuju.
Nii jakuudid kui ka teised põhjarahvad kasutavad rituaali läbiviimisel transi saavutamiseks punast kärbseseent, mis on lääne kultuuris lausa seene arhetüüp.
Seent kasutavad tavaliselt meessoost šamaanid ja see tekitab neis seisundi, millle puhul “teatakse kõike”. Vahel öeldakse, et šamaan ei tarbi kärbseseent omal soovil, vaid teda sunnib selleks kärbseseene vaim. Seen aitab võimendada šamaanitrummi, tantsu ja laulu mõju. Tekkinud hallutsinatsioonid võivad mõistagi detailides erineda, kuid sageli ilmuvad antropomorfse kujuga kärbseseenevaimud, kärbseseenemehikesed, kes vastavad küsimusetele, jutustavad või räägivad lauldes, juhivad šamaani käest kinni hoides läbi maailma, tutvustades minevikku ja tulevikku. Info edastatakse šamaanile kas une või hallutsinatsiooni ajal või pärast ärkamist. Kärbseseent kasutavad ka rahvalaulikud-jutuvestjad. Söönud enne eepose esitamist lauldes paar seent, suudavad nad laulda pea terve öö ning meenutada ka juba ununenud tekste. Seene toime aitavat tõsta ka füüsilist vastupidavust.

Meid hoiatatakse Tšuraptša (jakuudi k Чурапчы, evengi k ‘haisev, räpane’) kandis asetleidvate röövimiste eest ning soovitatakse seal mitte peatuda. Järgimegi antud soovitust, õhtu eel jõuame Nižni Bestjahis Leena äärde ning ületame praamil jõe. Leena − see on venepärane variant jõe kas jakuudi- või evengikeelselt nimest ning mis algupäraselt tähendab ‘suur jõgi’. Ja suur ta tõepoolest on: pikkus 4400 kilomeetrit, suurvee ajal veega täituva lammi laius 5−7, aga kohati 15 või isegi 20 kilomeetrit.

Lõpuks oleme Sahha Vabariigi pealinnas.

• N 9 aug Jakutsk. Läbisõit 8 km, 13−26 °C, õhurõhk 998−1010 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 37−39%, päikesetõus 4.07, loojang 20.43.

SibMong YakutskJakutsk on väga meeldiv linn, mõjub tugeva kontrastina viimase tosinkonna päeva jooksul nähtud tööstuslinnadele ja -alevitele. Stiilsena on taastatud vanalinn oma kasakate stiilis palkmajadega. Ning pärastlõunane õhutemperatuur +26 °C varjus on üle igasuguste ootuste.

• R 10 aug Jakutsk. Läbisõit 16 km, 12−23 °C, pilves, vihm, äike, õhurõhk 991 mbar, suhteline õhuniiskus 49−64%, päikesetõus 4.09, loojang 20.40.

Külastame mäenõlva sisse rajatud Jääkeltsa Kuningriiki, mis eksisteerib kui muuseum või külastuskeskus. Muide, Jakutsk on suurim linn maailmas, mis on rajatud igikeltsale. Igikeltsa paksus on siinkandis 200 meetrit ja see on tekkinud umbes 11 000 aastat tagasi. Seoses kliima globaalse soojenemisega on aga hakanud igikelts sulama. Võimalik, et see on pöördumatu protsess. Mõned keltsale ehitatud majad on Jakuutias hakanud viltu vajuma ning vajavad toestamist, aga see on siiski väike mure. Hoopis tõsisem mure on see, et igikeltsa sulamisega Siberi miljonitel ruutkilomeetritel vabaneb miljardeid tonne metaani, mis on süsihappegaasist 20 korda vägevam kasvuhooneefekti põhjustaja. Seetõttu Siberi igikeltsa sulamine on andmas üleilmsele kliimamuutusele enneolematut hoogu. Ja see hoog on sisse saanud peamiselt käesoleva sajandi algusest, siinkandis siiski mõnevõrra vähem, aga Siberi lääneosas eriti märkimisväärselt. Ja veel üks kaasnev probleem... Jakuutias leidis aset viimane siberi katku puhang aastal 1941. Kolmveerand sajandi eest maeti igikeltsa hulk sellesse haigusesse surnud põhjapõtru ja inimesi. Hiljem on see haigus meie teadvuses eelkõige külma sõja ajal loodud biorelvade ja antraksi-kirjade läbi. Sulamisega ärkab katkuviirus taas ellu. Viroloogid on hoiatanud, et igikeltsas on peidus teisigi viiruseid, millele inimeste immunnsüsteem enam vastu seista ei suuda, kuna nendega pole inimesed juba aastatuhandeid kokku puutunud.

Õhtupooliku veedame Tšotšur Murani Etnograafilises Kompleksis, mis asub Viljui trakti seitsmendal kilomeetril linnakeskmest läänes. Siin valitseb XVII sajandi atmosfäär, oleksime otsekui sattunud aega, mil siia saabusid kasakad. Sööme õhtust kasakate stiilis lodžis, kus pakutakse jakuudi-vene roogasid, näiteks indigirka salatit (külmutatud kala tükid sibula ja pipraga), stroganinat (külmutatud toore kala või liha lõigud) ja muid hõrgutisi.

• L 11 aug Jakutsk – üle Leena jõe − Nižni Bestjah – Turuuk-Haia kliff – laager Menda jõe ääres. Läbisõit 107 km,  12−15 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 94−96%, õhurõhk 990−995 mbar, kõrgus merepinnast 95−160 m, tuule kiirus 4 m/s, päikesetõus 4.12.

Praamisõit üle Leena vastuvoolu kestab vähemalt kaks korda kauem kolme päeva tagusest jõeületusest. Nižni Bestjahist võtame suuna lõunasse parallelselt Leena parema kaldaga. See on föderaalne autoee “Leena”, mis kulgeb Neverini ning mis aastal 2006 “võitis” tiitli the worst road in the world. Võib-olla tõesti oli 12 aastat tagasi olukord sedavõrd hull, kuid hetkel paistab asfalttee olevat kvaliteetne ning kohalike autojuhtide kinnituse kohaselt jätkub suuremas osas enam-vähem sellisena sadu kilomeetreid.

Pöörame trassilt kõrvale taigasse... Turuuk-haia kliffil kohtume ühe jakuudi rahvusest algõzi-meistriga, kes viib personaalselt Tiinale läbi lühikese lihtsustatud tseremoonia ja ennustab tulevikku.

Algse kava kohaselt peaksime täna õhtuks jõudma Ulusse, kuid muudame plaane ning sõidame veel 17−18 kilomeetrit mööda metsarada maanteest eemale kuni jõuame Kürülüüri jõe äärde ning otsustame jääda siia ööbima. Jõgi on äärmiselt maaliline, kaljuste kallastega, väikeste koskedega, kohati voolab otsekui kanjonis.

 SibMong Taiga   SibMong BearSign 

Läheme metsa seeni korjama. Taevas kattub ühtlaselt tumedate pilvedega ja hakkab sadama. Tiina ja mina oleme seeni otsides metsas ringi liikunud vast ehk kolmveerand tundi ning kohale hakkab jõudma arusaam, et oleme kaotanud suunataju. Püüame hüüda nii valjult kui suudame. Ei mingit vastust. Aga kui keegi hüüakski vastu, ega seda vist ei kuulekski, puude kohin, vihmavaling ning sadade sääskede pirin on liiga vali. Loodame, kui meie puudumist märgatakse, annab ehk keegi autosignaali. Ootame, kuulame püüdlikult... Liigume kord ühes, kord teises suunas... Ilm pole küll külm (+12 °C), aga oleme juba täiesti läbimärjad. Möödub veerand tundi, siis veel veerand tundi, hakkab juba hämarduma. Mõttes kujutan ette järgneva(te) öö(de) veetmist vihmasajuses taigas, toitumist tooretest seentest ja marjadest. Vaimusilmas näen ka võimalikku kohtumist karuga. Elava kujutluspildina kerkib mälusopist esile meie kunagise reisikaaslase Leonidi jutustus sellest, kuidas ta eksis ära Gröönimaal ning viis päeva sõi vaid marju ja sääski. Teeme Tiinaga järjekordse katse, püüame liikuda sirgjoones, püüdes meelde jätta iseloomulikke kõrgeid puid, et vajadusel tagasi tulla. Me ei tea, kas suund on õige, võib-olla on ees sadu kilomeetreid inimtühja taigat. Suund siiski oli õige, ja tegelikult me polnudki läinud laagripaigast kaugemale kui umbes 750 meetrit. Kõik läks hästi. Eksimine oli tingitud vaid meie rumalusest, loodetavasti võtame taiga pakutud õppetunnist õppust.

SibMong BuluusGlacier• P 12 aug laager Menda jõe ääres – Kerdjom – Buluusi liustik – Ulu – Verhnjaja Amga – Tommot – Nižni Kuranah – Verhni Kuranah – Aldan. Läbisõit 450 km, 10−21 °C, õhurõhk 934−994 mbar, vahelduv pilvitus, kerge vihm, kõrgus merepinnast 85−650 m.

Hommikul läheb Toonart kalale ja püüab suure haugi, mille Kaido ja Hannes valmistavad maitsvaks hommikusöögiks.

Tänase päeva sihtpunktiks on Aldan, läbida tuleb enam kui 400 kilomeetrit. Seetõttu teeme vaid paar lühikest peatust: Buluusi liustikul (pildil) ja Nižni Kuranahi kullakaevanduses. Tee ääres on külade läheduses näha ka paari kalmistut, kuid need on üsna räämas, sest jakuudid ei armasta seal käia. Jakuutide uskumuse kohaselt elavad surnuaias pahad vaimud − abahõd, kellega kokkupuude pole soovitatav.

Õhtuks jõuamegi “kullapealinna” Aldani (jakuudi k Алдан), mis aastani 1939 kandis nime Nezametnõi (‘märkamatu’). See on üsna sümpaatne, ligi 21 000 elanikuga (peamiselt venelased, ukrainlased, jakuudid, evengid) linnake.

• E 13 aug Aldan – Orotšen Vtoroi – Orotšen Pervõi – Bolšoi Nimnõr – Bolšoi Hatõmi – Tšulman – Nerjungri – Berkakit – Ijengra – Nagornõi – laager Jakuti jõe ääres. Läbisõit 438 km, 8−22 °C, õhurõhk 877−930 mbar, suhteline õhuniiskus 81%, kõrgus merepinnast 820−1225 m.

SibMong AldanChurchAldanis on nii katoliku kui ja vene õigeusu kirik. Neist viimasesse (vene k Церковь Святых Новомучеников и Исповедников Российских) teeme külaskäigu, paneme mõned küünlad. Preester pühendab meile vähemalt pool tundi, tutvustab kirikuhoonet ning õigeusu olukorda Sahha Vabariigis. Alustab juttu, et “täna, 31. juulil...” Ja tõepoolest, täna on 31. juuli vana kalendri järgi. Muuhulgas ütleb preester, et vene õigeusu ning jakuutide šamanismi kokkupuutest pole tekkinud sünkretistlikku religiooni. Ristiusu omaks võtnud jakuudid järgivad küll mõningaid šamanistlikke traditsioone, kuid ei teadvusta neid religioossel tasandil. Juttu tuleb ka Siberi elavast Kristusest, Vissarionist. Jätan preestri sellekohased väljaütlemised edastamata.

Teeme kõrvalepõike Nahoti kuumaveeallikate juurde, mis asuvad Tšulmanist 23 kilomeetri kaugusel. Sinna viib kitsas tee. Ootamatuks osutub aga asjaolu, et varasuvine jääminek on silla endaga kaasa viinud. Kõnnin läbi jõe leidmaks koolmekohal madalamaid kohti autoga vee läbimiseks. Lõpuks jõuame allikateni, mille ümber jooksevad ringi põhjapõdrad, veidi eemal on rustikaalne kabel. Land Cruiser I meeskond naudib suplust 1160−1764 meetri sügavuselt tulevas termaalses mineraalvees, ülejäänud veedavad seni aega metsaveerel pohli korjates.

Pöörame teelt sisse umbes tuhande elanikuga Ijengra külasse, mis on nime saanud samanimelise jõe järgi (evengi k ийэ − ‘sarv’, нгра − affiks, mis tähendab kohta). Elanikkond koosneb peamiselt evengidest. Oma emakeelt valdavad vaid vähesed vanema põlvkonna inimesed. Külaelenikega saame suhelda vene keeles.

Tõuseme Stanovoi mäeahelikule. Pärast kaheksat hakkab juba hämarduma, ent me pole veel leidnud sobivat laagripaika. Pöörame trassilt kõrvale Jakuti jõe äärde. Üks koht tundub sobivat, ent ümbruskond on täis tohutusuuri värskeid karujälgi. Otsime muu paiga, kus karujälgi on vähem ning need on väiksemad. Siia jääme, teeme lõkke ning püüame süüa kiiresti, enne kui vihma- ja äikesepilved meie kohale jõuavad.

• T 14 aug  laager Jakuti jõe ääres − sisenemine Amuuri oblastisse – Tõnda – Solovjovsk – Never − Skovorodino − sisenemine Zabaikalski kraisse – Amazar − laager Taptugarõ küla lähedal. Läbisõit 605 km, 8−24 °C, vahelduv pilvitus, öösel vihm ja äike, õhurõhk 901−951 mbar, kõrgus merepinnast 525−950 m.

Selleks, et saaksime jääda Tšitasse kaheks ööks, otsustame täna läbida kahe päeva teeekonna − 600 kilomeetrit. Kuna meie hulgas pole ühtegi suitsetajat, siis puudub vajadus ka suitsupauside järele, mistõttu saame läbida pikemaid vahemaid peatusteta. Seega 600-kilomeetrine päevateekond ei tohiks osutuda probleemiks. Jätame hüvasti Jakuutiaga. Vaatamata mõningatele ebamugavustele ja raskustele jääb sellest maast ja rahvast väga positiivne mälestus.

Teeme pikema peatuse Tõndas, BAMi “pealinnas”. See tuleb vist lahti kirjutada... Kuna meie ekspeditsioonirühma nooremad liikmed pole sellist kolmetähelist lühendit kuulnudki, siis on küllap ka blogilugejate hulgas neid, kellele nõuka-ajast pärit tähekombinatsioonid midagi ei ütle. Niisiis on tegemist linnaga, mis on Baikal-Amuuri magistraalraudtee olulisim sõlmpunkt. Tõnda on üks Venemaa umbes 400 nii-nimetatud monolinnast. Linn ja valdav osa selle elanikke olid ja on kas otseselt või kaudselt seotud raudteega. Aastal 1986 andsime ansambliga Vitamiin BAMi trassile jäävates asulates kontserte, käisime ka Tõndas. Sellest ajast on mällu sööbinud loendamatul hulgal ründevalmis sääski ja parmusid, kelle eest nii raudtee-ehitajad kui ka meie kaitsesime end pidevalt kasevihaga vehkides. Täna lendavad ringi vaid üksikud pirisevad tiivulised. Aga ka rahvast on vähemaks jäänud: 1980-ndatel aastatel oli linnas umbes 70 000 elanikku, tänaseks on rahvaarv vähenenud poole võrra. Kõrgkoolidest on linnas vaid raudteeinstituut, kes tahab õppida muud, see lahkub. Varem oli see nooruse linn, nüüd annavad tooni pensionärid. Ent väidetavalt on viimastel aastatel hakanud BAM paremini funtsioneerima, kaubavedude maht on suurenenud ja seega − ehk hakkavad ka Tõnda asjad taas liikuma ülesmäge.

Jõuame lääne-ida suunas kulgevale Siberi traktile M-58, mis kannab nime “Amur”. See on Venemaa kontekstis üks olulisemaid maanteid. Otsus tee rajamise kohta võeti vastu 1690. aastal, aga reaalselt tehti töödega algust umbes 40 aastat hiljem. Trassi valmismisaega on raske määratleda konkreetse aasta või isegi kümnendiga, sest ehitus käib tänaseni. Aga põhimõtteliselt oli võimalik sõita Moskvast sõita Pekingisse XIX sajandi keskpaigas ning teekonna pikkuseks arvestati 8839 versta (verst on teatavasti kilomeetrist veidi pikem). Sarnaselt Siiditeega jagunes ka Siberi trakt kohati paariks-kolmeks haruks. Kuna lõunapoolsel harul oli peamine kaubaartikkel Hiina tee, siis vene keeles kutsuti seda великий чайный путь, mida eesti keelde on ebamugav tõlkida, see oleks ‘suur tee-tee’.

Vesteldes kohalike inimestega saame mitmeid nõuandeid jätkuva teekonna osas. Esiteks, autopaagid soovitatakse täita enne sisenemist Taga-Baikali kraisse, hiljemalt Jerofei Pavlovitši tanklas, kuna edaspidi olevat diislikütus väga halva kvaliteediga. Samuti soovitatakse Zabaikalski krai maapiirkondades jätkata autosõitu täiskiirusel isegi juhul, kui keegi annab märku peatumiseks. Inimesed olevat pahatahtlikud ning liiga sageli esinevat röövimisi. Järgides nõuandeid, tangime Jerofei Pavlovitšis. (Alev on nime saanud Jerofei Pavlovitš Habarovi järgi, mehe järgi, kelle äärmiselt vastuolulisest tegevusest on ehk rohkem põhjust kirjutada kuue nädala pärast, mil oleme Habarovskis.) Jätkates liikumist, nüüd juba Taga-Baikali krai territoorimil, tundub, et äsjased hoiatused olid liialdatud. Siin on korralikud tanklad, kütuse kvaliteet ei erine millegi poolest Amuuri oblastis müüdavast ning inimesedki tunduvad olevat sõbralikud.

SibMong TrackAeg on otsida koht ööbimiseks. Pöörame teelt kõrvale Amazari alevi serva, see ei tundu laagripaigana kuigi meelitav. Ka järgnevate kilomeetrite maanteeäärsed paigad pole just kutsuvad, ent aeg läheb ning pimedas laagri ülesseadmine on üpris ebameeldiv. Seepärast jääme laagrisse Taptugarõ küla lähedale mahajäetud karjääri, umbes 400 meetri kaugusele raudteest. Teatavasti on liiklus Trans-Siberi raudteel üliintensiivne, hinnanguliselt möödub rong ühes või teises suunas iga 5−20 minuti järel, ja nõnda kogu öö. Seejuures on enamik rasked, rohkete vagunite ja/või platvormidega kaubaveorongid, mis tekitavad kõrvulukustavat müra. Kui peaks laagripaika hindama viiepallisüsteemis, siis vääriks see vast hinnet “kolm miinus”. Ent kuna oleme väsinud, siis vaatamata mürinale ja kolinale uinume kella 11 paiku. Tõsi küll, mõned meist otsivad kotipõhjast välja kõrvatropid.

• K 15 aug laager Taptugarõ lähedal − Bogomjagkovo − Narõn-Talatša − Tšita. Läbisõit 500 km, 15−29 °C, õhurõhk 900−956 mbar, hommikul udu, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 20.50, kõrgus merepinnast 480−1000 m.

Ärkame hommikul enne kella 7, pakime kokku laagri ning asume teele, et jõuda Tšitasse aegsasti. Maastik meie ümber muutub kiiresti, taiga saab läbi, laugeid mäenõlvu katavad lõputud rohumaad. Okaspuid pole enam üldse näha, üksikutes metsatukkades kasvavad kased. Õhutemperatuur aina kerkib ja kerkib, juba näitab termomeeter 29 soojakraadi. Lausa uskumatu!

SibMong KabelTeeme paar vahepeatust. Esiteks Nikolai Imetegija kabeli (pildil) juures. Ja teiseks Narõn-Talatša külas, kus elavad koos venelased ja evengid. Rustikaalse väljanägemisega majad on pilkupüüdvad.

Jõuamegi Tšitasse. Täna on see Taga-Baikali krai administratiivne keskus, enne seda oli oblastikeskus, kubermangukeskus ning veelgi varem pealinn. Jah, tõepoolest pealinn. Nimelt aastatel 1920−1922 eksisteeris Kaug-Ida Vabariik: de jure iseseisev riik, de facto Venemaa initsiatiivil loodud puhverriik Venemaa ja Jaapani vahel, mille eesmärk oli vältida järjekordset militaarset konflikti Jaapaniga. Ja niisiis, Tšita oli Kaug-Ida Vabariigi pealinn.

Mäletan häguselt 1980-ndate aastate Tšitad. Tänane linn jätab igatahes märksa positiivsema mulje. Silmatorkavalt palju on Hiina turiste ja ärimehi. Hotellis on kirjad kolmes keeles: vene, inglise ja hiina. Ainuüksi see fakt kõneleb ilmekalt iseenda eest. Paremate restoranide menüüs võib lehekülgede kaupa leida vene, burjaadi, hiina, mongoolia ja jaapani toite.

Alates tänasest hakkab Sander, kes on elukutseline füsioterapeut, meiega läbi viima võimlemistreeningut. Eelkõige teraapilist treeningut, välistamaks pikkade sõidutundide jooksul ühes asendis istumisest tulenevaid võimalikke probleeme.

• N 16 aug Tšita. 15−17 °C, õhurõhk 933−938 mbar, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 77−94%, tuule kiirus 3−4 m/s, päikesetõus 6.10, loojang 20.48, kõrgus merepinnast 650 m.

Pühendame päeva linnaga tutvumisele. Alustame Kaasani Jumalaema Ikooni kirikust, mille tänane hoone on püstitatud tosin aastat tagasi. Teadaolevalt toodi Kaasani Jumalaema ikoon Venemaale XIII sajandil. Peale seda, kui Kaasan tatarlaste poolt vallutati, kadus ikoon teadmata kuhu. Aastal 1579 ilmus ikoon prohvetlikult unes ühele 10-aastasele tüdrukule − Matronale. Unenäos anti tütarlapsele teada, kuhu oli ikoon tatarlaste eest peidetud. Ikoon leitigi ühe põlengus hävinud hoone tuha alt. Ikoon oli imelisel kombel endiselt särav ja imehästi säilinud. 1612 okupeeriti Moskva poolakate poolt. Moskva ja kogu Venemaa patriarh Hermogenes (Germogen), olles ise vangistuses, andis korralduse toimetada ikoon vastupanu juhtide Minini ja Požarski kätte. Veel samal aastal vabastati Moskva poolakatest ning võidu saavutamises omistati oluline roll Jumalaema eestkostele. Sest ajast sai Kaasani Jumalaema ikoonist Vene religioossete-rahvuslike tunnete sümbol ning armastatum Jumalaema ikoon. Selle järgi on maalitud veel loenadmatu hulk Jumalaema ikoone, kolme võime näha ka siinses kirikus.

Jätkame religioossetel radadel. Läbi tugeva vihmasaju siirdume otsima Tatari mošeed, mis on ainus tegutsev mošee Taga-Baikalimaal. Läbimärgadena jõuame kohale. Mulla on väga sõbralik. Kui Tiina jätkab temaga vestlust araabia keeles, on mulla poolehoid täielikult võidetud. Ta tutvustab meile aastatel 1907−1909 ehitatud hoonet, viib meid palveruumidesse, räägib piirkonna muslimitest ning islami taassünnist. Kohal viibib ka üks Jeemeni päritolu hafiz, kes suudab mälu järgi peast retsiteerida kogu Koraani. Palun teda lahkelt, kas ta oleks nõus esitama meile Koraani kaks esimest Koraani esimene surat ehk peatükki “Al-Fātiḥah” ja “Al-Baqarah”. Ning kohe hakkavadki tema suust kõlama algusvärsid Bismillāhi r-raḥmāni r-raḥīm. Al ḥamdu lillāhi rabbi l-’ālamīn...  (‘Armulise, helde Jumala nimel. Kiitus Jumalale, maailmade Issandale...’). Ta laulab väga stiilselt ning vokaalses mõttes täiuslikult. Silver filmib...

Järgmiseks sihtkohaks on Dekabristide kirik, mis täna tegutseb Dekabristide muuseumina. Teemaga tutvumine on meie jaoks äärmiselt aktuaalne, sest juba alates Jakuutiast kulgeme mööda vangistatud dekabristide radu. Muude eksponaatide hulgas jäävad silma koopiamaalid Sergei Grigorjevitš Volkonskist ja tema abikaasast Mariast. Vürst Sergei Grigorjevitš oli kindralmajor, 1812. aasta Isamaasõja kangelane, hilisem dekabrist, Peeter Volkonski vanavanavanavanaisa. Arvatavasti tuleb meil oma ekspeditsiooni lõpu eel veelgi kokkupuuteid Volkonskite suguvõsaga seotud paikadega, aga sellest kõigest hiljem.

Grupi kolm liiget kurdavad halva enesetunde üle, peas on justkui midagi korrast ära. Kaheksast kolm − seda on liiga palju, et olla juhus. Loodetavasti pole tegemist ebameeldiva viirusega, mis levib ka teistele.

SibMong ChitaStupa• R 17 aug Tšita – Jablonovo – Sohando – Gongota – Mogzon – Haragun – Hušenga – Gõršelun– Hilok. Läbisõit 286 km, 10−20 °C, õhurõhk 894−936 mbar, suhteline õhuniiskus 70−77%, vahelduv pilvitus, tuule kiirus 6 m/s, päikesetõus 6.12, loojang 20.55, kõrgus merepinnast 650−1025 m.

Hommikul tõuseme Titovskaja mäele, kust avaneb ülev vaade linnale ning millel asub kabel.

Enne Tšitast lahkumist külastame datsani ehk budistlikku klooster-templit. Õues on kaks stūpat, kolmas on ehitusjärgus, lisaks mõned palveveskid. Templi sisemus on tavapärane − freskod, thangka-maalid, troon širetee ehk kloostriülema jaoks, kaks kõrgemat istet rituaali läbiviijatele, kaks rida istmeid madalama järgu munkadele ja mungaõpilastele, suur nga-trumm, kaks gyaling-oboed, hulk kollaseid mütse, raamaturiiul kanooniliste pühade tekstide jaoks ning altar. Maalidel on näha nelja ilmakaare kaitsjad, ratas maailma kuue sfääriga, gelugi budismikoolkonna sugupuu, Roheline Tārā, kaastunde-bodhisattva Avalokiteśvara. Altari kesksel kohal on Buddha Śākyamuni üsna suur kuju, selle ees XIV dalai-laama Tenzin Gjatso foto. Kloostriülem viibib hetkel Moskvas, tema asemel võtab meid lahkesti vastu laama Radnadordžo.

Kuigi olime algselt kavandanud teekonna Tšitast Hilokini mööda Baikali trassi, otsustame siiski suurelt teelt kõrvale pöörata ning sõita mööda pinnasekattega rustikaalsemat teed läbi väikeste külade. Selleks ületame esmalt Jablonovõi aheliku ning edasi sõidame paralleelselt Hiloki jõega. Täna küll ei saja, aga on näha jälgi hiljutistest suurtest sadudest. Kõikjal on vesi, isegi 1000 meetri kõrgusel, justkui sõidaksime läbi raba. Vesi ei mahu voolama Hiloki jõesängis, madalamad kaldaäärsed kohad on üle ujutatud. Läbitud külade nimed Sohondo, Gongota, Haragun, Hušenga ja Gõršelun on sama autentsed ja eksootilised nagu nende väljanägeminegi. Sageli peame peatuma või teepeenrale sõitma, et anda teed lehmadele.

TSibMong Advertisementahaksin siinkohal teha ühe olulise tähelepaneku. Aastakümneid on räägitud Siberi ja Kaug-ida venelaste, samuti Venemaa põhjarahvaste ohjeldamatust viinajoomisest. Mu varasemad Siberi kogemused on vaid kinnitanud neid jutte. Nüüd oleme meeldivalt üllatunud, et reisil veedetud kolme nädala jooksul oleme kohanud vaid üksikuid, näppudel loendatavaid purupurjus inimesi. Kas on kapitalistlikus turumajanduslikus keskkonnas inimestel lõpuks tekkinud positiivsemad sihid silme ette, soov elada tervislikumalt... või on Venemaa presidendi karske eluviis eeskujuks?

• L 18 aug Hilok – Žiphegen – Petrovsk-Zabaikalski – sisenemine Burjaadi Vabariiki – Novoiljinsk – Zaigrajevo – Onohoi – Ulan-Ude – Ivolginsk − Ivolga datsan. Läbisõit 348 km, 14−29 °C, õhurõhk 910−946 mbar, valdavalt pilvitu, kõrgus merepinnast 550−805 m.

Ka täna valime edasisõiduks mitte Baikali trassi, vaid väiksemad külavaheteed. Siseneme Burjaadi Vabariiki ning keerame kellad veel tund aega tagasi vastavalt Irkutski ajavööndile GMT / UTC +8.
Siin-seal tee kõrval on üksikud stūpad ja väikesed templid.

SibMong VillageBaikali järvest ida pool, ida-burjaatide hulgas, on budism olnud valitsevaks religiooniks juba sajandeid. Budausk muudeti Taga-Baikalimaal seaduslikuks Vene imperaatori Jelizaveta Petrovna valitsusaja lausa esimesel aastal. See on isegi mõnevõrra üllatav, sest Jelizaveta Petrovna on ju tuntud eelkõige oma gallomaania, luksusearmastuse, õukonnapidude ja lõbujanu poolest. Samas oli tegemist väga religioosse valitsejannaga, kes sooritas korduvalt palverännakuid õigeusu kloostritesse ja muudesse pühapaikadesse. Tema suhtumine enamikesse teistesse religioonidesse ja konfessioonidesse oli pigem negatiivne. Jelizaveta valitsusajal tehti elu kibedaks vanausulistel. Üsna valitsusaja algul sunniti lahkuma juudid, kes ei nõustunud omaks võtma vene õigeusku. Jelizaveta ukaasi tulemusena lammutati Kaasani kubermangu 536 mošeest 418, mis olid rajatud n-ö ebaseaduslikult. Ja ometi, nagu öeldud, 1741. aasta ukaasiga legaliseeriti budism. Välismaalt saabuvad laamad, kui nad andsid Vene impeeriumile truudusevande, vabastati isegi maksudest. Burjaadi laamad kuulutasid Vene imperaatorid seepeale Valge Tārā (burjaadi k Tsagaan Dara-ehe) inkarnatsiooniks. Ja see kehastumine Tārāna pärandus ka hilisematele imperaatoritele kuni Nikolai II välja. 2009 külastas president Dmitri Medvedjev Ivolga kloostrit ning ta olevat kuulutatud  tänapäeva esimese Venemaa valitsejana Valge Tārā kehastuseks. (Muide 2013 käis Ivolgas ka Putin, teda siiski jumalanna kehastuseks ei kuulutatud.)
Aastaks 1917 oli Burjaatias 37 datsani 15 000 laamaga. Nõukogude ajal rünnati laamasid kahe lainena. Alates 1930ndatest aastatest, mil Stalin oli võimul, algas NSVLis kampaania välja juurida aastaks 1937 religioon. Enamik pühakodasid ja kloostreid suleti ja enamik munki saadeti GULAGi. Kuni aastani 1934 lasti maha, pandi vangi või saadeti sunnitöölaagritesse 1162 laamat. 1937−1938 lasti maha 600 laamat, 400 pandi kohalikesse vanglastesse, 1000 saadeti sunnitöölaagritesse. Aastal 1938 suri Ulan-Ude vanglas ka legendaarne Agvan Doržiev. Aga vähemal määral kestis laamade tagakiusamine veel aastakümneid edasi.

• P 19 aug Ivolga datsan. Läbisõit 37 km, 16−18 °C, õhurõhk 944−947 mbar, pilves, kõrgus merepinnast 565 m.

SibMong ItigelovTempleAastal 1944 kogus grupp burjaadi munki 16 auväärses eas laama allkirjad ning sõitis Moskvasse Stalini juurde palvega rajada uus budistlik tempel. Imelisel kombel saadi Stalini nõusolek ning järgmisel aastal pandi Ivolgale alus. Legendi järgi olevat templi koha kätte näidanud valge hobune, kes tuli sellele kohale. 1945. aasta detsembris viidi siin läbi esimene hural ja juba veebruaris 1946 tähistati tiibeti uus-aastat kooskõlas budistlike traditsioonidega. 1951 eraldasid võimud ametlikult maa kloostrikompleksi tarbeks. Tänaseks on kloostri territooriumil hulk templeid, budistlik ülikool Taši Tšoinhorling, stūpad, palveveskid, pandido-hambo-laama residents, munkade eluasemed, bodhi-puu, budistliku kunsti väike muuseum, raamatukogu, budistliku rituaalatribuutika kioskid.
1991. aastal avatud kloostriülikoolis õpib umbes 100 õpilast-huvaraki, kellel on võimalus valida nelja osakonna vahel: filosoofia, tantra, ikonograafia ja meditsiin.
Stūpad (burjaadi k субарган) on pühendatud Meditsiini-Buddhale, Buddha Šākjamunile, Agvan Doržijevile (seda kutsuvad kohalikud ka Kālacakra ehk Shambhala stūpaks).
Püüan nimetada ka kloostri territooriumil paiknevad templid: Tsogtšen-dugan (Цогчен-дуган, burjaadi kloostrite kontekstis tähedab see peatemplit), Tšoira-dugan (Чойра-дуган, filosoofia õppeosakonna tempel), Džüd-dugan (Жуд-дуган, tantristlik tempel), Maidarin-sume (Майдарин-сумэ, tulevase Buddha tempel), Devažin-dugan (Дэважин-сумэ, Buddha Amitabha paradiis), Sahjusan-sume (Сахюусан-сумэ, dharmapālade ehk Õpetuse kaitsjate tempel), Maanin-dugan (Маанин-дуган, kaastunde-bodhisattva Avalokiteśvara tempel), Ногоон Дара Эхын сумэ (Rohelise Tārā tempel) ja Künrig dugan (Гунрик-дуган, Buddha Maha-Vairocana tempel).
Datsan muutus mõned aastad tagasi palverännakute sihtpunktiks. XII pandido-hambo-lama Daši Dorži Itigelov istus aastal 1927 lootose poosi ja sisenes sügava meditatsiooni seisundisse. Enne seda ta palus oma õpilasi hiljem ta keha hauast välja kaevata ning lubas naasta elusana. 30 aastat hiljem kaevatigi ta keha hauast ning see oli imeliselt säilinud, nagu oleks ta surnud eile. Eksperdid tõdesid, et nahk, küüned ja juuksed olid säilinud suurpäraselt, lihaskude oli pehme. Ta keha kuulutati reliikviaks. Aastal 2002 toodi tema surnukeha datsani, aasta hiljem võeti vastu otsus ehitada selle reliikvia hoidmiseks tempel. See ehitati templi eeskujul, mille aastal 1906 projekteeris hambo-lama Itigelov ise. Reliikviat käiakse austamas lähedalt ja kaugelt.

Meie päev kujuneb väga sisutihedaks, blogimiseks jääb vähe aega... Hommikul kell 8 osaleme Dharma-kaitsate templi rituaalis, pärast seda saame osa liturgiast Tsogtšeni templis. Edasi kastame end radoonirikkas pühas allikas. Pärastlõunal külastame pea kõiki ülalnimetatud templeid. Õhtul teeme isekeskis mettā bhāvanā meditatsiooni, milles osalevad ka need meie reisigrupi liikmed, kes pole budistid.

• E 20 aug Ivolga datsan – Ivolginsk – Ulan-Ude – Verhnjaja Berezovka – Ulan-Ude. Läbisõit 60 km, 15−25 °C, õhurõhk 948−955 mbar, suhteline õhuniiskus 36−65%, tuule kiirus 3−5 m/s, kõrgus merepinnast 565−600 m, päikeseloojang 20.03.

Ulan-Udes (burjaadi k Улаан Үдэ) kohtume hommikul äärmiselt huvitava mehega − emtši-laama Tšimit-Dorži Dugaroviga. Emtši-laamad on ravitsejad-tervendajad, kelle ravimeetodid põhinevad tiibeti meditsiinil. 76-aastane Tšimit-Dorži on burjaadi ravitsejate hulgas üks kõige austatumaid ja nõutumaid. Sissejuhatuseks vestleme tunnikese mitte-meditsiinilistel teemadel: Vene tsaaridest, budismist... Tema elu on olnud põnev, oma akadeemilise budistliku hariduse omandas ta Mongoolias Gandantegtšenlini kloostris, hiljem oli Ivolga datsani širetee ehk kloostriülem. Muuhulgas selgus, et ta on olnud tuttav legendaarse Agvan Doržieviga, mehega, kes lõi kontaktid Venemaa ja Tiibeti vahel, tsaar Nikolai II ja XIII dalai-laama vahel. Samuti teadis Tšimit-Dorži Eestimaalt pärit budamunka Ashin Anandat (kodanikunimega Friedrich Voldemar Lustig), kellega kohtus Birmas. Kohtumise teine pool on pühendatud tervise ja haiguste teemadele. Toonart, Silver ja Tiina saavad emtši-laamalt kasulikke nõuandeid.

SibMong BerezovkaPärastlõunal teeme pikema jalutuskäigu Verhnjaja Berezovka külas asuvas Etnograafiamuuseumis. See on Venemaa suurim vabaõhumuuseum, laiub 37 hektaril. Siin on leide hunnide ajast ja rikkalik Siberi rahvaste puitarhitektuuri kollektsioon. Esindatud on evengid, Ees-Baikali burjaadid, Taga-Baikalimaa burjaadid, kasakad, staroverid, Vana-Verhneudinsk. Samuti on siin väike loomaaed, kus elavad hundid, karud, tiigrid, hirved, põdrad, hobused, sead, ilvesed, rebased, jänesed jne. Maailma suurim kaslane on Amuuri tiiger (lad k Panthera tigris altaica), aga nende arvukus on otseses seoses metsa raiumisega − mida vähem on metsa, seda vähem on metssigu, ja mida vähem on metssigu, seda vähem on tiigreid.

• T 21 aug Ulan-Ude – Sotnikovo − Ošurkovo – Iljinka – Troitskoje – Tarakanovka − Selenginsk – Kamensk – Babuškin – Tanhoi – Võdrino – sisenemine Irkutski oblastisse – Baikalsk − Utulik − laager Baikali ääres. Läbisõit 328 km, 13−24 °C, õhurõhk 936−956 mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 456−750 m, päikesetõus 5.43.

SibMong UlanUdeWindows21. augustil tähistasid vanad slaavlased Stribogi päeva. Stribog (vana-vene k Стрибогъ) on ida-slaavi mütoloogias tuulejumal. Pärimuse kohaselt elab Stribog Okijan-meres Bujan saarel ning tekitab igapäevaselt 77 tuult ning puhub need laiali kõikidesse ilmakaartesse. Slaavlased annetasid sel päeval tangu, viljateri, jahu, putru, leiba − pildudes seda laiali tuulde, paludes seejuures heaks viljasaagiks soodsaid tuuli. Tuuled, eriti keeristormid ja tornaadod, on salapärased ja hirmutavad; tornaadodesse visati nuge, kive, peksti neid kaigastega. Slaavlased needsid neid, kutsudes seejuures appi Peruni. Kõik tuuled, olgu nõrgad, paitavad või tugevad, on Stribogi lapsed ja lapselapsed. Olles tuule valitseja, Stribog võib esile kutsuda või lõpetada tormi või misiganes muu tuulega seotud ilmastikunähtuse. Kõiksuse tasandil on Stribog kui kosmiline tuul, jumalus Всебог Род’i hingamine. Pole kuulnud, kas ka tänapäeval venelased Stribogi päeva tähistavad, ent täna on igatahes ilm tuuline. Tuul segab isegi helisalvestust.

Ärkame hommikul vara, et jõuda juba kella üheksaks 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Püha Kolmainu Selenge mungakloostrisse (vene k Свято-Троицкий Селенгинский мужской монастырь), mis on rajatud 1681. aastal. Külastame liturgiat, milles äratab tähelepanu erakordselt kaunis ja kristalse kõlaga naishääl.

Keerame trassilt sisse Võdrinosse ja Baikalskisse. Võdrino on töölisasula, kus asus nn parandusliku töö koloonia IK-4, mis andis tööjõudu metsatöödeks. Muide, selles vanglas suri aastal 1974 nii mõnegi eestlase budismiõpetaja, laama Bidija Dandaron. Veel aastal 2012 oli siin umbes 1000 vangi, ent 2015 vangla suleti. Sellega seoses ilmusid meedias kriitilised artiklid, et töö kaotas 250 inimest ja see on külale “surm”. Omamoodi “surm” tabas viis aastat tagasi ka järgmist väikelinna Baikalskit, kus suleti tseluloosi- ja paberikombinaat.

Õhtu eel jõuame järve äärde. Nagu Ida-Aafrika riftiorus nägime pikki kitsaid sügavaid järvesid nagu Tanganjika ja Njassa, nii on siin Lõuna-Siberis teatud mõttes sarnane Baikal. 80 kilomeetrit lai, 636 kilomeetrit pikk, suurim sügavus 1637 meetrit, sisse voolab 1123 jõge ja oja, välja voolab vaid üks − Angara (burjaadi k Ангар мүрэн). Väidetavalt on Baikalis üks viiendik kogu maailma jäätumata mageveevarudest. Järvest läänes asub Euraasia laam, idas Amuuri laam, mistõttu on piirkond seismiliselt aktiivne. Tugevate maavärinate tõenäosus on väga suur, vältimaks katastroofe ehitatakse siinsed majad madalad või maavärinakindlad. Vesi pole järves kuigi soe, hinnanguliselt vast ehk 13 °C, aga viie- või kümneminutilise ujumise võtame siiski ette.

Kaldal näeme surnud hüljest (lad k Phoca sibirica). Hülged on ju üldiselt mereloomad... Kuidas nad Baikalisse sattusid, pole päriselt selge. Üks hüpoteesidest on, et ajal, mil Siberi jõed oli veerikkamad, tulid hõlged siia Põhja-Jäämerest Jenissei ja Angara jõgesid mööda.

Land Cruiser I elektrisüsteemis tekib mingi rike, arvatavasti lühis 12 / 230 V inverteris. Pingemuundur ja samuti lällar lakkavad töötamast. Hannese abiga saame raadioside tööle, inverterit mitte.

SibMong Sayan• K 22 aug laager Baikali ääres – Sljudjanka – Kultuk − Bõstroje − Tibelti − Zun-Morino − Hurai-Hobok − Aršan. Läbisõit 136 km, 15−29 °C, õhurõhk 907−977 mbar, öösel udu, päeval pilvitu, kõrgus merepinnast 456−1005 m.

Sljudjanka linna ja Kultuki vahel keerame teelt kõrvale Šamanski neemele, mis on burjaatide püha koht (burjaadi k Айха-Шулун − ‘hirmus kivi’). Siin on olnud asustus juba neoliitikumi ajal, leitud on koopamaalinguid. Teadaolevalt elas ühes kaljukoopas naisšamaan, kes ka suri selles koopas. Pärimuse järgi olevat šamaani surma järel tõusnud Baikali veetase. Hiljem on Šamanski neemel läbi viidud rituaale ja ohverdamistseremooniaid.

Pärastlõunal sõidame Aršani (burjaadi k Аршан − ‘allikas’), mis asub Sajaanides Tunkinski aheliku jalamil. Siin on kõike − kaunis loodus, nn Armastuse mäetipp, mongoli turg, kuumaveeallikas, kosk... Aršanis on ka kaks budistlikku kloostrit. Neist ühe, Hoimorski datsani (burjaadi k Хойморой дасан) − mida kutsutakse ka Bodhidharma templiks − on rajanud legendaarne Agvan Doržiev, kellest meil on olnud põhjust rääkida juba mitmel korral erinevates kontekstides.

SibMong LandscapeLovePeak• N 23 aug Aršan – Hurai-Hobok − Zun-Morino − Tibelti − Bõstroje − Kultuk – Irkutsk. Läbisõit 208 km, 12−25 °C, õhurõhk 800−909 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, päikeseloojang 20.11, kõrgus merepinnast 440−2412 m.

Tänase päeva esimese poole veedame Aršanis. Kes käib koskede juures, kes jalutab niisama ringi. Toonart, Inga, Tiina ja mina ronime Armastuse mäele. See on päris kõva tõus, Aršan asub kõrgusel 893 meetrit merepinnast, tipu kõrgus on 2412 meetrit. Seega tõusta tuleb üle 1500 meetri. Toonart, Inga ja Tiina käivad tipus ära. Lisan siinkohal sellest maalilisest maastikust ühe foto, mille tegin sadakond meetrit tipust allpool. Õhtul kurdavad kõik ronijad reielihaste valu üle.
Vaatame üle ka mongoli turu. Kes on tulnud reisile suveriietes, ostab eelolevate võimalike külmade ööde tarvis Mongoolia päritolu kaamelivillast sokke või muid soojendavaid kehakatteid. Minult kui heliloojalt on ISCM World New Music Days 2019 tellinud umbes veerandtunnise kooriteose, soovitavalt idamaise tausta või Aasia päritolu pillidega. Ja äkitselt näen turuletil kolme parmupilli... Kas ehk võiks see pill sobida kavandatavasse oopusesse? Valin kolmest parmupillist parima ja ostan, nikerdustega puidust pakendi saan kauba peale. Varem oli mu pillikollektsioonis Kambožast pärit pilliroost parmupill, nüüd siis ka metallist Mongoolia хэл хуур.

Olime oma tänase laagripaiga kavandanud Baikali veerde, ent aina tugevnev vihmasadu sunnib plaane muutma. Otsustame sõita Irkutskisse. Vaatamata tugevale vihmasajule jätab Irkutski südalinn väga sümpaatse mulje: stiilselt renoveeritud vanad majad, jalakäijate tänavad, hubased kohvikud, supermaitseka sisekujundusega retro-hotell... See kõik erineb väga palju kunagisest Irkutskist, mida mäletan kolme aastakümne tagusest ajast. 

• R 24 aug Irkutsk – Usolje-Sibirskoje – Zalari – Zima – Tulun – Nižneudinsk – laager Uki küla lähedal. Läbisõit 549 km, 15−23 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 100%, õhurõhk 943−963 mbar, tuule kiirus 9 m/s, päikesetõus 6.00, kõrgus merepinnast 410−585 m.

Eile mäkke tõustes ei märganudki, ent küllap puresid meie sääri mingid sääsesarnased lendavad olevused. Igatahes täna on jalgadel näha kümmekond punetavat laiku, mille keskel on umbes millimeetrise läbimõõduga tumepunane plekk. Ja − oh − kuidas need sügelevad. Ka reielihaste valu ei ilmuta esialgu veel taandumise märke.

Katusetelke avades märkame, et telgid, madratsid ja padjad on märjad. Mõnest madratsist saab vett lausa välja pigistada. Üritame oma varustust lõkke veeres kuivatada.

SibMong Misty• L 25 aug laager Uki küla lähedal – Taišet – sisenemine Krasnojarski kraisse – Borodino – Novaja Petšora. Läbisõit 460 km, 12−25 °C, hommikul ja õhtul udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 962−971 mbar, kõrgus merepinnast 330−416 m.

Öösel laskub laagri kohale tihe udu. Telgid saavad taas märjaks.

Asume teele, esimese peatuse teeme Taišetis (keti ehk Jenissei ostjaki k ‘külm jõgi’), mis 1930-ndatest kuni 1950-ndateni oli GULAGi allüksuste JugLagi ja OzjorLagi administratiivne keskus. Linn tekkis Trans-Siberi raudtee ehitamisega, hiljem on ka BAMi oluline raudteesõlm.
Milleks rajati BAM? Eelkõige selleks, et saaks raudteel liikuda ka Baikali järvest põhja poolt. Enne seda oli võimalik mööduda Baikalist vaid lõuna poolt. Aga veel enne seda... Raudtee lõppes Baikali kaldal. Vedur lükkas vagunid praamile, ning see sõitis Baikali idakaldale. Talvel pidi olema selleks praam-jäälõhkuja. Aga niiviisi sai korraga viia paar vagunit, seega rongitäit tuli üle vedada jupikaupa. Hiljem kasutati ka moodust, et paksule, umbes kahemeetrisele jääle paigaldati raudteerööpad ning Baikal ületati hobustega vaguneid vedades.

Siseneme Krasnojarski kraisse ning keerame kellad tund aega tagasi Krasnojarski ajale (GMT / UTC +7). Krasnojarski krai suurus on hoomamatu, üle 2,3 miljoni ruutkilometri ehk ligi 52 korda Eestist suurem. Ulatub Põhja-Jäämereni välja. Tudengipõlves käisin Krasnojarski krai põhjaosas Taimõri poolsaarel suusamatkal. Meenub, et meeskonnas oli 52-aastane mees, kel polnud kerge sügavas lumes ja mägedes mütata. Mõtlesin, et mis on küll vanamehel siiakanti asja. Nüüd, mil olen temast vanem − ei hakka ütlema, kui palju vanem − olen taas siin...

Sõidame Novaja Petšorasse ehk Uus-Petserisse, külasse, mis asub suletud-keelatud linna Zelenogorski ehk Krasnojarsk-45 vahetus läheduses. Siin elab hulk inimesi, kes peavad end eestlaseks või setuks. See, mis nüüd juhtuma hakkab, ületab kõik ootused. Meid tervitatakse arhailises eesti või seto keeles, pikema vestluse puhul minnakse üle vene keelele. Kutsutakse külla klubisse, raamatukokku. Õhtul leiabki aset paaritunnine kohtumine eesti-seto kogukonnaga, kellest suurema osa moodustavad eakamad naised. Paljud neist räägivad oma loo. Kõik nad on sündinud Siberis, kuid nende vana-vana-vanemad on tulnud XIX sajandi lõpus või XX sajandi esimestel aastatel Lõuna-Eestist, peamiselt Võro- või Setomaalt. Meid kutsutakse lauda, pakutakse head ja paremat, meie omalt poolt paneme lauale pudeli Vana Tallinnat. Koos laulame Seto hümni, Kaera-Jaani, Metsa läksin ma... ja Sepapoisse. Kohtumine möödub ülimalt südamlikult. Enne keskööd suundume väikese järve äärde oma välilaagrisse.

SibMong EstonianLady• P 26 aug Novaja Petšora – Krasnojarsk. Läbisõit 159 km, 10−26 °C, öösel udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 964−991 mbar, päikeseloojang 19.58, kõrgus merepinnast 170−400 m.

Hommikusöögi ajaks saabub meie laagripaika Ljubov Nikolajevna, kuigi venepärase nimega, aga tulihingeline eestlanna. Toob meile värskelt keedetud kartuleid, tosina kanamune ja purgi moosi ning palub, et enne külast lahkumist külastaksime ta kodu. Seda teemegi, kuid nüüd võtab ta meid vastu rahvariietes. Kõik on pisarateni liigutatud. Seda kõike on raske uskuda − kuidas küll need inimesed on tuhandete kilomeetrite kaugusel algsest kodumaast suutnud säilitada oma identiteedi ning isegi teatud määral eesti või seto keele? Igatahes on aeg eilsest õhtust tänase hommikuni üks meie reisi highlighte.

Saabume Krasnojarskisse. Mõni sõna sellest linnast... Krasnojarski asutasid 1628 vojevood Andrei Dubenskile alluvad kasakad kindlusena. Kindlustusi oli tarvis kaitseks Jenissei kirgiiside ja teiste põliselanike vastu, kelle venelased sellest piirkonnast ära ajasid. Tol ajal nimetati uued asulad tavaliselt jõe järgi, mille ääres nad olid. Seetõttu plaaniti esmalt kindlus nimetada Verhnejenisseiskiks (Jenisseisk oli juba olemas) või Katšinskiks. Esialgu nimetati seda dokumentides Katša jõe järgi Novõi Katšinsk. XVII sajandi keskel kindlustus asulale nimi Krasnõi Jar. See on tõlge katšinite keelsest sõnapaarist kõzõl jar, kus jar tähendab kõrget jõekallast või küngast ja kõzõl punast värvi. Ja vene keeles teatud kontsekstis tähendab красный lisaks punasele ka ilusat. Tsaaririigi ajal oli Krasnojarsk asumisele saatmise sihtpunkt, siia saadeti näiteks 8 dekabristi, samuti Lenin.

SibMong HvorostovskiPärastlõunal külastame Krasnojarski Ooperi- ja Balletiteatrit, mille fassaadile paigaldati just eile Hvorostovski nimi. Eile toimus Krasnojarskis ka Hvorostovski nii-öelda “teine matus” − vastavalt laulja soovile toodi osa põrmust tema kodulinna. Kavas on Krasnojarskisse püstutada ka ausammas suurele baritonile, lähinädalatel peaks selguma, milline ideekavand osutub valituks. Teatavasti võitles Hvorostovski oma elu viimasel kahel ja poolel aastal ajuvähiga, paljud kavandatud kontserdid ja ooperietendused jäid ära. Ravi tulemusena haigus korraks taandus, 2015. aasta septembris tuli ta taas lavale New Yorgi Metropolitanis, peaosatäitjana Verdi ooperis “Trubaduur”. See oli maailma muusikaelu suursündmus, kui õigesti mäletan − Meti hooaja avaetendus, Leonora rollis oli Anna Netrebko. Ja siis... kui lavale ilmus Krahv di Luna rollis Hvorostovski, etendus katkes korraks, puhkes sedavõrd tormiline aplaus, et orkestrit poleks enam olnud kuulda. Jah, on mõned kontserdid ja etendused, mis on jäänud mulle kauaks meelde, see on üks neist vähestest.
Ja milline kohtumine...! Teatavasti on ooperiteatri pealavastaja mu kunagine kursusekaaslane muusikaakadeemiast Neeme Kuningas. Kunagi elasime temaga isegi ühes ühiselamutoas. Kes oleks võinud siis arvata, et 40 aastat hiljem kohtume vana sõbraga tuhandete kilomeetrite kaugusel Siberis! Neeme räägib oma tegemistest, parajasti on tema töölaual Wagneri “Lendava Hollandlase” partituur. Käime Krasnojarski Koduloomuuseumis. Õhtul viib Neeme meid ooperi-galale, mis on pühedatud äsja meie hulgast lahkunud Dmitri Hvorostovski mälestusele. Suurel vabaõhulaval on sümfooniaorkester, segakoor, dirigent Konstantin Orbeljan ning arvukalt staar-soliste. Minu südame eeb soojaks veel asjaolu, et see kontsert toimub täpselt filharmoonia esisel väljakul... Ja samas filharmoonia suures saalis tegime Vitamiiniga 1980-datel aastatel 10 päeva jooksul 20 pilgeni väljamüüdud kontserti. Pakuti teha veel 20 lisakontserti, millest loobusime.

Eespoolnimetatud koduloomuuseumis keskendume peamiselt Krasnojarski krai põlisrahvastele. Ekspositsioonis on kujutatud evengide, nganassaanide, sölkupite, doganite, neenetsite, eenetsite jt elu, šamanismi ja tavasid. Mulle pakuvad enam huvi ketid (ket − keti k ‘inimene’) ehk Jenissei ostjakid, keda elab Krasnojarski krais alla tuhande. Seega pole kuigi tõenäoline, et me juhuslikult neist mõne otsa komistame. Antropoloogiliselt kuuluvad ketid mongoliidsesse põhja-aasia rassi ning nende peamiseteks elatusaladeks on traditsiooniliselt olnud karusloomajaht ja kalastus, alates XVIII sajandist järjest enam ka põhjapõdrakasvatus. Tänapäeval on ketid venestumas, 2010. aasta rahvaloenduse andmetel valdas jenissei keelte hulka kuuluvat keti keelt ainult 213 inimest. See on sedavõrd väike arv, et meil ehk polekski põhjust sellele tähelepanu pöörata, aga... Olles geolingvistikas küll profaan ning kartes asuda libedale teele, tahaksin siinkohal siiski tähelepanu juhtida mõningatele hüpoteetilistele seostele, millega puutusime teatud määral kokku juba oma Siiditee ning Arktika-Antarktika ekspeditsioonidel. Ja nimelt, Itaalia lingvist Alfredo Trombetti tuli välja ideega, et jenissei keeled on suguluses mõningate Põhja-Ameerika indiaani keeltega, ning aastal 2010 avaldas ameerika keeleteadlane Edward Vajda põhjaliku artikli, pigem uurimuse, mis omakorda kinnitab seda hüpoteesi. Tänapäeval räägitakse lingvistide hulgas järjest valjemahäälsemalt dene-jenissei keelkonnast, kuhu kuuluvad nii siinne keti, samuti keeled, millega puutusime kokku Ameerika-reisil suheldes indiaanlastega − st athabaska ja navaho keeled, aga samuti mõned isolaadid, näiteks burušaski keel, mida meil õnnestus korduvalt kuulda Pakistani põhjaosas Hunzas. Ühesõnaga, meie ekspeditsioonide jooksul, otsekui kivi kivi peale ladudes hakkab selgemaid piirjooni omandama “hoone” − maailm koos oma rahvastikuga, ning järjest enam saavad kinnitust hüpoteesid kunagisest rahvaste rändest Aasiast Põhja-Ameerikasse ning nõnda-nimetatud Beringia teooria.

• E 27 aug Krasnojarsk. Läbisõit 141 km, 14−27 °C, kerge pilvitus, õhurõhk 905−986 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, päikesetõus 5.41, loojang 19.56, kõrgus merepinnast 270−680 m.

Hommikul toimub meil meeskonna osaline vahetus. Viime lennujaama Kaido ja Inga, kes lendavad läbi Moskva Tallinnasse, ning juba mõnikümmend minutit hiljem võtame vastu Aivo ja Raivo.

Venemaa administratiivsed keskused ja muud olulised linnad on täis valimisreklaame, 9. septembril toimuvad kubernerivalimised. Erandiks pole ka Krasnojarsk. Kui mitmetes vabariikides, kraides ja oblastites tõotab tulla tasavägine valimisvõitlus ning tulevane kuberner ei pruugi selguda esimeses valimisvoorus, siis Krasnojarski krais on välja kujunenud väga selge favoriit − senine kuberneri kohusetäitja, eestipärase perekonnanimega Aleksandr Uss. Tema võidu peale oleksin valmis kellegagi kihla vedama.

Pärastlõunal ronime, või pigem jalutame, Jenissei kaldal asuva mäe otsa, et näha kuulsaid Krasnojarski kaljusid (vene k Столбы).

• T 28 aug Krasnojarsk – Ovsjanka – Divnogorsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Salbõkski kurgaanid – Tšernogorsk – Abakan. Läbisõit 490 km, 15−24 °C, pilvitu, õhurõhk 948−995 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, tugev tuul, päikesetõus 5.43, loojang 19.54, kõrgus merepinnast 245−780 m.

Täna liigume algul lääne suunas, aga edasi peamiselt lõuna suunas mööda maanteed “Jenissei” paralleelselt Jenissei jõe ning Krasnojarski veehoidlaga. Jõe nime kandev maantee pole kuigi vana, rajatud alles 1966. aastal. Divnogorskis näeme jõe vastaskaldal kaljumoodustist nimega Monah (vene k монах − ‘munk’). Ületame Jenissei. Krasnojarski hüdroelektrijaama tammi suurus on muljetavaldav. Jõeorg või pigem isegi kanjon on selles kohas kitsas, umbes 750 meetrit. Aga tammi pikkus on 1972 meetrit, suurim kõrgus 128 meetrit. Tammi taha on tekkinud tohutu veehoidla pikkusega 388 kilomeetrit ning maksimaalse laiusega 15 kilomeetrit. Muide, seesama tamm on kujutatud Vene kümnerublase paberraha tagaküljel.
Varem olen Jenisseid näinud kaugel polaarjoone taga Dudinkas, kui läksime suusamatkale Putorana mägedesse. Seal, alamjooksul, on jõgi muidugi märksa suurem ja võimsam. Vooluhulk sõltub väga palju aastaajast, kuid igatahes on tegemist nii Venamaa kui Siberi veerikkaima jõega ning kui tuua võrdlusi Maarjamaaga, siis võrreldes näiteks meie armsa Emajõega, siis vahe on pea tuhandekordne. Jõe nimi arvatakse tulenevat kas vana-neenetsi keelest (Енэсий), või evengi keelest (Ионесси), kus see tähendab ‘suur vesi’. Üks detail on aga märkimisväärne − pea alati on jõgesid seostatud feminiinse poolega, olgu siis tegemist Emajõega, Emakese Volgaga, Indias voolava Gangese, mida seostatakse Ganga nimelise jumalannaga, või Hiina Kollase jõega, mida samuti kutsutakse hellitavalt Ema-jõgi. Ent Jenissei − sibirjakid nimetavad seda mõnikord Jenissei-batjuška (Енисей-батюшка) ehk siis ‘isake Jenissei’.

Peatuse teeme Hakassia piiril. Nagu hiljuti läbitud Jakuutia ja Burjaatia, nõnda sisaldub ka Hakassia kui administratiivse üksuse nimes alates aastast 1992 sõna “vabariik”. Põlisrahvas on siin hakassid (endanimetus mitmuses тадарлар, varem kutsuti ka abakani, minussinski, atšinski või jenissei tatarlasteks) on märgatavas vähemuses. 1930-ndatel asustati siia ümber tohutult venelasi ning tänaseks on põlisasukaid vaid umbes 12% elanikkonnast ehk arvuliselt kusagil 63 000 kandis. Ületanud Hakassia piiri, on märgata muutusi ka maastikus: lauged mäed, lõputud stepid. Tahes-tahtmata tekib lõpmatuse tunne nii ruumilises kui ajalises mõttes. Aastal 2015 käis Eestis festivalil “Orient” hakassi rahvamuusikaansambel Ülger ning nende juht Kuchen Ayharkh Sayn andis festivali raames toimunud etnoloogikonverentsil väga huvitava ülevaate hakasside maast, kultuurist ja uskumustest. Siinkohal meenuvad Ülgeri laulud ja ansamblijuhi jutustused... Hakassia maastikud harmoneeruvad suurepäraselt pikaldaste, otsekui ilma lõputa rahvalauludega.

SibMong RockEnne pealinna Abakani jõudmist teeme trassilt umbes 40-kilomeetrise kõrvalepõike Salbõkski kurgaanide juurde. Künkad on ümbritsetud tohutute monoliitidega. Siia on maetud sküütide valitsejad V−IV sajandist eKr.  Kohalikud inimesed räägivad väga erilisest energiavoost, mis otsekui purskub välja maa seest. Nagu Hakassia teisedki menhirid, asub ka see üsna erilises paigas, maakoore murdumise kohal − madalsagedusliku geoanomaalia epitsentris. Mõned Hakassia teadlased on väitnud, et tektoonilistest lõhedest eraldub energia, mis pole tänasele teadusele veel tuntud, ent avaldab mõju inimorganismile. Kivisteelist lähtuv kiirgus ei pidavat olema elektriline, radioaktiivne ega magnetiline. Oleme kuulnud ja lugenud geopatogeensetest aladest ka väljaspool Hakassiat kusiganes mujal, sageli ka negatiivses kontekstis kui elamiseks ebasobivatest paikadest. Arvatavasti me külastame veel mõnda sarnast paika, siis ehk räägime sel teemal põhjalikumalt.

Õhtul kohtume meie uue reisikaaslase Toomasega. Kahjuks jõudis ta lennukiga Abakani ilma pagasita, ehk toob homne päev ses osas lahenduse.  

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Jermakovskoje – Grigorjevka – Tšornaja Retška – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Aradan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Aržaan – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak. Läbisõit 400 km, 12−20 °C, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 88%, õhurõhk 855−985 mbar,  kõrgus merepinnast 245−1445 m, päikesetõus 5.57

Järgneval viiel päeval meil arvatavasti puudub ligipääs internetile, loodetavasti lugejad andestavad järgmiste sissekannete ja fotode üleslaadimise mõningase hilinemise. 

Reis jätkub saidil Siber-Mongoolia 2018 II etapp ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.


I etapi meeskond

Hannes Loopere, Toonart Rääsk, Kaido Kepp, Silver Siilak, Sander Starast, Inga Karu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

LogoToyota       Imagetext      LogoTacticalFoodpack       LogoOsakond       ERGO Logo      LogoWrapit

Tänu: Toyota Baltic AS, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Aimar Ventsel, Jaanus Piirsalu, Väino Laisaar, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Loe lisaks GO Reisiajakirjast 6 / 2018 Tiit Pruuli intervjuud “Peeter Vähi − tagasi Venemaal
Teleproduktsioonifirma “Osakond” poolt toodetav 12-osaline teledokumentaal ekpeditsioonist tulekul ETV ekraanile aastal 2019
Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010

InEnglish

ParsiaYhing

ESTONIAN-PERSIAN FRIENDSHIP ASSOCIATION



Estonian-Persian friendship association.

 

Cultural and scientific exchange, embetterment of relations, organising of concerts, lectures, study tours, exchange of students etc.

Artists and scientists have the opportunity to apply for a scholarship to fund their creative endeavours and/or development of pedagogical know-how related to the music and fine arts of the Persian region or research in the field of science and medicine. The association is also willing to fund projects that aim to support Persian culture and/or connect and intertwine it with Western culture. 

Informal applications can be submitted via e-mail or by phone: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. , (+372) 50 93766  

InEstonian
 

ParsiaYhingEESTI-PÄRSIA SÕPRUSÜHING


Eesti-Pärsia sõprusühing.

 

Kultuurivahetus ja suhete arendamine, rahvadiplomaatia, kontsertide ja loengute korraldus.

     

Pärsia-Eesti Sõprusühingult on artistidel võimalus taotleda jooksvalt stipendiume loometegevuse ja pedagoogiliste oskuste arendamiseks, mis seonduvad Pärsia piirkonna muusika ning kaunite kunstidega või nende toetamisega ning sidumisega lääne kultuuriga.
Avaldused vabas vormis esitada kirjalikult või telefoni teel: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. , (+372) 50 93766 

InEnglish

ImagetextSIIDITEE TUUR 2007

BLOGI II: SIIDITEE LÄÄNEOSA

Grupp eestlasi püüab taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku... kulgedes radadel, mida mööda on kunagi astunud säärased legendaarsed valitsejad ja maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse ligi 25 000 km.
Käesolevale saidile ilmuvad järk-järgult faktid ja lühikirjeldused läbitud marsruudist, mis suure tõenäosusega ei lange kokku algselt kavandatuga. Kindlasti tuleb ette teatud tõrkeid andmete saidile ilmumise regulaarsuses, kuna läbitakse paiku, mis on väljaspool e-levi. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt Blogi I: reisi ettevalmistus ja Siiditee idaosa

E 15 okt: Besham – Thakot – Battagram – Shinkiari – Mansehra (Aśoka kaljud) – Taxila – Islāmābād; 275 km; kõrgus merepinnast 650−1755 m, ilm pilvitu, 17−33 °C

Maanteel liiguvad tohutud lamba- ja kitsekarjad, mis võtavad meie sõidutempot tuntavalt maha. Islāmābādi (urdu k اسلام آباد) saabume siiski päevavalges. Linn või vähemalt nähtud linnaosad osutuvad oodatust puhtamaks, rohelisemaks ja kaunimaks.

SILK 1 ja SILK 3 vajavad juba hädasti hooldust − seda ei saa enam kaua edasi lükata, kuid esialgu on raske leida Toyota teenindusjaama.

Oleme seni läbitud teekonnal pidanud taluma külma ja tolmuseid teid, väga tagasihoidlikke ööbimistingimusi ja pesemisvõimaluste puudumist, ka toiduvalik on olnud kohati üsna piiratud. Seetõttu lubame Islāmābādis endale tavalisest enam luksust. Peatume linna ühes peenemas ja turvalisemas majutusasutuses, Islāmābād Marriott Hotelis, ja õhtustame vahelduseks euroopalikult itaalia restoranis*.

Meieni jõuavad mitmed hoiatused Afganistani kohta, kõik soovitavad vältida Kābuli ja Herati vahelist teed, mis pidavat olema kohati puruks pommitatud ning läbimatu. Samuti on olukord Pakistani-Afganistani piiril muutunud väga ärevaks: lõhkevad pommid, paljud sõdurid on surma saanud. Oleme neist ohtudest ja riskidest teadlikud, ent mis teha. Lähipäevil tuleb vastu võtta lõplikud otsused Afganistani marsruudi osas.

* Mõni aeg hiljem kuuleme, et seesama itaalia restoran on hävinud pommiplahvatuses. Ja 20. septembril 2008 edastab CNN uudise Islāmābād Marriotti tabanud plahvatusest, tulekahjust, 53 hukkunust, 271 haavatust.

T 16 okt: Islāmābād – sisenemine Punjabi provintsi – Lahore; 383 km; kõrgus merepinnast 390−920 m, ilm päikesepaisteline, 28−34 °C

Täna jaguneb meie grupp kaheks. Priidu, Laura ja Kaido jaoks on Siiditee reis lõppenud ning nad jäävad Islāmābādi, et alustada homme lendu kodu poole. Davidil tulevad vahele ootamatud töökohustused seoses Paldiski biodiislitehase käivitamisega, nii peab ka tema reisi katkestama ja Eestisse lendama. Jätkame teekonda Lahore’i suunas seitsmekesi: Uigur, Aivo, Leonid, Võru-Jaanus, Raivo, Tiina ja mina. Kui seni andis kindlustunnet arsti, algul Inga, hiljem Priidu kohalolek, siis alates tänasest tuleb vaid loota, et tõsisemat meditsiinilist abi ei lähe tarvis.

Lahore (pandžabi k لہور) on kiiresti kavav linn, elanike arv hakkab varsti lähenema kümnele miljonile. Mitmes mõttes meenutab see India ülerahvastatud miljonilinnu − õhk on paks sõidukite heitgaasidest, tänavad on autodest, mootor- ja jalgratastest, tuk-tukkidest, eeslikaarikutest ja jalakäijatest umbes. Eriti rahvarohke ja kärarikas on Vana Anarkali bazaar ja selle ümbrus, ent otsustame õhtust süüa just ühes siinses tänavarestoranis. Kohalik köök erineb Põhja-India omast üsna vähe. Pakutakse kõikvõimalikke kastmeid (curry), toorjuustu (panīr), mitut sorti leiba (naan, paratha, chapati), mitmesuguseid grillvardaid (tikka), kartulit (aloo), läätsesid (daal), riisirooga (pulao), jogurtikastet (raita), piimast valmistatud jooki (lassi), vürtsidega maitsestatud piimaga teed (masala chai) jne.

Kõneldakse siin peamiselt indo-euroopa keelte hulka kuuluvat pandžabi (pärsia k ‘viis vett’) keelt. Kuid asi pole siiski nii lihtne, pandžabi puhul eristatakse paljusid dialekte, mille hulgas olulisim on majhi. Kuid lisaks sellele eksisteerib veel terve hulk dialekte, mida pole võimalik loendada ka kahe käe sõrmedel ja mille olemasolust pole ma varem midagi kuulnud. Lisaks, olenevalt sotsiaalsest-religioossest kuuluvusest kasutatakse pandžabi keele kirjapanekuks erinevaid alfabeete. Hindud kasutavad reeglina devanāgarīd, muslimid shahmukhī (pärsia-araabia) kirja ning sikhid brāhmīst arenenud gurmukhī tähestikku. Ja muide, pandžabi on nn toonikeel, mis on indo-euroopa keelte puhul üsna haruldane. See tähendab, et paljud sõnad ja vastavalt ka nende tähendused erinevad teineteisest üksnes kõnemeloodia poolest.

Pimeduse saabudes külastame sikhide gurdwārāt ehk templit, mis kannab nime Dehra Sahib ja kus toimub parajasti pühakirja Śrī Gurū Granth Sāhibi austamise tseremoonia. On meeldiv kogeda, et meisse kui mitte-sikhidesse suhtutakse templis sedavõrd sallivalt ja kutsutakse rituaalis osalema, isegi Aivo oma videokaameraga on teretulnud. Laename endale kausikujulised mütsid, sest peame austama sikhide tava ega saa siseneda templisse katmata peaga. Rituaali läbiviijaks on 80 eluaastale lähenev hallikas-valge habeme, ülespoole pööratud Dalí-vuntside ja hoolikalt seotud valge turbaniga granthī (Pühakirja ‘lugeja’). Ta istub baldahhiiniga kaetud pjedestaalil ja esitab Pühakirjast mõned hümnid. Noorepoolne abiline lehvitab talle hõbedast käepideme ning pikkade karvadega lehvikuga tuult. Kes oskab, laulab tseremooniameistriga kohati kaasa. Huviga jään kuulama retsiteeritavat teksti ning püüan mõistatada, mis keelega on tegemist. Siin võiks aidata loogika, oleme ju praegu Punjabi osariigis, kus räägitakse pandžabi keelt... Ja samas liiga tihti kargab kõrvu mõni sanskritikeelne või sanskritti meenutav sõna. Aitab ennustamismängust, hiljem küsin tuult lehvitavalt lugeja abiliselt keele kohta järele.* Templiteenistuse lõppedes sulgeb granthī raamatu, katab selle brokaaträtiga, pakib valgesse lõuendisse, asetab endale pähe ning viib kõrvalruumi n-ö magama. Olen seni arvanud, et sikhi pühad raamatud “magavad” öösel kusagil riiulil või altarilaadsel moodustisel, nüüd näen aga üllatusega, et Gurū Granth Sāhib viiakse tõelisse magamistuppa ning asetatakse laulu saatel hoolikalt baldahhiinvoodile valgete linade vahele.
SilkRoadOct17Eri religioonide pühakojad asuvad siin kõrvuti. Jõudmata väljuda gurdwārāst, kuuleme juba lähedusest muezzini kutset palvele.  Oleme juba mõnda aega viibinud islamimaades ja mällu on jõudnud sööbida tekstikatked, mis kostavad 5 korda päevas minarettide tippu paigutatud valjuhäälditest: “Allāhu Akbar, Allāhu Akbar, Allāhu Akbar, Allāhu Akbar” (الله أكبر الله أكبر الله أكبر الله أكبر, ‘Allah on suurim, Allah on suurim, Allah on suurim, Allah on suurim’) ja “Lā ’ilāha ’il ’Allāh” (‘Pole teist Jumalat peale Allahi’). Kostab ka pikemaid ja keerulisemaid palveid või kutseid, ent nende tähendus jääb arusaamatuks. Käesolev kutse on õhtupalvele, mida muslimid tunnevad kui ṣalāt al-maġrib (araabia k صلاة المغرب‎, ‘lääne palve’), kuna see leiab aset ajal, mil päike loojub läänekaares. (Vastavalt üldisele islami traditsioonile, ülejäänud 4 palvet leiavad enamasti aset päikesetõusul − ṣalāt al-faǧr, keskpäeval − ṣalāt aẓ-ẓuhr, pärastlõunal − ṣalāt al-ʿaṣr ja kesköö paiku − ṣalāt al-ʿišāʾ.) Ja niisiis, kuulnud kutset õhtupalvele, võtame suuna kuulsa Badshahi mošee poole. Kuigi oleme juba eelnevalt teadlikud, et see XVII sajandil rajatud pühakoda kuulub maailma suurimate hulka, lööb ehitise mastaap lausa tummaks. Kompleks mahutab korraga 55 000 palvetajat! Öö lähenedes on taevas absoluutselt selge, minareti tagant ilmub nähtavale noorkuu. Kusagilt eemalt kostab poollauldes-poollausudes esitatava retsitatiivi kaja, oletatavasti araabiakeelne ja küllap Sunnah’ tekstil põhinev. Tohutud rahvamassid tunglevad siia-sinna, hilinejad alles saabuvad, aga mõned kiirustavad juba lahkuma. Une-eelne täiuslik “Allahi-feeling”...

* Lahkudes unustan paluda selgitust Pühakirja keele kohta. Hotellis klikin Google’isse “Śrī Gurū Granth Sāhib” ning sealt selgub, et teksti põhiosa on kirjutatud vana-pandžabi keeles, mis on läbi põimunud urdu ja hindiga, lisaks esineb tekstis aeg-ajalt ka sanskriti-, pärsia- ja muukeelseid sõnu. Kõik see on kirja pandud gurmukhī (pandžabi k ‘guru suu läbi’) tähestikus.

SilkRoadMonkeyK 17 okt: Lahore – Pakistani-India piiriületus – Amritsar – Batala – Gurdāspur – Pathānkot – Jammu; 297 km; kõrgus merepinnast 340−470 m, ilm pilvitu, 22−33 °C

Meieni jõuab info Ālǐ Toyota teenindusjaamast, et SILK 2 on korras ja asub täna teele Hiina-Pakistani piiril asuva Khunjerabi mäekuru poole.

Pakistani-India piiri ületamise protseduur võtab 3 tundi. Pakistani tollis antakse mõista, et mõnesajaruupialine altkäemaks kiirendaks asja. India toll on dokumentide vormistamises lihtsalt aeglane. Piirile on meile vastu tulnud väärika olemisega vanahärra Yusuf Chapri, kes saab meie võõrustajaks Kashmiris. India kombe kohaselt öeldakse meile tervituseks namaste ning pannakse kaela lilledest vanikud, mille on saatnud härra Yusufi pojad Altaf ja Bilal, Tiina ja minu ammused kašmiirlastest sõbrad.

Sõit võib jätkuda. Tee on enam-vähem normaalne, aga liikluse tiheduse tõttu saame arendada keskmist kiirust vaid 30−35 km/h. Teekond kulgeb algul Punjabi, hiljem Jammu & Kashmiri territooriumil. Loomulikult on igas osariigis teatud iseärasused, aga maanteeäärsetes külades jääb silma eelkõige see, mis on omane pea kogu Indiale, see, mida armastavad oma reisijuttudes värvikalt kirjeldada subkontinendile esmakordselt sattunud − vaesus ja räpasus, kerjused ja pühamehed, lehmad ja ahvikarjad, rikšad ja tuk-tukid, templid ja turud, sarid ja salwar kameezid, vürtsikad road ja turiste tüssavad kaupmehed. Valge inimese India-kirjeldused on enamasti tundeküllased, vahel üleolevad, teinekord kaastundlikud. Kas tõesti olen muutunud emotsioonituks pohhuistiks? Igatahes täna ei üllata ega eruta mind miski, kõik tundub olevat tuttav ja igapäevane. Loksudes juhi kõrvalistmel Jammu poole, kipub silm kinni vajuma. Püüan meenutada oma varasemaid India-reise, hetkel tuleb neid meelde seitse. Ja ilmselt need 7 varasemat kogemust ongi põhjuseks, miks ma ei suuda teel märgata midagi, mis netipäevikusse kirjapanekut vääriks.
Jammusse jõuame õhtupimeduses. Ööbime mahārājale kuuluvas Hari Niwase paleesse.

N 18 okt: Jammu – Udhampur – Patnitop (Padnitop) – Batote – Srinagar; 297 km; kõrgus merepinnast 395−1290 m, ilm sademeteta, kerge uduvine, 15−31 °C

ImagetextAlustame sõitu hommikul kell 9 ja loodame Srinagari (kašmiiri k سِرېنَگَر) jõuda enne pimeduse saabumist. Pärast esimest sõidutundi on ilmselge, et see on asjatu lootus. Kuigi tee on hea, ummistavad sõjaväe- ja kaubaautod maantee ja me liigume kohati lausa teosammul. Möödasõidud on ebamugavad veel seetõttu, et autorool on vasakpoolse liikluse jaoks valel pool. Ei söanda küll kindlalt väita, et Euroopa liiklus on India omast õigemini ja paremini korraldatud, aga kuigi hästi me end selles liikluse-abrakadabras ei tunne. Vastassuunavööndisse kalduvad veoautod, õhtupimeduses silmi pimestavad kaugtuled, helkuriteta jalgratturid ja jalakäijad, reguleerimata ristmikud, ebakvaliteetse autokütuse toss − selle kõigega harjumine nõuab aega.
Ümberkaudsete külade olustik muutub, Kashmir erineb muust Indiast, majad on korralikumad kui Jammu ümbruses, tütarlapsed on kaunid, mehed kannavad üle põlvede ulatuvat pheranit.
Sellest, et suhted Pakistaniga pole kõige sõbralikumad ja olukord Kashmiris pole rahulik, annavad tunnistust arvukad väeüksused. Tee ääres seisab iga sajakonna meetri järel relvastatud sõdur. Väidetavalt paikneb India umbes 2,5-miljonilisest armeest ligikaudu 1 miljon sõjaväelast Jammu & Kashmiri osariigis.

Rohkem kui kusagil mujal tunneb kohalik meedia huvi Siiditee tuuri vastu. Kohal on telekaamerad, ajakirjanikud ja fotograafid. Tiina annab pikema intervjuu.

SilkRoadSrinagarPargime maasturid järve kaldale, võtame 4 chinar-paati (pildil ülal). Vanaldane paadimees (pildil vasakul), kelle ilme väljendab igavikulise rahu seisundit, tuletab miskipärast meelde ülevedajat Hermann Hesse jutustusest “Siddhartha”. Suundume Srinagari kuulsate hausboatide poole. Üks neist, Chaprite perekonnale kuuluv, saab meie koduks kaheks ööks. Ligi 300-ruutmeetrise paatmaja interjöör on tähelepanuväärne, kõik laed, seinad, uksed ja mööbel on kaunistatud hinnaliste puulõigetega. Laes ripuvad uhked sätendavad lühtrid. Külalistetoa (või õigemini külalistekajuti) põrandal olevad vaibad pärinevad 150 aasta tagusest ajast. Ja uskuge või mitte − ajaloolise väärtusega vaiba peal asetseb raudahi, midagi bursuika sarnast, raudtoru viib suitsu aknast välja. Paatmaja peremees juhib meie tähelepanu väärikalt eksponeeritud autogrammidega fotodele. Ühel tunneme ära astronaut Neil Armstrongi, teisel seisab vanahärra Chapri koos USA presidendi George H. W. Bushiga, kolmandal koos India presidendi Kocheril Raman Narayananiga, neljandalt vaatab oma tuttavliku naeratusega vastu ei keegi muu kui meie Lennart Meri. See foto pole siiski välja pandud meie külaskäiku silmas pidades. Aastal 1999, mil president Meri tegi riigivisiidi Indiasse, olid just Chaprite reisibüroo ja Tiina need, kelle õlul oli Meri külaskäigu korraldus.

SilkRoadKitchenR 19 okt: Srinagar; 32 km; päikesetõus 6:09, loojang 17:23, ilm sademeteta, uduvine, 13−21 °C

Lõpuks on meie ees väike pühamu või mausoleum, mille külastamisest olen unistanud ammu. Selles pealtnäha tagasihoidlikus majakeses asuvas sarkofaagis puhkab prohvet Juz Asafi, keda paljud samastavad Jeesusega Kristusega. Aeg-ajalt tõuseb kõneaineks hüpotees, et Jeesus ei surnud ristil ega tõusnud taevasse, vaid rändas hoopis Süüria kaudu Kashmiri ja on maetud Srinagaris. Selle kohta on esitatud arvukalt nii poolt- kui vastuargumente. Kas kunagi selgub lõplik ajalooline tõde?

Tunnikese pühendame 1394. aastal rajatud mošeele. Varem asus selles paigas budistlik tempel ja alles islami Kashmiri tulles rekonstrueeriti see mošeeks. Pühamu arhitektuur on tähelepanuväärne, kašmiirlased nimetavad seda pagoodistiiliks. Mošee tornid meenutavad mitmekorruseliste katustega Nepali templeid.

Oleme kutsutud vaatama Kashmiri traditsioonilist pulma. Meie ajagraafik lubab näha vaid pulmapeo ettevalmistusi, sealhulgas toiduvalmistamist (pildil vasakul).

Teeme ringkäigu Srinagari eksootilises vanalinnas. Kuigi see on üsna räämas ja lagunenud, pole raske aimata linna kunagiste aegade hiilgust.

SilkRoadKashmirManL 20 okt: Srinagar – Pampore – Bijbehara – Anantnag – Vernag – Patnitop; 201 km; kõrgus merepinnast 890−2150 m, ilm sademeteta, uduvine, 12−32 °C

Laupäevahommikuses Srinagaris liigub ringi koloriitseid kujusid, nagu ajalooliselt maalilt maha astunud (pildil vasakul).

Võtame suuna lõuna poole ja liigume tuldud teed tagasi. Teel esineb mägedes kivivaringuid − nagu tulleski, variseb ka nüüd autokatusele kive, õnneks mitte suuri. Need ei tekita katuseplekki isegi märlimisväärseid mõlke, varingut jäävad meenutama üksnes tosinkond täket ja kriimu värvipinnal.
Ööbime Patnitopis − mäel, mida katab himaalaja mändidest ja teistest okaspuudest mets.

P 21 okt: Patnitop – Udhampur – Jammu – Pathānkot – Amritsar; 323 km; kõrgus merepinnast 385−2150 m, ilm sademeteta, uduvine, 9−34 °C

Täna on kurb päev. Lähenedes Amritsarile näeme paljusid teelt välja sõitnud autosid, inimohvritega avariisid, samuti hulka surnukssõidetud loomi. Ja üleüldse on Amritsar mu mällu kinnistunud seoses tapatalgutega... Paljude Oscaritega pärjatud Gandhi-filmist on meelde jäänud jõhker stseen, mis kujutab siinsamas Amritsaris, Kuldse templi lähedal aset leidnud sündmust. Aasta oli 1919, mil tuhanded indialased, peamiselt sikhid, kogunesid vaisākhi pidustuste ajal miitingule paari hektari suurusele platsile. Mõnda aega enne seda oli Punjabi kuberner keelanud kõik rahvakogunemised. Briti brigaadikindral, kelle nime ma ei mäleta ja ei tahagi mäletada, otsustas keelust üleastujaid veidi karistada. Amritsari Lihunik − nagu teda hiljem hakati kutsuma − ilmus kohale koos 90 sõduriga ning hoiatamata käskis avada tule kokkutulnud meeste, naiste ja laste pihta. Kuna plats oli piiratud majade ja müüriga, suutsid põgeneda vaid vähesed. Kümne minuti pärast oli plats kaetud ohvrite verega. Kuigi brittide avaldatud ametlikud andmed tapetute ja haavatute arvu kohta erinesid suuresti indialaste omadest, loendati ohvreid igatahes neljakohaliste arvudega.
SilkRoadAmritsarTeine Amritsari sikhide massimõrv toimus aastaid hiljem, sedakorda lausa Kuldse templi territooriumil. Sikhide üks usujuhte Sant Jarnail Singh Ji Khalsa Bhindranwale propageeris sikhide iseseisva teokraatliku riigi Khālistāni loomise ideed ja tegi seda üsna sõjakal moel. Iseseisvusliikumine sai hoogu 1970. aastatel ja jõudis haripunkti järgmisel kümnendil. Sisuliselt oli Punjabis tekkimas juba alternatiivne valitsus, tollase peaministri Indira Gandhi võim sinna peaaegu enam ei ulatunud. Separatistide ja keskvõimu vahel toimusid küll läbirääkimised, ent need ei viinud mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni. 1984. aasta juunis, sikhide legendaarse viienda guru, Sri Guru Arjun Dev Ji märtrisurma aastapäeva järel, mil Sant Bhindranwale ja suur osa tema radikaalsetest pooldajatest olid parajasti Kuldses templis, tungisid India armee relvastatud sõdurid Indira Gandhi heakskiidul toimuva aktsiooni käigus pühakotta. Niinimetatud Helesinise Tähe Operatsiooni käigus tapeti ligi 500 sikhi, nende hulgas ka täiesti süütuid palverändureid. Kättemaksu ei tulnud kaua oodata, Gandhi sikhidest ihukaitsjad korraldasid peaministrile atentaadi veel sama aastanumbri sees.

Praegu on rahulikud ajad, Kuldne tempel elab oma tavapärast elu. Saabume õhtul umbes kella 10 ja 11 vahel. Templikompleks koos “nektaritiigiga” on aukartustäratav. Kuigi ka paljud mitte-sikhid käivad templit lihtsalt uudistamas kui Amritsari üht tähtsamat vaatamisväärsust, puudub siin ometi turismiobjekti või muuseumi hõng, see on justkui elus organism. Parajasti on toimumas sümboolne templi koristamine ja pühakirja Śrī Gurū Granth Sāhibi austamise tseremoonia, mis on palju suurejoonelisem Lahore’is nähtust.

Aivol ei lähe hästi. Ta sõidab jalgrattarikšaga, videokaamera süles. Äkitselt on mikrofon kaamera küljest kadunud. Aivo ise kommenteerib juhtunut nõnda: “See käis nii kiiresti, et ei saanud arugi, mis minust möödus, kas mootorratas või auto − mulle tundus, et pigem lennuk. Mingi tugev jõud rebis mikrofoni kaamera küljest. See oli jõhker röövimine.” Õnneks hoidis meie nn rinderežissöör kaamerat kindlalt haardes, varastada suudeti üksnes mikrofon. Imetleda tuleb ka Aivo ettenägelikkust − tal on igaks juhuks kaasas tagavarakaamera ja -mikrofon. Juba samal õhtul kinnitatakse tagavaramikrofon kleeplindi abil kaamera külge ja videosalvestused võivad jätkuda.

E 22 okt: Amritsar – India-Pakistani riigipiiri ületamine – Lahore – Islāmābād; 461 km; kõrgus merepinnast 340−930 m, ilm pilvitu, 23−35 °C

Loeme ajalehest, et kolm päeva tagasi, 19. oktoobril, tuli seoses Rahvapartei liidri ja endise peaministri Benazir Bhutto naasmisega Dubaist Pakistani, Karachi tänavatele oma poolehoidu avaldama 3 miljonit inimest. Edasised sündmused olid kurvemad: Bhutto vastu suunatud pommiplahvatuses* sai surma 139 inimest, üle 600 sai haavata. Afganistanist jõuab meieni info afgaani külaelanike vastu suunatud USA väeüksuste aktsioonidest, mis muudab olukorra piirkonnas pinevamaks ja mis omakorda raskendab meie peatset sõitu Afganistani.

Ületame India-Pakistani riigipiiri. Pakistani piirivalve avastab, et Raivo passis oleval templil Indiast väljumise kohta on kuupäev 22. oktoobri asemel 12. september. Seetõttu peab ta minema tagasi India poolele asja klaarima. Pärast mõningaid sekeldusi saab asi korda. Passikontrollile järgneb Pakistani toll, Wagha tollitöötajad paistavad järjekordselt silma korruptiivsusega, mida ei püütagi varjata.

Islāmābādis kohtume siiditeeliste uue vahetusega. Hotelli fuajees näeme Jaanust ja tema abikaasat Maivit, mõlemad pakistanipärastes rõivastes. Kohale on jõudnud ka Orm ja Jüri. Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud tulema ka Ott, ent tähtsad asjatoimetused hoiavad teda kinni Eestis. Loodetavasti liitub ta meiega Teheranis.
Tiina ja mina kohtume hilisõhtul meie abimehe ja patrooniga Pakistanis, Chitrali kuningasoost Maqsood ul-Mulkiga, et otsida lahendusi Afganistani ohutumaks läbimiseks. Täna ei eksisteeri enam Chitrali kuningriiki ja ul-Mulkide suguvõsa hiilgus on jäänud möödanikku, ometi õhkub igast Maqsoodi väljaöeldud lausest ja liigutusest siniverelistele omast väärikust ning stiilset vaoshoitust. Ent Afganistani osas jääb esialgu kõik veel lahtiseks.

* Kahjuks ei jäänud see atentaadikatse viimaseks, ekspeaminister Benazir Bhutto mõrvati teatavasti paar kuud hiljem.

T 23 okt: Islāmābād – lennureis Gilgitisse – Karimabad – Sost – Karimabad – Gilgit; maasturiga 324 km; kõrgus merepinnast 650−2900 m, ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 12−34 °C

Täna jagame reisiseltskonna pooleks. Uigur, Võru-Jaanus, Raivo, Aivo, Leonid, Jüri ja Orm jäävad Islāmābādi. Nende hooleks jääb toimetada SILK 1 ja SILK 3 Toyota hooldusse ning korraldada autode profülaktiline ülevaatus ja pisivigade parandus.
Otsustame koos Jaanuse, Maivi ja Tiinaga minna ära tooma vastselt remonditud ja Hiinast Pakistani tollipunkti toimetatud SILK 2. Lendamegi neljakesi varahommikul Gilgitisse. Lend on päris põnev, kulgedes kõrgmägede vahel. Lennuk möödub hommikupäikeses sädeleva 8126-meetrise Nāngā Parbati tipu vahetust lähedusest, pisut kaugemalt paistab lumine-jäine Rakaposhi. Gilgitist edasi sõidame üüriautoga. Jaanus ja Maivi lähevad maha Karimabadis, et külastada Baltiti kindlust. Meie Tiinaga sõidame edasi.

Erinevalt enamikust senistest tollipunktidest suudetakse meie üllatuseks Sostis dokumendid korda ajada vähem kui veerand tunniga. Muide, torkab silma fakt, et eelmised carnet'd vormistati Sostis 12. oktoobril ja nendeks sissetollitud autodeks olid meie SILK 1 ja SILK 3. See tähendab, et vahepealse 11 päeva jooksul pole ükski auto Hiina poolelt carnet' alusel riiki sisenenud. Lõpuks saame kätte remonditud SILK 2, esmapilgul tundub töö olevat korralik.

Hunzas on täna püha, enamik kauplusi ja söögikohti on suletud − tähistatakse ismailiitide pea Aga Khani esmakordse Hunza-külastuse aastapäeva. See päev väärib tõepoolest tähistamist, sest Aga Khan on Hunza heaks teinud väga palju: ta on nii moraalselt kui rahaliselt toetanud hariduse ja meditsiini edendamist, niisutussüsteemide rajamist, kultuuriväärtuste säilitamist, Baltiti kindluse renoveerimist.

Gilgit on eriliselt turvatud, sest linna on parajasti külastamas Pakistani president Pervez Musharraf koos oma sõjaväestatud kaaskonnaga.

K 24 okt: Gilgit – Pattan – Taxila – Islāmābād; 603 km; kõrgus merepinnast 650−1725 m, ilm pilvine, sademeteta, 10–32 °C

Asume SILK 2ga teele Gilgitist Islāmābādi poole. Kuigi läbime seda teed 10-päevase intervalli järel juba teist korda, ei jäta külad, mis jäävad Islāmābādist umbes 200−400 km põhja poole, ükskõikseks. Siit lausa õhkub sunniitliku islami fundamentalismi. See on meeste maailm, turutänavatel liikuvate tuhandete inimeste hulgas märkame vaid paari-kolme kaetud näoga naist. Teel oleme tunnistajaks äsja toimunud autoõnnetusele, mis lisaks 18 haavatule nõuab viis inimelu. Pärast 15 tundi kestnud sõitu, mis pealinnale lähemal muutub äärmiselt närviliseks, jõuame lõpuks üsna kurnatuna Islāmābādi. Oleme varem ühe päeva jooksul ka pikemaid teelõike läbinud, kuid tänased enam kui 600 km olid senistest küll vaieldamatult kõige vaevalisemad: mägine, kohati väga kitsas ja maalihetest lõhutud tee, vasakpoolne liiklus, erakordselt halb liikluskorraldus, vastusõitjate pimestavad kaugtuled.

Islāmābādis kuuleme, et SILK 3 ei saanud Toyota teeninduses päris korda, sest kohapeal polnud vajalikke kuullaagreid ja nende tellimine oleks võtnud liiga palju aega.

Siiditee tuur läbib mitmeid piirkondi, kus olukord on väga ebastabiilne või on käimas lausa sõjategevus. Lootsime, et vähemalt Türgis on kõik rahulik, kuid täna alustas Türgi rünnakuid Iraagi kurdide vastu. Kui meie reisi esimene pool on kulgenud esialgsete plaanide järgi, siis teises võivad tulla üsnagi suured muutused.

N 25 okt: Islāmābād – Taxila – Hasa Abdal – Peshāwar; 176 km; kõrgus merepinnast 440−650 m, ilm päikseline, 20−31 °C

Täna jätkame Siiditeel kulgemist juba märkimisväärselt uuenenud reisiseltskonnaga, nii et paslik oleks ehk teha lühike vahekokkuvõte. Oleme olnud teel 52 päeva ning viibinud kolme riigi: Hiina, Pakistani (2 korda) ja India territooriumil. Kui mitte arvestada lennu- ja rongireise, samuti linnasiseseid lühemaid autosõite, tuleb läbitud kilometraažiks 13 969 ehk ligikaudu 291 km päevas. Kolme auto peale kokku on kulunud 4365 liitrit diislikütust. Reisil on osalenud 12 inimest, neist 5 kogu senise teekonna ulatuses.

Vahetult enne väljasõitu Peshāwarisse satub meile kätte värske Pakistani ajaleht The News, mis lausa kubiseb ärevakstegevatest sõnumitest. Peshāwaris toimuvad relvastatud kokkupõrked, on võetud pantvange, mitmed teed on liikluseks suletud. Srinagaris, kust äsja lahkusime, toimus eile iseseisvust nõudvate naiste väljaastumine, 40 naist on hetkel vangistatud. USA ähvardab Iraani sõjaga. Türgi lennukid pommitavad kurdide alasid Iraagis. Afganistanis on Kābuli ja Herāti vaheline tee muutunud läbimatuks. Teisiti väljendudes, Siiditee Tuur 2007 kulgeb justkui mööda lahingutandrit. Vältimaks liigset paanikat siiditeeliste hulgas, otsustame detailidest kõiki grupi liikmeid isegi mitte informeerida. Teadlikult keskendume omavahelistes vestlustes teist laadi probleemidele: kas ABS-pidurid on ikka korras; kas Kreeka mõju siinse budistliku skulptuuri arengus oli ikka sedavõrd oluline jne. Meil soovitatakse muuta maasturid Afganistani jaoks vähem silmatorkavaks. Seega monteerime maha Thule katuseboksid ja jätame need ajutiselt Islāmābādi hoiule. Korra- ja puhtusearmastajana käib Uigur SILK 1ga läbi autopesulast, ülejäänud kaks džiipi jätame tahtlikult poriseks ja tolmuseks, et nende pärlmetallik värv ei säraks liialt kohalike autode taustal.

GandharaShakyamuniTaxila on olnud oluline keskus läbi ajaloo, seetõttu on linnal vanades olulistes kultuurkeeltes oma nimevariant või kirjapilt: urdu k ٹيڪسيلا‎, sanskr k तक्षशिला, Takṣaśilā, pali k Takkasilā, kreeka k Ταξίλα, ladina k Taxilla, hiina k 塔克西拉, Tǎkèxīlā jne. Käime vaatamas linna külje all asuvat III saj eKr rajatud Dharmarājika stūpat (nimetatud “dharmarāja” Aśoka järgi) ja selle kõrval asunud kloostri varemeid. Suhteliselt rikkalik valik kušaanide ajastust ja sellele järgnenud perioodist (kuni V saj pKr) pärit budakujusid ja budistliku temaatikaga bareljeefe on eksponeeritud Taxila muuseumis. Need skulptuurid on murrangulise tähtsusega kogu budistliku kunsti kontekstis. Kuigi muuseumis on fotografeerimine ametlikult keelatud, julgustab muuseumitöötaja siiski pildistama. Paljud budakujud väärivad fotona jäädvustamist: need pärinevad ajast, mil budistlik ikonograafia oli alles kujunemisjärgus. mõned mudrad ehk käeasendid on justkui “valed”, selliseid ei kohta hilisemas kunstis kuigi sageli.

Meie väike hotell asub Peshāwari vanalinnas. Kahjuks jõuame linna hilja, vahetult enne turu sulgemist. Vanalinn ja turg tunduvad olevat nagu idamaa muinasjuttudes, aeg oleks otsekui sajandeid tagasi peatunud.
Enne uinumist püüan meenutada, kas ma üldse olen midagi Peshāwari kohta kuulnud. Budismi ajaloost meenub paar fakti: siit on pärit yogācāra filosoofia alusepanijad Asaṅga ja Vasubandhu ning VII saj rändas siit läbi kuulus hiina munk ja palverändur Xuánzàng. Kusagil sügavamal mälusopis on peidus mingi väga udune kujutelm linna seostest Gandhāra kunstiga. Seda pole just palju enam kui 2000-aastase ajaloo ja 3-miljonilise elanikkonnaga linna kohta.

Meie väga limiteeritud lugemisvara hulgas on äsja kirjastuselt “Sinisukk” ilmunud ning väga kvaliteetselt trükitud Tom Lowensteini “Buddha aarded: püha Aasia Hiilgus”. Olen ka varem lugenud üht Lowensteini raamatut, seetõttu asun “Buddha aarete...” kallale õhinaga, lootes leida sellest täiendavat informatsiooni Taxila, Gandhāra kunsti ja Bāmyāni budakujude kohta. Soovitud informatsioon on küll olemas, kuid tõlke, toimetamise ja korrektuuri uskumatult halva kvaliteedi tõttu kaob raamatu vastu igasugune respekt ja usaldusväärsus.

R 26 okt: Peshāwar – Landi Kotal – Khyberi mäekuru (1080 m) – Pakistani-Afganistani riigipiiri ületamine – Jalālābād – Kābul; 319 km; Päikesetõus 5:38, loojang 16:36. 319 km, kõrgus merepinnast 410−1830 m, ilm pilvitu, 18−26 °C

Päev algab ärevalt, Uiguril on kadunud pass ja SILK 1 dokumendid. Ta helistab Islāmābādi − selgub, et sealses hotellis pole dokumente leitud. Ilmselge, et ilma dokumentideta ei saa riigipiire ületada Uigur ega tema nimele vormistatud auto. Kahjuks pole tuhandete kilomeetrite raadiuses ühtki Eesti saatkonda, lähimad asuvad Tbilisis, Ankaras ja Pekingis. Arutame kõikvõimalikke variante, kuidas ja millal Uigur ja SILK 1 saaksid reisi jätkata. Igatahes praegu peab Uigur jääma Peshāwarisse, ehk õnnestub kogu ülejäänud reisiseltskond kuidagimoodi kahte autosse toppida. Enne lõplikku lahkuminekut soovitame Uiguril veel kord läbi otsida kõik kompsud ja kotid. Ja ennäe, ilmuvadki välja nii pass kui autodokumendid. Uiguri suust kostab õnnis hüüe: “Jumal tänatud! Tänutäheks riputan Allahi nime auto külge.” Ja ta peab sõna, peagi ripub SILK 1 armatuurlaua kohal miniatuurne vimplisarnane kaunistus Jumala nimega.

Jõudnud Peshāwarist välja, näeme tohutusuurt mahajäetud afgaani põgenike laagrit. Teatavasti on Pakistanis paevarju leidnud ligi kolm miljonit põgenikku Afganistanist, suur osa neist Peshāwari külje all. Tänaseks on enamik naasnud oma kodumaale, neist on järele jäänud vaid lõputud väljad savihüttide rusudega.
SilkRoadLandiKotalPeagi jõuame Hõimude piirkonda (ametlikult Federally Administred Tribal Areas). See ei allu de facto Pakistani keskvalitsusele ja pole kuigi turvaline, seetõttu võtame oma autodesse kaks automaatidega relvastatud ihukaitsjat, kes saadavad meid piirini. Viimaseks suuremaks asustatud punktiks enne Afganistani piiri on Landi Kotal (pildil vasakul). Sealse turu, nagu ka mõnede Peshāwari poole jäävate turgude kaubavalik on rikkalik, osta saab mida iganes: T-särke, viinamarju, tomateid, oopiumit ja sellest saadavat heroiini, hašišit, püstoleid, kuulipildujaid, automaate, granaate... Tanke ja lahingukoptereid turul ei müüda, ent pole välistatud, et tellimise peale saaks neidki. Kirjaoskuse tase on siin üle kahe korra madalam Pakistani keskmisest: meestel 30%, naistel 3%.

Vahetult enne piiri asuv Khyberi kuru pole küll kõrge, vaid 1080 m, kuid sellel on pikk vägivaldne ajalugu. Eri aegadel on seda läbinud paljud armeed: pärslased, kreeklased, sküüdid, valged hunnid, mongolid, turgid, mogulid, britid.

Piiri- ja tollipunktides valitseb paras Paabeli segadus, aega kulub üle 3 tunni. Keerame kellad vastavalt kohalikule ajale pool tundi tagasi − see pikendab meie päeva. Seejärel võtame suuna Kābuli poole. Pakistanlaste ja hiinlaste ehitatud maantee on väga hea, esimesed kilomeetrid sõidame USA soomukite järel, edasi jätkame iseseisvalt. Üle hulga aja saame taas sõita koduselt − parempoolse liiklusega.
Ent sellega kodune tunne ka piirdub. Oleme jõudnud maailma ühte vaesemasse riiki, Vikipeedia andmetel peab kaks kolmandikku elanikkonnast hakkama saama vähem kui 2 USA dollariga päevas. Paljudes Afganistani provintsides on oopiumikasvatus peamine sissetulekuallikas. Hiljuti avaldati “Afghanistan Opium Survey 2007”, mille kohaselt toodeti riigis tänavu 8200 tonni oopiumit. Ammu on möödutud eelmisest oopiumimaast − Birmast, praegu moodustavad Afganistani päritolu opiaadid maailmaturul 93%. See pole väheste narkoparunite tegevusala, vaid oluline majandusharu kogu riigi seisukohast. Ega seda ei püütagi nii väga tõkestada, sest muidu suureneks tööpuudus ja sellest johtuvalt ka kuritegevus, süveneks vaesus. Paljud neist, kes ei tegele oopiumiga, on asunud Ṭālibāni teenistusse, aga selleks pole neid sundinud mitte niivõrd maailmavaatelised tõekspidamised, vaid just vaesus. Teatavasti maksab Ṭālibān kaks-kolm korda suuremat palka, kui saaks riigiteenistuses näiteks politseinikuna töötades. Kuigi Ṭālibāni võim on ametlikult 6 aastat tagasi kukutatud ja suurem osa elanikest seda taga ei nuta, ilmnevad ometi selle taassünni märgid geriljasõja, suitsiidirünnakute ja pantvangi võtmiste kujul. Teemal, milline oleks Afganistan täna, kui aastal 1979 poleks alustanud interventsiooni Nõukogude Liit ja 2001 poleks rünnanud USA väeüksused, võime üksnes fantaseerida. Ilmselt oleksid Afganistani rahvad elanud “valesti”, kuid paistab, et ka paarikümneaastane “õigele teele” suunamine ja demokraatia õpetamine pole õnne nende õuele toonud. Terve uus generatsioon on näinud vaid sõda, relvi ja viletsust, ning suur osa selle põlvkonna meestest ei oskagi muud teha kui sõdida, tappa, turvata või oopiumimoone kasvatada. Ja selle teema lõpetuseks julgeksin väita, et USA ja Euroopa narkoturgudele jõudnud suhteliselt odavad tohutud heroiinikogused on siinse sõjategevuse kõige otsesem tulemus ning süüdlasi tuleks otsida eelkõige väljastpoolt Afganistani.   

Siinkohal tuleb mõtisklused katkestada, siseneme Kābulisse*. Peatume linna kõige turvalisemas hotellis Kabul Serenas. Juba hotelli õue sisenemine on kirjeldamist väärt. Pärast dokumentide kontrolli ja meie isikutute tuvastamist tõstetakse massiivsed terasest tõkked üles ja ühekaupa sõidavad meie SILKid puhvertsooni. Seejärel sulguvad tõkked meie selja taga, tõusevad teised meie ees ja me võime väravast siseneda.

On suur rõõm, et Andres Kolk, Eesti asjur Afganistanis, leiab aega viibida meiega koos õhtusöögilauas ning jagada väärtuslikku informatsiooni selle maa hetkeolukorra kohta.

* Jah, Kābulisse, mitte Kabuli. Selgub, et mitmed kohanimed häälduvad kohalikus kõnepruugis hoopis erinevalt sellest, kuidas oleme harjunud kuulma Eestis. Kābul hääldub pika a, mitte pika u-ga. Ka Peshāwari puhul tundub rõhutatud ja pikaksvenitatud esimene a esialgu harjumatu.

L 27 okt: Kābul; 84 km; kõrgus merepinnast 1800−2020 m, ilm pilvitu, 18−20 °C

Teeme poolepäevase ringsõidu Kābulis ja selle ümbruses. Esimesed muljed linnast kinnistavad varasemaid mõtteid, et lääne ajakirjanduse loodud pilt Afganistanist, sealsest islamist, Ṭālibānist ja liitlasvägede rollist on lihtsustatud. Tekkinud situatsioonil on sügavad ajaloolised juured ja kõike seda jõuga murda on ülimalt raske, kui mitte võimatu.
Tänavapildis hakkab silma naiste riietus, mis on mõnevõrra teistsugune kui teistes islamimaades. Araabiapärase musta ’abāyah’ funktsioone täidab siin helesinine burqa, mis sageli katab kogu näo. Silmade ja nina kohale on sel juhul sisse õmmeldud ovaalne poolläbipaistev võrkjas riidetükk, mis võimaldab näha vähemalt seestpoolt väljapoole.

Tooksin siin valiku artiklite pealkirju tänasest ingliskeelsest ajalehest Daily Outlook Afghanistan: “Taliban Killed Australian Comando in Afghanistan”, “Taliban Ambush Afghan Army, Eight Dead”, “One Afghan Civilian Killed, Seven Others Injured in Twin Roadside Blasts”, “AG Orders Arrest of Bamyan Police Officer”, “10 Taliban Killed in Zabul”, “30 Soldiers, Civilians Perish in Mingora Suicide Bombing”, “Pakistni Police Detain 142 Afghans in Chaman”, “Afghan Children Endangered by Surging Violence: UNICEF”, “Karzai Demands Fewer Air Strikes in Afghanistan”.

Varajasel õhtupoolikul osaleme poolkutsututena-poolkontvõõrastena pulmas. Parajasti on käimas pulma kolmas päev, finaal. Kuigi islami seadus lubab ametlikult nelja naise pidamist ja peigmehe varanduslik seis ehk võimaldakski ülal pidada enam kui ühte naist, tähistatakse selle peoga abielusidemete algust mehe ainsa väljavalituga. Vähemalt esialgu ainsaga. Külalisi on umbes 2000! Mehed ja naised pidutsevad suure üüritud hoone eri korrustel. Ka meie grupp peab jagunema pooleks, mehed meeste korrusele, Maivi ja Tiina naiste korrusele. Põhiline lõbustus on tants, mehed omavahel, naised omavahel. Ka meie Uigur ja Raivo kistakse tantsupõrandale. Kui jätta kõrvale geiklubid, mõjub meie traditsioonis meeste omavaheline tants kuidagi võõristavalt, ent siin tunnevad mu reiskaaslased end tantsuringis üpris õdusalt. Toidulaud pole priiskav, vaid supp ja vaniljekreem. Vastavalt islamimaa tavadele ei pruugita alkoholi.

P 28 okt: Kābul – Charikar – Jabal os Sara (Jabulsaraj) – Shebari kuru (2987 m) – Bāmyān (بامیان, Bamiyan); 232 km; kõrgus merepinnast 1620−2987 m, kerge pilvitus, sademeteta, temperatuur 1−22 °C

Järgnevaks kaheks päevaks jaguneb meie reisiseltskond pooleks. SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad jäävad esialgu Kābulisse, nad külastavad muuseumi ja teevad ettevalmistusi homseks sõiduks Panjshiri orgu.

Meie Tiinaga järgime varem tehtud plaani ja siirdume Bāmyāni. Kutsume kaasa Aart Nõmme, Kābulis lähetusel oleva Eesti Kaitseministeeriumi nõuniku. Kuigi Aart pole varem Bāmyānis käinud, lisavad kindlustunnet tema kohalike olude tundmine, kaasasolev relv ja suhtlustasandil dari keele valdamine. Kahest kaasa tellitud relvastatud ihukaitsjast mahub autosse vaid üks. Kābulist Bāmyāni läheb kaks teed, ja kuigi tee läbi Wardaki provintsi on umbes 44 km võrra lühem, valime pikema, ent ohutumana näiva marsruudi. Nagu enamik kõrvalteid Afganistanis, nõnda on ka Jabal os Sara ja Bāmyāni vaheline kruusa- ja pinnasetee väga ebatasane ja tolmune, mäenõlvadel jätkub ruumi vaid ühele autole, vastutuleva auto möödalaskmiseks tuleb sageli tagurdada ja otsida laiemat kohta. Esimesed asfaldikilomeetrid lähevad kiiresti, kuid järgneva 150 km läbimiseks kulub 9 tundi. Meid hoiatatakse, et paljud piirkonnad on endiselt mineeritud, seetõttu tuleb rangelt teel püsida ja isegi metsapeatust tehes ei tohi sammugi teelt kõrvale astuda. Teekond kujuneb arvatust aeganõudvamaks, nii et pea pool teed sõidame lauspimedas. Üldiselt kulgeb sõit eriliste ekstsessideta, kui mitte arvestada üht mööduvat leekkuuli*. Jääbki teadmata, oli see sihitud meie pihta või oli see niisama juhuslik lask.

Ööbimiskohta pole kerge leida. Ajal, mil Afganistanis valitses rahu, käis Bāmyānis turiste ja oli mitmeid hotelle, ent nüüd pole nende järele enam vajadust. Tee ääres torkab siiski silma mitmest jurtast koosnev majutusasutus. Kolistame värava taga ja anname autosignaaliga endast märku, ent värav jääb suletuks. Hiljem selgub, et siin saab peatuda üksnes suveperioodil. Pika otsimise järel leiame lõpuks ühe väikese ja lihtsa, ent üpris meeldiva peatuspaiga.

* Ma pole relvaasjanduses tugev − võimalik, et sel helendaval tapavahendil on ka mõni peenem nimetus.

E 29 okt: Bāmyān – Shebari kuru – Jabal os Sara – Charikar – Kābul; 235 km (SILK 1 & SILK 3: Kābul – Panjshiri org – Kābul; ca 318 km); kõrgus merepinnast 1620−2987 m, ilm sademeteta, Kābulis udune ja sudune, −2 kuni +20 °C

SilkRoadBamyanKušaanide perioodil rajatud Bāmyāni budistlik kompleks on muljetavaldav. Sadakond liivakivisse raiutud koobastemplit (pildil vasakul), freskode fragmendid... Muljetavaldav on ka tollane ususallivus. Erinevalt tänapäevast! On ju teada, et III saj esimesel poolel kukutas Pärsia Sassaniidide impeerium kušaanide võimu Afganistanis. Olles küll zoroastrismi pooldajad, olid Sassaniidid ometi tolerantsed budismi suhtes ja ei keelanud uute budakloostrite rajamist. Just Sassaniidide ajal raiusid lokottaravāda koolkonna budistid liivakivist välja Bāmyāni hiigel-Buddhad. Ainsaks erandiks mittesallivusest oli III saj teine pool, mil zoroastrismi ülempreester Kartir lasi hävitada mõned budakloostrid, kuna budismi ja zoroastrismi segunemine tundus talle ebaloomulikuna. Pärast Kartiri surma tõusis budism taas endisele positsioonile. Vähem imekspandav pole ka budistide tollane suhtumine teistesse religioonidesse, nii näiteks on Bāmyāni freskodel kujutatud prohvet Mani reisi kušaanide impeeriumisse.
Veel käesoleva aastatuhande algul olid selle kõige krooniks kaks hiiglaslikku seisvat budakuju, täpsemalt 35 / 38-meetrine Śākyamuni ja 53 / 55-meetrine Vairocana. Kunagi olnud nad kaetud värvi ja kullaga ning kaunistatud vääriskividega. Gandhāra budistliku kunsti suurepärased ilmingud! Just praegu meenub Siiditee tuuri alguspäevilt üks detail, millele me siis ei osanud tähelepanu pöörata. Kui külastasime Lóngméni kompleksi Luòyángi lähistel, jäi ka seal silma grandioosne Vairocana kuju. Miks mitte Buddha Śākyamuni, miks just Vairocana? Ju peab ta siis olema kõige tähtsam, vähemalt mingis kontekstis. Teades, et IV sajandiks kujunes mahāyāna budismis välja Buddha kolme keha ehk trikāya doktriin, pole siit enam raske mõtetes edasi liikuda. Kui ajaloolise Buddha maine keha oli selle teooria seisukohalt kõige madalam − nirmānakāya, siis budasuse kui printsiibi kõige universaalsem, kõige tõesem väljendus on dharmakāya ehk antud juhul siis Vairocana. Aga olgu budade hierarhiaga nagu on, Ṭālibāni seisukohast vaadatuna oli tarvis hävitada nii Mahāvairocana kui Buddha Śākyamuni. Mida ei suutnud teha sajandite jooksul Tšingis-khaan, moguli imperaator Aurangzeb ja Pärsia kuningas Nader Afshar, seda suudeti teha 2001. aasta märtsis tulirelvade ja dünamiidiga! Olen üldiselt üsna salliv erinevate usuliste, ideoloogilisja ja poliitiliste maailmavaadete suhtes ja püüan mõista kõikvõimalikke teisitimõtlejaid, ent selline vandaalne pühakujude ja kultuuriväärtusete hävitamine ei leia mu silmis mingit õigustust. Varahommikuses valguses avanev pilt tühjade niššidega kaljunõlvale on pisarateni kurvastav. See jääb ilmselt kauaks meelde...
Käivad arutelud kujude taastamisest, samuti on kaalumisel jaapanlaste idee projitseerida niššidesse uued Buddhad hologrammidena. Eks aeg näitab.

Koobastempleid ja nišše ühendab tohutu hulk mäe sisse uuristatud treppe-käike. Mõned neist avanevad kalju välisseinale, teised viivad meid sisemusse, kolmandad üle Buddha-niššide. Teeme mäe sisemuses üpris põhjaliku jalutuskäigu. Pidades õigemaks ise Bāmyāni mitte tulla, andis Aivo kaasa videokaamera. Nüüd püüangi kokku võtta oma olematud operaatorioskused ning salvestada seda labürinti ja ümbrust.
Kõrgematest koobastest avaneb ülev vaade kunagisele Shar-e Gholghola tsitadellile. Tänaseks on uhkest kindlusest järel vaid varemed. Selle tegi jõhkralt maatasa Tšingis-khaan kättemaksuks oma lapselapse tapmise eest. Kohalikud inimesed teavad rääkida, et Tšingis-khaani väed olevat hävitanud Bāmyāni oru mehed, naised ja lapsed viimseni, polevat säästetud isegi loomi. See toimus ammu, XIII saj, ent viimased tapatalgud leidsid siin aset alles mõne aasta eest, mil Ṭālibān tappis mitu tuhat hesaari. Miks? Polnud ju siin tegemist riikidevahelise vaenuga, hesaarid polnud ju ka budistid ehk nn ebajumalakummardajad. Nende peamine süü seisnes selles, et nad olid ši’iidid!

Eile saabusime Bāmyāni pimedas ega näinud ümbrust. Täna tabab silm mitmel pool väiksemaid põllulappe, kus kasvatatakse nisu ja kartulit. Bāmyāni provints on üks neist, kus oopiumikasvatus pole peamine põllumajandusharu, mitmel pool küntakse põldu, adra ette on rakendatud tavaliselt kaks härga. Teeäärne külaturg torkab silma kohapeal kasvatatud aprikooside rohkusega.

SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad külastavad kaunist Panjshiri (‘viis lõvi’) orgu, kuhu viib kitsas kanjon. Nende kirjelduste järgi on org tõepoolest ilus ja samas masendav − seal vedeleb vähemalt sadakond tanki ja muude lahingumasinate vrakki. Väidetavalt sai Panjshiri oru lahingutes surma 30 000 afgaani ja 30 000 Nõukogude Liidu sõdurit. Teel orgu satutakse nägema omapärase võistluse peaproovi: hulk ratsanikke ajavad taga galopeerivat hobust, üritades tema seljast surnud kitse haarata. Tagaajajate hulgas on noori mehi, aga ka juba väärikamas eas habemikke. Tegemist on Kesk-Aasia maades populaarse, ent omajagu ohtliku kitsehaaramismänguga, mida Afganistanis tuntakse buzkashi nime all. Võitjaks osutub kiireim ja vapraim ratsanik, kes suudab kitsekorjuse enda valdusse haarata ning märgistatud kohta viia.

T 30 okt: Kābul – Jalālābād – sisenemine Pakistani – Khyberi mäekuru – Landi Kotal – Peshāwar – Islāmābād; 468 km; kõrgus merepinnast 410−1830 m, ilm päikesepaisteline, 12−29 °C

Hommikul siirdume Jalālābādi (puštu k جلال اباد), et saada viisa järjekordseks sisenemiseks Pakistani. Kuni dokumente vormistatakse, kasutame aega lõunatamiseks. Söögikoha uksel jääb silma kaks detaili. Esiteks postkast kirjaga “Почта”, mälestus Nõukogude invasioonist. Ja teiseks... Oleme ju paljude ametiasutuste sissepääsul harjunud nägema mobiiltelefoni, sigareti, fotoaparaadi või koera stiliseeritud kujutist, mis on punasega läbi kriipsutatud. Siinse restorani vastav silt aga annab diskreetselt teada, et soliidne pole siseneda automaadiga!

Viisad käes, läheb meil riigipiiri ületamine ja tolliformaalsused rekordilise kiirusega − 1 tunni ja 20 minutiga.

Afganistanist lahkumine tekitab mitmesuguseid tundeid ja mõtteid: kaunis maa, valdavalt heatahtlikud ja sõbralikud inimesed, rikas kultuuripärand. Miks küll on Jumal karistanud seda maad ja rahvast nõnda julmalt? Ainuüksi kahe viimase aastasaja jooksul on tulnud läbi elada kolm verist Anglo-Afgaani sõda, Nõukogude Liidu invasioon, Ṭālibān (dari ja puštu k طالبان‎ ‘õpilased’) ja mitmed sisevõitlused ning nüüd lõpuks veel USA ja NATO sõjaline sekkumine. Ja tänane olukord riigis ei sisenda lootust, et lähiaastatel võiks saabuda rahu. Nähtut kinnitab statistika: Human Development Index paigutab Afganistani Aasia riikide hulgas viimasele kohale (indeksi arvuline näitaja aastal 2005 oli vaid 0,396).
Afganistani värk ei anna rahu, ikka naasevad mõtted sama teema juurde tagasi. See, mis leidis siin aset alates aastast 1979, on järgnevate aastakümnete jooksul tegelikult mõjutanud suurt osa maailmast, kutsunud esile terrorismi tõusu ning süvendanud pingeid Lääne ja islamimaailma vahel. Vastuseks Nõukogude invasioonile tekkis militaarne sunniitlik vastupanuliikumine, mida hakkas agaralt toetama USA. Kümme aastat pärast sissetungi oli Nõukogude Liit sunnitud Afganistanist taanduma ja mudžahiidide vabadusvõtlus kaotas senise mõtte. Ent militaarne islamifundamentalism oli juba tekkinud ning seda ei peatanud riigipiirid ning see leidis üha enam ja enam pooldajaid. Ei saa küll kategooriliselt väita, et aastal 1988 formeerunud al-Qā’idah (al-Qaeda, araabia k القاعدة‎, ‘baas, vundament’) ja hilisem Ṭālibān oleksid otseselt afgaani mudžahiidide mantlipärijad, ent kaudne side nende vahel on enam kui ilmne. Mitmed Lääne meediakanalid on loonud lihtsustatud ja väära pildi, otsekui oleks Afganistanis ja Pakistanis kokku tulnud kamp kaabakaid, kelle etteotsa seadis end Osama bin Laden ning kes võtsid nõuks alustada terrorisõda läänemaailma, lääneliku maailmavaate ja kristluse vastu. Loomulikullt ei püüa ma õigustada sooritatud terroriakte, kuid uskudes olevat aru saanud al-Qā’idah’, Ṭālibāni ja mõnede teiste sarnase orientatsiooniga liikumiste tekkimiste tagamaadest, püüan ka käesolevas blogis näidata, et suures osas oleme meie, st Lääs selle esile kutsunud. Need äärmuslikud fundamentalistlikud organisatsioonid on tekkinud vastuseks Nõukogude Liidu ja Lääne tegevusele. Ja eriti märkimisväärne on siin muidugi USA roll: olles aastakümnete jooksul kujunenud maailma superpower’iks ja olles ilmselt veendunud oma maailmavaate ainuõigsuses, on ameeriklastel ikka olnud soov sekkuda teiste maade siseasjadesse ning õpetada oma (liberaal)demokraatiat. Paraku on XX ja XXI sajandi ajalugu näidanud, et pea ükski USA sekkumine Aasia konfliktidesse pole toonud rahu ja õnne. 

Pakistani sisenedes lükkame kellad pool tundi edasi. Liiklus muutub jälle vasakpoolseks. Läbime taas Hõimude piirkonna. Alates piirist kuni Islāmābādini turvab meid kuuest relvastatud mehest koosnev politseieskort. See, et kioskiaknale on kaubaartiklitena kõrvuti välja pandud kurgid ja kalašnikovid ja et müügilettidele on granaatõunad ritta seatud kõrvuti metalsete granaatidega, ei tekita meis sel korral enam elevust. Inimene harjub kõigega.

Selgub, et Saudi Araabia välisministeerium pole meie viisataotlustele andnud ei positiivset ega negatiivset vastust. Kauem oodata pole võimalik, peame tegema otsused edaspidise marsruudi osas. Mõistlik on Saudi Araabia seks korraks unustada ja selle asemel siirduda Iraanist Türgi kaudu Süüriasse. Niisiis kujuneb meie järgmise 2 nädalala reisiplaan arvatavasti selliseks: Islāmābād – Lahore – Multan – Sukkur – Quetta – Taftan – sisenemine Iraani – Zāhedān – Kermān – Yazd – Persepolis – Eşfahan – Teheran – Tabriz – sisenemine Türgisse – sisenemine Süüriasse.

K 31 okt: Islāmābād; 12 km; ilm päikesepaisteline, 22−27 °C

Islamimaades kostab enamasti 5, šiia traditsiooniga piirkondades 3 korda päevas minaretitornidest muezzini kutse palvusele. Varahommikuti, just päikesetõusu eel, mil linnakära pole veel jõudnud paisuda, kostab kutse “päikesetõusupalvele” (araabia k صلاة الفجر‎, ṣalāt al-faǧr) kaugele. Islāmābādis oleme sattunud elama paika, mille naabruses on mitu mošeed. On hetki, mil eri suundadest kostab korraga 3, 4 või koguni 5 laulu, moodustades erilise surround-polüfoonia. Muusikuna jään kuulama seda helikangast. Kui ühel muezzinil on parajasti paus, täidab teine selle tühimiku. Adhanid hommikusele palvusele justkui järgiksid fugaato printsiipe: kostab palvemotiiv vasakult ja enne kui see jõuab lõppeda, hakkab kostma midagi sarnast selja tagant. Muusikaakadeemia päevilt meenub, et kompositsioonitehnikas nimetati seda strettoks. Kes on siin Islāmābādis see salapärane arranžeerija? Kes on suutnud kooskõlastada nõnda paljude muezzinide laulufraasid loogiliselt voolavaks muusikaks? Kui see on Allah isiklikult, siis arvan, et vähemalt samavõrra, kui ta sobib Jumalaks, sobiks ta ka Heliloojaks.

Muhameedlik moraal on range, ent ometi tungivad kaasaeg ja maailma pahed ka islamimaadesse. Katmata näoga naine pole Islāmābādi kesklinnas enam haruldus. Kuigi alkoholi müük on Pakistanis (nagu ka Afganistanis) keelatud, saab seda ometi tellida nii-öelda leti alt mitmeski Islāmābādi restoranis. Kinnitamata andmetel pidavat Islāmābādis eksisteerima ka mitteametlikud lõbumajad.

SILK 3 peaks minema täna tehnilisse hooldusse, ent üks vajalik kuullaager, mille TNT ekspresskuller pidi juba eilseks Islāmābādi toimetama, pole veel kohale jõudnud ega jõua enne kahte-kolme päeva. Kaalume võimalust homseks kavandatud Islāmābādist lahkumine edasi lükata. Pingelise ajagraafiku tõttu kaldume siiski selle poole, et riskime sõitu jätkata poolkorras autoga. Igaks juhuks läbib ka SILK 2 Toyota keskuses profülaktilise ülevaatuse − selle tehniline seisund paistab olevat hea.

N 1 nov: Islāmābād – Lahore – Okara – Sahiwal – Khanewal – Multan; 713 km; kõrgus merepinnast 250−750 m, ilm päikesepaisteline, 20−32 °C

Täna alustame pikka ja üpriski tüütut sõitu Iraani piiri poole. Plaani kohaselt peaks selleks kuluma 4 päeva.
Raivo otsustab toetada Pakistani riiki 750 ruupiaga, täpsemalt öeldes, just sellise summa kasseerib talt sisse liikluspolitsei kiiruse ületamise eest.

Umbes pooleteise kuu järel satume esmakordselt eestimaalase jaoks harjumuspärastesse kõrgustesse, madalamale isegi Suure Munamäe tipust. Altimeeter näitab kõrgust merepinnast vaid 250 m. Ei või olla!

Hilisõhtul käime Shah Rukn-e-Alami mausoleumis ja selle juurde kuuluvas sufi mošees. Seni külastatud islami pühapaikadest jätab see kõige spirituaalsema mulje. Isegi meie, mitte-muslimid, saame Rukn-e-Alami austamise rituaalis teatud religioosse kogemuse osaliseks.

R 2 nov: Multan – Bahawalpur – Ghotki – Sukkur; 477 km; ilm päikesepaisteline, 22−35 °C

ImagetextLõuna poole liikudes muutuvad loodus ja kliima lähistroopilisemaks. Tee äärde jäävad puuvilla- ja suhkrurooistandused, palmid. Liikluskorraldus pole kiita, teel on mitu kummuli veoautot, palju surnud loomi ja mõne hetke eest eluga hüvasti jätnud jalgrattur koos jäänustega oma sõiduriistast. Naturalistlik pilt jalgratturi peata kehast, mis on otsekui hakklihamasinast läbi käinud, ei taha veel tükk aega vaimusilmast kaduda. Kuigi kõnelemine inimelu hinnast tundub küünilisena, tuleb tunnistada, et Pakistanis ei näi see olevat kuigi kõrge.
Meie pääseme suhteliselt kergelt, üks sõiduauto kraabib pisut värvi SILK 3 pamperilt, eeslirakend teeb ühe “ornamendi” SILK 1 tagatiivale. Kuid juhtunu manitseb meid edaspidisele suuremale ettevaatusele.

Jõudnud Punjabist Sindhi provintsi, teeme peatuse Ghotki külas ja külastame Bilali sufi mošeed. Esialgu lubatakse sisse ainult mehi, pärast palvuse lõppu pole keeldu ka naistele. Roheliste turbanitega mehed (pildil vasakul) on äärmiselt sõbralikud ja külalislahked, ka meie kui mitte-muslimite vastu. Tervitatakse emmates või laupa lauba vastu surudes.

Õhtul kavatseme teha Sukkuris, Sindhi endises pealinnas, väikese jalutuskäigu ja otsida mõne söögikoha. Jõudnud vaevalt 50 meetri kaugusele hotellist, peatab meid relvastatud politseinik ja teatab, et välismaalased ei tohi kohalike saatjateta linnas liikuda − see olevat liiga ohtlik. Politseinik meid saatma tulla ei saa, sest ei tohi oma piirkonnast lahkuda. Küll aga suunab ta meid kõrvalasuvasse õue, kus pakutakse söögipoolist. Idamaa kombe kohaselt võtame kingad jalast ja istume vaibaga kaetud lavatsile, kuhu serveeritakse ka toidud. Politseinik, laetud vintpüss käes, jääb kogu õhtusöögi ajaks meie vahetusse lähedusse. Pakume ka talle süüa. Toit on indiapärane, maitsvalt valmistatud.

L 3 nov: Sukkur – Shikarpur – Jakobabad – Dera Murad Jamali – Sibi (Sibbi) – Bolani mäekuru (1798 m) – Quetta; 396 km; kõrgus merepinnast 205−1810 m, ilm päikesepaisteline, 28−33 °C

Tänase teekonna võiks jagada tinglikult kolmeks. Esiteks, Sukkuri piirkonnas lähistroopikale omane maastik, palmid, väikestes veekogudes mõnulevad vesipühvlid. Teiseks, pärast sisenemist Balochistani osariiki kõrb ja poolkõrb, kaamelid, rustikaalsed külad, India mõju olustikus väheneb. Ja kolmandaks mäed, täpsemalt Kesk-Brahui ahelik, mille kõrgemad tipud ulatuvad veidi üle 3000 meetri.

Meie liikumist aeglustavad iga mõne aja tagant vahetuvad politseieskordid. Quetta linnapiirist kuni hotellini saadab meid korraga koguni 3 politseiautot, igaühes kolm-neli automaaturit. Kallaletungijate vastu suudavad automaaturid meid ehk kaitsta, kuid siinne kant pole kuigi turvaline veel teiseski mõttes. Tegu on seismiliselt rahutu piirkonnaga, nii näiteks nõudis 1935. aasta 7,7 magnituudine Balochistani maavärin 30 000 − 60 000 inimelu.*

Küllap on tähelepanelik lugeja märganud, et võrreldes reisi algusaegadega on igapäevased sissekanded Siiditee tuuri koduleheküljele lühemaks jäänud. Kindlasti on 2 reisikuu jooksul tekkinud teatud väsimus ja see võib avalduda ka märkmete lakoonilisuses. Kuid palju enam on reisipäeviku tasakaalustamatus tingitud mu ebapädevusest Indiast lääne poole jäävate Aasia piirkondade osas. Islamimaade kultuuri, ajaloo ja olustiku vähene tundmine ei lase märgata paljusid ilminguid ja nende tausta, veelgi vähem võimaldab see nähtuga seonduvat adekvaatselt kirja panna. Loomulikult pole see põhjus piisav õigustus. Aga ehk on aus ülestunnistus siiski parem kui hämamine stiilis veebilehekülje piiratud maht ei luba kahjuks põhjalikumat käsitlust.

* Pärast Siiditee tuuri leidis siin aset veel üks maavärin, mille epitsenter asus umbes 60 km põhja pool ja mis jättis peavarjuta 120 000 inimest.

P 4 nov: Quetta – Panjpai – Nushki – Dalbandin – Nok Kundi – Taftan; 637 km; kõrgus merepinnast 660−1680 m, vahelduv pilvitus, 12−34 °C

Hommikul teeme ringkäigu turu piirkonnas. Kuigi meid, suurte reisikogemustega inimesi, on raske üllatada eksootikaga, tundub aeg Quettas olevat justkui seiskunud. Mõni harv autologu aitab siiski meelde tuletada, et oleme XXI sajandis või arvestades Mossesid meenutavate autode väljalaskeaastaid, pigem kahekümnendas. Kuigi Quetta on üsna suur linn, ikkagi Balochistani pealinn, ei juhtu me siin nägema ühtki inimest, kes meenutaks mujalt sissesõitnut. Ja mis võikski siia tuua mõne eurooplase, ameeriklase või jaapanlase?

Sõidame mööda kõrbelist maastikku, inimasustus on väga hõre. Autotee kulgeb paralleelselt raudteega, kus väidetavalt liiguvad 2 korda nädalas kaubarongid ja 2 korda kuus reisirongid. Raudtee rajasid kunagi britid. Iga paarikümne kilomeetri järel on tänaseni alles savikarva jaamahoone, mille väljanägemine on omapärane segu kõrbearhitektuurist ja briti koloniaalstiilist.
Endiselt saadab meid relvastatud eskort, meeskond vahetub iga mõnekümne kilomeetri järel. Orm kolib mõneks ajaks ihukaitsjate autosse, tundes huvi nende relvastuse vastu. Alustuseks pannakse talle pähe baretisarnane sõdurimüts, mõne aja möödudes usaldatakse ta kätte ka automaat.

Õhtuks jõuame Taftanisse, kus jääme peatuma tagasihoidlikus 5-toalises hotellis, mis on linnas ainus.

E 5 nov: Taftan – sisenemine Iraani – Mirjāveh – Zāhedān – Bam; 410 km; kõrgus merepinnast 515−1435 m, ilm päikesepaisteline, 21−30 °C

Nagu ka Hiina-Pakistani, Pakistani-India ja Pakistani-Afganistani piiripunktides, nõnda ka siin on migratsiooniametnikud usinad tegelema paberitega, vaatama passe, tegema sissekandeid registritesse, lööma templeid. Samas näib, et keegi ei tunne huvi selle vastu, mitu inimest ja kes tegelikult piiri ületavad. Pakistani tollis heidetakse ette, et me olevat pildistanud keelatud objekte. Misasja?! On tükk selgitamist, ent käsi meil siiski raudu ei panda. Aga Iraani tolli kohta räägitakse hirmujutte: alkoholi leidmise korral on võimalus vangi sattuda jne. Kurat võtaks, äkitselt meenub, et SILK 2 katuseboksis on Hiinast ostetud pudel piiritusepõhjalise preparaadiga, mille proviisor liigitaks toonust tõstvaks ravimiks, aga tolliametnik surmkindlalt alkoholiks. Tollipunktile lähenedes väriseb mu jalg gaasipedaalil, olen ju praegu sooritamas rasket kuritegu. Üritan siiski näol säilitada süütut ilmet, ehk pääseme läbiotsimisest. In shā’ Allāh! Õnneks sujubki autode läbivaatus valutult, katusebokside sisu vastu erilist huvi ei tunta.
Sisenenud Iraani, tutvustatakse meile kohe kohalikke reegleid, millega peame järgnevatel päevadel arvestama. Esiteks, pildistada ei tohi sõjaliste objektide läheduses ega pühakodades. Teiseks, naiste pea ja käsivarred peavad olema kaetud. Kolmandaks, mehed peavad kandma pikki pükse. Neljandaks, keelatud on alkoholi pruukimine ja omamine (nagu igas teiseski riigis, leidub ka Iraanis illegaalset kraami, kuid “kangeim” avalikult müüdav jook on alkoholivaba õlu). Viiendaks, vältida tuleb igasuguseid kontakte kohaliku õrnema sooga, ka meile süütuna näivat privaatset vestlust võidakse tõlgendada lähenemiskatsena, mis võib tuua kaasa karistuse. Mainitud keelud on seotud eelkõige islami tavadega. Nagu Saudi Araabia vahhabiidid, nii kuuluvad ka Iraani ši'iidid mitmeski aspektis muslimite radikaalsema poole hulka. Reeglite vastu eksimisel võivad karistused olla rängad: olenevalt süü raskusest pole välistatud ka avalik ihunuhtlus, vangistus või koguni surmanuhtlus!

Seame kellad Iraani ajale, st 90 minutit tahapoole.

Pangas tabab meid üllatus, rahakotid osutuvad lootusetult väikesteks. Nimelt 1 USA dollari vastu antakse täna 9250 Iraani riaali (ja riaali kurss on dollari ning teiste rahvusvaheliselt tunnustatud valuutade suhtes jätkuvalt langustrendis). Kuigi saame kohalikku valuutat peamiselt suurtes 5000-riaalistes rahatähtedes, kujuneb rahapakkide hunnik hirmuäratavaks. Väljume rahavahetuspunktist täistopitud kilekotiga.

Sõjaväe ja politsei koostöö eskortide vahetamisel on halvasti korraldatud. Mitmel korral peame teel ootama üle poole tunni uute sõdurite või politseinike saabumist. Uurime, kas meil ikka on tarvis relvastatud eskorti. Kaitsemeekonna vajadust põhjendatakse asjaoluga, et liigume mööda narkotransiidi üht peamist trassi, kus esineb sageli röövlijõukude kallaletunge. Meie suhtlemine sõduritega piirdub vaid mõne lausega, kuid miski neis reedab varjatud pinget. Võib-olla on see ärevus kuidagi seotud USA presidendi George W. Bushi paari nädala taguse väljaütlemisega, et Iraan on rahvusvahelise mastaabiga militaarse konflikti kolle ning kolmas maailmasõda võib valla pääseda, kui Iraan arendab välja tuumarelva.
Võrreldes India ja Pakistaniga on Iraani liiklus palju tsiviliseeritum, õigem oleks vist öelda euroopalikum. Kiirused on suuremad, vastassuunavööndis ei sõideta, pimedal ajal üritatakse vastutulijat kaugtuledega mitte pimestada, maanteel ei liigu kaamelid, eeslirakendid, tuk-tukid ega jalgrattarikšad, mootorratturid kannavad sageli kiivrit, naissoost kaassõitjad ei istu sadulas India kombel küljega sõidu suunas. Aga äkitselt märkan, et autoga on miskit viltu. Lülitan mootori välja, teen kapotikaane lahti – kusagilt immitseb auru, vesi radiaatoris keeb. Altpoolt niriseb vett. Radiaator lekib! Kuskohast täpselt, ei tea. Uigur avaldab arvamust, et SILK 2 on saanud needuse osaliseks. Kes teab, äkki ongi. Jahutame mootori maha ja lisame paar liitrit vett. Sõit võib jätkuda, nüüd pean tähelepanelikult jälgima jahutusvedeliku temperatuuri näidikut.

T 6 nov: Bam – Kermān – Yazd; 607 km; kõrgus merepinnast 910−2435 m., im päikesepaisteline, 15−25 °C

Bam on Iraani autotööstuse keskus. Neli aastat tagasi tabas linna ja selle ümbrust maavärin, üle 70% hoonetest purunesid, Bami 70 000 elanikust hukkusid pea pooled, lisaks suri umbes 10 000 ümberkaudsete külade elanikku. Autotootjad on tootmishooned taastanud, kuid vanalinna kui niisugust peaaegu ei eksisteerigi, alles on vaid rusud. Teeme varemete vahel jalutuskäigu − on vaevu aimatav, et siin oli veel neli aastat tagasi bazaar, siin mošee, siin medrese*, siin valitsejate residents, siin lihtsurelike eluasemed.

Lõuna paiku võtame suuna Yazdi poole. “Üks pärsia linn on Yazd, väga ilus ja uhke linn, kus kaubeldakse vilkalt. Siin valmistatakse yazdi-nimelist siidkangast, mida müüakse mitmele poole suure kasuga. Linna elanikud on muhameedlased. Yazdist edasi minev rändur peab ratsutama seitse päeva lauskmaal, kus vaid kolmes paigas on võimalik leida ulualust. /.../ Seitsme reisipäeva järel jõutakse Kermani kuningriiki. /.../ Siit pärinevad vääriskivid – kaljudest leitavad türkiisid.” Nõnda kirjutas Marco Polo oma reisikirjades XIII sajandil. Meie liikumissuund on Polo kirjeldatule vastupidine ja Kermānist Yazdi jõudmine ei võta seitset päeva, kulub vaid mõni tund. Kas Yazd endiselt uhke ja ilus ning kas siin ikka veel käib vilgas kauplemine, sellest saame teada homme.

* Madrasah – araabia k ‘kool’. Käesoleva blogi kontekstis: islami teoloogilise kallakuga kool.

K 7 nov: Yazd, 34 km; 1200−1250 m, ilm päikesepaisteline, 12−28 °C

Aukartust äratava ajalooga Yazdi (pärsia k یزد, esmakordset mainitud umbes 3000. aastal eKr) jaoks oleme varunud lisapäeva. Alustuseks teeme jalutuskäigu mööda vanalinna ülikitsaid uulitsaid ja põikame sisse bazaarile, kus lisaks kauplemisele valmistatakse kohapeal ka kõikvõimalikke käsitööesemeid. Kuna Yazd jäi kõrvale vanaaja sõjavägede põhiliikumisteedest, siis on suur osa linnast oma arhailisel kujul uskumatult hästi säilinud tänini. Ja üldse paistab, et see linn on traditsioone alal hoidnud ning konservatiivne. Pole tarvis erilist fantaasiat, et kujutleda, milline võis Yazd välja näha 1200. aastatel, mil ta oli peatuspaigaks paljudele kunstnikele ja õpetlastele.

Silma hakkab üks pealtnäha tähtsusetu, aga islami tavade mõistmise seisukohast oluline detail. Elumajade ustel on kaks erineva kõlaga metallist koputit, vasakpoolne meestele, parempoolne naistele. Vastavalt sellele, kas uksele koputab mees või naine, läheb ust avama võimalusel samast soost pereliige või teenija. Kui juhtub, et naine on sunnitud meesterahvale uksele vastu minema, katab ta enne näo.
Naiste riietus on reeglina traditsiooniline: kantakse pealaest maani ulatuvat musta chadori. Katmata on vaid silmad või pool nägu, samuti käelabad ja sõrmed. Tegelikult ei täida need igasugused ’abāyah’d, ḥijābid ja chādorid lõpuni oma eesmärke. Meestel on välja arenenud mingi kuues või seitsmes meel, naistemeel. Isegi kui peaaegu midagi pole võimalik hoomata nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis- ega kompimismeele abil, hakkab automaatselt tööle mentaalne “kompuutriprogramm”, mis paneb neist vähestest vastassugupoolelt saabuvatest impulssidest kokku üpriski usaldusväärse pildi. Sadadest tänaval vastutulevatest neidudest, kelle ilu on ühtviisi varjatud musta loori taha, mõjuvad ometi ühed seksapiilsena ja teised mitte.

Imposantse mulje jätab Kabir Jame’ mošee oma taevassepürgivate minarettidega, mis on Iraani kõrgeimad. Kuigi mošee kui niisugune on vanem, pärinevad selle tänaseni säilinud hooned XIV sajandist, mongolite impeeriumi perioodist. XIV−XV saj stiilile viitavad ka ehitise kujunduses kasutatud värvid: türkiissinine, tumesinine, roheline, valge, kuldne ja pruun. Kujunduse moodustavad geomeetrilised ornamendid kombineerituna arabeskide ja kalligraafiliste tekstikatketega. Viimaste hulka kuuluvad fragmendid Koraanist ja maksiimid Muḥammadilt, väärikalt on eksponeeritud mošee rajanud valitseja nimi.

Ühel vanalinna väljakul haarab meie tähelepanu erilise väljanägemisega hiigelsuur puust konstruktsioon. Esmalt ei saagi aru, millega tegemist. Selgub, et see sõrestik kaetakse kord aastas riidega, dekoreeritakse rikkalikult ja kasutatakse leinaprotsessiooni keskse objektina, mida kannab hulk mehi. Teatavasti tapeti Karbala lahingu käigus prohvet Muḥammadi lapselapsed, nende hulgas ka kolmas imam Ḥusayn ibn ’Alî. See toimus islamikalendri esimese kuu ehk muharrami 10. päeval. Ši’iidid tähistavad seda igal aastal kui Ḥusayni märtrisurma mälestuspäeva. Oleme siia väljakule sattunud kolmapäeval, 7. novembril − just üks päev varem tähistati siin kuuenda imami Ja’far al-Sadiqi mälestuspäeva. Nii puukarkassi kui mitmete majade küljes on veel tänagi mustad leinalipud.

SilkRoadFaravaharLisaks muslimitele on Yazdis ja selle ümbruses 25 000-liikmeline tulekummardajate ehk zoroastristide kogukond. Käime zoroastristlikus Tuletemplis, mida siin nimetatakse Yazd Atash Behram või Yazd Atash Kadeh. Uus templihoone rajati küll alles 1934. aastal, kuid selles hoolikalt säilitatav tuli pärimeb väidetavalt aastast 470.
Zoroastrismis eristatakse kolme liiki tuletempleid vastavalt sellele, millist tuld neis säilitatakse. Kõige “madalama kraadi” tuli on atash dagah, sellest “kõrgem” on atash adaran (‘tulede tuli’) ning kõige püham on atash behram (‘võidu tuli’). Seda viimast säilitatkse ainult 9 tuletemplis, neist 8 asuvad Indias ning üks siinsamas, kus me parajasti viibime.
Hoone fassaadi nagu ka paljusid teisi tulekummardajatega seotud pühapaiku kaunistab zoroastrismi tiivuline sümbol − faravahar (farsi k فروهر, pildil vasakul).
Seejärel sõidame linna servale ning ronime ühe otsa kahest “vaikuse tornist”. Need kaks mäge koos iseäralike ümmarguste rajatistega on olnud mitmesaja aasta jooksul zoroastristide nn taevamatuste paigaks. Veel 1960ndatel aastatel toodi siia siitilmast lahkunute kehasid, ent tänaseks on Yazdi “vaikuse tornid” muutunud palverännaku sihtpunktiks mujal (eriti Indias) elavatele parsidele.

Oleme küll pisut väsinud, ent ei taha kasutamata jätta juhust näha Iraani traditsioonilist võitluskunsti. See on üpris atraktiivne vaatpilt: 10 meest sooritavad ringikujulisel värvikireval areenil mitmesuguseid heiteid, tõsteid, hüppeid ja lööke, kasutades aeg-ajalt abivahenditena kilpe, kurikaid, kette ja igasugu riistu, millele ei oska nimegi anda. See kõik toimub muusika saatel − kõlavad laul, trummid ja kellad.

N 8 nov: Yazd – Cham – Taft – Deh Shir – Abarkuh’ kõrb – Persepolis; 401 km; kõrgus merepinnast 1200−2470 m, ilm päikesepaisteline, 13−25 °C

Asunud teele Persepolise (pärsia k تخت جمشید/پارسه) poole, põikame sisse Chami-nimelisse zoroastristide külasse, kus kasvab 2000 aasta vanune küpress, mida tulekummardajad peavad pühaks puuks. Siinsamas lähedal paistab üks järjekordne “vaikuse torn”. Äärmiselt huvitav on käia paaris kodus ja kaeda, kuidas näevad välja ühe tõelise külamehe majapidamine, köök, magamistuba, altarinurgake, lammaste aedik. Majad on kokku mätsitud savitellistest ning savist, katused on kergelt kuplilise kujuga, mõnel uhkemal elamisel on jahutamise ülesannet täitev tuuletorn, köögist ei puudu tanuri* tüüpi leivaküpsetusahi. Sarnaselt võidi siin elada ka kakssada aastat tagasi, kuid... Nagu kusagilt teisest maailmast on kööki ära eksinud plastmassist veekann, lambaid karjataval taadil on seljas päevinäinud euroopalik kahe nööbirea ja laia kraega pintsak, külateelt keerutab tolmu üles mootorratas. Pole näha ühtki nooremapoolset inimest. Ei tea, kas uus põlvkond on primitiivse elustiili eest linnadesse põgenenud?
Järgmise vahepeatuse teeme Abarkuh’ linnas. Siinne legendaarne hiigelküpress tüve diameetriga 4,5 m on veelgi eakam, arvatavasti 4500−5000 aasta vanune. Pärimuse järgi olevat selle istutanud Zarathustra ise.

ImagetextAja pärastlõunast päikeseloojanguni veedame Persepolises (kreeka k ‘pärsia linn’), mille säilinud templiosad, hauakambrid, sambad (pildil vasakul), väravad, paraadtänavad ja bareljeefid annavad tunnistust Ahhemeniidide impeeriumi (ca 550−330 eKr) kunagisest hiilgusest. Just siit, Persepolise ja Susa kandist sai alguse Siiditee eelkäija − loodesse suunduv Kuninglik tee, mille rajamisel mängisid olulist rolli Ahhemeniidide kuulsad kuningad Dareios I Suur ja Xerxes I. Nagu paljud teisedki paigad Siiditeel, täpsemalt tollasel Kuninglikul teel, nõnda vallutas, riisus ja põletas Makedoonia Aleksandri armee ka Persepolise. Oli see nüüd kättemaks Ateena Akropoli põletamise eest? Suursugusest linnast on alles vaid fragmendid paraadtänavatest, paleede ja templite varemed, Xerxese haaremi jäänused, üksikud trepid ja väravad, kolonnaadid, bareljeefid, kiilkirjas tahvlid ja kivihunnikud. Midagi sellist pole varem näinud! Olles ennast juba 4 km kaugusel asuvas kämpingus sisse seadnud, tekib hilisõhtul taas tahtmine näha neidsamu varemeid ja sambaid. Tõmbame Tiinaga jalga jooksudressid ja võtame suuna kunagise pealinna poole. Kuuvalguses ja suhtelises üksinduses jätab paik hoopis teistsuguse mulje. Iidse suursuguse linna jäänuseid vaadates ei saa kuidagi lahti mõttest... Kõige lihtsam viis CNN või BBC uudistesse pääsemiseks on see, kui võtad püssi, lähed rahvarohkesse kohta, avad tule ja kõmmutad kuuli keresse kümnekonnale inimesele. Teisiti polnud ka noil vanadel aegadel. Paljud kuningad on valitsenud oma maad ning rahvast rahumeelselt ja hüves, me pole neist valitsejaist midagi kuulnud, ajalooõpikud neist ei kirjuta. Kõige suuremalt on oma nimed ajalukku kirjutanud need, kes on suutnud kõige rohkem hävitada teisi rahvaid, maid, kultuure. Siiditeel on parimateks näideteks Makedoonia Aleksander, Tšingis-khaan ja “Lonkur” Timur.

* Need ahjud on meil enam tuntud indiapärase nimekuju tandoor järgi.

R 9 nov: Persepolis – Naqsh-e Rostam – Eşfahan (Isfahan); 448 km; kõrgus merepinnast 1560−2470 m, ilm päikesepaisteline, 5−22 °C, Eşfahani kohal sudu 

Persepolise varemete lähedal asuv Naqsh-e Rostam on nekropol, kuhu on maetud Ahhemeniidide suured kuningad Dareios I, Xerxes I, Artaxerxes I ja Dareios II, kes valitsesid VI−V saj eKr. Kõrge kaljuseina sisse on raiutud hauakambrid ning nende ümber monumentaalsed bareljeefid. Silma jääb üks sümboolse tähendusega bareljeef hilisemast ajast, millel on kujutatud Rooma keisrit Valerianust alandlikult põlvitamas (!) Sassaniidide kuninga Shapur I ees. Siinsamas kõrval asub ka niinimetatud zoroastristide kaaba, mille täpne otstarve on teadmata.
Lähedalasuvas Pasargadaes külastame kuningas Cyros Suure hauda, mida peeti kunagi ekslikult kuningas Solomoni ema hauaks.

Peatume vanast kervansarayst (siin oleks küll õigem öelda pärsiapärasemalt karvansara) ümberehitatud hotellis.

Enamasti on meie omavahelised jututeemad seotud kohalike kommete või probleemidega, äsja nähtuga jne, ent täna − olles juba ligi 70 päeva kodust eemal − keskendub jutt Eesti sportlastele ja muusikutele. Ormi ja Tiina vahel puhkeb tuline vaidlus, kas ja kuivõrd on Neeme Järvi ning Arvo Pärt maailmas tuntud. Tiina väidab, et Manhattanil teab iga kümnes, kes on Järvi või Pärt. Orm pole selle väitega nõus. Vaidlus lõpeb kihlveoga. Otsustatakse korraldada eksperiment: millalgi tulevikus sõidavad Tiina ja Orm New Yorki ning Tiina valitud kohas Manhattanil küsitakse 1000 vastutulijalt Järvi ja Pärdi kohta. Kihlveo kaotaja katab kõik eksperimendiga seotud kulud. Panused ei hiilga tagasihoidlikkusega! Jääme põnevusega ootama.

L 10 nov: Eşfahan; 12 km; päikesetõus 5:57, loojang 16:38, kõrgus merepinnast 1595 m, ilm päikesepaisteline

Algava nädala esimese päeva pühendame tutvumisele Eşfahaniga (pärsia k اصفهان). Pole ehk liigne repliigi korras lisada, et laupäeva nimetamine nädala esimeseks päevaks pole näpukas − nädal algab siin tõepoolest laupäevaga ja lõpeb reedega, puhkepäevaga. Iraani ajaarvamises on muudki, millega tuleb harjuda. Kui jätta hetkel kõrvale zoroastristlik, Jalali ja islami ajaarvestus, siis traditsioonilise Iraani päikesekalendri järgi algab aasta kevadisel pööripäeval, mis vastab 21. märtsile Gregoriuse kalendri järgi. Viimane ametlik kalendrireform viidi Iraanis sisse möödunud sajandil ja selle järgi oleme praeguseks hetkeks jõudnud aasta kaheksandasse kuusse ja aastaarv on 1387 AP (Anno Persarum). Muide, Eşfahan on sobiv koht kalendrist kõnelemiseks, sest just siinses kuninglikus observatooriumis tegelesid XI sajandi astronoomid, nende hulgas ka Omar Khayyám, aktiivselt kalendri probleemidega ja saavutasid aasta pikkuse arvestamisel erakordse täpsuse, palju suurema täpsuse kui Gregoriuse kalendri loojad Euroopas 5 sajandit hiljem.

SilkRoadFrescoVapustava mulje jätavad enam kui poole kilomeetri pikkune Naqsh-e Jahani väljak ja selle äärde jäävad ehitised. See on üks suurimaid linnaväljakuid üldse ja kogu kompleks on Safaviidide ajastu tõeline meistriteos. Käime Sheikh Lotf-ollāhi mošees (1603−1619) ja uudistame Ālī Qāpū palee freskosid (pildil vasakul). Kõige enam avaldab muljet aga Šahhi mošee (Masjed-e Shah, 1611−1629) oma suurejoonelisuse ning kaunistustega. Selle täiuslik arhitektuur ning seitsmevärviliste mosaiikidega kaetud tohutud seinapinnad on meelte poolt haaramatud, veelgi vähem suudaksin osakestki sellest sõnades väljendada. Mošee poolavatud kuppelsaal on lausa akustikaime. Nimelt, saali keskel, st kupli keskkoha all tekitatav iga heli peegeldub kuplilt tagasi palju kordi. Inimkõrvaga selgelt kuuldavaid kordusi on 8−10, kuid mõõteriistaga olevat fikseeritud koguni 49 kordust.
Kui juba kord olla Eşfahanis, ei saa jätta vaatamata, kuidas valmivad kuulsad pärsia vaibad, samuti oleks patt mitte minna turule. Illustreerimaks siinse bazaari kunagist tähtsust rahvusvahelise kaubanduskeskusena tahaksin nimetada vaid ühe arvu: ühe araablasest rännumehe andmetel oli siin aastatuhande tagusel ajal 200 rahavahetuspunkti. (Ümera mehed polnud selleks ajaks veel siia ilma sündinud, ka nende isad ega vanaisad veel mitte.) Vot nii!
Õhtul satume juhuslikult nägema Armeenia kirikut. See äratab tähelepanu oma iseäraliku väljanägemisega − siin ühinevad Armeenia kirikuarhitektuuri ja islami mošeestiili jooned.

P 11 nov: Eşfahan – Abyaneh – Kashān – Teheran (Tehrān); 536 km; kõrgus merepinnast 890−2095 m, ilm päikesepaisteline, 16−27 °C

SilkRoadIranWomanSILK 1 võtab kursi otse Teherani poole, SILK 2 ja SILK 3 otsustavad teel teha sissepõiked mõnedesse paikadesse, mis tõotavad olla huvitavad. Eriti eksootiline on Abyaneh’ küla, mida on mõnikord nimetatud väravaks Iraani ajalukku. Kuna see paikneb mägede vahel, suurematest liiklustrassidest kõrval, siis on siin eriti hästi säilinud kõik arhailine: omapärane arhitektuur, punasest savist rõdudega majad, igapäevaselt kantavad rahvarõivad, meestel õhukesest mustast riidest laiad püksid, naistel suured lillelised pearätid (pildil vasakul), standard-farsi keelest erinev kesk-pärsia dialekt, muistne elustiil. Küla lähedal tee ääres näeme hunti, teeme peatuse, pildistame. Uudishimu tundub olevat mõlemapoolne, ent seda jätkub vaid mõnekümneks sekundiks. Nii mõnelegi meist on see esmakordne kohtumine pesuehtsa hundiga väljaspool loomaaeda.

Iraanis viibitud päevade jooksul oleme jõudnud märgata, et pärslased on väga uhked oma kaevude, niisutussüsteemide ja veereservuaaride üle. Püüame iraanlaste sellekohastest emotsioonidest aru saada − maad katab ju suures osas kõrb ja vesi on kohati lausa kullahinnas. Aga ikkagi jätab kogu see veevärgindus meid täiesti külmaks. Kujutlegem situatsiooni, kui näitaksime tiibetlastele uhkusega oma Suurt Munamäge.

Enne Teherani (pärsia k تهران) jõudmist teeme mitu peatust, kuna SILK 2 radiaator lekib ja nõuab jahutusvedeliku lisamist.

E 12 nov: Teheran (Tehrān) – Tabriz; 700 km; kõrgus merepinnast 1160−2020 m, ilm päikesepaisteline, −6 kuni +17 °C

Varahommikul saabub meie grupi viimane vahetusliige Ott. Alustanud lendu eile marsruudil Tallinn-Amsterdam-Teheran, on ta lennukites ja lennujaamades veetnud terve öö ning seetõttu väsinud ilmega ja sõnaaher.

SILK 2 ja SILK 3 veedavad suurema osa päevast Toyota hoolduses. SILK 3-l vahetatakse kuullaager, millest oli juba varem juttu, samuti piduriklotsid. SILK 2ga on suuremad probleemid, sest radiaatorit ei saa parandada ja Toyota laos uut sobivat pole. Tundub üsna uskumatu, ent Tehranis leiduvad meistrimehed, kes on suutelised tegema n-ö käsitsi ja põlve otsas uue radiaatori, mis sobib hästi. Probleemidest autodega võib jääda mulje, et Land Cruiser pole sellisteks ekspeditsioonideks sobiv, Toyota teenindusjaamad pole hästi varustatud varuosadega ja me ei kasuta autosid peremehelikult. See pole nõnda. Otse vastupidi, Land Cruiser on hea ja vastupidav, Toyota hooldusjaamu on Aasias tihedamalt kui mis iganes teiste autofirmade omi ja teenindus neis on igati tasemel, samuti püüame autosid säilitada tervetena. Ent tehnilisi probleeme pole võimalik vältida, sest liiklus- ja teeolud on kohati üsna rasked ning kütuse kvaliteet on kontrollimatu. Mõningad varuosade probleemid on tingitud asjaolust, et me sõidame Euroopa jaoks valmistatud Land Cruiseritega, teenindusjaamades leiduvad varuosad on aga mõeldud eelkõige Aasias müüdavatele mudelitele.

Omaette teema on Iraani kui naftamaa kütusepoliitika. Tanklates müüdava diiselkütuse jaehind on rahvusvaheliste standardite järgi peaaegu olematu, 165 Iraani riaali (= alla 0.02 $) liitri eest, oletan, et üknes Venezuelas on hind veelgi madalam. Kuna naabermaades on autokütus tunduvalt kallim − võrreldes näiteks Türgiga on hinnavahe enam kui sajakordne (!) −, siis on piirialadel kütuse smugeldamine paljudele elatusallikaks. Iraani valitsus omakorda on mittelegaalse kütuseekspordi takistamiseks kehtestanud normid koos vastava magnetkaardiga, näiteks eraisik saab isikliku auto tarbeks osta kuni 100 liitrit bensiini kuus. Sageli on tanklates pikad järjekorrad. Välismaalase staatus on enamasti abiks järjekordade vältimisel ja kütuse saamisel, vaid korra oleme sunnitud maksma ametlikust hinnast ligi 3 korda kõrgemat musta turu hinda.

Tabrizi poole teele asume alles õhtul ja jõuame kohale puruväsinutena juba järgmise kuupäeva sees, täpsemalt öösel kell 3.

T 13 nov: Tabriz – Urmia järv (praamiga) – Ormiyeh (ehk Urmia, aserbaidžaani k Urmiyə, اورمو, farsi k ارومیه‎‎, kurdi k Ûrmiye, ورمێ‎) – Sero – sisenemine Türgisse – Yüksekova; 245 km; kõrgus merepinnast 1275−2200 m, ilm valdavalt pilves, 0−13 °C

Lahkume Tabrizist hommikul küllalt vara, mistõttu sellest linnast saadud muljed piirduvad üksnes hotelli ja selle ümbrusega. Küll aga ilmub seljakoti põhjast lagedale hiljuti eesti keeles ilmunud raamat “Marco Polo reisid” ja seal on öeldud järgmist: “Tabriz on suur linn Iraagi-nimelises provintsis /.../ soodsa asupaiga tõttu kaubeldakse siin Indiast ja Bagdadist, Mosulist ja Hormuzist ja mujalt toodud kaupadega, ning paljud ladina kaupmehed tulevad siia võõramaa kaupade järele. Siin äritsetakse ka kalliskividega, mida selles kandis ohtrasti leida on. Rändkaupmehed teenivad selles linnas hästi. Elanikud on segu mitmest rahvatõust ja on õige vähe väärt. Siin on armeenlasi ja nestoriaane, jakobiite ja grusiine ja pärslasi, aga samuti Muhamedi kummardajaid, kes on selle linna päriselanikud ja keda nimetatakse tabriisideks. /.../ Tabrizi saratseenid on õelad ja reetlikud. Seaduses, mille nad on saanud prohvet Muhamedilt, on öeldud, et kui teed ülekohut kellelegi, kes sinu seadust ei tunnista, või võtad endale tema vara, siis see ei ole üldse patt. Ja kui saad surma või kahju kristlase käe läbi, saab sinust märter.”

SilkRoadUrmiaTänane teekond kulgeb peamiselt aladel, mida iraanlased nimetavad Ida-Aserbaidžaaniks (keskus Tabriz, aserbaidžaani ja farsi k تبری) ja Lääne-Aserbaidžaaniks (keskus Ormiyeh). Jõuame erakordselt soolase veega Urmia järve (farsi k دریاچه ارومیه‎‎, Daryāche-ye Orūmiye, aserbaidžaani k اورمیا ﮔﺆﻟﻮ, Urmiya gölü) äärde. Säravvalgetest soolakristallidest moodustuv kaldariba (pildil vasakul) lausa kutsub kaamerat haarama. Ületame praamiga järve. Kui tuleksime siia taas aasta või kahe pärast, saaksime arvatavasti järve teisele kaldale praami abita, sest valmimisjärgus on megatamm ja sild. Keskkonnakaitsjad on aga valjuhäälselt hoiatanud: Urmia järve võib tabada Araali merega sarnane saatus − totaalne kuivamine.
Oleme piirkonnas, kus pärslasi peaaegu ei ela − see on peamiselt kurdide ja aserite piirkond.

Siseneme Türki läbi Esendere piiripunkti ja keerame kellaosutid poolteist tundi tagasi, Eestiga samale ajale. Aivo, kes on Elisa klient, tunneb rõõmu, et on pärast kahekuulist pausi taas mobiililevis. Enamikul meist, EMTi klientidest, on vaikuseperioodid olnud märksa lühemad.

Iraagi ja osaliselt ka Türgi aladel elavate kurdide ja Türgi valitsusvägede vaheline sõjaline konflikt on hetkel jõudmas haripunkti. Piirialad, eriti Esendere ja Yüksekova ümbrus on täis lahinguvalmiduses armeeüksusi, tanke, soomukeid ja kõikvõimalikke muid sõjamasinaid. Türgi armee sõduritel näib olevat näpp päästikul. Õhus mürisevad lahingukopterid, küllap suunduvad “tööülesannetega objektile”. Sõdurid sunnivad meid peatuma ning on äärmiselt üllatunud nähes välismaalasi lausa rindejoonel. Oleme ka ise üllatunud oma tahtmatust sattumisest relvakonflikti keskele. Sõjameeste arvates ei tohiks meid ega üldse kõrvalisi tsiviilisikuid siin praegu olla, aga kuna meil on passis kehtiv Türgi viisa, pole sõduritel otsest õigust meid ka Iraani poolele tagasi minema sundida. Meiega ei osata midagi peale hakata. Lahinguolukorras pole kellelgi aega tegeleda ka meile turvaeskordi korraldamisega. Asja kutsutakse lahendama keegi kõrgem ohvitser, kes käsib meil viivitamatult gaasipedaali vajutada ja nii kiiresti kui võimalik rahulikuma sisemaa poole uttu tõmmata. Väljas on juba pime, nii jäävad SILK 2 ja SILK 3 meeskonnad ööbima lähedalasuvasse Yüksekovasse, SILK 1 sõidab sõjategevusest kaugemale ja jätkab teekonda Vani, kus on juba päris rahulik ja turvaline.
Homme on tarvis läbida enam kui 600 km ning selleks oleks tarvis hästi välja puhata, ent uni ei taha tulla. Sest Yüksekovas on kõike muud kui rahulik, meie autode ümber liiguvad “kahtlased tüübid”. Olen ka varem üht-teist kuulnud kurdide probleemidest ning separatistlikest püüdlustest, kuid nüüd on see kõik käegakatsutavas kauguses ning kurdi-teema fragmendid lausa vasardavad peas. 

K 14 nov: Yüksekova – Vani järv – Bitlis – Batman – Mardin; 621 km; kõrgus merepinnast 490−2735 m, ilm pilves, −1 kuni +14 °C

Hommikul ärgates meenuvad fragmentaarsed katked unenäost, milles reaalsus segunes irreaalsusega − tankid, helikopterid, kulgemine pilvede kohal üle mägede, rännak ajas tagasi...

Teekond mägede vahel ja mööda Vani järve lõunakallast on äärmiselt maaliline. Alad, mis jäävad 1900−2300 meetrist kõrgemale, on kaetud lumega. Tähelepanu haaravad Tigrise kaldad ja sealsed liivakivikaljusse raiutud koopad, mida kohalikud inimesed kasutavad elupaigana.

Endiselt on taevas täis helikoptereid ja lahinguvalmiduses muu sõjatehnika on ootamas vaid käsku rünnakuks. Ent eilsega võrreldes valitseb siin suhteline “rahu”. Pildistamisest on siiski mõistlikum hoiduda. Kurdide aladel peab meid 3 korral kinni sõjaväepatrull, kontrollib dokumente, küsitleb tuleku põhjuste kohta. Me ei julge iitsatadagi TV-sarja tegemisest, aga jutt turismist ja kultuuriekspeditsioonist ei mõju militaarpatrulli kõrvadele kuigi veenvalt. Ükski normaalne inimene ei käi rindejoonel turismireisil ega ka kurdi rahvamuusikaga tutvumas. Aga kes on öelnud, et meie oleme normaalsed. Ühel korral jätame endast ilmselt väga kahtlase mulje ning viiakse läbi meie autode väga põhjalik läbiotsimine. Eelkõige otsitakse relvi. Midagi ebaseaduslikku meie varustuse hulgas ei avastata, manitsetakse vaid ettevaatusele ja soovitatakse nii kiiresti kui võimalik piirkonnast lahkuda.

N 15 nov: Mardin – Nusaybin – sisenemine Süüriasse – Al Qāmishlī – Eufrati jõgi – Dayr az Zawr; 350 km; kõrgus merepinnast 200−900 m, ilm pilvine, 12−22 °C

Türgi-Süüria piiri ületamine võtab üle 4 tunni. Parasjagu on avastatud grupp salakaubavedajaid, kes üritavad passita piiri ületada, nii et piir suletakse mõneks ajaks. Türgi piiriametnik teatab, et teatud hulk dollareid võiks kiirendada meie piiriületust. Selline väljapressimine ajab marru. Meie nägudelt peegelduv on üheselt mõistetav: fuck off! Altkäemaksu ei anna!

Jõudnud lõpuks Süüria territooriumile, kohtume Tiina ja minu ammuse sõbra Bisher al Issaga, kes on meile tõlgiks ja teejuhiks järgmisel viiel päeval. Bisheri erudeeritus islami ja Lähis-Ida alal väärib imetlust ja tema välimus sobib imehästi kokku ta nimega (Issa = Jeesus). Iseäranis jeesuskristuslikud on ta mustad lehvivad juuksed ja sügav silmavaade. Bisher al Issa pärineb väga usklikust perekonnast, on väidetavalt lugenud Koraani 30 korda läbi ja suudab kolmandiku sellest peast ette kanda. Samas on tema mõtteviis kaugel religioossest dogmaatikast ja fundamentalismist ning ta oskab asjade üle arutleda eurooplasele arusaadaval moel.

Tundub, et Ormile meeldivad kihlveod, eriti muusikaga seotud teemadel. Me ei suuda kuidagi üksmeelele jõuda Oginski Poloneesi autorluse suhtes. Orm on surmkindel, et selle autoriks on Mozart ega suuda kuidagi uskuda mu väidet, et Oginski Poloneesi pole loonud keegi muu kui Oginski ise. Erinevalt Ormi eelmisest, Pärdi ja Järviga seotud vaidlusest leiab see kihlvedu kiire lahenduse. Piisab minekust hotelli business centerisse, et sisestada Google’i otsingumootorisse vaidlusalune muusikapala.
Ormi kihlveokirg ei jahtu. Ta avaldab arvamust, et reiskaaslaste igapäevasel trennitegemisel pole mingit mõtet. Näiteks tema pole pärast kooliaega kunagi trenni teinud ja ometi pole talle mingi probleem joosta tunni ajaga 10 km. "Treenimise maailmameister" Raivo tunneb end puudutatuna, tema silmis pole raske ära tabada sitta-sa-tunniga-jooksed pilku ja kohe ta teebki ettepaneku kihlveoks. Orm jääb endale kindlaks ja lubab ülehomme joosta 10 km 60 minutiga. Mille peale kihla vedada? Kummalgi käivad šampuseneelud, paraku ei taha sel hetkel kumbki mõelda sellele, et üks neist osutub paratamatult kaotajaks pooleks. Lüüakse käed.

Enne magamaminekut koguneme grupiga hotelli baari, et läbi rääkida lähipäevade plaanid. Baaris pakutakse ka “kultuuriprogrammi”, mis koosneb elektroonilise klahvpilli saatel tantsivast litsaka olemisega keskealisest tädist. Seljas kitsas liibuv pika lõhikuga kleit, võngutab ta muusikarütmis oma lopsakaid puusi ning anomaalseid piimariiuleid, mis oma mõõtmetelt ei jää alla Samantha Foxi omadele. Jääbki arusaamatuks, kas ta põhitööks siin majutusasutuses on külaliste meelt lahutada tantsu või millegi muuga.
Kahjuks on siiditeelistele teada mu ammune minevik klahvpillimängijana ja seekord ma ei pääse. Väiksearvulise publiku tungival nõudmisel olen sunnitud laval koha sisse võtma ja mitmekesistama kultuuriprogrammi, soleerides mõne üldtuntud Eesti looga, näiteks “Kaera-Jaaniga”. Kaks kuud pole mu sõrmed puutunud klaveri ega sündi klahve ja kangeksjäänud sõrmed ei kuula üldse sõna. Musitseerimine Dayr az Zawri hotelli keldrikorruse baaris on viimane asi, mida tahaksin praegu teha, aga soovist mitte näida ülbena ega solvata reisikaaslasi, püüan siiski ette manada näo, nagu oleks praegu “Kaera-Jaani” mängimine mu kõrgeimate loominguliste unistuste teostumine. Esialgu arglikult, aga paari fraasi järel juba kuraasikamalt liitub eeslaulja Uigur sündihelidega ning tema nakataval eeskujul laulab peagi siiditeeliste-palverändurite koor täiel häälel “Oh, Kaera-Jaan, oh, Kaera-Jaan, karga välja kaema...” Ülal kirjeldatud tantsutädi lööb ekstaatiliselt käsi kokku, hiigeltissid vetruvad rütmiliselt üles-alla kaasa. Kui enne jäi õhku rippuma küsimus, kas tema põhitöö on tants või miski muu, siis “Kaera-Jaani” järel kaldub arvamus teise variandi kasuks. Kohalik klahvpillimängija tahab teada, mis lauluga on tegemist. Nii üks kui teine üritab talle pealkirja tõlkida.

R 16 nov: Dayr az Zawr – Halabia – Dayr az Zawr – Palmyra (Tadmor) – Damaskus (Dimashq); 582 km; kõrgus merepinnast 180−980 m, ilm pilvine, 14−23 °C

SILK 3 ja SILK 2 meeskondadega teeme hommikul Dayr az Zawrist 50-kilomeetrise väljasõidu mööda Eufrati ülesvoolu Rooma-aegsesse Halabiasse. Ennelõunal naaseme hotelli. Orm & Co, kes jätsid täna vahele Halabia ning otsustasid pikema une kasuks, on nüüd valmis reisi meiega koos jätkama, näol märgatav järelkaja eileõhtusest laulu- ja tantsupeost.

Järgmiseks sihtpunktiks on Tadmor elik kreekapäraselt Palmyra (kreeka k Παλμυρα). Linna sisenedes teeme esmalt peatuse mäe otsas asuva VI saj ehitatud Fakhreddine al Maany lossi juures. Visuaalne kuvand lossist on mulle detailselt mällu sööbinud juba eelmistest Palmyra külastustest. Praegu on päev, ent ööpimeduses paistab loss eemalt vaadates otsekui taevas rippuvat − see on võimas vaatepilt.
Stiilsuse ja loetavuse huvides ei tahaks reispäevikut üle külvata entsüklopeediliste andmete ja aastaarvudega, ent sedavõrd tähelepanuväärse ajalooga linna puhul oleks patt nimetamata jätta olulisemad faktid. Palmyra ajalugu ulatub tagasi Lasuriiditee ja Siiditee aegadesse. Esmakordselt on Palmyrat mainitud II aastatuhandel eKr Mari arhiivis ja ühes Assüüria tekstis. Vanas Testamendis on Tadmor mainitud kui kõrbelinn, mille rajas Taaveti poeg kuningas Saalomon. Kui Seleukiidid said kontrolli Süüria üle, sai linn vabaks. Olles iseseisev, õitses Palmyra tänu kaubavahetusele Pärsia, India ja Araabia poolsaarega. I saj eKr oli linn piisavalt rikas selleks, et Rooma eesotsas Marcus Antoniusega soovis seda vallutada. Esialgu vallutusplaanid küll ebaõnnestusid, kuid juba Tiberiuse valitsusajal sai Palmyrast Rooma impeeriumi osa. Tema tähtsus kaubasõlmpunktina Pärsia, India, Hiina ja Rooma vahel üha kasvas. Aastal 129 külastas linna Hadrianus ja oli sedavõrd linna ilust kütkestatud, et kuulutas ta vabaks ja nimetas Palmyra Hadrianaks. Valerianus määras Palmyra printsi Septimius Odaenathuse Süüria provintsi kuberneriks. Kui Odaenathus mõrvati, võttis tema lesk Septimia Zenobia võimu ja valitses Palmyrat poja asemel. Zenobia astus roomlaste vastu välja ning võttis oma võimu alla Bosra, Süüria, Palestiina, Egiptuse, osa Väike-Aasiast, rajades sellega lühiajalise (260−273) Palmyra impeeriumi. Hilisem ajalugu alates Bütsantsi perioodist ja araablaste tulekust polnud enam nii suurejooneline. Pärast umbes 800. aastat minetas linn oma tähtsuse ja ta jäeti maha.
Palmyra pärlid pärinevad peamiselt Rooma perioodist. Tänu ideaalilähedastele klimaatilistele tingimustele on alles suur osa Beli (Ba’al, ‘isand’) templist ja sammastikust. Taas ei saa imetlemata jätta nonde kaugete aegade ususallivust. Selleks et valitseda siinset maad ja rahvast, ei püüdnud roomlased peale suruda mõne oma jumala, näiteks Jupiteri kultust, vaid lasid rajada suurejoonelise templi semiidi päritolu ülimale jumalusele.
Iseäranis hästi on säilinud amfiteater, millega seoses on raske tagasi hoida emotsioone. Mõned aastat tagasi jättis see paik meile Tiinaga sedavõrd erakordse mulje, et tekkis kindel plaan korraldada siin käesoleva aasta maikuus festivali Orient egiidi all Aasia staar-muusikutega suur vabaõhukontsert pealkirjaga “Voices from the Stars above the Desert”. Ettevalmistused käisid mitu aastat, projekti oli kaasatud teleproduktsiooni kompanii EuroArts Music International, patroonideks nii Süüria kui Eesti tollased esimesed leedid ja legendaarne sitarist Ravi Shankar. Esinejateks olid kavandatud viimase tütar Anoushka Shankar, Damaskuse Umayyadide mošee dervishid, gamelan-orkester Indoneesiast, Tõva ansambel “Huun-Huur-Tu”, Jaapani hiigeltrummide ansambel “Kodō”, Armeenia iidol Jivan Gasparyan ja Tiibeti budamungad tantristlikust Gyuto kloostrist. Juba eelmise aasta hilissügisel tuli vastu võtta raske otsus ja kõik see edasi lükata määramatusse tulevikku, sest just 2006. aastal, kontserdi ettevalmistamse ajal, läbisid piirkonda sadade tuhandete Iraagi põgenike killavoorid ning olukord polnud enam turvaline. Täpsemalt öeldes, ei tundunud see olevat piisavalt turvaline neile, kes tegelikult pole kunagi Palmyras ega üldse Süürias käinud. Ilmselt polnud ka kohavalik laia rahvusvahelise meediakajastusega muusikasündmuse korraldamiseks n-ö poliitiliselt korrektne ajal, mil paljud lääne meediakanalid üritasid terroristi silti külge kleepida pea igale muslimile. Kas megakontserdi edasilükkamine oli õigustatud? Arvan, et mitte. Tänavu mais oleks võinud see kontsert aset leida suuremate ekstsessideta, kuid paari aasta pärast... Iraagi põgenikevoogudele võiks ennustada peatset lõppu, kuid Süüria ja islamimaailma sisemised pinged on tõusutrendis ning rahvusvahelise mastaabiga megakontserdi ja TV-projekti teostumine lähiaastatel on äärmiselt ebatõenäoline. 
SilkRoadBeduinJa niisiis, oleme taas Palmyra amfiteatris, kuid mitte põhjusel, milleks olime aastaid vaeva näinud. See pole just meeliülendav hetk. Tõmban käelabagaga üle vasaku näopoole, et kuivatada mööda vaskut põske allaveerev tilk. Vihmapilvi pole näha, ju oli see vist üksik pisar.

Aitab mõtisklemisest! Istume taas autorooli ja jätkame sõitu läbi lõputu kõrbe. Saame sõita vaid mõned kilomeetrid, kui teest eemal paistab beduiinide telk. Keerame teelt kõrvale ja sõidame mööda kõrbeliiva telgi poole. Vahetame bedudega* araabiapärased tervitused ja meid võetakse lahkelt vastu. Peremees, kelle nimi on Ali, tutvustab oma elamist ja kutsub eluruumidesse. Suures telgis on naiste osa vaheseinaga eraldatud. Väljas sibavad ringi lastekari, paar musta kitse ja rõngas sabaga krants. Nähes kolme Land Cruiseri ootamatut saabumist bedude juurde, kiirustab kaugusest asja uurima ka naabrimees (pildil vaskul). Kui õigesti aru saan, on tema nimi Aladdin. Ühes käes palvehelmed, seab ta teise käega Ormile pähe tüüpilist araabia mehe puna-valgeruudulist pearätti. Kohe selgub ka selle tegevuse eesmärk − ta on nii kūfiyyah-räti (كوفية) kui-ka selle kinnitamiseks kasutatava musta nööri nõus loovutama Ormile ühe dollari eest. Orm ei võta millegipärast vedu. Küllap õigesti teeb, sest kes teab, kui palju tuleb seda va krabisevat kihlvedude eest veel välja anda. Täname bedusid, kingime neile Eestit tutvustava albumi ja asume teele, et pimeduse saabudes jõuda Damaskusesse, iidsesse ajaloolisesse Damaskusesse.

Bedu ehk badw (بَدْو) – nõnda nimetavad beduiinid end ise.

L 17 nov: Damaskus; päikesetõus 6:07, loojang 16:31, kõrgus merepinnast 720 m, sademeteta, 14−21 °C

Kuulnud lapsepõlves lugusid Joosep Tootsist ja Julk-Jürist, mõtlesin, mis asjad küll võiksid olla need Tamasseri rauad. Alles hiljem, vist mingi araabia muinasjutu kaudu sain teada, et neil raudadel on seos kusagil kaugel idamaal asuva linnaga. Sestpeale on kõik Damaskusega (araabia k دمشق) seotu olnud mu jaoks kaetud otsekui mingi müstilise salapäraga. Ja iga kord, kui tulen sellesse linna, kerkib mälusopist taas esile see ammune lapsepõlvemälestus.

Süüria pealinn on väga sümpaatne, tänapäevasele metropolile omased jooned pole suutnud hajutada ajaloolist hõngu. Linna ajalugu on pikk ja väärikas, ta on käinud käest kätte, olles mõne impeeriumi pealinnaks, siis jällegi pidanud leppima tagasihoidlikuma rolliga. Nimetagem vaid mõned pidepunktid Damaskuse ajaloos: Aramea riik, Uus-Babüloonia, pärslaste Süüria provints, Aleksander Suure vallutused, Seleukiidide ja Ptolemaioste dünastia vahelised jõukatsumised, Rooma impeerium, Nabatea, Rashiduni kalifaat, Umayyadide impeerium, Bagdadi ülemvõim, Mamelukkide sultanaat, Timuri vallutused, Ottomani impeerium, XX sajandil ei jäänud tulemata ka eurooplased. Nagu arvata võib, on selle aja jooksul olnud linna ajaloos hiilgavamaid ja häbiväärsemaid perioode, kuid metropoli staatus ja asukoht Araabiasse, Palmyrasse, Petrasse ja Hiinasse viivate tähtsate kaubateede ristumiskohal on teinud Damaskusest kultuuride sulatusahju. Maailmas on palju linnu, mille aukartustäratava vanuse on arheoloogid suutnud tuvastada, väljakaevatud kivihunnikute külge on riputatud vastavad sildid. Ka Damaskuses ja selle ümbruses on tehtud väljakaevamisi, pideva inimasustuse dateeringuna nimetatakse tavaliselt III−VII aastatuhandet (mitte sajandit!) eKr. Kuid Damaskuse ajaloos on veel teine, mitte-surnud kihistus, mille märkamiseks ei pea sukelduma ajalooarhiividesse ega minema koos giidiga vaatama väljakaevatud varemeid. Damaskuse elava ajaloo järjepidevus on tajutav pea igal hetkel, piisab avatud silmadega jalutamisest vanalinna tänavatel, turgudel, kirikutes, mošeedes, medresedes.
ImagetextLinnas olevat 2000 islami pühakoda, külastame neist suurimat ja kuulsaimat − Umayyadide mošeed (araabia k جامع بني أمية الكبير, Ğām’ Banī). Selles paikneb väike kambrike, kus väidetavalt pidavat asuma Ristija Johannese pea. Samuti teeme lühivisiidi Saladini hauale.
Umbes kolmveerand damaskuslastest on sunniidid, ent linnas on leidunud ruumi ka sadadele tuhandetele teiste religioonide esindajatele, lausa linnaosade kaupa. Siin on mitmete kristlike konfessioonide kirikud. Astumegi neist ühte, ajaloolisse Pauluse kirikusse, eelkõige siinsete kõnekate freskode pärast. See kreeka-katoliku pühakoda on rajatud Bab Kisani (araabia k باب كيسان) varemetele. Bab Kisan oli teatavasti üks ajaloolise Damaskuse seitsmest väravast, mille kaudu väidetavalt toimus Sauluse-Pauluse põgenemine Damaskusest Jeruusalemma. Kabeli seinamaalingute uustestamentlikud süžeed viivad mõtted ühele kõige väljapaistvamale Uue Testamendi tõlgete spetsialistile, süroloogile, süüria keele (süüria k ܠܫܢܐ ܣܘܪܝܝܐ, leššānā suryāyā) uurijale, Iraagi Teaduste Akadeemia liikmele, Hamburgi Balti Ülikooli professorile, Chicago Ülikooli emeriitprofessorile, Toronto Usuteaduse Instituudi dekaanile, Lähis-Ida piirkonnas 40 uurimisretkel käinud mehele, umbes 300 teadusartikli ja mitmekümne raamatu autorile... Paljud eestlased juba taipavad, kellest käib jutt. Jah, see väljapaistev süroloog oli Tartu lähedalt Vara vallast pärit Arthur Võõbus (1909−1988). Ja pähe tuleb veel üks seos − viibime praegu Damaskuse Pauluse kirikus, ka Arthur Võõbus oli Teise Maailmasõja eel Pauluse koguduse õpetaja, Tartus.
Damaskusest ei puudu ka suur armeenlaste kvartal, kus pea kõikidel poesiltidel ilutsevad yan-lõpuliste omanike nimed. Vaatamata Süürias valitsevatele ekstreemsetele Iisraeli-vastastele meeleoludele elab Damaskuses tänini ka juute, mis võib tunduda esmapilgul pea uskumatuna. Ent juudi kogukond on elanud Damaskuses alates iidsetest aegadest ning seetõttu ei tõmba enamik mõistlikke damaskuslasi Iisraeli riikliku poliitika ja juudi rahvuse vahele võrdusmärki.
Loomulikult ei saa lahkuda Damaskusest külastamaa Al Hamidieh’ souqi, kus veedame lausa mitu tundi. Linna paljudest kuulsatest väravatest näeme vaid paari-kolme − milliseid täpselt, ei mäletagi. Informatsiooni hulk ühe päeva kohta on liiga suur, et seda suudaks vastu võtta ja mälus talletada.

“Orm, kuidas oleks täna 10 kilomeetriga?” küsib Raivo. Orm palub luba jooksu päeva võrra edasi lükata. Pole ju suurlinn selleks sobivaim koht, pealegi ei tunne “pikamaajooksja” end täna tippvormis olevat, vist mingi kõhuhäda. Ei tea, kas ongi nii või kruvivad kihlveos osalejad pinget. Raivo halastab Ormi peale, ent seab tingimuseks, et jooks tuleb igal juhul ära teha enne Süüriast lahkumist.

Õhtust sööme ühe Bisheri sõbra kodus, mis asub linna vanemas osas. See on meeldivaks vahelduseks avalikele söögikohtadele. Omaette ooper on aga sinna jõudmine läbi vanalinna tänavate ja veelgi keerukamaks kujuneb parkimiskoha leidmine kolmele džiibile, sest tänavate laius on võrreldav Saia käigu või Lühikese jalaga Tallinnas, samas igasugused liikluspiirangud ja sissesõidukeelud peaaegu puuduvad. Seetõttu võib harva kohata autot, mil pole ühtki mõlki või kriimustust. Väiksemate kokkupõrgete korral ei pea autojuhid vajalikuks isegi peatuda.

P 18 nov: Damaskus – Homs – Hamāh (Epiphania) – Apamea – Tell Mardikh − Aleppo (Halab); 434 km; kõrgus merepinnast 220−1330 m, sademeteta, 14−22 °C

SilkRoadSyriaTeel Damaskusest Alepposse teeme kõrvalepõike Rooma-aegsesse Apameasse. Säilinud osa ligi 2 aastatuhande vanusest kiviteest ja sammastikust (pildil vasakul) jätab majesteetliku mulje. Nii mõnelgi maal oleks korintose kapiteeli koht muuseumis klaasi all, kuid siin... Naabruses asuvas külas jätkub sambaid, kapiteele ja nende fragmente isegi kanade ja lammaste aedikute ehitamiseks.

Selleks et pikkadel sõitudel igav ei hakkaks, võtsime kodust kaasa CDsid. Kahe ja poole kuuga on meie plaadivarud kõvasti täienenud, oleme ostnud või kingituseks saanud mitmesugust muusikat Hiinast ja Pakistanist, samuti Koraani tekstide retsitatiive. Korduvalt satub plaadimasinasse Bisherilt kingituseks saadud CD, millele on salvestatud Ali ning tema poegade Hassani ja Husayni märtrisurmale pühendatud iseäranis ekspressiivsena mõjuv muusikaline riitus. Teatavasti toimub see ši’iitide mälestusrituaal piitsalöökide saatel ja selle lõppedes on meeste ülakehad tõepoolest verised. Harva suudab videopildita audiosalvestus edasi anda religioosset kirge ja kannatust sedavõrd veenvalt, aga selle puhul CD-mängijast lausa õhkub vere lõhna. Niisiis on siiditeeliste muusikavalik muutunud suuremalt jaolt orientaalseks. Vaid SILK 3 on truuks jäänud eestimaisele, avatud autoaknast kostab ikka ja jälle Meie mees või Vitamiin.

Tänase päeva marsruudil umbes 55 km enne Aleppot on ära märgitud asustatud punkt nimega Tell Mardikh. See asula − pigem küla − poleks ehk isegi mainimistki väärt, kui poleks tegemist muistse Eblaga, paigaga, kus juba alates 1970ndatest toimuvad arheoloogilised väljakaevamised, paigaga, mille olulisus ulatub II ja III aastatuhandesse eKr, paigaga, mida võiks nimetada Lähis-Ida kirjaliku mõtteloo hälliks, paigaga, kust on pärit maailma vanimate teadaolevate müütide kiilkirjas savitahvlid. Neid sumeri- ja eblakeelseid savitahvleid ja tahvlite fragmente on leitud tuhandeid, neil on kirjeldatud taevakehade kulgemist, öö ja päeva vaheldumist, maailma asjadega seonduvate jumalate tegemisi jne. Kas teha Eblas pikem peatus? Kindlasti ei soovi me eirata Eblat põhjusel, et see muistne kultuur jääb Siiditee perioodist oluliselt varasemasse aega. Küsime iseendalt, kas on mõtet kulutada pool päeva selleks, et vaatada järjekordset savi- ja kivihinnikut. Vaevalt me satuksime juhuslikult mõne iidse savitahvli fragmendi peale, need leiud on hoolikalt paigutatud Damaskuse, Aleppo ja Idlibi muuseumifondidesse. Ja kui me isegi juhtuksime nägema mõnda tahvlikildu, siis oluline kiilkirjas tekstifragment oleks meie jaoks vaid tühipaljas muster. Niisiis jätkame sõitu Aleppo ja Türgi suunas, kus on kindlasti ka arheoloogia-alaste eelteadmisteta silmal palju vaadata. Muide, siit kõigest umbes saja kilomeetri kaugusel läänes asub teinegi muistse kultuuri, kaubanduse ja arheoloogia seisukohast väga oluline paik. See on kunagine Ugariti linnriik, mille eksistents jäi ajavahemikku umbes 1800−1190 eKr. Ka sealt on leitud hulganiti savitahvleid, mille ugaritikeelsed kiilkirjatekstid aitavad kindlasti paremini mõista semiidi rahvaste Vana Testamendi eelset ajalugu. Aga see selleks, möödume Ugariti teeotsast kiirust vähendamata samal põhjusel, miks me ei teinud peatust Eblas.

Kätte on jõudnud aeg Ormi etteasteks, tema sportlike võimete demonstreerimiseks. Enne Aleposse jõudmist tundub tee olevat jooksmiseks sobiv: pole liiga mägine ja liiklus pole ülemääraselt tihe. Staieri ergutamiseks jooksevad temaga kaasa Jaanus ja Ott. Esimesed kilomeetrid lähevad libedalt, kuid pärast kolmandat-neljandat kilomeetrit ei suuda Orm enam graafikus püsida. Poolel teel on tunne, et jalad ei taha enam 95kilost keha edasi viia. Ott loobub ergutaja rollist, Orm ja Jaanus jätkavad kahekesi. Kuus kilomeetrit, seitse... Aivo salvestab üritust Eesti tippspordi ajaloo jaoks ning püüab jooksu ajal võtta Ormilt lühiintervjuu: “Kuidas tunne on?” − “Sitt. Ära sega!” Jooks vaheldub kiirkõnniga. Kaheksa, üheksa... Ormi särk on higist läbimärg. Graafikust ollakse maas 5 minutit ja on selge, et Orm ei suuda eesmärki täita. Müts maha, et ta ei jäta jooksu pooleli, saab viimasel kilomeetril uuesti õige rütmi kätte ja jõuab vapralt finišisse. Tõsi küll, vastu tuleb võtta kaotus. 

Õhtul jalutame Aleppo ajaloolises vanalinnas. Miski meenutab siin Damaskust, kuid ometi on sel linnal täiesti oma... oma... Ei suudagi leida õiget sõna, võib-olla oma hõng. Siin on vähem suurlinnalikkust ja sellevõrra rohkem muinasjutulisust. Kitsastel tänavatel ringi kõndides on tunne, nagu oleksime äkitselt sattunud kehastama “Tuhande ja ühe öö” tegelaste rolle. 

Orm püüab samal ajal leida alkoholipoodi, et tasuda kihlveovõlg, ning naaseb peagi. Silmanud kullakarva silti “Henkell Trocken. Feiner Sekt” ilmub nii mõnegi siiditeelise näole üllatusilme. On’s see šampanja? Kõik sõltub tõlgendusest. 

E 19 nov: Aleppo – sisenemine Türgisse – İskēnderun; 180 km; kõrgus merepinnast 5−750 meetrit, tihe pilvitus, vihm, 13−17 °C

Hommikul suundume taas Aleppo (araabia k حلب), vanalinna, külastame tsitadelli ja karavanide peatuspaiku. Üks osa reisiseltskonnast sukeldub pikemaks ajaks souqi, Jaanus tahab osta vesipiipu, Tiina köögist on puudu veel mõned Lähis-Ida maitseained. Bisheri ja Aivoga kujuneb meil samal ajal põnev keskustelu teemal, miks Süüriat, millel justkui ei puudu impeeriumiks olemise eeldused, on suurema osa ajaloost okupeerinud võõrvõimud, ja kas vallutajad on rohkem võtnud või andnud.
Pärast keskpäeva on aeg lahkuda siit linnast. Jätame hüvasti oma truu saatja Bisher al Issaga ning võtame suuna Türgi piiri poole. Piiriületus kulgeb sekeldusteta, nii piiri- kui tolliametnikud on sõbralikud ja vastutulelikud.

Olles juba Türgi territoorimul, pöörduvad mõtted ikka tagasi Süüriasse. Mingi kuues või seitsmes meel ütleb, et selle maa tegemistes on justkui kaks kihistust. Ülemine kihistus on avalik ja ametlik, see mida näeme tänavatel ja mille üheks väljenduseks on kõikjal rippuvad presidendipildid. Teine kihistus on varjatud, kuid ometi selgelt tunnetatav. Mu piiratus ei võimalda aru saada, kas selles varjatud kihistuses toimuv käärimine on seotud eelkõige võimu ja poliitika või hoopis majandusega, samuti mitte seda, kas käärimine on alguse saanud seestpoolt või asuvad “dirigendid” väljaspool Süüriat. Milline on selles teiste araabiamaade, Iisraeli, USA ja Venemaa roll? Selge on vaid, et varem või hiljem tõuseb kõik see pinnale. Ja kindlasti ei tule seda pinnaletõusu oodata kümneid aastaid. Loodetavasti ei korda superpower'id (USA, NATO, Venemaa) Süürias samu vigu, mida on tehtud Vietnamis, Afganistanis, Iraagis... Mõistagi pole Süüria diktaatorlik president Bashshār al-Asad kõigile meeltmööda ega demokraatia võrdkuju, ent vaevalt tema vägivaldne võimult kõrvaldamine, talle atentaadi korraldamine või kogu riigi revolutsioonile tõukamine korda majja lööks ning süürlaste enamikku oluliselt õnnelikumaks muudaks. Muide, maad võivad ise areneda demokraatlikuks parlamentaarseks vabariigiks, aga neid ei saa selleks kiirustades sundida. Vaadakem maailmas ringi, me näeme, et paljudel rahvastel eksisteerib mingi alateadlik soov näha oma riigi eesotsas diktaatorit, “tsaari”, mõnikord isegi türanni. Selliseid ilminguid võime märgata ka endistes sovieti-maades: Türkmenistanis, Azerbaidžaanis ja isegi... Venemaal.

Siiditee tuuril on olnud kergemaid ja raskemaid päevi, kusjuures raskusi on olnud mitmesuguseid. Tiibeti kõrgmäestiku olud ja eriti matk-palverännak ümber Kailashi olid füüsiliselt kurnavad, pikad autosõidud pimedatel mägiteedel nõudsid teist laadi pingutust. Ent ekspeditsioonidel, mis kestavad 3 kuud või enam, on lisaks füüsilisele tarvis ka vaimset vastupidavust. Nüüd, üsnagi enne reisi lõppu on tunda, et grupi vaimne energia hakkab raugema. Entusiasmi ei lisa ka süvenev koduigatsus ja järsk ilma halvenemine. Lisaks selgub ootamatult, et Uigur, grupi üks “mootoritest”, peab töökohustuste tõttu homme hommikul Adanast İstanbuli kaudu Eestisse lendama. Seetõttu peab SILK 1 jõudma õhtuks Adanasse. Veidi enne İskēnderuni teeme lühikese peatuse ja mõningased ümberpakkimised. SILK 1 ekipaaži moodustasid varem Uigur, Orm, Jüri ja Ott, nüüd kolib Raivo sinna viiendaks reisijaks. SILK 2s jätkame Tiina ja mina, SILK 3ga jäävad sõitma Aivo, Jaanus ja Maivi. Soovime teineteisele head teed ja läheme sõbralikult lahku lootuses kohtuda peatselt Eestis. Kurb, et kõik 3 maasturit ei saa lõpetada Siiditee tuuri İstanbulis korraga. Otiga, kes ühines meiega alles nädal tagasi Teheranis, ei jõudnud õieti tuttavakski saada. Aga mis teha.

SILK 2 ja SILK 3 meeskondadega jääme ööbima Vahemere-äärsesse rannakülasse İskēnderuni ja Arsuzi vahel. Kuna lähenemas on novembri lõpp ja ilm pole hea, siis paljud pansionid on oma hooaja lõpetanud. Siiski on võimalik leida endale öömaja ja söögikoht, tõsi küll, olles seal pea ainsateks külalisteks.

ImagetextT 20 nov: İskēnderun – Arsuz – İskēnderun; 100 km; kõrgus merepinnast 0−250 m

Täna me ei liigu edasi, vaid naudime puhkepäeva, sest juba pikemat aega on jäänud magamisaeg liiga lühikeseks. Teeme väljasõidu vaid 20 km kaugusel asuvasse Arsuzi väikelinna ja sealt edasi lõunapoolsetesse küladesse ja mererannale. Pikkamööda muutuvad rünkpilved tumedamaks, aeg-ajalt puhuvad tugevad tuuleiilid, tumenevat taevast valgustavad välgunooled. Temperatuur langeb järsult 18-lt 8-le. Tekib konflikt sooja merevee ja külmade õhumasside vahel. Umbes iga veerand tunni järel kerkib merest taevasse tohutu veesammas, pilvedest venivad jääpurikakujulised moodustised vastassuunas, kuni meri ja taevas ühinevad. Paarikümne minuti jooksul hiigelsammas hajub, lõuna pool on moodustumas kaks uut. Nõnda on samaaegselt merd ja taevast ühendamas kaks–kolm sammast. Tegemist on vesipüksidega (pildil vasakul). Silma järgi on väga raske hinnata, kui kaugel need tornaadod meist on ja kui suur on samba läbimõõt. Pakuksin, et kaugus on umbes üks–kaks kilomeetrit ja diameeter 100 m kandis. Keegi meist pole midagi sarnast ealeski varem näinud − imetleme seda haruldast loodusnähtust kaldalt pea 2 tundi. Õnneks puhub tugev lõunatuul ja veesammaste liikumine moodustab meie ees vasakult paremale liikuva panoraami. Paaril korral tuleb küll kõneaineks see, et kui tuul peaks pöörduma merelt maale... Parem on sellele mitte mõelda. Igaks juhuks vaatan kaldapealsel valmis ühe kalju, mille orva vajaduse korral peituda. Autosse varjumisest poleks kasu, usutavasti viiks selline loodusjõud 2,5- või 3-tonnise maasturi endaga kaasa nagu tikutoosi. Läbi udu üritame võimast vaatepilti videosse ja fotodena jäädvustada. Kuid ikkagi tuleb minna autodesse, sest taevast loobitakse alla jäätükke, sajab rahet. Mõne minutiga on kogu maapind kaetud paari sentimeetri paksuse valge kihiga. Kindlam on hakata liikuma İskēnderuni poole − mine tea, mida kohalikul taevavalitsejal lisaks äikesele, tornaadodele ja rahele veel varuks on. Loodusstiihia jõud mõne aja pärast siiski raugeb ning lõpuks moodustub vikerkaar.

K 21 nov: İskēnderun – Adana – Cappadocia (Kapadokya) – Nevşehir – Ürgüp; 482 km; kõrgus merepinnast 5−1600 m, ilm pilves, vihm, 2−17 °C

Hommikul võtame suuna Cappadocia poole. Varsti pärast Adanat muutub maastik mägisemaks, teest vasakul paistavad mäeharjad, mis moodustavad Tauruse aheliku idaosa. Edasine teekond kulgeb mööda Kesk-Anatoolia kiltmaad. Pinnavormid muutuvad vapustavalt kauniks, eriti kui pilve vahelt ilmuvad loojuva päikese kiired ja valgustavad laugjate kõrgendike läänenõlvu, tekitades maapinnale pikaksvenitatud varje. Ürgüpisse jõuame vahetult enne hämardumist. Looduslikud “seened” ja koobaselamud, mida saabudes näeme, tekitavad uudishimu ja enne lauspimeduse saabumist tahaksime ümbruskonnas veidi ringi vaadata. Jõuame külastada vaid Hospitaliitide koobaskloostrit. Kuigi algselt plaanisime lahkuda Cappadociast homme hommikul, on praeguseks täiesti selge, et see piirkond ja siinsed maa-alused linnad vajavad vähemalt põgusatki vaatamist ja me peame siitkandist lahkumise edasi lükkama vähemalt homsele hilisele pärastlõunale.
Kuidas küll need “seened”, “korstnad”, teravatipulised “mütsid” ja muud muinasjutulised pinnavormid on tekkinud? Väidetavalt põrkasid umes 30 miljonit aastat tagasi kokku Araabia ja Anatoolia laamad, mille tagajärjeks olid arvukad vulkaanipurseked. Maapõuest paiskus tohutul hulgal vulkaanilist tuhka ja püroklastilisi osakesi, mis katsid paksu kihina mitmesaja ruutkilomeetrise ala. Aja jooksul tuhk kivistus ning sellest moodustus tuff. Kohati tekkis hilisemate vulkaanipursete tagajärjel tufi kohale kõvem vilkaanilise kivimi kiht. Kontinentaalne kliima ja suured temperatuurikõikumised on aidanud tekkinud kivimit murendada. Tufi pehmemad osad on miljonite aastate jooksul tuulte ja vihmade poolt minema viidud, alles on jäänud kivimi vastupidavamad osad ja nõnda on moodustunud lausa uskumatud pinnavormid.

Ilm on küll külmavõitu, ent samas on hea, et viibime siin novembri lõpus, sest oletatavasti on turismihooajal Cappadocia rahvast tulvil.

Ööbima jääme Esbelli Evisse, poolenisti mäenõlva sisse raiutud erakordselt originaalsesse koobas-külalistemajja.

N 22 nov: Ürgüp – Görem – Uçhisar – Nevşehir – Konya; 268 km; kõrgus merepinnast 845−1260 m. Vahelduv pilvitus, −1 kuni +9 °C

Päeva esimese poole veedame Ürgüpi, Göreme ja Uchisari ümbruses, imetleme heledast liivakivist termiidikuhilate sarnaseid hiigelmoodustisi (pildil all), mis on lausa loodusimed. Me kõik haarame kaamera järele, kui oleme jõudnud Cavusini külasse ja nurga tagant ilmub nähtavale kalju koos selle sisse uuristatud Ristija Johannese kirikuga. Väidetavalt pärineb kirik V sajandist. Selleks et siseneda koobastesse ning näha sealseid sambaid, kaarestikke ja VI−VIII sajandist pärit seinamaalinguid, tuleb ette võtta mehine ronimine. Käime veel mitmetes koobaskirikutes, millest mõni on maavärina tõttu purunenud, enamik aga hästi säilinud. Suur osa koopaseinu on kaetud freskodega, mis on Bütsantsi kunsti suurepärasteks näideteks. Ilmselt on siinne kliima soodne freskode säilimiseks, sest arvestades nende vanust, on värvid uskumatult erksad. Samuti pole siin aset leidnud sedalaadi lausvandalism, millega puutusime kokku Bāmyāni orus Afganistanis. Tahtlikult näib mõnes koopas olevat rikutud vaid Jeesuse Kristuse nägu. Me ei ole küll asjatundjad kristliku kujutava kunsti alal, kuid ei jää ometi märkamata olulised erinevused freskode vahel Bütsantsi impeeriumi alguspäevilt ja hilisemast ajast. Kui esimestest kumab veel läbi antiikne Rooma, siis teised tunduvad meile nii tuttavlikud Vene ortodoksi kiriku kaudu. Muide, tänu kirillitsa tundmisele ei teki meil erilisi raskusi ka paljude freskodel kujutatud pühakute äratundmisega. ΘΟΜΑΣ, ΓΕΩΡΓΙΟΣ jne – pole ju nii raske aru saada.
Enne ärasõitu Cappadociast teeme veel peatuse Uchisari tsitadellis, mis asub liivakivist kaljul ning paistab seetõttu juba kaugelt.

SilkRoadCappadocia SilkRoadTurkey 

Õhtul jõuame Konyasse, endisaegsesse seldžukkide pealinna, sufi dervishite keskusesse. Tänavu on Konya, Mevlana ja sufi dervishid tähelepanu keskpunktis, sest tegemist juubeliaastaga – islamimaailm ja samuti UNESCO tähistavad 800 aasta möödumist koolkonna alusepanija Mawlānā Jalāl ad-Dīn Muḥammad Rūmī sünnist. Maailm on väike, täiesti juhuslikult kohtume tänaval sufide õpetajaga, kes valmistas ette pöörlevaid dervisheid muuhulgas ka ülesastumiseks festivalil “Orient”.

R 23 nov: Konya – Afyon – Kütahya; 338 km; kõrgus merepinnast 830−1175 m, ilm päikesepaisteline, 0−9 °C

Suurema osa päevast pühendame Konyale. Käime pühamus, kus asub Mawlana Jalal ad-Din Muḥammad Rumi haud. Kuigi see on muudetud muuseumiks, käiakse haua juures endiselt suurmehele austust avaldamas ja palveid lugemas − paik pole minetanud oma sakraalset aurat. Seejärel külastame XIII saj rajatud Alaeddin Keykubadi mošeed ja XVI sajandist pärit Sultan Selimi mošeed. Nagu islamis üldse, paistab ka siin silma range kord, mošees on kindlalt määratletud koht igaühel: sultanil, imamil, müezzinil, meestel, naistel. Lahkumiseni Konyast on jäänud veel tund-poolteist, selle aja veedame ühes medreses ja bazaaril.
Lahkume Konyast täna, reedel, kuid pöörlevate sufi dervishite etendused toimuvad siin vaid laupäeviti. On kahju, et see jääb meil nägemata. Ehk õnnestub veel İstanbulis.

Jätkame kulgemist Siiditeel. Ööbima jääme Kütahyasse, mis on tuntud oma portselani poolest.

L 24 nov: Kütahya – Bozüyük – Bilecik – İstanbul; 396 km; kõrgus merepinnast 15−1000 m, hommikupoolikul härmatis ja tihe udu, İstanbulis päikesepaisteline, −3 kuni +15 °C

Pealelõunal jõuame İstanbuli, sõidame üle Bosporuse väina, seega lahkume Aasiast ja siseneme Euroopasse. İstanbul on oma majesteetlikkuse ja grandioossete mošeedega muljetavaldav, eriti neile, kes ses linnas esmakordselt.
Oleme küll teadlikud sellest, et İstanbulis elab venelasi ja et seda linna külastab märkimisväärne hulk Vene ärimehi ja turiste, kuid ikkagi on pisut üllatav vene keele kasutamise rohkus: kaupluste sildid ja reklaamid, restoranide menüüd, kontsertide kavavoldikud...

Tanklas kohtume Raivoga, kes on juba varem SILK 1ga kohale jõudnud. Äkki puhkeb siinsamas tanklas meie maasturite kõrval ootamatult lööming, mis kujuneb päeva militaar-emotsionaalseks kulminatsiooniks. Üks mees üritab teisele lõuga anda, seejärel astutakse käsikähmlusse, ja põhjuseks on − nagu tavaliselt − õrnema soo esindaja, meie Maivi. Pole ka ime, on ju läbi ajaloo peetud ihaldusväärsete naiste pärast duelle ja isegi sõdu. Silme eest vaid paari tolli kauguselt möödavuhisevad rusikad ei suuda rahulikuks jätta muidu nii vaoshoitud ja alati heasoovlikku Raivot.
Üldises kiremöllus unustame SILK 3 isegi tankida. Anname selle koos mõneliitrise kütusevaruga üle Raivole, SILK 3 Eestisse toimetamine jääb tema hooleks.

ImagetextP 25 nov: İstanbul; ilm päikesepaisteline, 8−14 °C

Püüame päeva jooksul näha nii palju kui võimalik: Shehzade mošee (XVI saj), Süleymaniye mošee (XVI saj), Beyaziti mošee, kuue minaretiga Sultan Ahmedi “Sinine” mošee (XVII saj), Topkapı palee. Viimatinimetatus on hoiul esemeid, mis on kunagi kuulunud Aabrahamile, prohvet Yūsuf ibn Yaʿqūb ibn Isḥāq ibn Ibrāhīmile, Moosesele, kuningas Taavetile... Eriti pühaks peetakse Prohvet Muḥammadiga seotud esmeid ja reliikviaid − tema hammast (Dendan-ı Saadet), habemekarvu (Sakal-ı Şerif), pitsatit (Mühr-ı Saadet), käsitsi kirjutatud kirja (Name-ı Saadet), mõõku ja vibu.
Kõige sügavama mulje jätab Hagia Sofia (türgi k Ayasofya). See on juba kolmas sakraaehitis samas kohas. Keiser Justinianus Suur esitas arhitektidele Isidorosele ja Anthemosele nõude püstitada maailma suurim hoone. Hiigelkirik (pildil vasakul) pandi püsti ajavahemikus 532−537 vähem kui kuue aastaga ning pikkade sajandite jooksul oli ta tõepoolest maailma suurim. Selle hiiglaslik 31-meetrise läbimõõduga, põrandapinnast 56 meetri kõrguselt algav kuppel on tõeline arhitektuuriime. Tõsi küll, mitmete maavärinate tagajärjel on see korra ka kokku varisenud. Kui osmanitürklased Konstantinopoli vallutasid, muudeti kirik aastal 1453 mošeeks. Hoone kõrvale ehitati esialgu üks minarett ning hiljem veel 3 minaretti. Tänapäeval on hoone roll mošeena taandunud ja Hagia Sofia on eelkõige muuseum. On kena, et religioonidevahelise sallimatuse lainehari on jäämas möödanikku ja islami vaimulikkonnal on jätkunud suuremeelsust lubada ülemaalingud eemaldada ja nende alt välja tuua algsed kristlikud mosaiigid. Raske oli pilku lahti rebida Kristus Pantokraatorilt.

Teatavasti oli Suur Siiditee ju eelkõige kaubateede võrgustik. Võib-olla mäletab tähelepanelik lugeja, et ka meie reisigrupp otsustas läbi viia eksperimendi, ostes Xi’anist mõned siidkangad ja -sallid lootuses need İstanbuli turul vaheltkasuga maha müüa.* Kuuldavasti olevat endisaegsed siidikaupmehed sageli kuni 10-kordse kasumi teeninud. Nüüd selgub meie suureks kurvastuseks, et İstanbulis on siidsallide hinnad umbes samad mis Hiinaski. Seetõttu loobume müügikatsest ja loeme Siiditee Tuur 2007 ärilisest vaatevinklist täielikult läbikukkunuks. Me pole kaupmehed, seetõttu ei kurvasta ebaõnnestunud äri meid kuigivõrd, pigem teeb nalja. Pealegi on ju tarvis viia mõnele, kes reisile kaasa aitas, väike kingitus, ja mis võiks olla sobivam kui kogu Siiditee läbinud siidkangas.

SilkRoadSufiDervishÕhtul külastame etendust, mille esimeses osas kõlab sufi muusika. Pole küll päris kindel, aga mulluse kokkupuute põhjal dervishitega usun ära tundvat kaht vaimulikku laulu: “Mu kaunimatest kaunim hing prohvet Muḥammad” ja “Olen aegade algusest püha Muḥammadiga seotud”. Seejärel soleerib otsast puhutav ney-flööt, saate- ja rütmiinstrumentidena lisanduvad kemence-viiul, kanun-tsitter, ud-lauto, pika kaelaga näppepill tanbur, kaks väikest nagara-trummi ja tef-raamtrumm. Etenduse teises osas esitatakse sema rituaal pöörlevate dervishite osavõtul. Väljapeetud liikumine ja arvukad austavad kummardused loovad pühaliku meeleolu. Sema on atraktiivne, esitus professionaalne. Aga esinemispaik... İstanbuli raudteejaama saal ei tundu olevat küll kõige sobivam paik sellise pühaliku riituse läbiviimiseks, samuti ei lisa pühalikkust publiku reageering aplauside näol, sajad välklampide sähvatused ja rongivile. Möödunud aastal esines 18-liikmeline Konya dervishite grupp sema programmiga Oriendi festivalil. Kui neid kahte esitust võrrelda, siis võiks öelda, et Tallinnas esitati muusikalis-koreograafilist sufi rituaali, İstanbulis näeme aga turisti-showd. Oriendi festivaliprogrammi kokku seades piinavad meid sageli kõhklused ja kahtlused, kas sakraalse muusika toomine kontserdilavale pole kuidagi vastuolus rituaali algsete eesmärkidega ning kas me ikka suudame säilitada vaimulikest esitajate suhtes respekti ka kontserdisaali tingimustes. Siin − raudteejaamas − astutakse aga pika sammu võrra üle ka sellest piirist, mis eksisteerib minu küllaltki vabameelses mõtlemises. Vaestest dervishitest on siiralt kahju − mida kõike peavad nad raha nimel (?) tegema.

Siin, endises pealinnas, tulevad pähe mõtted Türgi identiteedi kohta. Peeter Suur ja Mustafa Kemal Atatürk olid mõneski mõttes sarnased suurkujud, kuigi eri aegadel. Mõlemad olid edumeelsed novaatorid, soovisid oma maa ja rahva lahti rebida mineviku tagurlikust taagast, viisid sisse euroopalikke reforme, pälvides selle eest tohutu austuse. Kahtlemata on selles positiivset, kuid kas ainult... Venemaast päris Euroopat ei saanud, kuid ei jäänud alles ka päris Venemaad. Midagi sarnast võime kogeda ka siin − pole enam Ottomani-aegset Türgit, oleks justkui islamiriik ja ei ole ka, oleks justkui Euroopa Liidu potentsiaalne liige ja samas ei ole ka, on hoopis midagi ebamäärast. Mu mõtteavaldus on kindlasti väga subjektiivne, kuid kindlasti pole tegemist halvustava suhtumisega tänasesse Türgisse, pigem isiklike soovunelmate ja tegelikkuse mittevastavusega.

* vt 8. septembri reisipäevikut

E 26 nov: İstanbul; ilm pilves, 10−16 °C

Tänasega loeme ekspeditsiooni Siiditee Tuur 2007 lõpetatuks. SILK 2 asub teele Tallinna poole. Mul seisavad Saksamaal ees kohtumised oma teoste produtsendi ja kirjastajaga ning Tiinat aga ootavad asjatoimetused Stockholmis, seega valime pikema, 4590 km pikkuse kodutee läbi Bulgaaria, Makedoonia, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia-Herzegovina, Sloveenia, Austria, Saksamaa, Taani ja Rootsi ning loodame koju jõuda 5. detsembriks. Aivo, Maivi ja Jaanus lendavad homme koju reisiga İstanbul-Riia-Tallinn.
Hüvastijätul oleks ehk põhjust šampanjaklaase kokku lüüa, aga see tseremoniaalne akt jääb siiski ära, sest peame autorooli istuma.

Siiditee tuuri lõpetatuks kuulutamine pole siiski absoluutne. Lõppenud on vaid reisi osa. Tööd kogutud materjaliga jätkub veel paljudeks kuudeks, võib-olla koguni aastaks. Kavas on fotonäituse kokkupanek ja multimeedia kontserdi korraldamine, Aivot ootavad ees pikad päevad ja ööd videomontaažistuudios, välistatud pole ka mõne raamatu või albumi väljaandmine. Kõike nähtut, kuuldut ja kogetut üksnes endale talletada oleks liiga egoistlik.

Epiloog

Siiditee Tuur 2007 raames oleme olnud teel 86 päeva. Oleme läbinud 7 riiki: Hiina, Pakistan (3 korda), India, Afganistan, Iraan, Türgi (2 korda) ja Süüria, lisaks veel piirkonnad, mis pole küll iseseisvad riigid, kuid mille elanikkond on selgelt määratletav etnilise kuuluvuse, keele ja kultuuri tõttu (Uiguuria, Tiibet, Kashmir, Hunza, Punjab, Balochistan, Kurdistan). Siiditee ekspeditsioonil ei õnnestunud siseneda Türkmenistani ja Saudi Araabiasse, sest need riigid ei rahuldanud viisataotlusi. Kui mitte arvestada lennu-, praami- ja rongireise ega jalgsiretki, kujunes teekonna pikkuseks Luoyangist İstanbulini 24 845 km ehk keskmiselt ligikaudu 306 km päevas. Kolme auto peale kokku kulus umbes 7950 liitrit diislikütust (arvestamata kütusekulu sõiduks İstanbulist koju). Tuuril osales 17 inimest, neist 4 kogu teekonna ulatuses Luoyangist İstanbulini. Kogu reisi kõrghetkeks − nii otseses kui kaudses tähenduses − kujunes 3-päevane jalgsiretk ümber püha Kailashi mäe. Aivo salvestas umbes 50 tundi videomaterjali, meie failides on mitu tuhat fotot. Reisil tehtud ülestähenduste ja märkmete hulk on raskesti väljendatav lehekülgede või tähemärkide arvuna. Kolme kuu jooksul kogunes sedavõrd palju muljeid ja mõtteid, et need vajavad veel settimist.

SilkRoadMap

Kokkuvõtteks võiks öelda, et läbisime piirkondi, mis nii sõjalises kui sotsiaalses mõttes on väga ebastabiilsed. Rahu ja turvalisust tundsime suurel osal Hiina, Iraani, Süüria ja Türgi territooriumist. Seevastu Pakistanis, Kashmiris, Iraani Balochistani osas, Afganistanis ja Kurdistanis olime pidevalt ümbritsetud laskevalmis püssi- ja kahuritorudest − iial ei võinud ette teada, kas, millal ja kelle pihta võidakse tulistada. Kindlasti pole see situatsioon seotud nende rahvaste agressiivse või pahatahtliku loomusega, pigem vastupidi, nende piirkondade inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked. Võib-olla oleks õigem süüdistada meid endid, st valget meest. Kunagised brittide, venelaste, prantslaste ja teiste valgenahaliste vallutusambitsioonid purustasid sajandeid kestnud monarhiad, paljud nimetatud rahvastest sattusid eurooplaste koloniaalvõimude alluvusse. Jah, tõsi küll, XX saj anti neile tagasi vabadus, kuid endist elukorraldust polnud enam võimalik taastada ja euroopalik ühiskonnakorraldus paljudele rahvastele lihtsalt ei sobinud. Tulemuseks oli totaalne kaos. Nüüd on eurooplastele lisandunud ameeriklased, NATO ja ÜRO − püsside, tankide ja lennukitega käiakse neid maid taas “vabastamas” või neile “demokraatiat õpetamas”. Tundub, et eriti vajavad “demokraatiakoolitust” maad, kus leidub naftat. Loomulikult pole selles midagi uut, läbi ajaloo on ikka teiste rikkuse pärast sõdu peetud: seda tegid Makedoonia Aleksander, Aśoka, Tšingis-khaan ja paljud-paljud teised valitsejad. Tollased sõjad olid paljuski eetilisemad, kuningad ja sõjapealikud tulid oma armee eesotsas, mõõk käes, ning ei korraldanud maailma ümber mugavast tugitoolist, nagu seda teevad tänaste suurriikide juhid.
Liiga palju on selles blogis olnud juttu sõjast, kindlasti rohkem kui näiteks muusikast, mis on mu eriala. Justkui oleksin sõjaasjanduse fanaatik. Tegelikult hoopiski mitte, pigem olen patsifist ja vägivallatuse tulihingeline pooldaja. Aga tõepärasuse huvides kirjutan sellest, millega Siiditeel kokku puutusime. Ja kuigi siinsest fotovalikust võib jääda vastupidine mulje (tervisele on kasulikum sõjalisi objekte mitte pildistada), sattus paraku meie teele küll enam püsse kui pille, enam sõdureid kui muusikuid. Aga ma ei tahaks siiski lõpetada sõjajutuga. Meelsamini lõpetaksin retrospektiivse pilguga ida ja lääne suhete ajaloole, aga kahjuks kujuneb ka selle tagasivaate alatoon minoorseks.
Aasia ja Euroopa lõimumine on tänaseks kestnud juba enam kui kaks aastatuhandet ja see on toimunud väga aeglaselt, järk-järgult. Kui jätta kõrvale vähem tähtis ja minna ka olulisemates asjades lihtsustamise teed, siis võiksime ida-lääne suhetes esile tõsta kolme perioodi. Esiteks Siiditee hiilgeaeg, millest oleme juba rääkinud. Teiseks, kolonisatsiooni periood, mil Inglismaa, Venemaa ja teised Euroopa riigid püüdsid Aasias kanda kinnitada ning oma suurriiklikke ambitsioone rahuldada. Kolmandaks, üsnagi lühike periood aastatuhande vahetuse kandis, mil toimus mobiilside ja interneti plahvatuslik areng. Globaliseerumise-kosmopolitiseerumise-internatsionaliseerumise (lubatagu siinkohal kasutada sellist kohmakat verbaalset värdmoodustist) protsessi seisukohast on see viimane isegi kõige olulisem. Kui McDonalds oli juba varem tulnud uksest ja aknast, aga eelkõige siiski linnadesse, siis internet koos läänelik-ameerikaliku elulaadi ja suhtumistega on jõudnud nii-öelda täiega igasse jurtasse. Loomulikult, ega’s keegi peagi kiviajas elama. Kindlasti on ida-lääne suhetest võitnud nii ida kui lääs. Aga kuhu ma siis sihin? Kohe selgitan.
Sattusin esmakordselt Siiditee piirkonda (Samarkand, Buhaara, Kesk-Aasia mäed) 1970ndate keskel ja seejärel olen Aasia eri paigus viibinud pea igal aastal. Mul õnnestus veel näha ja tunda Coca-Cola eelset Aasiat, mil iga maa ja rahvas elas oma elu, olgu siis õnnelikku või õnnetut. Isiklike kogemuste põhjal võin väita, et 1990-ndate alguseni toimusid muutused suhteliselt aeglaselt. Aastatuhande vahetuse paiku leidis aga aset hüpe, tohutu hüpe, murranguline hüpe, olemuslik muutus nii sotsiaalsel kui individuaalsel tasandil. Mind vist ei häiri niivõrd see, et lambakarjused saadavad laiali spämmi või mungad tõmbavad netist alla pornot või agressiivselt meelestatud inimesed levitavad sõjakaid üleskutseid. Vajan aega harjumiseks mõttega, et pöördumatult on möödas aeg, mil kõik aasialased veel ei pürginud maailmakodanikuks, vaid uiguur oli uiguur, kirgiis oli kirgiis, pärslane oli pärslane ja kurd oli kurd.


ImagetextKoostöös ETV ning teleproduktsioonifirmaga “Osakond” valmis reisist 16 saadet. Vaata saateid ERRi arhiivist: II (Hiina), III (Hiina, Uiguristan), IV (Uiguristan), V (Tiibet), VI (Tiibet), VII (Tiibet, Karakorum, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iraan), XII (Iraan), XIII (Süüria), XIV (Süüria, Türgi), XV (Türgi), XVI (kokkuvõte).
Septembrist detsembrini 2007 avaldab kord nädalas, reedeti, reisi kulgemisest ülevaate “Linnaleht”.
Lisaks ettekanded Palmse mõisas (11.01.08), XX Orientalistikapäevadel Tartus (15.03.08), fotonäitused jm. 2009 ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (läbi müüdud).

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. Seda eeskätt tänu ETV saatesarjadele... (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula Siiditee Tuuri tunnusmuusikat player

Vaata: Meeskond
Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB
Tõmba alla: täiendav info Siiditee Tuuriga seonduva kohta (40 lk, pdf)

Imagetext           Imagetext         Imagetext

Vaata ka reisiprojekte Arktika-Antarktika 2010, Siber-Mongoolia ja African Round

InEnglish

LogoAfricanRound

AFRICAN ROUND
2012–2013

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja sõdadest laastatud paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames maasturitel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale. Üle 29 000 kilomeetri ja 24 Aafrika riiki (+ 3 riiki hiljem) 5 kuuga 2 Land Cruiseril. Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Kamerun - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.


Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne-ja Loode-Aafrika

Ettevalmistus

R 11 nov 2011

Nagu varasemategi ekspeditsioonide puhul, nõnda tuleb ka käesoleva reisi ettevalmistamist alustada umbes aasta varem. On juba kujunenud traditsiooniks, et koguneme selleks mu Maakri tänava ateljee-stuudiosse. Kohal on Siiditee tuuri ja Arktika-Antarktika meeskondade aktiivsem osa − Aafrika kujuneb kindlasti keskmisest raskemaks ning seetõttu on mõistlik see ette võtta tuleproovi läbiteinutega.
Tiina, kes on African Roundi idee initsiaator, tutvustab reisi kontseptsiooni kõige üldisemas plaanis ning pakub välja perioodi järgmise aasta oktoobrist 2013. aasta märtsi-aprillini. Selle ajaga peaks olema võimalik teha kellaosuti liikumise suunas ring ümber Aafrika. Tutvustan reisikaaslastele marsruudi visandit. On selge, et pole võimalik kokku saada ekspeditsiooni-meeskonda, mille kõigil liikmetel oleksid ühesugused huvid ja eesmärgid. Erinevad on ka inimeste ajaressursid, füüsiline ettevalmistus ning riskitaluvus. Kõvemini kostavad nende hääled, kes näivad olevat enam huvitatud Musta Mandri loodusest ja rikkalikust loomariigist, ekvatoriaalse piirkonna hõimudest, tõusust Kilimanjaro tippu ja arheoloogilistest paikadest. Huvi rannapuhkuse, suurlinnade ja Araabiamaade vastu on leigem. “Araabiamaade vastu on leigem” − see on leebelt öeldud. Põhja-Aafrika sündmused on endiselt rahvusvaheliste uudiste keskpunktis. Tuletagem meelde... Mullu detsembris müüs keegi 26-aastane Tarek al-Tayeb Muḥammad Bouazizi (araabia k طارق الطيب محمد البوعزيزي) Tuneesia pealinna tänaval linnavõimude loata aedvilju. Kui naissoost linnaametnik püüdis teda takistada ja trahvida, ning kui Muḥammad Bouazizi sai veel järgnenud solvangute osaliseks, süütas ta linnavalitsuse esisel platsil end põlema, millega andis tõuke Araabia kevadena tuntuks saanud protsessi käivitumiseks. Esialgu näis köögiviljadega kaubitseja demonstratiivene enesetapp vaid ühena case’idest, mille sarnaseid on viimastel aastakümnetel varemgi aset leidnud, ka Aafrikas. Ent sel korral võttis sündmuste areng sootuks kardinaalsema suuna. Miks just sel korral? Miks mitte mõne varasema sarnase intsidendi järel? Tundub, et 2010. aastate alguseks oli aeg küps olulisteks muutusteks. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas olid viimaste aastate jooksul toimunud arengud, mis olid omal moel jõudnud ummikusse. Araabia maailm oma senisel kujul oli saanud “valmis”. Põhjused revolutsioonilisteks muutusteks olid olemas, tarvis oli vaid ajendit. Võrrelgem situatsiooni sajanditaguse ajaga: Austria ertshertsog Franz Ferdinandi mahalaskmine Sarajevos 1914. aastal polnud globaalses mõttes määrava tähtsusega sündmus, kuid ometi vallandas Esimese maailmasõja. Sest asjade seis ebastabiilses Euroopas oli sõjaks küps. Sarnaselt raputas Bouazizi meeleheitlik samm mitte üksnes Tuneesia pealinna, vaid sai impulsiks sündmuste jadale, mida ei suutnud peatada riigipiirid. Tuneesiast alguse saanud rahutused levisid peagi Egiptusesse ja Liibüasse, kui rääkida vaid Aafrikast. Kõigis nimetatud maades olid senised valitsejad sunnitud diktaatorirolliga hüvasti jätma. Jaanuaris pidi peale 23-aastast valitsemist kodumaalt lahkuma Tuneesia president Zīn al-’Ābidīn bin ’Alī (زين العابدين بن علي), veebruaris loobus pea 30-aastase valitsemise järel ametist Egiptuse president Muḥammad Ḥusnī Sayyid Mubārak (محمد حسني سيد مبارك). Ning paar-kolm nädalat tagasi pidi mõnituste saatel elust lahkuma skandaalne kolonel Mu’ammar al-Qaḏḏāfī (مُعَمَّر القَذَّافِي), kes oli Liibüa riigitüüri juures alates aastast 1969. Mõni rida eespool oli juttu aediviljade müümisest, nüüd on põhjust naasta aedviljade teema juurde veidi morbiidsemas kontekstis. Nimelt, enne Liibüa kõrbeliiva alla sattumist oli koloneli surnukeha neljaks päevaks rahvale vaatamiseks välja pandud kaubanduskeskuses (!) aedviljade säilitamiseks mõeldud külmikus. Jah, muidugi külmikus, sest oktoobri lõpp on Aafrika põhjaosas veel piisavalt palav ja me elame ikkagi kõrgeltarenenud 21. sajandil.
Qaḏḏāfī on nüüd lahkunud, kindlasti leiavad Liibüas aset olulised muutused. Kuid kas paremuse poole? Ja kuidas mõjutab Põhja-Aafrikas toimuv meie reisiplaane? Kõivõrd reaalne on Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse läbimine järgmisel sügisel? Eelnimetatud sündmuste valguses on mõistlik jätta meie reisi Põhja-Aafrika osa täpsustamine järgmisesse aastasse, ehk saab selleks ajaks olukord selgemaks. Ent ärgem hellitagem liiga suuri lootusi peatsete positiivsete muutuste ja lahenduste osas!

Neli rännumeest kavatsevad reisi kaasa teha kogu ulatuses, ülejäänud seltskond liitub ekspeditsiooniga etapi kaupa. Aafrika idaossa soovijaid on sedavõrd palju, et selleks etapiks peame kohapealt rentima kolmanda maasturi.

N 24 mai 2012

Neil reisimeestel, kel on plaanis kaasa teha kogu “African Round”, tuleb läbida 27−28 Aafrika riiki, kusjuures Eesti kodanikele on neist viisavabad vaid kaks. Paljude riikide puhul võtab viisataotluse menetlemine 2 nädalat ning kui lisada passide edasi-tagasi saatmine, võib mõne viisa saamiseks kuluda pea terve kuu. Arvestagem, kui palju aega võtaks kõigi vajalike viisade hankimine. Igatahes vaid 2 passi (põhi-ja lisapass) olemasolu puhul osutub see ülesanne peaaegu lahendamatuks. Oleks tarvis vähemalt 2 lisapassi. Tänu mitmetele abivalmis inimestele paistab siiski õrn lootusekiir, et passi- ja viisaprobleemidele on võimalik leida lahendus.
Keerulisem on lugu autode kindlustusega. Eestis tegutsevatest suurtest kindlustusfirmadest pole ükski valmis sõlmima kindlustuslepingut, mis kehtiks sedavõrd kõrge riskifaktoriga maailmajaos. Lõpliku eitava vastuse annab ka rahvusvaheline, maailma üks vanimaid ja suurimaid kindlustusseltse RSA, kes oli meie partneriks Arktika-Antarktika ekspeditsioonil. Vaadanud üle kavandatud marsruudi, ütlevad kindlustusagendid nagu ühest suust: “Küsimus pole selles, kas autodega võib midagi juhtuda, küsimus on, millal juhtub.” Me ise oleme optimistlikumad, kuid see optimism ei veena kindlustusfirmasid. Toyota oli valmis meile andma 7 kuuks kasutamiseks kaks Aafrika oludeks spetsiaalselt ettevalmistatud Land Cruiserit, kuid algusest peale oli tingimuseks, et autod peavad olema kindlustatud. Hetkeseisuga tundub, et Aafrikasse tuleb minna isiklike maasturitega, millel puudub Aafrikas kehtiv kindlustus (jutt ei käi liikluskindlustusest).

R 17 juuni

AfricaRoute350Kahel viimasel aastal on antud mitmel korral lootust, et aastal 1994 suletud Maroko-Alžeeria riigipiir võidakse peagi avada. Sellele optimistlikule lootusele tuginedes kavandasingi “African Roundi” esialgse marsruudi nõnda, et saabume üle Gibraltari väina Marokosse ning jätkame teekonda kellaosuti liikumise suunas − Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Sudaan jne. Tänaseks on enam-vähem selge, et Maroko-Alžeeria piir jääb endiselt suletuks. Ka Araabia kevade järgne Liibüa pole rahulik. Paar päeva tagasi ilmusid paljudesse uudisteportaalidesse videolõigud, mis kirjeldavad presidendivalimiste eelset olukorda Kairos ja Egiptuses üldse. Kas presidendivalimiste järel on välismaalastel üldse asja Egiptuse lõunaossa? Kuidas on võimalik jõuda Aswānist Sudaani põhjaossa Wadi Halfasse? Milline on olukord Sudaanis? Need küsimused on endiselt vastuseta. Lisaks, veel aasta tagasi eksisteerisid õhkõrnad lootused, et võib-olla õnnestub kulgeda Sudaanist läbi Eritrea Etioopiasse. Kahjuks pole Ida-Aafrika selles osas märgata liikumist positiivsuse suunas ning ka Eritrea-Etioopia piir on endiselt suletud. Kõik see sunnib kavandatud reisimarsruudi uuesti üle vaatama ning tegema sellesse vajalikud korrektiivid (vt kaarti vasakul).
Hetkel tundub, et kõige mõistlikum on saata autod merekonteinerites Ida-Aafrikasse Djiboutisse ning alustada reisi sealt, kuigi seegi pole kõige turvalisem lahendus. Sellega seoses nihkub reis umbes kuu võrra edasi, perioodile novembrist aprillini.
Arvestades Aafrikas valitsevaid pingeid ja ebastabiilsust, tuleb valmis olla muudekski võimalikeks ootamatusteks ning reisisihtide muutmisteks. Turvatunnet ei sisenda olukord Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Nigeerias, Mauritaanias ja Malis, ent vähemalt esialgu püsivad need maad meie reisiplaanides.
Nagu eelnevast jutust on selgunud ja nagu ülalolevalt maakaardilt näha, lisaks Araabia kevadest haaratud maadele jäävad meist sel korral puutumata ka mandri lõunaosa riigid − Lõuna-Aafrika Vabariik, Svaasimaa ja Lesotho. Kes teab, võib-olla õnnestub see valge laik likvideerida lähiaastatel eraldi ettevõtmisena*.

* Viie aasta jooksul pärast “African Roundi” teostubki vähemalt osaliselt ekspeditsiooni sabaots”. Veebruaris-märtsis 2014 viibime Lõuna-Aafrika Vabariigis ning kahes väikeses müstilises mägikuningriigis − Svaasimaal ja Lesothos, veebruaris-märtsis 2018 teeme ringreisi Sudaanis Niiluse jõe ning Nuubia kõrbe piirkonnas.

N 5 juuli

Tänaseks on reisiseltskond lõplikult formeerunud. Ja just nüüd valdavad mind tunded, millest on isegi häbi kirjutada. Olen viimastel nädalatel püüdnud tutvuda hetkeolukordadega Musta Mandri probleemsetes piirkondades ning otsida internetist vastavaid uuemaid reisiblogisid. Samuti olen lugenud mitmete suurriikide valitsuste kodulehekülgedel olevaid uudiseid, reisisoovitusi ja hoiatusi. Miks just internetist? Raamatutena ilmunud reisikirjelduste info on enamasti ju vananenud. Netis kirjutatakse röövimistest, pantvangistamistest, haigustest, korruptiivsetest piiriametnikest ja politseinikest, läbimatutest teedest, mineeritud aladest ja ei-tea-millest-kõigest-veel. Peaksin ju ometi olema hästi “karastunud” reisija, olles käinud kontserdireisil sõja-aegses Iraagis, viibinud India-Pakistani konfliktisituatsioonis, ületanud rindejoone Kurdistani relvakonflikti ajal, olnud tunnistajaks juutide ja araablaste vahelistele sõjamängudele, seisnud silmitsi püssikuuliga Afganistanis, kulgenud mööda Ameerika narkotrasse, hulkunud öistel aegadel kahtlase kuulsusega linnaosades, “mänginud peitust” julgeolekutöötajatega Põhja-Koreas... Hirmu tunne on enamasti olnud mulle võõras, ent nüüd äkitselt puhkeb meeltes paanika, ma kardan! Kardan väga nii enda kui teiste pärast! Korraks käib peast läbi isegi mõte, et tuleks kogu ekspeditsioon ära jätta. Ei, häbenen tulevaste reisikaaslaste ees tunnistada oma hirmu. Ka loetud reisiblogidest avastatud hirmulood jätan vaid enda teada, pole ju mõtet külvata asjatut paanikat. Asjadega tuleb lihtsalt edasi minna, kuid samas pöörata enam ja enam tähelepanu turvameetmetele, mis aitaksid minimeerida kõikvõimalikke riske.

Kuna Eestis pole Aafrika riikide saatkondi ega konsulaate, tuleb viisade taotlemiseks pöörduda Stockholmis, Pariisis, Berliinis, Riias ja Londonis asuvate saatkondade poole. Ja nii lendabki Tiina 3 päevaks Stockholmi. Etioopia viisad õnnestub passidesse saada samal päeval, Namiibia viisad lubatakse väljastada nädala pärast. Ent Zimbabwe ja Keenia viisataotluste esitamisel ilmnevad esimesed tõrked.

Heitkem pilk korraks kliimakaardile... Kas oleme valinud ekspeditsiooni jaoks sobiva aja? Ühest küljest ei tahaks ju Eestimaalt lahkuda suvel, pigem tahaks olla kodust eemal külmal ja pimedal ajal. Mõistlikum on siiski lähtuda imastikutingimustest Aafrikas. Siit aga komplikatsioonid algavad. Kui reisi kestuseks on 5 kuud ja kavas on läbida sedavõrd erinevaid piirkondi, on võimatu kõikjal vältida vihmaperioode.
Nagu mujalgi, nii ka Aafrikas sõltub ilm paljudest juhuslikest faktoritest ja lokaalsetest iseärasustest, kuid paljude aastate kogemused võimaldavad siiski teha üldisemaid prognoose. Etioopias on tavaliselt kuiv oktoobrist aprillini, vihmaperiood on maist septembrini. Ida-Aafrikas (Keenia ja Põhja-Tansaania) on kuiv detsembrist märtsini, vihmaperioodid aprillist juunini ja novembris-detsembris. Lõuna-Aafrikas ja Lõuna-Tansaanias on kuiv maist augustini, vihmaperiood novembrist märtsini. Kesk- ja Lääne-Aafrikas on kuiv oktoobrist märtsini, vihmaperioodid juunist septembrini ja rannikualadel septembris-oktoobris. Loode- ja Põhja-Aafrika kõrbepiirkondade sademetehulk ei oma meie jaoks sedavõrd tähtsust. Kui panna kokku meie reisigraafik ja detailsem ilmastikustatistika, siis suure tõenäosusega pääseme suhteliselt kuiva nahaga läbi Djibouti, Etioopia, Keenia, Angola, Kameruni, Nigeeria, Benini (?), Togo (?), Ghana (?), Mali, Senegali, Mauritaania, Lääne-Sahara ja Maroko. Troopilisi vihmasadusid saame arvatavasti tunda Tansaanias, Malawis, Mosambiigis, Zimbabwes, Botswanas, Namiibias, mõlemas Kongos, Gabonis ja Elevandiluurannikul (?).
AfricaToKilimanjaroKuivõrd mõjutab ilm reisimist? Kindlasti kaasnevad vihmaga teatud ebamugavused telkimisel, ka paljud teed ning ojad, jõed ja vadid võivad muutuda läbimatuks isegi 4WD-maasturitele. Samas, näiteks muljed Victoria joast, Okavango deltast, Etosha nõost, Kongo ja Nigeri jõgedest on rohke vee korral kindlasti kordades võimsamad. Ja Aafrika lääne- ja loodeosas võivad kuival perioodil vägagi häirivaks saada Sahara suunast puhuvad harmattan-tuuled, mis sageli toovad endaga kaasa sedavõrd tohutul hulgal liivatolmu, et see segab mitte üksnes pildistamist ja filmimist, vaid täidab ka ninasõõrmed ja hingamisteed.

L 4 aug

Eelseisev reis nõuab osavõtjatelt kindlasti nii mentaalset kui ka füüsilist vastupidavust. Seda viimast läheb eriti tarvis tõusul (pildil vasakul) Kilimanjarole ja see on meile kõigile teada. Sestap püüame − kes enama, kes vähema regulaarsusega − kehale füüsilist koormust pakkuda. Minu sedalaadi ettevõtmised piirduvad peamiselt jalgrattasõiduga, suve lõpuni püüan umbes 2 korda nädalas teha ümber Viimsi poolsaare 45-kilomeetrise ringi. Olen parajasti Randveres tagasiteel Tallinna poole, kui näen kedagi jalgrattal püssikuulina mööda kihutamas. See pole keegi muu kui Raivo. Lühikese vestluse käigus selgub, et tema treeningudistantsid on kusagil 60 km kandis. Soovime teineteisele jõudu ja peagi näen ta üha kaugenevat kuju eesoleva kurvi taha kadumas. Ega’s meistrite vastu saa.

E 27 aug

AfricaCarTentTäna tegeleme matkavarustuse hankimisega. “Matkaspordi” poest ostame kraami, mis on vajalik toidu valmistamiseks välitingimustes (priimused, gaasiballoonid, kerged toidunõude komplektid, Adventure Foodi dehüdreeritud matkatoidud). Matkariietuse, -jalatsite ja seljakottide osas jääme truuks “Salomoni” kaubamärgile. Paljudel meist on osa varustust alles eelmistest reisidest, mida aga pole, selle tellime A&T Spordist.
Käimas on ka maasturite reisiks kohandamine. Juba on osaliselt paigaldatud vajalik varustus ja lisaseadmed: kängururauad, küljetorud, karterikaitsed, vints, klaaside turvakiled, DC/AC 220 V pingemuundurid, lisatuled ja “Autohome Overcamp” katusetelgid (pildil vasakul). Kõrgemale on viidud sildade tuulutusavad, takistamaks vee sissevoolu jõgede läbimisel. Algsed 18-tollised veljed ja rehvid asendame 17-tollistega, sest kuuldavasti on mitmel pool Aafrikas raske leida 18’’ jämedamustrilisi Cooper Discoverer STT all terrain rehve. Hetkel on puudu veel digitaalsed raadioside agregaadid, SAT-seadmed ja antennid, varuosade komplekt ning lisavarustus raskete teeolude puhuks (puksiirtross, labidas, kirves, kokkurullitav “tee” kõrbeliivast väljasaamiseks jm). Lisaks installeeritakse autodele ka teatud seadmed turvalisuse tagamisesks, aga sellest on mõistlik detailsemalt mitte kirjutada.
Esialgu pole õnnestunud hankida Aafrika kaarte GPSile. Garmini Tallinna esinduses on saadaval GPS-kaardid kahjuks vaid mõne üksiku Aafrika riigi kohta.

T 2 okt

Üleeile päädis kontserdi ja salvestusega Leipzigi Gewandhausis mu Saksamaa-turnee koos Mitteldeutscher Rundfunk Sinfonieorchesteriga. Peale seda võinuksin lennata koju, kuid otsustasime Tiinaga jääda 2 päevaks Berliini “viisajahile”. Kuna osa Aafrika riikide saatkondi asub linnaservas endises Ost-Berlinis ja dokumentide vastuvõtt toimub vaid keskpäevani, siis aja kokkuhoiu huvides võtsime kumbki eraldi takso ning muudkui sõitsime ühest saatkonnast teise, et viia/tuua ankeete, tõendeid, fotosid, passe.
Kogu see viisandus on Aafrika riikide puhul palju keerulisem kui näiteks Aasia või Ameerika puhul. Mõni saatkond nõuab lisaks tavapärastele paberitele veel tõendit kollapalaviku ja koolera vastu vaktsineerimise kohta, teises on tarvis portugalikeelset (!) legaliseeritud väljavõtet karistusregistrist meie laitmatu tausta kohta, kolmandas küsitakse töökoha kinnitust ekspeditsioonijärgse töö jätkumise kohta, neljandas nõutakse panga tõendit vähemalt 2500-Eurose rahalise katte kohta krediitkaardile, viiendas läheb vaja küllakutset, kuuendas kinnitust riigist lahkumise (lennu broneeringu vm) kohta, seitsmendas hotellikohtade eelnevat broneerimist jne. Eriti üllatavana, lausa uskumatuna tundub Stockholmis asuva Angola Saatkonna nõue rõugete vastu vaktsineerimise osas. Saatkonna kodulehel www.angolaemb.se/embassy/visainfo.htm olev ingliskeelne tekst “INTERNATIONAL VACCINATION CERTIFICATE /.../ Smallpox” ei jäta võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Ometi on juba aastast 1980 kuulutatud rõugeviirus maailmas hävitatuks ja samal aastal lõpetati ka Eestis selle haiguse vastu vaktsineerimine. Teadaolevalt on rõugeviirus tänaseks säilinud vaid kahes laboratooriumis, Venemaal ja USAs. Muide, tekib küll küsimus − miks? Kas viirust hoitakse alles teaduslikul otstarbel või võimalikuks bioloogilise relva tootmiseks?
Ent tulgem tagasi hetketeema juurde, kokkuvõttes võiks eilse ja tänase päeva “saaki” hinnata päris heaks: kolm ja pool viisat. Tööpäeva lõpuks on reisiseltskonna passides lisaks juba varasematele ka Malawi, Kameruni ja Mali viisad. Ja siis veel see “pool” − Ghana viisasid veel kätte ei saa, kuid konsul lubab passid viisadega väljastada nädala pärast. Niisiis on tänaseks käes pooled vajalikest viisadest.

R 5 okt

Seoses varasemate reisidega troopilistesse piirkondadesse on mõned meist lasknud end vaktsineerida kollapalaviku, B-hepatiidi, A-hepatiidi, tetanuse, difteeria või kõhutüüfuse vastu. Kuid II, III ja IV etapist osavõtjatel, kes satuvad sellistesse riikidesse nagu Zimbabwe, Angola, Kongo DV, Nigeeria ja Senegal, tasuks kaaluda ka poliomüeliidi ja/või koolera vastu vaktsineerimist, sest eriti vihmaperioodidel võivad neis paigus puhkeda epideemiad. Ent nagu selgub, Eestis pole võimalik saada koolera vaktsiini. Kas äsja alanud arstide streigi tõttu? Ei, Ida-Euroopasse lihtsalt ei tooda koolera vaktsiini sisse.

R 19 okt

Meie 2 Land Cruiserit pakitakse hoolikalt ühte 40-jalasesse merekonteinerisse, mis peaks ülehomme asuma Tallinna sadamast teele Djibouti poole.

Muide, tänane päev − 19. oktoober − on omamoodi sümboolne seoses eurooplaste minekuga Aafrikasse. Täpselt 100 aastat tagasi kehtestas Itaalia oma ülemvõimu Liibüa pealinnas Tripolis, olles eelnevalt löönud lahingus Ottomani Impeeriumi vägesid. Või kui vaadata tagasi III sajandisse eKr, siis samuti 19. oktoobril purustas Rooma armee Hannibali juhitud Kartaago väed ning sellega lõppes ühtlasi Teine Puunia Sõda.

Lõpuks õnnestub ühelt Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsevalt firmalt hankida 16 GPS-kaardist koosnev komplekt, mis enama või vähema detailsusega katab suure osa Mustast Mandrist.

R 26 okt

Ebameeldiva uudisena selgub, et Jaanuse osalemine ekspeditsioonil on suure küsimärgi all. Põhjustest pole kohane avalikus blogis kirjutada.

R 9 nov

Enamik tulevasest reisiseltskonnast koguneb Maakri tänava stuudiosse, et läbi arutada viimased ärasõidueelsed detailid. On saanud selgeks, et Mari-Liis, Laura ja Uigur ei soovi ronida Kilimanjarole, see-eest on aga tekkinud 4 soovijat väljaspoolt ekspeditsioonimeeskonda, kes tahaksid tulla Aafrikasse just Kilimanjaro pärast.

Reisiapteek on koostatud proffide poolt ülima hoolikusega. Olles kuulnud järjekordsetest surmaga lõppenud malaariajuhtudest, otsustame lisaks profülaktilistele meetmetele reisile kaasa võtta malaaria kiirtesti ning samuti malaaria ravimid. Ekstreemsete juhtude puhuks sisaldab reisiapteek isegi vareplasmat. Ekspeditsiooni esimene etapil ja eriti Kilimanjarole tõusul võime mure arstiabi pärast unustada, sest meeskonnas on koguni 4 arsti: günekoloogiaprofessor Helle, anestesioloog Inga ning loomatohtrid Ain ja Urmas. Põhjalikkuse poolest silmapaistev Helle on jõudnud end kurssi viia mäehaigusega ning selle ennetamise ja leevendamise võimalustega. Vestlusest Hellega jääb kõlama mõte, et võib-olla kavatseb ta Tartu Ülikooli meditsiinitudengitele ette valmistada mäehaiguseteemalise loengutsükli. See kõik on tore, kuid kahjuks on kogu see meedikute staff meiega üksnes Ida-Aafrika etapil, jägneva kolme ja poole kuu jooksul võime loota vaid Jumala abile, aafriklastest ravitsejatele ja iseendale. Meie ülejäänud reisiseltskonnast on üksnes Tiinal mõningased meditsiini-alased teadmised, mis on omandatud nõuka-aegse Tartu Ülikooli haridusega kaasneva kohustusliku sõjalise õpetusega. Tiina kavatseb järgneva kahe nädala jooksul läbi teha veel kiirkursuse, et vajadusel teha malaaria testi, vereülekannet ja muud sellist.

Õhtuse lennukiga saabub ERPi esindaja Stockholmist järjekordselt viisajahilt. Saagiga võib rahul olla, passidesse on lisanudnud Kongo Vabariigi ja Kongo Demokraatliku Vabariigi viisad. Ülevaade suhtlemisest Kongo DV konsuliga ning viisade väljastamisest on üpriski pikantne. Kogu protseduur leidis aset suursaatkonnaks nimetatava korteri köögis, kusjuures nii viisaandmete sisestamine, passide tembeldamine kui sularaha lugemine toimus “töölaual”, milleks oli prügikasti veeres asuv pesemata nõusid täis kraanikausi äär.
On saamas lõplikult selgeks, et parimal juhul õnnestub meil saada Angola viisad vaid ühekordseks sissesõiduks, mistõttu tuleb loobuda esialgsest plaanist sõita läbi Cabinda, mis teatavasti on Angola enklaav. Peame mööduma Cabindast ida poolt ja sestap peame loobuma ka algsest kavast läbida ebaturvaline Kongo DV võimalikult kiiresti transiidina. Järjekordne kinnitus väitele, et Kesk- ja Lääne-Aafrika puhul tuleb reisisihtide kavandamisel valmis olla igasugusteks muutusteks.

K 21 nov

Merekonteinerid meie maasturitega asusid Tallinna sadamast teele täpselt kuu aega tagasi. Kokkuleppe kohaselt oleksid need pidanud jõudma Djibouti sadamasse täna, piisava varuga − 6 päeva enne meie jõudmist Djiboutisse. Ja nagu selgub, oli ainuõge otsus saata sõidukid teele nädalase varuajaga... Laeva hilinemise tõttu on konteineri kohalejõudmise uueks tähtajaks 28. november. Nädal ees või taga − see ei eruta meeli, sest oleme kõige sellega juba harjunud varasematel ekspeditsioonidel.
Reisi ettevalmistused võime lugeda peaaegu lõpetatuks, järgmisel esmaspäeval juba lendame Aafrika suunas. Sellega lõpeb käesolev blogi-sait. Seiklused algavad saidil African Round Blogi I: Ida-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.

Meeskond

Kogu reis: Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
I etapp / Ida-Aafrika: Aivo Spitsonok, Kaido Kepp, Inga Karu, Ain Starast, Hannes Loopere, Urmas Undrits, Mari-Liis Tamm
II etapp / Lõuna-Aafrika: Aivo Spitsonok, Raivo Pärnpuu, Jaanus Kuklane
III etapp / Kesk- ja Lääne-Aafrika: Tõnu Lilloveer, Priit Villemson, Andreas Lenk
IV etapp / Lääne- ja Loode-Aafrika: Ervin Mast, Mati Laine, Kristjan Jung

Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Anti Arak, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. /.../ Nii nagu on juba traditsiooniks saanud teha iga kahe aasta tagant üks pikem ekspeditsioon, stardib sama seltskond juba sel sügisel reisile ümber Aafrika. (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 7. septembrist 28. detsembrini 2013. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “Reis ümber Aafrika
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010

ImagetextAFRICAN ROUND
2012–2013

BLOGI IV: LÄÄNE- JA LOODE-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril... Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Kamerun - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt: Ettevalmistus
Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika

NorthWestAfricaR 1 märts: Lagos, 28−33 °C, õhurõhk 1006−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−45 m, päikeseloojang 18:58

Lagosesse saabub IV etapi meeskond − Kristjan, Ervin ja Mati. Kristjan jõuab kohale pagasita, tema kott on maha jäänud kusagile Tallinna ja Lagose vahele.
Tänaseks on reserveeritud meie maasturitele aeg remonditöökojas, eriti oluline on vahetada SILK 1 vasaku esiratta laager, mille Kristjan pidi Tallinnast kaasa tooma. Kuid see laager on kahjuks just nimelt selles mahajäänud kotis. Lükkame remondi edasi homsele, ehk jõuab täna pärastlõunal kohale Kristjani pagas. Homseks (laupäev!) pole võimalik Toyota teeninduses aega reserveerida, küll aga on remondimees nõus tulema koos tööriistadega meie ööbimiskohta ja kohapeal vajalikud tööd teostama.
Saame teada, et eile on jälle kedagi pantvangistatud maanteel Lagosest lääne pool, Benini piiri lähedal. Kes on pantvangid, kes on pantvangistajad ja mis on põhjus − seda ei tea. Teada on vaid, et ohvrite kinnivõtmiseks seati üles roadblock. Lagoses levivad kuuldused ka piraatide kallaletungidest mitmetele laevadele. Kui varem räägiti seoses laevade kaaperdamisega peamiselt somaallastest, Adeni lahest ja India ookeanist, siis tänaseks on piraatide peamised tegevuspiirkonnad just Nigeeria rannikuvetes.

Pärastlõunal oleks pidanud Lagosesse saabuma lennuk Abu Dhabist koos Kristjani kadunud pagasiga. Kristjan helistab lennujaama ning saab teada, et reis hilineb ja lennuk saabub hoopiski öösel kell 2. Seega enne homset pole kraami kättesaamise lootust. Tulemuseta lõpevad ka Canoni fototehnika remondivõimaluste otsingud.

L 2 märts: Lagos, 30−34 °C, õhurõhk 1004−1011 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, edelatuul 3−4 m/sek, päikesetõus 6:58, loojang 18:58, 42 km

Suundume paadiga ringsõidule mööda laguuni, vaatame sadamaid, laevade “surnuaeda” (pildil all) ja laguuniäärseid külasid. Jahutame end ujudes Atlandi ookeanis.
AfricaNigeriaShipOlnud mõned päevad koos Lagose “koorekihiga” ning omanud võimalust vestelda selle maa elust, paneksin siinkohal kirja kuuldud info, mis suure tõenäosusega peegeldab tegelikkust üsnagi adekvaatselt. Nigeeria majandus areneb väga kiiresti, on juba möödunud Lõuna-Aafrika Vabariigist ning ning seega on Nigeeria saanud Aafrika jõukaimaks riigiks. Suurima linna Lagose elanikkond on kasvamas kiirusega, millega rahvaloendused ega statistika ei suuda sammu pidada. Seega kõik numbrid on vaieldavad, ent igatahes loendatakse Suur-Lagose elanikke juba mõnda aega 8-kohaliste arvudega. Kasvamas on ka keskklassi osakaal ning miljonäride arv. Oluline roll selles kõiges on mõistagi naftal. Jõukam keskklass ja ülemklass elab peamiselt Lagose saarel ja selle idaosas (Ikoyi), samuti Victoria saarel. Eriti rikaste elamurajoonid on omakorda piiratud müüriga ning sageli veel täiendava okastraadist kõrgendusega. Sisenemiseks nendele aladele avab valvur kas tõkkepuu või värava. Lagose saarele on koondunud ka kaubandus- ja ärielu keskused, pangad, ööklubid, Ikoyil asub Nigeeria Föderaalvalitsuse peakorter ja teised valitsushooned. Vaesem rahvas, kes siiski moodustab valdava osa Lagose elanikest, elab maismaal asuvates linnaosades. Ärieliidil on vaid harva asja Mainlandi agulirajoonidesse ja piirkondadesee väljaspool Lagost, aga kui selleks tekib tungiv vajadus, liigeldakse võimalusel soomustatud maasturitega ja / või koos ihukaitsjatega.

Remondimehed tegelevad seni SILK 1 esirataste laagrite ja piduriklotside vahetamise ning rataste balansseerimisega.

P 3 märts: Lagos - Badagri - sisenemine Benini - Kraké - Ganvié - Cotonou, 27−34 °C, õhurõhk 1005−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−30 m, päikesetõus 6:58, loojang 19:03, läbisõit 138 km

Kui Bagamoyos ja Windhoekis jätsime osade reisikaaslastega hüvasti ja ütlesime “tere tulemast” saabunud vahetusmeeskonnale, siis siin − Lagoses − kujuneb olukord veidi teistsuguseks. Südamlikuks kujuneb hüvastijätt Andreasega, kes asub täna õhtul lendama Austraaliasse. Kuid Tõnu ja Priit − neile on Aafrika hakanud sedavõrd meeldima, et nad ei suuda lahkuda ning otsustavad pikendada oma viibimist Mustal Mandril veel pea nädala võrra. Niisiis jätkame koos nendega teekonda Benini ja Togosse.
Seni aitas meid teedel ja maastikul orienteerumisel GPS, kuid Lagosest edasi peame liikuma vaid trükitud kaartide järgi. “Tracks4Africa” GPS-kaartidele on kantud vaid Lääne-Aafrika kõige olulisemad teed ja needki on märgitud sirge joonena üsna umbes. Olgu siinkohal repliigi korras öeldud, et teeviidad ja -tähised Aafrika selles osas peaaegu puuduvad.

E 4 märts: Cotonou - Ouidah - Comé - sisenemine Togosse - Agoué - Aného - Lomé, 30−33 °C, päikesetõus 7:01, loojang 18:07, läbisõit 181 km

Meie teejuht Komalan on haige. Istub kägaras ning hoiab kramplikult kätega kõhust kinni. Kõhus on terav valu ja lihaskrambid, kõhulahtisust pole. Anname talle 1 tableti valuvaigistit ja 1 tableti No-spat, mis peaks leevendama spasme. Lükkame oma väljasõidu tunni võrra edasi. Ootame, valu annab veidi järele.
Komalani haigusele vaatamata kujuneb tänane päev sisutihedaks. Hommikul teeme tiiru Nokoué järvel, kus elavad tofinud. See rahvakild põgenes maismaalt järvele Dahomey orjaküttide eest juba XVII sajandil. Olen varemgi näinud ujuvaid külasid Birmas, Kambodžas, Boliivias..., kuid siin on midagi varemnähtust erinevat. Järvel asub mitte küla, vaid lausa 20−30 tuhande elanikuga linn Ganvié. Valdavalt on siin elumajad, aga lisaks neile ka kool, haigla, pood, baar, kirik, mošee, paadimootorite parandus (kuigi valdavalt näeme aerupaate), moemaja jne. Kõik need peened ametiasutused on küll olemas, kuid ei neis maksa otsida mingit sarnasust meie harjumuspärase ettekujutusega haiglast või moemajast. Enamik maju toetuvad ritvadele, põrandapind asub umbes 1,5 m kõrgusel veepinnast, seinad on peamiselt bambuslattidest, katused kas lainelisest plekist või roost. Ühest majast teise saab minna mõistagi üksnes paadiga. Järveelanike peamine elatusallikas on kalastamine. Parajasti sõidame mööda majast, kust kostab lõbus laul, trall ja pillerkaar. Kas suurejooneline pulm? Ei, selgub, et tegemist on kadunukese teise ilma ärasaatmise peoga.
Kuni oleme järvel, püüab Komalan leida arstiabi kõhutõve vastu. Arst mõõdab temperatuuri, see on 36,5 °C. Normaalne. Ja ikkagi kahtlustab tohter malaariat. Tulnud järvelt tagasi üritab Tiina teha teejuhile malaaria kiirtesti. See ei toimi. Tiina võtab uue vereproovi ja testib uuesti. Ikka ei toimi. Ilmselt on kaasasolevad kiirtestiks vajalikud asjad olnud liiga kaua palavuse käes ja muutunud kasutamiskõlbmatuks. Komalan joob paar lonksu Coca-Colat, möödub mõni sekund ning ta oksendab välja nii Coca-Cola kui-ka hommikusöögi. Ta on üleni higine ja väriseb üle keha.

Teeme peatuse Ouidah’ linnas. See on endine suur orjasadam. Linnasüdames asub Chacha plats, kus kunagi osteti, müüdi ja vahetati orje. Mere ääres on paik, kus laaditi orjad laevadele ning viidi sinna, kus neid vajati. Orjakaubandusega tegelesid nii kohalikud kaupmehed kui-ka portugallased. Peamiseks sihtpunktiks oli Portugali tollane asumaa Brasiilia. Oletuste kohaselt viidi siit sajandi jooksul umbes 10 000 orja aastas, seega kokku kusagil miljoni inimese ringis.
Külastame Püütonite Templit. Templit ei seo madudega üksnes nimi, siin elab päriselt vähemalt paarkümmend püütonit. Preester paneb meile püütonid kaela ümber, väites, et need pole ohtlikud. Paistab, et tal on õigus.
Meenub eilne päev ning oleme juba hirmul järjekordse piiriületuse ees. Kuid täna laabub kõik probleemideta. Poole tunniga oleme väljunud Beninist ja sisenenud Togosse. Altkäemaksuta! Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Riiki sisenemiseks on kohustuslik esitada rahvusvaheline kollapalaviku vastu vaktsineerimist tõendav dokument. /…/ Vältige kõiki rahvakogunemisi ning Sarakawa hotelli ümbrust, kuna seal on palju vargaid. /…/ Meditsiinilise abi saamise võimalused on minimaalsed. Malaaria ja veega levivad haigused on Togos sagedased. … tänavakaupmeestelt ostetud toit ei pruugi vastata tavapärastele hügieenistandarditele.”

T 5 märts: Lomé - sisenemine Ghanasse - Denu - Abor - Akats - Sogakofe - Dawa - Dawhwenya - Accra, 27−32 °C, õhurõhk 1009 mbar, päikesetõus 6:05, loojang 18:13, läbisõit 226 km

AfricaTogoFetishMarketHommikul külastame Lomé fetišiturgu. Siin on saadaval igasugune rituaalatribuutika ja muu kraam, mis on vajalik voodoo ehk voduni (ewe ja foni k ‘vaim’) tseremooniate läbiviimiseks. Turul ja selle ümbruses on sarnane laibahais, mida tundsin viimati Tulemaal Nataly Goodalli rajatud mereloomade uurimise keskuses. Siit võib leida kõikvõimalikke kuivatatud loomi. Merikilpkonnad, konnad, hiired, linnud, konnad... Erinevaid kehaosi antiloopidelt, gasellidelt, ahvidelt, lõvidelt, tüügassigadelt, krokodillidelt, pühvlitelt, leopardidelt... Nahad, pealuud (pildil vasakul, pildistanud Uigur), sarved, käpad, penised... Sel eesmärgil loomade tapmine on Togos seadusega keelatud. Kust need sajad ja tuhanded loomad siis saadakse? Müüjad väidavad, et need on toodud Nigeeriast, Beninist, Burkina Fasost ja mujalt Lääne-Aafrikast ning mõned neist olevat surnud loomulikku surma. Tiina on emotsionaalne: “See on kõige masendavam koht, mida olen näinud. Võib-olla mõni Aasia loomaturg suudab sellega võistelda.” Siinne endine voodoo-preester on surnud, nüüd täidab seda rolli tema poeg, kellega saame jutule. Ta tutvustab meile ka veidi leebemat rituaalatribuutikat − mitmesuguseid amulette ja talismane, millest igaühel on oma funktsioon. Üks aitab lahti saada unetusest ja peavalust, teine aitab säilitada perekonnas armastust, kolmas kaitseb kodu, neljas on Viagra aseaine, viies on abiks üldise heaolu tekitamisel. See viimane on tegelikult väike kaela riputatav nahast kotike, mille küljes on 2 tibatillukest merikarpi ja mille sees on 41 taimest koosnev pulber. Juunior-preester pühitseb selle ning ulatab mulle, öeldes, et seda ei tohi teistele edastada. Või täpsemalt, kellelegi teisele üle andes kaotab talisman väe. Siitsamast turult ostan ka ühe voodoo rituaalides kasutatava löökpilli − goni. See on väike paadi- või banaanikujuline rauast helisev pill, mille vastu lüüakse rauast pulgaga. Siin turul nimetatakse seda küll goniks, ent varemalt olen kuulnud selle löökpilli kohta öeldavat apitua kell, atoke või banana bell.

AfricaGhanaVoodooRitualSiseneme Ghanasse ning liigume edasi lääne ja edela suunas. Hiinlaste ehitatud tee on sama hea nagu Togoski. Peatuse teeme Evenokope külas, kus elavad ewed. Juba alates hommikul kella kaheksast toimub siin rituaal, mille peamiseks eesmärgiks on avaldada voodoo-jumalustele tänu soodsate põlluharimise tingimuste eest. See on üks kõige võimsamaid rituaale, mida oleme näinud senise Aafrika-reisi jooksul. Inimesi on kusagil 30−35 ringis, arvestamata meid. Mõistagi toimub kõik ewe keeles. Nagu teisedki siinkandi keeled, kuulub ka ewe nigeri-kongo keelkonda.
Viis trummimeest on ametis raudse rütmi tagamisega, lüües vastu trumminahka ja aeg-ajalt ka vastu trummikorpust kas sõrmede, käelaba, 1 või 2 pulgaga. Üks trummar −  peamees ehk master drummer − sooritab iga mõne aja järel eriti virtuoosse ja keerulise rütmiga breaki või on teadlikult paari takti jooksul põhirütmi suhtes nihkes. 4 naist raputavad axatsesid ehk calabash-kõristeid, üks naine mängib apitua kella, minagi saan vahepeal ansambliga liituda äsjaostetud instrumendiga. Kõige ekstaatilisemalt musitseerib pikk kõhn mees, ta peksab 2 pulgaga täiest jõust vastu bensiinivaati, seejuures rütmipulss on masinlikult täpne ja tempo püsib muutumatuna. Enamasti soleerib üks eeslaulja, teised laulavad koorina kaasa. Tundub, et kogu seltskond on kahekordselt “pilves”. Iga poole tunni järel tuuakse lagedale puskaripudel, millesse on topitud rästiku mõõtu madu. Iga mees saab umbes 50-grammise klaasitäie. On enam kui kindel, et lisaks sellele on voodoo-seltskond pruukinud ka mingit psühhotroopset ainet. Rituaal võtab järjest enam hoogu ja tuure üles. Keegi vilistab, teine karjub. Paar naist, kes valmistuvad tantsuks, määrivad näod ja jalad kokku valge värviga. Tantsu järel langeb üks naine minestunult maha, rituaalimeister üritab teda teadvusele tuua. Kui oleme sündmust jälginud umbes 2 tundi, tehakse tantsuplatsile lõke. Tulele asetatakse kauss palmiõliga ning sellesse omakorda 2 suurt nuga. Ilmub välja uus tegelane, kelle silmad vaatavad kusagile teispoolsusse ning kes tundub olevat täielikus transis. Ta võtab paljaste kätega (!) keevast õlist välja noad, hakkab tegema energilisi tantsuliigutusi ning surub noateraviku endale kulmude alla. Tantsides käivad noaterad vastu küünarvart, kõhtu ja rinda. Muusika muutub üha valjemaks ning tantsuliigutused üha kontrollimatumaks. Noa-mees haarab publiku hulgast enda kätte väikese tüdruku, rituaalimeister tormab noa-meest talitsema ning tüdrukut päästma. See pole show, ei saagi aru, mis õieti toimub. Püüan rituaali muusikalisest osast teha audiosalvestuse player ning olen seetõttu salvestusagregaadiga melu keskel. Asi väljub täielikult kontrolli alt, noatera liigub mu silmade eest mööda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Tiina haarab mind riietest ja tõmbab eemale... Tõepoolest, aeg on lahkuda.
Nähtu, kuuldu ja kogetu püsib veel tükk aega vaimusilmas. Eespoolkirjeldatu seondub eelkõige rituaali välise ja muusikalise poolega, ent mis oli selle rituaali religiooseks taustaks? See jääbki saladuseks. Olen küll varem üht-teist kuulnud ja lugenud voodoo religiooni eri vormidest, Jumal-Loojast ja kosmogooniast, òrìṣa-jumalustest, nais- (vodunsi) ja meespreestritest (vodunon). Kuid kes oli kes ja mis oli mis tänases riituses? Kahjuks polnud siin kedagi, kellelt oleks saanud mõnes meile arusaadavas keeles midagi küsida. Pealegi, nagu juba eespool öeldud, kõik olid “pilves”.

Misiganes maal püüame ikka süüa kohalikku toitu. Nii ka Ghanasse pole ju mõtet tulla pizzat sööma. Õhtusöögiks tellime maapähkli suppi, kassaavast valmistatud gari fortori ja peamiselt riisist ja hernestest koosnevat waakyet.

K 6 märts: Accra - Oduponkpehe - Cape Coast - Elmina, 29−36 °C, õhurõhk 1004−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, UV faktor 11, edelatuul 7 m/sek, päikesetõus 6:11, loojang 18:19, 189 km

Teejuht Komalan on peaaegu terveks saanud ja tunneb end paremini. Nagu arvasimegi, see polnud malaaria.

Jätkame liikumist lääne-edela suunas. Pikema peatuse teeme Cape Coasti kindluses, mille rajasid aastal 1653 Rootsi kaupmehed, kes tegutsesid siinkandis puidu ja kulla väljaveoga. Hiljem tegutsesid siin taanlased, britid ja prantslased ning forti kasutati orjade hoidmiseks. Kindlus oli nende viimane peatuspaik enne, kui nad laaditi Ameerikasse, eelkõige Kariibi piirkonda suunduvatele laevadele. Esialgsed puidust hooned asendati hiljem kivist kindlusega. Kindluse õuel ringi liikudes näeme, et tegemist on ka kohalike kooliõpilaste seas populaarse vaatamisväärsusega. Tõsi küll, paiga õõvastavast minevikust põnevam tundub nende jaoks võimalus valgete inimestega ühele pildile pääsemine. Võimalik, et teatud pidulikkust lisab ka asjaolu, et täna, 6. märtsil tähistatakse Ghanas iseseisvuspäeva. Ja samas, mind kui valget valdab teatud süütunne. Peas välgatab mõte, et ilus oleks neiltsamadelt lastelt kõigi eurooplaste nimel mõttes andeks paluda.

Suure tõenäosusega me ei leiagi Aafrikas Canoni esindust ega remonditöökoda. Mul pole sellesse küll erilist usku, et suudan fotoka ise n-ö “haamri ja mutrivõtmega” ära parandada, kuid teist valikut pole ning proovima peab. Külapoest ostan väikese pudeli liimi. Ka pintsette oleks tarvis, kuid neid pole kahjuks kusagilt võtta. Õhtul liimin lahtitulnud detailid kokku ja eks homme ole näha, kas need jäävad pidama. Hoidkem pöialt!

N 7 märts: Elmina - Takoradi - Agona Junction - Axim, 32−33 °C, õhurõhk 1005−1009 mbar, suhteline õhuniiskus 84%, edelatuul 6 m/sek, päikesetõus 6:16, läbisõit 132 km

Kuna täna midagi erilist ei juhtu, kasutan võimalust, et kirja panna teejuhilt ja raamatutest pärineva lühiinfo ghanalaste kohta.
Võitlus põllumaa pärast, soov saavutada kontroll kaubateede üle ning vajadus end kaitsta − see on viinud Ghana hõimud teatud alliantside ja riiklike moodustiste loomiseni. Hea näide sellisest protsessist on liidu loomine, millest XVII sajandi lõpus sai Asante konföderatsioon.
Etniline rivaalitsemine kolonialismieelsel ajastul ning hiljem sotsiaalsete ja majanduslike hüvede ebaühtlane jaotumine on aidanud tekitada etnilisi pingeid. Seda ka viimastel aastakümnetel. Näiteks veebruaris 1994 tapeti üle 1000 inimese ja 150 000 asustati umber Ghana kirdeosas võitluses konkombade ja teiste hõimude (nanumba, dagomba, gonja) vahel. Ka tänapäeval on kuuluvus ühe või teise rahva ja hõimu hulka jätkuvalt üks olulisemaid tegureid ghanalaste poliitilises käitumises. Millised need etnilised grupid ja hõimud siis on? 1960. aastal loetleti Ghanas umbes 100 keele- ja kultuurirühma. Hilisemad rahvaloendused on vähem tähelepanu pööranud ghanalaste etnilisele ja kultuurilisele kooslusele, aga see ei vähenda nende erinevusi. Peamised etnilised grupid on akan, ewe, mole-dagbane, guan ja ga-adangbe. Igal grupil on teatud erinevused kultuuripärandis, ajaloos, keeles ja päritolus.
Vaatamata Ghana rahvaste kultuurilistele erinevustele on keeleteadlased paigutatud Ghanas räägitavad keeled vaid kahte keelegruppi, mis omakorda kuuluvad suurde nigeri-kongo keelkonda. Need kaks keelerühma on kwa ja guri, mida räägitakse vastavalt lõunas või põhjas. Ka muus mõttes võiks jagada Ghana tinglikult pooleks. Lõunas, ookeaniäärsed rahvad on enam mõjutatud rahasuhetel põhinevast majandusest, Lääne haridusest ja kristlusest. Seevastu põhjas, guri keeli kõnelevad hõimud on pigem islami mõju all. Käesoleval reisil jääb meil see põhjaosa nägemata, kuigi see oleks äärmiselt huvitav.

Proovin pildistada. Vähemalt esialgu tundub, et eilne töö kandis vilja. Fotokas töötab, ainult auto-fookus ei funktsioneeri.

Mõni aeg tagasi kirjutasin blogis, et reisilolemise kolmas kuu on kõige raskem ja et grupi mentaalne vastupidavus on raugemas. Nüüd on kolmas kuu jäänud selja taha ja seoses uute vahetusmeeste saabumisega oleme saanud juurde värsket energiat ning julgelt läheme vastu uutele seiklustele. Kes need uued mehed siis on? Kristjan − kogenud loodussaadete kaameramees ja režissöör. Mati − geoloog ning rännumees, muuhulgas käinud palju mägedes (Fani mäed, Altai, Kilimanjaro). Ervin − tõsine reisi- ja mägedefänn, kes on jõudnud paljudesse mäetippudesse Andides, Aafrikas (Mt Kenya, 5199 m) ja New Guinea saarel (Puncak Jaya, 4884 m) ning varsti pärast “African Roundi” lõppu kavatseb tulla taas Lääne-Aafrikasse.

Nagu eilegi, nõnda ka täna jääme öömajale vaid paarikümne meetri kaugusele ookeanist. Tuulekohin ja lainete mühin on uinutava toimega.

AfricanRoundPortR 8 märts: Axim - sisenemine Elevandiluurannikule - Aboisso - Grand Bassam - Abidjan, 29−35 °C, õhurõhk 1004−1009 mbar, vihm, päikeseloojang 18:28, läbisõit 281 km

Kõrvalepõikena siseneme Ankasa vihmametsa, et näha metsasügavuses väga erilist “bambuskatedraali”. Tee muutub aga sedavõrd poriseks ja peaaegu läbimatuks, et jätame autod maha ning läheme viimased 3,5 km jalgsi. Võib-olla suudaksidki Land Cruiserid hea tahtmise korral selle pori läbida, ent pole mõtet riskida. Sest kui sel teel mudasse kinni jääda, pole mingit abi kusagilt loota. Lõpuks ilmuvadki nähtavale salkudena kasvavad bambused. Nende kaarduvad ülaosad ulatuvad kokku ning moodustavad teravatipulised võlvid. Otsekui gooti katedraali võlvid. Ja millised hääled player... Naastes tagasi autode juurde hammustavad mind säärest kaks tsetsekärbest. Loodetavasti ei kanna nad ohtlikku unitõbe!

Siinsed rannad on nimed saanud oma kunagiste põhiliste eksportartiklite järgi: Nigeeria, Benin ja Togo − Orjarannik, Ghana − Kullarannik. Ja nüüd siis lõpuks siseneme Elevandiluurannikule. Eesti Välisministeeriumi kodulehel on kirjas: “… vältida reisimist Côte d’Ivoire’i seoses sealse ebastabiilse julgeolekuolukorraga. Välismaalaste turvalisus ei ole seal tagatud. Kui antud hoiatusest hoolimata siiski Côte d’Ivoire’i reisitakse, tehakse seda omal vastutusel ning konsulaarabi saamine ei ole tagatud.”

Liikudes lääne poole annab üha enam tooni islam.

L 9 märts: Abidjan - Grand Bassam - Abidjan, 34 °C, õhurõhk 1006 mbar, valdavalt pilvitu, päikesetõus 6:25, loojang 18:28, läbisõit 62 km

Käime kalurikülas, mis asub tegelikult Abidjani eeslinnas. Kalurihütid on väga tagasihoidlikud. Lapsi on silmatorkavalt palju. Inimesed on heasoovlikud.
Edasi võtame suuna Abidjanist paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Grand-Bassamisse, endisesse koloniaalpealinna. Siinne XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest pärit Prantsuse kvartal oma koloniaalstiilis ehitistega on päris stiilne, kuulub UNESCO kultuuripärandite nimekirja. Uhke on ka Grand-Bassami kunsti- ja käsitööturg.

P 10 märts: Abidjan - Singrobo - Taabo - Toumodi - Yamoussoukro, 28−31 °C, õhurõhk 982−1002 mbar, kõrgus merepinnast 15−280 m, päikesetõus 6:24, läbisõit 278 km

AfricaCoteDIvoireErvinVõtame suuna loodesse, ametliku pealinna Yamoussoukro poole. Pärastlõunaks olemegi kohal ning meil jääb aega, et vaadata linnas ringi. Linna planeering ning laiad sirged tänavad meenutavad kohati Pyongyangi või Ashgabati. Üle linna kõrgub pompöösne kuppel. See on Notre-Dame de la Paix’ basiilika. See on üks suurimaid ristiusu kirikuhooneid maailmas, mõningate parameetrite poolest isegi ületab Vatikanis asuva Püha Peetruse kiriku. Basiilika kõrguseks koos ristiga on 158 meetrit ning ta mahutab 18 000 inimest. Kiriku õnnistas sisse 10. septembril 1990 paavst Johannes Paulus II ise. Kompleksi ehitus läks maksma vähemalt 300 miljonit USA dollarit, mis andis paraja löögi riigi majandusele ja kutsus esile rahulolematust, eriti muslimitest elanikkonna hulgas. Basiilikas ringi liikudes valdavad mind vastakad tunded. Ühelt poolt rabab ehitise mastaap ja monumentaalsus, teisalt aga jääb kummitama küsimus, kellele oli selle pühakoja püstitamine olulisem − kas Jumalale või tollasele paavstile ja tollasele Elevandiluuranniku presidendile Félix Houphouët-Boignyle.
Et mitte jääda ühekülgseks, teeme seejärel kohe visiidi ka Suurde Mošeesse. Kuigi pühakoda kutsutakse “suureks”, pole see mastaabilt võrreldav basiilikaga. Mitte-muslimitena peame palveruumi sisenemiseks saama loa muezzinilt, kes kutsutakse selleks kodust kohale. Ta on väga lahke, lubab mošeesse siseneda ka naistel ning ei keela isegi pildistada ega filmida. Muide, Ervin oma afro-riietusega (pildil vasakul) harmoneerub suurepäraselt mošee eksterjööriga.
Filmimisega ei lähe sama libedalt järgmises kohas. Mošeest mitte väga kaugel asub presidendipalee koos nn krokodillitiigiga. Presidendi krokodillidest ning nende poolt nahka pistetud toitjast-talitajast on olnud palju juttu. Tahame meiegi seda imetiiki ning kuulsaid elukaid näha. Tiigi kõrval on prantsuskeelne hoiatav silt, et tegemist on eraomandiga, et kalapüük sellest on keelatud, et jalutamine piki tiigi kallast on keelatud jne. Pildistamisest ega filmimisest pole juttu... Kristjan filmib krokodille. Saanud seda teha paar minutit, jooksevad tema poole 2 automaatidega relvastatud sõdurit, näpp päästikul, haaravad käest videokaamera ning nõuavad oma kätte ka Kristjani taskus oleva varem täissalvestatud videokasseti. Paarkümmend minutit närvikõdi, prantsuse-inglise segakeeles läbirääkimised, väike “preemia” sõduritele... ning Kristjan saab tagasi nii kaamera kui-ka kasseti. Krokodillitiigi ääres tehtud salvestusest tuleb osa kustutada, kuid hää, et niigi läits!

AfricaCoteDIvoireMonkeyPealinnas peame vastu võtma ka lõpliku otsuse, kas sõita Senegali läbi hetkel äreva ja sõjaolukorras oleva Mali − nagu algselt planeeritud, või sõita Malist lääne poolt ümber, läbi märksa rahulikuma Guinea. Mali viisad on meil olemas, Guinea viisade hankimisega peaksime alles hakkama tegelema, milleks võib kuluda päevi. See saabki otsustavaks. Niisiis Malisse!

E 11 märts: Yamoussoukro - Daloa - Man, 26−34 °C, õhurõhk 983−988 mbar, kõrgus merepinnast 180−380 m, 360 km

Hommikul kuuleme uudist 7 pantvangi tapmisest Nigeerias (mitte need 7 prantslastest pantvangi, kellest oli mõni aeg tagasi juttu). Samuti saame teada, et Mali pealinnas Bamakos on temperatuur +44 °C. Meie peaksime sinna jõudma paari-kolme päeva pärast.
Esialgu võtame suuna läände. Taas on külapilt muutunud. Hütid on ringikujulise põhiplaaniga ning koonusekujulise rookatusega, sarnased neile, mida nägime Ida-Aafrikas.
Peatume jääme linna nimega Man. See asub mitte kaugel Libeeria piirist, madalate (kõrgeim tipp 1189 m), kuid maaliliste mägede vahel. Ostame kotitäie banaane ning söödame kõhu täis väikestel ahvidel (pildil vasakul), kes elavad linna serval puudesalus.
Öömaja leiame tagasihoidlikus võõrastemajas, mis on enamvähem OK, kuid toad kubisevad moskiitodest. Kuna siinkandis öeldakse mosquito ka nende kohta, keda meil nimetatakse “lindudeks”, − st lõbutüdrukute kohta, pean siinkohal vajalikuks täpsustada, et meie toad kubisevad vaid lendavatest putukatest. Need teised sirejalgsed lühikestes kleitides mosquitod on saadaval võõrastemaja baaris.

T 12 märts: Man - Odienné, 28 °C, õhurõhk 955−989 mbar, pilvine, vihm, äike, kõrgus merepinnast 355−550 m, ca 300 km

AfricaCoteDIvoireVillagePalavus ja sääsed ei lase öösel eriti magada, hommikul oleme üpris uimased.
Sõidame põhja suunas Odiennésse. Poolel teel teeme pikema peatuse Silakoro külas, kus elavad yak(o)ubad, kes räägivad oma, st yak(o)uba keelt. Ka nemad elavad ringikujulise põhiplaaniga koonusekujulise rookatusega hüttides, millistest rääkisin eilses blogis. Igas hütis umbes 4−5 inimest. Nagu paljudes muudeski Aafrika külades, on ka siin levinud mitmenaisepidamine, lapsi on palju. Esmakordselt näeme aga pühasid kalu. Need elavad väikeses tiigis, või pigem suures porilombis. Meile öeldakse küll nende yak(o)ubakeelne nimi, kuid tundub, et tegemist on angersägadega. Neid kalu ei sööda kunagi, vastupidi, neid söödetakse ja nad elavad kuldkalakeste rollis. Neile võib esitada oma salajasi soove. Ühesõnaga, see tiigike on justkui omamoodi altar.
Edasi läheb tee mööda Guinea vahetust naabrusest. Ning tee on väga hea, tasane asfalt, kurvideta, liiklust peaaegu pole.

Äkitselt meenub kahe kuu tagune käik Malawi nõia juurde ja tema ettekuulutus, et meie Aafrika reis kulgeb õnnelikult kuni lõpuni. Paar päeva hiljem sain nõia ennustusest hoopis erineva ilmutuse ning kirjutasin sellest ka blogis, väljendades kartust, et midagi halba juhtub Angola ja Lääne-Sahara vahel. Juhtuski... Oli see siis tõepoolest saatuse poolt ette määratud?
Üldnarkoosi mõju on juba kadumas, aga kuna olen äärmuslikult paremakäeline ja mu parem käsi on praeguseks juba 2 tundi kipsis, siis arvutihiire liigutamine vasaku käega ning ühe näpuga tähtede otsimine klaviatuuril on äärmiselt vaevaline tegevus. Seetõttu kahtlen, kas saan järgnevatel päevadel kirjutada. Kui 2 nädala pärast vabanen kipsist ja kui millalgi reisi jooksul peaks tekkima rohkem vaba aega, täiendan blogi tagantjärele.

K 13 märts: Odienné, õhurõhk 959 mbar, kõrgus merepinnast 430 m

N 14 märts: Odienné - Goulia - sisenemine Malisse - Bamba - Manankoro, 37−38 °C, õhurõhk 961−963 mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 168−170 m, 170 km

R 15 märts: Manankoro - naasmine Elevandiluurannikule - taas sisenemine Malisse - Manankoro - Bamako, 39−40 °C, õhurõhk 968 mbar, suhteline õhuniiskus 7%, UV indeks 11, kõrgus merepinnast 350 m, päikeseloojang 18:42, läbisõit ca 300 km

L 16 märts: Bamako, 40−41 °C, päikesetõus 6:38, õhurõhk 989 mbar, suhteline õhuniiskus 8%, kõrgus merepinnast 350 m, läbisõit 20 km

P 17 märts: Bamako, 39−41 °C, õhurõhk 968 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 7%, idatuul 3−4 m/sek, kõrgus merepinnast 350 m, päikesetõus 6:38, loojang 18:43

E 18 märts: Bamako - Ségou - San - Mopti, 40−41 °C, õhurõhk 973−977 mbar, kõrgus merepinnast 295−350 m, 640 km

AfricaMaliDogonCountry AfricaMaliBaobab

T 19 märts: Mopti - Sévaré - Bandingara - Dogonimaa (Pays Dogon) - Sangha - Banani - Tereni - Djenné, 40−42 °C, õhurõhk 950−974 mbar, kõrgus merepinnast 275−530 m, 334 km

AfricaMaliMaskDance AfricaMaliDogonMask

K 20 märts: Djenné - San - Ségou - Bamako, 39−41 °C, õhurõhk 969−976 mbar, kõrgus merepinnast 240−320 m, 555 km

AfricaMaliMoptiBoats AfricaMaliGrandMosque

N 21 märts: Bamako, 39−41 °C, kõrgus merepinnast 350 m

Täna on kevedine pööripäev ja Nowrûz (pärsia uus-aasta), vana kalendri järgi ka Johann Sebastian Bachi sünnipäev.

R 22 märts: Bamako, 38−43 °C, suhteline õhuniiskus 10%, idatuul 4 m/sek, kõrgus merepinnast 350 m, läbisõit 35 km

Vahepeal on selgunud, et lisaks randme- ja pöidlaliigese paigastnihkumisele on mul murdunud ka kodarluu. Bamako kliinikus pannakse 26 päevaks uus, küünarnukini ulatuv kips, kuid see-eest on sõrmed vabad ning taas saan kirjutamiseks kasutada arvutiklaviatuuri ning liigutada arvutihiirt. Peale pikki päevateekondi ja muid tegemisi on õhtuti pea võimatu leida sedavõrd aega, et tagantjärele kõik viimase 10 päeva jooksul nähtu, kuuldu ja kogetu täpselt kirja panna, seetõttu piirduksin praegu olulisemate punktide lakoonilise ülestähendamisega:
• lähenedes Elevandiluuranniku-Mali piirile jõuame kohta, kus vanade kaartide järgi peaksid asuma Kongi mäed; seoses šoti maadeavastaja Mungo Parki 1798. aasta ekspeditsiooniga Nigeri jõele hakkasid ilmuma esialgu James Rennellilt ja hiljem teistelt kartograafidelt kaardid, millel eksisteerib Lääne-Aafrikas 10−11ndal põhjalaiuskraadil ida-läänesuunaline Kongi mäeahelik; see olevat kaetud lumega ning selles leiduvat kulda; mägede mitte-olemasolu tõestas prantuse maadeavastaja Louis Gustave Binger alles 1887−1889, kuid Mountains of Kong on trükitud veel paljudele XX sajandi kaartidele
• ja nüüd kõige olulisem − Malis käib SÕDA; tuareegid ja teised põhja nomaadihõimud, Mali armee, prantslased, rahvusvahelised väeüksused ja ei-tea-kes-veel madistavad omavahel
• siseneme Malisse illegaalselt ööpimeduse kattevarjus
• teatud mõttes funktsioneerib Malis orjapidamine tänapäevalgi
• päikese kätte jäetud digitaalne termomeeter näitab +60,4 °C (“ametlikud” temperatuurid varjus on loomulikult madalamad − nagu ülalpool näidatud)
• Bamako keskel põlev tohutu prügimägi täidab linna haisu, mürgise gaasi ja suitsuga
• SILK 1 meeskond naudib Etioopia folk-ansambli esinemist ja külastab Bamakost 60 km kaugusel edelas asuvat Sibit
• koos Kristjani ja Tiinaga sõidame Bamakost 700 km kaugusele kirdesse − Moptisse, Djennésse ja dogonite maale (Pays Dogon, piltidel ülal)
• tee kulgeb läbi saheli (araabia k ساحل, sahil, ‘rannik’) − see on poolkõrbe taoline ala, mis jääb savanni ja Sahara vahele; maanteed on ummistunud sõjaväekolonnide ja sõjatehnika liikumisest, sageli peame seisakute vältimiseks ja neist möödumiseks valima off-roadi
• öine tähistaevas on imeilus; oleme liikunud juba sedavõrd põhja suunas, et õrnalt on nähtav isegi Põhjanael; Suur Vanker paistab olevat meie jaoks “vales” asendis
• turism Malisse on sõja tõttu täielikult seiskunud; Mopti ja Djenné hotellides oleme ainsad külalised; Sangha küla võõrastemaja peremehe väitel lahkusid tema majutusasutusest viimased külalised aasta tagasi ja ta on vallandanud kogu hotellipersonali
• dogonite rituaalne maskitants player (piltidel ülal) − kogu Aafrika-reisi üks highlighte; teiste maskide hulgast torkavad silma kuni 6 meetri kõrgused hauataguse maailmaga seotud sirige-maskid
• dogonite religioossed uskumused, kahesoolised amfiib-jumalused nommod, seosed Siiriusega − see kõik on sedavõrd põnev
• Mopti ja Djenné mošeed on muljetavaldavad, sudaani (ei maksa segamini ajada samanimelise tänapäeva riigiga) ehituskunsti suurepärased näited; aastal 2009 osaliselt kokkuvarisenud ja hiljuti Aga Khani Fondi abiga restaureeritud Djenné Suure Mošeega (pildil ülal) on võimalus erandkorras tutvuda lähemalt ka seestpoolt
• kohtume kahel korral pr Eva Dialloga, Eesti Vabariigi aukonsuliga Malis, kes on äärmiselt sümpaatne daam
• Eva Diallo tõlke kaudu tutvun eeposelaadse fulanikeelse teosega “To leydi Kaydara kaawoyniindi” (‘Müstilisel Kaydara-maal’), mis annab inspiratsiooni kavandatava vokaalsümfoonilise teose loomiseks
• liikluspolitseinik (!) solvub, kui temaga ei tee sõidu vahepeal kerget drinki; liikluspolitsei kontrollposti kaunistab reklaamplakat “Castel Beer” (islamiriigis!)
• autosid kõpitsetakse remonditöökojas, täpsemalt tolmusel remonditänaval, sest töökoda kui niisugune puudub
• probleemid Senegali viisadega
• Kristjani tervis streigib ja nii mõnelgi teisel esineb häireid seedetrakti alumises osas
• edasiliikumine Bamakost viibib

L 23 märts: Bamako - Kita - Manantali - Mahina - Sélinkégni - Kayes - sisenemine Senegali - Kidira - Bakel, 33−44 °C, õhurõhk 960−972 mbar, pilvitu, kõrgus merepinnast 298−424 m, 752 km

Tingituna sunnitud pikemast seisakust Bamakos peame nüüd liikuma forsseeritud tempos. Meie käsutuses olevad trükitud kaardid on valed ja GPSist pole suurt abi, nõnda sõidamegi vahepeal mitusada kilomeetrit neljanda järgu teedel ja mööda off-roadi. Varjus mõõdetud temperatuur on 42−44 °C, päikesepaistel mõistagi rohkem, ja just nüüd lakkab 005 ERPi õhukonditsioneer töötamast. Liivatolmu tõttu ei saa sõita avatud akendega ja ei kujutagi täpselt ette, mis võib olla temperatuur auto salongis. Igatahes oluliselt kõrgem kui väljas. Vähesed seljasolevad riided ja autoistmed on läbimärjad. Mulle küll meeldib viibida tulikuumas saunas, aga mitte 10 tundi järjest!
Vaated on ilusad. Ületame Sénégali jõe. Kahel pool teed on erilised pinnavormid, mis sarnanevad Arizonas Kaljude orus (Monument Valley) nähtutele.
Peale 15 sõidutundi jõuame lõpuks väsinutena üle Senegali piiri. Piiriformaalsused ei võta kaua aega. Eesti Välisministeeriumi kodukal on Senegali kohta öeldud: “... esineb aeg-ajalt taskuvargusi ja relvastatud kallaletunge. /.../ Mauritaania, Mali ja Guineaga piirnevad alad on väga ohtlikud... Riigis levivate haiguste tõttu (nt koolera) on koha peal soovitav /.../ juua vaid keedetud või pudelitesse villitud vett.”

P 24 märts: Bakel - Podor - Richard Toll, 32−42 °C, õhurõhk 1003−1009 mbar, kõrgus merepinnast 10−33 m, 514 km

Liigume paralleelselt Sénégali jõega lääne suunas. Pikemaid peatusi püüame vältida, kuna on tarvis tasa teha vahepealne pikem seisak Bamakos. Ühe peatuse teeme teeäärsel pühapärvaturul, teiseks põikame kõrvale ajaloolisesse linna Podori. XVIII sajandil rajatud linn ei tekita erilist aukartust oma vähem kui 300-aastase ajalooga, vähemalt mitte meis, kellest enamik tuleb märksa pikema ajalooga Tallinnast. Rohkem avaldavad muljet ümberkaudne poolkõrb ja vaade üle Sénégali jõe Mauritaania poole. Taevalaotus on täis rändlindude parvesid, lendamas põhjamaa kevadesse.
Külade ümber laiuvad tohutud väljad, mis on kaetud kilekottide, plastikpudelite ja muu rämpsuga. Õudne! Millal küll jõuab teadlikkus keskkonna säästmise vajadusest ka siiakanti?

Üleeilses blogisissekandes kirjutasin fulanikeelsest initsiatsiooniriitusel põhinevast teosest “To leydi Kaydara kaawoyniindi”, mida kavatsen kasutada muusikateose aluseks. Üksnes trükitud teksti olemasolust ei piisa. Oleks tarvis teada, mismoodi see kõik hääldub. Lõpuks leiangi mehe, kes väidab end valdavat fulani keelt. Palun, et ta selgitaks hääldusprintsiipe ning loeks ette mõned leheküljed teksti, et saaksin selle salvestada. Küllap mees valdabki fulani keelt või vähemalt Senegalis kõneldavat dialekti, kuid raamatutähtede kokkuveerimisega tekivad tal tõsised raskused. Pealegi tekivad mul mõningad kahtlused häälduse osas. Üsna sarnases koosluses kostab täht C kord kui , teinekord kui s, kolmandal korral kui k. Kuid mitut sorti N-ide, B-de ja D-de olemasolu osas saan igatahes veidi targemaks.

Kuna Kristjani hooleks on eelkõige kaamera ja minu parem käsi pole veel valmis rooli keerama, siis nii eilsed 752 ja tänased 514 kilomeetrit on rool olnud Tiina käes. Ta peab vapralt vastu.

E 25 märts: Richard Toll - sisenemine Mauritaaniasse - Rosso - Tiguent - Nawakshut (Nouakchott), 22−37 °C, õhurõhk 1008−1009 mbar, pilvitu, 256 km

Juba mõnda aega oleme hirmuga mõelnud, mis võib meid küll ees oodata kurikuulsas Rosso piiripunktis. Enamik reisikirju ja veebisaite mainib seda kui kõige ebasõbralikumat, kõige korruptiivsemat, kõige ebameeldivamat piiripunkti mitte üksnes kogu Aafrikas, vaid võib-olla koguni kogu maailmas. Esmased muljed vastavad loetud kirjeldustele − vaevalt jõuame autod peatada, kui lendab peale rahavahetajate, kerjuste, “abipakkujate” ja altkäemaksu nõudjate parv. Olles eelnevalt piisavalt hirmutatud õuduslugudest Rosso kohta, palkame endale kohapealt usaldusvääsemana näiva mehe, kes aitaks piiriületuse formaalsused lihtsaimal moel lahendada. Järgides tema nõuandeid ei rutta me altkäemaksu andma kõigile tähtsate nägudega korruptiivsetele piiriametnikele ning kokkuvõttes kergendame oma kukrut vaid mõõdukuse piires. Ja mõne aja pärast olemegi juba praamil, mis viib meid üle Sénégali jõe. Ka Mauritaaniasse sisenemine läheb oodatust lihtsamalt.
Eesti Välisministeerium hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Mauritaaniasse mitte reisida. Terrorioht on üle kogu riigi, enim ida- ja põhjapoolsetes provintsides /.../, aga ka Mali, Lääne-Sahara ja Alžeeria piiraladel. Üle riigi esineb välismaalaste suhtes suur inimröövi oht. Vältida tuleks liikumist Dakhletist Nouadhibousse ja Inchiri ning Nouadhibou ja Nouakchoti vahelist teed. Kohalikel võimudel on õigus nõuda isikutuvastamise eesmärgil välismaalastelt dokumente. Soovitav on teha passi isikuandmetest ja viisa lehest koopia, mida hoida originaalist eraldi. Meditsiinilise abi kättesaadavus on Mauritaanias äärmiselt piiratud... Riietuda tuleks tagasihoidlikult. Mauritaanias on alkoholi müük ja tarbimine keelatud.”
Muide, täienduseks eelöeldule lisaksin, et alkoholi maale toomine on ERITI rangelt keelatud. Avastamise korral alkohol loomulikult konfiskeeritakse, kuid väidetavalt on karistuseks 24-tunnine arest ja 500-Eurone rahatrahv. Ministeeriumi hoiatused võtame küll teadmiseks, kuid Mali ja Lääne-Sahara piirialasid me vältida ei saa, sest esimesest me tuleme ja teise siirdume.
Sénégali jõe ületamisega oleme paugupealt sattunud otsekui teise maailma. Oleme Saharas, maailma kõige suuremas kõrbes, mille pindala on üle 9 miljoni ruutkilomeetri. See moodustab ligi kolmandiku kogu Aafrika maismaast ega jää palju alla Euroopa pindalale. Tohutu liiva- ja kivikõrb ualtub ida suunas tuhandete kilomeetrite kaugusele kuni Punase mereni välja. See pole alati nõnda olnud. Veel 6000 aastat tagasi olevat Saharas olnud piisavalt vett, see olnud kaetud rohelise taimkattega ning siin elanud krokodillid, jõehobud ja muud veeloomad. Erinevate teadlaste hüpoteeside kohaselt leidis järkjärguline kõrbestumine aset umbes kas 5500 või 2700 aastat tagasi. Igatahes täna, siin, Mauritaanias vahelduvad helebeežid liivaväljad oranžikas-punaste liivadüünidega. Ka inimesed ning nende välimus on võrreldes Senegaliga muutunud − kõrvuti mustanahalistega annavad tooni märksa heledama nahaga mehed. Jah, eelkõige just nimelt mehed, sest naisi on ringi liikumas vähe. Ja riietus, meestel on üll pea maani ulatuv avar rõivas, pikk sallitaoline rätik on turbani moodi pähe seotud. Naistel on juuksed alati kaetud, kuid erinevalt mõnedest Araabiamaadest, ei pea nägu olema kaetud. Ümaraid õlgkatustega hütte, mida oleme näinud pea kõikjal Aafrikas, on vähe (neis elavad siinkandis peamiselt fulanid). Pool-nomaadid on end sisse seadnud kas telkelamutesse või ruudukujulistesse majakestesse. Olgu tegemist telgi või ruut-majaga, vihma eest pakub enamasti kaitset sinakasroheline püramiidjas plekk-katus, mille keskelt sageli omakorda kõrgub terav tipp.

Kuigi ka Senegal on ju valdavalt muhameedlik maa, torkab Mauritaanias kõik islamiga seonduv veelgi teravamalt silma. Arvukad mošeed, muezzinide kutsed palvele, tänaval palvetavad mehed, vihjed Koraanile, 100% alkoholivabad poed ja restoranid, islamistlikud käibefraasid as-salam alaykum, insha’Allah jne.
Püüame leida ööbimispaiga ookeani ääres, kuid peale mitu tundi kestnud ebaõnnestunud otsinguid jääme lõpuks peatuma hotelli Nawakchuti kesklinnas.

T 26 märts: Nawakshut - Jreïda - Tanit - Boû Lanouâr - sisenemine Lääne-Saharasse - Guergurat - Barbas, 19−31 °C, õhurõhk 1013 mbar, suhteline õhuniiskus 10−21%, UV indeks 11, 540 km

Hommikul äratab ümberkaudsete kukkede kiremine. Iseenesest on see meeldivam kui elektroonilise äratuskella vastik pinin, ent ikkagi on üllatav kuulda kukkede kiremist pealinna südames.

AfricaSaharaSandJätkame sõitu läbi kõrbe põhja suunas. Nii mõnelegi meenuksid siinses kõrbes (pildil vasakul) read eesti luuleklassikast: “Igav liiv ja tühi väli...” Liiv ja tühi väli on kõikjal tõepoolest, kuid sõna “igav” jätaksin praegu mängust välja. Mind valdab sarnane tunne, mida olen varemaltki kogenud reisides Siberi taigas, Mongoolia stepis, Põhja-Ameerika preerias, Takla-Makani kõrbes, Patagoonia pampas, arktilistel lumeväljadel, Lõunamere jäämägede vahel... Kuhu iganes sa pilgu pöörad, ei leidu enamasti sadade kilomeetrite ulatuses ainsatki inimhinge. Ometi peitub selles üksluisuses ja monotoonsuses mingi iseäralik lummus − igavikulisuse ja lõpmatuse imeline tunne.
Teeolud on Mauritaanias eeldatust tunduvalt paremad, seetõttu jõuame oma algselt kavandatud reisiplaanist isegi mõnevõrra ette sõita.
Väljume Mauritaaniast. Teeserval on suur hoiatav silt, et ees on mineeritud piirkond. Mauritaania ja Lääne-Sahara vahel on umbes 5 kilomeetrit eikellegimaad ning see on tihedalt täis õhkulennanud või purukstulistatud autode vrakke. Teed kui niisugust eikeelegimaal polegi, kulgeme üle kivide, püüdes mitte kõrvale kalduda varemläinud autode jälgedelt, vältimaks miini otsa sõitu. Siin oleks tarvis pädevat teejuhti, paraku meil seda pole. On pisut kõhe tunne. Lõpuks siseneme Lääne-Saharasse (näpud tõrguvad Lääne-Sahara kohta kirjutamast “Maroko”).
Eesti Välisministeerium hoiatab: “Marokos esineb terrorismioht. Kõigil Lääne-Sahara piirkonda, eriti Laayoune linna külastavatel inimestel tasuks olla äärmiselt ettevaatlik. /…/ Küsige enne pildistamist alati isiku luba ning vältige sõjaväe- ja ametiasutuste pildistamist. Kandke tagasihoidlikku rõivastust… Tulirelvad, uimastid ja pornograafiline materjal on rangelt keelatud. ... hügieeninõuded võivad olla mitterahuldavad. ... vältige sõitmist öisel ajal, kuna /.../ kohalikud juhid harrastavad tuledeta sõitmist.”

Mineeritud alade kohta väike lisaselgitus. Kuigi tänaseks ollakse teadlikud riskidest, mis kaasnevad piiriületusel trassilt lahkumisega, juhtub aeg-ajalt ikka fataalseid õnnetusi. Näiteks aastast 2010 on teada 21 surmaga lõppenud juhtumit. Lisaks nimetatud eikellegimaale on mineeritud ida-läänesuunaline piir Lääne-Sahara ja Mauritaania vahel ning mitmed muud Lääne-Sahara piirkonnad. Põhjuseks oli relvastatud konflikt valitsuse ja Polisario (Polisario Rinne on lühend hispaaniakeelselst Frente Popular de Liberación de Saguía el Hamra y o de Oro, araabia k  Al-Jabhat Al-Sha’abiyah Li-Tahrir Saqiya Al-Hamra’a wa Wadi Al-Dhahab) vahel. Konflikti ajal ehitati enam kui 2000 km pikkune savist vall või sein, ja see jäi püsima ka peale 1991 saavutatud Maroko ja Polisario vahelist relvarahu. Maroko väed paigaldasid valli ümber miinid, nii sellised, mis lõhkevad veoki raskuse all, kuid ka jalamehe raskuse all. Briti heategevusoreganisatsiooni Action on Armed Violence andmeil on Lääne-Sahara on üks kõige enam mineeritud piirkondi maailmas. 2011. aasta seisuga oletatati, et mineeritud alasid on siin kokku 134 km².
Konflikti tõttu Lääne-Sahara pärast on Saguia el-Hamra ja Río de Oro regioonide staatused vaidlusalused. Maroko võim territooriumil pole leidnud rahvusvahelist tunnustamist, aga samuti ei tunnustata Polisario pakutavat iseseisvat Sahrawi Araabia Demokraatlikku Vabariiki (täna peakorteriga Alžeerias). ÜRO missioonile tehti ülesandeks korraldada referendum, mis peaks selgitama, kas Lääne-Sahara jääb iseseisvaks või Maroko osaks. Mõlemad pooled küll andsid nõusoleku referendumi läbiviimiseks, aga tänaseni pole suudetud kokku leppida, kellel on õigus hääletada. Seni aga on Polisario Rinde poolt kontrollitav osa Lääne-Saharast (nn Vaba Tsoon) peaaegu asustamata.

Põhja poole liikumisega on toimunud märgatav jahenemine. Kui laupäeval, vaid kolm päeva tagasi näitas termomeeter varjus +44 °C, siis tänane ilm tundub meie palavusega harjunud kehadele juba tõelise “pakasena”, õhtul ei küündi termomeetrinäit enam +20 kraadini, lisaks veel tugev põhjatuul. Õhtul otsime kottidest välja pikad püksid, pusad ja sokid, mis on peale Kilimanjarot vaid harvadel juhtudel kasutamist leidnud.

K 27 märts: Barbas - põhjapöörijoon (Vähi pöörijoon, 23°26'16" N) - El’ Argoub - Boujdour - El-Aaiún (pr k Laâyoune, araabia k العيون, amazighi k Leɛyun), 17−21 °C, õhurõhk 1008−1013 mbar, põhjatuul, valdavalt pilvitu, läbisõit 748 km

AfricaSaharaTentJätkame teekonda kirde suunas mööda Atlandi ookeani rannikut. Ületame Vähi pöörijoone ehk põhjapöörijoone, mis tänavu asub põhjalaiusel 23°26'16". Tänavu ses mõttes, et teatavasti nihkub Vähi pöörijoon igal aastal veidi lõuna poole. Ookeani ääres märkame telki ja inimesi. Läheme vaatama, selgub et tegemist on langustipüüdjatega.
Hiljutised enam kui 40-kraadised palavad päevad on jäänud selja taha, tänane maksimaalne termomeetrinäit küündib vaevalt 21 kraadini. Tuulisel rannikul tegustev langustipüüdja on samuti mähkinud end soojadesse vammustesse (pildil vasakul). Kui veel rääkida ilmast ja kliimast, siis siin valitseb ekstreemne kuivus, kuigi kulgeme mööda mereranda. Meist vasakule jääb Bahía de Dakhla ja teisel pool lahte paistab Dakhla (araabia k الداخلة‎, amazighi k ⴻⴷⴷⴰⵅⵍⴰ). Linn asub Atlandi ookeanisse ulatuval umbes 2−3 km laiusel poolsaarel, ent ometi on seal keskmine aastane sademetehulk vaid 33 mm (võrdluseks: Eestis 500−800 mm).
Lõunapausi teeme Boujdouri linnas... Jõudes Namiibiast Angolasse oli tunne, et lõpuks oleme jõudnud päris-Aafrikasse, nüüd, jõudes esimesse Lääne-Sahara linna, on tunne, et päris-Aafrika on lõppenud. Neegrid on asendunud araablaste ja berberitega, linnas on tänavakohvikud, menüüs on tunda Vahemere mõjusid, pärastlõunal kahest neljani peetakse siestat, valitseb mingi üleüldine hispaanialik sensación.

Ja jälle halvad uudised... Õhtul helistab Nigeeriast Tiina tütar Katri ja teatab, et Lagoses pantvangistati 2 sakslast ja 3 liibanonlast. Seejuures viimased olid Katri väga head sõbrad, kellega ta just samal õhtul oli koos õhtustanud ning vaid mõni hetk enne sõprade pantvangi võtmust nendega hüvasti jätnud. Lunaraha vastu olevat pantvangid lubatud vabastada. Insha’Allah!

N 28 märts: El-Aaiún (Laâyoune) - Tah - sisenemine Marokosse - Tarfaya - Sidi Akhfennir - El Ouatia - Tan-Tan - Guelmim - Mirleft, 15−22 °C, õhurõhk 970−1012 mbar, suhteline õhuniiskus 62%, pilvitu, UV indeks 10, põhjatuul 7 m/sek, päikesetõus 6:48, kõrgus merepinnast 0−500 m, läbisõit 540 km

AfricaWesternSaharaSiseneme Lääne-Saharast päris Marokosse, mingit ametlikku riigipiiri siin loomulikult pole. Aga... meie jaoks lõpeb selle mõttelise piiriga Aafrika ebaturvaline osa. Seni olime ühe turvaabinõuna kirjutanud ka käesoleva blogi III ja IV etapi kirjeldusi täpselt nädalase nihkega. Kui keegi kurjade kavatsustega inimene oleks tahtnud jälgida meie teekonda ja mingil hetkel kavandanud mingeid aktsioone meie vastu, oleks ta täpselt nädala võrra hiljaks jäänud ning meid mitte leidnud blogis märgitud paigast. Ent alates tänasest on kõik kuupäevad ja asukohad täpselt õiged, samuti oleme kõrvaldanud nimetatud nädalase nihke kahe eelneva kuu reisipäevikust.

Aastal 1859 kirjutas “Perno Postimees” Maroko kohta järgmist: “Wata põhja pool Ahwrika kaardi peal, pahhemat kät Alshiriama kõrwas. /.../ Ni hästi Marokkomaal, kui keik põhja ja hommiko poolt Ahwrika ranna innimessed on usso polest umb Türklased, ning tuttaw assi on, et nemmad mitte sured ristirahwa sõbrad ja õnnesowiad ei olle. Hispania rahwal on Marokko meestega praegu kaunis walli nurrin tõusmas. On juba kord sarwed ka kokko lönud ja mõllemilt poolt mõnned langenud, agga suurt sõdda sest küll ei sa.”
AfricaWesternSaharaGroupMeie nimetame seda maad Marokoks, kuid riigi araabialeelne täisnimi on al-Mamlaka al-Maġribiyya (‘lääne kuningriik’), igapäevaselt piirdutakse lühema variandiga Al-Maġrib (‘lääs’). Miks nõnda? Keskaegsed araabia ajaloolased ja geograafid nimetasid Lääneks suuremat osa Põhja-Aafrikat, sest asusid ju Põhja-Aafrika maad nende suhtes tõepoolest läänes. Eestikeelne Maroko ja ingliskeelne Morocco tulenevad aga endise pealinna Marrakechi erinevatest nimekujudest.

Teadaolevalt on Maroko linnade soukid eksootilised ja värvikirevad. Teeme peatuse Tan-Tani turul, kahjuks oleme siia sattunud poole kolme paiku pärastlõunal, just siesta ajal. Kauplemine võtab taas hoogu kell 4. Sõidame järgmisesse linna − Guelmimi, kui kohale jõuame, peaks sealses soukis käima kauplemine täie hooga. Käibki. Nähes meid, ei suuda nii mõnedki ehtekaupmehed kaubast vabanemise lootuses varjata oma rõõmu.

Järjest enam puutume kokku araabia keelt kõnelevate inimestega. Tõlki ega teejuhti meil pole, peame ise hakkama saama. Ja siin on suuresti abiks Tiina araabia keele oskus, mis pole küll kaugeltki täiuslik, kuid võimaldab ära ajada kõige elementaarsemad asjad.
Ja siinkohal väike ülevaade Marokos kõneldavatest keeltest. Ametlikud riigikeeled on araabia ja amazigh (ehk berberi). Maroko araabia keele dialekti nimetatakse dārija, seda räägib umbes 80% elanikkonnast. Need, kes räägivad ainult berberit, elavad enamasti raskesti ligipääsetavates mägiprovintsides. Berberi keeles on 2 dialekti − rifi ja atlase. Nagu mujalgi Magribis, on Marokos prantsuse keel mitteametlik teine keel. Nii näiteks magistri- ja doktoriõpe (välja arvatud araabia filoloogia, juura ja teoloogia eriala) toimub kõrgkoolides prantsuse keeles.
Klassikalises Lähis-Ida araabia keeles nimetatakse berberi keelt barbaria (البربرية). Aga araabiakeelses meedias järjest rohkem kasutatakse sõna amazighiyya (الأمازيغية), kuna araabiakeelne sõna al-barbar tähendab nii berberit kui barbarit. Seetõttu berberi aktivistid peavad sõna “barbar” solvavaks ja eelistavad enda nimetamist amazigh (amazighi k ⵉⵎⴰⵣⵉⵖⴻⵏ).

Mõnusa ööbimispaiga leiame Mirleftis vahetult Atlandi ookeani rannikul. Siin on ilus, kuid rannamõnude nautimiseks on vesi liiga külm.

R 29 märts: Mirleft - Tiznit - Inchadèn - Ait Melloul - Taroudant (Taroudannt), 17−27 °C, õhurõhk 990−1019 (!) mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 0−370 m, läbisõit 196 km

AfricaMoroccoJewelsSõidame mööda orgu kahe mäeaheliku − Kõrg-Atlase ja Anti-Atlase − vahel. Niikuinii ei jõuaks me täna ületada Kõrg-Atlast, seepärast on mõistlikum ööbima jääda Taroundan(n)ti. See on ajalooline linn, mis oli pealinnaks enne Marrakechi ning mida mõnikord nimetataksegi “Marrakechi vanaemaks”. Massiivse müüriga ümbritsetud vanalinn on eksootiline, kõrvaltänavad on veelgi kitsamad kui Tallinna vanalinnas. Pikema peatuse teeme Berberi turul. Kaupadest domineerivad siin toidukraam ja maitseained, vasest (lambid, toidunõud) ja puidust (mööbel, uksed) käsitöötooted, kosmeetilised õlid ja lõhnaained, juveelid (pildil vasakul), vaibad ja kangad. Keskväljakul musitseerib parajasti 4 muusikust koosnev berberi rahvamuusikaansambel. Peale esinemist lastakse rahva hulka ringlema raamtrumm, millesse võib igaüks soovi korral panna mõne mündi või paberraha. Siinsamas kõrval on ka juudi kvartal, kuid on juba pime ning meil on aeg lahkuda. Kutsari abiga leiame tagasitee kitsaste tänavate labürindist.

Viibime Aafrikas juba viiendat kuud ning oleme harjunud Musta Mandri suhteliselt primitiivse toidukultuuriga. Nüüd oleme sattunud Araabiamaailma, eilne päev oli sujuvaks üleminekuks, kuid tänane rikkalik õhtusöök kujuneb omamoodi šokiks. Üle pika aja tellime mitmekäigulise õhtusöögi. Mida kõike siin pole! Tüüpiline berberi-araabia köök on mõjutatud mauride, euroopa, vahemeremaade ja juudi traditsioonidest. Palju kasutatakse maitseaineid (safran, münt, pipar, kaneel, ingver, turmerik, köömned, kuulus maitseainesegu ras el hanout). Alustuseks harira − midagi supi ja sousti vahepealset, milles domineerivad tomat, läätsed, kikerhernes, sibul, oliiviõli. Meie palvel ei panda sellesse sel korral liha ega konte. Teiseks valik taimetoite, millest suudame ära tunda vaid baklažaani, kõrvitsa, tomati, paprika, lillkapsa ja kartuli. Kolmandaks ülimalt populaarne couscous (amazighi k seksu), mida tavaliselt pakutakse pastilla, tajine ja/või hariraga. Pastilla on pirukas kodutuvi, kana, rupskite või kalaga, aga seda me ei telli. Meie couscous on kaetud tajine’iga (amazighi k tajin), see toit on nime saanud valmistamiseks kasutatava savipoti järgi. Sageli kasutatakse selles ka lamba- või kanaliha, harvem kalkunit, kuid liha mittesööjatena piirdume lihtsama variandiga. Lisanditeks on oliivid ja valik puuvilju (võib-olla õunad, pirnid, aprikoosid, rosinad, kuivatatud ploomid, datlid, sidrun − ei suuda kõike täpselt määratleda) ja midagi magusat − vist mesi. Magustoiduks on piimakreemi, pähklite ja maitseainetega kook, mis õige pisut meenutab napoleoni kooki. Ja loomulikult roheline tee mündiga. See kõik on väga hea, aga mis liig, see liig! Järgmine kord oleme toidu tellimisega ettevaatlikumad.
Pole välistatud, et õhtusöögi kirjeldamisel on läbi lipsanud mõni ebatäpsus detailides või nimetustes. Olen ju kõigest muusik ning ei pruugi lõpuni aru saada eksootiliste toidukultuuride peenimatest nüanssidest, püüan asju kirjeldada vaid oma teadmiste ja arusaamiste piires. Antagu see mulle andeks.

L 30 märts: Taroudan(n)t - Tizi-n-Testi mäekuru (2092 m) - Toubkali Rahvuspark - Asni - Marrakech (Marrakush), 16−28 °C, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 225−2092 m, 240 km

AfricaMoroccoHighAtlasAlustame tõusu Kõrg-Atlase ahelikule. Kõrguse tõustes muutub taimestiku kooslus, kõrvuti kasvavad palmid, seedrid ja argamipuud. Õhk on kargem. Kevad on juba täies hoos ning lumi on suuresti jõudnud sulada. Vaid 3000 meetrist kõrgemale jäävad mäeharjad ja tipud on kaetud valge lumega. Kõrgeimaks punktiks meie teel jääb 2092 meetri kõrgune Tizi-n-Testi kuru.

Jõuame Marrakechi, endisesse pealinna, 2 miljoni elanikuga suurlinna. Turud, hotellid, restoranid, autod, jalgrattad, mootorrattad, hobukaarikud, rahvamassid, sigin-sagin... Oleme senise “African Roundi″ jooksul kulgenud mööda kõrbe-, džungli- ja mägiradu, läbinud üksildasi vähetsiviliseeritud paiku, on möödunud nädalaid nägemata ainsatki valget inimest. Ja nüüd ühtäkki siin Marrakechis − linn on täis turistide horde. Mis neid siia meelitab? Küllap eksootika: paksud linnamüürid, medinasse viivad väravad, eksootiliste kaupadega souk, uhked mošeed, paleed... Piirdume jalutuskäiguga õhtuses vanalinnas. Maroko on küll islamimaa, kuid suhteliselt vabameelne. Kõrvuti kõnnivad maaniulatuva musta rüüga ja kaetud näoga naised ning kitsastes seksikates teksapükstes näitsikud. Keset rahvamassi on üks õigeusklik muslim asetanud maha palvevaiba, kummardub maha, nägu suunatud Meka poole, pomiseb härdalt palveid. Ja siinsamas kõrval rüüpab keegi teine plekkpurgist “Heinekeni”. Kumbki ei paista üksteist häirivat. Allahi sallivus näib olevat Marrakechis võrratult suurem kui näiteks äsjaläbitud Mauritaanias.

Muide, täna on omamoodi aastapäev, mida küll ei tähistata. 30. märtsil täpselt 101 aastat tagasi allkirjastati Fèzi Kokkulepe, mille tulemusena sai Marokost Prantsusmaa protektoraat.

P 31 märts: Marrakech, 17−26 °C, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 525 m

Pühendame terve päeva tutvumisele Marrakechiga. Alustame Koutoubia mošeest (pildil all vasakul) ja Bahia paleest. Seejärel käime medina südames asuval Jemaa el Fna keskväljakul ja külastame suurt souki.
Pikemalt peatume Saadi dünastia valitsejate haudade juures (pildil all paremal). Nagu ka mošeede ja teiste islami kultuurist mõjustatud ehitiste puhul, nõnda ei esine ka siin Jumala, Prohveti, kaliifide ega üldse inimese kujutisi. Rikkalikud kaunistused moodustuvad geomeetrilistest kujunditest ja taimeornamentidest. Rohkelt on muidugi Koraani tekste kujutavaid arabeske. Ühe neist suudame ära tunda, see on Koraani esimene sura ehk peatükk “Al-Fātiḥah”, mis algab sõnadega بِسْمِ اللّهِ الرَّحْمـَنِ الرَّحِيم الْحَمْدُ للّهِ رَبِّ الْعَالَمِين (Bismillāhi r-raḥmāni r-raḥīm. Al ḥamdu lillāhi rabbi l-'ālamīn... / Armulise, helde Jumala nimel. Kiitus Jumalale, maailmade Issandale...)

AfricaMoroccoMarrakechMosque   AfricaMoroccoTombs 

E 1 apr: Marrakech - Béni Mellal - Azrou - Fès, 7−17 °C, õhurõhk 831−960 mbar, lauspilvitus, udu, vihm, kõrgus merepinnast 380−1700 m, läbisõit 484 km

Teel Marrakechist Fèsi teeme peatuse Béni Mellalis (amazighi k ⴱⵏⵉ ⵎⵍⵍⴰⵍ). See suuruselt Tartu ja Tallinna vahepealne linn paikneb Mount Tassemiti jalamil ning on läänepoolseks “väravaks” Kesk-Atlase (amazighi k ⴰⵟⵍⴰⵙ ⴰⵏⴰⵎⵎⴰⵙ) ahelikule. Siin üsna lähedal on berberi makaakide (lad k Macaca sylvanus) asuala. Sageli räägitakse berberi makaakide vanemlikust hoolitsusest, külmataluvusest, saba puudumisest... Kui koduigatsus ei piinaks, teeksime kindlasti ühepäevase radiaali mägedesse, et näha neid erilisi primaate. Täna me isegi ei arutle selle üle, vaid jätkame sõitu Fèsi suunas. Millalgi aastaid tagasi nägime Tiinaga berberi makaake Gibraltari kaljudel, kuid ka toonane kohtumine nende imeliste pärdiklastega jäi põgusaks.

Temperatuurinäit +7 °C on ootamatu. Meie kehad on mitme kuu juuksul harjunud troopilise kliimaga. Kotipõhjast tuleb välja kaevata soojemad riided.

Nagu teisteski Maroko linnades, ei jää ka Marrakechis ja Fèsis tähele panemata sajad ja sajad kuningas Muhammad VI portreed, mis ehivad kõikvõimalike ameti- ja teenindusasutuste seinu. Tundub, et need portreed on üles ripututatud mitte kohustusest, vaid austusest Tema Majesteedi vastu.
Uskumuse kohaselt viib Idrisiidide ja Alaviidide dünastiatest pärit kuningate isalt pojale edasiantav vereliin Prohvet Muhammadi eneseni. Kuningas pole siinmail lihtsalt kõrgeima võimu kehastus, vaid Amīr al-Mu’minīn, kõikide muslimite juht − kaliif. Amīr al-Mu’minīni positsioon võrdub õigeusklike muslimite jaoks Jumala poolt määratuga. (Muide, ka Jordaania kuningas Abdullah II põlvnevat Prohvet Muhammadist.)
Juba ametisse pühitsemise järel sõitis kuningas incognito, tumedad päikeseprillid ees, jilabīyah’ kapuuts tõmmatud üle pea, ise autoroolis aeg-ajalt ühte või teise paika, istus ajalehe varjus välikohvikutes, suitsetas sigaretti ning kuulas, mida rahvas elust ja asjadest arvab. Araabia kevade raames käitus Mohammed VI hoopis erinevalt Mubārakist ja teistest Põhja-Aafrika maade liidritest. Ta mõistis, milline saatus teda võib ees oodata. Monarh astus üles televisioonis ning teatas, et kavatseb kohtuda rahulolematutega ja on valmis arutama nende põhinõudmisi. Mõni aeg hiljem ilmusidki meedias teated, et Tema Kuninglik Kõrgus on teinud ettepanekud põhiseaduslikeks muudatusteks, mis vähendavad tema võimu. Kuninga tehtud olulisemad ettepanekud muudatusteks olid: amazighi keel saab araabia keele kõrval ametlikuks riigikeeleks; riik säilitab ja kaitseb hassānīya keelt ja kõiki Maroko kultuuri- ning keelekomponente kui rahvuslikku pärandit; kuningas peab määrama peaministri valimistel enam hääli saanud erakonna hulgast; kuningas pole enam “püha”; kõrged administratiivsed ja diplomaatilised ametnikud määratakse ametisse peaministri ja valitsuse (mille eesistuja on kuningas) poolt; amnestiat võib anda parlament; naistel saavad olema meestega võrdsed tsiviil- ja sotsiaalsed õigused; kõigil kodanikel saab olema õigus mõtetele, ideedele, kunstilisele väljendusele ja loomingule. Konstitutsioonimuutuse referendumiga ei venitatud, jõustus uus põhiseadus, aset leidsid igati normaalsed valimised ja võitnud partei (islamistide Õigluse ja Arengu Partei) juhist Abdelillah Benkiranest sai peaminister. Kuningas saavutas soovitud tulemuse.

T 2 apr: Fès - Tangier (Tanjah), 16−19 °C, õhurõhk 964−1005 mbar, kergelt pilves, kõrgus merepinnast 5−520 m, läbisõit 406 km

SILK 1 tuleb viia teenindusse, et seadistada pidureid. Käesoloevas blogis on varemgi mitmel korral olnud juttu autode remondist, kuid seda ei maksa tõlgendada nõnda, et Land Cruiserid pole rasketes oludes piisavalt vastupidavad. Otse vastupidi, Land Cruiserid on vastupidavad, mugavad, turvalised ning suudavad liikuda ka väga halva läbitavusega teedel ja maastikel. Kuid peale kümnete tuhandete kilomeetrite läbimist Aafrika teedel tuleb korrastada misiganes autot.
Kuni Uigur tegeleb auto piduritega, veedame kõigi ülejäänutega päeva esimese poole Fèsi
medinas, mis on üks paremini säilinud keskaegseid vanalinnu kogu Põhja-Aafrikas. Esmalt jääb meie teele fellah ehk juudi kvartal. Juudi kogukond on Marokos eksisteerinud juba ajalooliselt. Kui pea kõik berberid võtsid vastu islami, siis juudid jäid ikka oma usu juurde. Palju juute põgenes Marokosse ka Ibeeriast XV sajandil, mil rekonkista võttis seal võimu. Hiljem, XX sajandil emigreerus suurem osa Aabrahami poegi USAsse, Iisraelisse ja Euroopasse. Täna arvatakse elavat Maroko suurlinnades umbes 6000 juuti.
AfricaMoroccoTanneryÖeldakse, et Fès (Faz, amazighi k ⴼⴰⵙ) on Maroko vaimne ja religioosne pealinn. Ja tõepoolest, siin on palju mošeesid ja islami õppeasutusi. Suurimat, IX sajandil Tuneesia põgenike poolt rajatud, 20 000 palvetajat mahutavat Kairaouine’i mošeed saame näha üksnes väljastpoolt, kuna mitte-muslimeid sellesse ei lubata. Küll aga külastame el-Attarine medresat, millele pani XIV sajandil aluse Abu Said. Samuti käime ühes suurepärases funduqis, nõnda nimetatakse siinmail kunagisi kaubakaravanide peatuskohti ehk kārvānsarāisid. Fès on juba ammustest aegadest tuntud ka oma käsitöömeistrite poolest, meiegi teeme turutänavatelt mõned kõrvalepõiked kangakudujate, vaseseppade ja juveliiride töökodadesse. Kõige muljetavaldavam on siiski nahaparkimise “vabrik” (pildil vasakul), oleksime justkui sattunud aega viissada aastat tagasi. Endiselt kasutatakse siin parkimiseks lupja ja tuvi sitta, mistõttu levib kogu ümbruskonnas võigas hais.

Pealelõunal asume teele ning pimeduse saabudes jõuame Tangieri (araabia k طنجة, berberi k ⵟⴰⵏⵊⴰ). Jalutades hilisõhtustel mereäärsetel tänavatel haarab mind mingi imeline tunne, raske on määratleda, kus me õieti oleme. Siin justkui saaksid kokku Põhja-Aafrika Araabia-maailm ja Euroopa, Musta Aafrika mõjud siia peaaegu ei ulatu. Igatahes, siin on meeldiv olla, hea lõppakord “African Roundile”.

K 3 apr: Tangier - (praamiga üle Gibraltari väina) - sisenemine Hispaaniasse - Tarifa - Marbella - Málaga - Marbella, 11−14 °C, õhurõhk 967−1003 mbar, suhteline õhuniiskus 83−86%, udu, vihm, valdavalt pilves, edelatuul 9−11 m/sek, kõrgus merepinnast 0−300 m, päikeseloojang 20:42, läbisõit 215 km

Pärastlõunal astume nelja ja poole kuu järel taas Euroopa pinnale. Costa del Sol ehk Päikeserannik, kuid päikest pole. On vaid udu, vihm, tuul ja suhteliselt külm.
Oleme teel olnud täpselt 129 päeva ja läbinud autodel 29 292 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks päevateekonnaks 227 km. Jõudsime Hispaaniasse
algselt kavandatust 2 päeva varem, ja seda eelkõige tänu Mauritaania eeldatust parematele teeoludele. Sellega saab läbi “African Round”. Kuid tänasega ei lõpe üksnes “African Round”, käesolev hetk on ühtlasi lõpp-punktiks kolmest ekspeditsioonist koosnevale “triloogiale”, viie ja poole aasta jooksul on läbitud Aasia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika (+ osaliselt ka Antarktika) ning Aafrika. Need reisid on pakkunud väga-väga palju. Reisikaaslased, kes on kaasa teinud nimetatud ekspeditsioonid läbi kolme-nelja maailmajao kas täielikult või suuremas osas, pole kindlasti enam needsamad inimesed, kes istusid 2007. aasta sügisel Hiina idaosas Luoyangis Land Cruiseritesse ning alustasid Siiditee tuuri. Mõeldes tagasi nendele reisiaastatele, tajun järjest selgemini, et läbi on saanud üks märkimisväärne periood elust, et läbitud on üks järjekordne “elu ülikool”. Ent ei maksa minna liiga emotsionaalseks ja sentimentaalseks, jätame reisikaaslastega hüvasti kas südamlikult emmates või piirdudes tugeva käepigistusega. Igaüks läheb oma teed − kes lendab homme Málagast Tallinnasse, kes jääb veel mõneks ajaks Hispaaniasse, kes asub autoga teele läbi Euroopa Eestimaa suunas.

Tahaksin tingimata rõhutada, et käesolevas blogis eelnenud kuude jooksul kirjapandut ei maksa võtta “puhta kullana”. Paljude faktide õigsuse osas pole üksmeelt saavutanud ka vastavate erialade teadlased. Osa informatsiooni pärineb teejuhtidelt või suvalistelt külameestelt ja selle info tõesuse kontrollimiseks pole olnud aega ega võimalust. Ja oma silmaga nähtu ei pruugi olla vaba eelarvamustest. Samuti võivad mõned vääritimõistmised tuleneda keelebarjäärist ning topelt-tõlkest. Päris kindlasti esineb vigu ja ebajärjekindlust kohanimede, hõimunimede ja terminite kirjapanekul. Püüdsin anda endast parima, kuid suutsin seda teha üksnes oma võimete ja asjadest arusaamise piires.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki sõpru ja häid reisikaaslasi, kellega koos on olnud võimalus kulgeda planeedi Maa avarustel, kellega koos on olnud võimalus kogeda meeldivaid hetki ja taluda raskusi. Tänu ka kõigile neile, kes on kas nõu või jõuga kaasa aidanud Siiditee tuuri, Arktika-Antarktika reisi ja Aafrika ringi teostumisele. Samuti tänan neid, kes on elanud meie seiklustele kaasa käesoleva blogi ja muu meedia vahendusel. Ja lõpuks, kõige suurem tänu kuulub Taevastele Jõududele, kes on pannud meie füüsilise vastupidavuse ja meelekindluse mitmel korral küll väga tõsiselt proovile, kuid toonud meid siiski elusate ja peaaegu tervetena ikka ja jälle koju tagasi.

Lääne- ja loode-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Kristjan Jung, Ervin Mast, Mati Laine, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

African Roundi “sabaots”

Aastatel 2012−2013 asetleidnud ekspeditsiooni käigus me ei jõudnud Aafrika päris lõuna- ega põhjaosasse. Lõuna-Aafrika Vabariiki, Svaasimaale ja Lesothosse korraldame eraldiseisva reisi veebruaris-märtsis 2014. Veebruaris-märtsis 2018 viibime Sudaanis Niiluse jõe ja Nuubia kõrbe piirkonnas. Meenutuseks neist reisidest mõned alljärgnevad fotod. Kuula svaasi player (Svaasimaa, Mantinga küla) ja sotho player (Lesotho, Malealea küla) muusikat, mis on salvestatud reisi jooksul vabaõhuüritustel.

Dolphin AfricanPenguins

SwazilandDrumming SwazilandWarriorsDance

SouthAfricaSanyValley SudanTemplePainting

SudanSufiRitual SudanMeroePyramids

SudanManPyramids SudanRestaurantManBoys

 Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 alates 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi player. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko)
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010

ImagetextAFRICAN ROUND
2012–2013

BLOGI III: KESK- JA LÄÄNE-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril... Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Kamerun - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt: Ettevalmistus
Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika

L 26 jaan: III etapi meeskonna saabumine Windhoeki

T 29 jaan: Windhoek, 31−32 °C, kõrgus merepinnast 1730 m, päikesetõus 6:29, loojang 19:40, läbisõit 6 km

K 30 jaan: Windhoek - Okahandja - Ozondijache - Groot Waterberg, 22−34 °C, vahelduv pilvitus, vihm, äike, õhurõhk 837−853 mbar, kõrgus merepinnast 1485−1740 m, päikesetõus 6:30, 256 km

Jätame hüvasti II etapi reisijate Aivo, Raivo ja Jaanusega. Nüüdsest moodustavad SILK 1 ekipaaži Uigur, Laura, Tõnu ja Priit. 005 ERPis sõidan koos Andrease ja Tiinaga.

Imagetext

Windhoek jääb meie reisi kõige lõunapoolsemaks punktiks (22° 34’ lõunalaiust), alates tänasest hakkame liikuma põhja poole. Üldiselt sõidavad SILK 1 ja 005 ERP koos, nüüd aga otsustame paariks päevaks lahku minna ja külastada erinevaid paiku. Kuni Okahandjani sõidame 72 km koos, seejärel võtab SILK 1 meeskond suuna kirdesse, et peatuda ühes jahifarmis. Meie aga jätkame esialgu liikumist põhja poole. Tee on Namiibiale omaselt hea ning harva liiklusega, saame sõita kiirusega 110−135 km/h. Kulgeme mööda platood, mille kõrgus merepinnast on 1500 m kandis, vasakule jäävad üksikud kõrgemad tipud: 1920-meetrine Ombotozu ja 2316-meetrine Omatako. Pärastlõunaks jõuame Groot Waterbergi (afrikaani k ‘suur veemägi’), mis on oma nime saanud arvukate veerikaste allikate järgi. Groot Waterbergi nimetatakse mõnikord “gepardite pealinnaks”. Arvatakse, et kogu maailmas elab umbes 12 500 gepardit, neist 2500 Nambiibias ja neist omakorda suurem osa just selles piirkonnas. Näeme 16 isendit, mõnda neist paarimeetriselt distantsilt (pildil).
Andreasel on juba mitmendat päeva palavik, ilmselt külmetuse tulemus (seda võib juhtuda ka üldiselt palavas Aafrikas). Vaatamata palavikule jookseb ta videokaameraga edasi-tagasi ning ei jäta salvestamata midagi olulist.

N 31 jaan: Groot Waterberg - Otjiwarongo - Outjo - Damaraland Camp, 25−38 °C, õhurõhk 853−933 mbar, kõrgus merepinnast 740−1485 m, läbisõit 472 km

WestAfricaNamiibia on multikultuuriline maa, siin otsekui ühineksid Aafrika ja Euroopa. Kuigi valged moodustavad elanikkonnast vaid 6%, on sageli kuulda afrikaani (afrikaani k Afrikaans), saksa ja inglise keelt. Need sakslased, kelle esivanemad on tulnud Namiibiasse juba mitu inimpõlve tagasi, räägivad keelt, mis osaliselt erineb nii tänapäeval Saksamaal kõneldavast keelest kui-ka sellest, mida kunagi koolis õppisin. Tundmata hollandi keelt, tean hollandi ja afrikaani keele erinevustest ainult raamatust loetu põhjal. Teatavasti kujunes Afrikaans XVII sajandi teises pooles ja XVIII sajandil välja Hollandi kolonistide poolt kõneldavatest murretest. Kirjakeel kujunes välja veelgi hiljem − XIX sajandil. Grammatika on võrreldes hollandi keelega tunduvalt lihtsustunud (ainult üks määrav artikkel die, verbidel puuduvad pöördelõpud, lihtmineviku vorm on ainult abitegusõnadel, infinitiiv on identne verbi tüvega jne). Kõrv eristab palju tuttavaid sõnu, kuid ometi jääb afrikaanikeelne kõne arusaamatuks.

Põlisaafriklastest on Namiibias kõige enam ovambosid, kes moodustavad elanike koguarvust pea kolmandiku. Väiksemad hõimud on kavango, damara, nama, herero, himba, san (bushmanid), caprivi jt. Päevade jooksul, mis on veel jäänud Namiibias viibimiseks, üritame niipalju kui võimalik tutvuda just nende väiksemate hõimudega.
Mõnekümne kilomeetri kaugusel Groot Waterbergist asuvad herero külad. Võtame suuna sinnakanti ning teeme pikema peatuse Okatuoo külas. Pilku püüavad herero pikakasvulised naised oma iseäranis pidulike maani ulatuvate kleitide ning veisesarvi sümboliseerivate peakatetega. Neid rõivaid kantakse ka mitte-pidupäevadel. Kuid plekiga kaetud majaseinad ja -katused, plastikust anumad, mobiiltelefon... Väliselt ei tundu nende elustiil olevat kuigi traditsiooniline. Jah, väliselt, kuid samas hoiavad nad oma tseremooniates vägagi kinni iidsetest tavadest. Esivanemate austamine, kontaktivõtmine esivanemate vaimudega, püha lõkketule traditsioon ja palju muudki on elujõulised tänapäevalgi.

Hilisel pärastlõunal jõuame Damaralandi, mis on nime saanud damara hõimu järgi. Damarasid elab Namiibias ligi 180 tuhat. Nad räägivad khoisani keelkonda kuuluvat keelt, mis on väga sarnane namade keelega, mistõttu sageli nimetataksegi seda damara-nama keeleks. Nagu mitmetes muudeski Aafrika lõunaosa rahvaste keeltes, nõnda on ka damara-nama keeles kasutusel erakordselt suur hulk foneeme, nende hulgas nn imihäälikuid, mida tähistatakse selliste kirjamärkidega nagu #, !, /, ׀׀. Eestlase suu on küll suuteline neid häälikuid imiteerima, kuid neist sõnade moodustamine osutub ületamatuks raskuseks.

Keerame teelt kõrvale ning teeme jalutuskäigu nii-nimetatud kivistunud metsas. Siin on maapind täis puutüvesid, mis näevad välja peaaegu nagu tavalised puud, aga tegelikult pärinevad ajast umbes 260−280 miljonit aastat tagasi ning on kivistunud. 260−280 miljonit aastat tagasi, Permi ajastul − siis polnud olemas veel Aafrikat kui kontinenti, eksisteeris ürgmanner Gondwana, millest polnud veel jõudnud eralduda isegi tänapäevane Antarktis.

Jätkame sõitu, maastik muutub mägisemaks ja kõrbelisemaks. Kuigi Namiibias peaks olema praegu vihmaperiood, on siinkandis väga kuiv, kivikõrbes on näha vaid üksikuid kollakaks tõmbunud rohututte, harvade puude-põõsaste väljanägemine on üpris janune. Wādīd (jõesängid) on kuivad või peaaegu kuivad, vaid mõne põhjas voolab vesi. Wādī‎de läbimine ei tekita probleeme. Nüüd aga saab otsa pinnasetee, mis võimaldas sõita kohati kiirusega kuni 80 km/h. Jätkame sõitu üle kivihunnikute ja läbi kuivade voolusängide. Üritan leida rada, mis säästaks rehve ja auto põhjakaitset. Teed kui niisugust enam polegi. Jälgides kompassi üritame liikuda õiges suunas. Andreas avaldab kahtlust − ei saa ju selline olematu tee viia mingisse majutusasutusse. Peale kümmet kilomeetrit teosammul liikumist jõuame siiski Damaralandi kämpi. Paik on imekaunis. Kämpis töötab üks meie vana tuttav, Mutago, kes 6 aastat tagasi käis damara lauluansambli koosseisus esinemas Eestis festivalil “Orient”. Jällenägemine on äärmiselt südamlik − kallistused, pisarad...
Peale meie peatub kämpis veel 8 inimest. Õhtusöögil osutub meie lauakaaslaseks mees, kellega meid seob ühine tegevusala − muusika. Vestluses selgub, et õhtustame koos dr Axel Sikorskyga, Euroopa ühe suurima muusikakirjastuse omanikuga. Jutus meenutab ta muuhulgas mu varalahkunud kolleegi Lepo Sumerat.
Ühel hetkel koguneb kämpi personal ning neist moodustub lauluansambel. Nad esitavad 5−6 damara rahvalaulu. On uskumatu, et mitteprofessionaalidest koosnev grupp suudab esitada sedavõrd komplitseeritud faktuuriga muusikat. Üks kõrge naishääl esitab enamasti meloodiat, mis sisaldab ka improvisatsioonilist elementi, ülejäänud nais- ja meeshääled moodustavad 3- või 4-häälse harmoonilis-rütmilise saate. Mõnes laulus eristub ülejäänud grupist veel bassilaulja. Kuna mingeid rütmiinstrumente ei kasutata, markeeritakse rütmi sammude ja jalalöökidega. Kuigi olen ka varem salvestanud damara rahvalaule, ei suuda ma ka sel korral hoiduda kiusatusest paigaldada lauljate ette salvestusagregaat player.

R 1 veebr: Damaraland Camp - Opuwo - Ohungumure küla - Opuwo, 20−34 °C, äike, õhurõhk 873−919 mbar, kõrgus merepinnast 865−1290 m, läbisõit 347 km

AfricaNamibiaHimbaVillageKui eile saabusime kämpi “tagaukse kaudu mööda kivirada, mida ei saa teeks nimetada, siis täna lahkume õiget teed mööda. Opuwosse viib kurviline pinnasetee, mis teeb kaasa kõik pinnavormide tõusud ja langused. Üldiselt on tee kvaliteet suhteliselt hea ning üksnes jõesängide läbimisel tuleb kiirust vähendada. Jõesängid on hetkel kas päris kuivad või vähese veega. Oleme üllatunud, et seni pole kummalgi autol purunenud ükski rehv. Ent nüüd see juhtub, tagumine parempoolne kumm on tühi. Õnneks peatab Tiina, kes on parajasti roolis, auto üsna kiiresti ja rehv ei saa tõsisemalt viga. Süüdi on juhuslik teel olnud teravaotsaline kivi või rauatükk. Paneme alla varuratta ning Opuwosse jõudes laseme esimese asjana parandada purunend rehvi.

Oleme jõudnud himbade maale. Tahame kindlasti külastada mõnda himba küla. Sõelale jääb Ohungumure (pildil vasakul), mis asub umbes 20 km Opuwost Angola piiri suunas. Sõidame Ohungumuresse nii kiiresti kui teeolud lubavad, et jõuaks veel enne pimeduse saabumist tutvuda külaelanike tavadega, pildistada ja filmida. Viime külaelanikele kingituseks 10 kg maisitangu ja 2 kotitäit muud toitu. Himbad on tõepoolest ühed neist vähestest Namiibia hõimurahvastest, kes on suurel määral säilitanud traditsioonilise elustiili. Neist võiks kirjutada pikalt, kuid siinkohas panen kirja üksnes mõned markantsemad jooned, mida kas ise nägime või kuulsime tõlgi kaudu külaelanikelt:
AfricaNamibiaHimbaWoman• himbad ei käi koolis
• naised ei pese end mitte kunagi (!) veega, puhastavad nägu pudruga hõõrudes
• naised desinfitseerivad intiimsemaid kehaosi ja nahkseelikuid suitsuga
• naised käivad ringi katmata ülakehaga mitte üksnes külas, vaid ka linnas
• sarnaselt hererodele austatakse esivanemate vaime
• samuti sarnaneb hererodele püha tule traditsioon
• levinud on mitmenaisepidamine
• poisslapsed lõigatakse ümber
• 11-aastaselt eemaldatakse lastel alalõuast 4 keskmist hammast, et sarnaneda lehmale
• tüdrukud kannavad silmade ees kahte patsi kuni esimese menstruatsioonini
• naiste soengud moodustuvad paljudest patsidest, mis on kokku mätsitud või ja saviga
• kehad määritakse kokku või ja savi seguga, mis annab kehale punaka värvuse (pildil ülal) ning ühtlasi kaitseb päikese eest
• poisslapsed kuuluvad isa klanni ehk suguvõsasse, tüdrukud kuni abiellumiseni ema klanni

Pimeduse saabudes saame osa laulust ja tantsust, ainsaks “rütmipilliks” on käteplaks.

Sõites tagasi Opuwosse puutume kokku erilise nähtusega. Meie ees on keset pilvitut taevast üksainus tohutult suur hele pilv. Õhk on kuiv ja vihma ei saja. Kuid selle pilve sees sähvivad iga paarikümne sekundi järel võimsad välgud, mis valgustavad ümbrust. Ja nõnda ligi pool tundi. Igatahes erineb nähtu tavalisest äikesest ja samuti põuavälgust.

L 2 veebr: Opuwo - Outjo - Etosha nõgu / Okaukuejo, 17−40 °C, õhurõhk 875−883 mbar, kõrgus merepinnast 1175−1380 m, läbisõit 592 km

Nagu eilegi, nii on ka täna öösel tähistaevas täiesti selge. Jätame ühe telgikülje avatuks, kattes selle vaid sääsevõrguga, millest paistab läbi Linnutee “alumine” osa ja samuti Lõunarist. Tahaksin kauem nautida seda vaadet, kuid väsimus murrab lõpuks.

Andreas, keda mõnda aega vaevas mingi teadmata tõbi, on lõpuks tervenemas.

Jõuame Etoshasse. Siia rajati rahvuspark juba 1907. aastal, mil Namiibia oli Saksa koloonia − Süd-West Afrika. Pargi pindala oli algselt 100 000 km², mis tegi ta tollal maailma suurimaks. Nüüd on rahvuspargi ala 22 270 km² ja see enam kui poole Eesti suurune ala on tarastatud. Tähelepanu väärib Etosha nõo pinnas − tohutu suur soolaväli, millest vihmaperioodil saab järv. Soolade sisaldus on siin üle 3% ja see meelitab kohale neid rohusööjaid, kellele meeldib “hästi maitsestatud” toit. Vihmaperioodil peaks Etosha loodus muutuma tõeliselt lopsakaks ja kirevaks. Ka praegu peaks olema vihmaperiood, kuid pole juba tükk aega sadanud, seetõttu on rohttaimed koltunud, alles on avarad vaated ja kummastav soolamaastik. Loomi näeme peamiselt joogikohtade läheduses, flamingosid ja pelikane pole esialgu veel üldse näha. Raamatutarkuste põhjal on teada, et Etoshas on nähtud umbes 340 erinevat linnu-, 114 imetaja- ja 10 roomajaliiki. Lühikesel sõidul nõo serval näeme kaelkirjakuid, lõvisid, elevante, orikseid, gnuusid, šaakaleid, antiloope, gaselle, sebrasid, manguste, kuid peale Maasai Mara, Serengeti, Ngorongoro ja Okavango delta külastamist ei suuda need neljajalgsed meid enam kuigivõrd üllatada. Vaid õhtul tekitavad elevust 6 hiigelsuurt teravmokk-ninasarvikut (lad k Diceros bicornis) ja üks ninasarvikubeebi, kes tulevad Okaukuejo lodge’i kõrvale vette end jahutama ja jooma, aga samuti valjuhäälselt omavahelisi arveid klaarima.
Jahutamist ning tavalisest rohkem vedelikku vajame meiegi, sest kuigi päike on just vajumas silmapiiri taha ja pealelõunane kõige kõrvetavam aeg on möödas, näitab termomeeter kell pool kaheksa õhtul ikka veel 38° sooja.

Kolme päeva järel kohtume taas SILK 1 meeskonnaga ning kuuleme nende seiklustest. Teatavasti on Uigur kirglik jahimees, kes varemgi on Namiibias küttimas käinud. Sel korral langes talle jahisaagiks sinine gnuu.

P 3 veebr: Etosha nõgu / Okaukuejo - Halali - Namutoni, 24−40°C, õhurõhk 886−890 mbar, kõrgus merepinnast 1060−1096 m, läbisõit 286 km

AfricaEtoshaPanJätkame liikumist kirde suunas. Elamuslikuks kujuneb sõit mööda Etosha nõo (pildil) peegelsiledat pinda. Kuivusest mõranenud soolane pinnas annab tunnistust sellest, et siin pole ammu sadanud. Silmade nägemisulatuses pole ühtki taime, ühtki looma, ühtki kaljut, ühtki pinnavormi. Tuhanded ruutkilomeetrid maad, mis on elutum ka kõige elutumast kõrbest. Oleme keset “mittemidagit”. Kõik muutuks, kui sajaks vihma ja nõgu täituks veega, kuid esialgu on pea 40-kraadine talumatu palavus ning päike püsib seniidis. On harjumatu, et inimestel puuduvad varjud, täpsemalt, me kõnnime omaenda varjude peal.

Päikeseloojangu eel hakkame jõudma Namutoni lodge’i. Pean sõidukiirust vähendama, sest kord kappab põõsaste vahelt teele kaelkirjak, siis ületab “vales kohas” teed ninasarvik... Viimasel hetkel suudan järsult pidurdada, et mitte otsa sõita pooleteise meetri pikkusele egiptuse kobrale. Etoshasse on kohale jõudnud ka tohutu hulk roosasid flamingosid. Alles see oli, mil kirjutasin elutust kõrbest... Jah, Aafrikas reisides muutuvad ilm ja loodus kiiresti.

E 4 veebr: Etosha nõgu / Namutoni - Oshikango - sisenemine Angolasse - Namacunde - Ondjiva - Mongua - Xangongo, 25−28 °C, õhurõhk 883−889 mbar, kõrgus merepinnast 1085−1155 m,  läbisõit 355 km

Võtame suuna Angola piiri poole. Teel näeme rohelist ehk kitsaspea-mambat (lad k Dendroaspis angusticeps), ühte siin elavatest madudest, kelle neuro-toksiline hammustus on musta mamba omast küll pisut vähem mürgine, kuid on sellegipoolest inimesele sageli surmav. Siinses palavas kliimas oleme ringi liikunud sandaalilaadsetes jalaõudes, ehk oleks siiski mõistlikum ja turvalisem kanda kinniseid kõrgeid matkasaapaid.

Namiibia-Angola piiri ületamine on eelmistest piiriületustest mõnevõrra keerulisem. Meie Namiibia ja Angola viisad on erinevates passides. Namiibia migratsiooniametnik hoiatab, et suure tõenäosusega ei lasta meid Angolasse, kuna Angola piiril tuleb ette näidata ka Namiibiast väljumise tempel, ning see peab (!) olema Angola viisaga samas passis. Jõudnud Angola piiripunkti algavadki probleemid... Kuidas saab ühel kodanikul üldse olla mitu passi? Euroopa Liidu kodanikul saab. Peale 2 tundi kestvaid sekeldusi oleme sisenemas ihaldatud maale. Kellad tuleb keerata tunni võrra tagasi, Lääne-Aafrika ajale.
Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Kuritegevuse tase on kõrge kogu riigis. /…/ Ei ole soovitav kanda väärisesemeid avalikes kohtades. Ärge vahetage või võtke arvelt välja suuri rahasummasid rahvarohketes avalikes kohtades! Soovitav on vältida ka rahvarohkeid turge... Inglise keelt oskavad vähesed. /…/ Sularahaautomaate on riigis vähe ja kaardiga saab maksta üksikutes kohtades, seetõttu tuleks kaasa võtta piisavas koguses sularaha. Angola valuuta riigist väljaviimine on keelatud. Valitsusehoonete lähedal on filmimine, pildistamine vms keelatud. Narkokuritegude eest on Angolas ette nähtud ranged karistused ja karistusmäärad on pikad. /…/ Haigustest on Angolas enam levinud kollatõbi, poliomüeliit, koolera ja Marburgi viirushaigus.” Viimase kohta olgu lisatud kommentaariks, et kuigi hemorraagilist pakavikku tekitav Marburgi tõbi on väga ohtlik ja suremus haigestunute hulgas on äärmiselt kõrge (aastal 2005 Angolas 88%), on tänasel päeval sellesse nakatumise tõenäosus väike, sest viimane haiguspuhang Angolas leidis aset 7 aastat tagasi. Ent hoiatused kuritegevuse osas on igatahes asjakohased. Üks ilmses narkouimas tüüp üritabki tutvuda SILK 1 pagasi sisuga ning üks mootorrattur (salakaubavedaja?) ei hooli riigipiirile tõmmatud piirdest ning põrutab täiskiirusel raudketist ja postidest läbi nii-et-pilpaid-lendab. Algab piiririkkuja tagaajamine.

Ligi 8 nädalat oleme sõitnud vasakpoolses liikluses Keenias, Tansaanias, Malawis, Mosambiigis, Zimbabwes, Botswanas ja Namiibias. Parempoolse liiklusega Angolas saame end ses osas taas kodusemalt tunda. Kuid kodune tunne parempoolse liiklusega piirdubki. Seni läbitud Ida- ja Lõuna-Aafrika maad on olnud suhteliselt tsiviliseeritud ja turistisõbralikud, tõeline seiklus algab nüüd. Meenub, et lahkudes endisest Prantsuse koloniaalpealinnast Djiboutist kirjutasin blogis sisenemisest “päris Aafrikasse”. Võtaksin siinkohal need enam kui kaks kuud tagasi öeldud sõnad tagasi. Alles nüüd valdab meid kõiki veendumus, et oleme lõpuks jõudnud PÄRIS Aafrikasse. Seninähtust on siin miski hoopis erinev. Teistsugune mentaalsus... Kui peaksin formuleerima Namiibia ja Angola peamise erinevuse, oleksin raskustes. Kui keegi oleks küsinud aastal 1980, mille poolest erinevad Helsingi ja Tallinn − sarnast keelt kõnelevad soome-ugrilased, aga samas...

Muide, Angola suhtes on mu alateadvuses kujunenud kindlad ootused. Nimelt lapsepõlves oli mu armastatuim raamatusari “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning Jules Verne’i romaani “Viietesitkümneaastane kapten” lugesin läbi küll vist vähemalt kolm korda. Teatavasti kirjeldas see poisiohtu kapteni Dick Sandi ja tema kaaskonna seiklusi ja vangistust Angolas. Tänaseks on mälus säilinud üksikud udused kujutluspildid Verne’i kirjeldatud pärismaalastest ning kusagil sügaval sisimas on tunne, et kohe ilmub kusagilt välja alkoholist läbiimbunud kuningas Lunga. Sua Majestade siiski ei ilmu, ligi astub hoopiski politseiametnik...
... ja küsib, kuhu sõidame. Saanud teada, et esimeseks sihtpunktiks on piirist 42 km kaugusel asuv Onjiva, kus peaksime kohtuma oma teejuhiga, öeldakse, et meid peab kindlasti saatma politseikonvoi. Miks? Meil polevat põhjust karta, keegi meid ei tulista, politsei-eskort olevat lihtsalt tavaline rutiin. Jõudnud politsei saatel Onjivasse, kohtumegi teejuhiga. Tundub, et teejuht ei tunne Angola lõunaosa ega oska vastata pea ühelegi küsimusele. Pigem võiksime GPSi abiga olla siinkandis teejuhiks temale. Päris kasutu ta siiski pole, ta valdab suurepäraselt portugali keelt, milleta Angolas on raske hakkama saada.

Täna on Angola rahvuspüha − Vabadussõja alguse aastapäev. Xangongos on peaaegu kõik inimesed purjus. Pikkade otsingute järel leiame tagasihoidliku majutusasutuse, kuid söögi leidmine pole nii lihtne. Väiksemates poekestes on toiduletid üsna tühjad. Väikelinna suurimas toidupoes on valik suhteliselt rikkalik, müügil on alkohol, Coca-Cola, vesi, jahu, küpsised, kartulikrõpsud ja tuunikalakonservid. Otsustame tänavarestorani kasuks, kus pakutakse grillitud kanakoiba kartulikrõpsudega. Tiina ja mina, kes ei söö liha, peame rahulduma tagasihoidlikuma “pearoaga”, mis koosneb üksnes kartulikrõpsudest.

AfricanRoundAngolaLandscapeT 5 veebr: Xangongo - Humbe - Cahama - Huíla platoo - Lubango - Humpata - Lubango - Fenda da Tundavala - Lubango, 18−30 °C, õhurõhk 778−890 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1095−2260 m, läbisõit 275 km

Jätkame sõitu loode suunas. Esimesel 90 kilomeetril ei saa tee kvaliteedi üle uhke olla. Kunagi on siin olnud asfalt, millest on tänaseks alles üksikud tükid. Keegi ei hooli paremast või vasakust sõidureast, sõidetakse seal, kus vähegi võimalik. Enamik autosid sõidab võimalusel tee kõrval ning sellest on kujunenud omamoodi paralleeltee, mis on põhiteest märksa tasasem. Üldiselt on aga ka see paralleeltee liiga porine ja paiguti läbimatu ning vältimaks porisse kinnijäämist valivad paljud sohvrid selle kõrval omakorda off-roadi, millest on kohati kujunemas “paralleeltee nr 2”. 90 km läbimiseks kulub pea 5 tundi. Alates Cahamast on valmis uus asfalttee ja neil lõikudel, kus pole teel kariloomi, saab sõita kiirusega 125−130 km/h.

Umbes 200 000 elanikuga Lubango asub mägede vahel. Linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad orud, kaljud (pildil vasakul) ja kanjonid on uskumatult kaunid. Kardan, et foto ega video vahendusel pole võimalik seda ülevat ilu edastada, see kõik lihtsalt ei mahu pildile. Pealegi muudab kahemõõtmeline pilt kaugusseulatuvad panoraamvaated lamedaks.

K 6 veebr: Lubango - Toco - Hoque - Cacula - Quilengues - Baia Azul / Atlandi ookean - Benguela - Lobito, 24−30 °C, õhurõhk 836−1007 mbar, peamiselt pilvitu, kõrgus merepinnast 0−1780 m, läbisõit 466 km

Toco ja Hoque külade lähedal külastame turgu, mille asukoha ja suuruse vahel tundub olevat vastuolu. Turg, kus müüvad, ostavad ja vahetavad kaupu tuhanded inimesed, eeldaks suurlinna lähedust, aga see kauplemisplats asub keset “mittemidagit”. Siia tullakse lähemalt ja kaugemalt, kas jalgsi, eeslivankriga, mootorrattaga või autoga. Mitteametlikult on kujunenud välja kolm erinevat hinnakategooriat: kõige madalamat hinda küsitakse mustanahalistelt, veidi kõrgemat hinda peavad maksma vähesed siinkandis elavad valged, kõige rohkem peavad rahakotti kergendama valged välismaalased, nende hulgas kahjuks ka meie.
Quilenguese lähedal teeme peatuse ühes ovimbundu hõimu külas, kus elab 77 inimest. Elatutakse peamiselt lehmadest, kitsedest ja kanadest. Vähesel määral kasvatatakse ka maisi, tõsisemat põllundusega tegelemist takistavad pikad põuaperioodid. Nagu paljudes teisteski Angola lõuna-, lääne- ja keskosa külades, nõnda räägitakse ka siin bantu keelte hulka kuuluvat umbundut. Sarnaselt paljude muude Aafrika paikadega puutume ka ovimbundude juures kokku mitmenaisepidamisega. Ajame juttu külavanema ja tema sõbraga, neil kummalgi on 2 naist. Lapsi on ühel mehel 11, teisel 12. Muide, selles pole midagi erakordset, Aafrika peredes on enamasti palju lapsi. Eriti kõrge on sündimus on Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maades, kus see ulatub keskmiselt 5,3 kuni 5,7 lapseni naise kohta. (Võrdluseks − Euroopas oli aastal 2006 sama näitaja vaid 1,53. Enam kui kolmekordne vahe!)

Jõuame ookeani äärde Baia Azuli. Oleme läbinud Aafrika mandri idast läände India ookeanist Atlandini 5 nädalaga. Sajand tagasi oleks selleks kulunud pool aastat, võib-olla enam... Veel pool tundi sõitu ja olemegi Benguelas, linnas, mille rajasid portugallased XVII sajandil ja mis hiljem sai oluliseks orjakaubanduse sadamaks Aafrika läänerannikul. Benguelat on nimetatud vahel Angola kultuuripealinnaks, kuid räpased ülerahvastatud linnaosad, autodevool ja muu lärmakas sagin ei võimalda esialgu märgata kultuuri. Lahkume 005 ERPi meeskonnaga märksa inimsõbralikumasse naaberlinna Lobitosse. SILK 1 esisild aga vajab veidi reguleerimist Benguela autotöökojas, mistõttu pool meeskonda jääb ööbima Benguelasse.

Lobito rannarajoonis on märgata tugevaid endiste kolonisaatorite mõjusid. Kui ei näeks inimeste nahavärvi, võiks arvata, et me pole üldsegi Aafrikas, vaid kusagil Portugalis. Õhtul teeme pikema jalutuskäigu mööda mereranda. Ei jää märkamata, et pea iga vähegi uhkema maja ees valvab turvamees.

N 7 veebr: Lobito / Atlandi ookean, 28−29 °C, õhurõhk 1003−1008 mbar, läbisõit 10 km

Ookeanivesi on Aafrika kohta suhteliselt jahe, umbes nagu ühel keskmisel suvepäeval Pirita rannas. India ookean Bagamoyos oli märksa soojem. Ja ujuda pole siin lihtne, õigem oleks öelda, on riskantne. Siinsed lained pole küll kuigi kõrged, kuid taandudes tõmbavad nad rannikust eemale suurema kiirusega kui meiesugused on suutelised ujuma. Olen kord kogenud sarnast fenomeni Kamtšatka idarannikul Vaikses ookeanis, kus vaevu-vaevu suutsin kaldale ujuda. Ei tea, kas sellise kaasatõmbamise tekitab tuule suund, tõusu-mõõna vaheldumine, laine kuju või merepõhi, kuid kindlam on mitte asuda ookeanilainetaga kahevõitlusse, mõistlikum on piirduda keha jahutamisega mitte sügavamal kui puusadeni ulatuvas vees.

Uigurilt saame SMSi: autoteeninduses selgus, et SILK 1 esiratta laager on üsna läbi ning Angolas pole seda Land Cruiserile kusagilt võtta, vähemalt mitte lähipäevil. Loodetavasti kannatab pool-kulunud laagriga sõita Nigeeriasse Lagoseni, kuhu IV etapi vahetusliikmed saaksid selle Eestist kaasa tuua.

R 8 veebr: Lobito - Cabo Ledo (‘kurb neem’) kaluriküla / Atlandi ookean, 24−30 °C, õhurõhk 976−1996 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 0−290 m, läbisõit 407 km

Väljudes Lobitost on pealinna Luandasse suunduval teel tohutu liiklusummik. See on üllatav, sest seni oleme kulgenud mööda eriti harva liiklusega teid. Ummikust üritab läbi murda kiirabiauto. Mõne kilomeetri pärast saab selgeks ka ummiku põhjus. Keset teed on kummuli veoauto 40-jalase merekonteineriga. Auto juhikabiin on täiesti põlenud ning konteineri alt paistavad 2 laiaks litsutud sõiduautot. Veidi eemal on veel üks sõiduauto, mille esiosast on alles vaid kortsus plekk, ja mootorratta riismed. Õnnetust on kogunenud vaatama mitusada inimest.

AfricaAngolaSisalikMaastik ja loodus vahelduvad kiiresti − madalad mäed, kaktusepuu- ja palmisalud, ookeani läheduses liivasemad ja kõrbelisemad alad, seejärel jälle Queve jõe orus lopsakas rohelus. Siin-seal kasvavad imbondeirod (ahvileivapuu), mis on Angola rahvuspuud ning mille tüved oma jämeduselt teevad silmad ette kõigile teistele planeedil Maa kasvavatele taimedele. Sumbe linnast põhja pool muutub majade väljanägemine. Ringikujulise põhiplaaniga eluasemed asenduvad ristkülikukujulistega, õlgkatuste räästaid toetavad puuvaiad.

Ja jälle fataalne liiklusõnnetus, Toyota Hilux on kokku põrganud bussiga, mõlemad on teelt välja lennanud. Autode väljanägemine annab tunnistust suurtest kiirustest. Saame edasi sõita vähem kui pool tundi ja mida me näeme − õunakoormaga veoauto on paiskunud kurvis kummuli, juhikabiin vedeleb deformeerununa maanteekraavis. Terve tee on täis õunakaste. See on Lobito ja Porto Amboimi vahelisel teel vähem kui 250 km jooksul juba kolmas väga tõsine avarii. Me ei tea inimohvrite arvu, kuid on kindel, et sellised õnnetused ei lõpe üksnes kerge nahakriimustusega.
Tegelikult paistab Aafrika üldse silma liiklusõnnetuste rohkusega. Paljudes maades on viimastel aastatel ehitatud kvaliteetseid asfaltteid, mis võimaldavad sõita kiiresti. Samas liiguvad teedel sageli autod, mille rehvid on siledaks sõidetud ja mille pidurid pole korras. Kõik autojuhid pole valmis sõitma kiirusega 100 ja enam km/h. Haruldased pole ka roolijoodikud. Ja Angola “võidab sel alal kõik auhinnad”. Uskuge või mitte, tee ääres vedeleb igal kilomeetril vähemalt üks autovrakk, kurvide läheduses on neid paar-kolm, mägiste kurvide juures pole neid võimalik ühe käe sõrmedel loendada. See pole kirjanduslik liialdus, see on tõsi! Mõned vrakid on värskemad, mõned põlenud, mõned juba roostes. Võime vaid ette kujutada, kui palju inimesi on läinud teise ilma Angola teedelt. Kui mitmeid tuhandeid tonne metalli vedeleb siinsete teede ääres. Kas see ei võiks olla äriidee metalliärimeestele?

Jääme ööbima Cabo Ledo randa kaluriküla kõrvale. Autodest ja nende katusel olevatest telkidest veepiirini jääb 20 sammu. Sajad krabid sibavad ringi ümber laagriplatsi. Ookeanilainete müha uinutab hästi magama.

L 9 veebr: Cabo Ledo kaluriküla - Luanda, 29−36 °C, õhurõhk 996−1006 mbar, päikeseloojang 18:34, läbisõit  128 km

Kõrbes ja mägedes ööbides olime harjunud, et vastu hommikut langes temperatuur märgatavalt ja sageli pidime öösel külma peletamiseks kinni tõmbama magamiskoti luku või selga panema riideid. Täna öösel aga on palav kuni hommikuni. Üks telgi külg on kaetud vaid sääsevõrguga, pole magamiskotte ega riideid, aga ikka higi voolab. Hommikul ärkmise ajal näitab kraadiklaas +29 °C.
Kui üleeile kirjutasin jahedast ookeaniveest ja ujumist takistavatest lainetest, siis täna on kõik teisiti. Veetemperatuur on nagu palavaimatel päevadel Pärnu lahes ning laine ei vea enam endaga kaasa kaldast eemale. Veest välja tulles astun kogemata vist kellegi otsa... Justkui väike käsi väga teravate küüntega haarab mu jalalabast. Jalg on igatahes verine. Nii jalalaba ala- kui ülapoolel on kaks väikest veritsevat haavandit. Kas see võis olla krabi?

Läheneme pealinnale. Madalatelt mäenõlvadelt paistab kaunis käänuline rannajoon ja (pool)saared. Luanda äärelinn on räämas ja tolmune. Kesklinn oma kõrghoonete ja mastaabiga aga üllatab positiivselt. On näha, et tegemist on kiiresti areneva linnaga. Kaubad ja teenused (eriti hotellid ja toit) on väga kallid. Tohutult palju on turvamehi. Ja muidugi jälle ei saa tähelepanemata jätta hiinlaste ja Hiina firmade kohalolekut.

P 10 veebr: Luanda - Barra do Dande - rand Ambrizi lähedal, 28−32 °C, õhurõhk 995−1005 mbar, päikesetõus 6:09, läbisõit 208 km

Meie senisest Angola teejuhist on olnud vähe kasu. Kuigi Angola põhjaosa on metsikum, otsustame  teejuhist loobuda ning liikuda edasi omapäi.
Jõudnud uhkelt rannapromenaadilt sõita vaid kilomeetri, jõuame linnaossa, mida on raske sõnadega kirjeldada. Kuurid, kuudid ja onnid on kuhjatud mäenõlvale, kogu ümbrus on paksu kihina kaetud kilekottide, plastikpudelite, Coca-Cola purkide, mädanevate toidujäänuste ja pori seguga. Eesti prügilad on sellega võrreldes lausa “kord ja puhtus ise”. Sõidame mõne kilomeetri ning linnapilt muutub jällegi. Luanda on kontrastide linn.
Me ei keskendu täna sellele teemale, ent patt oleks üldse mitte meenutada linna minevikku. Nimelt, ajavahemikus XVI sajandi keskpaigast kuni aastani 1836 oli Luanda Angola-Portugali-Brasiilia ookeaniülese orjakaubanduse keskuseks. XVIII sajandi keskpaiku müüdi siin keskeltläbi 5000 kuni 10 000, “parimatel” aegadel koguni 13 000 orja aastas. Lisaks orjadele kaubeldi siin hobuste, Euroopa veini ja nisuga. Peamiseks maksevahendiks olid kaurikarbid, näiteks XVII sajandi viimasel veerandil oli ühe orja hinnaks 10 000 kuni 30  000 kaurikarpi, olenevalt soost, vanusest ja füüsilisest seisundist. Luanda sadamas olid sagedaseks külaliseks Brasiilia laevad ning üleüldse oli siin tugev Brasiilia mõju.

AfricaAngolaVillageÜletame Dande jõe. Kalurikülas (pildil) on põhiliseks müügiartikliks kõikvõimalikud kuivatatud kalad, väikesed ja suured. Maksevahendina on kaurikarbid asendunud Angola kwanzadega. 
Õhtul seame laagri üles ookeani kaldale umbes 6 kilomeetri kaugusele teest. Ühesõnaga, täiesti inimtühi paik mõnikümmend kilomeetrit põhja pool Ambrizi külast ning umbes samavõrra lõuna pool Musserra külast.
Esimest korda kogu senise Aafrika-reisi jooksul lähevad käiku Adventure Foodsi dehüdreeritud toidud. Lisaks püüavad Tõnu ja Priit rannalt potitäie krabisid. Õnneks olin vahepeal suutnud varuda 2-gallonilise kanistritäie magedat puhast joogivett, mida kasutame pakitoidu valmistamiseks. Osa vett tuleb säilidada ka homseks, seetõttu läheb krabide keetmiseks käiku soolane merevesi.

Mulle siin meeldib. Kui peaksin tegema valiku meie ekspedistsiooni senistest highlightidest, mahuksid esikolmikusse Kilimanjaro tipp, Okavango delta ja siis seesama nimetu koht, mida ei tea peaaegu keegi. See valik tundub ebaloogiline... Kuhu jäävad siis Serengeti, Maasai Mara ja Etosha rahvuspargid, Victoria juga, Lalibela kaljukirikud? Igaühel on oma isiklik maitse ja õigus subjektiivsetele eelistustele. Mulle siin meeldib. Väga!

Ookeanilainete mühisev “hällilaul” on uinutava toimega.

E 11 veebr: rand Ambrizi lähedal - Musserra - Mucula / Atlandi ookean, 25–33 °C, õhurõhk 1006–1008 mbar, loodetuul, vihm, läbisõit 152 km

Hommikul kella 6 paiku äratavad telgikatusele langevad vihmapiisad.

Jätkame liikumist põhja suunas. Mitmed reisikirjad ja blogid, mis kirjeldavad siinseid paiku, iseloomustavad teede kvaliteeti sõnaga terrible. Kuna oleme liikunud palju hullematel teelõikudel Keenias, Malawis ja Botswanas, siis meie arusaamade kohaselt on praegused teeolud üsnagi talutavad. Sõidame küll aeglaselt (keskmine sõidukiirus 23 km/h), kuid kinnijäämise ohtu pole. Usun, et juba mõne aasta pärast on siin päris head teed.
Jälle on hiinlased ametis teedeehitusega. Kõikjal on sildid hiina kirjamärkidega. Teest veidi eemal on mingi kaevandus, jälle hiinlased. Kusagil kõlab tervitusena “nǐ hǎo”. See on muidugi täiesti omaette teema.
Kunagi koloniseerisid Aafrikat eurooplased − portugallased, prantslased, sakslased ja teised. Nad tulid ristiusu ja püssidega. XX sajandi teises pooles üritas siin kanda kinnitada Nõukogude Liit, kohati koos Kuubaga. Nemad tulid kommunismi-ideoloogiaga punalippude lehvides. Kunagised kolonisaatorid olid sunnitud 60ndatel ja 70ndatel lahkuma ning kommunistide edu Mustal Mandril oli hoopis üürike. Kuid kollane rass on tulnud ilma suurema kisa ja kärata. Hiinlased ehitavad Aafrikas teid ja on samas omandanud paljude maavarade kaevandamise õiguse. Kuulu järgi Angolas näiteks 40 aastaks. Kuid mitte ainult Angolas, hiinlased on “jala ukse vahele saanud” ka mitmel pool Ida-Aafrikas. Ikka ja jälle jäävad silma tooted “Made in China” − mitmesugused masinad, elektri- ja tarbekaubad, jalatsid, rõivad... Kuigi Hiina ametlik ideoloogia on ju endiselt veel punane, ei lehvitata siin punaseid loosungeid, vaid räägitakse raha keeles. Seda võiks nimetada omamoodi uus-koloniseerimiseks.
Ehk on see üksnes meie subjektiivne mulje? Et olla täpsem, laskem kõnelda arvudel. Hiina investeeringud Aafrikasse on viimase 10 aasta jooksul suurenenud 30 korda. Suur osa investeeringutest on seotud infrastruktuuri, energeetika ja pangandusega. Ka Aafrika-Hiina kaubavahetus areneb kiiresti tõusujoones: kui aastal 1980 oli selle mahuks 1 miljard $, siis möödunud aasta esimese 10 kuu käive oli ligi 164 miljardit $. Hiina suunas liiguvad Angola nafta ja maavarad, Namiibia kala, Lääne-Aafrika puuvill, Elevandiluuranniku kakao, Keenia kohv jne.
Aafrikas ringi liikudes kohtume aeg-ajalt mõnede valgetega, kes veel endiselt usuvad, et nemad on siin kõvad tegijad. Küllap nad mõistavad varsti asjade tegelikku käiku, ent nende põlvkonnal on juba liiga hilja hakata õppima hiina keelt.

Juba mitu nädalat pole me näinud tsetsekärbseid, kuid nüüd on need tüütud putukad jälle platsis ning tiirutavad ümber meie.

Laagrisse jääme jällegi ookeani äärde ning valmistame süüa sellest, mida meri pakub. Langustid, krabid ja veel mingid koorikloomad, mida mitte keegi meist pole varem näinud ega söönud. Umbes 20−25 cm pikkused, kergelt krobelise paksu kitiinkestaga kaetud pruunikashallid elukad, mis näevad välja nagu kombinatsioon eelajaloolisest saurusest ja militaarsest soomusautost. Küllap on paljud blogilugejad juba aru saanud, kellest käib jutt. Meie oskame küll eristada kodukassi ilvesest ja afgaani hurta taksist, kuid mereelukate osas jääb vaid üle tunnistada oma zooloogia-alast harimatust. Võib-olla on see siiski andeksantav, sest väidetavalt elab maailmas umbes 38 000 liiki vähilaadseid koorikloomi.

T 12 veebr: Mucula / Atlandi ookean - Tomboco - Lifico - Mepala - Nóqui, 28−33 °C, õhurõhk 971−1008 mbar, kõrgus merepinnast 0−540 m, läbisõit 238 km

Ekvaatorile lähenedes muutub taimestik veelgi lopsakamaks. Savanni vööndis võtab aeg-ajalt võimust troopiline džungel. Puuladvad puutuvad tee kohal kokku, sõidame otsekui tunnelis, pea kohal ripuvad liaanid. Päikesevalgusest jõuab vaid väike osa läbi tiheda taimestiku. Tee on kohati rohtu kasvanud, mis näitab, et autod sõidavad siinkandis üliharva.
AfricaAngolaCongoRoadSõidame läbi ka mitmetest väiksematest küladest. Meie sõiduriistad saavad kohalike erilise tähelepanu osaliseks. Kui nähakse, et autodes on valged inimesed, vajub nii mõnegi külaelaniku suu üllatusest ammuli... Tanklaid siinkandis pole, kuid lootes täiendada kütusevarusid, küsime diislikütuse kohta igast külast. Küsime − see on muidugi suurejooneliselt öeldud, pigem üritame kätega vehkides ja näpuga kütusepaakidele osutades oma soovi selgeks teha. Sest iga mõne päeva järel satume uude keeletsooni. Siin ei kõnelda enam umbundut nagu Angola lõunapoolsematel aladel. Kuigi Kongoni on veel paarsada kilomeetrit, räägib siinne külarahvas juba kongo ehk kikongo keelt.
Lõpuks üks külavanem on siiski nõus loovutama oma isiklikest tagavaradest 20 liitrit. Raha pole ta nõus vastu võtma, pigem võtaks mingi vastukingituse. Üldiselt on Angolas diislikütus odav, 40 kwanzat (= 0.40 $) liiter. Kuid paigus, kus puuduvad tanklad ja sõita on tarvis, omandab iga kütuseliiter hindamatu väärtuse. Kingime külavanemale 20 liitri eest vastutasuks pudeli punast veini ja 2 pakki märkmepaberit. Mõlemad pooled on äritehinguga äärmiselt rahul. Sõidame edasi lootuses täita kütusepaagid Nóquis.

Teeserval on suur silt, mis rangelt keelab sõita eesolevale sillale. Nool näitab, et tuleb ümber sõita mööda ajutist teed. Sõidamegi. Kuid suur on meie üllatus, kui jõuame jõe äärde. Jõgi on ajutise tee osaliselt minema viinud. Kui meie autod isegi oleksid suutelised läbi jõe sõitma, siis kindlasti ei suudaks nad kaldale sõita pea püstloodis seinast. Ühesõnaga, see ümbersõit on absoluutselt läbimatu. Kui heita siitsamast veepiirilt pilk umbes 15 meetri kõrgusele üles, on näha, miks sillale sõit on keelatud. Betoon on täis suuri mõrasid ning pool silda on juba sisse langenud. Ühtlasi saab ka selgeks, miks sel trassil liiklust pole. Valida on kahe võimaluse vahel − kas pöörata ots ringi, naasta sedasama teed mööda Tombacosse ning alustada homme sõitu Kongo DV piirile ringiga ida poolt või riskida poolkatkisel sillal. Mõte tagasisõidule pole kuigi meeldiv. Palume kaasreisijatel väljuda ja ületada sild jalgsi, Land Cruiseritesse jäävad vaid autojuhid. Esmalt sõidab üle silla SILK 1, roolis Uigur, järgnen talle piisava vahemaa järel 005 ERPiga. Sõidame võimalikult kiiresti, et auto raskus mõjuks sillakonstruktsioonile lühikest aega. Tehtud!

Umbes 9 km enne Nóquisse jõudmist hakkab sadama, tee muutub libedaks ja nähtavus halvaks. Täname õnne, et sadu algas alles nüüd, sest oleme peaaegu kohal. Ja juba paistabki suur ja võimas Kongo (Congo) jõgi. Nóqui ainsa külalistemaja uksed on lukus, kuid aknal on kiri omaniku telefoninumbriga. Kutsume pansionipidaja kohale ning saame teada, et majas on 4 tuba ja need on saadaval. Mahume seitsmekesi siia suurepäraselt.

K 13 veebr: Nóqui - sisenemine Kongo Demokraatlikusse Vabariiki - Matadi, 30−33 °C, õhurõhk 990−995 mbar, läbisõit 10 km

Hommikul enne kella kuut äratab meid põrgulärm, keegi taob vastu katuseplekki. Ahvid on sattunud mänguhoogu. Päikesetõusul on raske pilku lahti saada Kongo jõest. Muide, väidetavalt on Kongo sügavaim jõgi maailmas, sügavus küündib kohati 220 meetrini. Ja veehulgalt on ta Amasoonase järel teine. Vee keskmine läbivool suudmes on ligi 42 000 m³/s, aga kõrgvee ajal võib see tõusta 75 000 kuupmeetrini sekundis. Pole raske ette kujutada, millised tunded valdasid Portugali maadeavastajat Diogo Cãod, kes ilmselt esimese valge mehena seilas aastal 1483 mööda kaardistamata Kongo jõge ülesvoolu, peatus külades ning tutvus tollase Kongo Kuningriigiga.

Üritame taas leida diislikütust. Mida pole, seda pole. Öeldakse, et teisel pool piiri Kongos on tankla. Sõidame piiripunkti. Oleme täna ainsad piiriületajad. Angolast väljumise templite löömine passidesse võtab täpselt 2 tundi, ent sujub probleemideta. Sisenemine Kongo DVsse ei lähe sama libedalt. Piiripunkti ülem avastab, et Kongo DV Saatkond Stockholmis on meile väljastanud (vt täpsemalt siit) viisad kehtivusega 4 kuud, kuid seaduse järgi olevat saatkonnal õigus väljastada vaid 3-kuulise kehtivusajaga viisasid. Selliste viisadega ei lubata meil riiki siseneda, probleemi lahendamiseks tuleb minna Kongo DV Välisministeeriumi Bas-Congo provintsi osakonda, mis asub piirist umbes 5−6 km kaugusel Matadis. Võtame takso ning asume koos piiripunkti ülema ja Tiinaga teele. Poolel teel on mitu autot porisse kinni jäänud ja ka meie taksol pole vähimatki lootust edasipääsemiseks. Laseme takso vabaks, aga oh häda − meil pole kohalikke franke, aga dollarites ega eurodes maksta ei saa. Laename piiripunkti ülemalt veidi raha. Sumpame jalgsi läbi pori ning mõne aja pärast jõuame õnnelikult pärale. Ministeeriumi osakonnajuhatajaga ajame mõne minuti mõnusat juttu ning ta annab piiripunkti ülemale korralduse meie viisasid aktsepteerida. Küll aga tuleb teha meie passidest ja viisadest fotokoopiad. Samuti tuleb teha fotokoopiad neist passidest, milles on meie Angola viisad, ja kindlasti on tarvis koopiaid Angolast väljumise templitest. Passikoopiad oleme kaasa võtnud Eestist, aga kopeerida tuleb kõikvõimalikke lehekülgi 3 eksemplaris − kokku 59 (!) lehte. Kahjuks pole ministeeriumi filiaalis ega piiripunktis koopiamasinat. Sõidame paljundustöökotta. Kogu see kopeerimisejant võtab aega üle tunni, sest vahepeal saab koopiamasina tahmakassett tühjaks. Kell on juba 16:45 ja kell 17 suletakse piiripunkt ja toll. Vahetame kiiresti mõned dollarid frankideks, et tasuda kopeerimise ja piirile tagasisõidu eest, samuti piiripunkti ülemale. Nüüd sujuvad migratsiooniformaalsused suhteliselt kiiresti. Aga toll...  Esmakordselt kogu senise “African Roundi” jooksul otsitakse meie pagas peensusteni läbi: kästakse avada kõik kotid ja karbid, isegi pesemata sokid ja aluspesu vaadatakse hoolikalt üle ning katsutakse läbi. Avamata jäävad üksnes katusetelgid. Seda kõike jälgivad 3 tollitöötajat, 2 politseinikku ja veel 3−4 mingisugust asjameest. Kella kuueks õhtul on asjad niikaugel, et meil on luba riiki sisenemiseks, kuid enne tuleb korda ajada veel üks pisiasi − ja nimelt, kuna piiripunkti ülem ja tollitöötajad olid meie vastu nõnda lahked ning pealegi tegid tööd tund aega peale ametlikku tööaega, tuleb ilmtingimata neile “avaldada tänu”. Mil moel, seda peaksime kogenud reisijatena ise teadma.

Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Kongo DVsse mitte reisida. Riigis valitseb püsivalt pingeline ja ebaturvaline olukord. /…/ Naised peaksid kindlasti ringi liikuma ainult saatjaga. Majanduslanguse tõttu on kuritegevus Kongo DVs kõrge. Tänavakuritegevus ja relvastatud röövimine on väga levinud... Autoga sõites veenduge, et uksed on lukustatud ja aknad suletud. Ärge sõitke kõrvalteedel ning parkige ainult järelvalvega aladele. /…/ Dokumentide koopiaid hoidke originaalidest eraldi. Avalikes kohtades /…/ ei ole soovitav pildistada. Ajakirjanikud ei tohi ilma kohalike võimude loata teha intervjuusid ega filmida. 2009. aastal kehtestati maalt lahkumise tasu. … vältige värskelt pressitud mahlu, värskeid juurvilju ning koorimata puuvilju. Liha ja kala süües veenduge, et see on piisavalt küpsetatud. /…/ Kongo DVs on levinud katk, kollapalavik, malaaria, marutõbi, lastehalvatus, meningiit ja koolera. 2011. aasta algusest on erinevates regioonides toimunud leetrite puhanguid ja alates juunist Chikungunya haiguse puhanguid.”
Mitmeid eespoolnimetatud haigusi hetkel õnneks ei esine, kuid malaaria oht on siin tõepoolest väga suur. Ning levinud on just malaaria kõige rängem haigusetekitaja − Plasmodium falciparum. Ühte väga ohtlikku viirushaigust pole Välisministeeriumi hoiatuses nimetatud, see on Ebola. Kongo DVs on see aeg-ajalt esinenud puhangutena − 1976, 1995, 2007 ja viimati eelmisel aastal. Kõige ohtlikum on Ebola Zairi vorm (Zaire ebolavirus), mille puhul umbes 90% nakatumisjuhtudest lõpevad surmaga. Kuigi hetkel pole me aktuaalsetest Ebola ega muudest epideemiatest midagi kuulnud, võivad need ootamatult puhkeda. Igatahes on mõistlik vältida ulukiliha söömist, kaudseidki kokkupuuteid inimese kehavedelikega ja võimaluse piires hoiduda sääsehammustustest.

N 14 veebr: Matadi - Mbanza-Ngungu - Kisantu - Madimba - Kinshasa, 25−33 °C, õhurõhk 926−1000 mbar, kõrgus merepinnast 75−640 m, läbisõit 379 km

AfricaCongoMarketVõtame suuna Kinshasa ja ühtlasi ekvaatori poole. Vahepeatuse teeme ühes kikongo külas. Erinevalt Ida-Aafrikast pole siin ringikujulisi külasid ega ümmargusi hütte. Ristkülikukujulised eluasemed on laotud savitellistest ning kaetud õlgkatusega. Tegeldakse põllundusega. Kasvatatakse kanu, lihaloomadena ka kitsi.

Ületame 5nda lõunalaiuskraadi. Kinshasa eeslinnad on räpased. Äärelinnas on pimeduse saabudes tohutud liiklusummikud, viimase 10 km läbimiseks kulub üle 2 tunni. Linna kohal hõljub sudu, autode heitgaasid ajavad köhima. Lisaks politseinikele on liiklusummikuid likvideerima saadetud sõjaväelased ja muud mundrikandjad. On tähelepanuväärne, et peatumiseks, edasisõitmiseks või pööramiseks antakse märku automaaditoru suunamisega autole. Sõrm päästikul!

Välismaalastest on pealinnas märgata hiinlasi ja liibanonlasi ning vastavate maade ettevõtteid. Kongo DV puhul on raske on tõmmata otseseid paralleele maadega väljaspool Aafrikat, kuid mingi kuues või seitsmes meel tajub seoseid nähtustega, mida olen täheldanud reisides Kuubas, Põhja-Koreas ja endises Nõukogude Liidus. Ma ei pea seejuures silmas sarnasusi niivõrd riigikorras, pigem sarnasusi üleüldises mentaliteedis. Ning see on lausa “kirjutatud” inimestele näkku.
Kongo DVs nähtut kinnitab statistika: Human Development Index paigutab riigi maailmas viimasele kohale (indeksi arvuline näitaja aastal 2011 on vaid 0,286) ning peab maailma üheks kõige vaesemaks riigiks, mille SKP per capita oli mullu 425 dollarit. Kongo DVd on nimetatud ka “maailma vägistamiste pealinnaks”, Vikipeedias eksisteerib isegi omaette põhjalik artikkel “Sexual violence in the Democratic Republic of the Congo”.

R 15 veebr: Kinshasa - Kongo jõe ületamine - sisenemine Kongo Vabariiki - Brazzaville, 28−31 °C, õhurõhk 977 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, läänetuul 2–3 m/sek, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 266−280 m, päikeseloojang 18:20, läbisõit 12 km

Veel hommikul mõtlesin, et tänases blogisissekandes kirjutan Kongos elavatest hõimudest, ajaloost, kunagisest Kongo Kuningriigist, esimestest Portugali rännumeestest Kongos jne. Kuna interneti kasutamise aeg on piiratud ja tänase päeva sündmused kujunesid oodatust sootuks erinevateks, loobusin esialgsest plaanist.

AfricaCongoRiverCarHommikul kell 8 kiirustame sadamasse, et leida praam, mis viiks meid üle Kongo jõe Kongo Vabariiki. Informatsioonina olgu öeldud, et kaksiklinnu Kinshasat ja Brazzaville’i lahutab umbes 2,5 km laiune jõgi ning silda siinkandis pole. Selgub, et kell 11 on minemas praam, kuid me ilmselt ei jõua dokumentide vormistamisega nii kiiresti valmis ning pealegi sellele mahuks vaid 1 Land Cruiser. Teise maasturi saaksime üle jõe toimetada alles nädala pärast. Meiega on kaasas palgatud tõlk-reisikorraldaja, kes aitab sadamas, migratsiooni- ja tolliapunktides asju ajada. Selgub, on siiski veel üks võimalus, tellida kiirkorras tänaseks pargas, mis võtaks peale vaid meie 2 maasturit ning toimetaks need üle jõe. Saaksime selle alandatud hinnaga, kuid see “soodushind” on ikkagi 2000 USA dollarit in cash. Mida teha, kas saata täna ära 1 auto ning oodata teisega järgmise nädalani? See pööraks pea peale kogu meie reisikava. Pealegi poleks reisimeeskonna lahutamine ohutu ettevõtmine. Või pöörduda tagasi 350 km Matadisse, ületada jõgi üle sealse silla, sõita ookeani äärde ning suunduda Kongo Vabariigi poole läbi Angola enklaavi Cabinda? See tähendaks tohutult lisakilomeetreid, täiendavaid sõidupäevi ja pole üldse kindel, milliseks kujuneks piiriületus Kongo DVst Cabindasse. Kell 13 peame vastu võtma otsuse. Raske südamega nõustume “soodushinnaga”, sõidame autodega sadamakaile, jätame kogu oma pagasi autodesse, toll vaatab kraami üle  ning ning juba poole tunni pärast näeme, kuidas kraana tõstab Land Cruiserid pargasele (pildil ülal). Võtame taksod ja sõidame teise sadamasse, kust käivad paadid pagasita reisijatega. Nüüd alles kogu tants algab. Reisisadamas on kõikvõimalikke tõkkepuid, läbipääsuväravaid, ametkondi, kust peame läbi minema. Ühes tuleb ära anda pass, järgmisest aga ei pääse passita läbi jne. Põhimõtteliselt on see sadamamaffia, kes leiab ka siis dokumentides või milleski muus mingi vea, kui kõik on tegelikult korras. Asjad on võimalik korda ajada altkäemaksuga. Meie tõlk-reisikorraldaja jutustab, et hiljuti konfiskeeris sadamapolitsei tema passi, kuna üks tempel passis polnud selgelt loetav ning seetõttu olevat pass kehtetu. Politseinikest, migratsiooniameti- ja tollitöötajatest koosnev röövlikamp peab igal juhul oma raha kätte saama! Loomulikult ei piirdu röövlikambad üksnes sadamaga, mitmel poole kuuleme jutte sagedastest relvastatud korteriröövidest, valgete vastu suunatud kuritegudest, tapmistest jne. Kuna nii Kinshasa kui-ka Brazzaville’i sadamad suletakse kell 16 ja me ei taha viimasest paadist maha jääda, siis pole meil eriti aega ametnikega ja mundrimeestega vaielda, tuleb vaid mitmel korral kergendada taskut 100-dollariste rahatähtede võrra. Lõpuks on kõik paberid vormistatud ja paadi väljumiseni on jäänud 15 minutit. Kuid siis selgub, et me pole käinud veel ühes ametkonnas, kus on tarvis ette näidata kollased vaktsineerimise passid. Riigist lahkumisel − miks? Kuna paadi väljumine lükkub veidi edasi, siis jõuame ka selle ära teha ning jookseme paati. 6-kohaline paat on pilgeni täis, isegi enam kui täis, selles on 15 inimest, aga imeväel mahume ära.
Keset jõge täname mõttes Jumalat, et oleme sellest õuduste riigist ning kaabakate käest pääsenud. Jõuame üle jõe Brazzaville’i sadamasse täpselt 16:02. Sadamatöötaja tõmbab parajasti väravale ketti ette ning annab kätega vehkides märku, et paat pöördugu tagasi üle jõe Kongo DVsse − sadam suleti kell neli. 2-minutiline hilinemine pole ju tavatingimustes mingi probleem, aga kuna nende kahe sadama vahel puuduvad sõbralikud suhted, tehakse siin selliseid asju lihtsalt üksteisele käki keeramiseks.
Meie ei saa ju tagasi pöörduda Kongo DVsse, sest meie viisad võimaldasid vaid ühekordset riiki sisenemist. Oleksime pigem nõus Brazzaville’i poolel kasvõi kivisel sadamakail pesemata ja vahetuspesuta (kogu varustus on ju autodes) magama. Paat võtabki juba suuna tagasi Kinshasa suunas. Meie tõlk-reisikorraldaja helistab mingisse ametkonda, ka üks (mõjuvõimas?) kohalik piiriületaja helistab kusagile... Ei tea, kas nende telefonikõnede peale, kuid Brazzaville’i sadam avatakse korraks uuesti ning me pääseme maale. Ilmub välja üks järjekordne isehakanud tegelane, näitab meile, kus asub migratsioonipunkt, ega lahku meie lähedusest. Võtame 2 taksot, et sõita hotelli. Siis teatab isehakanud tegelane meie tõlk-reisikorraldajale, et osutatud teenuse eest tuleb maksta 1000 franki (= ca 20 USA dollarit). Keeldume olematu teenuse eest maksmast. Siis ilmub justkui nõiaväel välja terve grupp karmide nägudega XXL-mehi ning on selge, et kui nõutud raha kohe ära ei maksta, siis vähemalt meie tõlk-reisikorraldaja lintšitakse kohapeal ära. Maksame nõutud summa ning lahkume. Hotellis, kuhu olime eelnevalt kohad broneerinud, pole vabu tube. Leiame majutusasutuse teisel katsel.

Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Terviseamet soovitab Kongo Vabariiki reisijatel vaktsineerida end poliomüeliidi ehk lastehalvatuse vastu, kuna oktoobri algusest (2011) on riigis registreeritud sadu haigusjuhtumeid. Terviseamet soovitab Kongo Vabariiki reisivatel inimestel kontrollida eelnevalt kindlasti oma poliomüeliidi vastase vaktsineerimise andmeid perearsti juures ning juhul, kui inimene ei ole viimase kümne aasta jooksul lastehalvatuse vastu vaktsineeritud, teha kindlasti korduvvaktsineerimine. Kongo Vabariigis viibimisel tuleks täita hoolikalt hügieeni nõudeid, sest poliomüeliidi viirused levivad eeskätt saastunud käte ja esemetega.”

Püüan pildistada jõge. Saan teha kaks klõpsu, kolmanda ajal teeb kaamera imelikku häält ning pilt muutub tumehalliks. Eemaldan objektiivi... Peegelkaamera sisemuses on miski (ma ei tea nende detailide nimetusi) lahti tulnud. Ilmselt on kõrge temperatuur ja lauspäike lahti sulatanud kleepiva aine (?). Igatahes pildistada enam ei saa. Kardan, et ka Doualas ei saa ma Canoni esinduselt abi, sest viibime seal puhkepäeval. Võib-olla 2 nädala pärast Lagoses... Kui ma ei saa Andreaselt laenata fotokat olulisteks hetkdeks, jätkub blogi fotodeta.
 
Õhtul hotellis on aega mõtiskleda päevasündmuste üle. Sellest võiks kirjutada vähemalt ühe põnevusjutu ja paar esseed. Kuritegevus, kriminogeenne seltskond, väljapressimine, vargus, röövimine, korruptsioon, pantvangistamine... Tegemist on ju kristlike ja osalt islamistlike maadega, kus suure osa elanikkonnast moodustavad usklikud inimesed. Teatavasti on ristiusus, islamis ja üldse kõigis Aabrahami religioonides moraali aluseks nn Kümme käsku. Seitsmes käsk on üsnagi üheselt tõlgendatav: Sina ei tohi varastada. Ja viimane, kümnes täiendab: Sina ei tohi himustada oma ligimese /…/ kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma. Ja ometi reaalne tegelikkus ei lange kokku kirjasõnaga. Miks küll? Olen selle üle sageli mõtisklenud. Võib-olla on läbi sajandite tänaseni kandunud kunagiste ahnete kolonisaatorite moraal? Kas traditsioonina või koguni geenide kaudu? Või on seda väärastunud moraali aidanud kujundada ka eurooplaste (antud juhul portugallaste, belglaste ja prantslaste) ja põlisaaafriklaste vaheline sajanditepikkune võitlus? Kuid kindlasti on aidanud kongolaste moraali väljakujunemisele kaasa ka hilisajalugu. Aastal 1885 asetleidnud Berliini konverentsil tunnistati Kongo riik Belgia kuninga Léopold II eraomandiks. Tema valitsuse all toimus Kongos genotsiid, mille käigus tapeti 3−10 miljonit inimest. Järgmine kleptokraat Mobutu Sese Seko pääses võimule 1965 juba iseseisvas Kongos, seadis kõrgetele kohtadele oma sugulased ja lähikondlased ning röövis kokku 5 miljardit USA dollarit. Võib-olla tahavad tänased kongolased tagasi röövida seda, mida nende esivanematelt on kunagi röövitud? Olgu põhjustega kuidas on, kuid selge on see, et siinkandis tuleb oma rahakotte, kaameraid, autosid ja muud varandust hoolikalt varjata ja valvata.

L 16 veebr: Brazzaville - Kinkala - Lombolo - Lutete, 25−35 °C, õhurõhk 956–976 mbar, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 285−480 m, päikesetõus 6:06, läbisõit 204 km

Juba pool kaheksa hommikul lähevad Tiina ja Uigur sadamasse, et kätte saada autod. Kuluvad mõned tunnid ja mõned sajad dollarid ning peale keskpäeva ongi asjad niikaugel, et kraana tõstab autod pargaselt sadamakaile. Mõni aeg hiljem sõidame juba Brazzaville’ist välja lääne suunas. Oleme kavandanud ööbimise alevikus nimega Lombolo, mis peaks asuma pealinnast umbes 175−180 km kaugusel. Esimesed paarkümmend kilomeetrit sõidame mööda asfalti. Edasi on aga käsil suurejooneline tee-ehitus. Sellest esimene jupp Euroopa Liidu abiga, teine osa Hiina inseneride juhendamisel. Kohati on ehitusjärgus tee aluskiht juba sedavõrd tasane, et palju kiiremini jõuaksime edasi mööda seda. Ent kahjuks peame liikuma teosammul mööda konarlikku vana teed. Kui keegi tuleb Kongosse paari aasta pärast, siis tema reis on teeolude mõttes juba palju mugavam.
Veidi peale kuut läheb pimedaks. Peaksime olema juba Lombolos, kuid sellist asulat me ei leia. Kas oleme valel teel? Või on kaart vale. Sõidame veel tunni ja näeme tee ääres inimesi. Küsime Lombolo kohta. Selgub, et see oli märkamatu külake, kus pole elektrit, rääkimata külalistemajast või sobivast laagriplatsist. Eespool, 18 km kaugusel aga asub väikelinn nimega Lutete. Seda pole ei trükitud kaardil ega GPSi kaardil. Aga enne kella üheksat jõuamegi surmväsinutena Lutetesse ning leiame ülimalt tagasihoidliku ulualuse öö veetmiseks.

P 17 veebr: Lutete - Kayes - Dolisié, 28−32 °C, õhurõhk 983−986 mbar, vahelduv pilvitus, paduvihm, kõrgus merepinnast 180−210 m, läbisõit 165 km

Jätkame teed läände. Peatume ühes bakongo külas. Peamiseks elatusallikaks on siin põllundus − kasvatatakse sojauba, maapähklit, tubakat, banaani, baklažaani ja kassaavat. Huvitav on, et 3 kuni 5 põllukultuuri kasvatatakse samaaegselt ühel põllul. Vastavalt valmimisajale koristatakse saaki eri aegadel.
Külavanema sõnul olevat külas katoliiklasi, protestante ja USA algupäraga sektide järgijaid. On pühapäeva hommik ja parajasti on küla palvemajas toimumas prantsuskeelne jumalateenistus. Jutlustaja on viigipükstes ja valges triiksärgis umbes 40 aastane mees, kelle üliekspressiivne hääletoon ja mahlakad žestid jätavad mulje, et ta parasjagu on esitamas peaosalise rolli mingis teatrietenduses. Umbes 100-pealine kuulajaskond katkestab mitmel korral tema jutluse “Halleluuja” ja “Aamen” hüüetega ning aplausidega. Käteplaksude rütmilisel saatel toimub ka ühislaulmine.

Sedasorti ekspeditsioonidel nagu “African Round” läheb lisaks füüsilisele vastupidavusele tarvis ka mentaalset vastupidavust. Olen paaril varasemalgi reisil märganud, et kodust eemalviibimise kolmas kuu on kõige raskem. Kui sellest üle saada, läheb edaspidi jälle lihtsamaks. Praegu on meil just kolmas kuu. Teeolud on rasked, ööbimisvõimalused enam kui tagasihoidlikud, pea kõik riided tolmused, määrdunud ja higist läbi imbunud. Niiske õhu tõttu ei kuiva miski ära, kottide sisu haiseb ebameeldivalt, autod on räpased nii väljast kui seest. Hädasti oleks tarvis ühte sõiduvaba päeva, et korrastada riideid ja muid asju ning lihtsalt puhata. Kahjuks saame seda parimal juhul endale võimaldada alles Doualas. Süveneb stress ja õhus on tunda ka mõningaid omavahelisi pingeid. Tiina teatab, et on otsustanud reisi katkestada. Koos Uiguriga suudame ta ümber veenda.

E 18 veebr: Dolisié - Louvakou - Yénéganou - Kibangou - Kayes - Nyanga - Ngongo - sisenemine Gaboni - Ndendé, 20−22 °C, õhurõhk 976−996 mbar, lauspilvitus, kestev vihm, kõrgus merepinnast 145−319 m, läbisõit 284 km

Me ei satu Kongos kunagistesse orjasadamatesse, sellegipoolest tahaksin lühikese kõrvalepõikena rääkida siinsest orjakaubandusest. XVI sajandi esimeses pooles hakati Kongost välja vedama orje Portugali ja teistesse Euroopa riikidesse. (Tegelikult eksisteeris orjakaubandus Kongos ammu enne portugallaste tulekut.) Turgudel osteti ja müüdi orje maa siseselt, aga ka Portugali kaupmeestele. XVI sajandi alguse valitseja Afonso Mvemba a Nzinga leidis, et orjakaubandus peaks olema Kongos seadusega määratletud. Kui ta kahtlustas, et portugallased müüvad edasi illegaalselt orjastatud mehi-naisi, kirjutas ta Portugali kuningas João III-le paludes teda see tegevus peatada. Lõpuks Afonso moodustas komitee, kes pani paika orjakaubanduse sätted. Kuid juba mõni aeg hiljem, kuningas Diogo ajal, viidi Kongost igal aastal 12−15 laevatäit, igas 400−700 orja, seega kokku 5000−10 000 orja aastas. Laevakaptenid sageli koormasid laevad üle, vahel lõppes ettevõtmine ülestõusuga. Üldse oli see verine aeg, tapeti nii kohalikke valitsejaid kui portugallasi. Lõpuks Mpinda kuninglik sadam suleti portugallastele ja sellega lõppes orjakaubandus Kongo ja Portugali vahel. Kuid mitte päriselt, alles aastal 1839, tugeva brittide surve all keelustas Portugali valitsus orjakaubanduse ekvaatorist lõuna pool. Inimkaubandus põhjas kestis 1850ndateni. Peale seda said uuteks kaubaartikliteks orjade asemel elevandiluu, arahiis ja kautšuk.

Jätkame liikumist põhja, Gaboni piiri suunas. Ületame 4nda ja 3nda lõunalaiuskraadi. Savanniline maastik hakkab aegamööda üle minema ekvatoriaalseks vihmametsaks. 225 km pikkusest teekonnast piirini kulgeme 5 km asfaldil ning kogu ülejäänud 220 km mööda paksu porikihiga kaetud libedat teed. Siin peaks sõitma traktoriga, kuid meie Land Cruiserid saavad siiski kuidagi hakkama. Üks järjekordne sügavam veelomp  kisub küljest 005 ERPi numbrimärgi ja me ei suuda seda enam porist leida. On uskumatu, et me ei jää kusagil porisse lõplikult kinni. Küllap oleme viimaste kuudega omadanud savipori läbimises ka teatud meisterlikkuse. Tee läheb vahepeal Gaboni territooriumile, siis mõnekümneks kilomeetriks tagasi Kongosse ja edasi juba läbi politsei- ja tollipunkti ametlikult Gaboni. Esimene mulje Gabonist on positiivne, eriti võrreldes mõlema Kongoga. Ametnikud piiril on sõbralikumad, tee on tasasem, külad on puhtamad, üldine eluolu tsiviliseeritum.

Märkame, et halvad teeolud Kongos on lahti põrutanud 005 ERPi katusetelkide kinnitused, mistõttu on telgid paigast nihkunud. Üritame telgikonstruktsioonid uuesti paika saada ning poldid-mutrid uuesti kinnitada, ent päris hästi see ei õnnestu. Mingi kahtlane nagisev metalne heli saadab meid edasisel sõidul.

T 19 veebr: Ndendé - Mboungou - Mouila - Mimongo - Yambi - Lambaréné, 23−31 °C, õhurõhk 995−1004 mbar, valdavalt pilves, läbisõit 288 km

Nagu eespool öeldud, sisenesime juba eile õhtul riiki “ofitsiaalselt” ja meie passidesse löödi riiki sisenemise kohta ka vastavad templid, aga need taga veel õigust Gabonis vabalt ringisõitmiseks. Selleks peame saama Ndendé migratsioonipunktist passidesse veel ühed täiendavad templid.

Meie päevad on pingelised ja väsitavad, ent paneb ennastki imestama, et püsime aasta tagasi koostatud reisigraafikus. Me pole päevagi maha jäänud.
Pärastlõunaks on ekvaatorini jäänud vähem kui 1 laiuskraad, täpsemalt 75 km. Jõuame Lambarénésse, väikelinna, mille serva, Ogooué jõe äärde rajas kunagi haigla legendaarne Albert Schweitzer. Selles paigas on positiivne aura ja on heameel, et meil on võimalus jääda ööbima sellesama endise haigla “palatitesse”. Schweitzeriga seovad mind muudki mälestused. Kunagi tudengipõlves sattusid mulle muude Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud raamatute seas kätte Mahatma Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast” ja Albert Schweitzeri “Aukartus elu ees”. Need kaks suurt humanisti pärinesid eri kultuuridest ning nende tegevusvaldkonnadki olid erinevad. Kuid tollal tudengina leidsin ma ometi midagi ühist nende eetikas ja elukäsitluses ning see läks mulle pikaks ajaks sügavalt hinge. Julgeksin öelda, et nende meeste roll on olnud oluline mu eetiliste tõekspidamiste kujunemisel. Nüüd oleme siin − Albert Schweitzeri tegutsemispaigas, siinsamas on ka tema haud. Ja veel milline üllatus, siin on müügil 6st CDst ja väikesest raamatust koosnev komplekt, mis kannab pealkirja “Albert Schweitzer. Der Organist”. Need on Albert Schweitzeri orelisalvestused ajavahemikust 1928−1952, mis on digitaalselt restaureeritud ja välja antud 2010. Bach, Widor, Mendelssohn-Bartholdy..., muugulgas ka mõned World Premiere Recordingud. Müügil on ka prantsuskeelne variant Schweitzeri kuulsast Bachi-uurimusest. Plaadikomplekti ostan, Bachi-raamat jääb ootama teisi ostjaid. Muide, aastaid tagasi esitas Saksa organist Michael Schönheit festivalil “Klaaspärlimäng” kava, mille kavas oli muusika Schweitzeri repertuaarist. Siin olles tekib mõte, et näiteks ülejärgmisel aastal, mil Schweitzeri sünnist möödub 140 ja surmast 50 aastat, võiks “Klaaspärlimängu” raames aset leida kontsert pealkirjaga “Aukartus elu ees”.
Kui räägitakse mitmel alal geniaalsetest inimestest, siis jõutakse jutuga kui mitte Leonardo da Vincini, siis enamasti ikkagi renessanssiajastusse. XIX−XX sajandi suurepäraseks näiteks multiannete kehastumisest ühes isikus on just Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer: filosoofiadoktor, teoloog ja kirikuõpetaja, ajaloolane-muusikateadlane ja organist, arst, humanist ja patsifist. Tema teoste ja uurimuste temaatika on n-ö seinast seina: Immanuel Kanti religioonifilosoofia, Jeesus Kristus ja apostel Paulus, Saksa ja Prantsuse oreliehitus, Bachi looming, India mõttetarkade maailmavaated ja müstika, rahu ja aatomirelv. Ja siis muidugi kõik see Aafrikaga seonduv.

AfricanRoundAzingoLakeTahaksime näha ümberkaudseid kalurikülasid. Teeme paadisõidu Ogooué jõel ja Azingo järvel (pildil vasakul). Üks küla on maha jäetud, teises pole kohal kalureid, kolmanda juures on silt “Sisenemine keelatud”, neljas jääb liiga kaugele. Nõnda jäävad meil sel korral kohtumised kalameestega olemata.

Paaril korral tekivad keelebarjäärist tulenevalt teatud suhtlemisraskused. Loomulikult ei valda meist keegi fangi ega ühtegi muud kohalikku keelt ja inglise keelega siin hakkama ei saa. Valdavalt räägitakse Gabonis (nagu mõlemas Kongoski) prantsuse keelt. Tiina ja Laura tagasihoidliku prantsuse keele abil saame siiski kuidagi hakkama.

Tükk aega pole käesolevas blogis juttu olnud kohalikust toiduvalikust, sest paljuski on see sarnane juba varem läbitud maadega. Nimetaksin siiski, mida müüakse Kongo ja Gaboni maanteeservas: väikesed antiloobid, ahvid, okassead, nahkhiired, samuti banaanid, litšid, mangustiinid ning muud puu- ja juurviljad, millest mitmed on meie jaoks täiesti tundmatud. Õhtusöögimenüüs on gaselli-, metssea-, krokodilli- ja püütoniliha, pakutakse ka grillitud aafrika rästikuid ning vakladest suppi. Plantaan ehk jahubanaan on toidulaual samas funktsioonis nagu meil kartul, populaarne on fermenteeritud ja kuivatatud kassaavast valmistatud couscous. Enamik meie grupi liikmetest on kohaliku toidu suhtes uudishimulikud ega otsi Aafrikast seapraadi mulgikapsastega. Osalt eetiliste tõekspidamiste tõttu, osalt väljakujunenud eelarvamuste tõttu, ent keegi pole esialgu veel söandanud maitsta ahviliha, nahkhiiri ega vaglasauppi.

K 20 veebr: Lambaréné - Adané - Bifoun - Ndojolé - Alémbé - ekvaator - Mianga - Viaté - sisenemine Kameruni - Ambam - Ebolowa, 26−31 °C, õhurõhk 935−1007 mbar, kõrgus merepinnast 22−620 m, läbisõit 654 km

Esimese ebameeldiva uudisena kuuleme hommikul, et Kamerunis Nigeeria piiri lähedal võeti pantvangi seitse Prantsusmaa kodanikku. Varsti peaksime Kamerunist Nigeeriasse sõitma ka meie, samuti seitsmekesi... Meil soovitatakse läbi Nigeeria kulgemiseks kindlasti palgata ihukaitsjad, sest pantvangistamised pole sealkandis harvad.

AfricanRoundGPSTeeolud on Aafrika kohta head ning me üritame täna läbida kahe päeva teekonna. Võtame suuna põhja. Plaadimängijas mängib Albert Schweitzer.
GPS näitab meie asukohaks 0° 0' 0'' põhjalaiust, 11° 0' 27'' idapikkust (pildil vasakul). Ühesõnaga, asume täpselt ekvaatoril, sel reisil juba teistkordselt, eelmisel korral Keenias. “African Roundi” III etapi liikmed on viibinud ka varem Aafrikas enam kui üks kord, näiteks Priit on külastanud ainuüksi Lääne-Aafrika riike kolmel korral. Aga ei Priit, Tõnu ega Andreas pole ekvaatorit ületanud maismaad mööda. Meil puudub võimalus vanade meremeeste kombel ekvaatoril kedagi laevakiilu alt läbi tõmmata. Rituaalse aktina leiab aset Priidu, Tõnu ja Andrease juuste pesemine alkoholiga.

Kavatseme Gabonist väljuda läbi Meyo-Kye piiripunkti, mis asub kolme riigi − Gabon, Kamerun ja Ekvatoriaal-Guinea − kokkupuutepunktis. Korraks on siin isegi mobiililevi (Ekvatoriaal-Guinea operaator). Sõitnud juba üle piirijõe, teatab Kameruni piiriametnik, et ta ei aktsepteeri meie viisasid, kuna neile on kirjutatud küll Kamerunis viibimise lubatud perioodi kestus, kuid puudub märge kehtivusaja kohta. Pika vestluse ja kauplemise tulemusena lubatakse meil lõpuks ikkagi riiki siseneda.
Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Bakassi maakond Nigeeria piiri ääres on samuti väga ohtlik. Alates 2010. aasta maist on riigis tuvastatud üle 7800 koolera juhtumi, mis on põhjustanud üle 500 surma. /…/ Malaariasse nakatumise oht on kõrge. Poliitiline olukord Kamerunis on pingeline. Meeleavaldused võivad aset leida eelneva hoiatuseta ja muutuda kiiresti vägivaldseks. … valitsuse ja sõjaväe hooneid mitte pildistada. Suuremates linnades nagu Douala, Yaoundé ja Limbe esineb palju tänavakuritegevust. /…/ Kuritegevust esineb ka teistes piirkondades, seega tasub enne mingisse piirkonda minemist uurida kohalike võimude käest, kas see piirkond ja sinna sõitmine on ohutu.”

Teekond kulgeb läbi paradiislikult kauni maastiku. Ekvatoriaalne vihmamets on ürgne ja võimas, kuid samas ei mõju hirmutavalt. Teeme jalgsiretke džunglisse. Mets on sedavõrd tihe ja liaanidest läbi põimunud, et matšeeteta on edasiliikumine praktiliselt võimatu. Puutüvedel kasvab kõikvõimalikke epifüüte. Ülitihe taimestik varjab päikesekiired isegi keskpäeval. Liigirohkus on kujuteldamatu, väidetavalt eksisteerib troopilistes vihmametsades enam kui pool maailma taime- ja loomaliikidest. Koolipõlves bioloogiatundides omandatust ei piisa arusaamiseks, mis on siin mis ja kes on kes. Kolm aastat tagasi käisime Ameerika-ekpeditsioonil koos bioloogist Jaan “Hašš” Habichtiga, kahju, et teda täna meiega pole. Ta oleks ehk aidanud asjadesse vähegi selgust tuua.

Kamerunis puutume esmakordselt kokku fula ehk fulani (fula k pular) keelega. Seda räägitakse Saharast lõunasse jäävates maades: Kamerunis, Tšaadis, Nigeerias, Nigeris ja Malis. Lisaks fula rahvastele on see keel kasutusel kui lingua franca mitmel pool Lääne-Aafrikas.
Aga üldiselt on siin riigis tohutu keelte paabel. Väidetavalt on erinevaid rahvusgruppe ja vastavaid keeli või dialekte kusagil 250 kandis. Ja kuigi mitte-aafriklaste osakaal rahvastikus on alla 1%, on riigikeelteks ometi Euroopast imporditud keeled − prantuse ja inglise. Lisaks on kunagistel brittide hallatud aladel suhtluskeelena levinud nn Cameroonian Pidgin English ehk Kameruni kreoolkeel ehk kamtok (tuleneb mõistest “Cameroon-talk”).

Ilm muutub äkitselt, poole tunni jooksul langeb temperatuur 32-lt kraadilt 19-le. Lisaks tugevale paduvihmale, tihedale udule ja äikesele puhkeb äge tuul, mis murrab maha puid. Land Cruiserid näitavad kõrget klassi − ühest teele langenud puurtüvest sõidame lihtsalt üle. Ühesõnaga, viimased 90 km enne Ebolowat − see pole just meelakkumine.
Oleme ületanud oma sõidurekordi, ühe päevaga 654 km. Selleks kulus üle 13 tunni.

N 21 veebr: Ebolowa - Ma’an - Nyabessan - Lobé / Atlandi ookean, 25−31 °C, õhurõhk 945−1006 mbar, kõrgus merepinnast 0−595 m, läbisõit 313 km

Oleme kuulnud, et siinkandis üldse, aga eriti Ekvatoriaal-Guinea piiri äärsetes metsades elavad gorillad, täpsemalt − siin elab rannikugorillade üks alaliik (lad k Gorilla gorilla gorilla). Võtame suuna sinnapoole. Teel on mitmeid check-pointe, kus on autoteele paigaldatud “siil”, mis reeglina tõmmatakse teelt ära vaid peale altkäemaksu tasumist. Meil õnnestub need kontrollpostid läbida rahakotti kergendamata. Kuid ühel kitsal metsateel peatab meid politsei, soovib näha passe ning teatab, et meil puudub igasugune õigus sellesse piirkonda minekuks. Peale kümneminutilist vestlust võime siiski jätkata sõitu.

Ma’ani külas astume sisse Pühale Peetrusele ja Pühale Paulusele pühendatud katoliku kirikusse. Jumalateenistust parajasti ei toimu ning kirikus pole peale meie ja ühe linnu ühtki hingelist. Tähelepanu äratavad muusikainstrumendid, mis asuvad altari paremas servas. Mänguvalmis on seatud 5 arhailist puust valmistatud ksülofoni. Lootes, et ei tee sellga pattu, proovin mängida üht ksülofoni. Selle diatooniline helirida hõlmab kaks ja pool oktaavi. Veidi eemal on maas kaks puukorpusega trummi, neist suurem on mbe ja väiksem ngomo.
Mõnekümne minutise sõidu järel sulgeb tee järgmine tõkkepuu. Siit algab looduskaitseala ning raha maksmata seda tõkkepuud ei avata. Lisaks ei tohtivat siit läbi sõita ilma eskordita ning eskordi eest tuleb loomulikult samuti maksta. Pika kauplemise järel pääseme ainult looduskaitseala maksuga ja eskort tuleb tasuta kaasa. Kui meil muidu ehk õnnestukski gorilladega kohtuda, siis lennuki häält tegev eskortiv mootorratas hirmutab need kindlasti minema. Sõidame läbi imeilusa tiheda vihmametsa. Gorillasid pole näha. Ses mõttes on tänased 300 kilomeetrit väga halval teel küll pooleldi tühja läinud.
Gorillade mittenägemist ei saa põhjendada üksnes mootorratta müraga, neid primaate on siinkandis jäänud üldse vähemaks. Esiteks, Kamerunis (nagu ka mujal Kongo jõe piirkonnas) on levinud gorilla-, šimpansi- ja ahviliha tarvitamine toiduks. Neid kütitakse ohtralt. Ja teiseks, Kamerunis, Gabonis ja Kongos on viimase 10−12 aasta jooksul gorillade arv tuhandete ja tuhandete isendite võrra kahanenud Ebola viirustõve tõttu. Ebolasse nakatunud gorilladest sureb 95%. Lisaks levis eelmisel aastal uudis, et pealinna Yaounde lähedal asuva gorillade ja šimpanside kaitseala Ape Action Africa primaatide veres on avastatud mingi HIVile sarnanev uus viirus. Ehk aitab selle teadmisega kaasnev hirm aafriklastel hoiduda primaatide liha toiduks tarvitamisest?

Viimased kilomeetrid lähevad üle kivide ja kändude. Seejuures väljendit “üle kivide ja kändude” ei tule võtta kõnekäänuna, vaid nende sõnade kõige otsesemas tähenduses. Rajamisel on uus sadam ning kogu maastik ja tee on segi pööratud. Ehitajateks on loomulikult Hiina firmad. Kirjad laohoonetel, elamukompleksi ümbritevatel plankudel, väravatel, autodel ja teetähistel on hiinakeelsed.
Ööbima jääme ookeaniäärses Lobe külas mitte kaugel Kribi linnast.

AfricaCameroonPygmyTiinaR 22 veebr: Lobé / Atlandi ookean - Kribi - Edéa - Douala, 28−35 °C, õhurõhk 1000−1005 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, lääne-edelatuul 3 m/sek, läbisõit 195 km

Hommikul imetleme koske Lobé jõel. Jõe ääres kasvavad tohutult kõrged azobé-puud (lad k Lophira alata, vahel nimetatakse ka “punane raudpuu”). Nende punane ning üliraske puit on väga hinnatud, sest nende tikksirged hargnemata tüved kasvavad 4−5-korruselise maja kõrguseks, ent koos võraga võivad nad kasvada 30 meetristeks.
Üürime mõneks tunniks aerupaadi ning sõidame mööda Lobé jõge ülesvoolu pügmeede ehk negrillode külani. Pügmeed on väiksearvuline ja väiksekasvuline rahvas ekvatoriaalse Aafrika vihmametsades. Siinset mbenga-pügmeede hõimu nimetatakse täpsemalt gyele. Nad kõnelevad mvumbo keele dialekti − gyelet.
Küla on üpriski traditsiooniline, koosneb viiest-kuuest palmilehtedest katusega hõredavõitu seintega hütist. Pügmeed paistavad silma oma lühikese kasvu poolest. Tiina on suhteliselt lühike, kuid talle ulatuvad külamehed õlani (pildil vasakul). Mehe keskmine pikkus on kusagil 150 cm kandis ja kaal umbes 45 kg, naised on veelgi väiksemad. Miks? Teadlased on välja pakkunud lühikese kasvu põhjustena alatoitlust, valgupuudust, vähest ultraviolettkiirgust, D-vitamiini puudust, sobivust eluks vihmametsas jne.
Neli meest esitavad mõned rahvalaulud. Saateks on 2 trummi − needsamad mbe (pildil allpool) ja ngomo, mida nägime eile Ma’ani külakirikus, samuti käteplaksud. On tähelepanuväärne, et kui üldiselt euroopa rahvaste muusikas rõhutatakse käteplaksu või jalalöögiga kas takti algust või vähemalt muusikalist lööki, siis siin löövad nii lauljad kui-ka pealtvaatajad käsi kokku takti rõhutul osal või ajaliselt nihutatuna isegi muusikalise löögi kohalt. Nõnda tekib pidev “vasturütm” (off-beat) ning aeg-ajalt ka sünkoobid, mis annavad muusikale iseäraliku nõtkuse.

AfricaCameroonPygmyDrummerÕhtuks jõuame Doualasse, Kameruni suurimasse linna. Ei jää märkamatuks, et kesklinna tänavatel liigub jalgsi väga vähe inimesi ning peale kella 8 õhtul ei käi jalgsi keegi, väljaarvatud mõned üksikud, kel pole enam midagi kaotada. See-eest on iga panga, kontorihoone, kaupluse või muu ametiasutuse ees üks või kaks relvastatud turvameest.

L 23 veebr: Douala, 26−30 °C, õhurõhk 1004−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 92%, kõrgus merepinnast 25 m, päikesetõus 6:34, loojang 18:35, läbisõit 16 km

Meie autod on kaetud kohati enam kui sentimeetripaksuse savi-, pori-, liiva- ja tolmukihiga. Originaalvärvi saab tuvastada vaid katuseservast. Käsipesulas kulub porikihi eemaldamiseks üle 2 tunni.

Oleks hea, kui saaksin korda fotokaamera. “Canoni” esinduse ja remonditöökoja otsingud lõpevad kahjuks edutult ja mingi isehakanud fotokaparandaja kätte ma sedavõrd väärt aparaati ei usalda. Ehk on rohkem õnne järgmises suurlinnas Lagoses.

Saanud inspiratsiooni eilsest pügmeede trummimängust, ostan turult puust korpusega traditsioonilise trummi ja calabash-kõristi. Oleksin tahtnud kaasa võtta veel ühe suurema djembe-trummi, kuid selle jaoks ei leiaks autos parimagi tahtmise korral vaba ruumi. Küll aga mahub autosse hästi ära veel üks pronksist kelluke, mille omandan eelkõige tema erilise välimuse pärast. Pikk ja peenike naisekujuline käepide pole küll filigraanselt välja töötatud, kuid selle arhailisuses on justkui peidus maagiline feminiinne vägi.

Doualas ei jää tähelepanemata prostituutide rohkus. Ei pea tingimata minema ööklubisse või litsimajja, et märgata väljakutsuva välimusega, kehakumerusi eksponeerivas riietuses noori naisi, kelle ametit pole raske aimata.

P 24 veebr: Douala - Tiko - Limbe - Cameroon Mountain - Kumba, 23−32 °C, päikesetõus 6:33, 206 km

Doualast väljudes oleme tunnistajaks liiklusõnnetusele. Sõiduauto sõidab otsa mootorrattuile, kes jääb abitult teele lamama. Õnnetuse põhjustaja lisab gaasi ja lahkub õnnetuskohalt. Tahaksime peatuda ja abi pakkuda, kuid meid hoiatatakse selle eest − valgetele inimestele võidakse õnnetuse põhjustamine kaela määrida ning võib-olla koguni füüsiliselt kohapeal arved klaarida. Sõidame edasi. Üllatav on aga see, et ka keegi kohalikest ei peatu ega püüagi abi pakkuda. Vigastatud mootorrattur jääbki teele lamama. See pilt sööbib kauaks mällu ning jääb kummitama...

Siit peaks juba hästi paistma 4095 m kõrgune vulkaan − Cameroon Mountain ehk Mount Cameroon ehk Mongo ma Ndemi. Kahjuks on ilm pilves ja näha on vaid mäe udused kontuurid.
On pühapäev, hingamispäev. Inimesed on uhkelt riides. Kes on alles minemas kirikusse, kes juba tuleb sealt. Ja kirikuid on siinkandis palju, pea igas külas vähemalt paar-kolm. Ja igale maitsele − katoliku, bapstisti ja metodisti kirikud, presbüterlik ja apostellik kirik, nn Full Gospel Mission, Deeper Life Bible Church, isegi Elu Sõna kogudus, harvemini on näha mõnda juutide, muslimite või baha’ide pühakoda.

Ületame Mungo jõe ning sellega siseneme Kameruni ingliskeelsele alale. Siinsed Cameroon Mountaini nõlvad on ühed kõige vihmarohkemad paigad mitte üksnes Aafrikas, vaid kogu maailmas (jäädes vaid veidi maha Mawsynramist − 11 870 mm). Näiteks mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas Debundschas on aastane keskmine sademetehulk üle 10 000 mm. Seda on ka tunda, hinnanguliselt on suhteline õhuniiskus hetkel vähemalt 95%.
Limbes näeme lõpuks gorillasid, keda “jahtisime” paar päeva tagasi. Need on suured ja vägevad, täiskasvanud isaslooma kaal võib küündida 180−230 kilogrammini. Üks alfa-isane, nn silverback karistab füüsiliselt parajasti neid, kes talle ei allu. Lisaks gorilladele näeme šimpanse (lad k Pan troglodytes), drille (Mandrillus leucophaeus), mona- (Cercopithecus mona) ning mangabey-ahve. Eriti pilkupüüdvad on pärdiklaste hulka kuuluvate mandrillide (Mandrillus sphinx) erkpunased-sinised kirjud ninad, teravad kihvad ning värvilised taguotsad. Tõsi küll, kogu see ainulaadne primaatide vägi ei pesitse päris vabas looduses, vaid taraga piiratud alal.
On tähelepanuväärne, et oleme läbi sõitnud suure osa Kamerunist ning meie nägemisulatusse pole sattunud ainsatki elevanti. Nende arv on tõepoolest märkimisväärselt vähenenud, ja seda eelkõige ebaseadusliku küttimise tõttu. Näiteks eelmisel, st 2012. aastal saabus hobustel Tšaadist Kameruni umbes 100 salakütti AK-47 ehk Kalašnikovi tüüpi automaatrelvade ning granaatidega ning tappis 300 elevanti. See ei toimunud kusagil džunglisügavustes kaugel tsivilisatsioonist, vaid lausa Bouba Ndjida Rahvuspargis.
Kameruni elevantide kohta tahaksin täpsustada… Euroopas valitseb mõnikord lihtsustatud ettekujutus, et elevante on vaid kahte liiki − india ehk aasia ja aafrika elevandid, ning neil me oskame vahet teha. Tegelikult jagunevad aafrika elevandid omakorda alaliikideks. Näiteks Tallinna Loomaaias elavad kaks emast Draay ja Fien ning isane Carl kuuluvad kõik aafrika savannielevantide (lad k Loxodonta africana) hulka, kes on hetkel planeedi Maa suurimad maismaaloomad, võivad kasvada kuni 4 m kõrguseks, kaaluda kusagil 2,7−6 tonni ning süüa päevas 180−270 kg taimset toitu. Kuid just siinkandis − Gaboonis, Kamerunis, Ekvatoriaal-Guineas ja Kesk-Aafrika Vabariigis elab ka hoopis teist liiki londilisi − nn aafrika metsaelevante (lad k Loxodonta cyclotis). Need on oluliselt väiksemad, kaaluvad kusagil tonni ringis või isegi vähem.

Liigume praegu mööda Cameroon Mountaini nõlva kõrgusel umbes 1000 m merepinnast. Päris mägimatkaks pole meil aega, kuid meeleldi tõuseksime autodega mõnda rada mööda kõrgemale. Üks tee viib meid sõjaväeossa, teine tee saab lihtsalt otsa. Võimalik, et kõrgemale autoga ei pääsegi. Lahkume mäe piirkonnast ning võtame suuna põhja.
On pühapäeva õhtu. Kumba-nimelise väikelinna tänavatel keeb elu. Inimeste riietus on pühapäevane, kõikjalt kostab muusika, juuakse õlut, nauditakse puhkepäeva. Ka meie õhtusöök on tavalisest pidulikum − ikkagi 24. veebruar, Eesti Vabariigi 95. aastapäev.

E 25 veebr: Kumba - Eyumojock, 28−34 °C, õhurõhk 970−985 mbar, pilves, kõrgus merepinnast 195−390 m, läbisõit 204 km

Hommikul küsime külameestelt edasiste teeolude kohta ja saame konkreetse vastuse: “Tee on hea”. Tegelikult on tee kohutav. Lõpuks oleme aru saanud, et “hea” ja “halb” ei tähenda antud kontekstis tee kvaliteeti, vaid tee suhtelist seisukorda ja läbitavust antud hetkel. Kuigi tee on äärmiselt auklik ja konarlik, pole juba paar päeva sadanud ning sügavat pori pole − järelikult on tee praegu “hea”.

Ööbimiskoha leiame paarkümmend kilomeetrit enne Nigeeria piiri. Siinsamas, 10-minutilise teekonna kaugusel peaks asuma järv, enne õhtusööki tahaksime seal ujuda. Asume teele, SILK 1 ees, 005 ERP selle järel. Mu süda tahab paar lööki vahele jätta − SILK 1 libiseb porisel teel vasakpoolsete ratastega auku ning on sedavõrd kaldus, et on iga hetk külili kukkumas. Ilmselt on Land Cruiseri raskuskese siiski sedavõrd madalal, et ta jääb püsima toetudes kolmele rattale ning aeglaselt-aeglaselt veab end august välja. Kui varem püüdsime vältida kokkupuuteid troopiliste piirkondade siseveekogude veega vältimaks nakatumist bilhartsioosi või võimalikke kokkupuuteid krokodillidega, siis tänaseks on meist 3 kuu jooksul järk-järgult saanud “päris-aafriklased” ning me elame üpris sarnast elu kohalikega. See ei väljendu loomulikult üksnes ujumises. Näiteks toitumisharjumused... Aafrika-reisi esimestel nädalatel püüdsime vältida termiliselt töötlemata juurviljade söömist, tarbida üksnes pudelivett isegi hammaste pesemiseks, osta poest vaakumpakendis juustu ja kilepakendis leiba, enne söömist desinfitseeerida käsi piiritusega jne. On selge, et viibides Mustal Mandril mitu kuud ja reisides väljaspool suurlinnu, pole Kesk- ja Lääne-Aafrikas võimalik sellist steriilset elustiili lõpuni järgida. Endalegi üllatusena pole aga keegi meist siin külge saanud kõhutõbe. Võib-olla oleme omandanud juba ses osas teatud immuunsuse. Näiteks täna on olukord järgmine. Piiriküla Eyumojoki keskel asub “restoran”, kuhu kokk-perenaine toob õhtul kella seitsmeks 4 pajatäit kodus valmistatud toitu: riisi, liha ja teravas kastmes hautatud plantaane. Külarahvas − umbes 30 inimest − koguneb ümber padade, igaüks oma kausiga ning perenaine tõstab kulbiga toidu kaussidesse. Ka mina võtan kausitäie riisi koos plantaanide ja kastmega. Sellest kausitäiest jätkub kahele. Siinkandi aafriklased ei kasuta söömisel lusikat, kahvlit ega nuga. Meil ei kipu kätega söömine veel välja tulema, mistõttu võtame abiks riistapuu, mille ühes otsas on lusikas, teises otsas kahvel. Gourmet-elamust sellest söögist just ei saa, aga kõht saab täis. Lõpuks esitatakse arve, 2 inimese toidu eest tuleb tasuda 200 Kesk-Aafrika franki, mis ümberarvestatuna on 0.40 USA dollarit. Euroopa standardeid arvesse võttes pole just kallis.

T 26 veebr: Eyumojock - sisenemine Nigeeriasse - Ajasso - Mfum - Ikom - Nkomfap - Abakaliki - Ezzangbo - Nkalagu - Enugu, 33−35 °C, õhurõhk 1000−1004 mbar, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 18:42, läbisõit 264 km

Tähistame Uiguri sünnipäeva. Eile õhtul leppisime kohalike rahvalaulikutega kokku, et nad tulevad hommikul kell 7 neljaliikmelise ansambliga ning üllatavad Uigurit veerandtunnise äratustseremooniaga. Hommikul pärast seitset ongi ansambel kohal, kuid 4 rahvalauliku ja tantsija asemel on esinejaid 15. Nende hulgas 4 löökpillimängijat (trummid, puutrumm, maraca-laadsed kõristid) ja 4 tantsijat. Kõik laulavad ning võimalusel markeerivad rütmi käteplaksudega. Muusika erineb oluliselt sellest, mida oleme varem kuulnud Edela-Etioopia hõimude, maasaide, bushmanite, damarade, pügmeede jt hõimude juures. Teen kogu etteastest audio-salvestuse player.

Ületame Mfumi jõe ja siseneme Nigeeriasse. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Nigeeriasse mitte reisida. Nigeerias on väga suur terrorismioht. /.../ Soovitame vältida veel reisimist Nigeri deltas asuvatesse osariikidesse (Delta, Bayelsa ja Rivers). Ohtlikeks piirkondadeks on ka Akwa Ibomi osariik ja Abia osariik, kus esineb tihti inimrööve ja relvastatud rünnakuid. /…/ Narkootikumide omamise eest on ette nähtud karmid karistused. Homoseksuaalsus on kriminaalkorras karistatav. Õlle, mineraalvee, karastusjookide, vahuveini, puu- ja juurviljade, teravilja, munade, ehete ja väärismetallide sissevedu turistide poolt on keelatud. Aafrika kunsti, eriti antiikesemete väljavedu ilma vastava loata on keelatud. /…/ Nigeerias on levinud HIV, esineb koolera ning Lassa palaviku oht.”
Eesti ja samuti teiste riikide valitsusasutuste hoiatusi Aafrikas valitsevate ohtude kohta oleme aeg-ajalt lugenud ning fragmente nendest hoiatustest ka käesolevas blogis juba eespoolgi tsiteerinud. Kuigi see informatsioon on meid enamasti sundinud kõrgendatud ettevaatusele ning kasutama teatud vahendeid turvariskide vähendamiseks, oleme ikkagi korduvalt läbinud ka neid piirkondi, mida peetakse eriti ebaturvalisteks ning kuhu reisimist tungivalt soovitatakse vältida. Olles “African Roundi” raames nüüdseks jõudnud juba viieteistkümnendasse riiki, võiks tagantjärele öelda, et nii mitmedki ohud ja riskid on neis hoiatustes ülepaisutatud ning üldine olukord üledramatiseeritud. Kindlasti ei saa seda öelda Nigeeria kohta, riigi kohta, mille idapiiril me praegu asume. Siin on levinud kõikvõimalikud kuritegevuse liigid kõikvõimalikul tasemel. Reisil olles pole võimalik järjepidevalt kursis olla maailma uudistega, kuid ikkagi on jõudnud me kõrvu uudised islamiäärmuslaste korraldatud massimõrvadest, mis leidsid aset jõulude ajal ja järel 25. ja 28. detsembril ning milles sai surma vastavalt 27 ja 15 kristlast. Ja need enamasti Aafrikast saabuvad e-kirjad, milles mõne valitseja või miljonäri lesk soovib meiega jagada päranduseks saadud miljoneid dollareid... Ega’s neid asjata nimetata nigeeria kirjadeks või 419 petuskeemiks (419 viitab teatud paragrahvile Nigeeria kriminaalkoodeksis). Ei hakka siinkohal rääkima ka üha enam ja enam globaliseeruvast Boko Harāmi (Jamā'at Ahl as-Sunnah lid-Da’wah wa’l-Jihād’, جماعة أهل السنة للدعوة والجهاد‎) tegevusest, narkokuritegudest ja n-ö tavavargustest ja -röövimistest. Küll aga ei saa jätta märkimata fakti, et värskeimate (2013) statistiliste andmete järgi on Nigeeria pantvangistamiste poolest maailmas esikohal, enam kui veerand planeedil Maa asetleidvatest pantvangistamise juhtudest toimub just siin. Nigeeria järel on “hõbe- ja pronksmedali” väärilised Mehhiko ja Pakistan. Arktika-Antarktika ekspeditsiooni ning Siiditee tuuri jooksul oleme Mehhiko läbinud diagonaalis ning Pakistani üsnagi risti-põiki läbi sõitnud. Ees ootab Nigeeria eksootika...

Olime tellinud endale piirile vastu teejuhi, ent nüüd selgub, et see jõuaks piiripunkti mitte varem kui 3 tunni pärast. Meil jääb valida kahe halva võimaluse vahel. Kas oodata ta ära ning alles peale tema saabumist alustada sõitu Enugu poole, mis tähendaks, et viimane teelõik tuleb läbida pimedas? Või läbida mitte kuigivõrd turvaline Nigeeria idaosa ilma teejuhi ja ihukaitsjata? Valime teise võimaluse.
Teeolud on paremad kui Kamerunis, kohati on asfalt, millest osa on peegelsile ja osa väga-väga auklik. Iga mõne kilomeetri järel on teele paigaldatud “siil” (läbi plangu löödud sadakond naela), kord tahavad passe või auto dokumente näha immigratsiooniametnikud, kord politseinikud, kord militaarvormis mehed, kord ei-tea-kes-veel. Kui sõjaväelastest patrullid meid peatavad, siis nähes, et autos on valged, antakse enamasti märku edasisõitmiseks ega kontrollita dokumente. Paaril korral tuleb siiski midagi jätta sõjameestele meeleheaks.

Pöörame sisse teeäärsesse tanklasse, et võtta kütust. Erinevalt Euroopa tanklatest ei saa Aafrikas kütusepüstolit ise asetada kütusepaaki. Siin tuleb öelda, millist kütust soovid ning tanklatöötaja täidab paagi. Tiina hüüabki: “Diesel, please! Full tank.” Ja kordab palvet igaks juhuks veel kord, tõsi küll − mitte kohalikus ekoi ega igbo keeles. Kui paagid juba täis, äkitselt märkab Priit, et samast kütusepumbast asutakse täitma mootorratta paaki. See ei sõida ju ometi diisliga! Jah, nii see juhtuski, mõlema Land Cruiseri paagid täideti bensiiniga. Tanklatöötaja ei pannud tähele, mida talt paluti. Ometi on ka kütusepaagi korgi kaanele suurelt punaste tähtedega kirjutatud DIESEL. Selgub, et selles tanklas on hetkel diislikütus otsas.
Oleme läbi sõitnud pool Aafrikat ning tankinud autosid kõikvõimalike maade külatanklates, kus peamiseks suhtlemiskeeleks on prantsuse, portugali, afrikaani või suahiili keel. Kõikjal on meist aru saadud. Ja nüüd, jõudes Nigeeriasse, kus riigikeeleks on inglise keel, juhtub sedavõrd nõme arusaamatus. Kutsume tankla mänedžeri, see tunnistab tanklatöötaja süüd, kuid süü omaksvõtt ei aita meid edasi. Õnneks ei jõudnud me autosid veel käivitada. Kujutan ette, mis oleks võinud juhtuda kütusepumba ja diiselmootoriga. On selge, et bensiin tuleb paakidest välja saada. Kahjuks puudub seda tüüpi autodel paagi all väljalaskekork ja voolikuga pole ka võimalik kütust välja pumbata. Kummalgi pool tanklat asub autoremonditöökoda. Kummastki töökojast tuleb 4−5-meheline brigaad, kes asub kiiresti asja kallale. Esmalt eemaldatakse karterikaitsed, siis kütusepaagid ning valatakse tühjaks. Paakide eemaldamine ja tagasi paigaldamine võtab aega üle 3 tunni. Seni toome Uiguriga lähedalolevast tanklast kanistritega õiget kütust − diislit. Kui “õige” seegi on, pole teada, sest näeb välja oluliselt tumedam tavalisest diislikütusest. Igatahes autod sõidavad taas ning mootor ei turtsu, kütusekulu on ehk veidi keskmisest suurem ja väljalasketorust tuleb tumedat suitsu.

Võib-olla ehk mitte samavõrd palju kui Kamerunis, kuid ikkagi on tee ääres silmatorkavalt palju kõikvõimalike kristlike konfessioonide ning sektide pühakodasid ja palvelaid. Väidetavalt eksisteerivad Nigeerias katoliiklased, mormoonid, adventistid, anglikaanid, metodistid, samuti vähemtuntud kristlikud sektid Redeemed Christian Church of God, Winners’ Chapel, Kristuse Apostlik Kirik, Deeper Christian Life Ministry, Lääne-Aafrika Evangeelne Kirik, Nigeria Presbüterlik Kirik, Mountain of Fire and Miracles, Kristuse Saatkond, SCOAN (the Synagogue, Church of All Nations), Aladura Kirik... Aga mitte ainult, umbes pooled on muslimid − enamjaolt sunniidid, aga märkimisväärselt on ka ši’iite ja sufisid. Vähemuse moodustavad Aafrika põlisusundite (eelkõige yorùbá religiooni ehk òrìṣa-ifá), hinduismi, judaismi ja Bahá’í järgijaid. Aga ei puudu ka selline fenomen nagu chrislam − sünkretistlik religioon, mis ühendab endas kristluse ja islami.
Olen juba pikemat aega mõtisklenud Kesk- ja Lääne-Aafrika mustanahalise elanikkonna religioossuse ja identiteedi üle. Ma ei julgeks väljenduda sedavõrd konkreetselt, et nimetada seda identiteedi kriisiks, küll aga nimetaksin seda identiteedi määratlematuse probleemiks. Ühest küljest püüab suur osa neegreid sarnaneda eurooplastele, räägib inglise, prantsuse või portugali keelt, enamikul on kristliku taustaga nimi (või vähemalt lisaks oma hõimu traditsioonilisele nimele Euroopa-pärane paralleel-nimi), samuti püütakse rõhutatult kuulutada end seotuks kristliku kirikuga ning kantakse euroopalikke-ameerikalikke rõivaid. See on pealispind ja tundub olevat üpriski formaalne. Kusagil sügavamas hingesopis on pea igal põlisaafriklasel peidus ürgne side oma rahvaga, hõimuga, algse emakeelega ning uskumustega. Vähemalt mulle tundub nii. Hea tahtmise korral võiks siinses olukorras märgata isegi teatud ühiseid jooni mõnede Venemaa territooriumil elavate väikerahvaste probleemidega. Pole välistatud, et mitmetel Aafrika rahvastel ja hõimudel seisab ees veel ärkamisaeg, mil oma iidsed tavad, keel ja uskumused tõusevad uuesti ausse.

Õhtuks jõuame Enugusse, kodusõja päevil kaks ja pool aastat eksisteerinud Biafra Vabariigi pealinna.

K 27 veebr: Enugu - Onitsha (Onicha) - üle Nigeri jõe - Asaba - Umunede - Agbor-Bojiboji - Benin City, 33−36 °C, õhurõhk 980−1006 mbar, kõrgus merepinnast 50−275 m, päikesetõus 6:42, läbisõit 268 km

Läbime Delta osariigi. Seda peetakse eriti ebaturvaliseks. Siin leiavad sageli aset maanteeröövid, relvastatud kallaletungid ja pantvangistamised. Ka meie näeme maanteel vedelemas ühte laipa, kuid selle surma tagapõhi on hoopis erinev ning seotud traditsiooniliste uskumustega. Kui keegi tahab näiteks saada rikkaks ja läheb selle sooviga abi saamiseks nõid-ravitseja juurde, siis nõid võib oma nõiduse läbiviimiseks vajada mingit konkreetset inimese kehaosa. Rikkaks saada soovijal ei jäägi muud üle kui tappa keegi ning eemaldada tapetult vajalik kehaosa või elund. Nõid prepareerib kehaosa ning tagastab selle rikkuseihaldajale, tagades sellega edu ja jõukuse 30 aastaks. Üks selline elundidoonor või pigem ohver lamabki praegu maas − ülemine kehapool asfaldil, jalad teepeenral. Kõik sõidavad temast mööda ega tee väljagi. Ka liikluspolitsei askeldab 200 meetri kaugusel mingite dokumentidega ega tee nägemagi. Meie teejuht lausub nagu muuseas: “... just a ritual killing”. Kas täielik ükskõiksus ja bohhui’ism? Mitte päris, sest kokkupuudet seda sorti laibaga peetakse halvaks endeks, mida tuleb iga hinna eest vältida.

AfricaBeninObaPalaceÜletame Nigeri, Lääne-Aafrika suurima jõe, mille pikkuseks arvestarakse 4180 km. Meie teame seda kui Nigerit, kuid paljud Aafrika rahvad kutsuvad jõge hoopis erinevalt: Joliba (‘suur jõgi’) mandinka keeles, Orimiri (‘suur vesi’) igbo keeles, Egerew n-Igerewen (‘jõgede jõgi’) tuareegi keeles, Isa Ber (‘suur jõgi’) songhay keeles, Kwara hausa keeles ja Ọya yorùbá keeles. Nimi Niger oli algselt kasutusel üksnes jõe keskjooksul. Keskaegsetel Euroopa kaartidel oli keskjooksu (Malis) nimi Niger, aga alamjooksul (Nigeerias) Quorra või Kworra, ning polnud teada, et tegemist on ühe ja sama jõega. Niger on suhteliselt selge veega, kannab umbes 10 korda vähem setteid kui näiteks Niilus. Hetkel on vee kõrgseis küll möödas, ent vett on ikkagi palju. Vee madalseisu on oodata juunist augustini.

Paljusid maailma jõgesid seostatakse mõne vaimu või jumalusega. Nii näiteks on jumalanna Gaṅgā hindu traditsioonis Gangese jõe personifikatsioon. Sarnane seos on ka Nigeri ja Ọya vahel. Yorùbá religioonis on Ọya üks paljudest òrìṣa-jumalustest ehk ülima jumala kehastus, kelle n-ö haldusalasse kuuluvad purustavad rajutormid, muutuste tuuled, Nigeri jõgi, kalmistute valvamine ja taassünd.

Nigeri ületamisega siseneme Yorùbá-maale. See pole riik, osariik, provints ega muu administratiivne üksus. Tegemist on ajaloolis-kultuurilise piirkonnaga, mis hõlmab Nigeeria edelaosa, samuti mõned alad Lõuna- ja Kesk-Beninis ning Kesk-Togos. Tänapäeval elab piirkonnas üle 40 miljoni inimese, kes identifitseerivad end yorùbádena. Kuid neid jätkub ka lääne poole – sadu tuhandeid yorùbásid elab Ghanas ja Elevandiluurannikul.

Jätnud selja taha 1,4 kilomeetri pikkuse teraskonstruktsioonidega megasilla, on paras aeg mõtteis Nigeriga hüvasti jätta, ent mitte kauaks. Juhul kui Malis puhkenud sõjategevus ei saa takistuseks, peaksime paari nädala pärast Nigeri vetega taas kohtuma jõe kesk-ülemjooksul Bamakos.

Esmakordselt elus õnnestub mul kuulda hausa keelt. Raske on öelda, mida see meenutab. Igatahes kuulub ta afro-aasia, täpsemalt tšaadi keelte hulka. Tänapäeval räägitakse hausat Nigeerias ja Nigeris, samuti naabermaades Ghanas, Beninis ja Kamerunis, aga isegi Sudaanis Sinise Niiluse orus. Varemalt on hausa olnud piirkonnas kasutusel ka kui lingua franca, kuna hausa inimesed juhtisid kaubakaravane (puuvill, nahk, orjad, toit) kogu Lääne-Aafrikas alates Nigeri deltast kuni Atlandi ookeanini Aafrika läänetipus, samuti mindi Trans-Sahara marsruuti pidi Põhja-Aafrikasse. Seepärast oli üsnagi tavaline, et näiteks Timbuktu turul Malis või Fezi turul Marokos tehti kaupa just hausa keeles. Ent jutt hausa keelest on pigem kõrvalepõige, tegelikult jõuame piirkonda, kus elab edo rahvas ja kus kõneldakse edo keelt.

Pikemal sõidul tekib aeg-ajalt soov kuulata muusikat ja Albert Schweitzeri orelisalvestused hakkavad juba ära tüütama. FM lainepikkuselt leiame linnade läheduses mõned raadiojaamad. Kohalike hõimude autentset rahvamuusikat need ei mängi, peamiselt kõlab rap, reggae, hip hop, world music ja rahvusvahelised hitid. Vahelduseks on päris hea kuulata ka vanemaid salvestisi, mis esitavad nii-nimetatud high life muusikat. Selles “tänavamuusikas” on ühinenud Nigeeria ja Euroopa traditsioonid: orkestri koosseisu kuuluvad tavaliselt trompetid, saksofonid, tromboonid, kitarr, kontrabass, löökpillid, nende hulgas shekered ehk calabash-kõristid, djembed, bongo-taolised trummid jne.

Õhtu eel jõuame Benini linna. Seda ei maksa segamini ajada samanimelise riigiga, mis kitsa ribana asub Nigeeria ja Togo vahel ning kuhu me peaksime jõudma mõne päeva pärast.

AfricaNigeriaObaCourtN 28 veebr: Benin City - Lagos, 29−34 °C, õhurõhk 1000−1004 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, lõuna-edelatuul 4 m/sek, pilves, päikeseloojang 18:58, kõrgus merepinnast 50−100 m, läbisõit 340 km

Saame e-kirjad kahelt erinevalt eestlaselt, kes hetkel elavad ja töötavad Nigeerias. Jätan nende inimeste nimed mainimata, kuna ei tea, kas nad sooviksid oma nimesid näha avalikus blogis. Kirjade sisu on sarnane − meie valitud marsruut kulgeb läbi liialt ohtliku piirkonna, läbi Delta provintsi, kus sageli leiavad aset maanteeröövid ja pantvangistamised. Seda piirkonda tuleks vältida. Kindlasti on mõlema kirja autorid soovinud meile head, oleme neile selle eest ääretult tänulikud! Paraku oleme Nigeeria idaosa ning sealhulgas ka Delta provintsi juba läbinud.

Benin City on kunagise Benini Impeeriumi keskus. Impeeriumi ametlikuks rajamisajaks peetakse aastat 1440, kuid riiklikud moodustised eksisteerisid siin juba sajandeid varem. Britid tegid kuningriigile lõpu 1897. aastal, kuid valitsejate − obade − dünastia jäi kestma ka pärast seda. Praegune valitseja on 38. oba ja tema täisnimi koos tiitliga on Tema Kuninglik Kõrgus Omo n’Oba n’Edo Uku Akpolokpolo Solomon Igbinoghodua Aisiokuoba Akenzua Erediauwa I. Sõidame tema paleesse. Oleme varemgi kohtunud mitmete nii-nimetatud “kuningatega” küll Keenias, Sulawesi saarel, Nagalandis ja mujal ning ootasime sarnast kuningaks olemise mängimist ka siin. Üllatusena leiame eest tõelise valitsejapalee koos õukonnaga. 90-aastase obaga me ei kohtu, küll aga suhtleme Tema Kuningliku Kõrguse õe, sekretäri ning õukondlastega. Auväärses eas õde jätab äärmiselt väärika mulje ning kutsub esile lugupidamise. Õukonda kuuluvad mehed on riietatud maani ulatuvatesse valgetesse rüüdesse ning kannavad rohkeid punasest korallist kaelaehteid (pildil vasakul).

Kindlasti vääriksid vaatamist ka Benin Iya säilinud osad. Tegemist on kuningriiki ümbritseva valliga, mis ehitati ajavahemikus IX−XV sajandini. Väidetavalt on see suurim inimkätega loodud rajatis üldse. Valli pikkuseks on arvatud 16 000 km, seega pikem kui Hiina müür. Kuna täna ootab meid ees veel ligi 350 km pikkune tee, siis loobume Benin Iyaga tutvumisest ja asume teele Lagose suunas.

Tiina ja mina peatume Ikoyi saarel Tiina tütre Katri juures. Katri elab koos oma inglasest abikaasa Jamesiga Lagoses alates eelmisest kevadest. Ülejäänud reisiseltskond leiab väikese hotelli, samuti Ikoyil, meist vähem kui 10-minutilise autosõiduteekonna kaugusel. Ikoyid nimetatakse sageli küll saareks, kuid tegelikult pole see eraldi maatükk meres, vaid piirkond Lagose saarel.

R 1 märts: Lagos, 28−33 °C, õhurõhk 1006−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−45 m, päikesetõus 6:59

Kohale jõuab IV etapi meeskond − Kristjan, Ervin ja Mati. Kristjan saabub pagasita, tema kott on maha jäänud kusagile Tallinna ja Lagose vahele. Tänaseks on reserveeritud meie maasturitele aeg parandustöökojas, eriti oluline on vahetada SILK 1 vasaku esiratta laager, mille Kristjan pidi Tallinnast kaasa tooma. Kuid see laager on kahjuks just selles mahajäänud kotis. Lükkame remondi edasi homsele, ehk jõuab täna pärastlõunase lennuga kohale ka Kristjani pagas. Homseks (laupäev on puhkepäev) pole võimalik Toyota teeninduses aega reserveerida, küll aga on remondimees nõus tulema koos tööriistadega meie ööbimiskohta ja kohapeal vajalikud tööd teostama.
Saame teada, et eile on jälle kedagi pantvangistatud maanteel Lagosest lääne pool Benini piiri lähedal. Kes on pantvangid, kes on pantvangistajad ja mis on põhjus − seda ei tea. Teada on vaid, et ohvrite kinnivõtmiseks seati üles roadblock. Lagoses levivad kuuldused ka piraatide kallaletungidest mitmetele laevadele.
Pärastlõunal oleks pidanud Lagosesse saabuma lennuk Abu Dhabist koos Kristjani kadunud pagasiga. Kristjan helistab lennujaama ning saab teada, et lennuk hilineb ja saabub hoopiski öösel kell 2. Seega enne homset pole kraami kättesaamise lootust. Tulemuseta lõpevad ka Canoni fototehnika remondivõimaluste otsingud.

L 2 märts: Lagos, 30−34 °C, õhurõhk 1004−1011 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, edelatuul 3 m/sek, päikesetõus 6:58, loojang 18:58, 42 km

Suundume paadiga väikesele ringsõidule mööda laguuni, vaatame sadamaid, laevade “surnuaeda” ja laguuniäärseid külasid. Teeme ka kerge jahutuse ujudes Atlandi ookeanis.
Remondimehed tegelevad seni SILK 1 esirataste laagrite vahetamise, piduriklotside vahetamise ning rataste balansseerimisega.

P 3 märts: jätkub teekond Lääne-Aafrikas

Kui Bagamoyos ja Windhoekis jätsime hüvasti osade reisikaaslastega ja ütlesime “Tere tulemast” saabunud vahetusmeeskonnale, siis siin − Lagoses − kujuneb olukord veidi teistsuguseks. Südamlikuks kujuneb hüvastijätt Andreasega, kes asub täna õhtul lendama Austraaliasse. Kuid Tõnu ja Priit − neile hakkas Aafrika sedavõrd meeldima, et nad ei suuda lahkuda ning otsustavad pikendada oma viibimist Mustal Mandril veel pea nädala võrra. Niisiis jätkame koos nendega teekonda Benini ja Togosse.

Seoses meeskonna osalise vahetusega algab meie ekspeditsiooni neljas, Loode-Aafrika etapp ja lõpeb ka käesolev blogi-sait. See jätkub saidil African Round Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Kesk- ja Lääne-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Tõnu Lilloveer, Priit Villemson, Andreas Lenk

 Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, Dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 alates 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi player. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010

Õhtuks jõuame Enugusse, kodusõja päevil kaks ja pool aastat eksisteerinud Biafra Vabariigi pealinna.

 

 

 

ImagetextAFRICAN ROUND
2012–2013

BLOGI II: LÕUNA-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril... Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Kamerun - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.


Vt: Ettevalmistus

Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika

P 30 dets: II etapi meeskonna saabumine Dar es Salaami ja seejärel Bagamoyosse, päikeseloojang 18:42

I ja II etapi meeskonnad kohtuvad Bagamoyos.

E 31 dets: Bagamoyo, idatuul, vihm, päikesetõus 6:13, loojang 18:42

Juba tükk aega viibime suahiili (swahili) keeleruumis. Seda kõneleb emakeelena 5−6 miljonit inimest, aga teise või kolmanda keelena või nn lingua francana kõnelejate hulk on umbes 10 korda suurem. Ma ei tea midagi selle keele õigekirjast ega grammatikast, aga häälduspõhiselt on meelde jäänud kümmekond sõna või fraasi, mis kõlavad umbes nõnda: “tšuupa ja maadži” − pudelivesi, “suupu bi(i)la njaama” − supp ilma lihata, “bo(o)le-bo(o)le” − aeglaselt, “kari(i)bu” − tere tulemast, “džambo” ja “hudžambo” − tere, “nengi šukraani” − palju tänu, “haku(u)na mata(a)ta” − ära muretse, “šilingi ya tanzaniija” − Tansaania šilling. Ja usun, et pea kõik teavad üht suahiilikeelset sõna kuulsa Walt Disney multika “The Lion King” kaudu, see on simba (‘lõvi’).

Üks kaupmees on spetsialiseerunud maalide müümisele. Domineerib naivistlik selgete erksate värvidega maalimisstiil. Afro-temaatika on valdav, “lemmikmodelliks” näib olevat kaelkirjak. Miski mõjub väga tuttavlikuna... Ah jaa − peaaegu nagu Navitrolla.
Puhub õrn tuul maa suunas ja seetõttu on vesi ookeanis uskumatult soe. Tõusu ajal on temperatuur madalas rannaäärses vees võrdne kehatemperatuuriga, aga isegi rannast paari kaabeltau kaugusel küündib see 30−32 soojapügalani. Vana-aasta ärasaatmiseks seame end sisse ookeani kaldale, veepiirist mõnekümne meetri kaugusele. Ümberringi sibavad edasi-tagasi krabid. Kui suunata neile otse peale pealambi ere valgus, jäävad nad äkitselt justkui kivistunult paigale. Kas hirmust võimaliku vaenlase ees?

T 1 jaan: Bagamoyo, kirdetuul, vihm, päikesetõus 6:13, loojang 18:42

SouthAfricaUue aasta võtame vastu kahel korral. Kõigepealt Ida-Aafrika aja järgi ning seejärel tund aega hiljem, kui aastavahetus jõuab ka Eestisse. Soovime kõigile lähedastele, sõpradele ja headele kolleegidele õnne ja edu saabuvaks aastaks 2013!
Hommikusöögil jätame südamlikult hüvasti I etapi reisikaaslastega − Kaido, Inga ja Mari-Liisiga. Kell 9 asuvad nad juba teele Dar es Salaami lennujaama poole.
Ja siis... uue aasta esimene üllatus, seekord ebameeldiv. Keegi sisenes magamise ajal Raivo ja Jaanuse lukustamata bungalo-tuppa ning võttis kaasa mõned rohelised rahatähed − 200 $, samuti Raivo fotokaamera. See on lohakuse eest suhteliselt kerge karistus, sest dokumendid, pangakaardid ja muud olulised asjad on alles. Ent vahejuhtum kui niisugune peaks sundima edaspidisele suuremale ettevaatusele. Meenutagem, et ka Arktika-Antarktika ekspeditsioonil ei pääsenud me kurikaelte küüsist.

K 2 jaan: Bagamoyo, põhja-kirdetuul, tugev paduvihm, äike, suhteline õhuniiskus 66%, õhurõhk 1003−1008 mbar, päikesetõus 6:13, loojang 18:43

Jätame hüvasti ka ülejäänud I etapi liikmetega. Jääme seitsmekesi. SILK 1 ekipaaž on nüüd Uigur, Raivo, Jaanus ja Laura; 005 ERPi meeskonna moodustame Aivo, Tiina ja mina.
Tuul pöördub ida-kagu suunalt põhja-kirdetuuleks. Seoses sellega muutub merevesi märksa jahedamaks (+25 °C) ning karastavamaks.

N 3 jaan: Bagamoyo - Kikoka - Chalinze - Kingolwira - Morogoro - Mikumi Rahvuspark - Mikumi, 22−33 °C, suhteline õhuniiskus 78%, vihm, põhjatuul 6 m/sek, õhurõhk 944−1009 mbar, kõrgus merepinnast 0−565 m, päikesetõus 6:14, 301 km

Kui veel eelmistel nädalatel tulid aeg-ajalt meelde kodu, tööasjad, Eesti... siis nüüd juba tunduvad need sedavõrd kaugetena. Justkui oleks “päriselu” siin, Aafrikas, ja kõik see, mis seostub Eesti-koduga, on otsekui mingi udune mälestus kaugetest aegadest. Seda tunnet on väga raske sõnadega edasi anda.

AfricaTanzaniaElefantsTee kõrval on taas palju loomi: elevandid (pildil vasakul), kaelkirjakud, sead, antiloobid, pühvlid, gnuud, sebrad. Peale Maasai Mara ja Serengeti tohutuid loomakarju on see muidugi köömes ning ei tekita “vanades olijates” erilisi emotsioone. Vaid “uued” − Raivo ja Jaanus − haaravad elevanti või kaelkirjakut nähes fotokaamera järele. Ja muidugi pole siin puudust sääskedest, tsetsekärbestest ja tavalistest kärbestest.
Selgub, et meie teejuht haigestus hiljuti malaariasse ning nüüd püüab haigusest jagu saada tablettide abil. Hetkel pole tal malaariale iseloomulikku kõrget palavikku, kuid endiselt piinab väsimus. Viimati põdes ta seda ebameeldivat tõbe 5 aastat tagasi.
Õhtu eel avastab Uigur, et SILK 1 pamper-kängururaud koos vintsi ja lisatuledega on auto küljest peaaegu ära kukkumas. Teraslehed, mille abil on pamper-kängururaud kinnitatud, on kestva vibratsiooni ja põrutuste tõttu mõranenud ja katki läinud. Pole ka ime, sest Keenia põhjaosas said autod kõvasti vatti erakordselt ebatasastel teedel. Mingit remonditöökoda läheduses pole, kuid selle vea peaks suutma kõrvaldada ka proff keevitaja. Õnneks on selline mees mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas külas olemas ning 3 tunni pärast on SILK 1 paremas korras kui enne.
Ööbima jääme kämpi Snake Parki läheduses. Vaatamata kohanimele polevat siin madusid põhjust karta, sest telkide ümber on siin kombeks piserdada spetsiaalset vedelikku, mille hais peletab maod eemale.

Kui põhja pool kuulus toidu juurde enamasti kas kartul või riis, siis siinkandis on seda kohta täitmas ugali – maisist valmistatud puder.

R 4 jaan: Mikumi - Mbuyuni - Matassi - Mazombe - Iringa - mägifarm Sao Hilli lähedal, 21−27 °C, vihm, õhurõhk 833−956 mbar, kõrgus merepinnast 640−1640 m, läbisõit 307 km

AfricaIsimilaKorongoJätkame sõitu edela suunas Malawi piiri poole. Ühe eessõitva veoauto küljest rebeneb üpris suur plekist detail ning langeb maha täpselt 005 ERPi rataste ette. See toimub sedavõrd kiiresti, et pidurdamisest poleks enam tolku. Sõidame plekitükist üle, pääseme kerge hüppega ja mingit probleemi ei teki. Eelöeldu polekski ehk äramärkimise vääriline, kui paar päeva tagasi poleks aset leidnud sarnane juhtum. Nimelt, tuul rebis eessõitva auto küljest kapotikaane ning kandis selle meie autode lähedusse teeservale. Kui selline metallikärakas oleks lennanud auto esiklaasile... Parem on sellele mitte mõelda.
Teejuht soovitab meil sõita kolonnis koos teiste maasturite ja bussidega, sest nõnda olevat turvalisem. Siinkandis − mägiteel enne Iringat − pidavat aeg-ajalt esinema maanteerööve.
Õhtu eel külastame Isimila Korongot, kus mitmesaja tuhande aasta jooksul on erosiooni tulemusena tekkinud väga iseäralik maastik − kõrged liivakivist sambad (pildil vasakul), mille ülaosas on tugevam kivim. Õige pisut meenutab see Kapadokyat, mida läbisime aastal 2007 Siiditee Tuuri raames. Mitmesaja tuhande aasta pikkust inimasustust tõendavad siit leitud kiviaegsed tööriistad: lingukivid, kivikirved, kivinoad, kaabitsad.
Läbime Baobab Valley, kahel pool teed kasvab tuhandeid baobabe ehk ahvileivapuid. Mitmemeetrise ümbermõõduga tüved äratavad tähelepanu oma pudelja kuju ning jämedusega. Vabandage kohatu võrdluse pärast, kuid mitmed puud sarnanevad ülekaaluliste inimestega, kelle rasvunud jäsemed eristuvad vaevu kehast.
Ehkki olime esialgu kavandanud ööbimise Iringa linnakeses, leiame mõnikümmend kilomeetrit kaugemal äärmiselt meeldiva farmi, kus leiame öömaja endistes hobusetallides.

L 5 jaan: mägifarm Sao Hilli lähedal - Matanana - Nyororo (James Corner) - Makumbako - Mbeya, 16−27 °C, õhurõhk 826−862 mbar, kõrgus merepinnast 1420−1940 m, vihm, 288 km

Kuigi oleme Aafrikas, on 1800 m kõrgusel hommikune temperatuur umbes nagu Eestimaa suvel, 16–17 °C. Ja kerge hommikune udu... Ka aiatarade stiil meenutab Lääne-Eestit. Ühesõnaga, siin on äärmiselt kodune tunne.
Tee Mbeya poole kulgeb üle kõrgustike, mida suures osas katavad metsad. Teed ääristavad kõrgusesse pürgivad eukalüptid, nende taga paistab madalam tihe mets. Meie botaanika-alastest teadmistsest ei piisa nende puude äratundmiseks, võimalik, et on tegemist mõne seedriliigiga.

Tiina vigastas mõlema jala suuri varbaid juba laskudes Kilimanjarolt. Esialgu näis, et tegu pole kuigi suure probleemiga. Kuid palavus, niiskus ja kes-teab-mis-veel ei soodusta paranemist. Pealegi, Aafrikas reisides pole võimalik hoida jalgu steriilses keskkonnas. Tänaseks on selge, et välispidine ravi ei anna piisavaid tulemusi, nii parema kui vasaku jala suure varba küüned on ära tulemas ning kõik see ei mõju hästi ka üldisele enesetundele. Ja millest on tekkinud palavik 38 °C? Kas varvaste ümber tekkinud põletikuline protsess on tinginud kehatemperatuuri tõusu? Kas on tegemist lihtsalt põletiku, infektsiooni või viirusega? Võimalik, et tuleb alustada antibiootikumi ravikuuri.
Seoses Kilimanjaroga jõuavad täna meedia kaudu meieni teisedki tõeliselt halvad uudised. Üleeile, 3. jaanuaril hukkus mäel Iirimaalt pärit alpinist Ian McKeever, mees, kes on varemalt mitu korda tõusnud Aafrika kõigeimasse tippu. Traagiline õnnetus juhtus Lava Toweri lähedal, mitte kaugel paigast, kus meiegi viibisime Jõulu esimesel pühal. Iirlasest on loomulikult väga kahju, ent... kindlasti on ühe mägironija jaoks surm Kilimanjarol palju kaunim kui näiteks auto alla jäämine mõnel Dublini tänavaristil.

P 6 jaan: Mbeya, õhurõhk 834 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1700−2640 m

On pühapäev. Hommikul 8 paiku hakkab ümberkaudsetest kirikutest kostma muusikat. Kohati on see gospel-, kohati reggae-stiilis. Jumalateenistused on märksa lärmakamad ja lõbusamad võrreldes sellega, millega oleme harjunud Euroopa vagatsevates pühakodades. Siinakandis on nii katoliiklikke kui ka protestantlikke kirikuid. Katoliku kirikutes toimuvad jumalateenistused suahiili keeles, Lutheri kirikutes aga kas suahiilis või kohalikes hõimukeeltes.
Tiina seisundis pole esialgu mingeid muutusi, palavik on endiselt 38 °C ja üle selle, on külmavärinad, pea valutab. Jätame Tiina rahulikult paranema ning võtame ette jalgsimatka Mbeya linna kohal kõrguvale mäetipule, mille kõrguseks on 2640 m. Alustame 1700 m kõrguselt. Kokku teeb see poole päeva kohta päris korraliku tõusu ja languse. Naastes oleme täitsa “kaputt”.

E 7 jaan: Mbeya - Tukuyu - sisenemine Malawisse - Malawi (Nyasa) järv - Karonga - Chitimba, 16−28 °C, õhurõhk 790−956 mbar, kõrgus merepinnast 472−2310 m, vihm, 253 km

Malawisse sisenemisel nõutakse kõigilt vaktsineerimispassi ettenäitamist, kollapalaviku vastane vaktsineerimine on kohustuslik kõigile. Piiriületus laabub üldiselt probleemideta. Aga, piiri järel tahavad mõned meist vahetada USA dollareid Malawi kwachade vastu (ametlik kurss: 1 $ = ca 340 MWK). Enne kui üks rahavahetaja on jõudnud vajaliku hulga kwachasid üle anda, tekitatakse sihilikult väike segadus ja rüselus ning teine mees ongi juba dollaritega kadunud. Ühesõnaga, tüng... Õnneks on tegemist väikese summaga. Pole ime, et valgete inimeste pealt tahetakse teenida, sest üldiselt on Malawi väga vaene, eelmise aasta SKP per capita oli vaid 375 USA dollarit. Umbes kolmveerand selle maa elanikest peab saama hakkama 1.25 dollariga või veelgi vähemaga päevas.
See 1.25 pakub muidugi mõtteainet, sest Lääne heaoluriikides ollakse harjutud kahe suurusjärgu võrra suuremate numbritega, maailma kõige rikkamates riikides on inimeste keskmised sissetulekud ja kulutusted mitte kümme, vaid umbkaudu sada korda suuremad. Ja samas, arenev internetiühendus võimaldab paljudel Malawi elanikel aimu saada, kuidas elatakse Luksemburgis, Singapuris, Kataris, Araabia Ühendemiraatides, USAs, Jaapanis, Austraalias, Lääne-Euroopas... Kes aafriklastest ei tahaks elada ja tarbida samamoodi, teenida tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes dollarites mõõdetavat kuupalka, sõita sarnaste autodega, veeta puhkust reisides kaugetes maades? Paraku pole võimalik võrdsustada Aafrika vaeste maade ja Lääne heaoluriikide tarbimisharjumusi vaid “alumise otsa kergitamise läbi”, sest meie planeedi ressursid pole ammendamatud. On selge, et Läänemaailm ja kokkuvõttes planeet Maa tervikuna elab ja tarbib üle jõu. Ebavõrdsuse ja tarbimise teema ei saa olla ühe reisiblogi keskmes, ent see on muutumas järgmiste aastakümnete üheks teravamaks probleemistikuks maailmas. Võimalik, et selle teema juurde pöördume veel tagasi ka käesolevas blogis, suurem osa Aafrikast on meil veel läbimata.

Seoses dollaritega väärivad äramärkimist veel kaks fakti. Esiteks, väga paljudes Aafrika riikides, muuhulgas ka Malawis, ei võeta vastu USA rahatähti, mis on välja antud kas enne aastat 2006, 2004 või 2000. Ja teiseks, eksisteerivad erinevad vahetuskursid: kõige hinnatumad on 100- ja 50-dollarised rahatähed, veidi madalama kursiga vahetatakse 20-, 10- ja 5-dollariseid, kõige odavamad on ühelised. Kaheliste olemasolust pole siin kuuldudki. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Soovitav on vältida Lilongwe, Blantyre ja Mzuzu piirkonda. Viibides rahutustest haaratud piirkonnas tuleks vältida meeleavalduste lähedal olemist... Liiklust ohustavad maanteeaugud, loomad, mahajäetud liiklusvahendid ja jalgratturid. Ohtlikud on ka pimedal ajal tuledeta sõitvad autod. Sõidu ajal hoidke auto uksed lukus ning aknad suletud. Relvastatud maanteeröövid on väga sagedased. /.../ Olge ettevaatlikud inimeste suhtes, kes on väga sõbralikud ning pakuvad oma abi giidina või müüvad erinevaid kaupu. Ärge võtke vastu võõrastelt pakutavaid sööke või jooke, kuna on esinenud juhtumeid, kus söögi/joogi sisse on pandud uimastavaid aineid. /.../ Lihvimata kalliskivide ostmine on illegaalne.” Püüame üldiselt juhinduda neist hoiatustest, kuid Lilongwe ja Mzuzu piirkonda meil küll vältida ei õnnestu.

Jätkame vasakpoolses liikluses, oleme sellega juba harjunud. Keerame kellad tunni võrra tagasi Kesk-Aafrika ajale.
Meie lõunasuunaline liikumine Ida-Aafrikas kulgeb aeg-ajalt mööda riftivööndit. See on aktiivse riftistumisega üle 6000 km pikkune piirkond Ida-Aafrikas, ulatudes põhjas Lähis-Idani ja lõunas Mosambiigini. Vöönd on 30−100 km laiune ja mitmesaja meetri kuni kilomeetri sügavune. Riftiorgu on moodustunud mitu sügavat järve − Victoria, Tanganyika ja Malawi. Riftivöönd on koht, kus Aafrika on aeglaselt “lõhki kärisemas”. Geoloogilises tulevikus saab Ida-Aafrikast tõenäoliselt eraldi mikrokontinent. Prognoosi kohaselt lõheneb Aafrika umbes 3−4 miljoni aasta pärast, Ida-Aafrika muutub suureks saareks ja liigub Araabia poolsaare suunas. Punane meri muutub praegusest kolm korda pikemaks, eraldades Ida-Aafrikat ülejäänud Aafrikast, aga kohta, kus Ida-Aafrika ja Araabia poolsaar eeldatavalt kokku põrkavad, tekivad mäed.

Malawi on saanud oma nime maravidelt, bantu rahvalt, kes saabus neile aladele Kongo lõunaosast umbes 600 aastat tagasi. Jõudnud Malawi järve põhjaossa, maravid jagunesid. Ühed, kes liikusid lõunasse järve vasemal kaldal, on tänaste chewade (33% elanikkonnast) esivanemad. Teised liikusid lõunasse idakallast mööda, need on nyanjad. Peale nimetatute elab Malawis veel terve hulk etnilisi gruppe: lomwed, yaod, ngonid, tumbukad, senad, tongad jt. Riigipiiri ületamisega siseneme ühtlasi ka uude keelepiirkonda. Ametlikeks riigikeelteks on siin bantu keelte hulka kuuluv (chi)chewa ehk (chi)nyanja ja inglise, kuid vähemalt esialgu räägib piiriäärne rahvas peamiselt (chi)tumbuka keelt. Neist üksikutest lihtsamatest suahiilikeelsetest fraasidest, mille oleme omandanud Tansaanias, saadakse veel aru piiriäärsetel aladel.
Selgub, et mitte kaugel meie ööbimispaigast elab nõid-ravitseja. Võtame ette pooletunnise jalutuskäigu tema juurde. Peagi on algamas rituaal. Naaberhüttidest ilmub ringina meie ümber veel paar-kolmkümmend inimest, kellest suure osa moodustavad alla 12-aastased lapsed. Tuuakse välja 3 conga-tüüpi trummi, kaks nest on suured, pea inimesepikkused, kolmas on väiksem. Kuna trumminahad on vihma tõttu niisked, siis tehakse lõke nende kuivatamiseks ja pingutamiseks. Väiksem trumm alustab kiire motoorse rütmiga, suured trummid markeerivad meetrumit ning ilmestavad põhirütmi üksikute sünkoopidega. Ilmub “peastaar” − nõid-ravitseja. Tal on seljas punane kostüüm ja kentsaka väljanägemisega müts. Kostüümi rinnaesist kaunistab rist. Kas on tegemist lihtsalt ornamendi, kristluse sümboli või “meditsiinitöötaja” tähisega, see jääbki teadmata. Nõia tants on igatahes ekstaatiline: jalgade ühtlase kiire liikumisega kaasneb ülakeha väristamine, käes on tal nõiasau. Kaasa helisevad player jalgade ja puusade ümber kinnitatud kõristid. Ravitseja pilk muutub uduseks, suust hakkab pritsima sülge ning tilkuma valget vahtu. Suure tõenäosusega on ta eelnevalt pruukinud mingit psühhotroopset ainet. Tantsu elavnedes hakkavad kõik rütmi kaasa plaksutama. Lõpuks haaratakse ekstaatilisse liikumisse meid kõiki, kordamööda satub ühe või teise kätte nõiasau. Saame teada, et tants on vajalik selleks, et nõid-ravitseja kui meedium saaks kontakti esivanematega. Kui jätta kõrvale trummide kuju, kostüüm ja veel mõned pisidetailid, ei erine kogu see nõiavärk kuigi palju sellest, mida olen juhtunud nägema Siberi, mitmete teiste Aasia rahvaste šamaanide ja Põhja-Ameerika indiaanlaste juures. Olles saavutanud kontakti esivanematega, on nõid valmis ennustama tulevikku. Uigur, Aivo, Raivo, Jaanus, Laura ja Tiina saavadki teada, mis neid ees ootab. Ei söanda kelleltki küsida nende isikliku tuleviku kohta, kuid meie ühisele Aafrika-reisile ennustas nõid positiivset jätku ning kordaminekut. Endale ma tulevikku ennustada ei lase, sest kõike vajalikku arvan niigi teadvat, ja sellest, mida pole tarvis teada, ei soovi ma kuulda.

T 8 jaan: Chitimba - Livingstonia - Chitimba - Mzuzu - Kande, 22−28 °C, õrgus merepinnast 445 m, õhurõhk 885−957 mbar, vihm, kaugemal äike, 264 km

Mõistagi ei lahene Tiina varbaküünte probleem lõplikult veel lähikuudelgi, ent vähemalt palavik näib olevat taandumas. Ehk oli abi eilsest nõid-ravitseja seansist?

Meie ööbimispaigast 17 km kaugusel mäe otsas asub väike asundus, mis on nimetatud kuulsa Dr David Livingstone’i auks Livingstoniaks. Sinna on võimalik minna nii jalgsi kui autoga. Eurooplannast kämpiomanik küll ütleb, et tema poleks isegi miljoni Euro eest nõus autot juhtima sellist mägiteed mööda, kuid meile piisas üleeilsest jalgsi mäkketõusust ning praegu oleme valmis üritama autoga. Kui oleksime Aafrikasse saabunud eile, oleksime kindlasti Livingstone’i viivast teest saanud tõelise šoki, kuid olles siin juba kogenud nii üht kui teist, jääb vaid üle öelda, et tee on 4WD sõidukitega siiski läbitav. Mäkketõusul on võimalik sõita kiirusega 4 kuni 15 km/h. Mäe otsas külastame Dr Livingstone’ile pühendatud pühakoda, mis kuulub Kesk-Aafrika Presbüterlikku Kirikusse. Jumalateenistused toimuvad siin inglise ja tumbuka keeles. Hetkel teenistust ei toimu, saame näha vaid kirikuhoonet ning ronida kirikutorni.
Võtame suuna lõunasse. Loodus on erakordselt lopsakas ning maa viljakas. Viljakas maa ongi Malawi peamine rikkus ning 90% eksporditulust annabki põllumajandus. Kasvatatakse maisi, tubakat, teed, suhkruroogu, maapähklit, puuvilla, nisu, kohvi, riisi. Meiegi teeme peatuse ühe tubakakasvataja väikefarmis. Tee ääres on näha ka kautšukiistandusi. Osa põllupidajaid saavad illegaalset tulu marihuaana tootmiseks vajaliku tooraine kasvatamisest, kuid see tegevus toimub varjatumalt, mitte lausa autotee veeres.
Õhtu eel jääme peatuma kohta nimega Kande Beach, mis asub mitte kaugel Nkhata Bayst. Väidetavalt leidub Malawi järves rohkem kalaliike kui üheski teises maailma järves, kalaliike on sadu ja pea kõik neist on endeemsed. Värske chambo (tilaapia) on üks siinseid delikatesse. Ometi meil kala osta ei õnnestu, sest kalamahed olevat alles läinud kalale. Võib-olla homme...
Hämaruse saabudes hakkab kergelt sadama, öö hakul sadu järjest tugevneb ja tugevneb.

K 9 jaan: Kande Beach, 22−28 °C, õhurõhk 954 mbar, vihm, eemal äike, kõrgus merepinnast 465−470 m, 108 km

Sajab terve öö nagu oavarrest, alles hommikul 7 paiku hakkab sadu järele andma.
Malawi järv on ilus, sügavuselt maailma kolmas. Rand on liivane, vesi soe ja läbipaistev. Ja ometi lähevad ujuma vaid Uigur ja Jaanus. Milles asi? Väidetavalt on Malawi järve seisva veega osades schistosomiasis-parasiite − ussikesi, kes sisenevad inimkehasse läbi naha, paljunevad ning liiguvad mööda veresooni. Üks meie reisikaaslastest sai selle erakordselt ebameeldiva tõve külge Arktika-Antarktika ekspeditsiooni ajal Lõuna-Ameerikas ning me ei taha sama asjaga asjatult riskida. Loomulikult pole schistosomiasis ainus oht siinkandis. Malawi tervikuna ja eriti järveäärsed piirkonnad on ühed kõige malaariaohtlikumad, seetõttu püüame õhtusel ajal määrida katmata kehaosi Ben’s 100 sääsetõrjevahendiga ning magame moskiitovõrkude all. Ja lisaks tasub teada, et HIV / AIDS on siinkandis üsna levinud, vähemalt 10% 15−49 aasta vanustest inimestest on nakatunud.
Siinkohal, seoses HIVi ja AIDSiga oleks õige hetk teha kõrvalepõige probleemile, millega me pole Malawis küll vahetult kokku puutunud, küll aga kuulnud. Nimelt, siin maal alustavad tüdrukud seksiga väga varajases nooruses. Umbes pooled tüdrukud abielluvad alaealisena, Malawi lõunaosas sageli nooremana kui 15-aastasena. Harvad pole juhused, mil 11- või 12-aastased tüdrukud saavad emaks. Inimõiguste eest võitlejad on pööramas tähelepanu tüdrukute initsiatsioonilaagritele, kus mehed seksivad juba 10-aastaste tüdrukutega, mõnikord ka 6-aastastega.

Meieni jõuab informatsioon, et vihmadest tekkinud tulvaveed on ära viinud silla teelt Nkhaotakota ja Salima vahel. Oleme sunnitud muutma ülehomset marsruuti vastavalt teede läbitavusele. Täna on liiga vara teha kindlaid plaane ülehomseks, sest vihmade tõttu muutub teede olukord pidevalt.
Kalamehed täidavad oma eilse lubaduse, toovad ühe suurema kampango (säga) ja mõned väiksemad chambod. Külas pakutakse müügiks püütoneid, mis oli hea müügiartikkel hiljutisel ajal, mil siin oli teid ehitamas hulk hiinlasi. Kohalikud mustanahalised püütoniliha toiduks ei tarvita, meie ka mitte. Ja nii jäävadki püütonid ootama hiinlastest ostjaid, keda aga ei pruugi lähiajal tulla.

N 10 jaan: Kande - Kamphambale - Nkhotakota - Malawi järv, 25−31 °C, vihm, kõrgus merepinnast 470 m, õhurõhk 953−956 mbar, 158 km

Raamatute lugemiseks jääb reisil vähe aega, kuid vahel suudame ikka leida selleks kas pool tundi või terve tunni. Vahetame omavahel päevakajalist kirjandust: Angelo Del Boca “The Negus. The Life and Death of the Last King of Kings”, Mike Horni “Null-laiuskraad”, Lonely Planeti “Africa”...

Vabandage kui järgnevad väljaütlemised on liiga subjektiivsed, kuid vaatamata paari päeva tagusele nõia positiivsele ennustusele meie Aafrika-reisi kordamineku osas, ütleb mu sisehääl hoopis midagi muud. Ma ei usu, et veebruaris-märtsis läheb Kongo ja Mauritaania vahel kõik plaanipäraselt ja hästi. Kindlasti juhtub midagi halba...! Samas oleksin erakordselt rõõmus, kui nõia ettekuulutused läheksid täide ja mu kõhklused osutuksid põhjendamatuteks.

R 11 jaan: Malawi järv - Nkhotakota - Mbobo - Ntchisi - Lilongwe, 22−28 °C, vihm, kõrgus merepinnast 470−1340 m, õhurõhk 862−955 mbar, päikeseloojang 18:19, 192 km

Täna ongi see päev, mil peame tulvavee purustatud silla tõttu valima kõrvalise tee. Külamehed küll ei soovita seda teed, see pidavat olema vihmaperioodil väga porine ja suures osas läbimatu, aga me üritame siiski. Saame positiivse üllatuse osaliseks, asi on küll hull, aga mitte nii hull, kui väitsid külamehed. Aafrikas oleme juba jõudnud harjuda väga raskete teeoludega. Liiklust pole ja ümberkaudsed maastikud on imelised. Ühes külas pakutakse müügiks grillitud lendsipelgaid, mis on üks siinseid delikatesse. Reisikaaslaste hinnangutest jäävad kõlama “kreemjas” ja “maitsvamad kui skorpionid”. (Kunagi olen Pekingis ka ise friteeritud skorpione söönud, aga see kogemus jääb kaugesse minevikku ning ei suuda meenutada maitset.) Nälja peletamiseks ostame ka mõned banaanid. Äramärkimist väärib nende hind − 10 kwacha eest saab 3 magusat Lady Finger banaani, ehk teisiti väljendudes − 1 USA dollari eest saaks enam kui 100 banaani. See on võõramaalastelt esmalt küsitud hind, mis tähendab, et kui oleks tahtmist kaubelda, langeks küsitud rahasumma ilmselt veelgi poole võrra. Kuid siinkohal meil kauplemissoovi ei teki.

L 12 jaan: Lilongwe - Nathenje - Dedza - Chentcherere kaljumaalingud - sisnemine Mosambiiki - Ulongwe - Vila Mouzinho - Tete, 19−25 °C, vihm, õhurõhk 836−990 mbar, kõrgus merepinnast 138−1680 m, läbisõit 388 km

AfricaMalawiRoadVõtame suuna Mosambiigi suunas, kuid enne riigipiiri ületamist tahame üle vaadata Mwana wa Chentcherere II eelajaloolised kaljumaalingud, mis asuvad umbes 1680 m kõrgusel kusagil Kaphuka ja Dedza vahel. Sinna viib savine pinnasetee, mis pidevate vihmade tõttu on muutunud pehmeks. Esimesed kilomeetrid lähevad libedalt selle sõna nii kaudses kui otseses tähenduses. Järjest rohkem vajuvad rattad savipinnasesse. Teatud kiirust säilitades suudavad 4WD maasturid siiski porist läbi murda. Kuid siis, meie ees on põhja peale kinni jäänud üks veoauto, mida hulk mehi püüab porist välja tõugata (pildil vasakul). See tundub olevat lootusetu ettevõtmine. 005 ERP on sunnitud hoo maha võtma. Teosammul sõites on pea võimatu libedal teel püsida, kaldume järjest enam kraavi poole. Kuid Uiguril õnnestub SILK 1ga sõita kindlamate pinnale. Ja nüüd läheb tarvis SILK 1 vintsi, selle abiga suudetakse kohalik auto porist välja sikutada. Veel pool tundi poris müttamist ja olemegi lähenemas kuulsatele kaljumaalingutele. Jääb veel ronida sadakond meetrit, kuid vahepeal on vallandunud troopiline vihmasadu. Autost väljudes oleksime loetud sekunditega täiesti läbimärjad. Ootame, kuid sadu ei anna järele. Tiinaga otsustame siiski ronida mäenuki juurde, mille õõnsuse varjus on eelajalooline inimene kaljuseinale maalinud-joonistanud mõnikümmend antropomorfset ja muud kujutist. Maalingud on väidetavalt seotud chewa neidude initsiatsiooni riituse ehk chinamwaliga. (Muide, chewad, yaod ja nsengad viivad tütarlaste initsiatsiooni tseremooniaid läbi tänapäevalgi.) Ülejäänud reisiseltskond saab maalingutest ettekujutuse Tiina ja minu kirjelduste kaudu. Kusagil läheduses peaksid asuma veel Chongoni eelajaloolised kaljumaalingud, kuid arvestades kogetud teeolusid ning koerailma, loobume nende otsingutest.
Ületame Malawi-Mosambiigi piiri. Liiklus jääb endiselt vasakpoolseks. Eesti Välisministeeriumi koduleht teatab: “Mosambiiki reisimine on üldjuhul probleemitu. Aeg-ajalt võib esineda rahvarahutusi, mis võivad puhkeda ootamatult ning kanduda lühikese aja jooksul ühest piirkonnast teise. Riigis võib esineda ka terrorismioht. /.../ Vihmaperioodil jaanuarist märtsini võib esineda üleujutusi. Täpsema ülevaate saamiseks ilmastikuoludest jälgige kohaliku ilmateenistuse teadaandeid ja hoiatusi.”
Sõidame üle Zambezi jõe ning jääme ööbima Tetesse.

P 13 jaan: Tete - Changara - sisenemine Zimbabwesse - Nyamapanda - Kotwa, 24−28 °C, vihm, õhurõhk 924−992 mbar, kõrgus merepinnast 138−735 m, päikesetõus 5:27, läbisõit 164 km

Öösel avanevad taevaluugid täielikult, väljend “sajab nagu oavarrest” ei sobi selle kohta üldse, sobivam oleks “nagu tuhandest tuletõrjevoolikust”. Eile poolest saati savikihiga kattunud autod saavad peaaegu puhtaks.
Vihmaperioodi tõttu on loodus lopsakas, silma jäävad rohelise erinevad toonid. Tee ääres on taas palju ahvileivapuid (lad k Adansonia). See puu pakub üht-teist ka ahvi sugulase − inimese − toidulauale. Nimelt siinkandi elanikud söövad baobabi lehti hautatult. Need pidavat sisaldama ka hiniini, mis teatavasti on tõhus vahend vivax-malaaria vastu. Süüakse ka baobabi vilju, mis on hapukas-jahuse maitsega. Sellega veel asi ei piirdu, baobabi koor aitab kõhulahtisuse vastu. Ja siinsamas kõrval kasvavad marula-puud (lad k Sclerocarya birrea), mille viljadest valmistatakse Aafrika päritolu kuulsat Amarula likööri, mille pudelisildil on kujutatud elevanti. Muide, elevandid armastavad süüa marula vilju, nende kõhus algab fermenteerumisprotsess ning selle tulemusena tekib lahja alkohol. Väidetavalt jäävad elevandid sellest kergelt purju.
Külastame ühte manyangwe hõimu küla, mis on üpris primitiivne. Onnid on ehitatud puulattidest, mille vahele on mätsitud savi, katused on roost. Külapreester tutvustab meile oma elamist, tal on 5 naist, igaühega neist 1 laps, kokku 11-liikmeline suurpere.

Kuigi eelmise aasta Human Development Indexi järgi paikneb Mosambiik maailma riikide hulgas 185. ehk eelviimasel kohal ja statistiliste näitajate järgi peaks olema üks “õudusunenägu”, jätavad meile läbitud piirkonnad vaatamata suhtelisele vaesusele üsna sümpaatse mulje.

Ületame Mosambiigi-Zimbabwe riigipiiri ning siseneme maale, mida lapsepõlvest ja noorusajast mäletan Lõuna-Rodeesia või lihtsalt Rodeesia nime all. Liiklus on endiselt vasakpoolne. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Zimbabwes esineb koolerat. Jaanuarist märtsini kestev vihmaperiood aitab kaasa koolera epideemia levikule. Meditsiinilise abi saamise võimalused on piiratud. /.../ Elektri-, vee-, telefoni- ja meditsiiniteenuste saamine ei ole kogu riigis tagatud. Kandke alati kaasas isikuttõendavat dokumenti. Sõjaväeobjektide, valitsusasutuste, lennujaamade, saatkondade ja ametnike pildistamine on keelatud. Narkootikumide omamise eest on ette nähtud karmid karistused. Ärge kandke kaasas väärismetalle ilma nende päritolu tõendavate dokumentideta.” Muide, koolera-hoiatused on ülisuurelt nähtaval ka Zimbabwe piiripunktis. Ja jälle üritavad rahavahetajad meid tüssata. Sel korral ei lähe nende kaval plaan läbi.

Kui eespool oli juttu baobabist ja marula-puudest, siis nüüd on siin-seal on näha ka mahagoni- (lad k Swietenia mahagoni) ja tiikpuid (lad k Tectona grandis), millest saadakse sisekujunduses ja mööblitööstuses väga hinnatud puitu.

Vaid vähestes kohtades meie senisel reisil on elektriga varustatus olnud ööpäevaringne. Siin, Kotwa külas, kuhu jääme ööbima, on lubatud elektrit õhtul kella kuuest üheteistkümneni. Eks näis.

E 14 jaan: Kotwa - Suswe - Harare, 19−23 °C, õhurõhk 845−926 mbar, kõrgus merepinnast 750−1530 m, vihm, põhja- ja kirdetuul 8 m/sek, suhteline õhuniiskus 78−94%, päikeseloojang 18:37, läbisõit 218 km

AfricaZimbabweRainySeasonTeekond pealinna poole kulgeb läbi kaunite pinnavormidega maastiku. Maapinnalt kerkivad  sajakonna meetri kõrgused ümarad graniitkaljud. Ühel sellisel kaljul asuvad Mutoko varemed (XIV saj). Pöörame maanteelt kõrvale, sõidame läbi väikese jõe (pildil) ning ronime kalju otsa. Mutokost on säilinud valitseja koobas ja mõned müürid. Sõites tagasi maantee poole, vajuvad 005 ERP rattad vähemalt poolest saati märja savise liiva sisse. Panen sisse aeglusti, proovin liikuda edasi, siis tagasi, kuid Land Cruiser on lootusetult põhja peal kinni. Kui üleeile aitas SILK 1 vintsi abil porist välja ühe kohaliku auto, siis nüüd ei pääse vintsi abita liikuma 005 ERP.
Hilisel pärastlõunal jõuame Hararesse (shona k ‘see, kes ei maga’,
kohalikus slängis Halemu, aastani 1982 ametlikult Salisbury). See on tõeline city. Peale Djiboutist lahkumist oleme ligi poolteist kuud veetnud telkides, tagasihoidlikes lodge’ides, odavates hotellides, niisketes oludes. Nüüd, pealinnas, jääme üheks ööks hotelli “Meikles”, mida peetakse Zimbabwe, aga võib-olla isegi kogu Aafrika parimaks hotelliks. Üle pika aja saame sauna ja basseini ujuma. Meie metsistunud väljanägemine ja matkarõivad on küll vastuolus hotelli restorani luksusliku interjööri ning kergelt dekadentliku atmosfääriga, kuid see ei takista nautimast tõeliselt maitsvaid roogasid.

Meie passides puuduvad endiselt Angola viisad. Saame teate, et seoses viisade taotlemisega veerevad ikka ja jälle ette kõikvõimalikud bürokraatlikud takistused. Kord pole taotluse esitamiseks õige aeg, teinekord on esitatud dokument aegunud, siis jällegi puudub mingil dokumendil vajalik tempel jne. Notariaalselt kinnitatud ning portugali keelde tõlgitud väljavõtteid karistusregistrist (nägime nende saamiseks nii palju vaeva) pole aga tarvis, sest 2 nädalat tagasi, alates 1. jaanuarist 2013 hakkasid Angola saatkondades kehtima uued nõuded. Loodame muidugi parimat, ent igaks juhuks heidan veel kord pilgu Aafrika kaardile − mis ootab meid ees, kui me viisasid Angolasse sissesõiduks ei saagi? Angolast möödumine meritsi on pea võimatu, sest teadaolevalt puudub laevaühendus Namiibia ja Kongo Demokraatliku Vabariigi vahel. Või mööduda Angolast maad mööda ida poolt läbi Zambia? Ei tohiks ju Zambia viisa hankimine olla sedavõrd keeruline. Jah, aga... see tähendaks neljakohalist arvu lisakilomeetreid mööda Kesk-Aafrika džungleid ning mahajäämist reisigraafikust vähemalt nädala võrra. Pealegi, läbida ilma teejuhita suur osa Kongo DVst, teadmata kuivõrd sealsed teed on vihmaperioodil üldse läbitavad − see väljavaade pole kuigi meelitav.
Ega’s lood Maliga pole paremad. Meil on küll olemas Mali viisad, kuid rahvusvahelised uudistekanalid edastavad juba mõnda aega teateid, et Prantsuse armee pommitab Malit, eriti Bamakosse viivaid teid, takistamaks mässuliste jõudmist pealinna. Ja meie teekond peaks kulgema just jäbi Bamako. Praegu on liiga vara vastu võtta mingeid otsuseid, ootame, ehk situatsioon muutub.

T 15 jaan: Harare - Chivhu - Masvingo - Great Zimbabwe / Mutirikwi (Mutirikwe) järv, päikesetõus 5:33, 20−28 °C, suhteline õhuniiskus 83%, vihm, põhja-kirdetuul 8 m/sek, õhurõhk 849−889 mbar, kõrgus merepinnast 1175−1500 m, läbisõit 326 km

AfricaShonaWomanKes moodustavad Zimbabwe elanikkonna? Shonasid* (pildil vasakul) on ligi 80% rahvastikust, ndebelesid on 15–16%, peamiselt Bulawayo ja Victoria joa piirkonnas. Nende kahe hõimu vahel on ammustest aegadest kerge vaen ja rivaalitsemine. Oma arvukuse tõttu on shonad valitseval positsioonil. Vastavalt kahele erinevale hõimule kõneldakse lisaks inglise keelele riigis kahte kohalikku − shona ja sindebele (ehk põhja-ndebele) keelt. Shona-keelseid sõnu on lihtsam meelde jätta, kuna nende hääldamisega ei teki erilisi probleeme: makadii? (‘kuidas käsi käib?’), ndatenda (‘tänan’), mangwanani (‘tere hommikust’). Eriti lihtne on meelde jätta uuemaid sõnu, mis on mõjutusi saanud inglise keelest: boyz (‘poiss’), taimi (‘aeg’), coldaz (‘külm’) jne. Sindebele häälduse teeb meie jaoks komplitseeritumaks asjaolu, et selles − nagu ka suulu keeles − on kasutusel 3 nõnda-nimetatud imihäälikut, mida tähistatakse ladina tähtedega: C, X ja Q. Neist viimane häälik meenutab heli, mis tekib korgi eemaldamisel pudelilt.

Õhtu eel jõuame kohta, mida nimetatakse Great Zimbabwe. See on tõeline üllatus, poleks osanud oodata troopilisest Aafrikast sellist mastaapset kivist linnust (XI−XV saj). Nüüd hakkab kohale jõudma, miks nimetatakse Zimbabwet (shona k karanga dialektis ‘suured kivimajad’: dzimba = ‘majad’, mabwe = ‘kivid’; teise tõlgenduse kohaselt shona k zezuru dialektis dzimba-hwe = ‘auväärsed majad’) Zimbabweks. Oletuste kohaselt elas siin hiilgeaegadel (ca 1200−1500) üle 10 000, võib-olla koguni 18 000 inimest ning siit valitseti väga suurt Lõuna-Aafrika piirkonda − Zimbabwe Kuningriiki. Impeeriumi taset näitab ainuüksi fakt, et kaubavahetust peeti koguni Hiinaga. Kes rajasid Suur-Zimbabwe? See küsimus on üles kütnud kirgi nii teaduslik-arheoloogilisel kui ka ideoloogilis-poliitilisel pinnal. Tänapäeval usub enamik uurijaid, et suurejoonelise keskuse rajajateks olid bantu rahvaste hulka kuuluvate shonade esivanemad, sageli seostatakse Suur-Zimbabwe tsivilisatsiooni karanga hõimuga. Kuid 1960−1970ndate aastate Rodeesia ametlik ideoloogia ei lubanud seostada Great Zimbabwet mustanahaliste aafriklastega. Ka täna eksisteerib hüpotees, mis näeb linnuse tõenäoliste ehitajatena lembasid, rahvast, kel pidavat olema semiidi (juudi või Lõuna-Araabia) juured. Lennukama fantaasiaga mehed on välja pakkunud hüpoteese seostest legendaarse Seeba kuningannaga.

Jääme ööbima telkidesse Suur-Zimbabwe varemete vahetusse lähedusse.

* Shonade muusika ja tantsu kohta vaata täpsemalt siit.

AfricaZimbabweMonkeyTiinaK 16 jaan: Great Zimbabwe / Mutirikwi järv - Masvingo - Mandamabgwe - Shurugwi - Gweru - Gweru jõgi, 20−24 °C, vihm, õhurõhk 860−892 mbar, kõrgus merepinnast 1100−1450 m, läbisõit 205 km

Hommikul ajavad meid üles ahvid. Nad hüppavad puu otsast autotelgi katusele. Mitukümmend pärdikut piirab meid sisse hommikusöögi ajal. Nad on väga julged (pildil vasakul) ja mõneti isegi agressiivsed, tulevad ja haaravad leiba suisa käest.
Jalutame ühte shonade külasse. Onnid on ringikujulise põhiplaaniga, roost katustega, nagu mitmel pool mujalgi Aafrikas. On küll hommik, aga muusika ja tantsu ajaks pole see aeg liiga varajane. Kaks trummimeest, 3–4 lauljat ja 2 tantsijannat on väga atraktiivsed. Riietus on pisut kummaline − loomanahad kombineerituna varbrikus toodetud T-särkidega. Sõlmime nendega põhimõttelise eel-kokkuleppe, et nad tuleksid esinema 2015. aasta mais festivalile “Orient”. Eks näe, kas see idee ka teostub.*


AfricaZimbabweLionUigurVihmaperiood on oma nime vääriline. Alates 22. detsembrist pole olnud ühtki vihmavaba päeva, mis tähendab, et sajab juba 26ndat päeva!
Jääme telkima Gweru linna lähedal asuvasse lõvide rehabilitatsioonikeskusesse. Jalutades näeme kaelkirjakuid ja sebrasid. Päris eriline kogemus on jalutada ringi koos 6 kuu vanuste lõvidega. Nad on sõbralikud, lasevad end silitada (pildil vasakul). Ka mina ei suutnud end tagasi hoida kiusatusest suhelda noorte lõvidega lähemalt. Kuid “suuri kasse” ei maksa siiski liialt usaldada, rehabilitatsioonikeskuse omaniku vasakust käest on alles vaid õlavarre ülemine osa. Ka tema üritas kord oma hoolealusele pai teha.
Elevante pole siinkandis palju. Tahaksin siinkohal selle kohta lisada kommentaari. Kui elevandiluukaubandust hakati keelustama, siis kaugeltki mitte kõik riigid polnud sellega nõus. Näiteks oli vastuväiteid Zimbabwel, Botswanal, Namiibial ja Malawil. Nad väitsid, et nende elevandipopulatsioonid on piisavalt suured. Kui elevantide kaitseks astus välja Keenia eelmine president Daniel Toroitich arap Moi, siis vastassuuna liidriks kujunes Zimbabwe praegune president Robert Gabriel Mugabe. Ta ütles, et “elevandid võtavad palju ruumi ja joovad palju vett; nad peavad hõivatud alade ja toidu eest maksma oma luuga!” Zimbabwe, Botswana ja Namiibia tegidki ettepaneku, et peavad kinni vandliga kaubitsemise keelust, kui neil lubatakse müüa magama pandud ja loomulikku surma surnud elevantide luud. Kompromissiga jäid mõlemad pooled nõusse.

* See idee teostus. Shonade tantsuansambel Swerengoma esines edukalt “Oriendil” aastal 2015.

N 17 jaan: Gweru jõgi, 19 °C, õhurõhk 867 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1363 m

Hiljutine SILK 1-le Tansaanias tehtud pisiremont polnud piisavalt kvaliteetne. Pamper-kängururaud koos vintsi ja lisatuledega ei taha püsida auto küljes. Uigur leiab lähedalasuvast külast keevitaja ning lõunaks ongi auto taas sõidukorras.
Kuna tänaseks päevateekonnaks olime algselt kavandanud umbes 450 km ja praeguseks on tänu autoremondile juba pool valget aega läbi saanud, siis otsustame jääda siiasamasse veel üheks ööks telkima ning hakata liikuma edasi alles homme hommikul vara.
Hilisel pärastlõunal teeme paaritunnise paadisõidu Gweru jõel, mis kuulu järgi pidavat olema üpris kalarikas. Uigur ja Jaanus võtavad kaasa õnged, kuid ükski kala ei jää konksu külge. Seega õhtusöögi menüüsse värske kala ei kuulu.
Enne magamajäämist naudin läbi telgiseina Tõelist Looduse Sümfooniat: teose “partituuri” moodustavad linnulaul, tirtsude sirin, konnade krooksumine, jõe vulin, vihmapiiskade pladin ja tuule sahin, eemalt lisanduvad aeg-ajalt lõvide möirged ning madal kõuemürin.

R 18 jaan: Gweru jõgi - Bulawayo - Gwayi River, 21−24 °C, õhurõhk 856−883 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 1145−1448 m, läbisõit 447 km

Pole juba pea terve nädal sattunud e-levisse. Kuigi paar rida üleval pool on kirjas kuupäev 18. jaanuar, kirjutan seda blogi tegelikult 24. jaanuaril. Püüan mälu järgi taastada nädala olulisemad sündmused ja muljed ning need järgnevalt kirja panna. Loodetavasti blogilugejad andestavad mõningase pealiskaudsuse ja kiiruga tehtud ülestähendustega kaasnevad võimalikud ebatäpsused.

Lükkame hommikuse väljasõidu 2 tunni võrra edasi ning üritame läbi pilve paistva päikese käes kuivatada öösel märgunud telke, magamiskotte ja riideid.
Tee kvaliteet on hea ja liiklus peaaegu olematu, mistõttu lähevad kilomeetrid eeldatust kiiremini. Ent äkki peatab meid politsei. Selgub, et Land Cruiseritel puuduvad esiosas valged ja tagaosas punased reflektorid. Püüame küll seletada, et Toyota maasturid vastavad igasugustele rahvusvahelistele standarditele, esi- ja tagatuled täidavad ühtlasi reflektori funktsioone ning erinevalt siinsest tavast sõidame ka päeval sisselülitatud tuledega, olles seega hästi nähtavad. Aga selgitustest ei piisa, oleksime autokerele ikkagi pidanud kleepima reflektor-kleepsud. Kummagi auto eest tuleb maksta 20 USA “dhombi” (nii kutsutakse slängis dollareid) suurune trahv ja sellest ei pääse. Midagi tobedamat on raske välja mõelda.

Teeme vahepeatuse hüäänkoerte (lad k Lycaon pictus) kaitsealal / rehabilitatsioonikeskuses. Neid loomi oli Aafrikas kunagi väga palju ja nende levikuala lai. Tänapäeval elavad nad väga piiratud aladel ning nende koguarv olevat vaid 5000 kandis. Inglise keeles tuntakse hüäänkoera paljude nimede all, levinuim on siinkandis painted dog (‘maalitud koer’), kuid aegajalt räägitakse ka aafrika metsikust koerast, aafrika jahikoerast, maalitud hundist, maalitud jahikoerast, kirjust koerast jne. Kirju on see loom tõepoolest, justkui pintsliga oleks kehapinnale kantud pruune, musti ja valgeid värvilaike.

L 19 jaan: Gwayi River - Hwange - Victoria Falls - Victoria (Mosi-oa-Tunya) juga, 24−31 °C, õhurõhk 890−900 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 680−1075 m, päikeseloojang 18:59, läbisõit 206 km

Hommikul äratavad meid kümmekond paaviani, kes jooksevad mööda onni katust ning teevad põrgulärmi. Need tunduvad olevat seninähtud paavianidest suuremad. Arvatavasti on tegemist karupaavianidega (ingl k chacma baboon, lad k Papio ursinus).
AfricaVictoriaFallsVõtame suuna loodesse, kuulsa Victoria joa (pildil vasakul) poole. See on hiigelkosk Zambezi jõel Zambia ja Zimbabwe piiril. Esimese eurooplasena nägi juga ilmselt šoti misjonär ja maadeavastaja David Livingstone, kes nimetas selle kuninganna Victoria auks Victoria Falls. Kuigi juga pole maailmas kõrgeim ega ka mitte kõige laiem, on ta suurim langeva veeseina pinna poolest. Selle laiuseks on tavaliselt 1708 m, suurvee ajal isegi paarisaja meetri võrra laiem, ja suurimaks kõrguseks 108 m. Keskmiselt langeb igas sekundis kosest alla üle 1088 m³ vett, madalvee ajal muidugi kordades vähem, aga suurimaks veehulgaks on mõõdetud 7079 m³/s. Veepritsmed võivad tõusta poole kilomeetri kõrgusele ning olenevalt ilmast võib joa kohal hõljuv veepritsmete pilv olla nähtav kümnete kilomeetrite kauguselt. Küllap tuleneb sellest ka joa kohalik nimi Mosi-oa-Tunya (tokaleya tonga keeles ‘mürisev suits’). Täna veepilv ilmselt poole kilomeetri kõrgusele ei küündi, kuid igatahes on kogu kose ümbrus veepritsmeid täis, õhk on lausa “paks”. Tundub, et tegemist on paduvihmaga, tegelikult langeb maa peale tagasi kosest õhku paiskunud vesi. Meil on kaasas vihmajoped või -kiled, üritame nendega eelkõige kaitsta vee ja niiskuse eest dokumente ning foto- ja videokaameraid. See ei õnnestu kuigivõrd. Kui ikka vett nagu ämbriga pähe valatakse... Pildistamine on komplitseeritud, objektiiv kattub hetkega veepritsmetega. Parimal juhul on ehk mõni üksik foto enam-vähem kasutamiskõlblik. Oleme aluspesuni läbimärjad. Kuid vaatamata ebamugavustele on vaatepilt äärmiselt elamuslik ja igati võimas. Taevast langev veemass vaid võimendab muljet looduse väest. Jõeäärne “vihmamets”, mis koosneb peamiselt mopaani- (lad k Colophospermum mopane), tiigi- (Tectona grandis) ja miombopuudest (Brachystegia), veepuuduse üle kurta ei saa.
On märkimsväärne, et erinevalt näiteks Niagarast pole Victoria joa ümber tunglemas tuhandeid turiste, vähemalt mitte täna. Läbinud mõne kilomeetri pikkuse jalgraja, näeme peale oma reisiseltskonna vaid 7 inimest, kes näivad olevat zambialased või zimbabwelased. Kokkuvõtteks jääb üle tõdeda, et Victoria juga on Kilimanjaro kõrval vaieldamatult üks African Roundi seniseid kõrghetki.

Millalgi 90ndatel aastatel kirjutasin teose orelile ja pealkirjastasin selle “Chant of Lunar Rainbow” ehk “Kuuvikerkaare laul”. Kuigi ma polnud kuuvikerkaart ealeski näinud, visualiseerus see ometi mu vaimusilmas ning inspireeris looma muusikat. Justkui iseenesest hakkasid kõrvus kostma oreli helid. Miks ma sellest praegu räägin? Seepärast, et Victoria juga on üks neid väga väheseid kohti maailmas, kus see nähtus esineb. Kuuvikerkaar on nähtav harva, täiskuu ajal vaid umbes 3 ööl. Kuu ei tohi seejuures olla liiga kõrgel ning nähtavale ilmub vikerkaar kuu asukohale vastaspoolses taevakaares. Kuna öösel on valgust vähe, paistab see inimsilmale valgena, üksnes pika säriajaga tehtud fotodel võib näha vikerkaart värvilisena. Järgmine kord peaks Kuu kerakujulisena ilmuma taevasse 27. jaanuaril, st alles 8 päeva pärast. Seetõttu jääb üle vaid kahetseda, et sedakorda jääb meil kuuvikerkaare fenomen nägemata.

P 20 jaan: Victoria Falls - Zambezi jõgi / Zambia piir - Victoria Falls, 26−30 °C, õhurõhk 900−902 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 965−975 m, päikesetõus 5:56, loojang 19:01, läbisõit 68 km

AfricanRoundJaanusRaivo ja Tiina igahommikusest jooksutrennist on tekkinud sõltuvus. Nad ei jäta hommikujooksu vahele isegi siis, kui koht pole selleks kõige sobivam. Nõnda osutan neile täna “turvateenust”, sõites poolavatud uksega autoga jooksjatest paari meetri kaugusel kiirusega 10 km/h. Kui teele peaks ilmuma elevant, lõvi või mõni muu hetkel soovimatu elukas, oleks jooksjatel võimalus kiiresti põgeneda autosse.

Meil õnnestub väljuda Zimbabwe piiridest nõnda, et passidesse ei lööda riigist väljumise templeid. Vastasel juhul ei saaks me enam tagasi tulla Zimbabwesse, sest meie viisad võimaldavad vaid ühekordset sisenemist. Aga miks üldse lahkuda riigist? Sest me tahame minna Victoria joa vahetus läheduses sillale Zambezi jõel ja isegi teisele poole jõge Zambia poolele, kuigi ametlikult on see veel nn eikellegi maa. Sillalt sooritavad Uigur ja Jaanus benji-hüppe 111-meetrisesse sügavikku. Hüpe on vägev, hoopis midagi muud kui Pekkaniska otsast Tallinna Lauluväljakul. Tahaksin ka ise hüpata, kuid peale ühte pool-õnnestunud langevarjuhüpet pool-katkiselt lennukilt Kuubas lubasin ühele väga lähedasele inimesele, et enam ma “selliste” asjadega ei tegele. Ent teatud adrenaliinilaksu saab ka pealtvaataja rollis olles. Muuhulgas olgu öeldud, et vaid veidi enam kui aasta tagasi purunes siinsamas Zambezi jõe sillal kummiköis, kui benji-hüpet oli parajasti sooritamas Austraaliast pärit neiu Erin Langworthy.

AfricaZimbabweMoneyEi tahaks siinkohal hakata pikalt rääkima Zimbabwe majanduse krahhist ja hüperinflatsioonist, mille haripunkt jäi 5 aasta tagusesse aega. Olgu siinkohal lisatud vaid foto aastal 2008 välja antud rahatähest − 20 000 000 000 (kakskümmend triljonit!) Zimbabwe dollarit. Omandan ühe sellise maksevahendi suveniirina, saades seega “triljonäriks” jättes vahele miljonäri ja miljardäri tasemed. Ei tea, kas nüüd on lootust pääseda “Äripäeva” rikaste edetabelisse. Muide, nimetatud rahatäht pole veel kõige suurem, erilise kurioosumina satun nägema 2009. aasta jaanuaris välja antud paberraha, millel ilutseb number 100 000 000 000 ehk sada triljonit. Vaatamata suurtele rahanumbritele asub Zimbabwe väidetavalt maailma vaesemate riikide hulgas kolmandal kohal, meeste eeldatav keskmine eluiga on 37 aastat, naistel 34, üle 20% protsendi elanikkonnast on nakatunud HIVi / AIDSi. See on kurb statistika.

Zimbabwes on toidulaud mõnevõrra muutunud. Endiselt on kõikjal saadaval oad tomatikastmes, kuid vaatamata eespool kirjeldatud statistilisele vaesusele on ulukiliha valik muutunud rikkalikumaks: kudu, impaala, pühvel, eland, siga, samuti pärlkana. Reisikaaslaste hinnangul on krokodillisaba siin maitsvam kui kusagil mujal. Ja midagi erilist − umbes 5 cm pikkused mopani-ussid, mida kohapeal tuntakse ka macimbi nime all. Ehkki nende väljanägemine pole kuigi isuäratav, pidavat need olema hõrgu maitsega.

Õhtul naudime kohalike rahvamuusikute esinemist. Laulu ja tantsu saadavad mitut tüüpi trummid, mõned neist on hiigelsuured. Muusikute esinemisest teen ka audiosalvestuse player. Kui autos oleks veel vaba ruumi, ostaksin kaasa 2 tonga stiilis trummi, kuid kahjuks on meie Land Cruiserid nendetagi pilgeni täis.

E 21 jaan: Victoria Falls - sisenemine Botswanasse - Kasane - laager Chobe jõe ääres, 23−33 °C, õhurõhk 892−904 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 963−1060 m, päikesetõus 6:00, läbisõit 107 km

AfricaHipopotamusSiseneme Botswanasse ja jätkame vasakpoolse liiklusega. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Kandke endaga alati kaasas isikuttõendavat dokumenti... mitte kanda kaasas suurtes kogustes sularaha. Kõik narkokuriteod on... rangelt karistatavad ja karistusmäärad on pikad. Botswana kinnipidamisasutuste tingimused ei ole võrreldavad Euroopa omadega. /.../ Valitsuse ja sõjaväe hoonete pildistamine on keelatud, samuti on soovitatav luba küsida kohalike elanike pildistamiseks. Malaariasse nakatumise oht on kõrgeim vihmaperioodil oktoobrist aprillini, kuid oht on kõrge ka teistel kuudel. Metsloomade ning kariloomade paljususe tõttu teedel soovitame vältida sõitmist öösel ning olla äärmiselt ettevaatlik ka päevasel ajal.”

Paigaldame oma laagri Kasanesse mitte kaugele Chobe jõest. See on piirkond, kus saavad nurkapidi kokku Botswana, Namiibia, Zimbabwe ja Zambia, ning Angolagi jääb siit vaid sajakonna kilomeetri kaugusele läände. Pimeduse saabumiseni on jäänud veel 4 tundi, kulutame selle aja paadisõiduks mööda Chobo jõge. Jõe teisel kaldal on juba Namiibia, täpsemalt Namiibia “emamaast” kaugele itta väljaulatuv Caprivi Strip. Ilm on paadisõiduks ja ümbruse vaatlemiseks sobiv: +33°, tuulevaikne, päike paistab. Kuid seda ilma ei jätku kauaks, läänetaevas muutub tumesiniseks ning väga selgelt on näha, millise kiirusega läheneb vihmafront. Mõne hetke pärast on pilt järgmine: meil on seljas vihmajoped, püüame kaitsta kaameraid vihma eest, tuule kiirus on äkitselt tõusnud hinnanguliselt 25−32 meetrini sekundis, kõik kinnisidumata asjad on paadis pikali, tuul on viinud lendu nokkmütsid ja muud lenduvad esemed, eemal on näha välgusähvatusi. Kuid tunni aja pärast on jälle kõik pea endine − päike ja tuulevaikus. Nii vees kui kaldal on palju jõehobusid, samuti elevante. Läheneme kaldale ning ühele emasele jõehobule vist tundub, et meie paat võib olla ohtlik tema paarikuusele järglasele. Ta üritab paati korraks rünnata, jookseb valjult häälitsedes meie poole (ülal pildil). On kõhe tunne. Kuid siis ründaja taganeb.

T 22 jaan: laager Chobe jõe ääres - Ngoma Bridge - laager Shorobe lähedal, 23−31 °C, õhurõhk 903−907 mbar, kõrgus merepinnast 925−965 m, läbisõit 283 km

Kasanes täiendame söögi- ja joogivarusid mitmeks päevaks, sest kogu Okavango deltas pole ühtki väikseimatki poodi. Võtame suuna edelasse. Esialgu liigume üpris kiiresti mööda tasast asfaltteed. Kuid edasi... teed kui niisugust enam polegi, sõita tuleb liivas, kus õiget suunda näitavad vaid rattaroopad ja varasemad autojäljed. Ei saa sõita kiiresti, kuid pehmes liivas sõitmine vähemalt ei raputa nii jubedalt nagu Keenia kiviteed ja kiviklibused off-roadid. Seejärel muutub pinnas vesiseks ja poriseks, sageli peame teerajalt kõrvale sõitma, et mitte porisse kinni jääda. Autode originaalvärvi pole peaaegu näha, autod on kaetud tolmu-, savi- ja porikihiga. Mudaseid, vaid 4WDga läbitavaid metsa- ja põlluvaheteid esineb ju Eestiski, ses mõttes pole siin midagi uudset. Vahe seisneb vaid selles, et sääraseid teid mööda me ei sõida pikki distantse 10−12 tundi järjest, näiteks Saaremaalt Võrru.
Kõikjal on näha elevantide hiiglaslikke junne, jalajälgi ja purukstallatud põõsaid. Iga mõne kilomeetri järel ilmub teele kas üksik elevant või elevantide kari. Pole ka ime, sest Botswana selles piirkonnas elab neid umbes 120 tuhat. Sellisel rajal liikumisel järgime kindlaid reegleid. Kui elevandid on ees piisavalt kaugel, peatume ja ootame kuni nad astuvad meie liikumisteelt kõrvale. Kui nad aga ilmuvad äkitselt kusagilt puude ja põõsaste vahelt auto vahetusse lähedusse, vajutame vaid gaasipedaali, sest metsikute elevantide rünnakud autode vastu pole välistatud.* Lisaks elevantidele on tee ääres pühvlid, sebrad, kaelkirjakud, mitut liiki antiloobid... Oleme oma African Roundi ekspeditsiooni jooksul läbinud mitmeid kuulsaid rahvusparke − Serengeti, Maasai Mara jt. Neil kõigil on turismi mekk man, tuleb läbida pargi värav, tasuda sisenemise maks, kõikjal on näha safariautosid ja kaameratega turiste. Aga siin, me pole rahvuspargi territooriumil, ent loomi on näha kordades rohkem. See kõik on päris... Hilisõhtul kostavad tirtsude siristamisest läbi imelised häälitsused player.

Tänane päev on eriline − POLE SADANUD TILKAGI VIHMA! Alates 22. detsembrist kuni eilseni on sadanud absoluutselt iga päev, vahel rohkem, vahel vähem. Kuid täna − esimene vihmavaba päev täpselt kuu aja järel. Kas lõpuks ometi hakkab vihmaperiood läbi saama?

* Botswanas probleeme elevantidega ei tekkinud, kuid aasta hiljem “African Roundi” “sabaotsas” Lõuna-Aafrikas ei aita ka ülalnimetatud reeglite järgimine. Näeme tõsist vaeva, et põgeneda meid ründava ja taga ajava vihase suure isase elevandi eest. (kommentaar lisatud 25.02.14)

K 23 jaan: laager Shorobe lähedal - Okavango delta / Moremi, 21−33 °C, õhurõhk 905−909 mbar, kõrgus merepinnast 925−985 m, läbisõit 129 km

Hommikul ärgates näeme, et meie telkide ümbrus on täis leopardijälgi. Selgub, et meie teejuht kohtuski öösel pissile minnes emase leopardiga. Õnneks piirdus kohtumine vaid üksteise silmitsemisega mõnemeetriselt distantsilt, ei midagi enamat.
Kirjeldades kohtumist leopardiga, pöördub teejuht mu poole ikka sõnadega “Mister Peeter” ja “sir”. Siin keset metsikut loodust telkide vahel kõlavad need tiitlid iseäranis formaalselt. Tunnen end veidi kohmetult, sest oleme jõudnud teejuhiga juba piisavalt sõbruneda. Meie vahel leiab aset järgmine lühike vestlus. “Please don’t call me Mister Peeter nor sir, just say Peeter. Do you understand?” Ja vastus kõlab: “Yes, sir!

Võtame suuna Okavango delta poole. Teed on parajasti ületamas kilpkonn, kilbimustri tõttu nimetatakse siinkandis seda liiki leopard-kilpkonnaks. Et edasi sõita, peame ta teelt ära tõstma. Seejärel näeme hüäänkoerte karja. Nad on maha murdnud mingi saaklooma, ilmselt antiloobi. Breakfast on parajasti jõudmas lõppfaasi, alles on veel kaks verist kintsu.

Okavango soo on suur sisemaa delta. See moodustub Okavango jõe veest, mis voolab Kalahari äravooluta valgalale. Kunagi oli see piirkond osa iidsest Makgadikgadi järvest, mis kuivas ja täitus liivaga varases holotseenis umbes 10 000 aastat tagasi. Okavango jõgi tekitab hooajalisi üleujutusi, tuues suvist (jaanuar-veebruar) vihmavett Angola mägialadelt. Igal aastal voolab siia ca 11 km³ ehk 11 triljonit liitrit vett. Kõrge temperatuuri tõttu on auramine suur ning veetase on pidevas muutumises. Märkimisväärse osa veest “joovad” ära taimed. Kuna sool ei aurustu, siis piirkonna vesi on erakordselt soolane ning paljudele veeloomadele sobimatu elukeskkond. Aastane sademetehulk piirkonnas on keskmiselt 450 mm, enamik sellest sajab detsembrist märtsini tugevate pärastlõunaste äikesevihmadena. Detsembrist veebruarini on väga niiske ja päevased temperatuurid võivad tõusta kuni 40 °C, ka ööd on soojad.

AfricanRoundWaterTahaksime täna laagrisse jääda Moremisse. Teekonna teine pool kulgeb praktiliselt soos (pildil vasakul), iga sajakonna meetri järel peavad maasturid “sukelduma” kas madalamasse või sügavamasse vette. Raskemaks katsumuseks osutuvad need teelõigud, kus tuleb 100−200 m sõita vees, mis ulatub üle kapoti serva. Ühe sellise lombi läbimisel jääb kapotile pidama kala, viskleb seal umbes minuti ning prantsatab siis tagasi vette. Jääb vaid üle olla tänulik Raido Rüütlile, kes kunagi soovitas viia Land Cruiserite sildade tuulutusavad kõrgemale. Kui me poleks seda teinud, oleks juba ammu tunginud vesi tuulutusavadest sisse. Kuid meie sõidukid pole siiski amfiibautod − peale ühe järjekordse lombi läbimist “läheb lolliks” 005 ERPi pardakompuuter. Peale mõlema aku miinusjuhtmete lahtiühendamist saame auto taas normaalsesse sõidukorda. Selline maal ja vees kulgemine võtab palju aega, viimase 55 km läbimine võtab aega üle 5 tunni. Ja kütust kulub oi-oi kui palju, vähemalt 2 korda rohkem kui tavalisel kuival pinnaseteel sõites.

Okavango deltas ja selle ümbruses elab 5 etnilist gruppi, igaühel oma identiteet ja keel. Need on hambukushu (samuti tuntud kui mbukushu, mabukuschu, haghuva), dceriku (dxeriku, diriku, gceriku, giriku), wayeyi (bayei, bayeyi, yei), bugakhwe (kxoe, khwe, kwengo, barakwena, g/anda) ja ||anikhwe (gxanekwe, //tanekwe, “jõe bushmanid”, “soo bushmanid”, g//ani, //ani)* hõimud. Hambukushud, dcerikud ja wayeyid kuuluvad bantude hulka ja tegelevad traditsiooniliselt hirsi ja sorgo kasvatamise, kalapüügi, jahi ja korilusega, samuti karjakasvatusega. Bugakhwed ja ||anikhwed on bushmanid, nemad on kala- ja jahimehed ning korilased. Viimase 20 aasta jooksul on suur osa delta elanikest asunud elama Mauni linna.

Hilisel pärastlõunal teeme delta kitsastes kanalites mõnetunnise ringsõidu väikese paadiga.

*Ebatavalised kirjamärgid hõimunimedes pole näpukad, need tähistavad Aafrika lõunaosa keeltele iseloomulikke imihäälikuid.

N 24 jaan: Okavango delta / Moremi - Shorobe - Maun, 21−33 °C, õhurõhk 903−908 mbar, kõrgus merepinnast 955−1000 m, läbisõit 183 km

Palava ilma tõttu jõime eile õhtul üsna palju, mistõttu öösel tekib vajadus telgist väljumiseks. See aga osutub problemaatiliseks, sest leiame laagriplatsil jalutamas elevandiema koos kahe beebiga. Vaid veidi eemal häälitsevad hüäänid. Ja siinsamas autode ja telkide vahel söövad rohtu jõehobud. Õnneks elevandid peagi lahkuvad. Ent jõehobudel ei paista lahkumisplaane olevat. Peale mõningat kannatamist tuleb siiski telgist väljuda ja loota, et jõehobudega kokkupõrget ei teki. /.../ Ei tekkinud!
Eilne ja tänane sõit võtab eeldatust sedavõrd enam kütust, et nüüdseks on selge, olemasoleva diislivaruga me kindlasti ei jõua lähima tanklani Mauni. Eriti kiiresti tühjeneb SILK 1 kütusepaak. Kohalik paadimees nõustub müüma 10 liitrit diislikütust, mille valame SILK 1 paaki. Sellega saame välja deltast, ent sellest ei piisa ikkagi tanklani jõudmiseks. Rasketes oludes on inimesed tavaliselt abivalmid, delta piiril nõustub üks autojuht meile loovutama oma varukanistritäie kütust. 20 liitri eest maksame küll päris kõrget hinda − 250 pulat, kuid oleme sellega päästetud.
Jõudes Mauni avastan, et 005 ERPi esiosast on lahti murdunud numbrimärk koos alusega. Küllap vesi, muda, liiv, roog või oksad murdsid selle küljest. Riigipiiridest me registreerimisnumbrita arvatavasti üle ei pääseks. Niisiis Maunis võtame asjatoimetused ette tähtsuse järjekorras: vahetame dollareid puladeks, täidame kütusepaagid, laseme valmistada kaks uut 005 ERP numbrimärki* (igaks juhuks ühe tagavaraks), täiendame vee- ja toiduvarusid.
Ja muide, täna, 24. jaanuaril tähistavad Sunni muslimid Prohvet Muhammadi sünnipäeva (Koraani-araabia k ‎ مَولِد النَّبِي, mawlidu n-nabiyyi). Meie kalendri suhtes on see liikuv püha, mis jääb islamikalendri 3. kuu Rabi’ al-awwali 12. päevale. Ei tea, kas Muhammadi sünnipäeval selles asjas ka mingi roll on, aga meieni jõuab kauaoodatud õnnis teade, et Angola Saatkond Stockholmis on väljastanud meile Angolasse sisenemiseks viisad, mis olid pikka aega küsimärgi all.

* Botswanas valmistatud numbrimärgid on plastmassist ning paari sentimeetri võrra lühemad Euroopa standardist. Igatahes ületasime selle numbrimärgiga 10 riigipiiri Aafrikas ja 6 riigipiiri Euroopas ning kordagi ei pööranud ükski piiriametnik sellele tähelepanu. Standardile vastava numbrimärgi puudumine auto esiosast osutus tõsiseks takistuseks Eesti Vabariigi (!) piiril.

R 25 jaan: Maun - Crocodile Camp - Maun, 25−40 °C, pilvitu, õhurõhk 909 mbar, kõrgus merepinnast 938 m, läbisõit 94 km

Sõidame Mauni lähedal asuvasse krokodillifarmi. Selgub, et 2 kuud tagasi lõpetati siin krokodillide kasvatamine ning ühtki hambulist elukat enam pole. Kuhu nad viidi, mis neist sai? Jääbki selgusetuks.
Mauni tagasi sõites aitame välja tõugata pehmesse mudasse kinnijäänud maasturi ja samuti autohaagise.

Autota ringi liikuda on piinarikas, päike on keskpäeval peaaegu seniidis ja alates lõunatundisest kuni varajase õhtupoolikuni küündivad temperatuurimaksimumid 40 soojakraadini.

AfricaBirdsSongJuba mitmendat päeva kummitab lühike viisijupp, mis saadab meid kõikjal. Eestimaa tuvidest veidi erinevad punaste silmadega kohalikud tuvid muudkui kordavad ja kordavad tundide kaupa oma laulu. Püüan selle kirja panna “inimeste noodikirjas” (vasakul). Tundub, et noodistatud fraas pole siiski kõigile isenditele kohustuslik, mõne tuvi laul erineb kirjapandust kas helikõrguste, rütmi või tempo poolest.

L 26 jaan: Maun - Toteng - Bothatogo - Kuke - D’Kar - Ghanzi, 25−40 °C, pilvitu, õhurõhk 887−909 mbar, kõrgus merepinnast 934−1145 m, läbisõit 307 km

Täna möödub täpselt 2 kuud päevast, mil lahkusime Eestist. Alles 62 päeva reisil, kuid on tunne, et möödunud on juba terve igavik. Nii palju muljeid, elamusi, kohtumisi, infot.

Jõuame Kalahari (kgalagadi − tswana k ‘veeta paik’) kõrbesse, mis tegelikult on poolkõrb. Siin pole kõrgeid liivaluiteid, on vaid tasane liivane ala, mis on kaetud rohttaimede ja põõsastega. Kuna praegu on kõrbe kohta suhteliselt vihmane periood, on taimestik veel piisavalt roheline. Kliima on Kalaharis ülimalt kontinentaalne. Kella 4 paiku pärastlõunal näitab kraadiklaas varjus 40 soojapügalat, aga suvel võib temperatuur tõusta 50 kraadini. Talvel öösiti pidavat siin olema aga miinuskraadid.
Telkima jääme bushmanite küla kõrvale Ghanzi lähedal. Katusetelkide paigaldamine on ebamugav, sest metalldetailid on päikesest tulikuumad. Välja tuleb otsida kindad.

AfricaBotswanaBushmen  AfricaBotswanaBushmenFire
Bushamnite (piltidel ülal) probleemid on Botswanas väga tõsised. Valitsus on otsustanud nad tsiviliseerida ning evakueerida Botswana lõunaosa kõrbealadelt ning Kalahari looduskaitsealalt. Neile on loodud uusi asundusi, aga... Nad on harjunud elatuma korilusest ja jahipidamisest, uus eluviis ei näi neile sobivat. Need bushmanid, kellega kohtume ja tõlgi vahendusel suhtleme, käivad küll endiselt loomanahkades ja suurel määral on säilitanud traditsioonilise elulaadi, kuid paljud noored mehed on langenud alkoholismi ohvriks. Aivo saab siit päris huvitavat videomaterjali − mitmesuguste metsikute taimede väljakaevamine, joogi- ja kätepesuvee väljapressimine taimejuurtest, tule tekitamine, kanepi suitsetamine luust piibus, usside kogumine toiduks, ravimtaimede kasutamine jne. Õhtul lõkke ääres saame osa bushmanite lauludest ja tantsudest. Naised istuvad tagaplaanil, laulavad ning rõhutavad rütmi käteplakuga. Esiplaanil tantsivad mehed, nende jalgade küljes on kuivatatud viljadest valmistatud kõristid, mis markeerivad tantsusamme. Peomeeleolu vähendab fakt, et siiasamasse roomab umbes 3 meetri pikkune must mamba (lad k Dendroaspis polylepis). Kuigi must mamba on levinud kogu Aafrika idaosas pea kõikjal meie poolt seni läbitud maades, kujuneb praegune hetk meie esimeseks vahetuks kohtumiseks selle mürgise roomajaga. Kuigi nime poolest “must”, paistab ta õhtuhämaruses pigem hallikas-pruunina. Bushmanid võtavad talt elu. Maost on kahju, ent bushmanite tegu on mõistetav, sest just must mamba on nii mambade kui ka madude hulgas üldse üks kõige ohtlikum. Teda peetakse maailma kiireimaks maoks, kes võib liikuda 11 km/h ja hetketi isegi kuni 20 km/h, ning ta on ka üks kõige mürgisemaid. Siinkandis kutsutakse tema hammustust “surma suudluseks”. Ja tõepoolest, kui mustalt mambalt hammustada saanud inimesele pole võimalik kiiresti manustada antiseerumit, lõpeb mürgistus pea alati surmaga.

Muide, bushman ega bushmen pole viisakas öelda, sellist määratlust peavad nad ise halvustavaks, selle asemel tuleb öelda san-rahvas. (Sarnaselt nagu ingliskeelses kõnepruugis tuleb neegri kohta öelda black.)

Tõnult saabub teade, et tema ja Priit jõudsid juba Windhoeki. Nad saavad paari päeva jooksul enne III etapi algust Aafrika olustikku sisse elada. Puudu on veel Andreas, kes peaks ka peatselt saabuma otse Austraaliast.

P 27 jaan: Ghanzi - Tshootsha - Kalahari kõrb - Karakubis - sisenemine Namiibiasse - Buitepos - lodž Gobabise lähedal, 13−46 °C, pilvitu, õhurõhk 851−889 mbar, kõrgus merepinnast 1120−1500 m, läbisõit 332 km

Nagu eelmistelgi öödel, jätame ühe telgikülje avatuks, et meeldivalt jahutav tuul käiks läbi sääsevõrgu. Varahommikul enne päikesetõusu on veidi ebamugav tunne. Tahaks magamiskotti pugeda. Külm? Kas tõesti, näitas ju eile kraadiklaas +40? Jah, kõrbe kontinentaalse kliima puhul on päevaste ja öiste temperatuuride vahe väga suur. Telgis näitab termomeeter 15 kraadi, väljas on kindlasti veelgi jahedam.

Hommikul teeme visiidi bushmanite külasse. See koosneb 5−6 õlgedest hütist. Külaelanikud on parajasti ametis kõikvõimalike asjatoimetustega: üks valmistab nööri, teine on viimistlemas jaanalinnu munakoortest valmistatud kaelaehet, kolmas sorteerib seemneid, neljas seab töökorda vibu ja mürginoolt, viies popsutab kanepipiipu, kuues grillib veisenahka ning närib selle külge jäänud rasva, paljad lapsed sibavad niisama ringi...

Siseneme Namiibiasse läbi Trans-Kalahari piiripunkti. Jätkame vasakpoolse liiklusega. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Alates 2009 on kuritegevus märgatavalt kasvanud, eriti Windhoekis. Rünnakuid turistide vastu võib toimuda isegi kesklinnas päevasel ajal. Autoga sõites hoidke uksed lukustatuna ja aknad suletuna... Arvestage Namiibia kõrge temperatuuri ja kuivusega, mis võib kahjustada nahka väga tugevalt. ... veenduge, et teil oleks piisavalt joogivett kaasas.”

Kuigi asume merepinnast üsna kõrgel − ligi 1500 m, on ikkagi talumatult palav. Liikuva auto termomeeter näitab päikese käes isegi kell 6 õhtu eel +46 kraadi! Sõites mööda Trans-Kalahari maanteed läbi maa idast läände ei jää tähelepanemata, et inimasustus on pea olematu. Mõni üksik vastutulev auto. Pole ka paljudele Aafrika maadele omaseid teeäärseid külasid. Seda kõike kinnitavad ka arvud. Riigi elanikearv on 2,1 miljonit ehk umbes poolteist korda suurem kui Eestis, kuid pindala 825 418 km² ületab Eesti oma enam kui 18-kordselt.

ImagetextLodži ümber sebivad ringi loomad: thomson-gasell, jaanalind, koer, paabulind. On imekspandav, et nad ei karda inimest, thomson-gasell laseb läheneda lausa meetri kaugusele, jaanalinnust tuleb hoida umbes 5-meetrist distantsi. Lodži territooriumil on hoiatavad sildid, et siin leidub ka madusid ja skorpione. Ringi liikudes tuleb vaadata hoolikalt, kuhu astud.

Ja midagi ebameeldivat... Püüdes pildistada, ilmub kaamera ekraanile äkitselt kiri “Error”. Seda pole kunagi varem juhtunud. Kas on kõrge õhutemperatuur ja päikesekiirgus Canon EOS 5D-le talumatud? Tehes kaamerale restardi selgub kurb tõsiasi, 8 GB CompactFlash mälukaardil pole enam ühtegi pildifaili. Kõik paari viimase nädala jooksul tehtud fotod on kadunud. Ei või olla tõsi! Aga on. Alles on vaid 9 pilti, mille olin jõudnud kopeerida arvutisse. Eriti kahju on bushmanite külas tehtud fotodest. See oli atraktiivne ning etnograafilises mõttes väärtuslik pildimaterjal. Seetõttu ka juuresolev kõrbepilt pärineb mu eelmise Namiibia-visiidi ajast aastast 2006.

E 28 jaan: lodž Gobabise lähedal - Witvlei - Windhoek, 19−31 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 825−857 mbar, suhteline õhuniiskus 22%, loodetuul 1−2 m/sek, kerge vihm, kõrgus merepinnast 1468−1806 m, päikeseloojang 19:40, läbisõit 208 km

Jõudes Windhoeki kohtume uute vahetusliikmete − Andrease, Tõnu ja Priiduga. Nagu meie varasematelgi ekspeditsioonidel (Siiditee Tuur, Arunachal Pradesh - Nagaland - Manipur, Arktika-Antarktika), on ka käesoleval reisil produtsendi, video-režissööri ja operaatori rollis Aivo. Kuid sel korral peab ta reisi katkestama mõjuvatel perekondlikel põhjustel ning lendama homme koos Raivo ja Jaanusega tagasi Tallinnasse. Aivo asemel jätkab kaameramehena Andreas.

Kuigi meie maasturid on täiesti sõidukorras, on Windhoek siinkandis parim paik põhjaliku hoolduse tegemiseks. Viime autod teenindusse ning laseme teha õlivahetuse, vahetada kütuse-, õhu- ja salongifiltrid (need on paksult täis peent liivatolmu), asendada mõned lähitulede pirnid, balansseerida rehvid. Samuti kuluks üle hulga aja ära üks korralik autopesu nii seest kui väljast. Kõik see lubatakse ära teha homme pärastlõunaks.

Viimased uudised Mali kohta ei tõota head. Prantsuse armee tegutseb riigis juba alates 11. jaanuarist, ent järjest enam kandub militaarne tegevus ka neile aladele, mida meiegi peaksime läbima. Mis seal siis õieti toimub? Umbes aasta tagasi alustasid tuareegid ja mitmed teised kõrbehõimud relvastatud vastupanuliikumist eesmärgiga kehtestada Mali põhjaosas kas iseseisev Azawadi Vabariik või vähemalt autonoomne piirkond. Riigipöörde käigus õnnestuski neil saavutada kontroll Timbuktu, Gao ja teiste Mali põhjaosa linnade üle. Tegemist on kodusõjaga. Sündmuste loogilise jätkuna palus Mali keskvalitsus välisriikidelt sõjalist abi korra taastamiseks riigis. Esialgu asus Mali valitsusvägede poolele Aafrika Liit ja nagu eespool öeldud, paar nädalat tagasi saabus kohale ka Prantsuse armee ning alustas operatsiooni nimega Serval. Meenutagem, et prantslased on Malis olnud tegijad juba alates XIX sajandist. Et Mali on Aafrika kolmas kullaeksportija, on juba ammu teada. Viimastel aegadel on aga taas hakatud kõvema häälega rääkima Mali võimalikest nafta- ja gaasimaardlatest. Selle foonil tekib küsimus, kas Prantsuse armee tuli Malisse Aafrika Liidule lihtsalt appi “korda looma” või on prantslastel pigem mängus strateegilised ja majanduslikud huvid. Eks seda näita aeg. Meie aga ootame ja loodame olukorra stabiliseerumist, otsused Malisse sisenemise või mittesisenemise kohta peaksime vastu võtma märtsi algul Lagoses olles.

Windhoekis torkab silma üks detail − paljude aiatarade ülaossa on paigaldatud umbes poolemeetrise kõrgendusena “elektrikarjus”. Ka meie võõrastemaja ümbritseva kivimüüri peal on elektritraadid. Ega ometi kaitseks loomade eest... linnas? Ei, need kõrgendused on kaitseks varaste vastu. Neist ei paista Windhoekis puudu olevat ja üks neist sai juba saagiks Priidu mobiiltelefoni.

T 29 jaan: Windhoek, 25−34 °C, õhurõhk 835−836 mbar, suhteline õhuniiskus 24−39%, vahelduv pilvitus, kerge vihm, läänetuul 4−7 m/sek, kõrgus merepinnast 1730 m, päikesetõus 6:29, loojang 19:40, läbisõit 6 km

Air Namibia lennureis Windhoek-Frankfurt, millega oleksid pidanud täna lahkuma II etapi reisijad Raivo, Jaanus ja Aivo, on tühistatud, mistõttu pikeneb nende kodust eemalolek veel 1 või 2 päeva võrra.

Enne tööpäeva lõppu saame teenindusest kätte autod. Lisaks eilses blogisissekandes nimetatud töödele tuli SILK 1-l vahetada ka piduriklotsid.

K 30 jaan: Windhoek - Okahandja - Ozondijache - Groot Waterberg, 22−34 °C, õhurõhk 841−853 mbar, vahelduv pilvitus, paduvihm, äike, kõrgus merepinnast 1485−1630 m, läbisõit 256 km

II etapi meeskond lendab Windhoekist tagasi Tallinnasse, III etapi meeskond jätkab reisi Kesk- ja Lääne-Aafrikas.

Seoses meeskonna osalise vahetusega algab meie ekspeditsiooni kolmas, Kesk- ja Lääne-Aafrika etapp ja lõpeb ka käesolev blogi-sait. Seiklused jätkuvad saidil African Round Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Lõuna-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Aivo Spitsonok, Raivo Pärnpuu, Jaanus Kuklane

 Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 alates 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi player. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010

ImagetextTOUR PLANNING
 

Our team has nearly ten years of experience in assisting musicians, orchestras and concert agencies with tour planning and international transportation. Feel free to ask us about competitive offers of specially chartered flights, air tickets, hotels, visas or tailor made tour management.

 

We are ready to extend our wide expertise of concert tour planning either by regular flights or by chartered aircraft to your service.
We have long years of experience in transporting symphony orchestras, choirs and soloists around the world.
In order to perform musicians often spend one third or even more of their time on board airplanes, trains or at the hotels. We know how tiresome it can be and we know how to make the process of travel as comfortable and least time consuming as possible.

Among our clients are: Japanese taiko-ensemble Kodô, Estonian National Opera, chamber orchestra Kremerata BalticaState Choir Latvija, Estonian National Male Choir RAM, Ensemble Hortus Musicus, Glasperlenspiel Sinfonietta, girls’ choir Ellerhein, conductors Andres Mustonen, Neeme Järvi, Kristjan Järvi, travel projects Silk Road Tour 2007, Arctica-Antarctica 2010, African Round, Siberia-Mongolia etc. No Canary islands!

Special air fares with Turkish Airlines. Through the Great Silk Road gateway İstanbul to Orient: Dubai from 475 €, Sri Lanka from 650 €, Maldives from 780 €, and other destinations.
The offer is valid on Turkish Airlines only, return ticket with origin from Tallinn. Convenient connections in İstanbul. Seat availability, especially during the holiday season, is limited, flexibility in travel planning is required. Payment within 24 hours after booking. All flight segments have to confirmed. No changes and cancellations are allowed.

Imagetext       Imagetext       Imagetext

Imagetext      Imagetext

Imagetext        Imagetext        Imagetext

Imagetext      Imagetext      Imagetext
Click on the picture to download the large image

Special offer for 2019: air tickets, hotels and visas for North Korea

Imagetext  Imagetext  Imagetext

All photos: P Vähi / ERP

Contacts

Mailing address: Estonia Avenue 4, Tallinn 10148, Estonia

Tiina Jokinen, executive director (+372) 50 93766 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Kadri Kiis, financial director (+372) 56 55656 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Olavi Sööt, travel agent, logistics (+372) 56 59767 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Mehis Kivilo, key accounts manager This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Eva-Maria Eensalu, travel agent (+372) 51 12123 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
InEstonian

ImagetextSILK ROAD TOUR 2007

The Silk Road was an interconnected series of routes through Asia traversed by caravans, and connecting Chang’an (today’s Xi’an), China, with Asia Minor, as well as other points. A group of Estonians tries to re-discover these ancient routes, forgotten cultures, exotic peoples... following in the footsteps of the legendary kings and travelers like Alexander the Great, Genghis Khan, Kublai Khan, Marco Polo, Nikolai Przhevalsky, Nikolai Roerich.


The team

 

The route and time-schedule

Imagetext

Sun 2nd Sep: Departure from Tallinn Airport

Mon 3rd Sep: Arrival in Beijing Airport. Beijing – Luoyang by train

ImagetextTue 4th Sep: Arrival in Luoyang (formerly Chengzhou, one of the four great ancient capitals of China; sunrise 6.05; sunset 18.52; White Horse temple, Longmen or Dragon’s Gate grottoes)

Wed 5th Sep: Luoyang – Shaolin – Luoyang

Thu 6th Sep: Luoyang

Fri 7th Sep: Luoyang – Lingbao – enter Shaanxi province – Tong’guan – Fushui – Weinan (“No 1 peculair and perilous mountain under heaven”) – Terracotta Warriors museum – Xi’an 410 km

Sat 8th Sep: Xi’an (formerly Chang’an; one of the four great ancient capitals of China; the Eastern terminus of the Silk Road; 18–24˚C; sunrise 6.21 am, sunset 7.03 pm; Big Wild Goose pagoda, Great mosque) – Baoji 170 km

Sun 9th Sep: Baoji – Long Xian – enter Gansu province – Pingliang (Kongtong Dao temple, altitude ca 1900 m, 16–20˚C) – enter Ningxia province – enter Gansu province – Lanzhou 551 km

Mon 10th Sep: Lanzhou – Yellow river – Hekou – Tianzhu – Gulang – Wuwei – the Great Wall – Shandan – Zhangye 519 km, altitude ca 1380–2950 m   

Tue 11th Sep: Zhangye – Jiuguan – Jiayuguan – the Great Wall – Yumen Zhen –  Anxi – Dunhuang (Minghoshan) 607 km, altitude ca 1020–1690 m, 15–25˚C

ImagetextWed 12th Sep: Mogao Buddhist grottoes – Mingsha “singing” sand dunes 54 km, 16–26˚C

Thu 13th Sep: Dunhuang – Yumenguan – Dunhuang 369 km

Fri 14th Sep: Dunhuang – Hongliuyuan – enter Xinjiang province (Eastern Turkestan, Uyghur Autonomous Region) – Xingxinhxia – Yandun – Hami (Kumul) 430 km, altitude 795–1840 m, 20–35˚C

Sat 15th Sep: Hami – Shanshan – Turfan  417 km, altitude 10 m below see level – 1600 m, 9–33˚C

Sun 16th Sep: Turfan (sunrise 7.44, sunset 20.11, altitude 120 m below see level – 90 m, 24–31˚C) – Gaochang ancient city – Flaming mountains – Bizaklik Thousand Buddha caves – Karez wells – Turfan 175 km

Mon 17th Sep: Turfan (Emin minaret) – Ürümqi 189 km, altitude ca 30–1250 m, 20–28˚C

Tue 18th Sep: Ürümqi – Tian-shan mountains – Bosten lake (1048 m) – Yangqi – Korla 477 km, 17–30˚C

Wed 19th Sep: Korla – Luntai – Kizil Thousand Buddha caves – Kuqa (Kuche) 436 km, altitude 900–1450 m, 21–28˚C

Thu 20th Sep: Kuqa (sunrise 8.14, sunset 20.28) – Aksu – Sugun – Kashgar (Kashi) 731 km, altitude 965–1505 m, 19–31˚C

Fri 21st Sep: Kashgar (1290 m; sunrise 8.44 am, sunset 8.53 pm; big bazaar, Id Kah mosque)

Sat 22nd Sep: Kashgar

Sun 23rd Sep: Kashgar – Yengisar – Sache (Yarkant) – Zepu – Yecheng (Kargilik) – Sagan – Moyu (Karakax) – Khotan 530 km, altitude 1290–1510 m, 16–25˚C

Mon 24th Sep: Khotan – Moyu – Sagan – Kargilik – Akmeqit – Mazar 535 km, altitude 1320–4800 m, -6 – +25˚C

Tue 25th Sep: Mazar – Mazarwala – Mazar 58 km, altitude 3450–3670 m, 3–15˚C

Wed 26th Sep: Mazar – Xaidulla – Kangziwar (Kangxiwar) – enter to the region Aksai Chin claimed by India under Chinese administration – Dahongliutan ca 242 km, full moon, altitude 3670–4930 m, -5 – +15˚C

Thu 27th Sep: Dahongliutan – Tielong – enter Tibet – Sumxi – Domar ca 309 km, altitude 4270–5400 m, -5 – +10˚C

Fri 28th Sep: Domar – Wüjang – Nyak tso – Rutog – Zhaxigang – Ali (Shiquan-he) ca 233 km, altitude 4365–4875 m

Sat 29th Sep: Ali, 5–10˚C

Sun 30th Sep: Ali, 2–10˚C

Mon 1st Oct: Ali – Zhada (Zanda) 222 km, altitude 3730 – 5380 m, 2–19˚C

Tue 2nd Oct: Zhna – Guge ruins – Zanda – Moincēr (Mon Tser) – Darchen 270 km, altitude 3730–5180 m, -1 – +12˚C

Imagetext

Wed 3rd Oct: Darchen (4670 m) – Mt Kailash (Kang Rinpoche, 6658 m) – Driraphuk (Dirapuk) gonpa (5050 m) ca 20 km walk, -8 – 0˚C

Thu 4th Oct: Driraphuk gonpa – Drölma la 5660 m – Dzutul-puk (Dzutrül) gonpa (4820 m) ca 25 km walk, -10 – -2˚C

Fri 5th Oct: Dzutul-puk gonpa – Darchen ca 13 km walk – Barga –  Manasarovar lake (Tso Rinpoche) 32 km, -9 – -1˚C

Sat 6th Oct: Manasarovar lake – Barga – Moincēr – Namru – Ali (Shiquan-he) ca 255 km, altitude 4365–4900 m, -2 – +10˚C

Sun 7th Oct: Ali – Zhaxigang – Wüjang – Sumxi – enter the region Aksai Chin – Tielong – Dahongliutan 582 km

Mon 8th Oct: Dahongliutan – enter Xinjiang province (Eastern Turkestan) – Xaidulla – Mazar – Akmeqit –  Kargilik (Yecheng) –  Yarkant (Shache) – Yengisar – Kashgar (-10 – +10 C˚; sunrise 8.58 am, sunset 8.28 pm) 730 km, altitude 1250–4930 m, -10 – +7˚C

Tue 9th Oct: Kashgar, 7 – 15˚C

Wed 10th Oct: Kashgar – Shufu – Upal – Ghez – Bulunkol – Kara-kul lake 212 km, altitude 1300–3700 m, -5 – +14˚C

ImagetextThu 11th Oct: Kara-kul lake – Shubash – enter to Tashkurgan Tajik Autonomous county – Taheman – Tashkurgan (Taxkorgan) 106 km, altitude 3105–4100 m, -8 – +10˚C

Fri 12th Oct: Tashkurgan  – Davdar (Tajik settlement) – Pirali (Chinese security post) – Khunjerab pass (4700 m, 36°50’N, 75°25’E, will be closed on 31st Oct for winter season) – cross the border to Pakistan – Sost (2700 m) – Markhun – Batura glacier bridge – Pasu (Passu) – Hussaini – Gulmit (2700 m, non-official capital of Gojal) – Karimabad (Baltit, 2440–2800 m, the ancient capital of Hunza; -3 – +12˚C) 302 km

Sat 13th Oct: Karimabad (Baltit fort) – Thol – Nilt – Sikanderabad – Gilgit 90 km, altitude 1500–2840 m

Sun 14th Oct: Gilgit – Raikot bridge (Indus river) – Thalpan – Chilas (the petroglyphs) – Sazin – Pattan – Dasu – Besham 363 km, altitude 755–1500 m, 18–31˚C

Mon 15th Oct: Besham – Thakot – Batagram (Butt Gram) – Shinkiari – Mansehra (Aśoka rocks) – Taxila – Islamabad 275 km, altitude 650–1755 m, 17–33˚C

Tue 16th Oct: Islamabad – Lahore (sikh gurdwara, Badshahi mosque) 383 km, altitude 390–920 m, 27–34˚C

Wed 17th Oct: Lahore – cross the border to India – Amritsar – Batala – Gurdāspur – Pathānkot – Jammu 297 km, altitude 340–470 m, 22–33˚C

Thu 18th Oct: Jammu – Udhampur – Patnitop (Padnitop) – Batote – Srinagar 297 km, 15–31˚C, altitude 395–2290 m.

ImagetextFri 19th Oct: Srinagar (sunrise 6.09 am, sunset 5.23 pm; the tomb of Juz Asaf / Jesus Christ?) 32 km, 13–20˚C

Sat 20th Oct: Srinagar – Pampore – Bijbehara – Anantnag – Vernag – Patnitop resort 201 km, altitude 890–2150 m, 12–32˚C, arrival of a part of the group in Islamabad

Sun 21st Oct: Patnitop resort – Udhampur – Jammu – Pathānkot – Amritsar (Golden temple / Dharbar Sahib) 323 km, altitude 385–2150 m, 9–34˚C

Mon 22nd Oct: Amritsar – cross the border to Pakistan – Lahore – Islamabad 461 km, altitude 335–930 m, 23–35˚C

Tue 23rd Oct: Islamabad – flight to Gilgit – Karimbad – Sost – Karimabad – Gilgit, drive 424 km, altitude 335–2900 m, 12–34˚C, sunrise 6.18 am, sunset 5.26 pm

Wed 24th Oct: Gilgit – Pattan – Taxila – Islamabad 603 km, altitude 335–1725 m, 10–32˚C

Thu 25th Oct: Islamabad – Taxila (centre of Gandhāra art) – Hasa Abdal – Peshawar 176 km, altitude 335–440 m, 20–31˚C

Fri 26th Oct (full moon): Peshawar – Landi Kotal – Khyber pass (1080 m) – cross the border to Afghānistān – Jalālābād – Kābul 319 km, altitude 410–1830 m, 18–26˚C, sunrise 5.38 am, sunset 4.36 pm

Sat 27th Oct : Kābul 84 km, altitude 1800–2020 m, 18–20˚C

Sun 28th Oct: Kābul – Charikar – Jabal os Sara (Jabulsaraj) – Shebar pass 2987 m – Bamiyan (بامیان, Bāmyān) 232 km, altitude 1620–2987 m, 1–22˚C

Mon 29th Oct: Bamiyan (Buddhist caves & destroyed Buddha-statues) – Shebar pass – Jabal os Sara – Charikar – Kābul  235 km (SILK 1 & SILK 3: Kābul – Panjshir valley – Kābul ca 318 km), altitude 1620–2987 m, -1 – +22˚C

Tue 30th Oct: Kābul – Jalālābād – cross the border to Pakistan – Khyber pass – Landi Kotal – Peshawar – Islamabad 468 km, altitude 660–1800 m, 12–29˚C

Wed 31st Oct: Islamabad 12 km, 22–29˚C

Thu 1st Nov: Islamabad – Lahore – Okara – Sahiwal – Khanewal – Multan (tomb of Shah Rukn Alam) 713 km, altitude 250–750 m, 20–32˚C

Fri 2nd Nov: Multan – Bahawalpur – Ghotki (Bilal’s mosque) – Sukkur 477 km, altitude 215–245 m, 22–35 C˚

Sat 3rd Nov: Sukkur – Shikarpur – Jakobabad – Dera Murad Jamali – Sibi (Sibbi) – Bolan pass – Quetta 396 km, altitude 205–1810 m, 28–33˚C

Sun 4th Nov: Quetta – Panjpai – Nushki – Dalbandin – Nok Kundi – Taftan 637 km, altitude 660–1719 m, 12–34˚C

Mon 5th Nov: Taftan – cross the border to Iran – Mirjāveh – Zāhedān –  Bam 410 km, altitude 515–1435 m, 20–30˚C

Tue 6th Nov: Bam – Kermān – Yazd 607 km, altitude 910–2435 m, 15–25˚C

Wed 7th Nov: Yazd (Jaame Kabir mosque, Zoroastrian Fire temple, Dakhmeh “Towers of Silence”) 34 km, altitude 1200–1250 m, 12–28˚C

Thu 8th Nov: Yazd – Cham (Zoroastrian village) – Taft – Deh Shir – Abarku desert – Persepolis 401 km, altitude 1200–2470 m, 12–24˚C

Fri 9th Nov: Persepolis – Naqsh-e Rostam (Nekropolis) – Pasargadae – Eşfahan (Isfahan) 448 km, 5–22˚C, altitude 1560–2470 m

Sat 10th Nov: Eşfahan (Alighapu palace, Royal mosque, Imam mosque, Armenian church, bazaar, carpet workshop) 12 km, altitude 1595 m, sunrise 5.57 am, sunset 4.38 pm

Sun 11th Nov: Eşfahan – Abyaneh village – Kashān – Tehrān (Teheran) 536 km, altitude 890–2095 m, 15–26˚C

Mon 12th Nov: Tehrān – Tabriz (Tābris) 700 km, altitude 1160–2020 m, -6 – +18˚C

Tue 13th Nov: Tabriz – Urmia lake (ferry) – Ormiyeh – Sero – cross the border to Turkey – Yüksekova (– Van) 245 km, altitude 1275–2200 m, 0–14˚C

Wed 14th Nov: Yüksekova – (Van –) Van lake – Bitlis – Batman – Mardin 621 km, 0–17˚C, altitude 490–2735 m

ImagetextThu 15th Nov: Mardin – Nusaybin – enter to Syria – Al Qāmishlī – Euphrates river – Dayr az Zawr 350 km, 12–22˚C, altitude 200–900 m

Fri 16th Nov: Dayr az Zawr – Halabia – Dayr az Zawr – Palmyra (Tadmur) – Damascus (Dimashq) 582 km, 14–23˚C, altitude 180–980 m

Sat 17th Nov: Damascus (Umayyad mosque, Salahuddin’s tomb, Al Hamidieh souq), 14–21˚C, altitude 720 m, sunrise 6.07 am, sunset 4.31 pm

Sun 18th Nov: Damascus – Homs – Hamāh (Epiphania) – Apameia – Aleppo 434 km, 14–22˚C, altitude 220–1330 m

Mon 19th Nov: Aleppo – cross the border to Turkey – İskēnderun 180 km, 13–17˚C, Imagetextrainy, altitude 5–750 m

Tue 20th Nov: İskēnderun – Arsuz – İskēnderun 95 km, 10–18˚C, hailstorm, thunderstorm, tornado, altitude 5–250 m

Wed 21st Nov: İskēnderun – Adana – Cappadocia (Kapadokya) – Nevşehir – Ürgüp 482 km, 3–17˚C, rainy, altitude 5–1600 m

Thu 22nd Nov: Ürgüp – Görem – Uçhisar – Nevşehir – Konya (Mevlāna) 268 km, 0–9˚C, altitude 845–1200 m

Fri 23rd Nov: Konya – Afyon – Kütahya 338 km, 1–9˚C, altitude 830–1175 m

Sat 24th Nov: Kütahya – Bozüyük – Bilecik – İstanbul – enter to Europe 396 km, -2 – +16˚C, altitude 15–1000 m

Sun 25th Nov: İstanbul (Şehzade mosque, Süleymaniye mosque, Beyazit mosque, Sultan Ahmed “Blue” mosque, Hagia Sofia, Topkapi palace), the end of expedition, 10–14˚C

The team

Whole trip: Raivo Pärnpuu, Tiina Jokinen, Aivo Spitsonok, Peeter Vähi
From Luoyang to Ürümqi: Inga Karu
From Luoyang to Islamabad: Jaanus Kuklane (“Võru-Jaanus”), Leonid Tolstov, Laura Kõiv, David Vallner
From Luoyang to Adana: Aigar Ojaots (“Uigur”)
From Ürümqi to Islamabad: Kaido Kepp, Priit Porila
From Islamabad to İstanbul: Maivi Ots, Jaanus Roots, Orm Naarits, Jüri Lamesoo
From Tehrān to İstanbul: Ott Karolin

Download: logo of Silk Road Tour 2007, pdf, 31 KB
Download: additional info for Silk Road Tour (in Estonian, 40 pages, pdf)
Organizer: ERP (Estonian Record Productions)

Thanks: Toyota Baltic AS, Tõnis Sildmäe, Seesam, ARK, Turkish Embassy in Estonia, Chapri-family, Bisher al Issa, Shi Paul, Maqsood ul Mulk, Märt Läänemets

ImagetextSee also: 14 articles about Silk Road Tour 2007 in Linnaleht
“Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (The Silk Road: 25 000 km in 3 months), published in May 2009 by Pilgrim
Watch TV-series about Silk Road Tour 2007 from the video-archives of Estonian TV: II (China), III (China, Uyghuristan), IV (Uyghuristan), V (Tibet) VI (Tibet), VII (Tibet, Karakoram, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iran), XII (Iran),  XIII (Syria), XIV (Syria, Turkey), XV (Turkey), XVI (summary)

Imagetext      Imagetext

See also Arctica-Antarctica 2010 Siberia-Mongolia and African Round

InEstonian

ImagetextSIIDITEE TUUR 2007

BLOGI I: SIIDITEE IDAOSA

Grupp eestlasi püüab taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, parajasti sõjakeerises olevaid paiku... kulgedes radadel, mida mööda on kunagi astunud legendaarsed valitsejad ja maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse 3 kuuga ligi 25 000 km. Käesolevale saidile ilmuvad järk-järgult faktid ja lühikirjeldused läbitud marsruudist, mis suure tõenäosusega ei lange kokku algselt kavandatuga. Kindlasti tuleb ette teatud tõrkeid andmete saidile ilmumise regulaarsuses, kuna läbitakse paiku, mis jäävad väljapoole e-levi. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt Siiditee idaosa
Vt Blogi II: Siiditee lääneosa

Ettevalmistus

E 9 juuli 2007: SILK 1, SILK 2 ja SILK 3 numbrimärkidega Land Cruiserite sümboolne ärasaatmine Tallinna Raekoja platsilt

Kolme pärlmetallik Toyota Land Cruiseri ettevalmistamine on jõudmas lõpule. Katusele paigaldatakse Thule Pacific 700 boksid telkide, magamiskottide ja muu varustuse jaoks. Tavarehvid asendatakse sügava mustriga Cooper Discoverer STT maastikurehvidega. Sidepidamiseks 1−3 km raadiuses installeeritakse President Harry II tüüpi raadioside agregaadid ja antennid. SILK 1 lisavarustuse hulka kuuluvad veel kängururauad ja lisatuled, SILK 2 on varustatud GPSiga, kuid selle tarkvara ei sisalda Aasia kaarte ja seetõttu on GPSist abi üksnes sõidul İstanbulist läbi Euroopa koju.
Sümboolse aktina alustame sõitu Tallinna Raekoja platsilt.

T 31 juuli: Afganistan ja Iraak – jah või ei?

Siiditee tuuri marsruudil on kaks kõrge riskifaktoriga riiki − Afganistan ja Iraak − olnud algusest peale küsimärgi all. Jätkuvad uudised lõhkevatest pommidest, pantvangidest ja nende tapmistest teevad ettevaatlikuks. Afganistani osas oleme konsulteerinud kohalikega, samuti seal sõjaväeteenistuses oleva teabeohvitseri Viljar Kurega. Kuigi meid manitsetakse ülimale ettevaatusele, ei jää neist jutuajamistest siiski muljet, et Afganistani minek oleks laushullus.
Kurvem on lugu Iraagiga. Kuigi juba alates eelmise aasta maikuust on ametis peaminister Nouri al-Maliki (araabia k نوري كامل المالكي) ja tema uus valitsus, kes George W. Bushi administratsiooni toel on vähemalt sõnades tahtnud piiri panna vägivallale ja verevalamisele, pole see ikkagi õnnestunud. Iraagis käib endiselt sõda, USA tõi hiljuti riiki täiendavaid väeüksusi ning tänaseks on Ameerika sõjaväelaste arv Iraagis üle 150 000. Kodusõjale ei näi lõppu tulevat, sest sunniitide, ši’iitide ja kurdide probleemile pole olemas kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi. Eriti hull on olukord nn “sunniitide kolmnurgas”, mis jääks ka meie teele. Isegi meie ammune sõber, Lähis-Ida suurepärane tundja Bisher al Issa on loobumas meile tõlgi ja teejuhi teenuste osutamisest Iraagis, kuna peab seda liiga ohtlikuks. Ka teised potentsiaalsed teejuhid ütlevad “ei” − kolm katuseantennide ja katuseboksidega varustatud uhiuut pärlmetallik Land Cruiserit olevat liiga silmatorkavad ning seega igati potentsiaalsed rünnakuobjektid.
Möödunud Iraagi-Iraani sõja ajal viibisin ligi kuu aega Bagdadis, Babülonis, Tikritis ja Mosulis kontserdireisil − tol korral läks kõik õnneks, aga kas Jumal kaitseb ka teist korda? Kas on mõtet riskida? Lähipäevil tuleb otsus vastu võtta.

R 17 aug: Viisad...

Endiselt käib pidev suhtlemine saatkondadega. Käes on Hiina ja Türgi viisad, parandused on tehtud Afganistani ja Iraani viisades. Iraaki sisenemise asemel eelistaksime valida lõunapoolse ümbersõidu Bahreini, Saudi Araabia ja Jordaania kaudu. Tiina, kelle õlul on valdav osa suhtlemisest saatkondadega, alustab järelpärimistega Saudi Araabia viisa kohta. Ent see on viga − naine, ja suhtleb konsuli ning teiste saatkonnatöötajatega!? See ei lähe selle riigi puhul kohe mitte. Püüan asja üle võtta, ehk on mul rohkem õnne.
Eitav vastus saabub Türkmenistani viisade taotlusele. Järelikult tuleb muuta marsruuti ja läbida üsnagi ohtlikud Afganistani piirkonnad, mida olime algselt püüdnud vältida.
Ühe suurriigi Eestis asuv saatkond ilmutab teravdatud huvi meie grupi mõningate liikmete tegemiste vastu, Siiditee teemal soovivad vestelda budismihuvi teesklevad ja ajakirjanikuks maskeerunud isikud. Me pole iial kavatsenud ega kavatse ka edaspidi Siiditee tuuri raames ühegi riigi vastu midagi ette võtta, meie huvid on peamiselt vaimset, kultuurilist ja sportlikku laadi ning seetõttu ei peaks me midagi kartma. Ent ometi osutub säärane luuramine äärmiselt ebameeldivaks.


Siiditee idaosa

E 3 sept: Saabumine Pekingisse

Öö lennukis kujuneb viietunnise ajavahe tõttu üsna lühikeseks. Jõudnud Pekingi lennujaama, kohtume oma hiina tõlgi ja teejuhi Yáng Chíga ning samuti Ingaga, kes on paar päeva tagasi Hiina pealinna saabunud.
Need, kes veel mäletavad 80- või 90-ndate Pekingit (北京), ei tunne linna ära. “Põhja-pealinna” areng on ülikiire, eriti nüüd, valmistudes olümpiaks.

T 4 sept: Saabumine Luòyángi; ilm sajune, pilves, ca 24 °C*

Enamasti tavatsetakse pidada Siiditee idapoolseks otsaks Xī’āni, mis asub Luòyángist umbes 400 km lääne pool. Luòyáng ja selle elanikud ei taha siiski Siiditee alguspunkti au päriselt Xī’ānile loovutada, sest sageli hakanud karavanid Hiina kaupadega läände liikuma just siit. Selles, et alustame oma reisi Luòyángist ja mitte Xī’ānist, venitades sellega reisi mõne päeva võrra pikemaks, ei avaldu niivõrd meie seisukoht ühe või teise linna kasuks Siiditee alguspunktina, vaid pigem ei taha me loobuda sedavõrd tähelepanuväärse ajalooga linna külastamisest, olles juba siinkandis niikuinii. Oli ju Luòyáng (洛陽, hiina k ‘Luò jõe päikseline külg’) nn keskriigi pealinna staatuses paljude aastasadade jooksul ja dünastiate jooksul. Aastast 771 eKr oli Luòyáng Ida-Zhōu dünastia pealinnaks. Pole liialdus nimetada Luòyángi ja selle ümbrust, tänast Hénáni provintsi, Hiina tsivilisatsiooni hälliks.
Kuna rong saabub Luòyángi hommikul, jõuame pika päeva jooksul külastada mitut nimetamisväärset paika. Esiteks grandioosset Lóngméni (龍門, hiina k ‘draakoni värav’) koobastemplite kompleksi, kus on üle 2000 koopa ja niši, 40 pagoodi, tuhandeid raidkirju. Kompleksi rajamist alustati V sajandi viimasel kümnendil, ajal, mil Põhja-Wèi pealinn toodi üle Luòyángi. Aukartustäratava mulje jätavad väga erinevas suuruses skulptuurid, mida olevat kokku ligi 100 000, nende hulgas mineviku, oleviku ja tuleviku budad, igavese valguse buda Amitābha, kaastunde-bodhisattva hiinapärane naissoost vorm Guānyīn (觀音), tarkuse väge kehastav Mahāsthāmaprāpta, raevukas ja vägev Vajrapāṇi, Buddha Śākyamuni lähedasemad õpilased Ānanda ja Kaśyapa, samuti mitmesugused valvurid-jumalused. Need ei meenuta varasemaid India ja Gandhāra budakujusid, on näha, et budistlike jumaluste kujutamises on välja kujunemas uus hiinalik stiil. Lóngméni kompleksi ühed muljetavaldavamad on Bīnyángi kolm koobast, mida dateeritakse VI sajandi algusega. Kõige krooniks on aga Táng-dünastia ajast pärit suursugune Fèngxiāni tempel (hiina k 奉先寺) ja selle keskne figuur, 17 meetri kõrgune neljameetrise näoga Buddha Vairocana. Yī jões (hiina k 伊河), mille kaldapealsel kompleks asub, on loendamatu hulk budismi sümboliseerivaid õitsvaid roosasid lootoseid (pildil all).
Lóngméni koobaste järel külastame Hiina esimest, Valge Hobuse budistlikku templikompleksi ning Luòyángi eksootilist vanalinna. Meeldejäävaks kujuneb ka Luòyángi kuulus vee-pidusöök (hiina k 水席, shǔixi), mis traditsiooniliselt koosneb 8 külmast ja 16 kuumast puljongi või mahla baasil valmistatud roast.
Valge Hobuse templil (hiina k 白馬寺, Báimǎ Sì) tahaksin põgusalt peatuda. Esmalt tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et siinset kompleksi ei tohiks segamini ajada Dūnhuángis asuva Valge Hobuse pagoodiga, mida hiina keeles kutsutakse täpselt samuti Báimǎ Sì (白馬寺). Nagu eespool öeldud, on siinne budatempel Hiina vanim, rajatud aastal 68 keiser Hàn Míng-dì (漢明帝) patronaaži all. Hàn-dünastia ajalookroonika pajatab, et Ida-Hàni teine keiser Míng-dì näinud unes lendavat hiiglaslikku kullast inimkuju koos valgusoreooliga. Kui keiser järgmisel päeval sellest oma ministritele rääkis, veenis üks neist teda, et unenäos nähtu oli Buddha. Seepeale saatnud Míng-dì 18-liikmelise delegatsiooni läände budismiotsingutele. Mõne aja pärast naasnud delegatsioon, tuues Afganistanist kaasa Buddha Śākyamuni kuju, niinimetatud “42-peatükilise sūtra” ning kaks auväärset India päritolu budamunka, Kāśyapa-Mātaṅga ja Gobharaṇa. Aasta hiljem lasknud keiser rajada tollase pealinna Luòyángi lähedale templi ning nimetada see valge hobuse auks, sest pühakirjad olevat toodud Hiinasse valge hobuse seljas. On tähelepanuväärne, et keisri soovil lisati templi nimesse sufiks (寺) väljendamaks respekti, varem kasutati seda järelliidet üksnes valitsusasutuste puhul. Kompleksi tänini säilinud hooned pärinevad küll märksa hilisemast ajast, peamiselt 1500ndatest aastatest. Siin on, mida vaadata: Ilmakaare Valvurite tempel, Suure Buddha tempel, Mahāvīra tempel, sūtra-maja, paviljon... Niisiis, Valge Hobuse templiga ja “42-peatükilise sūtra” tõlkimisega oli Luòyángis pandud alus hiina budismile. See linn jäi budismi keskuseks ka järgnevatel aastasadadel. II ja III sajandil saabus mööda Siiditeed läänepoolsetest piirkondadest − Indiast, Partiast, Sogdiast ja kušaanide riigist − hulganisti õpetlasi ja munki, kes tõlkisid hiina keelde suure osa olulistest budismi pühakirjadest. Kindlasti väärivad esiletõstmist hīnayāna tekstide tõlkija, legendi järgi Parthia prints Ān Shìgāo (hiina k 安世高, II saj) ja mahāyāna pühakirjade tõlkija Lokakṣema (hiina k 支婁迦讖, Zhī Lóujiāchèn, sünd ca 147). Me räägime sajanditetagustest aegadest, aga erinevalt Lóngméni koobastest on Valge Hobuse tempel chán-budismi pühamuna tegev ka täna, siin puudub museaalne kopitanud hõng. Vaatamata rahvarohkusele valitseb siin rahu, aeg kulgeb justkui aegluubis, mungad (pildil all) toimetavad oma loomulikke askeldusi, noored naised asetavad viirukipannile suuri suitsevaid viirukipulkade kimpe. Jõukuse ihaldajad silitavad kivist kilpkonna − pidavat aitama.

* Siin ja edaspidi esinevad temperatuurid on mõõdetud varjus, enamasti ajavahemikus 8−20. Öised temperatuurid on tunduvalt madalamad, eriti kõrbepiirkondades.

Imagetext Imagetext Imagetext

K 5 sept: Luòyáng – Shàolíni klooster – Luòyáng; ilm sademeteta, pilves, ca 20−22 °C 

Luòyángist umbes 75 km kaugusel asuv Dēngfēng (登封) on Hiina ajaloos märgilise tähtsusega. Just siin asus vanima eelajaloolise Xià-dünastia (夏朝, ca 2200 / 2070 − ca 1750 / 1600 eKr) pealinn Yángchéng (陽城). Linnast kümnekonna minuti sõidutee kaugusel paikneb ka cháni koolkonda kuuluv kuulus Shàolíni (少林) klooster, mida vahel ka Kung Fu kloostriks nimetatakse. See on tuntud võitluskunstide kõrge taseme poolest. Aastal 495 rajatud templil on pikk ja kirev ajalugu, mille puhul on tegelikkuses asetleidnud sündmusi üsna raske eristada legendidest. Äärmiselt huvipakkuvad on seigad, mis seonduvad koolkonna alusepanija Bodhidharmaga, samuti lood, mis kirjeldavad kloostri paljuski tavapäratuid traditsioone, võitluskunstidega tegelemise algust VII sajandil, mahāyāna pühakirjatekstide tõlkimist hiina keelde, munkade lihasöömise ja veinijoomise privileegi omandamist Táng-dünastia esimeselt keisrilt jne. Igatahes on kindel, et Míng-dünastia ajaks oli Shàolínist saanud tunnustatuim võitluskunstide keskus ja Qīng-dünastia alguseks olid siinsed võitlustehnikad levinud pea üle kogu Hiina.
Shàolínis torkab silma tohutu kontrast: ühelt poolt templites valitsev spirituaalne õhkkond ja täiuslik rahu, teiselt poolt vilgas kommertstegevus väljaspool kloostrimüüre ning sigin-sagin wǔshù koolikompleksis ja harjutusväljakutel. Võitluskunstidest on saanud show, Bodhidharmast ehk hiinapäraselt Pútídámóst (菩提達摩) on saanud rahvusvaheline trademark. CDd, DVDd, videoprogramm ilmatusuurel vabaõhuekraanil, wǔshù demonstratsioonid, rullmaalid, palvehelmed − kõik müügiks, ja äri näib õitsevat.
Olen viibinud paljudes budakloostrites eri maades, ent pole varem näinud midagi ligilähedastki. Pähe kargavad vastakad mõtted ja küsimused. Mis side on Shàolíni templil kogu selle ümbritseva meluga? Kas need mööda ilma gastroleerivad kung fu (功夫, gōngfu) grupid, keda reklaamitakse Shàolíni munkadena, koosnevad ikka päris munkadest või lihtsalt spordikooli kasvandikest? Kuivõrd lähtub tänane Shàolín kunagistest Bodhidharma püstitatud ideaalidest? Kas kõige selle taga seisab Shàolíni kloostri vaimne liider ja tänaseks küllap kogu Hiina tuntuim munk Shì Yǒngxìn? Või annab asjale hoogu ka “võitluskunstide abt”, Shàolíni Templi Bodhidharma Võitluskunstide Akadeemia juht De Li? Lühike kloostris veedetud aeg ja hilisem “Pagoodide metsa” külastus jätavad need küsimused vastuseta, kuid pilguheit pressi ja internetti pakub üht-teist huvitavat.
Shì Yǒngxìn (释永信) on tõepoolest tähelepanuväärne persoon. Saanud kloostri etteotsa nooremana kui ükski teine Hiina munk ealeski − aastal 1987 kahekümnekaheselt de facto ja aastal 1999 kolmekümneneljaselt de jure, asus ta uskumatu energiaga korraldama ja uuendama kõikvõimalikke asju. Ja seda mitte üksnes religiooni ja võitluskunstide sfääris, tema tegevusvaldkonnad hõlmavad lisaks turismi, heategevust, poliitikat, poeesiat, kalligraafiat, kirjastamist, internetti, Shàolíni kaubamärgi registreerimist. Shì Yǒngxìn on aluse pannud mitmetele institutsioonidele, lai haare on teda kokku viinud Briti kuningapere, president Vladimir Putini, UNESCO, rahvusvahelise olümpiakomiteega... Aga selle kõigega Yǒngxìn veel ei piirdu: kui paar aastat tagasi suutis ta kõrvalseisjana pealt vaadata, kuidas kung fu teemalised menutükid Hollywoodi filmitöösturite taskuid täitsid, siis tänaseks on ta alustanud tegevust ka filmiprodutsendina. Esialgu on kavas kolmest filmist koosnev sari pealkirjaga “Legend Shàolíni templi munk-sõjameestest”, mille üks eesmärke on näidata, et kung fu pole üksnes märul, vaid selle taga on sügavam budistlik eetika. Sarja eelarve on 200 miljonit Hiina yuani ja seda hakkab levitama Shaolin Culture Broadcast Company. Vot nii, Kuremäe Pühtitsa nunnakloostril on veel arenguruumi!
Kuigi suhtume pakutavasse kerge skepsisega, ei suuda me siiski loobuda kung fu showst. Demonstratsioonesinemine kestab umbes 40 minutit, sisaldades etteasteid keppide, kettide, odade, piitsade, mõõkade ning muu relvastuse ja atribuutikaga. Esinejate füüsilised võimed ja energia kontsentreerimise oskused on imetlusväärsed. Kui millegagi norida, siis ehk viisiga, kuidas iidsed võitluskunstid on välja pakutud. Kohati jääb mulje, et viibime kitšimaigulisel tsirkuseetendusel.

Jõudnud üpris väsinuna tagasi Luòyángi, leidub meis siiski veel tahtmist veeta õhtupoolik fragmentidega Hiina ooperitest. Esitajateks pole küll Hiina tippartistid, aga muusikalise tasemega võib enam-vähem rahule jääda ja esitus on igatahes autentsem Eestis nädal tagasi nähtud “Purpurse bambuse” etendusest. Nelja lauljat saadavad kaks èrhút ehk hiina “viiulit”, shēng ehk suuorel, mõned löökpillid ja... süntesaator (XXI sajand lõpeks ikkagi!), mis õnneks jääb diskreetselt akustiliste pillide varju.

N 6 sept: Luòyáng; ilm pilvitu, ca 25−26 °C

Kui reisi esimestel päevadel tegid viietunnine ajavahe Eestiga ning lennukis ja rongis veedetud lühikesevõitu ööd olemise veidi uimaseks, siis tänaseks oleme jõudnud end hästi välja puhata ja kohaliku ajaga kohaneda.
Võtame ette veel ühe, seekord põhjalikuma ringkäigu vanalinnas, eelkõige peatänaval (pildil ülal), mis on kui üks suur turg. Vaatamata pikale ajaloole ja rohketele vaatamisväärsustele pole Luòyángi ega isegi mitte selle vanalinna turistid vallutanud. Kolme päeva jooksul ei kohta me tänavatel ainsatki (!) mitteaasialase väljanägemisega inimest.

Nagu juba varem Pekingis, nii ka siin Luòyángis ei jää meil kui nõukogude taustaga reisijatel tähele panemata teatud ilmingud ja märgid, mille juured ulatuvad selgelt kultuurirevolutsiooni ning sellele eelnenud ja järgnenud aega. Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon, nagu seda ofitsiaalselt nimetatakse, leidis aset Hiina Kommunistliku Partei ametliku dateeringu kohaselt aastatel 1966−1969, kuid reaalselt kestis edasi kuni Máo Zédōngi surmani 9. septembril 1976 ja sellele järgnenud nõndanimetatud nelikjõugu arreteerimiseni sama aasta oktoobris. Esimees Máo ja hungveipingide ideoloogia õrn järelkaja kumiseb Hiina kohal kohati veel praegugi. Poliitiline ebastabiilsus kestis suurriigis kaua, XX sajandil oli vähe rahulikke perioode. Kestuselt võiks Hiina kultuurirevolutsiooni võrrelda Stalini perioodiga Eestis, Hiina KP võimulolek on ajaliselt samas suurusjärgus nõukogude okupatsiooniga Eestis. Kuid seda ainult absoluutarvudes, sest nende keeruliste aegade mõju ühiskonnale on Hiinas ja Maarjamaal olnud väga erinev. Eestis, kus rahvusliku iseteadvuse tõus algas alles XIX sajandi keskel ja kus esimene iseseisvusperiood kestis ainult paarkümmend aastat, moodustasid Stalini režiim ja nõukogude okupatsioon olulise peatüki rahva ajaloos. Hiinas, kus rahvaarv on meie omast pea tuhat korda suurem, kus kultuuriajalugu on paari tuhande aasta võrra pikem ja kus “sotsiaalne inerts” on kordades suurem, on olukord olnud sootuks teine. Hiina pika ajaloo taustal on kultuurirevolutsioon ja teised XX sajandi sotsiaalsed kataklüsmid olnud justkui mõned mustad “nädalad” ja need nädalad pole suutnud märkimisväärselt muuta tuhandete aastate jooksul väljakujunenud ühiskonda, mõtteviise, traditsioone, religioosseid arusaamu, konfutsianistlikest ja daoistlikest ideaalidest juhinduvaid käitumismalle. Olen teadlik, et paljud, nende hulgas ka ajaloolased, sinoloogid ja politoloogid, annavad kultuurirevolutsiooni mõjule hoopis teistsuguse hinnangu, aga mina kirjeldan seda, mida hetkel näen ja tunnen siin, jalutades mööda Luòyángi vanalinna rahvarohkeid tänavaid. Vana-Hiina pole igatahes päriselt surnud! Kunagise keisririigi hiilgeagade hõng on tajutav tänagi.

Saabub teade, et maasturid ei jõua kohale tänaseks, nagu oli algselt planeeritud. Merekonteinerite sisu pidas Tianjini sadamas kinni toll. Põhjus kõlab üsnagi uskumatuna, kuid on ometi tõsi. Taimede import Hiina Rahvavabariiki on piiratud rangete tollieeskirjadega. Mis on aga autodel pistmist taimedega? Siiski − maasturid olid konteineripõhjade külge kinnitatud väikeste puidust tõkiste abil. Täitsa õige, puu on ju taim! Sellegipoolest pääseme üsnagi kergelt: pärast autode 24-tunnist töötlemist gaasikambris, et välistada igasugused ohud, mis võivad kaasneda nimetatud taimede impordiga, lubati kolmel palgatud sohvril maasturitega Luòyángi poole teele asuda.
Varume kannatust ja lükkame lahkumise Luòyángist päeva võrra edasi. Viivituse peame hiljem tasa tegema. Üksnes kerget lohutust pakub teadmine, et paljud varasemad rännumehed − olgu siis Roerichite perkonna megaekspeditsioon või Rolling Estonians − on tolliprobleemide lahenemist pidanud ootama palju kauem, mõnikord koguni kuid. 

R 7 sept: Luòyáng – sisenemine Shǎnxī provintsi – Terrakota sõdurite muuseum – Xī’ān; teekonna pikkus 410 km*, ilm udune, sajab, 18−24 °C

Kella üheksaks kavandatud väljasõit on juba pool tundi edasi lükkunud. Üks magas sisse, teine on lõpetamas hommikukohvi, kolmas unustas midagi hotellituppa, neljas tasub parajasti hotelliarvet. Et edaspidi vältida asjatuid ootamisi kellegi järel, otsustame sisse viia trahvisüsteemi. Hilineja peab grupi ühiskassasse maksma 5 yuani iga hilinetud minuti eest. Tiina, üks hilinejatest, on küll trahvi vastu, aga enamuse survel tuleb ka temal uue korraga leppida.
Lõpuks kella 10 paiku saame oma killavooriga liikuma. Raske on sõidu ajal pilku lahti rebida paremal avanevast panoraamist, tee kulgeb paralleelselt maalilise Huáng-hé ehk Kollase jõe oruga. Ja nagu ikka, on heal lapsel mitu nime: vanemas kirjanduses esineb lihtsalt Hé (‘jõgi’), Hàn-dünastia ajal hakati jõge nimetama Kollaseks tema ookerkollase lössiseguse vee tõttu; aeg-ajalt esinevad poeetilisemad nimed, nagu Hiina uhkus, Hiina kurbus, Ema-jõgi, samuti Hämune vool; mongolid kutsuvad jõge Hatan gol (‘kuninganna jõgi’), tiibetlased Ma chu (‘paabulinnu jõgi’). Tegemist on pikkuselt (5464 km) maailma kuuenda jõega. Luòyángi ja Xī’āni vaheline Kollase jõe ala on tihedasti asutatud juba ammustest aegadest, mõnikord nimetatakse seda piirkonda ka Hiina tsivilisatsiooni hälliks.
Varsti pärast Língbǎo linna siseneme Shǎnxī provintsi. Võib-olla on paljudele lugejatele see niigi teada ja seetõttu tundub järgnev täpsustus liigsena, aga tahaksin siiski siinkohal repliigi korras tähelepanu juhtida provintsi nimele. Ja nimelt, Shǎnxī ja Shānxī pole üks ja seesama: tegemist on kahe kõrvutiasuva provintsiga, mille nimede latinisatsioon on sarnane. Nii Shǎnxī (陝西, ‘Shǎnist läänes’) kui Shānxī (山西, ‘lääne mägi’) translitereeritakse pīnyīni reeglite kohaselt sarnaselt, vahe ilmneb ainult häälduse tonaalsuses. Vahetegemiseks on inglise keeles hakatud esimest neist kirjutama 2 a-ga Shaanxi, teist ühega Shanxi. Ja niisiis, me siseneme praegu Shǎnxī provintsi, mille nimi hääldub umbes “šä(n)sii”, seejuures viimane silp kõlab kõrgema intonatsiooniga. Nõnda kostub muusiku kõrvadele, küllap sinoloogid kirjeldaksid seda teisiti.
Küllap on blogi lugejatele juba silma torganud, et hiina pärisnimede ja terminite puhul olen kasutanud häälduspärast latiniseeritud kirjaviisi, mida nimetatakse hànyǔ pīnyīn ja millega kaasnevad toone tähistavad diakriitilised märgid. Lisaks olen sageli sulgudesse lisanud hiina kirjamärgid. Mõistagi pole see reisiblogi juures tingimata vajalik ning teeb loetavuse ehk ebamugavamakski. Pealegi ei valda ma ju hiina keelt. Miks siis? Kindlasti pole sel puhul tegemist sooviga eputada teadmistega, mis mul tegelikult puuduvad. Samuti puudub ambitsioon kergitada käesolev blogi populaarteadusliku kirjutise tasandile. Pigem on see seotud mu väga isikliku sooviga õppida iga Hiinas veedetud nädala jooksul juurde kasvõi kolm-neli kirjamärki ning mõni sagedaminiesinev uus sõna. Loodetaval lugejate lahkel nõusolekul jätkan samamoodi. Ning hiina kultuuriruumist väljudes võib-olla mõne teisegi keele puhul.

Endalegi märkamatult oleme jõudnud mägede vahele. Tektoonilistest kurrutustest kerkinud ahelikud pole küll teab mis kõrged, tipud ulatuvad vaid veidi üle 2000 m, kuid Wèináni linna lähedal avanevad lõunasuunalised vaated on ikkagi suurepärased. Kusagilt kirjandusest on meelde jäänud fraas siinsete mägede kohta: “...number üks ainulaadsed ja ohtlikud taevalaotuse all”. Kõik on muidugi suhteline, polnud ju selle fraasi hiinlasest autor kunagi näinud Himaalajat, Tjan-šani ega Pamiiri. Aga kui rääkida ohtudest, siis Shǎnxī provintsi mägialad on seismiliselt Euraasia kontinendi ühed rahutumad ja seetõttu on siinne piirkond korduvalt läbi elanud fataalseid maavärinaid. 23. jaanuaril 1556 toimus Shǎnxī maavärin, mida vahel nimetatakse tollal valitsenud keisri järgi ka Jiājìngi (嘉靖) maavärinaks ja mis purustas pea kõik enam kui 800 km laiusel territooriumil ning sai seeläbi kõigi aegade ohvriterohkeimaks. Selles hukkus oletatavalt 830 000 inimest ehk 60% siinsest elanikkonnast.

Tänase päeva tippelamuseks kujuneb Xī’āni linnast 35−40 km kaugusel ida pool väljakaevatud tohutu kompleksi, Hiina esimese keisri Qín Shǐ Huángdì (hiina k 秦始皇帝)** matmispaiga külastamine. Kompleks on aukartustäratavate mõõtmetega, selle diameeter on mõõdetav kilomeetrites. Vapustavat vaatepilti pakuvad umbes 8000 elusuuruses terrakotasõdurit, kõik lahingurivis. Esmalt valmistatud küll savivormides, ent hiljem on kunstniku käsi andnud igale kujule individuaalsuse ja eripära, seetõttu pole siin kahte päris identse väljanägemisega sõdalast. Kunagi kandsid nad päris mõõku, piike ja vibusid, kuid tänaseks on enamik relvadest ära varastatud. Lisaks sõjameestele sisaldab hauakamber 670 hobust ja 130 elusuuruses kaarikut. Suur Hiina ajaloolane Sīmǎ Qiān (司馬遷, ca 145 / 135 − 86 eKr) on umbes sajand pärast keisri surma kirjutanud ajalookroonikas “Shǐjì” (史記), et hiigelkompleksi ehitamine kestis 36 aastat ja selle juures oli ametis 700 000 töömeest. Isegi kui need arvud on liialdatud, on matmispaiga mastaap võrreldav Giza püramiididega. Siin oleks kõrvalepõikena ehk paslik meenutada Herodotose “Historiat”, mille andmetel Egiptuse suurima, Hufu ehk Cheopsi püramiidi oli ehitamas 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 tuhande kaupa 3-kuulistes vahetustes. Aga tagasi tulles Shǐ Huángdì imelise matmispaiga juurde − Sīmǎ Qiān on rääkinud veel haruldastest vääriskividest, paleede miniatuursetest kujutistest, filigraansetest anumatest, pärlitega kaunistatud taevakaardist, voolavast elavhõbedast jõgedega Hiina kaardist, röövlite eest kaitsvatest surmavatest lõksudest. Kuigi just Qín-dünastia ajal hakkas kaduma tava matta koos valitsejaga elusalt nende naised, teenrid ja orjad, otsustas Hiina teine keiser siiski, et Shǐ Huángdì viimases puhkepaigas peavad kadunukesel kaaslaseks olema need konkubiinid, kes ei saanud lapsi. Lisaks on põhjust oletuseks, et hauakünka sisemusest ei lastud välja ka töömehi, kes olid ametis haua ehitamisega ning teadsid seetõttu aardekambrite sisu kohta liialt palju. Kaks aastatuhandet sai Hiina esimene keiser rahulikult puhata savisõdurite ja vibunoolte kaitse all, haua olemasolu oli pühitud kõigi mälust, kuni ükskord 1974. aastal kaevupuurijad terrakotasõduri pea avastasid ning seejärel juba taasavastati hauakamber ja muud aarded. Sest ajast on Xī’ān ja selle ümbrus muutunud arheoloogide huviobjektiks ning kinnistunud Hiina turismikaardile, kerkinud on piletikassad, siin-seal sebivad ringi lipukestega giidid, järjekordades seisavad rahvamassid, nende hulgas ka meie. Küllap on Shǐ Huángdì uni häiritud.

Õhtuks jõuame provintsi pealinna Xī’āni (西安, ‘lääne rahu’). Linn jätab äärmiselt sümpaatse mulje, siin on ühinenud moderne metropol ja aastatuhandetevanune traditsioon. Jah, just nimelt aastatuhandete vanune, sest kui Zhōu- (周朝, 1122 / ca 1046 − 256 eKr) , Qín- (秦, 221−206 eKr), Lääne-Hàn- (206 eKr − 9 pKr) ja Táng-dünastiate (唐朝, 618−907) pealinnu pidada Xī’āni eelkäijateks, võime linna ajalugu mõõta umbes 3100 aastaga. Niisiis on tegemist ühe kõige olulisema linnaga Hiina pikas ajaloos. Täna on juba hilja ning pime − homme tahaksime vähemalt pool päeva pühendada linnaga tutvumisele.

Meil Tiinaga, kes me ei söö lihatoite, tekivad probleemid kõhu täitmisega, sest enamik toite on valmistatud liha baasil: mitmesugused hakklihatäidisega pelmeenilaadsed road, hot pot, Pekingi stiilis part, kilpkonn, siidiussid... Populaarne on niinimetatud Xī’āni snäkk − hui-stiilis traditsiooniline toit, mis on valmistatud peamiselt veise- või lambalihast, kuna muhameedlastest huid ei tarvita toiduks sealiha. Ka meie lihasööjatest siiditeelised suhtuvad menüüs pakutavasse teatud ettevaatusega ega söanda tellida madusid, konnajalgu, skorpione ja muid sarnaseid maiuspalasid. Kas üksnes hiinakeelses trükitud menüüs ka koerast valmistatud roogasid leidub, jääbki teadmata, sest mõnikord hiinlased häbenevad koeraliha toiduks tarvitamist ja eelistavad sellised kohad menüüs eurooplastele tõlkimata jätta. Selleks et selgemat pilti saada, mis tegelikult peitub hiinakeelsete nimetuste taga, trügib Tiina poolvägisi kööki ning püüab näpuga osutades kokale näidata, mida panna toidu sisse ja mida mitte. No mis teha, tuleb leppida tõdemusega, et oleme lollidest turistidest koosnev kamp, mille ükski liige ei suuda suhelda maailma ühe suurema kõnelejatearvuga keeles!

Hilisõhtul tekib esimene võimalus vaadata, mida pakuvad Hiina arvukad telekanalid. Hiinakeelsete uudiste ja vestlussaadete sisu jääb arusaamatuks, nõnda jään jälgima Tiibeti kontserdiprogrammi, mille võiks liigitada futu-sots-folk-varietee stiilimääratluse alla, juhul kui selline stiil oleks olemas. Ühel teiselgi kanalil on käimas Tiibeti lähiajaloo teemaline saade. Tiibet tundub olevat hetkel Hiina meedias kuum teema. Muide, just siin Xī’ānis on sobilik meenutada ammuseid aegu, mil Hiina-Tiibeti suhted ja jõuvahekorrad olid tänasest sootuks erinevad. VII sajandi lõpul, keisrinna Wǔ Zétiāni (武則天) valitsusajal saavutas Tiibet ülekaalukaid võite Hiina armee üle. Hiljem, aastal 763 kasutas Tiibeti kuningas Trisong Detsän (tiibeti k ཁྲི་སྲོང་ལྡེ་བཙན) ära sisemistest intriigidest õõnestunud Táng-dünastia abitut seisundit, tungis Hiinale peale väidetavalt 200-tuhandelise armeega ja vallutas isegi pealinna Xī’āni (paradoksaalsena mõjub sõja kontekstis linna tollane nimi Cháng’ān − 長安, mis tähendab ‘igavene rahu’). Tiibeti sõjavägi pani linna põlema ja tõstis troonile oma keisri. Tol korral oli uiguuridel kasulikum asuda hiinlaste poolele ja koos löödi tiibetlased tagasi. Hiinlased said tagasi osa sõjasaaki ning paari nädala pärast oli endine võim taastatud. Kuid siiski mitte liiga kindlalt taastatud − aeg-ajalt rünnakud kordusid ning Táng-dünastia elas üle tõsiseid raskusi oma piiride kaitsmisel.

* Igapäevane läbisõit on toodud autode spidomeetrinäitude järgi ning lisatud 5%. Kilomeetrimõõdiku ja tegeliku läbisõidu vahe on tingitud standardsetest suurema välisläbimõõduga Cooper Discoverer STT maastikurehvide kasutamisest.

** Ei maksa segamini ajada legendaarse pool-mütoloogilise Huángdì (黃帝) ehk Kollase keisriga, kelle valitsusajaks peetakse traditsioonikohaselt ajavahemikku 2698 / 2697 kuni 2598 / 2597 eKr.

L 8 sept: Xī’ān (Suur Metshane pagood, Muslimite kvartal, Suur mošee, Siiditee monument) – Bǎojī; läbisõit 170 km; ilm udune, vihmane, 18 °C

Kahjuks veedame Xī’ānis ainult ühe öö, peame ju tasa tegema maasturite hilinemisest tingitud viivituse. Kindlasti vääriks see ajalooline linn hulga enamat tähelepanu. Väidetavalt oli Xī’ān (tollane Cháng’ān) oma enam kui miljonilise elanikkonnaga VII sajandil maailma suurim linn nii pindalalt (84 km²) kui ka rahvaarvult. Äramärkimist väärib tollase linna erakordselt selge põhiplaan. Keskel asusid keisripalee ja valitsusasutused ning 155 m laiune peatänav, selle ümber 108 müüriga eraldatud linnaosa, millest igaüks oli risti kulgevate tänavatega jagatud neljaks ja need alajaotused veel omakorda neljaks kvartaliks. Kui saaks kuidagi viivukski tagasi rännata VII sajandisse!
Ja rännakuga VII sajandisse seondub just täna üks juubeliaastapäev. Nimelt 8. septembril 1390 aastat tagasi (st aastal 617) leidis paarsada kilomeetrit Cháng’ānist kirdes aset suur ja oluline Huòyì lahing, milles imperaator Gāozǔ Lǐ-Yuān saavutas võidu Suí-dünastia armee üle, avades sellega tee Cháng’āni alistamiseks, Táng-dünastia tekkeks ning pealinna ületoomiseks Luòyángist taas Cháng’āni.
Päeva esimese poole veedame Xī’āni eri paigus, külastame Suurt Metshane pagoodi, muslimite kvartalit ja Suurt Mošeed, samuti siidi- ja vaibamanufaktuuri. Neist esimene, Suur Metshane pagood, on ehitatud VII sajandi keskpaigas peamiselt sūtrate ja budakujude hoidlaks. Kuigi raamatuhoidla ehitamise ajendiks oli eelkõige vajadus korralikult säilitada Xuánzàngi (玄奘, ca 602−664) ekspeditsioonilt toodud sūtraid, oli Xī’ān selleks ka muidu igati sobiv paik, sest seks ajaks oldi siin mahāyāna sūtrate tõlkimisega tegeldud juba aastasadu. Tegutses ju selles linnas III sajandi teisel poolel Dharmarakṣa ehk “Bodhisattva Dūnhuángist” − mahāyāna budismi ühe olulisema teksti, “Saddharma-puṇḍarīka sūtra” (“Üleva seaduse valge lootose pühakiri”) tõlkija.
Hiljem on Suure Metshane pagoodi ümber kerkinud templikompleks. Ka pagoodi ennast on Suure Míng-dünastia (大明, 1368−1644) ajal kõrgemaks ehitatud, seejärel on maavärin 3 korrust hävitanud. Tänaseks on ehitis säilinud 7-korruselisena. Kindlasti vääriks see jäädvustamist fotodena, ent mu tagasihoidlikest fotograafioskustest ei piisa, et läbi udu ja tugeva vihmasaju saaks kas või mõne pildi, mis vähegi kannataks kriitikat.
SilkRoadXianMosque350Ehkki islamiusulised huid moodustavad linna elanikest vaid tühise osa, on nende kultuuri mõju siiski märgatav, eriti muslimite kvartalis ja Xī’āni Suure Mošee (hiina k 西安大清真寺, Xīān Dà Qīngzhēnsì) ümbruses. See on Hiina üks kõige pühamaid ja ühtlasi ka kõige vanemaid mošeesid, mis rajati juba Táng-dünastia aegu, ametliku aastaarvuna nimetatakse enamasti 742. Kuid enamik säilinud hooneid on ehitatud Míng-perioodil ning ümber ehitatud või laiendatud veelgi hiljem − Qīng-dünastia ajal. Mošeekompleks paikneb 1,2-hektarisel alal. Jõuame pühakotta hetkel, mil palvus on just lõppemas ja mõned palvetajad on parajasti juba lahkumas (pildil vasakul). Islamimaades rännates oleme ikka harjunud nägema kuplikujuliste katustega mošeesid, mille kõrval kõrgub taevasse enamasti üks või kaks minaretti. Xī’ānis on kõik hoopis teistsugune. Suure Míng-dünastia aegadest pärit suur palveruum, paviljon, mošeekompleksi kuuluvad teised rajatised, õu, müür ja värav meenutavad pigem ehthiinalikke konfutsianistlikke või budistlikke templeid. Ilmselt on Hiina arhitektuuritraditsioonid liiga tugevad ja liiga sügavalt juurdunud selleks, et siin leiduks sobivat pinnast araabia või pärsia stiilis kuppelkatuste ning minarettidega mošeedele.

Siiditee on oma nime saanud ikka eelkõige siidikaravanide kulgemise tõttu Hiinast Vahemeremaadesse. Teekond oli raske ja ohtlik, ent kuuldavasti olevat kaupmehed saanud rikkaliku tasu, umbes kümnekordse kasumi. Proovime, kas see toimib ka tänapäeval: ostame Xī’āni siidimanufaktuurist siidi 680 yuani eest, mis võrdub selle nädala kurssi arvestades umbes 1020 Eesti krooniga. Me pole küll kaupmehed, aga otsustame märgilise katsena oma ostu maha müüa reisi sihtpunktis, İstanbuli turul. Kui kasumikoefitsient on endine, siis peaks selle siidi hinnaks İstanbulis kujunema umbes kümme tuhat krooni. Vähe usutav, aga proovima peab! Selleta poleks meie reis väärt kandma Siiditee tuuri nime.

Vahetult enne Xī’ānist lahkumist teeme sümboolse visiidi Siiditee monumendi juurde. Siit sai kunagi alguse Suur Siiditee (丝绸之路). Täna ehib seda platsi elusuurust ületav monumentaalne graniidist karavan. Kuigi oleme teel juba kuuendat päeva, võiksime seda hetke tinglikult pidada Siiditee tuuri tegelikuks alguseks. Teeme mõned fotod. Raske on leida rakurssi, et vältida sadakonda hiinlannat, kes on monumendi kõrval valjude trummihelide saatel sooritamas tàijí sujuvalt hoogsaid, mõneti tantsusamme meenutavaid harjutusi. Muide, võimlemine ja võitluskunstide leebemate vormide harrastamine tänavatel, väljakutel ja parkides kuulub tänase Hiina tüüpilise suurlinnaelu juurde. Tàijí algne militaarsus on sellistel puhkudel enamasti taandunud harjutuste tervist parandavate külgede ees, seetõttu näeme tänavatreeningutel sageli naisi, eakaid ja põduravõitu inimesi.

Hilisel pärastlõunal asume teele Bǎojī poole. Hiina keelt kõneleb maailmas üle miljardi inimese, kuid meie grupist ei valda seda keegi. See asjaolu kujuneb probleemiks mitte ainult hotellis, restoranis ja formaalsetes asjaajamistes, vaid see raskendab ka orienteerumist teedel, sest kohanimed teetähistel ja -viitadel on valdavalt hiina kirjamärkides. Sisetunde ajel olin marsruuti ette valmistades Hiina Rahvavabariigi territooriumile jäävate paikade nimed arvutisse kirja pannud nii hiina kui ka kohalikes keeltes ladina tähtedega, samuti hiina kirjamärkidega, uiguurikeelsed kohanimed ka araabia tähtedega, indiapärased nimed devanāgarī alfabeedis, tiibeti nimed tiibeti kirjas jne. Meie reisikonspekti Hiina osa näeb välja umbes selline: Luòyáng (洛陽) – Xī'ān (西安) – Tiānshuǐ (天水) – Lánzhōu (蘭州) – Wǔwēi (武威) – Dūnhuáng (敦煌) – Turfan (Turpan, تورفان‎) – Kashgar (Kaxgar, كاشغر, Kāshí, 喀什) – Hotan (Hétián, 和田) – Mt Kailash (Kailāsa, Ashtāpada, Kang Rinpoche, གངས་རིན་པོ་ཆེ) – Manasarovar (मानसरोजवर, Tso Rinpoche, Mapam Yum-tso, མ་ཕམ་གཡུ་མཚོ, Brahma järv) jne. Teeviitadel esinevate kirjamärkide visuaalsel kõrvutamisel selle nimestikuga on võimalik meie asukohast, suunast ja vahemaadest aimu saada. Meenub varajane lapsepõlv, mil sain kingituseks puuklotsid, millel karu pildi kõrval oli täht K, jänese kõrval J ja elevandi kõrval E.
Mõiste “nagu hiina keel” on muutunud keerulisuse ja raskesti arusaadavuse sünonüümiks. Hànzì (漢字) ehk hani kirjamärkide süsteem ongi väga komplitseeritud ja kirjamärkide rohkus raskesti hoomatav. Ent ometi kerkib siinkohal taas pähe mõte, millele olen ka varem korduvalt mõelnud. Meile harjumuspärane, foneetilisel märgisüsteemil (eesti keele puhul ladina tähestikul) põhinev kirjaviis on küll praktiline ja mugav häälega lugemisel ning kirjapandud teksti suulisel esitamisel, kuid mitte kõige praktilisem omaette hääletult lugemisel. Piltkirjal, ideogrammidel või hieroglüüfidel põhinev kiri võib teatud juhtudel osutuda palju lihtsamaks, lakoonilisemaks ning kiiremini haaratavaks. Tooksin mõned näited. Võtkem kasvõi Tjan-šani mäeahelik − 天山, mis koosneb kahest kirjamärgist − 天 (tiān, siinses kontekstis ‘taevas’) ja 山 (shān, ‘mägi’ või ‘mäed’). Seejuures on nende kirjamärkide meeldejätmisel abiks teatud loogika. Näiteks ‘taevas’ oleks justkui kujunenud kirjamärkidest 人 (‘inimene’) ja 大 (‘suur’). Tarvitseb vaid tõmmata täiendav kriips selle kõige kohale, et kujuneks kujutluses mõiste “miski suur inimeste kohal” ehk “taevas”. Ning 山 puhul keskmine teistest kõrgemale kõrgemale ulatuv kriipsuke otsekui tähistaks mäetippu. Ma pole eelöeldut lugenud mingist hiina keele aabitsast ega kuulnud kelleltki hiinlaselt, aga hiina keele mittevaldajana on raske mitte märgata selliseid seoseid. Või võtkem teinegi näide − Peking. Selle asemel, et foneetilises kirjaviisis pikalt välja kirjutada Běijīng, piisab vaid kahest kirjamärgist 北京. Ning lisaks sellele, et saame teada, mis linnaga on tegemist, nähtub kohe ka selle etümoloogia − ‘põhja pealinn’. Tahaksin käesoleva mõtiskluse kokku võtta: olen 52 aastane ning uue keele omandamine ei pruugi selles eas enam lihtne olla. Loodan, et saan oma elupäevad kuidagi elatud hiina keeleta. Kui aga oleksin paarikümnemend aastat noorem, võtaksin mandariini kui maailma ühe olulisema keele kindlasti käsile.

Seoses autojuhtimisega Hiinas väärib äramärkimist üks fakt. Paljudel meie grupi liikmetel on kehtivad rahvusvahelised juhiload, umbes passisuurused raamatukesed, kus lisaks loa väljastanud maa riigikeelele on kõik kirjas ka inglise, hispaania, vene, hiina, itaalia, saksa ja araabia keeles. Kuid sellest siiski ei piisa mootorsõiduki juhtimiseks Hiina Rahvavabariigi territooriumil.* Õnneks teadsime seda nõuet ning saatsime juhilubade taotluse juba aegsasti Pekingisse. David, Aigar, Tiina ja mina saamegi Xī’ānis kätte vajalikud juhiload, ja seda ilma hiinakeelse liikluseksami sooritamiseta. Siin ei kehti ka meie autode numbrimärgid SILK 1, SILK 2 ja SILK 3, seetõttu sõidame topeltnumbritega − lisaks SILKidele on esiklaasidele nähtavale kohale paigutatud kohaliku ARKi poolt väljastatud numbrimärgid. Et oleks kindlam!
Iseenesest, ilma et keegi seda määraks, kujuneb välja 3 meeskonda. Ainsaks tingimuseks on, et igas autos peab olema vähemalt 2 inimest, kes on suutelised autot juhtima rasketes oludes sadu kilomeetreid päevas. Niisiis, SILK 1 ekipaaži kuuluvad Aigar, David, Laura ja Inga. SILK 2s sõidame esialgu kolmekesi: teejuht Yáng Chí, Tiina ja mina, alates Ürümqist peab siia neljandaks mahtuma ka Priit. SILK 3 tiimi moodustavad Raivo, Kaido, Leonid ja Võru-Jaanus.

Õhtu eel jõuame hotelli, mis on eeldatust luksuslikum. Leonid avaldab isegi rahulolematust: oleksime võinud mööda kvaliteetseid kiirteid sõita ja heades hotellides elada ka Euroopas, oli siis selleks tarvis nõnda kaugele tulla?!
Tänaseks on selgeks saanud, et kogu meie reisiseltskond on erakordselt sportlik. Pea kõik, eesotsas “treenimise maailmameistri” Raivoga, käivad õhtuti jooksmas, tavaliselt 5−10 km. On näha, et Raivo võiks joosta teistest tunduvalt kiirema tempoga, aga ta sätib end enamasti grupi keskele või koguni sappa ning püüab jätta muljet, et on meiega võrdne. Leonid käib võimaluse korral jõusaalis, kui see on hotellis olemas. See asjaolu annab lootust, et füüsilist vastupidavust nõudvad reisi osad, eriti jalgsiretk Tiibetis, kulgevad ehk lihtsamalt.

* Teadmiseks autoga reisivatele eestimaalastele: sarnaselt Hiinale ei kehti ARKi poolt väljastatavad mõneleheküljelise raamatukese sarnased rahvusvahelised juhiload ka Jaapanis. (Auto rentimiseks Okinawa saarel pidin kasutama mitmeid trikke.)

P 9 sept: Bǎojī – Lóng Xiáng – sisenemine Gānsù provintsi – Píngliàng – sisenemine Níngxià Hui autonoomsesse regiooni – sisenemine Gānsù provintsi – Lánzhōu; 551 km; ilm selgem kui eelmistel päevadel, kohati vihm, 16–20 °C

SilkRoadDaoTemple350Esialgse reisiplaani kohaselt peaksime täna sõitma Bǎojīst Tiānshuǐ kaudu Lánzhōusse. Meieni jõuab teade, et üle kallaste tõusnud Wèi-hé vetevood on Bǎojī ja Tiānshuǐ vahelise tee kohati endaga kaasa viinud ning meil tuleb sõita põhja poolt üle mägede ringi. Teekond tuleb pikem ja tee kvaliteet halvem. Tagantjärele on põhjust selle ümbersõidu eest väga tänulik olla, sest vaevalt oleksime muidu sattunud ligikaudu 1900 m kõrgusel asuvatesse daoistlikesse templitesse Píngliàngi prefektuuri Kōngtóngi mägedes. Raske on kujutleda maalilisemaid mägesid ja sobivamat paika dào ideaalide elluviimiseks. Eemal suurlinnade kärast, on Kōngtóng justkui ilmekas illustratsioon daoismi püüdlustele inimese ja looduse loomuliku kooseksisteerimise poole. Õnneks ei vii autotee lausa mäetippu ning kõrgemal paiknevate templite külastamiseks tuleb ette võtta paaritunnine jalgsiretk. Ronimine on üpris väsitav: Aigar on veendunud, et tema süda teeb 165 lööki minutis; David oletab, et tema pulss on veelgi kiirem. Ent templites valitseva erakordselt positiivse aura kogemine tasub ronimise vaeva ning südamekloppimise mitmekordselt. Siit-sealt kandub kõrvu kellukeste helinat ja palvete pominat, aeg-ajalt kostab kumiseva kõlaga kell, mida lüüakse tänu märgiks annetuste eest. Rohkete, umbes pöidlajämeduste viirukipulkade põletamisest õhkuv aroom ja suits muudavad õhu paksuks ning samal ajal tüüneks. Sinkjasmusta riietatud ülisõbralikud mungad püüavad mandariini-inglise segakeeles jagada templite kohta asjakohaseid selgitusi, millest arusaadavuse künnise ületab parimal juhul veerandi jagu. Jutust võib aimata, et ühed altarid on pühendatud ravitsemise ja pikaealisuse jumalustele, teised niinimetatud Kolmele Puhtale, kolmandas templis on aukohal mõõkadega relvastatud kaitsejumaluste kujud. Daoismi mütoloogilist tagapõhja ja ikonograafiat tundmata on pea võimatu täpselt aru saada, kes on kes ja mis on tema roll. Äratundmisrõõmu suudavad tekitada vaid mõne templi (pildil vasakul) lakke maalitud yīn-yángi sümbol ja kaheksa trigrammi selle ümber, samuti mõned lihtsamad hiina kirjamärgid. Jääb vaid kahetseda, et oleme tulnud dào templitesse sedavõrd vähese teoreetilise ettevalmistusega.

Üllatav on näha, et maapiirkondades, eriti Gānsù (甘肅) provintsis, elab üsna palju inimesi koobastes. Nende kaevamine mäenõlvade liivakivisse või savisesse pinnasesse tundub olevat majade ehitamisest lihtsam. Piilume neist mõnesse: silma järgi hinnates on need umbes 3 m laiad, 7 m sügavad ja 4 m kõrged, koopasuud sulgeb puust uks, selle kohal on aken. Mõned seinad on kaetud krohviga, mis välisel vaatlusel tundub olevat kokku segatud mudasest savist ja sõnnikust. Nurgas on midagi pliidisarnast, koopa keskel on veel teinegi, lahtine tulease. Korsten puudub, suitsujäljed seintel ja laes annavad tunnistust sellest, et suits väljub sellistest eluasemetest akna kaudu. Miski ei meenuta siin XXI sajandit, ent kromanjoonlaste koobastest on need ikkagi modernsemad.

Islamiusulistest huidest kirjutasin blogis juba eile. Ärauhutud teest tingitud marsruudimuutuse tõttu läbime nüüd nende peamise asustusala − Níngxià Hui (宁夏回族) autonoomse regiooni, täpsemini selle lõunaosa, kuhu meil algselt polnud plaanis tulla. Kiirustame Lánzhōusse ja teeme vaid ühes teeäärses hui külas lühiajalise peatuse. Siinsete väikelaste puhul hakkavad silma naljakad kehakatted, retuuse meenutavad püksid, mille tagaküljele on lõigatud suur ovaalne auk. Selle otstarvet pole raske aimata: kui häda tuleb järsku peale, pole pükste jalast sikutamisega muret, pealegi jäävad need suure tõenäosusega puhtaks.
Võrreldes Hénáni, Shǎnxī ja Gānsù provintsidega on muutus olustikus märgatav. On justkui Hiina ja samas nagu enam ei ole ka.

E 10 sept: Lánzhōu – Huáng-hé (Kollane jõgi) – Hékǒu – Tiānzhù – Wǔwēi – Hiina müür – Shāndān – Zhāngyè; läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1380–2950 m*, ilm heitlik, 18–20 °C; 519 km

Paar päeva tagasi kehtima hakanud trahvisüsteem on andnud positiivseid tulemusi. Hommikusele väljasõidule kogunetakse aegsasti. Hilinemistrahvidest koguneb meie ühiskassasse vaid sadakond yuani, peamiselt Võru-Jaanuse sissemagamise arvelt.

Lánzhōu (兰州) hämmastab oma mastaapsusega − see peaks ju olema kõigest üks provintsilinn. Ootamatult leiame eest ligi kolme miljonilise elanikkonna ja uhkete kõrghoonetega kaasaegse metropoli. Alles Hiinas hakkab paljudele meist kohale jõudma arusaam Eesti tegelikust väiksusest, meie mikroskoopilisusest. Küll aga on Lánzhōus nagu paljudes teisteski Hiina miljonilinnades äärmiselt häiriv õhu saastatuse tase. On raske vahet teha, kas on tegemist tolmu, udu, sudu või nende kombinatsiooniga.

Tee on hea ja liiklus pole liiga tihe. Seetõttu jääb autoroolis istudes aega mõtisklusteks Hiina tänapäeva üle. Nädalataguses blogis kirjutasin Pekingi ülikiirest arengust olümpiamängude eel, eile võrdlesin Gānsù provintsi koopaid kromanjoonlaste omadega, silme ees püsivad veel Lánzhōu kesklinna pilvelõhkujad... Jah, Hiina on kontrastide maa. Viibin siin riigis neljandat korda ning näen, et plahvatuslik areng ei seondu üksnes pealinna ja olümpiaeelse perioodiga. Siiditee tuuri raames ei satu me Shànghǎisse (上海), kuid juba 2 aastat tagasi sain omamoodi kultuurišoki nähes välgukiirusel kerkivaid pilvelõhkujaid ja 3−4 korruselisi liiklussõlmi, sõites lennujaamast linna maglev- ehk magnethõljukrongiga kiirusega 431 kilomeetrit tunnis, märgates teaduse-tehnika saavutusi. Hiinal on tohutu potentsiaal: palju maad ja loodusrikkusi. Ja peamine rikkus on muidugi rahvas, keda on palju ja kes vastandina Euroopale on suhteliselt noor. Puudust pole kvalifitseeritud ja odavast tööjõust, mis teeb Hiina kaubad ja hiinlastest spetsialistid maailmaturul konkurentsivõimeliseks. Mingi arusaamatu hiinlasliku tarkuse või kavalusega on osatud sisse pugeda ka paljude naabermaade, Aafrika ja isegi Okeaania majandusruumi, saades tööstuse arenguks vajalikke tooraineid. Aga Hiina valitsemissüsteem ja ideoloogia? Jah, see on tõepoolest endiselt punase varjundiga, teatud määral totalitaarne ning ei kavatse enda haardest vabastada kunagi allutatud väikerahvaid. Tulnuna endiset Nõukogude Liidust, ei tekita kõik see meis sooje tundeid. Ning ometi ütleb mingi kuues meel, et kombineerituna aastatuhandetevanuste traditsioonidega ning uus-sotsialistliku-kapitalistliku majandamisega peitub antud kontekstis just selles poolpunases riigikorras tohutu jõud ja potentsiaal. On selge, et varem või hiljem saab Hiinast maailma vägevaim riik, vähemalt majanduslikus mõttes. Maailma raskuspunkt on igatahes kaldumas meile harjumuspärastest keskustest nagu New York, London, Pariis, Berliin ja Moskva hoopis mujale. Planeedi Maa eluliselt tähtsate keskuste raskuskese on koondumas Aasiasse, piirkonda India-Hiina-Korea-Jaapan. Ja selle regiooni keskpunkt on mõistagi Hiina. Meie, eurooplased, ja eriti eestlased, kes me enamasti kulgeme marsruudil Tallinn-Tartu-Pärnu-Riia-Helsingi-Stokholm-Peterburi, kelle hommikukohvi kõrval lebavad laual Postimees või Eesti Ekspress, harvemini Helsingin Sanomat, ei pruugi eespoolnimetatud globaalseid muutusi märgata veel niipea. Ent seda ootamatum ja suurem šokk tabab meid millalgi hiljem.

Tänase päeva esimesel poolel oleme planeerinud külastada Kollase jõe kanjonis asuvaid Bǐnglíng Sì Tuhande Buddha koopaid, mis oma kunstiväärtuste poolest ei pidavat palju maha jääma kuulsatest Mògāo grottidest. Õhtuks oleme kavandanud jõuda Wǔwēisse. Asumegi teele, kuid kõik ei lähe esialgse plaani kohaselt. Selgub, et mu kodutöö marsruudi ettevalmistamisel pole vähemalt selle teelõigu osas hästi tehtud. Mingist allikast olin lugenud, et Lánzhōust Bǐnglíngi on 35 km, kaasasolev Gānsù provintsi vaatamisväärsusi kirjeldav brošüür väidab selleks distantsiks olevat 75, meie teejuht aga teatab äkitselt, et Bǐnglíngini on hoopis 200 km. Jõudnud linnast välja, peatame autod ning teeme maantee servas kiirkoosoleku. Kas 35, 75 või 200? Millised andmed on tõesed? Ei tea. Kui teejuhi enesekindlalt väljaöeldud number osutub paikapidavaks, ei jõua me kindlasti täna vaadata Bǐnglíng Sì koopaid ja seejärel sõita veel Wǔwēisse. Kindlam on loobuda Bǐnglíng Sìst, sest Tuhande Buddha koopaid jääb meie teele veelgi. Pealegi jõuame sel juhul ehk täna kaugemalegi kui Wǔwēisse, võib-olla näiteks Zhāngyèsse.

Gānsù provintsi lõunaosas märkab tähelepanelik silm Tiibeti lähedust: mägilastele omased näojooned, teatud mittehiinalik eripära majade arhitektuuris, teeäärne üksik tiibeti stiilis stūpa, ühes külas on teeviitadel ja siltidel suurte hiina kirjamärkide all koguni väikemad tiibeti tähed. Pole ka ime, sest tegemist on Tiibeti Amdo provintsi piirialaga.
Yongchangi ja Shāndāni vahelisel lõigul pöördub pilk ikka paremale, sest tee kulgeb paralleelselt Suure Hiina müüriga. Need pole aga Míng-dünastia aegsed uhked massiivsed müüri osad, mida oleme harjunud nägema turismireklaamides ja klantspiltidel ning mida olen varem külastanud Bādálǐngis ja Jīnshānlǐngis, tegemist on ühtede vanimate säilinud fragmentidega, mis pärinevad Hàn-dünastia perioodist.

Hilisel õhtutunnil jõuamegi lõpuks Zhāngyèsse (张掖). Otsustame, et hilisõhtusi pimedas sõitmisi peaksime edaspidi võimalusel vältima, sest see pole ohutu. Hiinas ei lülitata autotulesid sisse isegi hämaras, seda tehakse üksnes lauspimeduse saabudes. Ning liiga palju oleks loota jalakäijatelt ja jalgratturitelt helkurite kasutamist.
Zhāngyès avastame linnaosa, milliseid ei kohta XXI sajandi Hiinas enam tihti: traditsioonilised majad, poekesed, ehedad söögikohad, Buddha-tempel, traditsioonilistes rõivastes mehed ja naised. Võiks arvata, et oleme sattunud Hollywoodi, kus on parajasti käimas   Hiina-teemalise ajaloolise filmi võtted. Aga ei, kõik on ehtne.
Kui Pekingis, Shànghǎis, Hong-Kongis ja idaranniku suurlinnades on kuidagi võimalik hakkama saada inglise keelega, siis nüüdseks oleme jõudnud provintsi, kus aitavad üksnes need kümmekond häda sunnil selgeks õpitud hiinakeelset sõna, mida täiendab ilmekas kehakeel. Kui tõlki parasjagu käepärast pole, siis lausa nälga me ei jää, aga vähimatki vestlust kohalikega kahjuks arendada ei suuda. Õhtusöögi ajal avaldab David arvamust, et ta võib umbropsu näpuga menüüle osutades tellida endale vähemalt sama maitsva õhtusöögi kui need, kes kooliõpilasliku püüdlikkusega aina mǐ-fàn (hiina k 米饭, ‘keedetud riis’) ja shūcài (蔬菜, ‘aedviljad’) kordavad. David viipabki kõrtsmikule, avab menüü ning näitab rõhutatud enesekindlusega, et palun seda ja seda. Suur on aga üllatus, kui mõne aja pärast asetatakse Davidi ette kaks kaussi, neist ühes on lamba sisikond magushapus kastmes, teises hautatud pärasool, loodetavasti tühi. Esmakordselt kogu reisi jooksul ilmub Davidi näole no-see-on-nüüd-küll-jama ilme. Meil hakkab heast reisikaaslasest kahju ning annetame talle veidi mǐ-fàni.

* Siin ja edaspidi on kõrgused merepinnast toodud õhurõhul põhinevate altimeetrite näitude alusel, mistõttu võivad esineda mõnekümnemeetrised ebatäpsused.

T 11 sept: Zhāngyè – Jiǔquán – Jiāyùguān – Hiina müür – Yùmén – Ānxī – Dūnhuáng; 607 km; kõrgus merepinnast 1020–1690 m,  ilm vahelduv, 15–25 °C

Jiāyùguānis teeme mõnetunnise peatuse, et tutvuda sealse osaga Hiina müürist. Vanimad, Hàn-dünastia aegsed müüriosad on ehitatud peamiselt savisest pinnasest. Hiljem, Míng-dünastia ajal umbes 1372. aasta kandis rajati tellistest müüritised, kindlustused ja läbipääs. Kohanimi Jiāyùguān tulenebki just nimelt läbipääsust, tähendades sõna-sõnalt ‘suurepärane pääs orgu’. See on üks olulisemaid rajatisi kogu Hiina müüril, ja seda nii sõjalises kui Siiditee-kaubanduse mõttes, mistõttu on aeg-ajalt kasutatav nimetus “Esimene ja suurim läbipääs taevalaotuse all” täiesti asjakohane. On levinud legend, et Jiāyùguāni ehitusmeistrid olevat vajamineva materjali hulga sedavõrd täpselt välja rehkendanud, et ehitustööde lõppedes olevat üle jäänud vaid üks tellikivi.
Seoses Hiina müüriga kerkib ikka ja jälle esile mõte, et... Hiina suurte lähinaabrite India ja Jaapani kultuurist on läänemaailma üle võetud kümneid mõisteid, mida teab pea iga haritud inimene. Indiast näiteks nirvāṇaguru, yoga, maṇḍala, stūpamantra, tantra, rāja, rāgacurry jne; Jaapanist tsunamiharakiri, ikebana, sushi, kamikaze, karate, jūdō, haikusamurai, geisha, zen jne. Hiina maa, rahvas ja kultuur on eelnimetatutega võrrreldes kindlasti mitte väiksem, pigem suurem, kuid siit on läänemaailm tavakasutusse kandunud vaid mõned üksikud mõisted. Miks nii vähe? Kas on tegemist üksnes lingvistiliste põhjustega ja hääldusega seotud raskustega või on siin oma roll ka Hiina müüril, müüril nii materiaalses kui mentaalses mõttes?

Kui seni on loodus meie ümber olnud üsna roheline, siis nüüd märkame iga paaritunnise sõidu järel, et maastik muutub aina kõrbelisemaks ja liivasemaks. Siia ulatub Aasia suurima kõrbe Gobi edelaosa. Üldse kogu piirkonnas, Põhja-Hiinas ja Ida-Turkestanis on sademetehulk minimaalne, sest Himaalaja ahelik ja Tiibeti platoo on takistuseks India ookeanilt kanduvatele mussoonvihmadele. Kesksuvel küündivad siin termomeetrinäidud 40 soojapügalani ja kesktalvel võivad langeda umbes sama palju alla nulli, ka ööpäevaringsed temperatuurikõikumised on tohutud. September on Sise-Aasia kõrbetes viibimiseks hea aeg, pole enam liiga palav ega veel liiga külm.

Läbime Ānxī. See on oluline paik, siin hargnevad Siiditee lõuna- ehk talvetrass ja põhja- ehk suvetrass. Kuigi oleme põhimarsruudiks valinud põhjaharu, pöörame esialgu siiski vasakule, lõunaharule, et külastada selliseid paiku nagu Dūnhuáng ja Yùmén-guān. Teeolud on üllatavalt head, nii jõuamegi Dūnhuángi (敦煌) enne pimeduse saabumist.

K 12 sept: Mògāo koopad – Míngshā düünid; 54 km; ilm pilvitu, peamiselt tuulevaikne, 16−26 °C

ImagetextKunagi 1980ndatel õnnestus mul omandada üks hiinakeelne album Mògāo koobaste aaretest. Mõistmata küll keelt, olen selle mitu korda läbi “lugenud”, st vaadanud pilte, imetlenud freskosid ja skulptuure. Just varasemad, Põhja- ja Lääne-Wei perioodist pärit maalingud mõjusid eriti kaasaegsetena. Ei suutnud kuidagi uskuda, et nende loojateks on IV−VI sajandi tundmatud kunstnikud ja mungad. Selle kõige nägemine oma silmaga jäi paljude aastate unistuseks, mis nüüd lõpuks ometi on täitumas.

Mògāo grotid (hiina k 莫高窟) ehk Tuhande Buddha koopad − see on midagi väga erilist. Vaevalt eksisteerib maailmas suurejoonelisemat budistliku kunsti galeriid. Vaatamata maavärinatele, erosioonile ja inimeste destruktiivsele tegevusele on 492 koobastemplit suhteliselt hästi säilinud. Umbes 45 000 m² freskosid ja üle 2000 värvitud skulptuuri! Eriti väärtuslik oli Mògāo raamatukogu, mis sisaldas 50 000 budistlikku teksti ja ajaloolist dokumenti paljudes keeltes: hiina, sanskriti, tiibeti, uiguuri, lisaks mitmetes väiksemates keeltes ja dialektides (hotani, šaka, kutša, tohhaari). Siit ei puudunud ka konfutsianistlikud, daoistlikud ja nestoriaanlikud teosed. Mògāo leidude hulgas on ka üks iseäranis eriline tekstide kogumik (pärineb ajavahemikust 635 − ca 1000), millele antud pealkiri “Jeesuse kadunud sūtrad” kõlab kurioosumina. Ega sisu pealkirjale alla ei jää: siin on juttu küll karmast, küll ümbersündidest, lisaks kristlik-evangeelsele ja apologeetlikule aluspõhjale on uurijad täheldanud “Jeesuse sūtrates” mõjusid budismist, daoismist, hinduismist ja džainismist.
Ka hilisem religioonide kokkupuude, kooseksisteerimine ja sallivus on hämmastav. Teatavasti vallutasid XIII sajandil Dūnhuángi mongolid. Mongolite valitseja Hubilai-khaan − nagu tema ema Sorghaghtani Bekigi − oli tuntud oma ususallivuse poolest. Mongolid praktiseerisid tengrismi ja muid šamanismi vorme, Hubilai-khaan väljendas Marco Polole oma huvi kristluse vastu, nestoriaani vaimulikud teenisid õukonnas, islami mošeed olid au sees, Hubilai-khaan toetas nii daoismi kui budismi, eriti tiibeti sakya koolkonda. Kõlab üpriski uskumatult, eks ole. 
Siinsed kultuuriväärtused oma hulga, mastaabi, haarde ja sügavusega on jalustrabavad. Kogu see rikkus on loodud umbes 1000 aasta jooksul, IV−XIV sajandini. Ei tahaks jätta mainimata fakti, et ungari-briti arheoloog Sir Aurel Stein ostis osa neist aaretest 130 (!) Inglise naela eest ning viis endaga kaasa 24 kastitäit tekste ja 5 kasti kunstiväärtusi. Tema leidude hulgas on ka “Teemant-sūtra” hiinakeelne versioon, mida on dateeritud aastaga 868 ning on seega suure tõenäosusega osutunud maailma kõige vanemaks tervikuna säilinud trükitud raamatuks üldse.
Pärast Aurel Steini saabusid Paul Pelliot ja Sergei Oldenburg, samuti meelitasid aarded kohale hulganisti röövleid. Õnneks ei suudetud kõike kaasa viia.
Umbes kolme- või neljatunnise viibimise järel koobastemplites saabub seisund, mil informatsiooni vastuvõtuvõime näib olevat lõppenud. Kõik on küll väga huvitav, aga seda on lihtsalt liiga palju. Mògāost lahkudes valitseb peas paras segadus. Meeles on vaid üksikud fragmendid nähtust: illustratsioonid Buddha eelmiste elude kirjeldustele, lendavad taevased muusikud ja tantsijannad, Buddha võitlus saatanliku Māraga, Buddha lahkumine nirvaanasse, pildid Buddha-Amitābha lääne-paradiisist, Mañjuśrī ja mitmed muud bodhisattvad, chán-budismi õpetuste edasikandja Mahākāśyapa... Ajastud, koolkonnad, võõrad mõjud − see kõik on liiga raskesti hoomatav. Hinge jääb kripeldama, et parajasti on suletud ja seetõttu jäävad nägemata koopad hilisemast, mongolite Yuán-dünastia perioodist, mil piirkonnas oli valitsevaks tiibeti budism.

Päeva teisel poolel üürime kaamelid (pildil ülal), kellega kulgeme mööda Míngshā nn laulvaid liivadüüne kuni Poolkuu järveni. Laulvaid? Jah, tuulise ilmaga pidavat õhuvool kokkupuutel liivaga tekitama kõrvulukustavat heli, mida meil kahjuks ei õnnestu kogeda. Aga düünid on igatahes võimsad, ülevad, maalilised − midagi sarnast olen varem näinud vaid Namiibia ja Jeemeni kõrbetes. Kahju, et päike on veel üsna kõrgel. Kujutan ette, millised võivad siin olla päikesetõusud ja -loojangud, mil düüniharjadest tekkivad pikad varjud värvivad maastiku eri tumedusastmega ning intensiivsusega kollaseks, oranžiks, punaseks, beežiks, pruuniks, halliks...

Hilisõhtul teeme jalutuskäigu läbi Dūnhuángi südalinnas paikneva tänavaturu. Uudistame pakutavaid kaupu, võrratult põnevam tundub olevat toidu pool. Kuna oleme minemas õhtusöögile, piirdume turul vaid meega röstitud kastanite maitsmisega. Õhtusöögipaigaks valime vabaõhurestorani, mis asub pea jalgpalliväljaku suuruses siseõues. Toiduks pakutakse mitmesuguseid toorsalateid, kergelt hautatud aedvilja, musti seeni magushapus kastmes ja eesliliha.
Vägisi kipub pähe mõte, et kui Hannaliisa Uusma, Leslie Da Bass ja ansambel HU? tegutseksid siinkandis, peaksid nad küll millegi muuga lagedale tulema, sest “Depressiivsed Hiina väikelinnad” siin ei toimiks. Vähemalt seninähtu põhjal tundub nii.

N 13 sept: Dūnhuáng – Yùmén-guān – Lup Nuri “deemonlik linn” – Dūnhuáng; 369 km; kõrgus merepinnast 820–1080 m, ilm täiesti pilvitu, lagedal kõrbeliival tuuline, 16–30 °C

Head Uust Aastat võime soovida kõigile neile, kes peavad ajaarvestust heebrea ehk juudi kalendri järgi ning kellele Rosh Hashanah on oluline püha. Nende jaoks algas aasta 5768, meie jätkame aastas 2007.

Dūnhuángist (敦煌) välja sõites paistavad teelt kõrged liivaluited ja selle taga Altun-shani (uiguuri k Altun-tag) ahelik, mille 5798 ja 5400 m kõrgused lumised-jäised tipud säravad hommikupäikeses. Kuigi teede kvaliteet on Hiinas üldiselt hea, muutub Yùmén-guāni (玉門關) viiv asfalttee ikka auklikumaks ja auklikumaks. Otsustame viimaks teelt lahkuda ja sõita mööda Gashun Gobi kõrbeliiva. See tekitab küll tohutuid tolmupilvi, mistõttu peame õhtul autosid pesema, kuid on siiski märksa sujuvam ja autode tervisele vähem ohtlik.

ImagetextTeest veidi eemal silmame üht hütti. Arvates, et sedavõrd inimtühjas paigas võiks ainuüksi teise inimolendi nägemine igaühele rõõmu valmistada, otsustame hütiomanikule külla minna või vähemalt Nǐ hǎo (hiina k ‘tere’) öelda. Selgub, et tegemist on lambakasvatajaga, kümnepealise karja omanikuga. Esmamulje põhjal tundub, et meie ootamatu saabumine teda ei kurvasta. Peremees näitab lahkelt oma tagasihoidlikku onni, samuti pakub võimalust teha paar tiiru oma isikliku transpordivahendiga. Võru-Jaanus ja Tiina ei suuda pakkumisest loobuda, sest ega’s iga päev eesli seljas ratsutada saa. Lahkudes kingime lahkele võõrustajale Siiditee Tuur 2007 logoga särgi ja jätkame teekonda.

Pärast kolmetunnist sõitu jõuame tõelise loodusimeni, Lop Nuri ehk Lop Nori (hiina k 罗布泊, Luóbù-pō) “deemonlikku linna”, iseäralike vee ja tuuleerosiooni poolt tekitatud müstiliste pinnavormideni, mida kohalikud nimetavad yadaniks (‘kalju’) ja mida on sõnades pea võimatu kirjeldada. Jalutame yadanite (pildil ülal) vahel, iga järgmine on eelmisest erinev, tahaks pildistada nii seda siin kui järgmist ja siis veel järgmist... Aga Gashun Gobi ja Lop Nuri piirkond ei ole maailmas tuntuks saanud mitte nende eriliste pinnavormide tõttu − palju enam on kõneainet tekitanud Baktria ulukkaamelid ja looduskaitsjate valjuhäälsed kaitseaktsioonid. Nendestsamadest Baktria kaamelitest ilmus mõne aasta eest ka eesti keeles raamat pealkirjaga “Tatarimaa kadunud kaamelid”. Ja millega siis looduskaitsjad rahul pole? Protesteeritakse Hiina maapealsete tuumakatsetuste vastu. Just Lop Nuri piirkonnas, siit mitte kaugel loodes asub tohutul maa-alal raketi- ja tuumakatsetuste polügoon, kus alates 1949. aastast on toimunud 45 maapealset tuumakatsetust. Mõned kaamelid näivad olevat igatahes endiselt täies elujõus. Kuigi ringiliikuvatel kahe küüru, karvase kaela ja lühikesevõitu jalgadega isenditel pole kaelas rippumas ladinakeelset silti kirjaga “Camelus bactrianus ferus”, oleme üsna üksmeelsel arvamusel, et tegemist võib olla just nimelt selle haruldase metsiku kaameliliigiga. Rohkem kui kaameleid näib siin olevat sisalikke, kuid neid on võimalik märgata vaid väikeselt distantsilt, sest nende kehavärv langeb peaaegu kokku liiva- ja savikarva pinnasega.
Tagasiteel Dūnhuángi ei suuda me peatumata mööduda lagedast väljast, kus muidu igati tavaline liivakõrb on kaetud päikese käes sätendava valge kristalse kihiga. Uudishimu sunnib kristalle maitsma. Jah, see on sool, kõige harilikum keedusool!

Aga ikka peab sattuma ka tilk tõrva meepotti. Vahepeal oli keegi tutvunud Tiina ja minu sülearvutite sisuga. Raivo kuulis äkitselt sulguva ukse pauku, nägi üht univormis naist meie tubade läheduses ning tabas tema näol kohkumist varjata püüdva ilme. Ehk mõni toakoristaja käis rahuldamas oma IT-alast uudishimu? Ei, pigem... Jätkem siiski esialgu välja ütlemata ennatlikud mõtteavaldused. Kerge vaevaga taastame paigastläinud settingud. Kuid kas kopeeriti meie arvutite kõvaketasetel olevad failid ja / või kas installeeriti arvutitesse spyware programm, seda me tuvastada ei oska.

Mõni rida eespool kirjutasin Lop Nuri tuumakatsetustest. On põhjust jätkata samal teemal, sest meieni jõuavad kahepäevase hilinemisega uudised Venemaalt. Üleeile oli USAs leinapäev − September 11, 9 aastat möödus päevast, mil leidsid aset al-Qaeda dirigeeritud suitsiidirünnakud World Trade Centerile ja Pentagonile. Usutavasti ühines sel päeval ameeriklaste leinaga suur osa tsiviliseeritud maailmast, kuid mitte kõik. On raske uskuda, et täiesti juhuslikult langes üleeilsele päevale, just nimelt 11. septembrile venelaste korraldatud maailma seni võimsaima vaakumpommi ehk nn “kõikide pommide isa” (Папа всех бомб) katsetus. See oli ilmselge jõudemonstratsioon ning koha kättenäitamine ameeriklaste “kõikide pommide emale” (Mother of All Bombs).

R 14 sept: Dūnhuáng – Hóngliǔ-yuán – sisenemine Ida-Turkestani – Hāmì (Qumul); 430 km; kõrgus merepinnast 795−1840 m, ilm päikesepaisteline, 20–35 °C

Teel Dūnhuángist Hāmìsse hakkab hiinalikkus olustikus vähenema. Väljudes Gānsù provintsist siseneme ühtlasi islamimaailma ja aastasse 1428. Teatavasti erineb muslimite ajaarvestus läänemaailma omast ja just eile algas 1428. aasta 9. kuu ramaḍān, mis on ühtlasi püha ning paastukuu. Tõsiusklik muslim ei söö ega joo ramaḍāni vältel päikesetõusust loojanguni.

Järjest enam ilmnevad Sise- ja Kesk-Aasia mõjud. Juba näeme esimesi jurtasid. Lisaks hiinakeelsetele teeviitadele ja reklaamidele ilmuvad paralleelselt ka uiguurikeelsed, kirjutatuna araabia kirjas*. Kuigi valdav osa teeäärsest maastikust on viljatu kõrb või mägismaa, jäävad silma mitmed viinamarjaistandused. Melonisaak on selles piirkonnas juba koristatud, tee ääres on müügiks välja pandud virnade kaupa Hāmì meloneid, mis on siinkandi hinnatumaid melonisorte. Enne Hāmìt paistab teest paremal lumiste tippudega ahelik ja selle kõrgeim, 4925-meetrine tipp.

Meiega samas hotellis peatub reisiseltskond Malaisiast, kes projekti “Silk Road − Tibet Adventure” raames on läbimas Siiditee Hiina ja Pakistani osa, tehes vahepeal sissepõike Tiibetisse.

Tänane lisandus tuuri kodukale on tagasihoidlik, pole võimalust pikemalt kirjutada. Kui nähtu vahepeal ei unune ja kui homme-ülehomme on enam aega, püüan tänast üsna huvitavat teekonda põhjalikumalt kirjeldada.**

* Algselt kasutati uiguuri tekstide kirjapanekul sogdi kirja eeskujul loodud ruunivormilist vana-turgi tähestikku, mida küll erinevalt sogdi kirjast kirjutati vertikaalselt vasakult paremale. Hiljem, XVI sajandil võeti kasutusele araabia kiri, õigemini selle erikuju chagatai. XX sajandil kasutati kirillitsat ja ladina tähestikku. Viimane polnud kuigi populaarne ning aastal 1987 tunnistati araabia kiri taas ametlikuks.

** Nagu näha, jäigi see vaid sooviks, mis uppus järgnevate päevade rohketesse muljetesse ja tegemistesse.

L 15 sept: Hāmì – Shànshàn (Pichan) – Bizakliki Tuhande Buddha koopad – Leegitsevad mäed – Turfan (Turpan); 417 km

Hommikust sööme kohalikus muslimite restoranis, mille menüü erineb tavalisest hiina köögist vaid sealiha puudumise võrra.

SilkRoadChinaCemeteryEndiselt on tee ääres viinamarjaistandused ning rohkesti kuivateid, kus valmivad eriti magusad seemneteta rosinad. Viinamarjad ja rosinad on ahvatlevad, aga nende pesemisvõimalused puuduvad. Kes julgeb, see sööb. Isegi muidu igatpidi ontlik doktor Karu (st Inga) unustab igasugused hügieeninõuded ja pistab poolkuivanud rosinaid kahe suupoolega.

Põikame sisse kahele matmispaigale. Esimesel on hauakääbasteks umbes 4-meetrise läbimõõduga 2 m kõrgused punastest tellistest koonilise kujuga kuhilad (pildil vasakul). Midagi sarnast pole me varem juhtunud nägema ei Hiinas ega ka mujal. Tegemist olevat huide kalmistuga ja surnud maetakse siia tuhastamata. Mõne hauakääpa ees on araabia või hiina kirjamärkidega raidkirjad, tulease, viirukid, annetatud toit. Kuigi islami ranged ettekirjutused ju keelavad alkoholipruukimist, on ühele teise ilma asukale annetusena toodud pudel riisiviina. Tähelepanu äratavad kahe kuhila otsa asetatud ristid. Tekib küsimus: kas tõesti kaunistab rist muslimi hauda või on muslimite surnuaiale maetud mõni kristlane? Teine matmispaik mõnikümmend kilomeetrit eemal on aga hoopis teistsugune, sarnanedes varem nähtutele: lagedal väljal on hulk savisest ja liivasest pinnasest valmistatud hauakääpaid, mõnda neist ehib poolkuu. Meeste ja naiste viimsed peatuspaigad on eristatavad välise kuju järgi: esimesed on ümara, teised kolmnurkse ristlõikega. Väheste, arvatavasti jõukamate perede hauad asuvad omakorda kupliga mausoleumilaadses ehitises.
SilkRoadUyghurMusician350Külastame Bizakliki Tuhande Buddha koopaid. Usundiloo seisukohast on need huvipakkuvad, sest lisaks budistlikule temaatikale on freskodel kujutatud isegi nestoriaanlikke preestreid. Ent peale Lóngméni ja Mògāo suurejooneliste grottide nägemist ei avalda need enam erilist muljet, budakujud on ära viidud, suur osa freskosid hävinud. Palju enam erutab meeli koobaste juurde äkitselt ilmuv dap-trummiga tütarlaps ning eakas lonkav rawapi-mängija (pildil vasakul), kes oma 7-keelse näppepilliga paneb elu sisse nii külaelanikele kui ka meile. Pärast paari instrumentaallugu esitab ta mõned laulud, saates end samal pillil. Ühes neius, kes on seni kõike rahulikult pealt vaadanud, vallandub tantsukirg. Esialgu üsnagi vaoshoitult ja sulniste liigutustega demonstreerib ta meile uiguuri rahvatantsu, ent satub järjest enam ja enam hoogu, tõmmates hiljem tantsuringi ka ühe külamehe ja Tiina.

Teest paremal paistab läbi pilvede “Taevamägede” idaossa kuuluv Bogda-shan. Selle kõrgemad tipud jäävad kas liiga kaugele või pilvede varju, ent aeg-ajalt avaneb siiski vaade pisut madalamatele, 3234- ja 4388-meetristele lumistele tippudele.
Ilm on äärmiselt muutlik, umbes tunni jooksul langeb temperatuur 24-lt 8 kraadini, järgmise tunni või kahega tõuseb aga 33-ni. Temperatuuri muutustega, eriti langusega kaasneb tugev tuul, aeg-ajalt vihm ja hiljem ka liivatorm. Autode katusebokside kinnitused ei pea tuulele vastu ja neid tuleb teel mitmel korral kinnitada. Meieni jõuavad kuuldused, et eile sulges politsei tugeva tuule tõttu liikluseks tee. Täna on igatahes tee avatud. Otsekui hoiatusmärgid kargavad silma tuulega kummulipaiskunud veoautod. Igaks juhuks vähendame sõidukiirust, et vältida mõne ootamatu iili meelevalda sattumist ja teelt kõrvalekaldumist.

Lõpuks jõuame Turfanisse (kohalike häälduses kostab linna nimi meie kõrvadele hiinapäraselt umbes nagu “tulufan”). Nikolai Roerich on selle linna kohta oma ekspeditsioonipäevikus kirjutanud: “Skorpionid, tarantlid, maa-alused niisutuskanalid ja talumatu palavus, millega isegi kohalikud elanikud ei suuda kahte miiligi käia. Peale suurepäraste mälestiste, peale Maailma Ema, andsid need paigad meile terve rea legende...” Jääb üle vaid õnne tänada, et satume Turfanisse soodsamal aastaajal kui Roerichite ekspeditsioon. Numbrilisi näitajaid piirkonna äärmuslikust kontinentaalsest kliimast loeme vaid internetist: kõrgeim ja madalaim mõõdetud temperatuur vastavalt +55 ja −38, aasta keskmine sademetehulk ainult 20 (!) mm.

Grupis ilmnevad mõned kergemad tervisehäired, kel köha-nohu, kel kõhuhädad. Viimastest ei pääse isegi mina, “plekkmagu”, kes ma olen selle austava tiitli oma varasematelt reisikaaslastelt välja teeninud just tänu kõiketaluvale kõhule. Kui köha ja nohu põhjustajana võime kahtlustada autode kliimaseadmeid ja suuri temperatuurikõikumisi, siis kõhuhädades on küllap süüdi viinamarjad ja rosinad.

Õhtul külastab enamik meist Turfani Muqamiteatri etendust. Teatri nimi võib viia segadusse, sest erinevalt araabia traditsioonist ei tähenda muqam uiguuri muusikas improvisatsiooni aluseks olevat meloodiamudelit, vaid hoopis ulatuslikku süidi-laadset kompositsiooni, mis sisaldab laule, poeesiat, tantse ja instrumentaalseid vahemänge. Uiguuri traditsiooniline muusika ja tantsud on atraktiivsed ning huvitavad, esitus professionaalne. Laval on 4 tantsijat, 2 eeslauljat ehk muqamchid, 2-keelne näppepill dutar, 5-keelne tämbür, rawap-lauto, chang-tsimbel, sunay-oboe, dap-raamtrumm ja naghra-komplekt. Sellest kõigest inspireerituna tekib idee kutsuda mõni uiguuri muqami-grupp ka järgmisele Oriendi festivalile.

P 16 sept: Turfan – Gāochāngi linna varemed – Karezi kaevud – Turfan; 175 km; päikesetõus 7:44, loojang 20:11, ilm päikesepaisteline, soojem septembri keskpaiga keskmisest, 24−31 °C

Laskumata detailidesse − tänane öö polnud just kõige rahulikum. Kõhuhädad jätkuvad. Tohter Inga hoiab ravimikastikest käeulatuses, et jagada soovijatele Imodiumi kapsleid, vältimaks teel liigsagedasi metsapeatusi või asjakohasemalt väljendudes kõrbepeatusi. Tervise teema muutub enam ja enam aktuaalseks. SILK 3 meeskond on ametis keeleuuenduste juurutamisega ja peagi ilmub grupi meditsiinileksikasse termin pasanteeria, mille etümoloogias ugri-kreeka algupära märkamiseks ei pea tingimata olema morfoloogiaprofessor. Nali naljaks, kuid tekib kahtlus, kas tegemist on lihtsalt toidumürgitusega või hoopis ebameeldivamaga, nakkuslikult omandatud düsenteeriaga.*

Midagi huvitavamat... Külastame Gāochāngi (Qara-hoja) linna varemeid, Táng-dünastia (618−907) aegseid matmispaiku koos vaatamiseks väljapandud kuivatatud surnukehadega, Karezi iidset veevärgisüsteemi, samuti vaatleme Leegitsevaid mägesid ehk Kiziltagi (‘punased mäed’). Karezis mängib üks uiguuri rahvariietes noormees meile pikakaelalisel viiekeelsel tämbüril paar viisi. Ta mängutase pole kuigi kõrge, aga muusikalise vajakajäämise kompenseerivad eredavärviline kostüüm ja innukas esinemine.
Me ei kiirusta kuhugi, võtame endale küllaldaselt aega uiguuride külaeluga tutvumiseks. Ühes teeäärses külakeses püüab Aivo videolindile salvestada niitnuudlite valmistamist ja nan-leiva küpsetamist, astudes samal ajal kogemata tundur-ahju tuleasemesse ja tekitades sellega jalale teravat valu esilekutsuva põletushaava. Assa raks! Jalg on täitsa punane. Vahepeal tunduski juba, et meie elukutseline arst Inga pole leidnud piisavalt rakendust − nüüd on tal põhjus lisaks Imodiumile esmaabikasti põhjast välja kaevata ka salvid, valuvaigistid ja sidemed.
SilkRoadUyghurTuppa350Päeva teisel poolel sõidame linnast välja ja püüame leida Turfani lähedal asuvat Aydingköli, järve, mis asub Surnumere järel sügavuselt maailma teises või kolmandas nõos 155 m allpool merepinda. See üritus meil kahjuks ebaõnnestub. Umbes pooleteisetunnise sihituna paistva otsimise järel loobume, sest külavaheteedel juhatatakse meid kord ühele, kord teisele poole, kord öeldakse järv asuvat poole sõidutunni kaugusel, siis jällegi 2 tunni kaugusel. Üldiselt on meil olnud hiinlasest tõlgist-teejuhist palju abi, aga uiguuri külades enamasti hiina keelt ei mõisteta või ei taheta mõista. Mõnikord koguni tundub, et kohalik tervitus ässalamu äläykum ja meie umbes kümnekonnast sõnast koosnev uiguurikeelne sõnavara täiendatuna kehakeelega aitab rohkem. Tiina toob tabava võrdluse: kui 20 aastat tagasi oleks üks Moskva giid tulnud välismaalaste grupiga Võru äärelinna ja vene keeles küsinud teed Vastseliina piiskopilinnuse juurde, siis tulemus oleks võinud kujuneda üpriski sarnaseks. Niisiis jõuame Turfani alamikus nivooni 120 m allpool merepinda ja katkestame otsingud. Ekslemiseks kulutatud aega ja autokütust ei tule siiski lugeda tarbetult kaotsiläinuks, sest me satume oma eksirännakutel sellisesse eksootilisse Kapa-Kohilasse, kuhu vaevalt ühel eurooplasel muidu asja võiks olla.
Õhtust sööme tüüpilises uiguuri söögikohas, kus laudade asemel on lavatsid nagu Kesk-Aasiale omane. Kui välja jätta mõned erandid, siis üldiselt võiks öelda, et mida kaugemale läände, seda enam väheneb nii olustikus kui ka toidukultuuris Hiina mõju, eriti väljaspool linnu. Riisi on toidulaualt välja tõrjunud nan, tundur-ahjus küpsetatud valge leib. Pea kõik kannavad peas tikanditega kaunistatud tuppat, peakatet, mida enamik eestlasi teab ilmselt tübeteika (pildil ülal) nime all. On omamoodi loogiline, ent siiski üllatav, et Uiguuria − maa, rahvas, kultuur, olustik − sarnaneb sedavõrd endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia osale, eriti Usbekistanile. See võrdlus tugineb küll 1980ndate aastate Kesk-Aasia kogemusele, ent peab eeldatavalt paika ka praegu.

* Hiljem selgub, et meie kahtlused pole alusetud. Ühel siiditeelisel, kes lendab Islamabadist tagasi koju, tuvastatakse Eestis tõepoolest šigelloos ja ta vajab koguni lühiajalist haiglaravi.

E 17 sept: Turfan – Ürümqi; 189 km; ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 20−28 °C

Enne väljasõitu Ürümqisse (uiguuri k ئۈرۈمچی) teeme lühivisiidi Emini minareti elik Sugongi pagoodi juurde, käime ka selle juurde kuuluvas mošees. See on tegutsev pühakoda ja samas muudetud turismiatraktsiooniks: siia müüakse pileteid, sissekäigu juures paiknevad suveniiride müügiletid, taustaks kõlab tiibeti meloodiakäänul ja kaastunde-bohisattva mantral põhinev Hiinas hetkel ülipopulaarne budistlik šlaager, palvetamisruumi võivad siseneda isegi naised lühikestes pükstes, paksude persete välkudes. Mida arvavad kõigest sellest tõsiusklikud muslimid, võime vaid oletada. Kui prohvet Muḥammad oleks elanud XXI sajandil...

Tee Turfanist Ürümqisse on väga hea, siin võiksime liikuda väga kiiresti, kuid järgime siiski Toyota Balticu soovitust mitte sõita uute autodega kiiremini kui 140 km/h. Maantee kulgeb üle Tjan-šani aheliku madalama osa, tõustes mitte kõrgemale kui 1250 m merepinnast.

Eespool ütlesin, et mida kaugemale läände, seda vähem on märgata han-hiina mõjusid. Loomulikult ei käi see tööstuslinnade ja Xīnjiāngi provintsi pealinna Ürümqi kohta, sest suurema osa nende elanikest moodustavad just han-hiinlased. Ürümqi keskele on kerkimas tõeline city mitmekümnekorruseliste majadega. Uusehitised on kvaliteetsed ja näevad head välja, ent 1960.–1970. aastatest pärit 5-korruselised paneelelamud pole kuigi kadestamisväärsed ning tunduvad meile kui soveti-taustaga reisijatele kuidagi tuttavad.

Linna peatänavate firmade ja kaupluste nimed on sageli ka venekeelsed või dubleeritud kirillitsas. Meie hotelli läheduses asuvad Ресторан чая с молоком “Западная Область”, Алтын Тау Шайханасы, Нефтяное оборудование, Авиакомпания “Сибирь”, Кухонное и холодильное оборудование “Жуйсинь” jne. Pole ka ime, sest suhetel Venemaaga on pikk ajalugu. Juba ammustest aegadest on ümberkaudsetes külades elanud Kerženetsi päritolu staroverid. XVIII−XIX sajandil aktiveerus Venemaa imperialistlik huvi haarata Ida-Turkestan oma mõjusfääri. Revolutsiooni järel tulid siia kodusõja eest pakku kasakad ja Kaasani tatarlased. Taas tihenesid sidemed Nõukogude Liidu ja Hiina RV sõbralike suhete perioodil. Ja lõpuks, uut laadi majanduskontaktid Venemaaga on tekkinud viimase kümnekonna aasta jooksul. Muide, teatud määral on vene-uiguuri ammuste sidemete tõestuseks ka paljud vene keele kaudu uiguuri keelde imbunud laensõnad: karwat (voodi), tok (elekter), talun (tšekk), adiyal (tekk), mashina (auto), binzin (bensiin) jne. Aivo teeb katset kaupluses vene keelega hakkama saada. See siiski ebaõnnestub − müüja vaatab kohkunud näoga Aivole otsa ja tema suust ei tule vastuseks ühtki sõna, ei vene, uiguuri ega hiina keeles.

Soovist luua võrdlevat sidet Siiditee Tuur 2007 ja varasemate ekspeditsioonide vahel, võrdlevat sidet tänapäeva ja kaheksa aastakümne taguse aja vahel, ei suuda ma siinkohal loobuda Nikolai Roerichi päeviku “Aasia süda” tsiteerimisest: “Ürümqi on Xīnjiāngi pealinn ja hirmsa Yang Zengxini elupaik... Yang Zengxini valitsemisviise ei tohiks ajaloo kurioosumite hulgas unustada. /.../ Tal on magistrikraad. Meie juuresolekul karistas filosoofiamagister kohalikku jumalat vihmata jäämise pärast. Veejumalat peksti vitstega, kuid see oli tõrges ega andnud vihma. Siis raiuti tal käed ja jalad maha ja uputati jõkke. Tema asemel ülendati jumala seisusesse kohalik kurat. Ka hukkamisviise näib filosoofiamagister hästi tundvat. /.../ Nimelt, süüdimõistetul tõmmatakse silmakoobastest läbi jõhv ja hakatakse seestpoolt ninajuurt saagima. /.../ Mööda Ürümqi tänavaid käivad valju trummipõrina ja lugematute eredate lippudega mingid räbaldunud jõugud... see on Yáng Zēngxīni sõjavägi. Armee suurust arvutatakse mütside arvu järgi, seepärast on teivaste otsa pandud hulk harilikke ja nokkmütse. /.../ Veel üks asjaolu hämmastas meid igal pool Xīnjiāngis, see oli inimeste avalik ostmine ja müümine − nii laste kui täiskasvanute. Juba Hotanis soovitati meile teenijaskonna palkamise asemel osta mõned teenrid ja tüdrukud, see olevat parem ja odavam. Tubli tüdruku võib osta 25 sari eest, mis on vähem kui 20 dollarit, tallipoisi võib saada 30 sari eest, lapsed on päris odavad − kahest viie sarini. /.../ Lisaks tohutu hukatuslik oopiumisuitsetamine.” Jah, ajad on muutunud, meile igatahes tublisid tüdrukuid ega tallipoisse müügiks ei pakutud või ei sattunud me lihtsalt õigele bazaarile.
Meie teekond Ida-Turkestanis kattub paljuski Roerichite ekspeditsiooni marsruudiga (suuremas osas küll vastupidises suunas), mistõttu pole välistatud, et ka edaspidi tuleb ette viitamisi “Aasia südamele”. Muide, väga huvitav on paralleelselt lugeda isa ja poja − Nikolai Konstantinovitši ja Juri (Yuri) Nikoljaevitši − kirjapanekuid. Ei tahaks reisiblogi liialt arvukate tsitaatidega koormata, ent akadeemikust-orientalistist poja nägemused ja kirjeldused erinevad kunstnikust-müstikust isa omadest sedavõrd, et kohati tekib tunne nagu nad oleksid mööda Sise-Aasia radu kulgenud paralleelmaailmades.

Tundub endalegi üsna uskumatuna, kui hästi oleme suutnud oma esialgset reisiplaani järgida. Hetkeseisuga oleme koguni ühe päeva võrra graafikust ees. See lisab teatud kindlustunnet, sest kes teab − võimalik, et edaspidi vajame lisaaega mingite ettenägematute probleemide lahendamiseks.
Hilisõhtuse lennuga peavad Pekingist Ürümqisse jõudma Priit ja Kaido, meie kaks uut reisikaaslast, kellega juba homme jätkame rännakut Siiditeel lääne suunas. Aga just praegu saabub teade, et nende lend hilineb.

* Ю. Н. Рерих, По тропам Срединной Азии, Самара, 1994

T 18 sept: Ürümqi – Tjan-šani mäed – Bosteni järv – Yānqí – Korla; 477 km; ilm pilvitu, 17−30 °C, Karasahri ja Korla piirkonnas sudu, nähtavus ka väljaspool linnu alla 1000 m

Tänase kuupäeva esimestel öötundidel jõuavad Priit ja Kaido pikast sõidust väsinuna lõpuks kohale, et liituda reisiseltskonnaga. Hommikul, öelnud uutele siiditeelistele tere, on aeg öelda Kaido elukaaslasele Ingale head aega. Tema jaoks tähistab käesolev hetk Siiditee Tuur 2007 lõppu ja juba paari päeva pärast naaseb ta Shànghǎi kaudu Eestisse, kus ootavad ees töö ja muud kohustused. On kuidagi kahju hüvasti jätta, oli ju Inga äärmiselt meeldiv reisikaaslane. Pealegi, teades tema mägedekirge, võime vaid oletada, kuivõrd raske on tal meist lahkuda enne Tiibetit ja Karakorumit. Heasoovlikud kallistused ja traditsioonilised põsemusid... Soovime Ingale õnnelikku kojujõudmist.

Esialgset marsruuti visandades olime Ürümqis kavatsenud veeta veel ühe päeva, kuid nii nagu mitmed teisedki muutused meie reisiplaanis, sai ka Ürümqi-päeva mahatõmbamine teoks tänu ühele kohtumisele. Nimelt viibis mõni aeg tagasi seoses loengutega 5 päeva Tallinnas üks tänapäeva hinnatumaid budolooge dr Alex Berzin. Varjamata omakasupüüdlikkust, st lootes saada asjalikke nõuandeid kavandatavaks Siiditee tuuriks, pakkusin talle võimalust peatuda hotelli asemel mu ateljee-stuudios. Kellelt siis veel küsida infot Siiditee kohta kui mitte mehelt, kes on elanud 29 aastat Aasias; kes on olnud tiibeti-inglise tõlgiks dalai-laamale; kes on teaduskraadi omandanud sanskriti ja hiina keele alal; kes on pühendunud budismi praktikatele ja filosoofiale; kes peab loenguid Tiibeti ja Mongoolia ajaloost; keda huvitavad budismi ja islami suhted; kelle monograafiate, tõlgete ja artiklite nimekiri võtab enda alla lehekülgi. Ja niisiis, pikkade õhtuste vestluste tulemusena muutusid nii mõnedki detailid Siiditee tuuri plaanis. Näiteks üks tema soovitusi oli, et kui vähegi aega jätkub, tuleks kindlasti minna Hotanisse. Eks näis − kui suudame graafikus püsida, siis läheme. Teine soovitus oli, et Ürümqi peale pole mõtet üldse aega kulutada, igatahes pole mõistlik siia jääda kaheks ööks. Huvi linna vastu ei kergitanud ka hiljuti loetud “Šambhala saladus”*, kus on öeldud: “Ent üldiselt oli Ürümqi kohutav kolgas. Tolmune kõle linn, kus arvukad hiinlastest kerjused toitusid lahjade koerte ligast ja müütasid omaenda lapsi. Ajuti kandis must tuul ümberkaudsete kõrbete sügavusest linna halli, tuhka meenutavat liiva”. Talitamegi Alex Berzini nõuande ja loetust saadud emotsiooni järgi ning jätkame teekonda.
Päevaplaaniks on kavandatud sõit üle Tjan-šani (hiina k 天山, ‘taevamäed’) aheliku idaosa Hòuxiá, Balguntay ja Héjìngi kaudu Korlasse, teekonna kogupikkuseks on arvestatud umbes 350 km. Ürümqist välja sõites tekib ühel teeristil kõhklus ja meie teejuht küsib teed kohalikelt autojuhtidelt. Sõidamegi autojuhtide ja teejuhi näpunäidete kohaselt. Mõnekümne kilomeetri järel märkan, et kaart ja tegelikkus ei lange kokku, ning jõuan veendumusele, et oleme teel vales suunas. Teinud maanteel kiirkoosoleku, otsustame siiski, et ei hakka tagasi pöörama ning sõidame Korlasse suure ringiga, kuigi tee tõotab tulla igavam, pikem ja teemaksude võrra kulukam. Nägemata jääb ka paik, mis tähistab Aasia geograafilist keskpunkti, samuti jääb ületamata 4280 m kõrgune Shengli Dabani kuru, mis oleks olnud heaks eelsoojenduseks Tiibeti viietuhandelistele. Ainsaks positiivseks küljeks on tee parem kvaliteet.
Mägedes on siin-seal näha karju. Lehmade kohta nagu liiga karvased... Justkui oleksin varem näinud sarnaseid pudulojuseid Tiibetis. Selgubki, et tegemist on Bayin’gholini jakiga, kes on tegelikult veise ja jaki ristsugutis.
Mitmel pool peame sõidukiirust oluliselt vähendama, sest maantee kahest sõidureast on kasutatav vaid üks. Teise sõidurea on okupeerinud põllupidajad: kilomeetrite kaupa on otse asfaldile kuivatamiseks laiali laotatud maisitõlvikud ja meloniseemned.

Näeme kolme Tiibeti stiilis stūpat (arvestades piirkonda oleks ehk õigem öelda suburgan), mille ees on kiviplaadid tiibeti- ja mongolikeelsete raidkirjadega. Küllap on tegemist ümbruskonnas elavate mongolite kätetööga. Välimuse põhjal otsustades tunduvad stūpad pärinevat 30−40 aasta tagusest ajast, kuid on jõudnud piisavalt laguneda. Arvukad teivaste külge kinnitatud palvelipud annavad siiski tunnistust sellest, et piirkonnas leidub budiste ka täna. Omamoodi pitseri vajutab budistlikele kultusrajatistele metallväravat kaunistav suur roostes viisnurk, mis võis kunagi olla punane.

Varajasel õhtupoolikul teeme maanteelt kõrvalepõike Baghrash kuli ehk hiinapäraselt Bosten hu äärde. See 1048 m kõrgusel asuv järv laiub idast läände 57 km ulatuses. Kalurikülas ostame äsja randunud kaluritelt neli erinevat kala: rookala, karpkala, lootoskala ja jaapani kala, kokku 8 kg, ning laseme need sütel grillida. Koos nelja nan-leivaga moodustavad need meie lõuna- ja õhtusöögi. Söögilauas avaldab keegi arvamust, et Aigarile sobiks palju paremini nimi Uigur, eriti siin, uiguuride maal. No sellist asja pole juba tarvis kaks korda öelda! Sellest hetkest peale pole meie hulgas enam Aigarit, vaid on Uigur.

Läbime Karasahri (uiguuri k ‘must linn’), mis kunagi oli tähtis budismikeskus Siiditeel ja kandis indiapärast nime Agnideśa (sanskriti k ‘tule maa’). Tänaseks on linna kunagisest hiilgusest vähe järel, enamikul maakaartidel kannab ta hiinapärast nime Yānqí ja 1954. aastal sai temast Yānqí Hui autonoomse maakonna keskus.

* Oleg Šiškin “Šambhala saladus. NKVD: maagia ja spionaaž”

K 19 sept: Korla – Lúntái – Kizili Tuhande Buddha koopad – Kuqa (Kuche); 436 km; ilm hea, õhk kuiv, 21–28 °C

Korlas on kohati lisaks uiguuri- ja hiinakeelsetele siltidele näha ka ülalt alla kirjutatud mongolikeelseid kirju, sest Korla on väljapool Sise-Mongooliat üks mongolite administratiivseid keskusi Hiina Rahvavabariigis. Aastal 1954, mil Hiina viis ellu reforme rahvuspoliitikas, moodustati ka Bayin’gholini Mongoli autonoomne prefektuur keskusega Korlas. Põgusal vaatlusel peale eespool nimetatud siltide midagi mongolipärast eriti silma ei hakkagi. Ja kuidas saakski see teisiti olla, kui arvukuselt on mongolid selles niinimetatud autonoomses prefektuuris han-hiinlaste, uiguuride ja huide järel alles neljandal kohal, moodustades elanikkonnast kõigest 4%. Siinkohal meenub Stalini rahvuspoliitikast ajendatud Juudi Autonoomse Oblasti loomine Nõukogude Liidu Kaug-Ida ossa. Seal on tänasel päeval etniliste juutide osakaal veelgi väiksem mongolite omast Bayin’gholini Mongoli autonoomses prefektuuris.
Kui tosinkonna päeva eest kirjutasin bogis tänasest sootuks erinevatest tiibetlaste ja hiinlaste vahelistest suhetest, siis seoses mongolitega liigub mõte samuti minevikku − Yuán-dünastia (hiina k 元朝) aega. Mongolite Suur Yuán valitses suuremat osa tollasest Hiina territooriumist pea terve sajandi. Dünastia rajaja Hubilai-khaan ei piirdunud üksnes vallutamise ja valitsemisega, vaid kehtestas ühiskondliku hierarhia, milles mongolid olid kõige kõrgemal positsioonil, sellele järgnesid Kesk-Aasiast ja teistelt läänepoolsetelt aladelt pärit võõramaalased (sèmù rén). Põhjas elavad hiinlased (hàn-rèn) ja samuti Hiina lõunaosa hiinlased ja muud barbarid (nán rén) moodustasid aga kaks kõige alamat sotsiaalset kihistust.
Me ei läbi Siiditee tuuri raames küll Sise-Mongooliat ega põika sisse tänase Mongoolia riigi territooriumile, kuid valdav osa meie reisist kulgeb aladel, mis XIII ja / või XIV sajandil olid mongolite poolt allutatud.

ImagetextAutotee Korlast lääne poole pole küll lai, ent on endiselt hea. Kõik meist pole veel harjunud siinse sõidukultuuriga ja seetõttu tekib paar liiklusohtlikku olukorda.
Sudu on muutunud veelgi tihedamaks, nähtavus on vähenenud 500−600 meetrile. Päikest on võimalik vaadata ilma tumedate prillideta − see paistab nagu läbi suitsuklaasi. Raske on aimata sellise totaalse sudu põhjuseid − kas üksnes tööstusest tulenev saastus või mängivad rolli ka teatud looduslikud faktorid, nagu peen liivatolm ja loomulik vine.
Kümmekond kilomeetrit enne Kuqat keerame teelt paremale, võttes suuna Kizili Tuhande Buddha koobaste poole. Tee sinna on erakordselt konarlik ja tolmune, 50 km läbimiseks kulub üle 2 tunni. See-eest ümbrus on äärmiselt ilus, tee kulgeb läbi mägede, kus pinnavormid (pildil vasakul) muutuvad uskumatu kiirusega. Ikka ja jälle on tahtmine välja võtta fotokaamera, kahjuks pole objektiiv suuteline jäädvustama ülilaiu panoraame. Tee kõrval näeme metsikuid kaameleid otsimas üksikuid liiva seest väljaulatuvaid rohututte. Need kaunid loomad meenutavad väga möödunud nädalal Gashun Gobi kõrbes nähtuid. Kas tõesti on meid jällegi õnnistatud võimalusega kohata haruldasi Baktria ulukkaameleid?
Alles see oli, mil veel viibisime Pekingis ja Luòyángis, kus tunglesid lõputud rahvamassid ja kees kaubandus. Ent kahe nädalaga oleme sattunud otsekui teisele planeedile. Siinne kõrbemaastik ja olustik erinevad Ida-Hiina suurlinnadest ilmselt samavõrra nagu kunagi erines Ameerika Metsik Lääs Manhattanist. Hea tahtmise korral võib ka siinsete pinnavormide puhul sarnasusi otsida indiaanifilmidest tuntud Arizona liivakivikaljudega. Ida-Turkestanis on alateadvuslikult tunnetatav mingi eriline, sõnades väljendamu feeling. Igatahes on kõik see kokku lummav, kütkestav ja meeliülendav.
Lõpuks jõuame Kizili koobastempliteni, mis on veidi enam kui 2 nädala jooksul meie jaoks juba neljandad. Templite ja budakujude rohkus hakkab muutuma osale reisiseltskonnast juba tüütavaks, pool grupist otsustabki meeldivama ajaveetmise kasuks. Kompleksi väravas tekib sõnelus valvuriga, sest siseneda on lubatud ainult amatöörvideokaameraga, mille alla Aivo salvestustehnikat ei taheta kuidagi mahutada. Nõnda peabki Aivo oma kaamera mõneks ajaks valvuri hoolde usaldama.
SilkRoadKizil350Enne koobastesse sisenemist teeme mõneminutilise kõrvalepõike pisut eemal asuva suurejoonelise pronksmonumendi juurde. Huvitavas poosis mees postamendil osutub Kumārajīvaks, siitkandist pärit IV−V sajandi legendaarseks budistlike pühakirjade tõlkijaks. Ta tõlkis hiina keelde sellised olulised tekstid nagu “Väike Sukhāvatīvyūha sūtra”, “Vimalakīrti sūtra”, “Maha-prajñāpāramitā-śāstra”, “Lootose sūtra” ja “Teemant-sūtra” (sanskr k “Vajracchedikā prajñāpāramitā sūtra”).
Kizili budistlikud koopad on ühed vanimad Ida-Turkestanis, sest teatavasti jõudis budism Kuqa regiooni I sajandi lõpus ja juba III sajandiks oli sellest kujunenud oluline śrāvakayāna-budismi keskus. Seetõttu on koobaste seinu katvad freskod arhailisemad kui teistes paikades. Teiste hulgas äratavad tähelepanu maalingud, mis illustreerivad “Jātakaid” ehk Buddha eelmiste elude kirjeldusi. Tähelepanelik silm märkab, et tegu on Gandhāra varajase budistliku kunsti kaanonite stiilipuhta järgimisega, ilma igasuguste Hiina mõjudeta. Kahjuks on kunagistest pühakujudest ja seinamaalingutest alles vaid väike osa. Maavärinad on teinud oma töö, ka muslimid pole kokku hoidnud energiat budistlike kummardamisobjektide hävitamisel. Ja kolmandaks − XX sajandi algul võis Euroopa uhke olla oma kõrgestiharitud arheoloogide ja budoloogide üle, kes avastasid “mahajäänud” maadest ka midagi väärtuslikku, eemaldasid kunstiväärtused ja kultuseesemed oma loomulikust keskkonnast ning viisid kaasa Londonisse, Berliini, Pekingisse nii-öelda teaduslikul ja kultuuriväärtuste parema säilitamise otstarbel. Nüüd, XXI sajandi, peaksime meie, eurooplased, muutma oma suhtumist ja tunnistama, et Sir Aurel Stein, Saksa ekspeditsioon Albert von Le Coqi juhtimisel ja mitmed teised uurijad on olnud omamoodi vandaalid. See on lihtsalt niisama üks uitmõte.

Õhtul tärkab idee, et ehk jätaksime ööbimise Aksus vahele, läbiksime homme 730 km ja sõidaksime kuni Kashgarini välja. Hommik on õhtust targem...

N 20 sept: Kuqa – Aksu – Sugun – Kashgar (Kaxgar); 731 km; päikesetõus 8:14, loojang 20:28, kõrgus merepinnast 965−1505 m. Ilm hea, kergelt pilves, õhk kuiv, 21−28 °C

Kaldumegi otsuse poole jõuda täna Kashgari (uiguuri k قەشقەر), tõuseme tublisti enne päikesetõusu ja pakime seljakotid autodesse juba enne hommikusööki, et asuda võimalikult vara teele. Hotellist väljudes piirab meid sisse Hangzhoust pärit 22-liikmeline delegatsioon, kuhu kuuluvad siiditootjad, kunstnikud, muuseumitöötajad, ajakirjanikud, teleoperaatorid. Ka nemad on läbimas Suure Siiditee Hiina osa, eesmärgiks teha promot ideele, et Siiditee kui niisugune võetaks UNESCO kultuuriväärtuste hulka. Loomulikult on neil hea meel kuulda, et ka Eestis tuntakse Siiditee vastu huvi. Nad pildistavad, teevad paar intervjuud, vahetavad meiega kontakte, paluvad meilt tervitus-autogrammi oma kaunile siidkangale. Hiinas on kalligraafia olnud rafineeritud kunstiliik juba pikki aegu, see kuulub hea hariduse juurde. Meil säärane traditsioon peaaegu puudub, seetõttu mõjub minu parimgi püüe midagi kaunist jäädvustada ikkagi varesejälgedena siidkangal.

Meil puudub ka nii mõnigi teine traditsioon... Sõidame läbi Kuqa kesklinna hommikusel ajal, mil paljude ametiasutuste ette on kogunenud töötajad, valjuhäälditest kostab reibas muusika ning algamas on hommikvõimlemine. Idee pole ju iseenesest paha − innustada istuva tööga ametnikke end liigutama ja seda veel tööajast. Pilk jääb pidama ka võimlejate riietusel. Tundub, et võimeldakse tööriietuses, nii mitmedki härrasmehed, vabandust − seltsimehed, on pintsaku ja lipsuga. Huvitav, kas nemad siis ei higista? Või on hommikuti veel sobivalt jahe?

SilkRoadUyghuristanUmbes poolel teel Kashgari näeme sadu ja sadu kaherattalisi eeslikaarikuid (pildil vasakul) ühes kindlas suunas vuravat. Lõpuks jõuame ka nende sihtpunkti − see on tohutu turg, kus on ühinenud traditsioon ja kaasaeg. Seal ostetakse ja müüakse toitu, lambaid, eesleid, kasse, kanu, tuvisid, loomanahku, käsitöötooteid, aga samas on saadaval ka seesama odav Hiina kaup mis üheksakümnendate Kadaka turulgi. Teenusena pakutakse eesli rautamist.

Õhtupimeduses siseneb meie autovoor Kashgari. Kahe päeva teekond ühe päevaga − polnudki nii hull, kui oleks võinud arvata. Oleme nüüdseks juba 2 päevateekonna võrra oma esialgselt kavandatud plaanist ees ja see annab meile võimaluse teha teelt Tiibetisse kõrvalepõige Hotanisse, olulisse linna Siiditee lõunaharul.
Õhtust sööme “Altun Orda” (mongoli k Алтан Орд, Altan Ordu, tatari k Алтын Урда, Altın Urda − ‘Kuldhord’) söögi- ja teemajas, õigem oleks küll öelda palees. Oleme juba jõudnud harjuda Hiina üldiselt rikkaliku toidulauaga, ent see paik suudab meid rabada nii toidu kvaliteedi, teeninduse, elava muusika kui ka interjööriga. Meil on valida kahe ruumi vahel: esimeses istutakse ja süüakse lavatsitel, teises istutakse või lesitakse põrandal vaipadel ja rullpatjadel ning süüakse madalatelt laudadelt. Meie valik langeb viimase kasuks. Loomulikult ei astuta vaipadele jalatsites, need jäävad ukse taha. Vastavalt islami traditsioonile ei tarvitata õhtusöögi juurde alkoholi, täpsemalt − seda ei leidu terves majas. Toidu juurde joome safraniteed meega, mis on erakordselt hea. Meenutagem, et oleme sattunud islamimaale ramaḍāni ajal, mil religioossetele tõekspidamiste kohaselt ei sööda ega jooda päikesetõusust loojanguni. Need piirangud pole kohustuslikud mittemuslimitele ja mõjutavad vaid harvadel juhtudel meie söögikordi. Tänane õhtusöök nende harvade juhtude hulka ei kuulu ja “Altun Orda” söögimajast lahkudes kinnitame kõik nagu ühest suust, et oleme saanud reisi senise suurima gurmee-elamuse osaliseks.

R 21 sept: Kashgar; päike tõuseb 8:44, loojub 20:53 (kogu Hiinas kehtib ametlikult üks kellaaeg, nii et Kashgaris on kell juba ligi kolm tundi nn õigest ajast kõrvale kaldunud), ilm on hea ja soe, sademeteta, kerge pilvitus, eelmiste päevade vine kadunud

ImagetextHommikul teeme mõnetunnise jalutuskäigu vanalinnas, mis paikneb paari ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja kus on umbes 2000 majapidamist 10 000 elanikuga. See pole muuseumilaadne ekspositsioon, vaid oma eheduses toimiv ja hingav linn. Linna keskosa on idamaadele iseloomulikult justkui üks suur bazaar. Toidulettidel äratavad muuhulgas meie tähelepanu kuivatatud konnad ja maod.
Kuna han-hiinlasi elab siin tunduvalt vähem kui näiteks Ürümqis, siis uiguuri eksootika on palju silmatorkavam. Seda ka riietuses. Mehed kannavad tavaliselt peas tuppat või valget kootud mütsi, harvem turbaniks seotud peasalli (pildil vasakul), mitmetel väärikamas eas meestel on seljas pikad halatid. Naised, kui mitte arvestada väheseid erandeid, katavad pea alati rätiga, paljude näod on täielikult varjatud chadoriga.
Kui vaadata ringi vähegi tähelepanelikuma pilguga, on kõikjal näha märke sellest, et Kashgar on olnud läbi sajandite kultuuride ja kaubateede ristumiskohaks. Läbides neidsamu paiku aastal 1926, märkab kõike seda ka George de Roerich, või ütleme eestipärasemalt − Juri Roerich. Lubage siinkohal copy-paste meetodil ilma tõlketa vahele lisada üks fragment tema reisikirjast “Rajad Aasia sisemusse”: “А узкие темные улицы с многоцветными толпами напоминают настоящий этнографический музей, где исследователь может с энтузиазмом изучать новые типы рас. Здесь притаилась темная лавчонка с бухарскими и хивинскими товарами и самаркандскими коврами. Среди разноцветных сундуков восседает чернобородый андижанский торговец, вовсе не ведая, что его сундуки напоминают сундуки раннего Ренессанса в городах Италии, поддерживавших обширные связи со странами Востока. В другой лавке седобородый афганец предлагает товары своей страны и индийские специи. Его сосед китаец продает большие старомодные очки в массивной оправе. К сожалению, сегодня они уступают более практичным снегозащитным очкам из Индии. В отдаленных районах Центральной Азии большие китайские очки являются одним из обязательных атрибутов престижа, и киргизские и монгольские принцы и старшины носят их независимо от того, нужны они им или нет. В следующей лавке − настоящий музей денег. Здесь владелец хранит монеты и бумажные купюры почти из дюжины стран мира: индийские рупии, старые русские рубли, китайские банкноты...”

Melu ja sagin linnatänavatel ja turgudel katkeb pärastlõunal kell 2, mil paljud mehed võtavad suuna Id Kahi poole − käes on järjekordne palvetamise aeg. Õhtul kavatseme meiegi Id Kahi mošeed külastada, on ju see suurim Uiguurias ja ühtlasi kogu Hiina Rahvavabariigis: sinna mahub korraga palvetama vähemalt 5000, mõningatel andmetel koguni 10−20 tuhat inimest. Mittemuslimitele kehtivad mitmesugused piirangud ning seetõttu õnnestub mošeekülastus vaid meil Tiinaga. Mošee territooriumil püüame liikuda diskreetselt, kedagi häirimata, fotoaparaati kotist välja võtmata.

Homseks olime kavandanud sõidu Kashgarist Hotanisse. Täiesti ootamatult, umbes poole üheksa paiku õhtul teatab Yáng Chí, et ta ei saa tulla meiega tõlgi ja teejuhina Tiibetisse kaasa. Tema asemel tulevat hoopis keegi teine Ürümqist ja ta saabub Kashgari alles homme hilisel pärastlõunal. Miks selline vahetus ja miks nii äkki? Igatahes oleme sunnitud oma ärasõidu ühe päeva võrra edasi lükkama.

L 22 sept: Kashgar; ilm meeldiv, mitte liiga külm ja mitte liiga soe, pilvitu, tuuline

Mõned meist, eriti Priit, on tulnud reisile ilma korraliku matkavarustuseta. Siin Kashgaris on õige koht selle hankimiseks. Tänu meile saavad kohalikud matkatarvete poed lahti hulgast magamiskottidest ja -mattidest, jopedest, matkasaabastest, mütsidest, kinnastest. Puudu on ka üks telk, mille Võru-Jaanus pidi laenuks võtma Everesti-mehelt Alar Sikult, kuid ei saanud seda mingil põhjusel teha. Meest sõnast − ei jäägi Võru-Jaanusel muud üle, kui minna poodi ja veel üks telk osta.
Uigur (st endine Aigar), Kaido, Priit ja Leonid teevad päeva esimesel poolel jalgsimatka väljaspool linna, peamiseks eesmärgiks mägisaabaste sissekäimine.

Oleme võlgu nende ees, kes regulaarselt jälgivad siiditeeliste kulgemist veebi www.erpmusic.com vahendusel. Viimati pääsesime internetti Ürümqis, nüüd loodame oma võla heastada Kashgaris, kus oleme mitu päeva kohapeal. Kuigi hotellis puudub business center, on direktor üpris lahke ja pakub oma kabinetis kasutamiseks mingit lisaseadet, mis peaks tagama meie sülearvutile juhtmeta ühenduse. Meie arvutid suhtlevad vaid inglise keeles, mida hotellidirektor ei mõista, ja vastupidi − tema wireless-seade kuvab ekraanile hulga hiinakeelset infot, millest meie midagi aru ei saa. Nõnda jääbki katse positiivsete tulemusteta. Asume järgmisele katsele, leiame avaliku internetipunkti, ent seal kerkib meie ette kaks uut takistust. Esiteks, interneti kasutajatelt nõutakse passi, kuid kahjuks on meie reisidokumendid parasjagu hotellis hoiul. Ja teiseks, seal on lubatud kasutada ainult kohalikku arvutit, isikliku läpaka ühendamine juhtme külge on kategooriliselt keelatud. Jääme lootma paremaid internetivõimalusi Hotanis, sest järgmistel päevadel Tiibeti kõrgmägedes vaevalt seda juhtub.

Õhtul puhkeb tugev tuul, mis täidab nina ja silmad liivatolmuga. Majade ja tänavate kohal lendlevad kilekotid, igasugune rämps ning mingi kuuri katuse küljest kistud plekk.

P 23 sept: Kashgar – Yengisar – Yarkand (Yarkant, Shache) – Zepu – Kargilik (Yecheng) – Sagan – Moyu (Karakax) – Hotan; 530 km; kõrgus merepinnast 1290−1510 m, vahelduv pilvitus, sademeteta, 16−25 °C

Hommikul jätame hüvasti oma tõlgi ja teejuhi Yáng Chíga ning kohtume uuega, Ürümqist pärit väikest kasvu noormehe Guō Zhìóngiga.

Päeva alustuseks teeme tunnise peatuse nõndanimetatud pühapäevaturul, mis leiab aset üsna suurel territooriumil ja kus ostetakse-müüakse lambaid, veiseid, eesleid, kitsi, jakke, kaameleid, kodulinde, lambavilla, samuti põllusaadusi: meloneid, arbuuse, viinamarju, rosinaid, maitseaineid. Siit ei puudu ka Hotani siid ja vaibad ning kohalikud käsitöötooted: vasest teekannud, puust ehtekarbid jne. Turu servale on paigaldanud oma tooli juuksur-habemeajaja, kes sealsamas oma teenuseid pakub.
Silma hakkab, kui julmalt karjakasvatajad ja kaupmehed loomi kohtlevad. See ei käi üksnes Kashgari turu kohta, koduloomade ebainimlikku kohtlemist võime näha nomaadide puhul paljudes maades. Arusaadav, et inimkond tarvitab toiduks liha, valmistab kõikvõimalikke tooteid villast ja nahast ning kasutab loomade tööjõudu. Oleks humaanne tänutäheks loomadesse respektiga suhtuda.
Eeslirakendite kriuksumine, rahatähtede krabin, kaugemate autosignaalide kaja, loomade häälitsused, kaubapakkujate läbisegi kostvad hüüded, tolmu üleskeerutav tuul... See kõik kokku moodustab ühtlase massiivse helipanoraami, mis pääseb eriti mõjule siis, kui silmad sulgeda. Igati võimas ja eksootiline helind. Andestagu mulle kolleegid-heliloojad, aga tõsi on see, et turuhäältest koosnevat “sümfooniat” naudin ma võrratult enam, kui valdavat osa tänapäeval loodavast professionaalsest muusikast. Ja erinevalt akadeemilistest kontserdisaalidest ei suru Kashgari pühapäevaturu “dirigent” peale oma vägivaldset tõlgendust. Reisigraafik ei luba siiski selle omapärase kontserdi lõpuni jääda.

Alustades sõitu Kashgarist lõuna poole, läbime kõigepealt Yengisari, paiga, kus 2000 aastat tagasi asus Shule kuningriik. Isegi kui siin on midagi huvitavat vaadata, ei mõtle me sellele, sest peame tasa tegema teejuhi vahetusega kaotatud päeva ning täna igal juhul Hotanisse jõudma. Teekond Yarkandi ja Kargiliki poole on ilus. Paremal pool paistab lumine ahelik, mida kroonib 7719-meetrine Kongur. Vasemal Taklamakani kohal on poolt taevast kattev tohutu kollakas-punane pilv, tuulest õhku lennutatud liivatolm. Lisaks sagedased tuulispasad ehk tolmukuradid, mis pole siinkandis haruldased. Järgmine asustatud oaas teel on Yarkand. Muide, meie teekond Ürümqist Yarkandini koos kahepäevase peatusega Kashgaris kestis viis ja pool päeva − Roerichi ekspeditsioon läbis täpselt sama maa vastupidises suunas ei enama ega vähema kui 74 päevaga. Aeg-ajalt tuleb pähe küsimus, kas me näeksime midagi enamat, kui reisiksime kaamelite, hobuste, hobueeslite või jakkidega. Kindlasti oleks see eksootilisem ning meenutaks Marco Polo aegu. Kui aga võtta arvesse, et keskmine kaubakaravan läbis päeva jooksul teekonna ühest kervansarayst* teiseni ehk umbes 25−30 km ning halbade tee- ja ilmastikuolude korral võidi see vahemaa jaotada koguni 2−3 päeva peale, siis kuluks meie marsruudi läbimiseks sellise liikumiskiirusega vähemalt 3 aastat. Tänapäeva tingimustes pole see realistlik. Või arvestagem teisiti. Meil on aega septembri algusest jõuludeni, kaamelikaravani tempos liikudes jõuaksime selle ajaga läbida kõigest paar tuhat kilomeetrit, see tähendab, et Luòyángist alustades jõuaksime kusagile Dūnhuángi kanti. Ei! Land Cruiseritega liikudes näeme ja kogeme me võrratult rohkem.
Mõttelõng katkeb, sest oleme tunnistajaks ühele surmaga lõppenud järjekordsele liiklusõnnetusele.

On ehk vara teha mingeid üldistusi, kuis esmapilgul tundub Siiditee lõunatrass erinevat põhjatrassist mitmes mõttes: tee on kitsam, asustus on hõredam, liiklust on vähem, tööstust on vähem, õhk on puhtam.
Hotanisse jõuame pühapäevaturu lõputundidel, kesklinn on inimestest, kõikvõimalikest sõidukitest ja loomadest ummistunud. Erinevalt Kashgarist on siinne turg laiali laotunud linnasüdamasse ja on hommikul nähtust veelgi kärarikkam.

* Saray – türgi k ‘palee’. Ennäe, kust on tulnud vene keelde sõna сарай (‘kuur’). Kas ka eesti sara on sama päritolu?

E 24 sept: Hotan – Moyu – Sagan – Kargilik (1375 m) – Akmeqit – Akmeqiti kuru (3310 m) – Tiznapi org – Chiragsaldi kuru (4990 m) – Mazar (Mazha); 535 km

Hiinas tähistatakse täna sügise algust, pööripäeva.

Päeva esimesel poolel käime vaatamas siidi tootmist siidiussidest. Põnevamaks kujunevad aga meie nefriidiotsingud. Teatavasti on ju nefriit olnud iidsetest aegadest Hotani trademark. Kunluni mägedest saavad alguse kaks jõge, mis voolavad läbi Hotani, hiljem ühinevad üheks Hotani jõeks, ning mille veed umbes kümnel kuul aastast lihtsalt “haihtuvad” Taklamakani kõrbesse. Need kaks jõge on Kara-kash ehk Karakax (‘must nefriit’) ja Yurung-kash ehk Yurungkax (‘valge nefriit’), selle hinnatud kivimi ühed olulisemad leiukohad. Kara-kashi jõesängis leidub rohelist ja tumedamat, Yurung-kashi sängis aga heledapoolset ja valget nefriiti. On ju teisigi vääris- või poolvääriskive, mille esteetiline potentsiaal on küllalt suur selleks, et valmistada kujukesi, lauanõusid, ehteid, tarbeesemeid, amulette. Ent mis teeb nefriidi eriliseks? Sel pühal ja peaaegu purunematul kivimil usutakse olevat imepärane tervistav toime, juba Vana-Hiinas kasutati seda litoteraapilistel eesmärkidel. Ei piirdutud üksnes käevõrude, sõrmuste ja toidunõudega, vaid väidetavalt olevat kivipuru segatuna vee või mahlaga manustatud ka suu kaudu. Haiguste ja vaevuste nimekiri, mille vastu see pidavat aitama, on pikk. Vääriskividega kaubitsejad ütlevad, et nefriidil on pikemat elu, meelelist vastupidavust ja sisemist jõudu tagav toime. No ega meilegi, siiditeelistele, ei teeks paha täiendav annus vastupidavust ja jõudu, seepärast suundume Yurung-kashi äärde lootuses leida seda õndsakstegevat mineraali. Kahjuks pole meil kõplasarnast tööriista, mida kasutavad profid aardeotsijad. Käime niisama mööda kaldakive ja sumame jalgupidi jääkülmas madalas vees. Kui mõni rohekas kivi korraks tundubki nefriidina, siis mõni hetk hiljem juba tuleb pettuda. Tiina leiab ühe kanamunasuuruse ovaalse kivi, mis meenutab nefriiti teistest enam. Ta võtab selle kaasa ja lubab viia Eestisse täienduseks Vormsi Ennu kivikollektsioonile.
On kahetsusväärne, et meil pole paari lisapäeva Hotani (uiguuri k خوتەن) jaoks, on ju tegemist äärmiselt olulise paigaga ja mahāyāna budismi kunagise keskusega ajaloolisel Siiditeel. Aga kes teab, võib-olla on isegi hea, et lahkume linnaga tutvumata. Tänapäeva tegelikkuse mittenägemine ei jäta võimalust rikkuda muljet ja Hotan jääb meie mällu õitsva linnana, sellisena, nagu on Siiditee hiilgeaegadel kirjeldanud oma reisimärkmetes Hiina budamungad Fǎxiǎn ja Xuánzàng ning Marco Polo.

Nüüd on aeg osta Tiibeti reisiks vajalikud ravimid, toiduained ja tagavarakütuse kanistrid ning seejärel teele asuda. Oskamata uiguuri ega hiina keelt saame kaupmeestega suheldes siiski suurepäraselt hakkama, osutades vaid sõrmega soovitud esemele või toiduainele. Apteegis sama lihtsalt asjad ei suju. Arstiharidusega Priit lausub apteekritele ravimite ladinakeelseid nimesid, millest vaid mõnest üksikust saadakse aru, kuid enamikule vastatakse ebamäärase õlakehitusega. Priit ei suuda kuidagi selgeks teha, et vajame söetablette, mis aitaksid diarröa korral. Olen sunnitud Priidule ja apteekrile “tõlgina” appi tulema ning kehakeeles “ütlema”, et vajame söetablette võimaliku kõhulahtisuse leevendamiseks. Reisikaaslased suudavad "tõlketeenuse osutamist” eemalt jälgides vaevu naeru tagasi hoida, ent mõne hetke pärast ilmuvad sahtlipõhjast letile igatahes õiged tabletid.

Tänase teekonna esimene pool kulgeb juba mööda tuttavat teed peaaegu kuni Kargilikini. Näeme metsikuid kaameleid. Sageli on tee liivapilves, pidevalt tekivad siin-seal tuulispasad.
Veidi enne Kargiliki kesklinna jõudmist pöörame seniselt teelt lõuna-edela suunas, Tiibeti poole, ning esmalt tuleb ületada Kunluni ahelik. Tee hakkab üsnagi järsult tõusma, kõrguse suurenedes langeb temperatuur. Ületame esimese, 3310 m kõrguse Aqmekiti kuru ning seejärel laskume Tiznapi jõe orgu, mille kõrgus merepinnast on umbes 2400−2500 m. Kui võtta arvesse kogenud alpinistide soovitusi, et ilma aklimatiseerumiseta ei tohiks päeva jooksul tõusta enam kui 1000−1200 m, siis oleks mõistlik siin orus ööbida ja alles homme liikuda suuremate kõrguste poole. Paraku pole see võimalik, sest siin ei paista olevat midagi muud peale ühe Hiina sõjaväebaasi ning meie dokumente kontrolliv sõdur annab kätega vehkides märku, et peame edasi sõitma. Sõidamegi. Temperatuur langeb veelgi, lumepiir Kunlunil siinsel osal on umbes 4000 m piirimail. Mõne tunni pärast oleme juba 4990 m kõrgusel Chiragsaldi kurul ja temperatuur on langenud ennelõunaselt +25-lt −6-le. Kõrguse tõus, õhurõhu langus ja temperatuuri muutus on sedavõrd järsud, et osutuvad inimorganismile raskesti talutavateks. Võtan mikrofoni ja küsin, kas kõik tunnevad end hästi. Selgubki, et paaril siiditeelisel hakkab juba pilt eest kaduma. Teeme korraks peatuse. On juba pime ja sõit kuristiku serval pole just kõige ohutum, seetõttu istuvad rooli need, kes tunnevad end parajasti enam-vähem normis olevat. Võtan koha sisse SILK 2 roolis, kuigi ka mul hakkas millalgi 4900 m kõrgusel tekkima iseäralik ebameeldiv tunne, otsekui metallist pingul tünnivits oleks ümber kolju tõmmatud. Olen ju ka varem viibinud umbes samadel kõrgustel Tjan-šanis, Pamiiri-Alais, Tiibetis, Ladakhis, Himaalajas, aga midagi sarnast pole kunagi varem peas tundnud.

Ööbima jääme 3820 m kõrgusel asuvas Mazari külas, mis asub Yarkanti jõe ülemjooksul. Kõrgmägede vahel paikneva küla nimi mõjub esmapilgul üllatuslikuna. Sõna mazār on tuttav pigemini araabia, farsi, urdu, kasahhi ja kirgiisi keeleruumist ning see seondub islami pühamu või mausoleumiga. Ja siinsamas lähedal asub Mazarwala küla, mille nime teine pool “wala” sarnaneb väga Palestiina juurtega sõnaga wali’, mis samuti tähistab mausoleumi või pühamehe hauda. Võimalik, et siiakanti on maetud mõni pühak või tähtis usutegelane ning siin võis kunagi asuda mausoleum või sakraalhoone, ent see kõik on vaid pelgalt oletus. Reaalsuses on Mazari puhul tegemist Hiina sõjaväegarnisoniga, mille kõrvale on tekkinud peatuspaik veoautojuhtidele, kiosk, restoran ja külalistemaja, kuhu seamegi end sisse. Mõisteid “restoran” ja “külalistemaja” tuleb võtta vägagi tinglikult. Tegelikult asuvad need mõlemad ühes suures vineerist, linoleumist ja põrandapapist ehitatud kuuris, mille seinte vahelt puhub tuul. Saame üürida kolm tuba: ühe suure toa kahe lavatsiga ja kaks ühe lavatsiga “luksnumbrit”, mis erinevad suurest toast selle poolest, et neis ei kõnni ringi kanad, samuti ei säilitata neis haisvaid 200-liitriseid vaate diislikütuse varudega.
Sissejuhatuseks pakutakse meile kuuma teed, tund hiljem on valmis ka õhtusöök. David poeb magamiskotti ja jääb mõneks ajaks lavatsile lamama. Ta liitub meiega hiljem, kurtes, et pea käib ringi ja süda on paha. Ehk saab homseks kõik korda.

T 25 sept: Mazar – Mazarwala – Mazar; 58 km; 3780−3920 m, ilm hea, kerge pilvitus, 2−13 °C

Olime eile teinud liiga suure tõusu, seega võtame vastu otsuse, et jääme täna Mazarisse aklimatiseeruma ega liigu kõrgemale.
Eile jõudsime Mazarisse pimedas ega näinud suurt midagi. Külalistemaja lähiümbrus on aga kirjeldamist väärt. Majatagust ala kasutatakse prügi jaoks ja kõigi loomulike vajaduste rahuldamiseks. Erinevalt kohalikest elanikest jaotame meie selle tualettruumi nähtamatu seina abil mõtteliselt pooleks, vasemale jääb naiste, paremale meeste kemps. Kõikjal vedelevad tühjad plastikust Pepsi-pudelid, kilekottide jäänused, klaasikillud, õllepurgid, kartulikoored, loomade sisikonna toiduks kõlbmatud osad, kanasuled... Esialgu püüame ringi liikudes hoolega enda ette vaadata, et mitte astuda mingi löga sisse. Hiljem muutume oma jalanõude esindusliku väljanägemise suhtes ükskõiksemaks. Teistest kauem säilib fuihh!-siin-on-nii-räpane olek Laural, aga lõpuks murdub ka tema. See kõik ei väärikski ehk tähelepanu, kui tegemist oleks üksnes Mazari külalistemaja probleemiga. Need, kes on rännanud Aasias väljaspool uhkeid metropole, teavad, et kirjeldatu kehtib ka paljudes teistes vähem arenenud piirkondades Tiibetis, Nepalis, Indias, Pakistanis, Bangladeshis ja mujal. Küllap pole keskkonna puhtana hoidmine olnud tähelepanu keskpunktis ka varasematel aegadel, aga seni, kui asustus oli hõredam ja ei kasutatud plastikust, metallist ja klaasist pakendeid, suutis loodus ise kogu orgaanilise saasta läbi töötada. Uute mittelagunevate materjalide ajastul on aga suur osa Aasiast muutunud tohutusuureks tuulte poolt laialikantavaks prügilaks. Jääb vaid loota, et millalgi jõuab inimeste teadlikkus keskkonnasäästlikkuse osas kõrgemale tasemele ja valitsused võtavad midagi ette nende hiigelprügimägede likvideerimiseks.

Midagi ilusamat... Päeva esimesel poolel teeme paaritunnise jalgsimatka ümbruses, Leonid võtab ette 5-tunnise retke. Pärastlõunal eel üritame sõita Mazarwalasse ja sealt veel edasi lõuna suunas, kust tänase selge ilmaga pidavat olema võimalik näha kõrguselt maailma teist tippu, 8611 m kõrgust Chhogorit, mis on tuntud ka kui Qogir, Kechu, Ketu, Lamba Pahar, Dapsang, ja läänemaailmas kui K2 või Mount Godwin-Austen. Alpinistidele on see suurem väljakutse kui Mount Everest, pea iga neljas tippuüritaja on jätnud K2 nõlvadele oma elu, mistõttu on mäge hakatud kutsuma ka Savage Mountain. Sõidame mööda kiirevoolulise jõe kallast ülesvoolu. Sadakond meetrit teest eemale jääb üks karjuse majapidamine. Maja ise pole küll suurem asi, aga ilmselt pole tegemist vaese perega, sest läheduses on harvu rohututte söömas lamba-, kitse- ja jakikarjad, teiba külge on kinnitatud eesel. Eemalt jälgib toimuvat väga enesekindla ilmega peni, justkui oleks tema siin peremees. On näha ka kolme kodustatud kaamelit, aga need ei kuulu vist selle majapidamise juurde. Peagi muutub tee džiipidega vaevu läbitavaks, kohati on külgkalle jõe poole sedavõrd suur, et kõrgema raskuskeskmega auto võiks mõnest kivist saadud kergest tõukest vabalt üle katuse orgu veereda. Aeg-ajalt on kuulda, kuidas mõni suurem kivi puutub vastu auto põhja. Ohtlikel teelõikudel vähendame sõidukiirust 5 kilomeetrini tunnis. Päike hakkab juba loojuma. Kui me kohe ümber ei pööra, peame läbima neidsamu ohtlikke lõike tagasiteel lauspimedas. Lõpuks loobume K2 otsingutest ja pöördume külalistemajja tagasi. Kuigi K2 jääb siinseist paigust distantsi mõttes nägemisulatusse, ei usu ma, et autoga on võimalik jõuda paika, kust mäetipp on nähtav, pigem varjavad seda teised madalamad tipud ja ahelikuharud.

Kõige enam on teede ja külalistemaja halvast kvaliteedist šokeeritud Leonid. Ta pole järjekordse öö veetmisest vineerist ja papist majakeses eriti vaimustunud ning püstitab endale telgi. Jah, just seesama Leonid, kellele veel paar nädalat tagasi tundusid Kesk-Hiina äsja rekonstrueeritud kiirteed ning uhked hotellid olevat liiga head ehk teisisõnu − pakkusid liiga vähe seiklust ja adrenaliini. Mis parata, reisimine läbi Aasia on juba kord selline, ühest äärmusest teise.

K 26 sept: Mazar – Kirgizjangali kuru (4930 m) – Xaidulla (endine Shahidulla, 3700 m) – Kangziwar – sisenemine Aksai Chini regiooni (Hiina administratsiooni all, kuid millele pretendeerib India) – Dahongliutan; ca 242 km; hommikul −5 °C, hiljem päikesepaistel kuni +13 °C

SilkRoadJaanus

Samuti nagu mäehiiglane K2 on tuntud paljude erinevate nimede all, nõnda on ka siinkandi külade puhul kasutusel nimed erinevates keeltes, ning isegi sama keele puhul on mõnikord kirjapilt või hääldus tundmatuseni moondunud. Interneti, meie atlaste, Hiinas trükitud maakaartide, siinsete väga harvade teeviitade info ning kohalike külataatide jutt on absoluutselt ühildamatu. Seetõttu tänasegi päeva kohta kirjapandu, et sõidame Mazarist Xaidulla ja Kanziwari kaugu Dahongliutani, omab tähendust vaid meie jaoks. Mõne teise jaoks ei pruugi need pärisnimed seostuda ühegi konktreetse paigaga.

Aga niisiis asume Mazarist teele. Esialgu kulgeb tee paralleelselt ülesvoolu Yarkanti jõega. 4930−4950 m kõrgusel Kirgizjangali mäekurul peatume korraks ja lülitame harjumuspäraselt välja automootorid. Teeme mõned fotod (vasakul), kalibreerime altimeetrid ja asutame end taas allapoole minema, sest meie organism pole valmis pikemaks viibimiseks sellisel kõrgusel. Aga... Mootorite seiskamine oli saatuslik viga, sest hõredas hapnikuvaeses õhus need enam ei käivitu. Proovime nii ja teisiti. Kostavad hüüded: “Sa ei oska, las ma ise!” Pooletunnise ponnistuse järel hakkavad akude täituvuse näidikute nooled juba nulli suunas langema ja kõigile saab selgeks, et starteri edasine piinamine ei vii sihile. Liiklus on siin harv, aga pika ootamise peale mõni veoauto ehk ikka mööda sõidab. Kui paluks džiibid käima vedada? Kahjuks pole see võimalik automaatkäigukastiga Land Cruiserite puhul. Õnneks on meil kaasas SAT-telefonid. Tiina soovitab helistada Eestisse ning nõu küsida meie healt sõbralt ja kunagiselt reisikaaslaselt Raido Rüütlilt. Tal ometi peaks ümbermaailmareisi Rolling Estonians päevilt olema küllalt kõrgmägede sõidukogemusi. Uigur võtab esialgu ühendust Toyota esindajaga Eestis. Kuigi meil siin paistab päike juba kõrgelt, on Eestis alles kõige mõnusam uneaeg. Unesegusest jutust saame siiski aru, et paari tunni pärast läheb Toyota-mees tööle ning esimese asjana võtab ette konsultatsioonid Toyota hooldekeskuse spetsialistidega Eestis, aga kui nende tarkustest ei piisa, siis katsub ka välismaiste kolleegidega nõu pidada. Mitmetunnise ootamise perspektiiv külma ja tuule käes 5 km kõrgusel ei lisa entusiasmi. Aga see on siiski parem kui mitte midagi. Helistame kokkulepitud ajal taas Toyota esindusse ja saamegi konkreetsed nõuanded. Soovitatakse eemaldada õhufilter ning mootori küljest lahti ühendada pardakompuutri kaabel. Hoiame pöialt! Üks auto teeb juba lootustandvaid hääli, justnagu käivituks korraks, kuid siis sureb kohe välja. Nüüd on Davidi kord proovida. Jälle justkui käivitub, nüüd tuleb õigel ajal paraja tugevusega gaasipedaalile vajutada ja tuurid üles vedada. Selleks on vaja head tunnetust, Davidil on see olemas. Oeh, õnnestub! Järgneb meie kõigi tormiline aplaus. Kui üks auto käima läks, peavad ka teised käivituma. Yesss, käivituvadki. Targad mehed need Toyota-mehed! Meie reis võib jätkuda.

No nii! Päikeseprillid ja otsaesisele kinnituv lamp ununesid eelmisesse ööbimiskohta. Kaevan seljakoti põhjast välja varuprillid, mis sobivad küll paremini Pekingi peatänaval poosetamiseks kui mägedes ronimiseks.

Ilm on olnud pikemat aega sademeteta ja õhk kuiv, nii et teed on ülimalt tolmused, mõnikord on autode järel kilomeetri pikkused tolmupilved. Tolmupilves sõit pole ohutu, seetõttu sõidame erinevalt Hiina autojuhtidest ka päeval tuledega, samuti on meil kujunenud heaks tavaks, et esimene auto annab raadioside teel vastutulevast sõidukist tagumistele teada. Meie džiibid on ülitolmused nii väljast kui seest, ka riided on liivakarva, samuti meie ise. Loodetavasti ei riku liivatolm meie foto- ja videokaameraid. Kuid siis tuleb looduslik autopesula − tee kulgeb mõnda aega mööda jõesängi. Vesi on küll madal, ulatudes harva kõrgemale kui poole rattani, aga džiibid saavad igatahes puhtamaks, eriti põhja alt. Kui õigesti mäletan, tuleb Statoili tanklates põhjapesuks tellida 165-kroonine Kuldpesu, seega oleme kolme auto pealt praegu päris palju säästnud.

Jõudnud 4220 m kõrgusel paiknevasse Dahongliutani, leiame eest külalistemaja, mis on õige pisut parem eelmisest. Lõik eilsetes ülestähendustes, mis kirjeldab Mazari külalistemaja ümbrust, sobiks suurepäraselt ka meie tänase ööbimispaiga kohta. Leonid otsustab taas telgis öö mööda saata. Tegelikult mugavuste ja sanitaartingimuste puudumine meid praegu kuigivõrd ei morjenda, võrratult olulisem on leida kusagilt hapnikuballoon. Tiina ja nii mõnigi teine vajavad seda hädasti. Tundub, et meie grupp pole esimene, kes hapnikusooviga lagedale tuleb, sest külalistemaja omanik suudab vähem kui poole tunniga kõrvalsuvast sõjaväegarnisonist välja kaubelda suure, keevitusagregaadi osana tuttava ballooni. Ka vajalikud ninna pistetavad adapterid on olemas. Manustame nii vedelal kui tahkel kujul mäehaigust leevendavat rohtu, kes juba selgest vajadusest, kes ennetavalt.

Kui reisipäeviku tänasest osast on kord juba kujunemas “Autoremondi Eri”, miks siis mitte jätkata samal teemal. Kõikide maasturite rehvid tunduvad olevat ebaloomulikult täis, justkui keegi oleks käinud salaja õhku juurde pumpamas. Tegelikult on asi välisrõhus. Viimati kontrollisime ja korrigeerisime rõhku rehvides Hiina suurlinnade tanklates, aga nüüd, mil asume 4000 m võrra kõrgemal ja välisrõhk on vastavalt madalam, oleks tulnud ka rehvirõhku proportsionaalselt vähendada. Kuidas me küll varem nii loogilise asja peale ei tulnud? Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Ent nüüd tabab meid tõeline šokk. Seesama külalistemaja pidaja teatab justkui muuseas, et meil tuleb homme teel Sumxisse ületada 6500 (!) m kõrgune kuru. Ei või olla! Kaartidel ja kirjeldustes on märgitud kõrgeimaks punktiks autoteel 5400 või 5450 m. Kust nüüd äkki see 6500? Küsime igaks juhuks üle ka meie hiina teejuhilt. Tema väidab sama − 6500, lisades, et ka kohalikud autojuhid ületavad seda kuru vaid lisahapnikku kasutades. Meile näidatakse 50-liitriseid hapnikupatju, mida on selles külalistemajas 3 ja mida pakutakse müügiks. Patjade eest küsitakse hingehinda, sest teatakse, et vajame neid hädasti ja ostame niikuinii. Igaks juhuks küsime kuru kõrguse kohta infot ka ühelt teiselt kohalikult ja saame vastuseks “väga kõrge”. Täiendava pärimise peale tuleb täpsustus, et “väga-väga kõrge”. Hakka või uskuma seda 6500 m juttu. Mida teha? Kas selline kõrgus on meile jõukohane sedavõrd lühikese aklimatiseerumisperioodiga? Kas Land Cruiserid on suutelised sellises hapnikuvaeses keskkonnas üldse liikuma, kui nad ei käivitunud juba 4930-meetrisel kurul? Võib-olla oleks õigem Kashgari tagasi pöörduda ja loobuda Tiibeti-radiaalist?
Kuigi siinkandis liigub võõramaalasi üliharva, on just veidi aega tagasi Dahongliutani saabunud grupp sakslasi, kes on parajasti lähedal asuva jõekese äärde telklaagrit püstitamas. Uurime, kas nad teavad midagi nende mäekurude kõrgustest ja kas nendega oleks võimalik ühte või kahte meie grupi liiget mägedest välja saata, kui see peaks homme hommikul vajalikuks osutuma. Selgub, et sakslased on liikumas vastupidises suunas, Tiibeti pealinnast Lhasast Kashgari. Kaasa nad kedagi võtta ei saa, sest nende autod on pilgeni täis. Kinnitust saab aga meie esialgne informatsioon, et kõrgeimaks punktiks Kailashi poole viival autoteel on “vaid” 5450-meetrine Satsum La*. Kurule on tõepoolest paigutatud hiinakeelne silt, millelt ei puudu ka arv 6500, aga see näitab lähedal asuva mäetipu kõrgust merepinnast. Oh milline kergendus!

Õhtusöögi ajal arutame homset sõiduplaani. Püüame ärgata võimalikult vara, teha pika päeva ja ületada kõige kõrgemad kohad, ehk saame siis järgmise öö juba veeta madalamal, inimsõbralikumas ümbruses.

* Tõsi küll, hiljem tuleb meil tõusta ka kõrgemale, aga seda ilma autodeta.

N 27 sept: Dahongliutan – Tielong – sisenemine Tiibetisse – Sumxi (5195 m) – Domar (4435 m); ca 309 km; ilm päikseline, hommikul ja kõrgemal −5 °C, järvedel jääkirme, lombid jääs, pärastlõunal päikese käes kuni +9 °C

Seni kõige õnnetum päev. Hommikul tunnevad Tiina ja Aivo end väga halvasti, neil on selged akuutse mäehaiguse sümptomid. Ka muidu alati elurõõmsa Laura enesetunne pole kiita. Vaatan reisikaaslaste nägusid (iseennast kahjuks ei näe) − kolme päeva jooksul on toimunud mingi oluline muutus. Ei saagi aru, mis täpselt. Kas näovärv või silmavaade või kolmepäevane habemetüügas või paistes huuled? Igatahes on meie nägudele ilmunud see tuttav ilme, mida mäletan alpinistide fotodelt ja videotest.
Siinkohal oleks ilmselt kohane peatuda mäehaiguse tekkepõhjustel. Teatavasti on merepinnal keskmine “normaalne” õhurõhk 760 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1013,25 millibaari. Kõrgusel näiteks 5400 m, mis meid täna ees ootab, on aga rõhk peaaegu kaks korda madalam − 396 mmHg ehk 530 mbar, mis tähendab, et sama sagedusega hingates jõuab meie kopsudesse pea kaks korda vähem hapnikku. Kõrguse suurenedes omastab meie punastes verelibledes sisalduv hemoglobiin järjest vähem ja vähem elutegevuseks tarvilikku hapnikku. Haiguse esmasteks ilminguteks on peavalu, iiveldus, peapööritus, söögiisu puudumine, “pingul tünnivits ümber pea”. Selliste sümptomite ilmnemisel on mõistlik liikuda madalamatele kõrgustele või vähemalt mitte jätkata tõusu. Kui aga jätkatakse liikumist kõrgemale, võib kõrgmäestiku sündroom võtta raskema kuju. Veresooned tõmbuvad vähem hapnikku saades kokku, vedelik koguneb kopsudesse ning ajju, tekitades nõndaviisi kopsu- ja / või ajuturse. Kiire abi mittesaamise korral on tagajärjeks tõsisem ajukahjustus või koguni surm.
Aivo teeb ettepaneku edasiliikumine päeva võrra edasi lükata, Tiina puhul tundub olevat kõige õigem reisi Tiibeti osa ära jätta ning viivitamatult hakata liikuma allapoole, tagasi Kashgari. Uurime mägedest tagasisaatmise võimalusi, kuid need osutuvad liiga keeruliseks. Priit helistab SAT-telefoniga mäehaiguse alal kogenud nimekaimust kolleegile dr Priit Melnikule ning peab nõu. Lõpuks otsustame siiski kogu grupiga edasi liikuda Ālǐsse. Ostame kaasa kolm 50-liitrist hapnikupatja. See hapnikukogus pole küll piisav, aga kõige suurema hapnikupuuduse all kannatajad saavad siiski mõneks ajaks leevendust. Tiina on siiras: “Kui ma sel korral mäehaigusest eluga pääsen, siis luban − enam ma kunagi Tiibetisse ei tule. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.”

Hommikul ei käivitu SILK 3. Uiguri, Võru-Jaanuse ja Priidu ühiste jõupingutuste tulemusena ning tugevalt gaasipedaali tallates saadakse auto siiski käima.
Kogu teekond kulgeb kõrgel kiltmaal, ainult harvadel kordadel satume alla 5000 m, mõned teelõigud kulgevad kõrgusel 5250–5450 m. Vasemal ja paremal on lumised mäeharjad ja kaunid türkiissinised järved. Kaardile on märgitud asustatud punktidena 4850 m kõrgusel paiknev Tianshuihai ja Aksai Chini järve läheduses asuv Tielong. Möödume neist ega pane tähelegi − alles hiljem saime aru, et oleme Tianshuihaist ja Tielongist juba läbi sõitnud. Ei teagi, mida me siit mägikõrbest ootasime, ega ometi mitte tuledes säravat suurlinna. Võib-olla oli Heinrich Harreri ja Peter Aufschnaiteri tunne sarnane, kui nad jõudsid oma ränkraskel teekonnal Lääne-Tiibetisse. Tsiteeriksin siinkohal Harreri raamatut “Seitse aastat Tiibetis”: “Kirjandusest tundsime Gartokki kui Lääne-Tiibeti pealinna ja asekuninga residentsi ning geograafiaraamatutest teadsime, et see on maailma kõige kõrgemal asuv linn. Ent lõpuks, kui see kuulus koht meie ees seisis, pidime peaaegu naerma puhkema. Kõigepealt nägime paari mõõtmatul tasandikul hajali asuvat nomaaditelki, seejärel ilmusid nähtavale mõned vist savist ja rohumättaist ehitatud osmikud. See siis oligi Gartok. Peale paari ringiuitava koera polnud näha ainsatki olendit.” Aasta oli siis 1944. Meie peaksime sinna jõudma homme.
Ületades 5190-meetrise Khitai kuru siseneme päris Tiibetisse, täpsemalt Ngari prefektuuri (tiibeti k མངའ་རིས་ས་ཁུལ). Kust algab Tiibet, sellele polegi päris ühest vastust. Kõik oleneb sellest, kas peame Tiibeti all silmas tänast Tiibeti Autonoomset Regiooni, ajaloolise Tiibeti ala ühel või teisel perioodil või hoopiski Tiibeti kiltmaad füüsilise geograafa kontekstis. Mõnes mõttes viibime Tiibetis juba tükk aega, alates Kunluni aheliku ületamisest, aga praegu igatahes ületame Tiibeti Autonoomse Regiooni piiri. Asume parajasti maailma suurima ja kõrgeima kiltmaa loodeosas. Selle mägiplatoo mastaap on hoomamatu. Tiibeti ulatusena põhjast lõunasse nimetatakse tavaliselt 1000 km ja läänest itta 2500 km, pindalana 2 miljonit ruutkilomeetrit ja keskmise kõrgusena 4500−4900 m. Hirmutavalt mõjub mõte, et meid ootab ees pea 1000-kilomeetrine lõunasuunaline ja siis tagasi sama pikk kulgemine mööda selle hiigelplatoo lääneserva ettearvamatu kvaliteediga mägiteid.
Tiibetit nimetatakse sageli “maailma katuseks”, ent Ngari kohta olen kuulnud öeldavat “maailma katuse katus” või “kõige tiibetlikum Tiibet”. Kui Aksai Chin oli peaaegu inimtühi, siis sellega võrreldes on Ngari juba tihedalt asustatud, tervelt 0,23 inimest km² kohta.
Teele jäävad Satsum La (5450 m) ja Lungma La (5250 m), seejärel esimene kontrollpunkt Sumxi. Siin on vaid mõned majad ja üks väheseid viiteid Tiibetile on majadest veidi eemal asuv üksik stūpa ehk nagu tiibetlased ütlevad − chörten.

Roolis olev Priit ei märka teel teravat kivi ja sõidab sellest üle umbes kaheksakümnese tunnikiirusega. Auto käitub kuidagi imelikult, ent alles minut hiljem saame aru, et purunenud on rehv. Purunenud − see on väga leebelt öeldud, rehvist on järel vaid ribad. Õnneks tagumine, muidu oleksime võinud ka teelt välja sõita. Ja mägedes tähendab teelt väljasõitmine teadagi mida. Uigur ja Võru-Jaanus on rattavahetuses omandanud juba teatud professionaalsuse, nii et selleks ei kulu üle poole tunni.
SilkRoadDomar350Jõuame Domarisse. See on ehtne tiibetlaste küla, kus kahel pool peatänavat paiknevad madalad majakesed. Küla serval karjatatakse lambaid ja kitsi. On üllatav, et Tiina suudab oma piiratud tiibeti keele oskusega siiski kohalikega (pildil vasakul) suhelda. Mul õnnestub suhtlemine märksa vähem või olgem ausad − peaaegu ei õnnestugi. Tangime ka autosid. Eesti maksuameti suureks rõõmuks väljastatakse meile kütuse ostu kohta tšekk: märkmikust rebitakse ruuduline leht, kirjutatakse sellele tiibeti keeles kõik mis vaja ja paremale alla nurka jääb templi funktsiooni täitev õline pöidlajälg.

Asume taas teele. SILK 3 esimesena, SILK 2 teisena ja SILK 1 teiste sabas. Priit näib olevat pisut väsinud, istun ise SILK 2 rooli. Saame sõita vaid mõnisada meetrit, kui juhtub halvim. Vastutulev auto sõidab tolmusel halva nähtavusega teel vastassuunavööndisse ja põrutab SILK 2-le lihtsalt otsa. Meie liikumiskiirus on Domari küla servas õnneks väike, umbes 40 km/h, kuid tolle sõiduauto kiirus on suurem, hinnanguliselt 70−80 km/h, seetõttu on mõlema auto kahjustused sellised, et edasiliikumine on absoluutselt võimatu. Land Cruiser on tugev auto, kuid juhipoolne esiosa (tiib, tuled, ratas, radiaator, pamper, esiklaas jm) on täiesti lömastunud, eemal vedeleb maas tagaukse purunenud klaas, viga on saanud mõlemad esiistmed. Avanenud turvapadjad ja kinnitatud turvavööd kaitsesid meid siiski tõsisemate vigastuste eest. Saan kerged vigastused mõlemale põlvele. Mu selja taga istunud tõlk Guō Zhìhóng väljub intsidendist katkise silmalauga, mis vajaks tegelikult paari nõelapistet, kuid meditsiinilist abi pole kahjuks võtta mitmesaja kilomeetri raadiuses. Tiina õlg ja kael saavad kerge põrutuse, Priit peab leppima sinikatega käel. Avarii põhjustanud Honda Legend ning selles istunud mees ja naine on rohkem kannatada saanud. Naise näol on valugrimassid, aeg-ajalt kostavad oiged. Mees lohutab teda ja pühib näolt verd. Toibunud esimesest ehmatusest, kutsume liikluspolitsei, kes asub 233 km kauguselt Ālǐst teele õnnetuskohta. Teade avariist levib välgukiirusel Domari külaelanike hulgas ja peagi on meid ümbritsemas tohutu rahvahulk, tullakse palveveskit keerutades, tullakse perede kaupa, tulevad lapsi imetavad noored emad. Minu põlvede ümber hakkavad tekkima sinikad ja veidi hiljem ka paistetus. Kiiresti oleks tarvis jääkompressi. Kust seda võtta? Ise vist selle peale ei tuleks, aga külaelanikud on targemad − mulle tuuakse parajalt suur sügavkülmutatud jakiliha käntsakas. Keeran selle käteräti sisse ja asetan kord ühele, kord teisele põlvele. Kaido, Tiina ja Uigur tegelevad probleemide lahendamisega: politsei, kindlustus, uue džiibi rendivõimaluste uurimine jne. Mina üritan samal ajal palgata kaks Domari külameest, kes jääksid ööseks meie autot valvama.
Loomulikult loobume Ālǐsse jõudmise plaanist ja pöördume külaservalt Domarisse tagasi, et otsida öö veetmiseks sobiv ulualune.
Äkitselt meenub üks katke eileõhtusest vestlusest, mil tegime plaane tänaseks. Jõudsime ühisele arvamusele, et välja tuleks sõita vara. Raivo, kes mõnikord on üsna lõbus ja jutukas, oli terve õhtu kuidagi sõnaaher. Avaldades heakskiitu tavalisest varasema väljasõidu ideele, lausus ta vaid viis sõna: “Autoga võib ka midagi juhtuda.” No comments!

Vedelen magamiskotis, und ei tule. Põlved teevad valu, aga veelgi enam teeb muret mõte, mis saab edasi. Püüan vaimusilmas veel kord läbi elada avarii. Mõtlen, et miks ees sõitnud SILK 3 meeskond, kes tavaliselt hoiatas raadioside teel võimalikest ohtudest, ei teinud seda just nüüd, mil seda hoiatust − vastutulev auto tolmupilves! − oli kõige rohkem tarvis. Kui ma äkitselt umbes kümnekonna meetri kauguselt tolmupilvest väljuvat ning samas sõidureas otsejoones vastutulevat autot nägin, kas oleksin saanud avariid kuidagi vältida? Vist mitte. Aga kui minu asemel oleks roolis istunud Michael Schumacher või Markko Märtin? Kui mul oleks vormelimeeste või rallisõitjate reaktsioon ja kogemus, kas see oleks juhtunud ka siis?

R 28 sept: Domar – Wüjang – Nyak tso – Rutog – Zhaxigang – Ālǐ (Sengge-zangbo, Gar, Shīquán-hé, 4281 m); ca 233 km

Tõusen hommikul enne kaheksat esimesena ja jätan hommikusöögi vahele. Mitte küll ehk süütundest, aga vastutustundest − istusin ju õnnetuse hetkel SILK 2 roolis ikkagi mina − lähen külaservale ning veendun, et auto on samas seisus nagu eile õhtulgi. Ainult veidi eemale teele asetatud ohukolmnurk on kadunud, õigemini varastatud. Lasen valvurid vabaks ja asun otsima veoautot, mis meie autovraki Ālǐ Toyota remonditöökotta toimetaks. Varsti leiangi veoauto, kuid raskem ülesanne seisab ees. Kuidas see 2,5 tonni kaaluv maastur veoautokasti tõsta, seda ma küll ei tea. Kas ehitada prussidest kaldtee? Juhipoolne esiratas ju ei liigu. Mingit tõstemehhanismi pole mitmesaja kilomeetri raadiuses. Üks realistlikuna näiv võimalus siiski on: maantee kõrvale tuleb kaevata kaldtee, umbes meetrisügavune. Veoauto saab tagurdades sellesse süvisesse nõnda, et kasti tagumine serv jääks umbes teega samale tasapinnale. Siis suudame ehk Land Cruiseri kuidagi kätejõu ja rihmade abil veoautokasti tõmmata-tõugata. Selleks palkame neli meest, kes toovad kodust kirkad ja labidad ning asuvad kaldsüvist kaevama.
Vahepeal jätan reisikaaslastega hüvasti. SILK 1 ja SILK 3 asuvad Ālǐ poole teele, olles pilgeni täis, sest kuidagi on tarvis edasi toimetada varem SILK 2s olnud siiditeelised ja nende pagas.
Katsetame, kas meie insenerileiutis ka töötab. Esialgu igatahes mitte. Kaldtee on tarvis kaevata paarkümmend sentimeetrit sügavamaks. Lõpuks siiski on paljude külaelanike ühiste pingutuste tulemusena SILK 2 veoautokastis ning trosside ja rihmadega korralikult kinnitatud. Kell on juba 4, enne keskööd me vist Ālǐsse ei jõua, sest veoautojuht ütleb, et kiiremini kui 30 km/h ta sellise lastiga sõita ei julge.
Asumegi teele. Tükk aega pakub kaunist vaatepilti Nyak tso, 4365 m kõrgusel asuv maaliline järv. On tunda, et oleme jõudnud lõuna poole, sest Nyak tso kaldal on mitme kilomeetri ulatuses rohetav ala. Lumepiir on Kunluniga võrreldes tõusnud tunduvalt kõrgemale, ka tänase teekonna kõrgematest lõikudest (4875 m) jääb lumepiir isegi veidi ülespoole. Pisut enne Rutogi ootab meid ees positiivne üllatus, valmimisjärgus asfalttee kuni Ālǐni. Tiibeti platoo oludes mõjub see tõelise autostradana.
Pärast keskööd jõuamegi Ālǐsse, Induse ülemjooksul asuvasse Lääne-Tiibeti suurimasse linna. Jätame auto Toyota teenindusjaama, mis õnneks on siin olemas. Seejärel asun otsima hotelli, mille nime tean vaid häälduspõhiselt. Kogu linn magab, pole kelleltki küsida. Kolmandal katsel, öösel kella 2 paiku õnnestubki leida see õige. Meenub, et ma pole täna midagi söönud ega tilkagi joonud. Nälja ja janu tundmiseks pole olnud mahti. Ühepäevane paast polegi nii paha, pealegi on ju ramaḍān.

L 29 sept: Ālǐ, ilm pilvine, 3−8 °C

Alustuseks paar selgitavat märkust linna nime kohta. Meie omavahel ütleme Ālǐ. Lisaks sellele on kasutusel veel hulk nimesid, erinevaid kirjapilte (tiibeti ja hiina kirjamärkides) ning latinisatsioone, mis tekitavad parajat segadust. Minagi sain üsna hiljaaegu teada, et Heinrich Harreri eespoolnimetatud Gartok ja Ālǐ on üks ja seesama. Olgu siinkohal loetletud ka muud variandid ja kirjapildid: Sengge-zangbo (tiibeti k སེང་གེ་ཁ་འབབ, samanimelise jõe järgi), Shīquán-hé (hiina k 狮泉河镇, ‘lõvi-allika jõe linn’), Gar või Ger (hiina k 噶尔, pīnyīn: Ga’er), Ālǐ (hiina k 阿里).

Suur osa päevast möödub sekeldustes: migratsiooniametis, politseis, apteegis, Toyota teenindusjaamas. Politsei ei luba meil linnast lahkuda enne, kui komisjon on uurinud üleeilse avarii üksikasju ja teinud mingi otsuse.

Kuulen, et ka SILK 3 eilne jõudmine Ālǐsse ei möödunud ilma närvikõdita. Nimelt, Võru-Jaanus jäi roolis magama, kaldus vastassuunavööndisse ja sealt edasi juba teepeenrale. Raivo suutis kõrvalistujana viimasel hetkel roolist haarata ning auto teele tagasi juhtida. Tubli meeskonnatöö!

Lõunasöögimenüüst väärib nimetamist seapekk rohke kristallsuhkru kattega, mis konservatiivse maitsega eestlastele erilise delikatessina ei tundu. Isegi keedetud riis selle lisandina ei paku eriti leevendust.
Nädala emotsionaalseks kõrgpunktiks kujuneb vaieldamatult tänane õhtusöök. Mingil imeväel võidame tiibetlastest kõrtsmike täieliku usalduse, meile avatakse Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso pildiga sala-altar. Nii mõnigi võiks küsida, mis selles siis nii erilist on. Aga on. Sest dalai-laama hoolikalt raamitud portree Hiina võimu all olevas Tiibetis on umbes sama mis “Mein Kampf” või sini-must-valge lipp Stalini-aegses Eesti NSVs. Emotsionaalne perenaine ei suuda tagasi hoida pisaraid ega valjuhäälset nuttu. Ta pakub meile kingitusena kaasa kohalikku hundijalavett arat, mineraalvett ja maiustusi. Arat valatakse mootoriõli kanistrist − mis see ikka kangele alkoholile teeb, kui sinna ongi jäänud tilk õli. Kindluse mõttes jätan täpsustamata, kas see kõik leidis aset Ālǐs või kusagil linnast väljaspool. Mine sa tea... ei tahaks oma sõnarohkusega tekitada kõrtsiperenaisele mingeid ebameeldivusi.

P 30 sept: Ālǐ, ilm päikesepaisteline, õhurõhk tõuseb, 2−9 °C

Toyota teenindus lubab SILK 2 korda teha 18. oktoobriks. Kindlustusseltsiga Seesam paistavad asjad kahjuhüvitise osas sujuvat.
Uigur, Tiina ja mina suundume politseiametisse. Kutsume kaasa ka Leonidi, juhuks kui peaks tarvis minema juriidilisi nõuandeid. Liikluspolitsei teeb meile ja avarii põhjustanud Honda Legendi juhile teatavaks komisjoni otsuse ning esitab allkirjastamiseks akti. Hiinlasest juht hakkab tatti pritsides karjuma, et tema pole otsusega rahul ja alla ei kirjuta. Leonidi soovitusel ei soostu ka mina oma pookstave paberile panema, sest see on koostatud hiina keeles. Leitakse siiski inimene, kes tõlgib teksti puu-inglise keelde ja ma allkirjastan akti.

Jääb aega ka Ālǐga tutvumiseks. See on üsnagi kaasaegse ilmega alevik, kus ühinevad tiibetlik ja hiinalik, kirevust lisavad ka mõned turul kauplevad muslimid. Hiina turg pole just meeliülendav: siinsamas, ostjate silme all võetakse elu kanadelt ning kitkutakse suled, kaladelt eemaldatakse soomused ning need fileeritakse lausa elusalt. Sest kaup peab olema värske! Ka küüliku mõrvamine käib lihtsalt: modelli olekuga habras tütarlaps haarab väriseva looma tagajalgadest, virutab peaga vastu betooni ja ongi valma. Kes on juba poolel teel, et hakata taimetoitlaseks, saab siinsel turul selleks kindlasti täiendava tõuke.
Tiibetis veedetud 4 päeva jooksul oleme kohanud ainult kahte budamunka, ja just siin, Ālǐs.

Doktor Priit on varasemast enam enda jaoks teadvustanud mäehaiguse probleemi tõsidust ning asub tegelema oma patsientidega. Ta püüab välja selgitada, ehk on mõnes Ālǐ arstipunktis barokamber. Paraku mitte. Järelikult tuleb võidelda hapnikupuuduse ja madala õhurõhuga teisiti: Tiinale topeltdoos Diacarbi, teistele leebemat, Tiibeti maarohtudest profülaktilist tinktuuri.

Üle hulga aja saame sauna. See on korralik saunakompleks, mis koosneb kolmest osast: sinaka veega täidetud puust vannid, aurusaun ja soome saun. See, et vaid saunalinaga keha varjavad mehed ja naised võivad korraga ühte sauna minna, tundub olevat saunatöötajatele ennekuulmatu. Kätega vehkides ja häält tõstes tahavad nad meile selgeks teha, et see pole lubatud, aga kombluspolitseid siiski kohale ei kutsu.

Nii mõnigi meist on juba tüdinenud kohalikust toidust. Tahaks praekardulat! Raivo, Priit ja Leonid käivad turul ning ostavadki kartulit, porgandit, sibulat ning Eesti moodi läbikasvanud suitsupekki. Hotelliköögist leiavad nad kaks vokipanni ning asuvad kohe kokkade rolli. Üks, suurem pannitäis toitu valmib koos suitsupekiga, väiksem aga nendele “imelikele”, Tiinale ja mulle, kes ei söö liha. Söögi kõrvale pajatab Leonid värvikaid lugusid sellest, kuidas ta Gröönimaal ära eksis ja 5 päeva üksi, peamiselt sääskedest toitudes tagasiteed otsis.
Hilisõhtuks jõuab kohale autojuht Mister Li, nagu teda meile tutvustati, koos päevinäinud ja õudset häält tegeva Mitsubishi Pajero maasturiga, mis peab mõnda aega asendama SILK 2.

E 1 okt: Ālǐ – Tholing (Zhada); 222 km; kõrgus merepinnast 3730−5380 m, ilm päikesepaisteline, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −1 kuni +16 °C

Tee Tholingi kulgeb veidi aega mööda asfalti, aga kui kõrvalteele keerame, tuleb meil aeg-ajalt sõita mööda jõesängi. Uigur on veendunud, et keerasime magistraalilt valest kohast ära ning me pole praegu üldsegi Tholingi teel, vaid mingil karjuserajal. Pärast pikka vaidlust ja kaartide võrdlemist jätkame sõitu siiski samal teel, ning kui uskuda kompassi, siis Tholingi poole. Kõrgemal muutub tee kitsaks ja vaevu-vaevu läbitavaks, sulav lumi on muutnud pinnasetee pehmeks ning poriseks. Mäekurud (5320 ja 5380 m) on lumised ja libedad. Mõtlen hirmuga, mis saab, kui mõni veoauto peaks praegu vastu tulema. Kas tõesti peame siis selles sopas pool kilomeetrit tagurdama mõne laiema kohani, kus on võimalik teineteisest mööduda? Ilm on samas ilus ja selge, paremat kätt eemal paistavad Himaalaja jäised harjad. Ka teeäärne maastik on imekaunis ning Tholingile lähenedes üha kaunimaks ja suursugusemaks muutub. Ingliskeelses kõnepruugis nimetatakse siinseid pinnavorme “savimetsaks”. Mulle meenutavad need mäed ja oruservad pigem teineteise külge ühendunud kõrgusesse pürgivaid gooti katedraale. Ootamatu looduslik korrapära ja juhuslik asümmeetria vaheldumisi, justkui Gaudi loomingu ekstravagantsemad näited.

SilkRoadZhadaMiski puruneb Mitsubishi Pajero roolivarda ja pooltelje juures − see vajab pisiremonti. Paigutame 10 inimest kahte Land Cruiserisse ja jõuame ikkagi Tholingi. See on tiibetipärane nimi − Tholing (མཐོ་ལྡིང་, Wylie: mtho lding, ‘kõrge koht’), hiinapärane nimi on Zhada ning seda translitereeritakse erinevalt  Zanda, Tsanda, Tsada, Zada. Esmalt külastame kohalikku budakloostrit, kuid on juba pime ja kahjuks on templid suletud. Piirdume traditsiooniliste ringide tegemisega ümber stūpade (pildil vasakul).
Ööbimiskoha kvaliteedi suhtes oleme üldiselt üsna leplikud, kuid nähes esimest majutusasutust, kus pole elektrit ega vett, otsustame jätkata otsinguid. Peagi selgub, et elektrit pole täna kogu alevis, aga pesemisvõimalusega külalistemaja siiski leiame.
Janu kustutamiseks astun sisse esimesse ettejuhtuvasse vürtspoodi, öeldes sisenedes tiibetikeelse tervituse: “Tashi delek!” Hetk hiljem mõistan, et läks vist veidi valesti, poepidaja on hiinlane. Vastuseks saan mitte just kõige sõbralikuma: “I am not tashi delek, I am nǐ hǎo!*” Joogi saan kätte sellegipoolest. Kuna Tholingis on elektrivaba päev, on probleeme ka toidu valmistamisega. Pikkade otsingute järel leiame siiski söögikoha, mis saab energiat generaatorist.
Kuna 1. oktoober on Hiina Rahvavabariigi aastapäev, käib sõjaväeosas kõva pidu, kostab reibas muusika. Nii sõdurid kui ohvitserid istuvad ümber lõkke ja skandeerivad innustunult kooris loosungeid.

Päevane tihe programm ei lase keskenduda põlvevalule, ent magama heites tunnen, et kokkupõrkel saadud vigastus annab end teravalt tunda. Kas tõesti juhtub nii, et nüüd, mil jõuan Kailashi jalamile, olen sunnitud loobuma palverännakust ümber selle mingisuguse tobeda avarii tõttu? Miks just mina? Milliseid jumalikke jõude ja kuidas peaksin paluma, et asi võtaks suuna paremuse poole? Kaks päeva on ju mäkkeronimiseni veel aega, kõik võib veel muutuda. Teistele ei tuleta ma oma põlveprobleemi meelde − probleeme on niigi küllaga ja vaevalt tohtrihärra Priitki millegagi aidata suudaks. Vähemalt praegu püüan sisendada endale, et Kailashi-ringist ei loobu ma mingi hinna eest, ronin kas või käpuli roomates kurule. Retsiteerin mõttes Meditsiini-Buddha mantrat, mõeldes seejuures nii oma põlvele kui ka reisikaaslaste mäehaiguse ilmingutele. Pole küll kindel, kas see aitab, aga halba kindlasti ei tee.

* Nǐ hǎo – mandariini-hiinakeelne levinuim tervitus tänapäeval

T 2 okt: Tholing – Tsaparangi varemed – Tholing – Moincêr (Monster) – Darchen; 270 km; temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −3 kuni +9 °C

Võtame suuna 18 km kaugusel asuva Guge kunagise pealinna Tsaparangi poole. Teel jääb SILK 3 porri kinni. Ei aita siin enam four-wheel-drive, aeglane maastikukäik ega Raivo pikk autojuhistaaž − sügavasse porisse vajunud maastur siit omal jõul enam edasi ei pääse. SILK 1 on jõudnud kindlamale pinnale, ehk suudab Uigur hättasattunud džiibi puksiirköitega välja tõmmata? Hoiame pöialt. Vägevad masinad need Land Cruiserid: nagu tigu limase teelehe pinnal, nõnda roomab, õigemini lohiseb SILK 3 kümmekond meetrit mööda pori teise auto järel ning me võime taas kergemat hingata. Korras! Pole siiski põhjust kahetsust tunda raisatud aja ja vaeva üle. Tsaparang igatahes väärib külastamist, siinsete budatemplite spirituaalne aura pole ajaga kadunud.
Kuningas Langdarmaga lõppes Yarlungi dünastia. Ühel selle kuningasoo järeltulijal õnnestus rajada Lääne-Tiibetis oma kuningriik Guge, mis püsis XVII sajandini. Sel paigal on olnud oluline roll Tiibeti budismi ajaloos. XI sajandil saabus Guge kuningriiki tuntud Bengali õpetlane Atīśa Dīpaṃkara Śrījñāna (enamasti tuntud lühidalt kui Atīśa, 982−1054), tutvustas tiibetlastele Indias selleks ajaks juba levima hakanud Kālacakra ehk ‘ajaratta’ tantrat ning lõi sellega eeldused kadami budismikoolkonna arenguks. Kālacakra õpetus sai aluseks ka Tiibeti ajaarvestusele ja kalendrile.
Üks siinne templivalvur jutustab loo, mille kohaselt hävitanud 700 aastat eksisteerinud Lääne-Tiibeti kuningriigi Ladakhi armee, rikkudes seejuures alistumisel sõlmitud kokkuleppeid ning tappes või orjastades pea kõik elanikud, ka lapsed ja naised, eluga õnnestunud pääseda vaid 200 inimesel. Õnneks ei visatud noil aegadel lennukipomme, seetõttu on tänini säilinud Guge varemed ja suurepärased templid. Suursuguses kompleksis on kaks paleed ning nyingma, kagyu, kadami ja gelugi koolkondade pühakojad. Külastame Dölma (Tārā), Yamāntaka (‘surma hävitaja’), Karpo (‘valge’) ja Marpo (‘punane’) templeid. Neist viimane on seotud drikung kagyu traditsiooniga, hästi säilinud freskodel tunnen ära koolkonna rajaja, auväärse Jigten Sumgöni (1143−1217).* Tahaksin väga jäädvustada selle seinamaalingu fotona, kuid kahjuks pole see lubatud. Läänemaailmale oli see kõik peaaegu teadmata kuni 1930. aastateni, mil Guge tõusis arheoloogide huviorbiiti pärast seda, kui Itaalia budoloog Giuseppe Tucci kirjeldas oma töödes siinseid freskosid. Briti ajaloolane Michael Wood on välja öelnud mõtte, et just Guge võib olla ajalooliseks aluseks kuulsale Shangri-la legendile.

Meieni jõuavad teated, mis ei tõsta tuju. Kailashil pidavat valitsema lumetormid ja nähtavus olevat peaaegu olematu, nii et kolmest-viiest sammust kaugemale olevat võimatu näha.

ImagetextTee (pildil vasakul) Gugest läbi Zhada Moincêrini on erakordselt halb, kohati vaevu läbitav isegi neljarattaveoliste sõidukitega. Aega ja kütust kulub märksa rohkem, kui olime arvestanud. Sarnaselt eilsele paistavad ka täna läänekaares Himaalaja lumine ahelik ja selle majesteetlikult esilekerkivad tipud. Nii nagu me ei suuda silma järgi hinnata Kuu kaugust Maast, on distantsid petlikud ka kõrgmägedes. Himaalaja helkivad tipud tunduvad olevat siinsamas kõrval, eriti läbi kaamera teleobjektiivi vaadates. Ent kaart ütleb midagi muud − need on vähemalt 40 km kaugusel.
Kaheksa paiku hakkab pimenema, aga meil on sõita rohkem kui 100 km. Veidi enne Darchenit lõhkeb Mitsubishi radiaator. Me isegi ei suuda enam kurvastada, ka mitte vihastada. Kapoti alt vett purskavat ja tossu välja ajavat autot vaadates puhkeme naerma. Mister Li ei mõista, mis siin õige naljakat on. Äbariku olemisega mehe sihverplaat muutub aina hädisemaks, lausa kahju hakkab vaesest Mister List.

Meis süveneb kahtlus, et me pole õigel teel. Õigemini siin polegi mingit teed kui niisugust, siin-seal on näha veoautode jälgi, mida üritame järgida. Sõidame kord siia, kord sinna, kuid kõik teerajad lõpevad mingil mäenõlval. Nähtavus on halb, on täiesti pime, ka kuu ei paista. Oleme kaotanud igasuguse orientatsiooni − meil on küll kompassid, aga neist pole antud hetkel kuigi suurt abi. Palkame lõpuks ühe veoautojuhi, kes väidab tundvat siinkandi teid ja lohistab meie katkise rendiauto Darchenisse, 4575−4670 m kõrgusel asuvasse külasse, kust alustatakse palverännakuid ümber Kailashi.
Siiditee tuuri planeerimiseks ja teel orienteerumiseks kasutame peamiselt aastal 2006 Saksamaal välja antud “World Travel Atlast”, nii raamatu kui CD kujul. Enamasti vastavad atlase kaartidel märgitud teed tegelikkusele, ka kilometraažis ei esine suuri vigu. Seda ei saa kahjuks öelda Tiibeti kohta − mitmes teelõigus on teekonna tegelik pikkus 30−45% suurem kaardil märgitust, seetõttu ei pea paika ka meie ennustused päevateekonna kestvuse osas.
Darchenis tegutsevad mitmed majutusasutused vaid palverännakute hooajal maist septembrini. Praegu on juba oktoober ja erilisi valikuvõimalusi pole. Peatume võõrastemajas, kus on peale meie veel kuus-seitse inimest endale peavarju leidnud. Hoone arhitektuurne siselahendus on võõrastemaja kohta tavapäratu. Tegelikult on kogu majas vaid üksainus suur ruum, mis on jaotatud lahtriteks või nii-õelda tubadeks paksemast põrandapapist või vineerist vaheseintega, millest vaid mõned ulatuvad laeni. Selline ruumilahendus on tuttav kaasaegsetest pangahoonetest ja ajalehetoimetustest, kus igal telleril või toimetajal on oma boks ja klaasuks, aga ruumi ülaosa on kõigil ühine. Kui keegi naabertoas teist külge keerab või peeretab, on see hästi kuulda. Oleme kõik ühtviisi väsinud ega lase ennast kõrvaltubade tegemistest segada. WC pole elumajast kaugel, umbes 70−80 m kandis. Suvel toimib see oletatavasti vesiklosetina, aga kuna viimastel nädalatel on siinkandis valitsenud vaid miinuskraadid, on kütteta kempsu veevärk − ja mitte ainult veevärk − külmunud ning poti kohale on tekkinud ligi poole meetri kõrgune koonusekujuline pruun jäätunud mägi. Kartes muutuda liialt naturalistlikuks ning väljuda sündsa väljendusstiili raamest, loobun detailsematest kirjeldustest. Aga tegelikult polegi eelöeldu mõeldud tiibetlaste hotellikultuuri naeruvääristamiseks. Vastupidi, on isegi imetlustvääriv, et neisse ülikarmidesse looduslikesse tingimustesse on üldse suudetud rajada mingi infrastruktuur ja majutusasutused. Seetõttu kannab käsolev võõrastemaja kirjeldus pigem informatiivset iseloomu ega pretendeeri hinnangute andmisele.

* Mõni kuu hiljem, vesteldes drikung kagyu koolkonna ülemvaimuliku, Tema Pühaduse XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Rinpochega, jutustan talle Punasest templist ja selle seinale maalitud Kyobpa Jigten Sumgönist. Templi olemasolu on tallegi uudiseks ning ta ilmutab asja vastu suurt huvi.

K 3 okt: Darchen – Mt Kailash – Diraphuki (Drira-phuk) gonpa (5050 m); ca 22 km jalgsi; ilm rännakuks soodne, pilvitu, kerge tuul selja tagant, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −8 kuni −1 °C

Kas tõesti algab täna see, millest olen unistanud palju aastaid − retk ümber Kailashi ehk Tisé (zhang zhungi k ‘vee mäetipp’, ‘jõe mäetipp’) ehk Kang Rinpoche (གངས་རིན་པོ་ཆེ), nagu tiibetlased seda kutsuvad? Retk ümber mäe, mis seni on tundunud kauge, müstilise ja kättesaamatuna. Mingi õrn lootus teha ring ümber püha mäe tärkas aastal 2001, mil käisime koos Tiinaga Tiibetis. Mitmetel põhjustel pidime tol korral oma soove taltsutama ja piirduma vaid maa lõunaosa kloostrite külastamisega ning põgusa jalgsimatkaga Himaalaja nõlvadel Rongbuki liustiku piirkonnas. Kas tõesti nüüd... Põlvedest on kadunud igasugune valu. Kas see häda läks lihtsalt niisama mööda või aitasid autosugestioon, siirad palved ja mantra? Igal juhul olen tänulik.

Hommikul palkame Darchenist 2 šerpat* kandma meie ühist varustust: telke, priimust, veekeeduanumat, toitu jne. Priit, Võru-Jaanus, Laura ja Tiina palkavad lisaks veel 3 šerpat isiklike seljakottide jaoks. Üks kandjatest on suurte kogemustega ja väidab, et tema jaoks on algamas neljasajas ehk “juubeliring” ümber püha mäe. See kõlab uskumatuna. Püüan teha peas kiire arvutuse: palverännakute hooaeg kestab 5 kuud maist septembrini ja kui kandjal õnnestub leida tööd keskeltläbi üheks Kailashi-ringiks nädalas, teeb see aastas kokku vähemalt 20 ringi. Väljanägemiselt neljakümnele lähenev mees võib ju olla kandjana ametis juba 20 aastat, siis tõepoolest − miks mitte!
Pärast varustuse ja seljakottide ümberjagamist asumegi teele. Mõnele meist on see sportlik mägimatk, mõnele palverännak. Külast väljudes hoiame algul vasakule, läände, sest sooritame ringi kellaosuti liikumise suunas, nagu seda teevad budistid, hindud ja džainistid − üksnes böni religiooni järgijatel on tavaks sooritada palveretk vastupidises suunas. Teisi palverändureid on vähe, sest ilmastikuolud pole enam kuigi soodsad, tavaliselt eelistatakse maid-juunit. Möödume ühest palverändurist, kes liigub edasi kummardusi tehes. Nahkne põll ette seotud, käes puust sandaalitaolised kaitsevahendid, laskub ta algul põlvili, siis kõhuli, toetab otsmiku vastu maad, sirutab käed ette ning jääb hetkeks sellesse asendisse. Seejärel tõuseb ta püsti ja teeb 3 sammu, jõudes nüüd umbes sinna, kus enne oli pea või ettesirutatud käed. Jälle laskub ta põlvili... Nõnda liigub ta iga kummardusega ühe kehapikkuse võrra edasi. Kui eeldada, et koos ettesirutatud kätega on tiibetlanna pikkuseks veidi alla 2 meetri, siis peab ta 53 km läbimiseks maha heitma vähemalt 26 500 korda. Väidetavalt kulub ühe täisringi tegemiseks sel viisil tavaliselt 14−16 päeva.
Varsti pärast külast väljumist hakkab rada kulgema Lha chu (tiibeti k ‘jumala jõgi’) kaldal. Esialgu pole Kailashi tippu näha, sest seda varjab teest otse paremal pool kõrguv 5122-meetrine Dzamser podrang (‘kollase Jambhala palee’). Ilm on selge ja nähtavus hea, üsna kergesti on eristatavad lõuna-kagu suunas ka kaugemad mäed, Gurla Mandhata (7728 m) ja Nepali territooriumile jääv Api (7132 m). Varsti jõuame Kangnyi (‘kahejalgne’) stūpa juurde ning läbime selle võlvkäigu, mis pidavat tooma õnne. Siinsamas kõrval on Darnyön (tiibeti k ‘hull lipp’), mis on alates 1983. aastast kujunenud Kailashi religioossete pidustuste keskmeks. Igal aastal saga dawa (‘neljas kuu’) täiskuu ajal, st kuukalendri neljanda kuu 15. päeval, püstitatakse siin uus “hull lipp”. Tegemist on võimsa puust lipuvardaga, mille külge on kinnitatud tohutu hulk palvelippe − mõnes mõttes meenutab see germaanlaste paganlikust traditsioonist tuntud meiupuud. Asend, kuidas lipuvarras oma taaspaigaldamisel püsima jääb, on pidupäevalistele äärmiselt oluline. Kui see jääb sirgelt seisma, on kõik hästi; kui see jääb viltu Kailashi poole, pole olukord kiita; kui see peaks aga kalduma mäest eemale, on asjalood hoopis hullud. Juba eemalt on näha, et tänavu püstitatud lipuvarda tipp on viltu Kailashi poole.
Pärast lühikest tõusu jõuame nn taevamatuste paika. See on püha koht, kuhu on aegade jooksul toodud munkade surnukehi, et need jõuaksid uue ringiga loodusesse tagasi. Hetkel näeme siin vaid väikseid kangaribade, kingade ja juuksekimpudega kaetud kivikuhilaid.

On näha, et Aivo enesetunne pole kõige parem ja talle käib liikumise tempo üle jõu. Tegelikult ongi tal teistest raskem, sest kaasas tuleb kanda rasket kaamerat, ja mitte ainult kanda, vaid ka kõik huvitav jäädvustada. Kogu grupi tempot pole mõtet maha tõmmata. Vabatahtlikuna olen nõus jääma teistest maha ja liikuma Aivo tempos. Kas altruismist? Kindlasti mitte ainult. Lisaks muule on meie reisi üks eesmärke produtseerida Eesti Televisioonile 16-osaline saatesari ning teha seda võimalikult hästi. Julgen oletada, et kaamera kõrval kõndides suudan paremini kui keegi teine meie grupist juhtida Aivo tähelepanu tohutule sümbolite hulgale, millest Kailashi-ring lausa kubiseb. Nõnda liigumegi aeglaselt ühe pühapaiga juurest teise juurde. Möödume mitmest mantrate ja muude raidkirjadega kaetud mani-müürist, paremale jääb efektse kujuga tohutu kalju, mida nimetatakse Guru Rinpoche tormaks (‘ohvrikook’), kaldajärsakul teisel pool jõge paistab Chöku gönpa (‘õpetusekeha klooster’). Kui Hiina kultuurirevolutsiooni ajal hävitati kõik Kailashi ümber asuvad kloostrid, siis see XIII sajandil rajatud kagyu koolkonda kuuluv Chöku klooster oli esimene, mis taastati.
Kuigi oleme kõndinud juba mitu tundi, on tõus olnud väike, altimeeter näitab kõrgust vaid 4710 m merepinnast. Kuid temperatuur on juba madalam kui Darchenis, sest jõevesi on kalda ääres jääs.
Aeg-ajalt püüab Aivo salvestada ka mu selgitusi ja kommentaare nähtu kohta, kuigi see tegevus näib kohati üsna mõttetuna, sest tuul on nii tugev, et ka parimgi kitsa suunakarakteristiku ja tuulekaitsega mikrofon ei suudaks teksti tuulemühast välja tuua. Kui saaks vähemalt korraliku pildigi kätte, kommentaarid saab ju hiljem asendada kaadritaguse diktoritekstiga.
Kusagil siinkandis peaks olema ka Buddha kuulus jalajälg, kuid kahjuks ei suuda me seda iseseisvalt leida. Eemal on üks nomaadide telk, suundume sinna. Püüan kokku korjata kõik riismed oma tiibeti keele oskusest ja pärida selle jalajälje kohta. Kordan küsimust, seekord püüdlikumalt, mille peale teed joov telgiperenaine kehitab õlgu. Ta kas ei saa küsimusest aru või ei tea. Nõnda jääbki meil jalajälg leidmata.
5050 m kõrgusel asuvasse ööbimispaika on jäänud minna veel umbes tund või poolteist. Aivo palub, et ma lliiguksin sobivas tempos ega ootaks teda − tema tahab veel rahulikult ümbritsevat loodust filmida. Lisangi tempot, ületan jõe ja varsti ilmuvad nähtavale stūpad, tempel ja kloostri kõrvalhooned. Lõpuks jõuan üsna väsinuna kohale. See on karma kagyu koolkonda kuuluv Diraphuki (‘jakisarve koobas’) klooster. Budistide uskumuse kohaselt pani palverännakutele ümber Kailashi XIII sajandil aluse Gyalwa Götsangpa, kelle juhatas mediteerimiseks sobiva koopa juurde ḍākinī (tiibeti k mkha’ ’gro ma, ‘taevas käija’), ilmudes emase jaki kujul. Sellest ka kloostri nimi.

Imagetext       Imagetext

Teised on end juba sisse seadnud kloostri külalistemajas. Puhanud veidi, käime kultuurirevolutsiooni tagajärgedest 1985. aastal taastatud templis, kus on aukohal kaastundejumalus Avalokiteśvara, Buddha Śākyamuni ja aukartustäratav raevukas kaitsejumalus. Teeme lühivisiidi ka ülakorrusel asuvasse laama residentsi ning anname üle traditsioonilised annetused − siidist khataki ja veidi raha.

Varsti hakkame tõsiselt muretsema, sest mu saabumisest kloostrisse on möödas ligi kaks tundi ja hakkab juba hämarduma, kuid Aivot pole veel. Oli ikkagi viga ta nõuannet kuulda võtta ning üksi kloostrisse kiirustada. Lähen kööki, kuhu on õhtusöögi ootel kogunenud kogu meie seltskond. Kaido paistab olevat teistest reipama olekuga. Teen talle ettepaneku Aivole vastu minna, sinnapoole, kus Aivo minust maha jäi. Ilmselgelt pole külma, tuule ja pimeda kätte minek ka Kaido hetke suurim unistus, aga ta nõustub vähimatki vastumeelsust ilmutamata. Mõne minuti pärast asumegi teele. Jõudnud astuda sadakond sammu, näeme hämarusest vastutulevat kuju. Aivo, üsna omadega läbi. Pole hullu, kuum tee ja mehine kõhutäis annavad sooja ja energiat. Tuleks võimalikult vara magama minna ja end korralikult välja puhata, sest homme tõotab tulla veel raskem päev.

* Kandjad nimetavad end küll šerpadeks, kuid jääbki segaseks, kas on tegemist šerpa rahvusest inimestega või on šerpa kujunenud ka tiibetlasest või mis iganes teisest mägirahvusest kandja sünonüümiks.

N 4 okt: Diraphuki gonpa – Drölma la (Tārā kuru) – Dzutulphuki (Dzutrül-phuk) gonpa (4820−4850 m); ca 25 km jalgsi; ilm pilves, −10 kuni −3 °C

Ärkan hommikul teistest varem, enne päikesetõusu. Hirmus tahtmine on minna kurule üksi ja kohe nüüdsama. Kümne aasta tagusest Himaalaja-matkast Bhutanis on mul üks negatiivne kogemus: läksin üksi ja ekslesin pool päeva mägedes õiget teed otsides. Otsustan siiski teele asuda teiste ärkamist ootamata. Hiilin vaikselt välja. Tegelikult ei peagi väga vaikselt hiilima, sest tuule müha on sammudest ja ukse kriuksumisest niikuinii valjem. Päikesetõusuni on jäänud veel kaks tundi ja ka kuu ei paista, ent ometi pole päris pime. Taevast peegeldub ebaharilikku müstilist punakasvioletset valgust, mis omakorda joonistab lumistele ja jäistele nõlvadele kõhedusttekitavaid pikki varje. Taevas on täiesti selge, näha pole ühtki pilve, kuid samas sajab lund. Ei saa ju sadada, kui pole pilvi! Võib-olla ei sajagi, ilmselt keerutavad pidevalt suunda muutvad tuuleiilid liustikult lumepilvi üles. Kui tuul vaibub ja lumi maha langeb, on isegi näha Kailashi ähmaseid kontuure. Ja siis mõne hetke pärast olen jälle täielikult mattunud tihedasse lumepilve, nii et ma ei näe isegi kolme sammu kaugusele. Möödun mingist kummalise kujuga kivist. Või see polegi kivi? Näeb välja nagu surnud mees. Kuigi tõus on järsk, liustikujää kohati libe, nähtavus halb ja aeg-ajalt tahavad tuuleiilid mind endaga kaasa viia, sujub kurule tõus kuidagi ootamatult lihtsalt. Pole tunda vähimatki väsimuseraasu. Jõuan kuruharjale ajaks, mil esimesed päikesekiired langevad Kailashi tipule. Punakasvioletne valgus hakkab aeglaselt hajuma. Kuru lõunapoolne nõlv on äärmiselt järsk, täpsemalt öeldes on tegemist kilomeetrikõrguse kaljuseinaga. Siit küll alla ei saa, vähemalt ronides mitte. Äkitselt jõuab minuni veendumus: taganttuul on nii tugev, et tarvitseb vaid hüpata kuristikku, ajada käed-jalad laiali ja tuul kannab mind nagu lindu. Hüppangi, erilist hirmu tundmata. Täiesti uskumatu, lendangi läbi õhu ega kuku alla. Tarvitseb vaid teha õhus aeglaseid ujumisliigutusi. Olen midagi kuulnud Tiibeti lendavatest munkadest ja levitatsioonist. Ei tea, on see nüüd tuul, mis mind kannab, või olen tõepoolest saavutanud meditatsioonides taseme, mis lubab ignoreerida füüsikaseadusi ning väljuda Maa gravitatsioonijõu mõjusfäärist? Kahju, et fotokat kaasas pole. Aga nüüd hakkab tuul vaibuma ja tajun selgelt, et langen allapoole. Kurat võtaks! Mingi sisetunne ütleb, et langemiskiiruse vähendamiseks pean jalgadega õhus jalgrattasõiduliigutusi tegema. Väntan kõigest jõust...

Mul hakkab külm, sest vändates olen magamiskoti pealt ära ajanud. Teiselt poolt vaheseina kostab valju norskamist, vist Priit. Miks ei võinud ta oma norskamismootorit hiljem sisse lülitada, oleksin vähemalt unenäo lõpuni näinud.

Eile õhtul kloostrisse jõudes olime liiga väsinud üleva vaate nautimiseks, varjusolev Kailashi lumine põhjanõlv paistis hallina või isegi tumesinisena. Tänahommikune panoraam on jalustrabav − idast tulevad esimesed päikesekiired on läbistamas mäeharjalt õhkulennutatud lumepilve, muutes selle tippu ümbritsevaks helendavaks oreooliks. Hakka või uskuma, et tegemist on Śiva ja Pārvatī eluasemega. Või Cakrasaṃvara kehaga? Pilguga taevastest kõrgustest allapoole laskudes näeme esiplaanil kolme väiksemat mäge, mis kõik kannavad budistlike jumaluste nimesid: vasakul Mañjuśrī, keskel Avalokiteśvara ja paremal Vajrapāṇi*.
ImagetextTäna on kogu meie reisi üks raskemaid päevi, peame ületama 5660 m kõrguse Dölma la. Vaid vähestel meist on varasem kõrgmägede kogemus, senised kõrgusrekordid piirduvad Kaidol ja Leonidil 5642 meetriga Elbrusel, Tiinal 6200 meetriga Mount Everesti nõlval, mul 6270 meetriga samuti Everestil.
Teekonna esimene osa on lihtne, muudkui astu mööda tasast lund (pildil ülal). Poole tunni tee kaugusel ööbimiskohast kogeme midagi, mis kindlasti ei tõsta tuju. Mäenõlval istub mees, liikumatu, nägu kaetud kapuutsiga. Kahjuks lahkus ta eile õhtul siitilmast. Nagu meiegi, nõnda tahtis ka tema tõusta Dölma kurule, kuid jõud sai otsa, ta pöördus tagasi, ent ei jõudnud kloostrini. Käia oleks jäänud veel veidi üle kilomeetri. Küllap said hapnikuvaene õhk, madal temperatuur, rasked lumeolud ja tuul talle saatuslikuks. Võimalik et oma osa oli ka mäehaigusel**. Samas, võrratult ilusam on surra pühal Kailashil kui näiteks autoõnnetuses mõnel kiirteel. Kui uskuda “Tiibeti surnuteraamatus” öeldut, peaks selle palveränduri surematu pool eksisteerima praegu mingis erilises surma ja järgmise ümbersünni vahepealses olekus ehk bardos. Ja kui üldse valitseb maailmas üleüldine õiglus, siis see, kes on elust lahkunud palverännakul ümber püha Kailashi, on küll auga ära teeninud parema ümbersünni.

Eile oli kerge tuul tagant, täna puhub tugev vastutuul. Kuigi lund ei saja, rebib tuul jäätunud lumekristalle õhku ning puhub suhu, ninna, krae vahele. Tārā kuru lähedal langeb lumelaviin, mis tekitab meis algul elevust, hiljem aga õudu. Huvitaval kombel ei kaasne lumevaringuga kõrvulukustavat müra, pigem on tunne, nagu oleks kogu keha võimsa infrahelilaine meelevallas. Võib-olla oleks õige aeg retsiteerida Tārā mantrat. Oṃ Tāre Tuttāre Ture Svāhā, Oṃ Tāre Tuttāre... Meist läheb laviin õnneks mööda.
Kurule jõudes tekib lootus, et nüüd läheb asi lihtsamaks − ikkagi allamäge minek või nii. Lootus ei täitu, vastutuul aina tugevneb ja tugevneb, laskumine osutub tõusust isegi vaevarikkamaks. Kuigi külmakraade on küll kõigest 8 või 9, puhub külm tuul igast praost sisse ja tekib mulje justkui oleks tegemist vähemalt miinus 25-kraadise pakasega. Tiina kukub jõejääst läbi ja saab reiteni läbimärjaks. Õnneks jääb järgmise kloostrini minna vähem kui 2 tundi, lisame tempot, et Tiina ei peaks poolmärjana viibima liiga kaua külma tuule käes. Raske on Raivol ja Davidil kannul püsida. Jõuame kohale hilisel pärastlõunal, kella 5 paiku, ülejäänud saabuvad kurnatuna paar tundi hiljem. On imetlusväärne, et Raivol jätkub õhtul veel tahtmist ja jõudu võtta üksi ette 13 km pikkune teekond Darchenisse.

Tavaliselt kasutatakse kõrgmägedes lume peal liikudes silmade kaitseks ümber pea seotud jakikarvade kimpu või kaetakse nägu rätiga, avatuks jäetakse vaid kitsas nägemispilu. Üks meie šerpadest ei pidanud seda ilmselt vajalikuks. Ja nüüd on karistus käes: tal on pool nägu on paistes ja punetab, silmi ta avada ei suuda. Priidul on õnneks kaasas silmatilgad. Loodame, et need võtavad homseks suurema paistetuse maha. Tundub küll veidi kentsakas, et Maarjamaa mehed šerpale mägedes liikumist peavad õpetama, aga homseks edasiliikumiseks soovitame kannatanule igatahes päikeseprille või vähemalt kaetud nägu.

* Tegelikult kutsutakse neid mägesid tiibetipäraste nimedega, kasutan siin jumaluste sanskritikeelseid nimesid vaid seetõttu, et need on Lääne kultuuriruumis ehk veidi enam tuntud.
** Kahjuks pole see palverändur ainus, Kailashi rasked olud ja neist tulenev mäehaigus nõuavad ikka ja jälle ohvreid. On eriti kurb, kui nende ohvrite hulka satub eestimaalane, keda tundsid isiklikult. Just selline kahetsusväärne juhus leiab Kailashil aset 2014. aasta varasügisel.

R 5 okt: Dzutulphuki gonpa – Darchen; ca 13 km jalgsi – Barga – Manasarovari järv; 32 km; ilm pilves, −9 kuni −2 °C

Täna on meil kaheteistkümnes päev viibida suurtel kõrgustel. Kui veel eile kurtis üks ja teine väsimust või peavalu, siis täna paistavad kõik olevat energilised, igasugused mäehaiguse sümptomid on kadunud ning võime julgelt öelda, et oleme hästi aklimatiseerunud.
Jalgsimatk Dzutulphuki gonpast Darcheni külla on suhteliselt kerge, kuigi endiselt püsib tugev vastutuul. Kõrgematelt nõlvadelt avaneb vaade Kuradijärvele (sanskr k राक्षस ताल, Raksas tal, tiibeti k ལག་ངར་མཚོ།, La’nga tso).

Puhkepausi ajal teeb Aivo mõned lühiintervjuud telesaadete tarvis, küsides, mis oli Kailashi-ringil kõige raskem. Võru-Jaanus: “... pärast kuru läks veelgi raskemaks, just need langused ja väga kõva tuul.” Laura: “Kurult allatulemine oli neetult raske − libe, suured kivid, järsk langus, väsimus.” Priit: “... käimine on selle kohta muidugi väga leebelt öeldud − on ronitud nagu kuradi oravad mägesid mööda üles-alla, raisk! Vabatahtlikult ei kordaks üritust.” Kaido: “Suur kergendus on. Eilne päev oli ikka päris raske.” Uigur: “Muretsesin rohkem teiste pärast − kas kõik ikka jõuavad. Nautisin täiega.” Leonid: “Eile kurult allatulekul vastu tuult ja tormi oli raske. Kogu see tampimine on olnud ühtlaselt koormav ja energiat kulutav, aga emotsionaalselt andis see positiivseid laenguid.” David: “Kõige raskem oli esimese Kailashi-päeva õhtu.” Lõpuks surume teineteisel kätt, Kailashi retk õnnestus.
Darchenis kohtume taas Raivoga ja kuuleme tema eilsetest juhtumistest. Ta libises ja vigastas jala. Ent ta otsustas vaatamata vigastusele edasi liikuda, nüüd juba mitte enam endises tempos. Jäänud pimeda peale, ei suutnud Raivo meie peatuspaika leida, aga jõudis pärast pikki eksirännakuid siiski lõpuks surmväsinuna ja lonkavana pärale.

Väikese hingetõmbepausi järel asume taas autodesse ja sõidame Manasarovari järve (Brahma järv, tiibeti k Mapam Yum-tso, མ་ཕམ་གཡུ་མཚོ། või Tso Rinpoche) äärde, mis asub 4557 meetri kõrgusel merepinnast. Külastame sealset nyingma koolkonna kloostrit. Kui Lhasa ja selle ümbruse kloostrid on suured, siis siin, Lääne-Tiibetis võime kloostriasukad enamasti näppudel üles lugeda. Kuuest mungast üks võtab meid vastu. Tema jutust ja käeviibetest saame aru, et uus tempel on praegu suletud, aga me oleme teretulnud vanasse. Ta avab meile väikese templiukse, mille välisküljel ilutseb stiliseeritud kujutiseks kokkupanduna Kālacakra (tiibeti k དུས་ཀྱི་འཁོར་ལོ།, Dus kyi 'khor lo) ehk “ajaratta” mantra. Sisenedes asetame austuse märgina altarile helesinise khataki ning lisame oma tagasihoidliku panuse annetustekaussi. Kapikujuline altarikonstruktsioon ning seinad on täis budade, jumaluste, pühakute ning kõrgete vaimulike kujusid ja pilte. Teistest enam on Padmasambhavat kujutavaid rullmaale. Pole ka ime, sest Tiibeti budismi alusepanijaks peetav Padmasambhava on enam austatud just nyingma koolkonna kloostrites. Pea terve seina võtavad enda alla raamaturiiulid, kus hoitakse Tiibeti kanoonilise kirjanduse kahest olulisemast kogust vanemat, 108 köitest* koosnevat “Kangyurit”. Tegemist on Buddha õpetussõnade ümberjutustusega, mille on algselt kirja pannud India õpetlased ja mungad sanskriti keeles ning mis on VIII–XIX sajandil tõlgitud tiibeti keelde. Märkamatuks ei jää ka detail, et punasemütsiliste koolkonna templis kaunistab seina kollasemütsiliste pühapilt, millel on kujutatud gelugi sugupuu, keskel koolkonna alusepanija Je Tsongkhapa. Me ei saa seda päriselt samastada kujuteldava olukorraga, kui katoliku kiriku seinal ripuks Martin Lutheri portree, ent ometi on see omajagu selge märk Tiibeti koolkondade oikumeenilisusest. Lahkudes templist märkan, et Tiibeti kombed on pea kõigile külge jäänud − palveveskitest möödumisel sirutub parem käsi sellele hoogu sisse lükkama justkui iseenesest, juba sisseharjunud liigutusena.

Ööseks jääme peatuma kloostri külalistemajja. Unistame pesemisvõimalustest, puhtast pesust, soojast toast. Esialgu jääb see kõik unistuseks, sest vaatamata miinuskraadidele ja tuulistele ilmadele pole Tiibetis kombeks eluruume kütta, külalistemaja temperatuur on pea võrdne välistemperatuuriga.

Päevad on sündmuste- ja tegevusterohked, mõtisklusteks jääb aega vaid õhtuti une eel. Räägitakse, et palverännakuks ümber Kailashi on sobivaim hobuse aasta, siis kogutakse retkest enim pälvimusi. Meie Siiditee tuur sattus sea aastale, aga patt oleks mitte rahul olla, kuigi pälvimuste hulk pole ehk nõnda suur. Ei või küll ette teada, mis meid reisil kahe kuu jooksul veel ees ootab, aga on arvata, et Kailashi-ring jääb kogu tuuri kõrgpunktiks selle sõna mõlemas tähenduses, nii kõrguse mõttes merepinnast kui ka selles, mis pole mõõdetav meetrites. Mõneti oli ju tegu minu egoistliku kapriisiga maksku mis maksab Kailashi idee läbi suruda ja teha kahenädalane radiaal Siiditeelt. Loodan väga, et ka teised on rahul ega pea aega ja vaeva raisatuks. Kuidas aga suhtuda väitesse, et kora ümber mäe puhastab kõigist pattudest. Kas nüüd on kogu meie reisiseltskond pattudest ja halvast karmast prii? Kui jah, kas selline teadmine võiks ka edaspidi olla abiks vääritutest tegudest hoidumisel? Aga kuidas on selle šerpaga, kes sooritas koos meiega neljasajanda tiiru ümber mäe? Tema peaks olema juba ammu nirvaanas. Ehk ongi. Aga talle on see ju töö − võib-olla raha eest palverändamine pole see päris õige?! Mõte läheb sujuvalt üle unenäoks.

* Kasutan siin sõna köide vaid tinglikult, sest Tiibeti pühakirju traditsiooniliselt ei köideta. Üksteise peale asetatud lahtised piklikud paberilehed mässitakse kanga sisse ning esi- ja tagakaane funktsiooni täidavad tavaliselt kaks puuplaati.

L 6 okt: Manasarovari järv – Barga – Moincêr – Namru – Ālǐ (Gar, Shīquán-hé); ca 255 km; kõrgus merepinnast 4365−4900 m, ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −3 kuni +9 °C

Järve poolt avaneb ülev vaade Kailashile. See vaade on tulekut ja külmetamist väärt. Ei teki enam küsimust, miks seda mäge pühaks peetakse ja maailma nn telje Mahameruga samastatakse. Lisaks kõikvõimalikule vähem või rohkem müstilisele sümboolikale juhin tähelepanu veel ühele seosele, mis lubab vaadelda mäge ja järve komplekselt. Ja nimelt, hindu traditsioonis seostatakse Kaliashi mäge Śiva liṅgaṃiga ja Manasarovari järve tema kaaslase yoniga, selles kontekstis võivad Kailash ja Manasarovar esineda kui maskuliinse ja feminiinse pooluse kehastused. Ent tulgem jumalikest kõrgustest tagasi maa peale, sest lahendamist vajab üks palju praktilisem probleem. Auto ei lähe käima. Oh, jälle! Seekord va õnnetu Mitsubishi. Õnneks on see manuaalkäigukastiga, nii et autot peaks olema võimalik käima vedada. Mister Li, veelgi õnnetum kui tema vana autologu, asub uutele katsetele, nüüd juba slepis SILK 1 järel. Paarikümneminutiline puksiiris ringitiirutamine järve kaldal puhub päevinäinud jaapanlasele elu sisse.

P 7 okt: Ālǐ – Zhaxigang – Wüjang – Sumxi – sisenemine Aksai Chini regiooni – Tielong – Dahongliutan; 582 km; ilm vahelduva pilvitusega, sademeteta, temperatuur −6 kuni −3 °C

Nüüd on meie sooviks jõuda võimlikult kiiresti Kashgari, seetõttu sõidame nii palju ja nii kaua, kui olud vähegi lubavad. Taas äratab tähelepanu, kui inimtühi on Aksai Chin, 100 km jooksul ei pruugi kohata ühtki maja, ühtki nomaadi. Tee kulgeb mööda kõrgplatood ca 5000 m kõrgusel, tõustes mõnedes kohtades 300−400 m võrra viie kilomeetri piirist kõrgemale. Peale Tiibetis viibitud 2 nädalat on meie hinnangutes toimunud muutused, − kõik, mis asub kõrgemal kui 5000 m, on “kõrgel”, ent kõik, mis asub sellest piirist allpool, on “madalal”.

E 8 okt: Dahongliutan – sisenemine Xīnjiāngi provintsi (Ida-Turkestan) – Xaidulla – Mazar – Akmeqit – Kargilik (Yecheng) – Yarkant (Shache) – Yengisar – Kashgar; 730 km; kõrgus merepinnast 1250−4930 m, ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −10 kuni +5 °C, Kunluni ahelikul lumesadu, teel lumelörts, pilve sees nähtavus alla 30 m

Sõidame terve päeva kord juba läbitud teed vastassuunas. Viimati olime neis paigus 24.−26. septembril, millest polegi kuigi palju aega möödas. Kuid mägedes on sügis lühike, üleminek suvest talve toimub kiiresti. Kahe nädalaga on lumepiir liikunud palju madalamale, üksikud harvad päikesepaistelised hetked ei suuda kuidagi hajutada Aksai Chini ja Kunluni kohale laskunud jäist hingust.

90 km enne Mazarit lakkab meie rendi-Mitsubishi mootor lõplikult töötamast või täpsemalt öeldes pudeneb koost. SILK 1 ja SILK 3 jätkavad teekonda Kashgari, Mitsubishi-ekipaažiga jääme otsima lahendusi edasiliikumiseks. Algul võtab üks veoauto selle neetud Mitsubishi sleppi, liikudes kiirusega 12−14 km tunnis, ning veab selle üles 4930-meetrisele kurule, sinnasamasse, kus meil ülemöödunud nädalal autod ei käivitunud. Kurul teatab veoautojuht, et edasi peame mingil muul moel hakkama saama, laskumisel pole ta enam nõus meie maasturit järel vedama, sest see on liiga ohtlik ja pealegi on vahepeal pimedaks läinud. Mida teha? Vaevalt siin mingit abi kusagilt loota on. Kõrgus ligi 5000 m merepinnast, külm, pilved siinsamas meie ümber, tuul, pime... Kas tõesti peame öö siinsamas veetma? Kas autos või püstitame telgi?
Edasine tegevus võiks tekitada küsimuse meie vaimsest tervisest − ükski täie mõistusega inimene ilmselt nii ei toimiks. Aga kes ütles, et me oleme täie mõistuse juures, ja häda ajab härja kaevu. Nagu öeldud, oleme praegu kuruharjal ja ees ootab kümmekond kilomeetrit järsku langusega teed. Kui autole inimjõul väike hoog sisse lükata, siis peaks ta ka mittetöötava mootoriga gravitatsioonijõul allapoole liikuma, võib-olla pole isegi hoogu tarvis anda ja piisab vaid käsipiduri vabastamisest. Katsetame, auto hakkabki veerema, algul aeglaselt, edasi üha kiiremini. Hull lugu on aga see, et mittetöötava mootori puhul on välja lülitatud nii rooli- kui pidurivõimendi. Mõtlen endamisi, kui suur võiks olla tõenäosus, et me sõidame mõnest järsemast kurvist välja. Tõtt öelda, sel viisil mäest alla veeremisel loob lauspimedus isegi näiliselt turvalisema tunde, sest kaks seasilma suudavad valgustada vaid mõndakümmet meetrit teed ja hirmuäratavad kuristikud kurvide taga jäävad nägemisulatusest välja. Õnneks on kõige järsem langus juba mööda saamas ning edasine laskumine on juba laugem ja ühtlasi vähem närvesööv.
Jõuame jõeäärsele väikesele tasandikule, kus on seisma jäänud mõned suure kastiga veoautod ning otsekui meie tellimise peale ka autokraana. Lühikese kauplemise järel tõstetakse Mitsubishi ühe veoauto kasti ja meid lubatakse transportida Kargilikini. Kaks inimest, mina nende hulgas, mahuvad istuma veoauto kabiini juhi kõrvalistmele. Roolikeeraja paistab olevat päris raske jalaga, veidi pärast keskööd olemegi Kargilikis.

Samal ajal kui meie jändame teel oma katkise autoga, kohtuvad SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad millegi väga erilisega. Siiditee tuuri üks märksõnu on kaamelikaravan, kuid seda üksnes ajaloolises tagasivaates − tegelikkuses ei vea enam keegi suuri kaubakoguseid pikkade vahemaade taha kaamelitega. Autod, rongid ja lennukid on jäänud peale selles ebavõrdses konkurentsis. Tõsi küll, enam kui kuu aega kestnud reisi jooksul oleme näinud sadu kaameleid ja mõned kilomeetrid ka ise kaameli küürude vahel edasi liikunud, kuid nende puhul me ei saa siiski kõnelda Siiditeel kulgevatest reaalsetest kaubakaravanidest. Aga ennäe! Kusagil Mazari kandis on teel kümnekonnast kaamelist koosnev karavan, justkui mitmesaja aasta tagusest ajast tänapäeva astunud. Uiguuri keele mitteoskamise tõttu jääb selgusetuks, kust kuhu teel ollakse.*

* Sellest üsnagi haruldasest kohtumisest saan osa üksnes reisikaaslaste kirjelduste ja videosalvestuse vahendusel.

SilkRoadKashgarManT 9 okt: Kashgar; päikesetõus 8:58, loojang 20:28. Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 7−15 °C

SILK 2 meeskonnal kulub üle poole päeva sõiduks Kargilikist Kashgari, kuhu SILK 1 ja SILK 3 jõudsid juba eile õhtul. Teel teeme peatuse Yengisaris ja mõnedes külades, mis torkavad silma oma eksootiliste rahvarohkete turgude ja kauplevate vanataatidega (pildil vasakul).

Kashgari hotellis on meil võimalus ennast üle pika aja taas kaaluda. Kõigi kehakaal on vähenenud 4−5 kilo võrra, põhjuseks küllap füüsiline pingutus Kailashi-matkal ja Tiibeti ühekülgne toit.

Viimati saime kodukale infot ja fotosid üles laadida Hotanist, seega on tekkinud juba 2-nädalane võlg nende ees, kes on tahtnud jälgida Siiditee tuuri kulgu saidi vahendusel. Loodame, et lugejad andestavad meile, sest Lääne-Tiibeti külades ja Kailashil polnud võimalik netti pääseda. Kui mitte varem, siis Pakistanis likvideerime oma võla. Kõik saab tagantjärele kirja pandud ja üles laaditud.

K 10 okt: Kashgar – sisenemine Kizilsu Kirgiisi autonoomsesse prefektuuri – Karakuli järv; 212 km; ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, −6 kuni +12 °C

Alustame sõitu mööda 1300 km pikkust Karakorum Highwayd. Tee on vähemalt esialgu hea, eriti kui silmas pidada raskeid looduslikke tingimusi. Mõne aja pärast möödume düünidest, mida nimetatakse Valge Liiva mägedeks. Vasakul-paremal on kirgiiside asundused.
Peatuma jääme 3600 m kõrgusel asuva Karakuli* (kirgiisi k ‘must järv’) äärde. Järv ise polegi nii vapustav, kui varem loetu põhjal eeldada võiks, ent teisel pool seda avaneb erakordselt ülev vaade kahele Ida-Pamiiri mäehiiglasele: 7546-meetrisele Muztagh Atale ja 7719-meetrisele Kongurile. Mõlemalt mäelt laskuvad alla võimsad liustikukeeled. Meenub, et kaks ja pool nädalat tagasi nägime sedasama Konguri teiselt poolt, kui olime parajasti teel Kashgarist Yarkandi suunas. Tol korral avanes vaade mäele 80−90-kilomeetriselt distantsilt, aga nüüd on ta meie ees, siinsamas teisel pool järve.

ImagetextÖöbimispaigaks on kirgiiside jurta, igati algupärane: vildist, väljastpoolt tagasihoidlikult kaunistatud kirgiisipärase ornamendiga, põrand kaetud vaipadega, ava katuses, tulease keskel. Suuruselt sobib see kogu meie grupile, koloriiti lisab jurta kõrval puhkav kaamel. Sõnnikuga kütmine eritab küll mõnevõrra omapärast haisu, ent sellega harjumine ei võta kaua aega.
Lahke pererahvas kutsub meid oma jurtasse (pildil vasakul), et pakkuda õhtuooteks nan-leiba ning soola ja piimaga valmistatud teed. Vanapoolne perenaine leiab kusagilt jurtanurgast kausi, mille külge paakunud valge kiht annab põhjust oletuseks, et viimati hoiti selles piima. Ta valab kaussi teed ja asub seda pesema. Mõtlen endamisi, miks küll on tarvis selleks teed raisata, hoopis mõistlikum oleks seda ju kuuma veega teha. Saan asjale pihta alles siis, kui hägune vedelik valatakse tagasi teekannu. Nagu lubatud, pakutaksegi meile piimaga teed. Saame teada, et piim on kirgiisi keeles süt ja vesi suu. Needsamad virgad käed, mis hetk tagasi toppisid sõnnikut koldesse, murravad nüüd lapikud leivad tükkideks. Bon Appétit! Eestlasi, kes on harjunud tarbima pudelivett, kilesse pakitud leiba ja vaakumpakendis juustu, võiks see kõik šokeerida. Ja euroliidu sanitaarinspektor, kelle põhitööks on koolisöökla pliidi ja kraanikausi vahelise distantsi üle irisemine, annaks ilmselt siinsamas otsad. Aga meie ei tule Euroopast, vaid Tiibetist. 40 reisipäevaga oleme mõnegi asja suhtes muutunud immuunseks, nii otseses kui ülekantud tähenduses.
SilkRoadKomuzOotamatult siseneb jurtasse karusnahkses mütsis mees, kaenlas komuz, 3-keelne kirgiisi näppepill (pildil vasakul). Ta mängib kolm-neli lugu. Õhtuoode koos live-muusikaga − mida sa hing veel tahad!
Pimeduse saabudes valmib ka õhtusöök. Gurmee-elamust me just ei saa, aga kõht on küll täis. Jaheda öö kartuses kulub söögi kõrvale hästi ära ka külmarohi. Kokkuvõttes leiame, et kirgiisi jurta on meeldivam ja hubasem kui kuurisarnased Tiibeti külalistemajad.

* Ei maksa segamini ajada Pamiiris Tadžikistani territooriumil asuva samanimelise järvega.

N 11 okt: Karakuli järv – Shubash – sisenemine Tashkurgani Tadžiki autonoomsesse maakonda – Taheman – Tashkurgan (Taxkorgan); 106 km; kõrgus merepinnast 3105−4100 m, ilm pilves, mägedes lumesadu, −8 kuni +8 °C

Hommik teeb meie hinnangutes mõned korrektiivid. Tiibetis ei püüdnud meid keegi kunagi tüssata, ent siin... Peremees teatab, et õhtul kokkulepitud summa sisaldab küll öömaja, õhtu- ja hommikusöögi, kuid täpsustab kohe, et õhtusöögi all pidas ta silmas vaid taimetoitu. Pakutud lambaliha eest, mida me muide ei tellinud, tuleb aga tasuda eraldi, ja see summa on üle kahe korra suurem võrreldes kõige muuga. Mõningase kauplemise järel saavutame kompromissi, kuid lahkume solvunult hommikusöögita.

Minnes heidan veel viimase pilgu järvele ja mõtlen, miks küll nimetatakse seda Mustaks. Karakorum (‘must kivi’) ja kara-kyrgyz (‘must kirgiis’) − see on mõistetav, sest Karakorumis domineerib tumepruun kivim, mis võib varjus paista mustana, ja tõepoolest, ega kirgiisidki just heledanahalised või -pealised pole. Aga Karakul? Vähemalt täna on veepind ergas sinine, mingi nurga alt vaadates peaaegu türkiissinine, isegi poolpilves ilmaga.

Vajutame kõvasti gaasipedaali, sest täna on plaanis jõuda Pakistani. Pilvitus aina tiheneb, pilved jäävad meist madalamale. Ülev vaade sarnaneb väga sellele, mida oleme harjunud nägema lennukiaknast. Piiriületus meil kahjuks ei õnnestu, sest Tashkurganis asuvas tolliametis selgub, et meie autode vormistamise eest vastutav tollimaakler on Kashgarist kaasa võtnud dokumentide koopiad, mitte originaalid. Tolliamet vajab aga kindlasti originaaldokumente, mis ei jõua isegi kiireimal viisil kohale enne homset. Seega tuleb oodata − meil on vaba pärastlõuna ja õhtupoolik.
Üleeilsest peatuspaigast oleme edasi liikunud vaid 318 km, ent Tashkurganis ringi vaadates tundub küll, nagu oleksime sattunud kui mitte just teisele planeedile, siis vähemalt teise riiki. On näha hiinakeelseid kirju, aga pole hiinlasi. 1950. aastatel loodi Hiina Rahvavabariigis hulk administratiivseid üksusi rahvuslikul pinnal. Mõned on seda küll ainult nime poolest, näiteks 3 nädalat tagasi läbisime Bayingolini Mongoli autonoomse prefektuuri, kus mongolite osakaal on kõigest 4%. Tashkurgani Tadžiki autonoomse maakonnaga on teisiti: meie teejuhi väitel moodustavad elanikkonna põhiosa tadžikid (84%) ja han-hiinlased on selges vähemuses (4%). Seda kinnitab ka põgus pilk tänavale või turule. Linnas ringi liikudes on raske naistelt silmi lahti rebida, täpsemalt nende peakatetelt. Tordikarbikujulised rikkalike tikanditega kaunistatud mütsid on ülimalt atraktiivsed, abielunaistel on müts omakorda kaetud veel tüllisarnasest materjalist räti või salliga, mis pidulikematel juhtudel on kuldniitidega läbi põimitud. Külastame ka kahte kodu, neist esimene on tagasihoidlikum, teine aga jõukam, vesikloseti ja kristallnõudega.
Ütlesin küll ennist, et siinse elanikkonna moodustavad valdavalt tadžikid, kuid pean kohe lisama, et need inimesed erinevad märgatavalt neist tadžikkidest, keda olen näinud Tadžikistanis. Põhimõtteliselt on tadžikid ju pärslased. Kas ka need siin? Täna õnnestub internetti pääseda ja üles laadida kahe nädala jagu reisipäevikut, samal ajal kasutan ka võimalust netis surfata, püüdes hankida infot Tashkurgani tadžikkide kohta. Artiklitest tulevad esile mitmete uurijate vasturääkivad seisukohad. Läbisegi esinevad päritolumaade, rahvaste, keelegruppide ja keelte nimede-nimetustena Ida-Iraan, pärslased, tadžikid, mägi-tadžikid, pamiirlased, indo-euroopa, farsi, sarikoli, wakhi, galcha, shughni jne. Kui enne oli asi veidi segane ning vajas pisut täpsustamist, siis nüüd on peas täielik kaos ja ma ei tea enam, kes on see rahvas ja mis keelt siin kõneldakse. Kindel on vaid see, et erinevalt meie eelmistest võõrustajatest uiguuridest ja kirgiisidest pole siinsed elanikud seotud turgi hõimudega ega kõnele turgi keeli. Vikipeediast saan veel teada, et sõna tadžikk, mille algne sõna-sõnaline tähendus muide ongi “mitte-turk”, pärineb küll märksa varasemast ajast, aga sai laiemalt tuntuks alles XX sajandil, mil kõikide rahvaste isa Jossif Vissarionõtš ristis Kesk-Aasias elavad pärslased ümber tadžikkideks, et eristada neid Iraanis elavatest pärslastest.

R 12 okt: Tashkurgan – Davdar (tadžiki asundus) – Pirali (Hiina kontrollpost) – Khunjerabi kuru (4693 m, 36°50’N, 75°25’E) – Hiina-Pakistani riigipiiri ületamine – Sost – Markhun – Batura liustiku sild – Pasu (Passu) – Hussaini – Gulmit (Gojali mitteametlik pealinn) – Karimabad (Baltit, Hunza vana pealinn); 302 km; ilm peamiselt selge, −4 kuni +11 °C

Paari tunniga lahenevad asjad Tashkurgani tollis ja migratsiooniametis, seejärel asume teele 4700-meetrise Khunjerabi kuru poole. Mitmed teatmeteosed väidavad, et Khunjerabi puhul on tegemist maailma kõrgeima piiripunktiga. Mõnel aastal suletakse piir talveperioodiks 15. oktoobril, sel aastal jääb see avatuks 31. oktoobrini. Kevadel algab liiklus jälle maikuus.
Enne kuru avanevad suurepärased vaated. Lõpuks jõuame kõige kõrgemasse punkti, kõikjal on lumi ja jää. Teeme korraks peatuse. Oleme saanud targemaks ja teist korda sama reha otsa ei astu − automootoreid välja ei lülita. Tinglikult võime öelda, et oleme praegu ühe jalaga Hiina Rahvavabariigi ja teise jalaga Pakistani territooriumil. Tee kõrval on tahvel, mis näitab, et Islāmābādini on siit jäänud veel 887 km. Kui kõik läheb hästi, siis peaksime sinna jõudma 3 päeva pärast.

Seame kellad Pakistani ajale, st keerame 3 tundi tagasi. Traditsioonidest ja kohalikest tavadest lugupidavate reisijatena võiksime oma matkapäevikus asendada aastaarvu 2007 hoopis väiksema numbriga − 1428 − ning täpsustada seda lisandiga pH ehk pärast hijrah’t, sarnaselt meile hösti tuntud lühenditega eKr ja pKr. Sellest oli põgusalt juba eespool juttu, et islamimaades on paralleelselt kasutusel kaks kalendrit. Modernsetes asjaajamistes, nagu rahvusvahelised lennud ja muu sedasorti värk, kasutatakse Gregoriuse kalendrit, kõigis traditsioonilistes eluvaldkondades ja iseäranis muidugi usuasjades käib ajaarvestus islami kuukalendri (araabia k at-taqwīm al-hijrī) järgi. Teatavasti põgenes aastal 622 pKr prohvet Muḥammad Mekast Mediinasse ja see sündmus on saanud muslimimaailmas kogu edaspidise ajaarvestuse aluseks. Seega oleme sattunud aastasse 1428 ja parajasti on üheksanda kuu ehk ramaḍāni viimane päev. Järjepidevuse ja parema arusaamise huvides jätkan päevikupidamist siiski meie jaoks harjumuspärases.

Pakistani poolel muutub tee tunduvalt halvemaks, ent jääb siiski rahuldavaks. Peame harjuma vasakpoolse liiklusega. Vaated mägedele on vapustavad. Piiri- ja tolliametnikud on erakordselt sõbralikud.

Siin puudub küll rahvuspargi värav, kus tuleks saabumine registreerida ning osta pilet, kuid tegelikult kulgeb tee läbi Khunjerabi (ehk Khunzeravi) rahvuspargi. 1970ndatel rajatud pargi territooriumil, mille kõrgus jääb umbes 2500 ja 6000 meetri vahele, elavad pruunkarud, tiibeti rebased (lad k Vulpes ferrilata), tiibeti hundid (Canis lupus chanco), jänesed ja paljud teised neljajalgsed. Ent eelkõige rajati Khunjerabi rahvuspark selleks, et kaitsta haruldasi Marco Polo lambaid (Ovis ammon polii), samuti himaalaja kaljukitsi (Capra sibirica) ja lumeleoparde (Panthera uncial). Reisiseltskond unistab just nende viimaste nägemisest. Suudan vist kõiki kadedaks teha jutustades oma kunagisest kohtumisest lumeleopardiga Himaalaja mägedes Bhutanis.

Mõne tunni pärast jõuame maalilisse Hunza orgu ning peatume Eagle’s Nest Hotelis, mis asub 2840 m kõrgusel Karimabadi linnakese kohal. Kõik, mida enda ümber näeme, on üllatav positiivses mõttes ega vasta meie senisele ettekujutusele Pakistanist. Ja ega see nüüd päris Pakistan polegi, teatavasti eksisteeris Hunza iseseisva vürstiriigina 1974. aastani. Kaunid vaated lumistele tippudele, elukeskkonnaks soodne kliima, viljakas roheline org, korras külad, heas füüsilises vormis inimesed, heasoovlik suhtumine külalistesse − see võiks vastata maapealse paradiisi kirjeldustele.

L 13 okt: Karimabad – Thol – Nilt – Sikanderabad – Gilgit; 90 km; kõrgus merepinnast 1500−2840 m, ilm valdavalt päikseline, 5−15 C°

SilkRoadPakistanÄrkame hommikul kell 5:30, et ronida hotelli kõrval asuva mäe otsa või õigem oleks vist öelda künka otsa, et vältida mäe mõiste devalveerimist. Sealt avaneb päikesetõusul suurepärane vaade (pildil vasakul) ümbruskonna 11 tõelisele mäetipule eri ilmakaartes: Rakaposhi (7788 m), Ultar I (7329 m), Ultar II (7388 m), Lady Finger (pildil all), Golden peak jt. Kõigi 11 tipud küündivad 6000 meetrist kõrgemale. See on haruldane vaatepilt ja saab võimalikuks üksnes seetõttu, et piirkonnas saavad otsapidi kokku Sise-Aasia olulisemad mäestikud ja ahelikud: Karakorum, Kunlun, Hindukush, Himaalaja, Pamiir.

Külastame Baltiti kindlust, mis on olnud ühtlasi Hunza valitsejate miride residentsiks. Juba väliselt tundub kindlus olevat sedavõrd huvitav, et otsustame palgata kohaliku giidi, kes teeb meile 45-minutilise ekskursiooni koos lühiloenguga Hunza ajaloost, valitsejatest, Aga Khanist, kindlusest ja selle ümberehitustest. Meile, kes me oleme äsja tulnud Tiibetist, ei jää muidugi märkamata ilmselged Tiibeti mõjud kindluse arhitektuuris, kuigi see tundub pisut üllatav. Giidi jutt annab asjale selgituse. XVI sajandil valitsenud mir võttis endale naiseks printsessi mitte väga kaugel asuvast Baltistanist, piirkonnast, mis on olnud pikki perioode Tiibeti mõju all ja mida on mõnikord isegi nimetatud Väikeseks Tiibetiks. Kui tuli aeg kindlust renoveerida, kutsus printsess selleks oma kodukohast töömehed, kes teostasid ümberehituse vastavalt tollasele balti* stiilile.

ImagetextGilgitisse saabudes näeme tänavatel sõdureid, barrikaade, liivakottidega turvatud valveposte. See on 2 aasta taguse sunniitide ja ši'iitide vahelise kokkupõrke tagajärg.

Eile lõppes islamikalendri üheksas kuu ramaḍān. Kui kitsas kuusirp ilmub nähtavale, siis lõpeb paast täna, kui kuu ei ilmu, siis homme. Hulk rahvast on kogunenud kuu ilmumist ootama. Kuu ei ilmu. Mõnes kohas on juba täna pidulik söömaaeg, millest meiegi osa saame. Teised tähistavad eid ul-fitri pidustusi alles homme.

* Balti stiil, balti keel, balti rahvas... Ei, tegemist pole siiski lätlaste, leedulaste ega preislastega. Baltid elavad Baltistanis, Kashmirist põhjas, praeguse Pakistani territooriumil ning kõnelevad ladakhi keele dialekti.

P 14 okt: Gilgit – Raikoti sild (Sind, Indus) – Thalpan – Chilas – Sazin – Pattan – Dassu – Besham; 363 km; kõrgus merepinnast 755−1500 m, ilm kõrgemal pilvitu, madalamal pilves, peamiselt sademeteta, Dassu küla lähedal tugev torm, 18−31 °C

Mõni aeg pärast Gilgitist lahkumist saabume kohta, kuhu on püstitatud tähis: siin puutuvad otsapidi kokku Himaalaja, Karakorum ja Hindukush ning ühinevad Gilgiti ja Induse jõed. Samast avaneb vaade 8126-meetrisele Nanga Parbatile, “surmamäele”, mille tipu ülaosa on kahjuks pilvede tõttu praegu nähtamatu. Edasi kulgeb sõit Induse sügavas orus.
Chilase külas näeme budistlikke kaljujooniseid, arvatavasti perioodist I−VII sajandini. Siin teeme ka lõunapausi. Küla vahele jalutama minna ei soovitata, sest erinevalt äsja läbitud Hunzast polevat siinsed elanikud välismaalaste suhtes positiivselt meelestatud. Olen ka mujalt kuulnud, et Induse oru Kohistani osa peetakse ebaturvaliseks. Siinsete metsikute* ja agressiivsete hõimude tõttu püüdsid ka kunagised Siiditeel kulgevad karavanid mõnikord vältida seda teed ning valisid ohutuma raja üle 4173-meetrise Babusari kuru, kuigi selleks tuli ronida ligi 3000 lisameetrit üles ja siis taas alla. Relvastatud kallaletunge ja röövimisi tulevat siin ette tänapäevalgi, seetõttu eelistavad paljud läbida Kohistani selle osa politseieskordiga.
Sõidame läbi Pattani asulast. Aastal 1974 tabas Pattanit maavärin, 8000 inimest hukkus, 4000 sai vigastada. Väidetavalt oli see jumala karistus ebaeetilise eluviisi eest.
Enne Beshamit on tee halb − see on arvukate maalihete tagajärg. Siin oleks parem sõita päevavalguses, aga nagu tavaliselt, ei suutnud me ka täna hommikul piisavalt vara teele asuda ja nüüd peame pimedas konarlikul teel ukerdama.

* Kohistani vähest tsiviliseeritust näitab ka kirjaoskuse madal tase. Paari aasta tagustel andmetel on siin kirjaoskajaid vaid 10%.

E 15 okt: Besham – Thakot – Batagram (Butt Gram) – Shinkiari – Mansehra (Aśoka kaljud) – Taxila – Islāmābād; 275 km; kõrgus merepinnast 650−1755 m, ilm pilvitu, 17−33 °C

Lõuna pool ja madalamal muutuvad loodus ning taimestik, siin-seal on näha isegi riisi-, banaani- ja teeistandusi.
Mansehras näeme kaljusid, millele on raiutud kuulsad keiser Aśoka ediktid. Need III sajandist eKr pärinevad mõtted on kivisse raiutud gandhari prakriti keeles kharoshthi tähestikus. Tänaseks on tekstid muutunud juba üsna raskesti nähtavaks.

Teeäärsed piirkonnad on 2005. aasta Kashmiri maavärisemise läbi tugevasti kannatada saanud, paljud majad on varemetes, rohkelt on ajutisi telkelamuid. Katastroofi suurusest annab tunnistust hukkunute arv − 79 000, lisaks veel ohvrid Pakistaniga piirnevatel India ja Afganistani aladel.

Pakistani transpordile on iseloomulik, et inimesed, kes ei mahu taksosse, mikrobussi või bussi, sõidavad veoki katusel või ripuvad selle küljes. See pole kuigi turvaline. Ja juhtubki õnnetus: üks mees kukub just meie ees sõitva bussi katuselt maha, saab tugeva põrutuse ja üliraske, lahtise luumurruga põlvevigastuse. Talle otsasõitu suudame siiski vältida.

SilkRoadPakistanMen290Täna on püha, inimesed ei tööta, enamik asutusi ja kauplusi on suletud. Tuhanded inimesed on tänavatel, turgudel. Jah, tuhanded, ent ainult mehed (pildil vasakul), üksikud kaetud näoga naised on loetletavad ühe käe sõrmedel. Mingi sõnulseletamatu sisetunne ütleb, et see piirkond pole kõige turvalisem. Seda pahaendelist tunnet kinnitab ühe kohaliku mehe soovitus, et parem on lühimagi peatuseta edasi sõita ja isegi mitte tankida siin. Ühes järgmistest küladest peame siiski tankima ja hankima joogivett. Seljanahaga tunnen, et meid jälgitakse. Kohalikud autojuhid ei saa pilku lahti Laura kaunitelt blondidelt juustelt.
Jätkame sõitu. Maanteel liiguvad tohutud lamba- ja kitsekarjad, mis võtavad meie sõidutempot tuntavalt maha. Islamabadi (urdu k اسلام آباد) saabume siiski päevavalges. Linn või vähemalt nähtud linnaosa osutub oodatust puhtamaks, rohelisemaks ja kaunimaks.

SILK 1 ja SILK 3 vajavad juba hädasti hooldust – seda ei saa enam kaua edasi lükata, kuid esialgu on raske leida Toyota teenindusjaama.

Oleme seni läbitud teekonnal pidanud taluma külma ja tolmuseid teid, tagasihoidlikke ööbimistingimusi ja pesemisvõimaluste puudumist, ka toiduvalik on olnud kohati üsna piiratud. Seetõttu lubame Islāmābādis endale tavapärasest enam luksust. Peatume linna ühes peenemas ja turvalisemas majutusasutuses, Islamabad Marriott Hotelis, ja õhtustame vahelduseks euroopalikult itaalia restoranis*.

Meieni jõuavad mitmed hoiatused Afganistani kohta, kõik soovitavad vältida Kabuli ja Herati vahelist teed, mis pidavat olema kohati puruks pommitatud ja läbimatu. Samuti on olukord Pakistani-Afganistani piiril muutunud väga ärevaks: lõhkevad pommid, paljud sõdurid on surma saanud. Oleme neist ohtudest ja riskidest teadlikud, ent mis teha. Lähipäevil tuleb vastu võtta lõplikud otsused Afganistani marsruudi osas.

* Mõni aeg hiljem kuuleme, et seesama itaalia restoran on hävinud pommiplahvatuses. Ja täna, 20. septembril 2008, Siiditee-teemalise raamatu koostamise ajal, edastab CNN uudise Islamabad Marriotti tabanud plahvatusest, tulekahjust, 53 hukkunust, 271 haavatust. Jah, jutt käib samast hotellist, mida eespool nimetasin “üheks... turvalisemaks”.

T 16 okt: Islāmābād – sisenemine Punjabi provintsi – Lahore; 383 km; kõrgus merepinnast 390−920 m, ilm päikesepaisteline, 28−34 °C

Täna jaguneb meie grupp osadeks. Priidu, Laura ja Kaido jaoks on Siiditee reis lõppenud, nad jäävad Islamabadi, et alustada homme lendu kodu poole. Jaanus, Raivo, Aigar, Aivo, Leonid, Tiina ja mina jätkame teekonda. Davidil tulevad vahele ootamatud töökohustused, ka tema peab reisi katkestama ja lendama Eestisse. Kui seni andis kindlustunnet arsti (algul Inga, hiljem Priit) kohalolek, siis alates tänasest tuleb vaid loota, et tõsisemat meditsiinilist abi ei lähe tarvis.
Seoses osalise meeskonnavahetusega loeme lõppenuks Siiditee tuuri esimese etapi ja siinkohal lõpeb ka käesolev blogi-sait. Alates tänasest jätkub päevik artiklis “Siiditee Tuur 2007 Blogi II: Siiditee lääneosa”, kuid lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.


ImagetextKoostöös ETV ning teleproduktsioonifirmaga “Osakond” valmis reisist 16 saadet. Vaata saateid ERRi arhiivist: II (Hiina), III (Hiina, Uiguristan), IV (Uiguristan), V (Tiibet), VI (Tiibet), VII (Tiibet, Karakorum, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iraan), XII (Iraan), XIII (Süüria), XIV (Süüria, Türgi), XV (Türgi), XVI (kokkuvõte).
Septembrist detsembrini 2007 avaldab kord nädalas, reedeti, reisi kulgemisest ülevaate “Linnaleht”.
Lisaks ettekanded Palmse mõisas (11.01.08), XX Orientalistikapäevadel Tartus (15.03.08), fotonäitused jm. 2009 ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (läbi müüdud). Ringist ümber Kailashi mäe kuula Vikerraadio saadet “Palveränduri päevaraamat”.

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. Seda eeskätt tänu ETV saatesarjadele... (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula Siiditee Tuuri tunnusmuusikat player

Vaata: Meeskond
Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB
Tõmba alla: täiendav info Siiditee Tuuriga seonduva kohta (40 lk, pdf)

Imagetext           Imagetext        Imagetext

Vaata ka reisiprojekte Arktika-Antarktika 2010, Siber-Mongoolia ja African Round

InEnglish

ImagetextSIIDITEE TUUR 2007

Suur Siiditee – see oli karavani- ja kaubateede võrgustik, mis ühendas Hiina kunagist pealinna Chang’ani (tänane Xi’an) Vahemeremaadega. Grupp eestlasi püüab taasavastada neid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku... kulgedes radadel, mida mööda on  kunagi astunud säärased legendaarsed valitsejad või maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Hubilai-khaan, Marco Polo, Nikolai Przhevalsky, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse 3 kuuga ligi 25 000 km.

 

 

 

Meeskond
Reaalselt läbitud marsruut / blogi

Esialgselt kavandatud marsruut

E 9 juuli kell 17: Kolme Toyota Land Cruiseri – numbrimärkidega SILK 1, SILK 2 ja SILK 3 – sümboolne ärasaatmine Tallinna Raekoja platsilt ja proovisõit Männiku karjääris

Imagetext

P 2 sept: Väljalend Tallinna Lennujaamast

ImagetextE 3 sept: Saabumine Hiinasse, Pekingisse. Peking – Luoyang, rongiga

T 4 sept: Saabumine Luoyangi

K 5 sept: Luoyang (endise nimega Chengzhou; päikesetõus 6.05, loojang 18.52; üks neljast Hiina endisest suurest pealinnast, Valge Hobuse tempel, Longmeni ehk ‘Draakoni värava’ koopad)

N 6 sept: Luoyang – Lingbao – sisenemine Shaanxi provintsi –  Weinan – Terrakotta sõdurite muuseum – Xi’an, 410 km

R 7 sept: Xi’an (endise nimega Chang’an, üks neljast Hiina endisest suurest pealinnast; Siiditee “ametlik” alguspunkt; eeldatav temp 17−26 C˚; päikeseõus 6.21, loojang 19.03; Suur Metshane pagood, Suur mošee)

L 8 sept: Xi’an – Zhouzhi – sisenemine Gansu provintsi – Tianshui (eeldatav temp 14−23 ˚C), ca 304 km

P 9 sept: Tianshui – Beidao – Dingxi – Lanzhou (Valge Pagoodi mägi, Kollane jõgi, Binglingi templi koopad), 374  km

E 10 sept: Lanzhou – Hekou – Tianzhu – Wuwei, 274 km

T 11 sept: Wuwei – Yongchang – Hiina müür – Shandan – Zhangye – Jiuguan – Jiayuguan, ca 422 km

K 12 sept: Jiayuguan – Yumen Zhen – Hiina müür – Anxi – Dunhuang (Minghoshan), 312 km

N 13 sept: Dunhuang – Mingsha “laulvad” liivadüünid (eeldatav temp 13−29,˚C; kaamelireis) – Dunhuang

R 14 sept: Dunhuang – Mogao koobastemplid – Dunhuang, 30 km

L 15 sept: Dunhuang – sisenemine Xinjiangi Uiguuri Autonoomsesse Regiooni (Ida-Turkestan) – Xingxinhxia – Hami (Kumul), 368 km

P 16 sept: Hami – Qijiaojing – Shanshan, 308 km

E 17 sept: Shanshan – /Leegitsev mägi, Bizakliki Tuhande Buddha koopad, Gaochangi linna varemed/ – Turfan (eeldatav temp 11−21 ˚C; päikesetõus 7.44, loojang 20.11), 85 km

T 18 sept: Turfan (Emini minarett) – Ürümqi, 164 km

K 19 sept: Ürümqi – Tjan-šani mäed – Karasahr – Korla (eeldatav temp 13−28˚C), 319 km

N 20 sept: Korla – Luntai – Kuqa, 306 km

R 21 sept: Kuqa (eeldatav temp 11−24 ˚C; päikesetõus 8.14, loojang 20.28; Kizili Tuhande Buddha koopad – Aksu, ca 262 km

L 22 sept: Aksu – Sanchakou – Sugun – Kashgar, 446 km

P 23 sept: Kashgar (1290 m; eeldatav temp 14−24 ˚C; päikesetõus 8.44, loojang 20.53; suur turg, Id Kahi mošee)

E 24 sept: Kashgar – Yengisar – Yarkant (Altyni mošee) – Kargilik – Akmeqit – Mazar, 369 km

T 25 sept: Mazar – Xaidulla – Kangziwar – sisenemine Aksai Chini regiooni – Dahongliutan, ca 203 km

K 26 sept (täiskuu): Dahongliutan – Tielong – sisenemine Tiibetisse – Sumxi – Wüjang – Rutog – Ali (Shiquan-he), ca 450 km

N 27 sept: Ali

28 sept: Ali – Namru – Zhada (Zanda) – Guge varemed – Zhada, ca 190 km

L 29 sept: Zhada – Moincēr – Barga, ca 180 (?) km (eeldatav temp −5 kuni +10 ˚C)

ImagetextP 30 sept: Barga 4460 m – Manasarovari järv (Brahma järv, 4560 m) – Barga, ca 100 km

E 1 okt: Barga – Darchen (4670 m), ca 40 km – /Kailash (6658 m)/ – Drirapuki klooster (5010 m, eeldatav temp −10 kuni +5 ˚C), 20 km jalgsi, ca 7 tundi; ööbimine telkides

T 2 okt: Drirapuki klooster – /Drölma mäekuru 5636 m/ – Dzutul-puki klooster (4820 m, Milarepa imede koobas) ca 25 km jalgsi; ööbimine telkides

K 3 okt: Dzutul-puki klooster – Darchen, ca 13 km jalgsi – Barga, ca 30 km

N 4 okt: Barga – Jerko mäekuru 4938 m – Namru – Ali (Shiquan-he), ca 209 km

L 6 okt: Dahongliutan – sisenemine Xinjiangi Uiguuri Autonoomsesse Regiooni (Ida-Turkestan) – Xaidulla – Mazar, 203 km

P 7 okt: Mazar – Akmeqit – Kargilik – Yarkant – Yengisar – Kashgar, 369 km

E 8 okt: Kashgar (eeldatav temp 6−21 ˚C; päikesetõus 8.58, loojang 20.28), 369 km

T 9 okt: Kashgar – Shufu – Upal – Ghez – Bulunkol – Kara-kuli järv, 190 km

K 10 okt: Kara-kuli järv – Shubash – Edara – Taheman – Tashkurgan, 100 km

N 11 okt: Tashkurgan – Davdar (tadžiki asundus) – Pirali (Hiina valvepost) – Khunjerabi mäekuru (4700 m, 36°50’ pl, 75°25’ ip; suletakse 15 okt talveperioodiks) – Hiina-Pakistani riigipiiri ületamine – Sost (2700 m) – Gircha – Jamalabad – Markhun – Ghalapan – Khyber – Batura liustiku sild – Pasu, 243 km

R 12 okt: Pasu (Passu, 2400 m) – Hussaini – Gulmit (2700 m, Gojali mitteametlik pealinn) – Nazimabad – Ganish – Karimabad (Baltit, 2440 m, iidne Hunza pealinn, eeldatav temp 2−10 ˚C, Baltiti kindlus) ca 70 km

L 13 okt: Karimabad – Ganish – Hyderabad – Aliabad – Ghulmet – Thol – Nilt – Jaffarabad – Sikanderabad – Jaglot Guar – Lower Rahimabad – Upper Rahimabad – Sultanabad – Dainyor – Gilgit (1500 m), ca 90 km

P 14 okt: Gilgit (Kargah Buddha, Napuri küla) – Jaglot – Bunji – Talechi – Raikoti sild (Induse jõgi) – Jalipur – Gonar farm – Bunar Das – Thalpan / Chilas (petroglüüfid: Chilas I & II) – Sazin, 213 km. Alternatiivne tee 14−15 okt (kui võimalik): Chilas – Dasar – Babusar – Babusari mäekuru (4175 m) – Gittidas – Besal – Burawai – Battakundi – Naran (2400 m) – Kaghan – Balakot – Garhi Habibullah – Muzaffarabad

E 15 okt: Sazin – Dasu – Besham – Thakot – Batagram – Sharkul – Chattar Plain – Batal – Shinkiari – Mansehra (Ashoka kaljud) – Muzaffarabad – Murree – Islamabad, ca 376 km

T 16 okt: Islamabad – Riwat – Gujar Khan – Dina – Jhelum – Kharian – Gujrat – Wazirabad – Gujranwala – Kamoke – Shadara – Lahore, 293 km

K 17 okt: Lahore – Pakistani-India riigipiiri ületamine – Amritsar – Batala – Gurdāspur – Pathānkot – Kathua – Samba – Udhampur, 325 km
 
ImagetextN 18 okt: Udhampur – Anantnag – Bijbehara – Pampore – Srinagar, 224 km

R 19 okt: Srinagar (eeldatav temp 5−22 ˚C; päikesetõus 6.09, loojang 17.23; Juz Asafi / Jeesuse Kristuse? haud)

L 20 okt: Srinagar – Pampore – Bijbehara – Anantnag – Vernag – Patnitop, 178 km

P 21 okt: Patnitop – Udhampur – Samba – Pathnākot – Amritsar, 315 km

E 22 okt: Amritsar – India-Pakistani riigipiiri ületamine – Lahore (sufi dervišite religioosne keskus) – Islamabad (eeldatav temp 15–26 ˚C), ca 404 km

T 23 okt: Islamabad (päikesetõus 6.18, loojang 17.26; osa grupist vahetub)

K 24 okt: Islamabad – Taxila (Gandhāra budistliku kunsti keskus) – Hasa Abdal – Jahangira – Peshawar, 170 km

N 25 okt: Peshawar – Khyberi mäekuru (1080 m) – Pakistani-Afganistani riigipiiri ületamine – Jalālābād – Daruntah – Kābul, 278 km

R 26 okt (täiskuu): Kābul (eeldatav temp 2−19 ˚C, päikesetõus 5.38, loojang 16.36)

L 27 okt: Kābul – Charikar – Jabulsaraj – Shebari mäekuru 2987 m – Bamiyan (بامیان, Bāmyān, hävitatud Buddha-kujud), 234 km

P 28 okt: Bamiyan – Do Ab-e Mikh-e Zarrin – Bazar-e Taleh – Dowshi – Pol-e Khomri ca 230 km

E 29 okt: Pol-e Khomri – Aybak (Hazar Sum – kiviaegne arheoloogiline paik ca 50 000−20 000 a eKr) – Dalkhaki – Kholm – Na’ebabad – Mazār-e Sharīf, ca 180 km

T 30 okt: Mazār-e Sharīf – Balkh – Keleft – Afganistani-Turkmenistani riigipiiri ületamine (Turkmenistani viisa mittesaamise korral muutub marsruut alates Bamiyanist) – Imamnazar (Ymamnazar) – Mukry – Kerkichi – Kerki (Astan-Baba) – Khalach (Sultaniyazbiy-kalasy) – Garabekevjul – Sayat – Komsomolsk – Turkmenabat, ca 315 km

K 31 okt: Turkmenabat – Repeteki kõrbe looduskaitseala – Ravnina – Zakhmet – Bayramaly – Merv (endine Aleksandria), 239 km

N 1 nov: Merv – Margiana – Merv, ca 200 km

R 2 nov: Merv – Tedzhen –  Namazga Depe – Artyk – Ašhabad, 352 km

L 3 nov: Ašhabad (eeldatav temp 6−19 ˚C, päikesetõus 7.34, loojang 18.06)

P 4 nov: Ašhabad – Gaudan – Turkmenistani-Iraani riigipiiri ületamine – Bajgiran – Quchan – Mashhad (eeldatav temp 4−15 ˚C; päikesetõus 5.27, loojang 16.03), 132 km

E 5 nov: Mashhad – Aman Abad – Emam Taqi – Robat Sang – Mahneh – Gonabad, ca 262 km

T 6 nov: Gonabad – Ferdows – Robat-e Khoshab – Tabas, ca 250 km

K 7 nov: Tabas – Robat Kur – mäekuru 1366 m – Robat Khan – Robat-e-Post Badam – Saghand – Kharanaq – Anjireh – Yazd (Zoroastristide Tuletempel, “Vaikuse torn”), ca 380 km
,
N 8 nov: Yazd – Ardakan – Aqda – Na’in – Khorasgan – Eşfahan (Isfahan), 310 km

R 9 nov: Eşfahan (eeldatav temp 6−17 ˚C; päikesetõus 5.57, loojang 16.36)

ImagetextL 10 nov: Eşfahan – Shahreza – Abadeh – Surmaq – Izad Khast – Deh Bid – Qader Abad – Siyand, ca 403 km

P 11 nov: Siyand (Pasargadee, Naghsh-e-Roastam) – Marv Dasht (Persepolis, Ardeshir-e-Babakan) – Zargan – Šhiraz (Bag-e-Eram, Hafiz Sa’adi; eeldatav temp 8−18 ˚C; päikesetõus 5.50, loojang 16.37), ca 70 km

E 12 nov: Šhiraz – Chenar Shahijan – Deris (Bishapur) – Dalaki – Borazjan – Čoghadak – Bandar-e-Busher, 313 km – meritsi Bahreini, praam väljub kell 18.00 vaid kord nädalas esmaspäeviti, vahemaa 193 meremiili, ca 8 tundi. Saudi Araabia viisa mittesaamise korral sisenemine Iraanist Süürisse Türgi kaudu.

T 13 nov: Peale keskööd saabumine Al Manama sadamasse (Al Manamah; eeldatav temp 22−28 ˚C; päikesetõus 5.54, loojang 16.39)

K 14 nov: Al Manama – sisenemine Saudi Araabiasse (pole kuigi suurt lootust selleks) – Salasil – Judah – Ar Riyad (Riyadh; eeldatav temp 18−26 ˚C; päikesetõus 6.09, loojang 17.06), ca 465 km

N 15 nov: Ar Riyad – Al Muzahmiyah – Al Quwaiyah – Muhairiqah – Ar Ruwaydah – Halaban – Zalim, 518 km

R 16 nov: Zalim – At Ta’if (Abdallah bin Abbase mošee) – Al Hada – Meka (Makkah, Mecca, kui võimalik), 330 km

L 17 nov: Meka (päikesetõus 6.33, loojang 17.38)

P 18 nov: Meka – Al Jumum – Usfan – Al Bi’ar – Abu Rubayo – Mediina (Al Madinah; kui võimalik; eeldatav temp 20−28 ˚C; päikesetõus 6.39, loojang 17.34), 420 km

E 19 nov: Mediina

T 20 nov: Mediina – Buwatah – Ash Shurayf – Qal’at Zumurrud – Al Bada’i’ – Al ’Ula, 327 km

K 21 nov: Al ’Ula – Al Akhdar – Tabuk – Al Bir – Halat ’Ammar – Jordaania riigipiiri ületamine – Al Mudawwara – Ar Ramlah – Ma’an, 481 km

ImagetextN 22 nov: Ma’an – Wadi Musa – Petra – Shaubak – Dana – Tafila – Mazar – Kerak – Ariha – Madaba – Amman (eeldatav temp 10−17 ˚C; päikesetõus 6.10, loojang 16.33), ca 255 km

R 23 nov: Amman – Jordaania-Süüria riigipiiri ületamine – Damaskus

L 24 nov: Damaskus (Dimashq; eeldatav temp 5−18 ˚C; päikesetõus 6.13, loojang 16.27)

P 25 nov: Damaskus – An Nabk – Homs – Hama (Epiphania) – Aleppo (eeldatav temp 7−16 ˚C; päikesetõus 6.18, loojang 16.18), 404 km


ImagetextE 26 nov: Aleppo – Süüria-Türgi riigipiiri ületamine – Antiookia – İskēnderun, 166 km

T 27 nov: İskēnderun – Adana – Ulukışla, ca 266 km

K 28 nov: Ulukışla – /Karapınar/ – Konya 226 km (eeldatav temp −1 kuni +10 ˚C; päikesetõus 6.44, loojang 16.31)

N 29 nov: Konya – Aksehir – Afyon, 227 km

R 30 nov: Afyon – Kütahya – Bozüyük – Bursa, 294 km (eeldatav temp 4−13 ˚C; päikesetõus 7.03, loojang 16.38)

L 1 dets (täiskuu): Bursa – Kocaeli – İstanbul, 217 km

P 2 dets: İstanbul (eeldatav temp 7−13 ˚C; päikesetõus 7.11, loojang 16.36)

E 3 dets – P 9 dets: Tagasi koju İstanbul – Tallinn

Meeskond

Kogu reis: Raivo Pärnpuu, Tiina Jokinen, Aivo Spitsonok (režissöör, operaator), Peeter Vähi
Luoyangist Urumqini: Inga Karu
Luoyangist Islamabadini: David Vallner, Jaanus Kuklane, Leonid Tolstov, Laura Kõiv
Luoyangist Adanani: Aigar Ojaots
Urumqist Islamabadini: Kaido Kepp, Priit Porila
Islamabadist İstanbulini: Jaanus Roots, Maivi Ots, Orm Naarits, Jüri Lamesoo
Teheranist İstanbulini: Ott Karolin

Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB
Tõmba alla: täiendav info Siiditee Tuuriga seonduva kohta (40 lk, pdf)
Korraldus: ERP

Tänud: Toyota Baltic AS, Tõnis Sildmäe, Seesam, vennad Chaprid, Bisher al Issa, Shi Paul, Maqsood ul Mulk, Märt Läänemets

Kuula Siiditee Tuuri tunnusmuusikat player

ImagetextKoostöös ETV ning teleproduktsioonifirmaga “Osakond” valmis reisist 16 saadet. Vaata saateid ERRi arhiivist: II (Hiina), III (Hiina, Uiguristan), IV (Uiguristan), V (Tiibet), VI (Tiibet), VII (Tiibet, Karakorum, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iraan), XII (Iraan), XIII (Süüria), XIV (Süüria, Türgi), XV (Türgi), XVI (kokkuvõte).
Septembrist detsembrini 2007 avaldas kord nädalas, reedeti, reisi kulgemisest ülevaate “Linnaleht”
2009 ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (läbi müüdud)

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. Seda eeskätt tänu ETV saatesarjadele... (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Imagetext     Imagetext

Vaata ka reisiprojekti Arktika-Antarktika 2010 ja African Round

InEnglish

ImagetextREISIKORRALDUS
 

ERPi meeskonnal on enam kui 12-aastane kogemus korraldamaks kontserdireise orkestritele, kooridele, üksikesinejatele. Samuti on ERPi tugev külg Aasia-suunalised reisid. Küsi pakkumisi charter-lendudele, hotellidele, viisadele või misiganes hulludele matkaideedele.

 

Oleme valmis teid aitama kontsertturnee korraldamise paljudes probleemides: rahvusvaheline ja kohalik transport, pillide (ka suuregabariidiliste) kohaletoimetamine, majutus, viisad... Meie reisikorraldajatel on pikk koostöökogemus muusikakollektiividega, seetõttu ERPi kaudu reisi korraldades te säästate aega ja vaeva ega pea selgitama: “Klavessiin, teate, on niisugune õrn pill, mida ei tohiks nagu loopida... ja üldse, laulja ei saa minna lennukist otse lavale.”

ERPi teiseks spetsialiteediks on keerulised eriprojektid, matkad rasketes oludes (mäed, kõrbed, sõjapiirkonnad), Aasia maad. No Canary islands!

ERPi klientide hulgas on: Jaapani taiko-ansambel “Kodô”, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Eesti Rahvusooper, Eesti Rahvusmeeskoor RAM, ansambel “Hortus Musicus”, kammerorkester “Kremerata Baltica”, segakoor “Latvija”, dirigendid Andres Mustonen, Neeme Järvi, Kristjan Järvi, reisiprojektid “Siiditee Tuur 2007”, “Arktika-Antarktika 2010”, “African Round”, “Siber-Mongoolia” ja muud ekspeditsioonilaadsed ektreemturismi projektid.

 

Eksklusiivsed individuaalreisid

Imagetext       Imagetext       Imagetext

Imagetext      Imagetext

Imagetext        Imagetext        Imagetext

      Imagetext      Imagetext      Imagetext
Kliki pildil, et alla laadida suur foto.

Eripakkumine 2019 – Põhja-Korea: lennupiletid, hotellid ja viisad

Imagetext  Imagetext  Imagetext

Fotod: P Vähi / ERP
 

Kontaktid

ERP
Postiaadress: Estonia pst 4, Tallinn 10148

Tiina Jokinen, tegevjuht 50 93766 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Kadri Kiis, finantsjuht 56 55656 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Olavi Sööt, reisikorraldaja, logistika 56 59767 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Mehis Kivilo, reisikorraldus, võtmekliendid This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Eva-Maria Eensalu, reisikorralddaja 51 12123 This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
InEnglish

ImagetextANCIENT CULTURES
OF FORGOTTEN TIBET

Exploring the Greater Himalayas of Kinnaur, Spiti, Lahaul & Kangra. During the journey, His Holiness the Dalai Lama will give a 2 day teaching and confer the Avalakotieshvera initiation (Chenrezig wangchen) at the Sakya monastery in Kaza. Time to reflect and cultivate loving-kindness and compassion to attain inner and outer peace.

 

ImagetextTibet today has captured world imagination like never before. That Tibet is an integral part of China is an irrefutable fact. His Holiness has given up any thought of complete independence. He merely expects that Tibetans be provided autonomy of their culture and religion. Sadly almost all history and culture of Tibet in Tibet is by now destroyed by the Chinese.
But, Buddhism in the Himalayas began with Guru Padmasambhava the great Indian tantric and it all began in Spiti. During our journey we explore this land which is ‘Forgotten Tibet’. His Holiness has many times stated that if he is allowed to retire, he would like to spend the balance of his life in Tabo because this is closest to his memories of Tibet and this is the birth place of Tibetan Buddhism.
Join us for an intimate experience with the people, the culture, the land and the greatest living teacher of Tibetan Buddhism. This is a journey of solidarity for the Tibetans living in exile from the last 50 years.

Tour program

July 1st – 19th, 2009

July 2nd: arrival in Delhi in the midnight (night of July 1st)

Garland welcome and transfer with assistance to pre-booked hotel. Morning rest and recuperate from long flight. Those with energy can take a stroll around the area near the hotel which boasts café, bookstores and local bazaars. Afternoon sightseeing of Old and New Delhi including a rickshaw ride through the old Chandani Chowk bazaar. Overnight in the hotel.

July 3rd: Delhi–Chandigarh–Shimla

Transfer to the train station for the Shatabadi Express to Chandigarh (deparfture 7.40 am / arrival 11.10 am). Drive to Shimla, the famous British hill station. Rest of afternoon, evening free on the mall. Overnight in the hotel.

July 4th: Shimla–Sarahan (174 km / 7 h)

Early morning breakfast, drive to the base of Jhaku (Hanuman) temple. It is a short 15 min climb uphill on well laid-out steps to the temple. Then we drive to Sarahan, a beautiful village surrounded by apple orchards and dominated by Shrikhand Mahadev Peak (5155 m) which resembles the Shiva lingam. We visit the Bhimakali temple, a wonderful mixture of Buddhist and Hindu architecture. It is very sacred to both communities. The Bhimakali goddess idol is approximately 200 years old. Overnight in the hotel.

July 5th: Sarahan–Sangla (155 km / 6h)

Sangla valley, also known as Baspa valley, is by far the most beautiful valley of Himachal Pradesh, full of wooded slopes and surrounded by green fields and high mountain peaks as far away as Chitkul, the last inhabited village in this valley. After settling into our deluxe camp, walk across foot bridge to the enchanting village of Bisteri. Overnight in the camp.

July 6th: Sangla–Kalpa (40 km / 2h)

Drive to Kalpa enroute visit Rakcham and Kamru villages in the Sangla valley. Looming above Kalpa village is the impressive Mt.Kinner Kailash(6050M/19850 feet). Arrive in time for lunch. Afternoon walk the Old Hindustan Road to Roghi Village. Overnight at the beautiful Kalpa Villa, situated at the base of Mt Kinner Kailash. Overnight in the Hotel.

July 7th: Kalpa

Full day for walking the ancient and exquisite villages of Chitkul, Chini, Peo, Kothi, Pangi and Telangi. Overnight in the hotel.

July 8th: Kalpa–Nako

The village of Nako lies at an altitude of 3625 m, high above the last stretch of the Spiti valley. It was once a very important centre of Buddhism in the region. There are at least seven temples belonging to different periods between the 11th and 12th centuries distributed all over the village, including a monastic complex on its western edge. Boasting four temples and a number of additional buildings, this complex preserves the earliest artistic heritage. The austere and unornamented exteriors of the buildings give little hint of the important artistic and religious legacy that lies within the walls. Overnight in the camp.

July 9th: Nako–Tabo (69kms / 2–3h)

Today we enter the Spiti valley. Geographically and archeologically, Spiti is a living museum. The mountains are devoid of any vegetation due to erosion by wind, sun and snow over thousands of years.
Our vehicles climb up to the village of Tabo (3050 m). Built in the year 996 AD, the Chos Khor monastery at Tabo is the largest monastery in Spiti and one of the few remaining examples of the golden period of Buddhist culture in the Himalayan region. The wall frescos of the monastery are comparable in their antiquity and quality to those of the Ajanta caves, hence they are called the Ajanta of the Himalayas. It houses more than 100 lamas, a large number of scriptures and pieces of art, wall paintings, thangkas and stucco. This monastery follows the Dalai Lama’s sector of Buddhism. We will reach Tabo for lunch. In the afternoon and evening we will visit the Monastery and village. Overnight in the hotel.

July 10th: Tabo–Lhalung–Dankar–Kaza (74km / 6h)

Rise early if you want to join the monks in morning puja at Tabo monastery (5 min walk through the village).
We drive to Lhalung which is 14 km from the main road in Lingthi valley. It is a magnificent village of 45 houses. In this village stands the second most interesting monastery of Spiti. The compound consists of 5 buildings. At some spots fragmentary remains of a wall encircling all the buildings can be found. The monastic site of Lhalung once consisted of nine temples. Together with the usually rich interior of Lhalung’s main chapel and the fact that the building of the temples is also attributed to Rinchen Zangpo, it may suggest that the temple site of Lhalung, like Tabo, was designed as a Chokhor site, a place for learning and debate as opposed to a simple chapel for worship by the local people.
We drive onward to Dhankar, the ancient capital of Spiti. Dhankar gompa (3800 m) was built in the 12th century. This hilltop fort dominates the scene and once served as a jail. It contains more that 160 scriptures of lamas and Buddhists in the Bhoti language. A statue of dhyani-Buddha consisting of four complete figures seated back to back is the main attraction of this four to five century-old monastery. Unfortunately, the ancient gompa, situated on the very edge of the peak, is deteriorating. His Holiness the Dalai Lama inaugurated the nearby temple in June 2004. Overnight in the hotel.

ImagetextJuly 11th: Kaza–Ki–Kibber–Gete

Morning attend the teachings by His Holiness the Dalai Lama: Avalakotieshvera initiation (Chenrezig wangchen). Afternoon, visit the ancient Ki and Kibber gompas and the village of Gete, which are among the highest inhabited villages in the world. Overnight in the hotel.

July 12th: Kaza

Morning attend the final teachings by His Holiness the Dalai Lama: Avalakotieshvera Initiation (Chenrezig wangchen). Afternoon explore Kaza town. Overnight in the hotel.

July 13th: Kunzum pass–Rohtang pass–Manali

Morning drive over the famous Kunzum pass, enroute visit Lahaul valley, between Kunzum and Rohtang. The drive offers magnificent views. Continue to Manali over Rohtang la (3980 m). At Rohtang pass we relax and enjoy the breath-taking beauty, with a hot cup of tea. Overnight in the Hotel.

July 14th: Manali

Explore the picturesque Valley of Gods at Manali and Nagar. An easy day of strolling around Manali. Visit Dhungri temple (also known as Hadimba temple by locals) and quaint village of Nagar with its many ancient temples, including the 11th– 12th century temple Gauri and the Tripura Sundri Devi temple. Overnight in the hotel.

July 15th: Manali–Kullu–Bir–Baijnath–Palampur 180 km

Drive through Kullu to Kangra – the Valley of Temples. We visit the most ancient / oldest existing Shiva temples at Baijnath. Overnight in the hotel.

July 16th: Taragarh

We start with a visit to Bir, a predominantly Buddhist town with some nice new monasteries. Just below the village, a road to the west leads to a tiny Tibetan settlement with a fine gompa which belongs to the nyingma order of Tibetan Buddhism. It is a beautiful and peaceful location. The monks, who are not used to visitors, are very friendly. Many peaks between 3500–5000 m of the Dhauladhar are clearly visible from here. Baijnath (5km) is a pleasant little town surrounded by tea plantations and the Dhauladhar range. It is the village with the oldest existing Shiva temple. Just below the village is the Tashijong gompa, which is the focus of a small Tibetan community who hail from Kham province in Tibet. This fine gompa also belongs to the nyingma order of Tibetan Buddhism. We will visit the Sherabling monastery and hear the award-winning chants of the monks (2003 Grammy Award Winner for Best Traditional World Music Album). Sherabling monastery is nestled in the gentle pine-forested foothills of northern India’s Kangra Valley, the seat of its founder His Eminence Ti Situpa XII, a leading Tibetan Buddhist teacher and peace campaigner. Here the monks perform prayer ceremonies as part of their daily lives, originating many centuries ago in the great Buddhists monasteries of Tibet. The monks begin their day with the Lineage Prayer, offering respect to a line of great meditation practitioners going back as far as the 7th century. The Mahakala ceremony is the part of each day’s closing ritual in which the monks ask for purification and dedicate their blessings to all sentient creatures. We will attend the evening chants beginning at approximately 3 pm. Overnight in the hotel.

July 17th: Taragarh–Norbulingka–Dharamsala (McLeod Gang) 40km

Enroute we visit the Institute of Tibetan Arts and Handicrafts in Norbulingka. Upon arrival, we visit the center of Tibetan Medicines and Astrology, time permitting. Afternoon attend puja at the Karmapa monastery . Evening you are free to explore the Tibetan markets. Overnight in the hotel.

July 18th: Dharamsala–Amritsar (175km / 5h)

Early morning (6 am) walk to the Dalai Lama’s monastery to attend the monk’s puja, afterwards circumambulate the monastery complex along with the locals. Return to hotel for breakfast. After breakfast, we drive to Amritsar, the Himalayan foothills called the Shivaliks. After lunch we visit the Golden Temple of the Sikhs. We will circumambulate the temple, stopping periodically for moments of quite reflection. The temple is like a small community, filled with many different activities. We will visit the kitchen where free meals are prepared by volunteers throughout the day, the temple where the sacred scriptures are read aloud 24/7 non stop and observe devotional rituals. We return to the temple in the evening for the closing ceremony. Overnight in the hotel.

July 19 Amritsar–Delhi–home

Morning independent. Transfer to airport for flight IT 4927 departing 1.45 pm, arriving 3.15 pm in Delhi. Transfer to hotel near airport for wash, change. Dinner and late night transfer to international airport for flight home back to Europe or USA.

Hotels used or similar:
Delhi – Hotel Connaught 3* / city center
Shimla – East Bourne 3*
Sarahan – Srikhand (standard hotel run by the government)
Sangla – Camp (basic & simple with beds and attached toilets)
Kalpa – Kinnaur Villa (basic & simple hotel)
Nako – Nako Camp (basic & simple)
Tabo – Guest House (basic & simple)
Kaza – Spiti Sarai (basic & simple guest house)
Manali – Hotel Banon Resort 3* Hill Resort
Taragarh – Taragarh Palace-Heritage
Dharamsala – Asia Health Resort 3*
Amritsar – Ritz Plaza 3*
Delhi – Ashok Country Resort 4* (near airport)

Service includes:
18 nights accommodation in hotels (standard room) on bed & breakfast basis except at Sarahan, Sagla, Kalpa, Nako, Tabo & Kaza which will be on full board basis, accommodation at end in Delhi is for wash & change and dinner before departure. All overland journeys including arrival / departure transfers and sightseeing using good condition Jeep/car, entrance fees to monasteries/monuments/ temples, local guides during the visit of all important places, train fare from Delhi to Chandigarh in a/c chair car, assistance on arrival / departure transfers & garland welcome on arrival in India.

Discovery Journeys India Pvt Ltd
Chapri House, 88, Sector - 23, HUDA
Gurgaon 122017, Haryana (New Delhi Suburb)
Tel: +91 124 4073072, +91 124 4072966, +91 124 4076965
Fax: +91 124 2368604
E-mail: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.  or This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Website: www.india-discovery.com

ImagetextBHUTANI-EESTI SÕPRUSÜHING

BHUTAN-ESTONIA FRIENDSHIP ASSOCIATION

Two small countries worlds apart and yet so close.

 

Kultuurivahetus ja suhete arendamine, rahvadiplomaatia, kontsertide ja loengute korraldus. Bhutani kui haruldase ühiskonna hoidmine ja toetamine.

Imagetext   Imagetext   Imagetext

Eesti-Bhutani Sõprusühingult on artistidel võimalus taotleda jooksvalt stipendiume loometegevuse ja pedagoogiliste oskuste arendamiseks, mis seonduvad Bhutani ja orientaalse muusika ning kaunite kunstidega või nende toetamisega ning sidumisega lääne kultuuriga.
Avaldused vabas vormis esitada kirjalikult või telefoni teel: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. , +(372) 50 93766 

ImagetextBHUTAN TOURS

Exclusive individual tour. Our team has nearly ten years of experience in assisting of Bhutan travels. 

 

We are ready to extend our wide expertise of Bhutan tours in co-operation with the leading tour operators of the Himalayan Kingdom.

Imagetext   Imagetext

Imagetext   Imagetext   Imagetext

Imagetext   Imagetext

Photos: P Vähi / ERP

Prices from 3,390 EUR

About Bhutan see also http://www.reisimaailm.ee/index.php?id=reisikiri&kiri=5

player Bhutanese traditional music: Melue Thobpa, fragm, mono, mp3, 95 sec

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

ImagetextARKTIKA-ANTARKTIKA 2010

BLOGI IV:
TULEMAA JA ANTARKTIKA

Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” kulgetakse läbi 16 riigi, mööda Pan-Ameerika trassile jäävaid kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod – Peeter Vähi)
Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.

Vaata ka Blogi I: Põhja-Ameerika
Vaata ka Blogi II: Kesk-Ameerika
Vaata ka Blogi III: Lõuna-Ameerika

EttevalmistusAugSeptOktNovDets

N 2 dets: El Calafate – El Cerrito – Esperanza – Güer Aike – Río Gallegos – sisenemine Tšiili – Punta Delgada – üle Magalhãesi väina Tulemaale – sisenemine Argentinasse – Río Grande – Ushuaia; päikesetõus 5:35, loojang 21:51; õhurõhk 950−996 mbar, valdavalt pilves, vihm, lumesadu, 2−11 °C; kõrgus merepinnast 0−870 m; 852 km

Tulemaale jõuame pooletunnise praamireisiga üle Magalhãesi väina. Magalhãesi? Jah, oli aasta 1521, mil Portugali maadeavastaja (sedapuhku küll Hispaania, õigemini Aragóni ja Kastiilia kuninga Carlos I teenistuses) Fernão de Magalhães ja tema meeskond läbisid väina, mis ühendab kahte ookeani Ameerika lõunaotsas. Väina lõunakaldal nägi Magalhães põliselanike lõkkekumasid ning arvas, et on avastanud hüpoteetilise lõunamandri. Olgu avastusega nagu on, ent nähtud maa kannab lõkketulede tõttu tänini Tierra del Fuego (peasaare ametlik nimi on Isla Grande de Tierra del Fuego) ehk Tulemaa nime. Ning väin Magalhãesi nime.
Loodus muutub saarel kiiresti. Esialgu jätkuvad samasugused rohumaad nagu mujalgi Patagoonia lõunaosas. Edasi, Atlandi-poolsel kaldaribal kasvab üllatavalt lopsakas mets, kuid pooled puud on surnud ning tekitavad emotsiooni, mis on tuttav mõnedelt Caspar David Friedrichi morbiidseid maastikke kujutavatelt maalidelt. Saare lõunaosas sõidame taas mägede vahel, milliseid võiks tinglikult pidada Andide jätkuks. Mäed pole küll teab mis kõrged, kuid on kaetud lumega ning kaljused tipud on üpris teravad.

Erinevalt paljudest teistest Ameerika piirkondadest pole Tulemaal säilinud põliselanikkonda. Yagán-indiaanlaste (yaghan, yámana) 10 000 aastat kestnud tsivilisatsiooni hääbumine on eelkõige seotud valgete poolt sissetoodud haigustega (leetrid, tüüfus, läkaköha, rõuged). Olgu siinkohal ilmekaks näiteks yagán-indiaanlaste arvu järk-järguline vähenemine aastate lõikes: 1880. aastal 3000, 1884. aastal 1000, 1899. aastal 200 ja 1933. aastal ainult 40. Veel 5 aastat tagasi eksisteeris yagáni kõnekeel, sest elus olid kaks viimast yagáni vanatädi. 12. oktoobril 2005 lahkus üks neist 84-aastasena siit ilmast ning teadaolevalt elab hetkel veel viimane yagán − 82-aastane Cristina Calderón, hüüdnimega Abuela (‘vanaema’), kuid tal pole enam võimalust kellegagi suhelda oma emakeeles.
Tunamullu kirjutasin raamatu “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit”, see lõppes sõnadega “vajan aega harjumiseks mõttega, et pöördumatult on möödas aeg, mil kõik aasialased veel ei pürginud maailmakodanikuks, vaid uiguur oli uiguur, kirgiis oli kirgiis, pärslane oli pärslane ja kurd oli kurd.” Loomulikult oli see öeldud minoorse alatooniga. Kuid... miljonid uiguurid, kirgiisid, pärslased ja kurdid eksisteerivad endiselt, kuigi on ehk kaotanud mõnevõrra oma kunagisest identiteedist. Enamikest Tšiili ja Argentina põliselanikest pole aga alles ei identiteeti, keelt ega inimesi. On vaid lünklikud mälestused.

Õhtul kohtume uue vahetusmeeskonnaga − Kristjani ja Marjega. Varasematel meeskonnavahetustel on kujunenud tavaks, et vanade reisikaaslaste ärasaatmine ja uute vastuvõtmine on toimunud tavapärasest pidulikuma õhtusöögi käigus, ent täna on kõik väsinud. Ühed pikast lennureisist ja ajavahest, teised 852-kilomeetrisest loksumisest teedel. Ain, Hannes ja Hašš annavad siiski mõttelise teatepulga uutele liikmetele üle.

R 3 dets: Ushuaia – lahkumine laeval “Fram” – Magalhãesi väin; päikesetõus 4:55; õhurõhk 986−1001 mbar, suhteline õhuniiskus 87%, vihm, 2−8 °C; 195 km

Tänaseks oleme kavandanud meeskonna jagamise kolmeks. Ain, Hannes, Aivo ja Tiina teevad Ushuaiast väljasõidu 85 kilomeetri kaugusele estanciasse, kus asub mereloomade uurimise keskus ja muuseum. Marje sooviks välja magada pikast lennureisist ja ajavahest tekkinud unevõlga. Hašš, Leonid, Kristjan ja mina kavatseme teha väikese matka ning ronida ühele umbes 900-meetrisele lumisele mäetipule. Paraku kujuneb reaalsus teistsuguseks. Unevõlg unevõlaks, inimorganism ei harju ajavahega ühe päevaga − Marje on ärkvel juba hommikul kell 5 ning on valmis minema kuhu iganes. Mäkketõus osutub võimatuks või vähemalt mõttetuks, sest hommikul on kogu Ushuaia ning selle ümbrus tihedas udus ning ühtki mäetippu pole näha. Ja niisiis otsustame kõik mereloomade uurimiskeskuse ning muuseumi − Acatushuni − kasuks. Keskusele pani kunagi aluse oma ala üks suurimaid autoriteete Nataly Goodall. Millega siin siis tegeldakse? Kuigi legendaarne vanaproua Goodall on veel tänagi heas vormis, jätkavad tööd tema õpilased ning sama ala spetsialistid mitmelt poolt maailmast. Kogutakse mereloomade luid Tulemaalt (eelkõige San Sebastiáni lahest) ja selle ümbrusest. Need puhastatakse, säilitakse, katalogiseeritakse. Komplekteeritakse skelette, tegeldakse teadustööga. Siin on näha mitut liiki vaalade, delfiinide, hüljeste, pingviinide ja teiste mereloomade luustikke. Paljude ülikoolide bioloogia, veterinaaria ja muude erialade lõpetajad tulevad siia järelkoolitusele.
Kell 5 pärastlõunal jõuame sadamasse, sest kaks tundi hiljem väljub “Fram”. Leonid on äkitselt kusagile kadunud, puudub võimalus talle isegi “head aega” öelda. Kuid hüvastijätt ülejäänud seniste reisikaaslaste Aini, Hannese ja Haššiga kujuneb ülisüdamlikuks. Kuigi “Fram” seisab kai ääres sadamahoonest paari kaabeltau kaugusel, näeme siiski, et NORTH 1 ja SOUTH 1, samuti Ain, Hannes ja Hašš ei lahku sadamast ning ootavad ära kuni “Fram” hiivab ankru. Täpselt kell 7 lehvitame hüvastijätuks, ja siis... NORTH 1 ja SOUTH 1 kaugtuled hakkavad vilkuma ning signaalid hüüdma − see on omamoodi saluut, pisarateni liigutav.

Sellega võime lugeda ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” autoreisi osa tinglikult lõppenuks ja siinkohal oleks ehk paras aeg teha väike vahekokkuvõte. Tänaseks oleme reisil olnud 97 päeva ning läbinud 32 000 kilomeetrit (arvestamata lennu- ja praamireise ning jalgsimatku), mis teeb keskmiselt umbes 330 km päevas. Keskmine kütusekulu on olnud 11,9 liitrit 100 kilomeetri kohta. Seega on kahe maasturi peale kokku kulunud üle 7600 liitri diislikütust.
Arvestades marsruudi raskust võime öelda, et Land Cruiserid on üldiselt väga hästi vastu pidanud, tõsisemaid rikkeid pole esinenud. Vaid kahel korral on purunenud rehv ning kahel korral on eessõitva veoauto rataste alt paiskunud õhku kivi, tekitades esiklaasi mõra, samuti on tunda piduriklotside kulumist. Tegelikult pole autoreis päriselt lõppenud, sest Ain, Hannes ja Hašš sõidavad veel Punta Arenasesse ning paigutavad meid truult teeninud sõiduriistad taas merekonteineritesse, et need võiksid alustada ligi poolteist kuud kestvat merereisi Tallinna poole.

Koolipõlves kuulusid reisikirjad mu lemmikkirjanduse hulka. Muuhulgas lugesin James Cooki, Fridtjof Nanseni, Roald Amundseni, Sir Robert Falcon Scotti ja teiste vaprate meeste polaarekspeditsioonide kirjeldusi. “Frami” meeskonna seiklused ja võitlused ellujäämise nimel panid mu fantaasia tööle, kuid ma poleks isegi julgenud unistada, et kunagi astun ka ise “Frami” nime kandva polaarlaeva pardale. Sõita päriselt Antarktikasse − selline mõte tekkis esmakordselt paarkümmend aastat tagasi, kuid toona tundus säärane idee olevat peaaegu võrdne sooviga lennata Kuule. Ajad muutuvad, täna seisame koos Aivo, Kristjani, Marje ja Tiinaga laevatekil ning oleme taevastele jõududele ja saatusele tänulikud antud võimaluse eest.

Alates laeva pardale asumise hetkest oleme muu maailmaga e-ühenduses üksnes SATi kaudu. Paraku on SAT-internet aeglane ja kallis, mistõttu jõuavad käesoleva blogi Antarktika sissekanded serverisse mõningase hilinemisega.
Aga nüüd paar sõna ka laevast. Selle nimi pärineb polaarlaevalt, millel legendaarne Norra meresõitja Fridtjof Nansen sooritas aastatel 1893−1896 katse jõuda koos triiviva jääga Põhjapoolusele, jõudes veidi kaugemale põhjalaiusest 86°. “Frami” teise ekspeditsiooni (1898−1902) sihiks oli Gröönimaa põhjaosa kaardistamine ning kolmas ekspeditsioon (1910−1912) päädis Amundseni ja tema nelja kaaslase jõudmisega lõunapoolusele. Meie “Fram” on uus (valminud 2007) ja sõidab Norra lipu all. Ta pole küll suuruselt kaugelti võrreldav hiiglaslike kruiisilaevadega, kuid piisavalt mugav. Kaptenisild on täis kaasaegset elektroonikat ja navigatsiooniseadmeid, päästevarustus on ajakohane. Ülemisel tekil on kaks väikest vabaõhubasseini (pigem suurt vanni) ja mõned treeningumasinad, laevalt ei puudu ka soome saun. Lisaks laeva meeskonnale on pardal veel ekspeditsiooni-team, mis koosneb bioloogidest, geoloogidest, ajaloolastest, geograafidest, ornitoloogidest, keskkonnauurijatest, lisaks fotograafid, filmioperaatorid, kirjanikud ja lihtsalt loodushuvilised − kokku 218 inimest. Sakslased, austerlased, ameeriklased, mehhiklased, hiinlased, norrakad, hollandlased, filipiinlased, bulgaarlased, argentiinlased...
Paar tundi peale laeva väljumist kostab laeva kõigist valjuhäälditest hädasignaal. Kõigil kästakse kiiresti selga panna soojad riided ja ilmuda välistekile. Mis on juhtunud? Kas mõni tõsisem hädaoht? Õnneks on tegemist vaid õppusega välistamaks peataolekut võimaliku tõelise katastroofi korral.

L 4 dets: Magalhãesi väin – Beagle’i väin – Punta Arenas; päikesetõus 5:25, loojang 21:33; valdavalt pilves, vähene vihm, õhurõhk 998−1004 mbar

ImagetextÖösel kella 4 paiku ärkan üles tugeva kolina peale. Kapiuksed kajutis paiskuvad valla, vähesed lauanõud liiguvad laual edasi-tagasi, veepudelid kukuvad kajutipõrandale. On hea, et laual ja riiulitel on umbes sentimeetrikõrgused servad, mis takistavad asjadel maha libisemast. Igaks juhuks tõusen koikult ning panen vähemalt läpaka kindlamasse kohta, et see mõne tugevama laine korral laualt maha ei prantsataks. Hommikuks on meri jälle rahulik ning “Fram” kulgeb vaikselt mööda suhteliselt tasast veepinda.

Saame Ainilt ja Hanneselt SMSi, et Ushuaias on maha sadanud paks lumi ja linn on täis töötavaid lumesahkasid.

Enne lõunamandri suunas teeleasumist teeb “Fram” pikema peatuse veel Punta Arenases. Esialgse plaani kohaselt peaksime sinna jõudma kell 19, kuid kapten teeb kõik selleks, et randuda kaks tundi varem, sest ilmaprognoos lubab õhtuks taas tormi ning sel juhul laeva sadamasse ei lasta.
Tuul küll tugevneb märgatavalt, ent päris torm jääb tulemata. Teeme õhtul sadama piirkonnas ja linnasüdames jalutuskäigu. Kunagi, enne Panamá kanali rajamist, oli Punta Arenase sadam Tšiili üks tähtsamaid, olles sõlmpunktiks laevadele, mis kulgesid Vaikse ja Atlandi ookeani vahel. Tänaseks on Punta Arenase sadama tähtsus taandunud, kuid ta on endiselt jäänud üheks oluliseks Antarktika ekspeditsioonide alguspunktiks.

P 5 dets: Punta Arenas; päikesetõus 4:28, loojang 20:31; õhurõhk 987−989 mbar

Soovides pakkuda kehale piisavat füüsilist koormust, veedame märkimisväärse osa laeval viibitud ajast treeningumasinatel, vabaõhubasseinis (ehk -vannis) ja saunas. Kuigi − nagu juba eespool öeldud − laeva pardal on üle 200 inimese, on meie reisiseltskond peaaegu ainus veeprotseduuride regulaarne kasutaja. Olles pardal juba kolmandat päeva, olen seni leiliruumis näinud vaid Kristjanit ja Aivot. Tunneme sellest erilist naudingut, sest viimati saime saunas käia oktoobris Cartagenas. Muide, kuigi viibisime Cartagenas 10 päeva, ei juhtunud me ka sealse hotelli saunas nägema kedagi väljastpoolt oma reisiseltskonda. Sauna − see on eelkõige ikka soome ja eesti kultuuri osa, mis pole sedavõrd kodunenud teistes maailmajagudes.

Vahepeal on praamiga üle Magalhãesi väina Punta Arenasesse jõudnud ka Ain, Hannes ja Hašš. Õhtul kell 8 võime näha ebatavalist pilti − sadamakaile täpselt “Frami” kõrvale on pargitud NORTH 1 ja SOUTH 1. Vaevalt oleks see võimalik mõnes Euroopa riigis, küll aga siin (muidugi tänu sadama valveülema erilisele vastutulelikkusele). Ain, Hannes ja Hašš jäävadki kuni tänase kuupäeva viimaste minutiteni meie külalistena “Frami” pardale. Õhtusöök on mitmekesine, lisaks kambüüsis valmistatule panevad külalised lauale omapoolse väärika kingitusena keedetud hiigelkrabi.

E 6 dets: Magalhãesi väin – Gabrieli väin – Magdalena saar – Agostino fjord – Tulemaa; päikesetõus 4:27, loojang 20:33; õhurõhk 986−990 mbar, lumesadu, rahe

Hommikul kella kuueks on laev jõudnud inimasustuseta Magdalena saare juurde. Oleme juba jalga tõmmanud veekindlad püksid ja pannud selga soojad joped, et minna saarele tutvuma sealse Magalhãesi pingviinide (Magellanic penguin) kolooniaga. Maaleminek toimub nelja 8-kohalise polarCirkel paadiga. Kuid randumine lükatakse edasi, sest ilm on liiga tormine nii väikeste paatide jaoks. Möödub pool tundi, tund, poolteist... Ekspeditsiooni juht teatab, et endiselt puhub kirdetuul kiirusega üle 30 m/sek ning paadiga randumine on võimatu. Saare külastamine jääb sel korral ära. Lõunamerel seilates tuleb valmis olla igasugusteks muutusteks ning plaanide kohandamiseks vastavalt hetke ilmastikuoludele.

Lõunakaares paistavad lumega kaetud mäed, mis samuti kannavad Magalhãesi nime (Magallanes). Varemalt elasid siin alacalufe ja tehuelche indiaani hõimud, kes elatusid kalapüügist, küttimisest ja korilusest. Tänaseks on nad väljasuremise äärel. Lisaks nimetatutele elavad siin veel vaid üksikud ona ja haushi hõimude esindajad.

Pardal viibivad teadlased peavad loenguid erinevatel Antarktika ja Tulemaaga seotud teemadel. Kõigist neist ei jõua osa võtta, täna piirdun Miguel Rubio Godoy loenguga “The Exploration of Terra Australis”. Siinkohal oleks ehk sobiv esitada lühike kokkuvõte lõunamandri avastamise ajaloost, eelkõige kuuldud loengu põhjal, kuid mõningate täiendustega varem loetust.
Uskumus Terra Australise olemasolusse eksisteeris juba Ptolemaiose (kreeka k Κλαύδιος Πτολεμαίος, ca 83−161) ajal. Kreeka geograaf oletas, et peab eksisteerima mingisugune maismaa mass lõunas, mis balansseeriks Maa põhjaosas oleva maismaa. Suurt lõunamandrit kujutati mitmetel kaartidel. Isegi XVII sajandi lõpul, kui oli selgunud, et Lõuna-Ameerika ja Austraalia pole oletatava Terra Australise osad, uskusid geograafid lõunamandri olevat tegelikust palju suurema. 17. jaanuaril 1773 ületasid kapten James Cooki laevad “Resolution” ja “Adventure” lõunapolaarjoone. Cook jõudis mandrist 121 km kaugusele, edasiliikumist takistas jää. Esimesed tõestatud lõunamandri nägemised on seotud kolme maadeavastajaga aastal 1820: Thaddeus von Bellingshausen (Vene imperaatorliku laevastiku kapten), Edward Bransfield (Briti kuningliku laevastiku kapten) ja Nathaniel Palmer (Ameerika hülgekütt). Bellingshausen nägi Antarktikat 27. jaanuaril 1820, 3 päeva enne Bransfieldi ja 10 kuud enne Palmerit. Kahest laevast koosnev ekspeditsioon, mida juhtisid Bellingshausen ja Lazarev, jõudsid Antarktise mandrist 32 km kaugusele ja nägid seal jäävälja. Esimene randumine mandril on seotud Ameerika hülgeküti John Davise nimega ning see leidis aset 7. veebruaril 1821, kuigi seda fakti on ka vaidlustatud. James Clark Ross läbis lahe, mida me tunneme Rossi merena ja avastas Rossi saare aastal 1841. Ta seilas paralleelselt hiiglasliku seinaga, mida nimetatakse Rossi šelfiliustikuks. Mount Erebus ja Mount Terror on oma nimed saanud tema ekspeditsiooni laevade “Erebus” ja “Terror” järgi. Nimrodi ekspeditsioon, mida juhtis Ernest Shackleton aastal 1907, tõusis esimesena Mount Erebusele ja jõudis lõuna magnetpoolusele. Shackleton ja tema kolm ekspeditsioonikaaslast ületasid esimestena Rossi šelfiliustiku ja Transantarktika aheliku ning astusid esimestena South Polar Plateaule. Norralase Roald Amundseni ekspeditsioon laevalt “Fram” jõudis esimesena Lõunapoolusele 14. detsembril 1911, kasutades teed Vaalade lahest. Kuu hiljem jõudis poolusele kapten Scotti traagiliselt lõppenud ekspeditsioon.

Loengu lõpuks on laev tugevalt kreenis pakpoordi. Sedavõrd kreenis, et Marje kolmandal tekil asuva kajuti illuminaator on vee piiril. Seinalt tuge otsides jõuan oma kajutisse. Kuna see asub laeva tüürpoordi ahtriosas, siis minu kajutist, vastupidiselt Marje omale, avaneb vaade taevasse. Põrand on täis veepudeleid ja muud kraami, mis on külgkalde tõttu riiulitelt ja laualt maha pudenenud. Tuule kiirus on tõusnud 39,4 meetrini sekundis (≈ 80 sõlme), iiliti isegi rohkem. Olen veendunud, et see on tugevaim torm, mida olen elus kogenud. Võrdluseks: Eestis “sajandi tormiks” ristitud 1967. aasta augustiraju, mis viis 800 000 m² katuseid, lõhkus 40 000 m² aknaid, kiskus puruks enam kui 6000 kilomeetrit elektri- ja sidetraate ning murdis maha 3 miljonit tihumeetrit metsa, oli isegi leebem, tuule kiirus oli siis 30 meetrit sekindis ja tugevaimaks puhanguks registreeriti 35 m/s.
Laeva pikiõõtsumine on tugev, kuid külgõõtsumine imekspandavalt väike. Küllap on “Framil” head külgstabilisaatorid.
Võtan kaasa fotokaamera ning lähen ülemisele välistekile. Jõuan teha paar pilti enne kui ilm täiesti ära pöörab. Siseneme kitsasse Gabrieli väina ja ühtlasi udupilve, vihm asendub lume ja rahega. Valjuhäälditest kõlab kapteni hääl, ta hoiatab reisijaid, keelab minna välistekile ning räägib midagi uste ohtlikkusest. Mida täpselt, ei saagi aru, sest kapteni sõnad jäävad valjuselt alla tuule ulgumisele. Hoiatusest oleks olnud kasu veel 3−4 minutit tagasi, kuid nüüd, mil välistekil on kümmekond inimest... Enam ei saa teha ühtki sammu, tuleb kinni hoida kinni piirdest, trossist või mõnest muust kindlast asjast. Teise käega hoian kinni suusamütsi, vastasel korral rebiks torm selle otsemaid peast. Rihmad, millega olid seina külge kinnitatud toolid, on läinud katki ning tuul sõidutab toole tekil edasi-tagasi. Jälgin lendlevaid toole ning parem jalg on valmis võtma sisse kaitsepositsiooni, kui mõni tool peaks lendama mu suunas. Torm puhkes sedavõrd äkki, et inimesed ei taibanud aegsasti tekilt lahkuda. Püütakse hoiduda mingi asja varju ning sellest kõvasti kinni hoida. Olen parajasti kohas, mis asub trepist 5−6 meetri kaugusel. Võtan mõttes hoogu ning teen kuus pikka kiiret jooksusammu intuitiivse arvestusega, et jooksva inimese inerts on suurem ning tuul ei rebi mind jalust maha. Arvestus on peaaegu õige, kuigi libisen kergelt, jään siiski püsti ning jõuan täpselt trepini, kus saan juba haarata käsipuust, laskuda ühe teki võrra allapoole ja peituda tuulevarju. Jah, siin tuleb omandada oskusi, mida ei lähe tarvis Virtsu ja Kuivastu vahelisel praamil.

T 7 dets: Garibaldi fjord – Beagle’i väin ja liustikud – Puerto Williams; päikesetõus 4:03, loojang 21:02, õhurõhk 984−988 mbar, vahelduv pilvitus

Kui ööl vastu laupäeva püüdsin kajutis sülearvuti, pudelid ja muud asjad paigutada nõnda, et need laeva kõikumisel maha ei kukuks, siis täna öösel on see lootusetu. Esemed, mis võivad kukkumisel puruneda, tõstan laualt ja riiulitelt põrandale. Naaberkajutist kostab tugevat klaasiklirinat, miski vist purunes.
Hommikul avaneb kajutiaknast fantastiline vaade Garibaldi fjordi kallastele ning sealsetele liustikele. Edasi läbime Beagle’i väina, mis on 150 miili pikk ja kitsamates kohtades 3 miili lai. Väin on nime saanud Charles Darwini laeva järgi ning eraldab Tulemaad lõunapoolsetest saartest. Mäenõlvadelt langevad alla liustikukeeled, mis kannavad Euroopa riikide nimesid (Hispaania, Saksa, Prantsuse, Itaalia jne). Siin elavad merilõvid, pingviinid, kormoranid. Vaatamata rasketele klimaatilistele tingimustele on enam kui 8000 aasta jooksul neid paiku asustanud 3 indiaani hõimu. Kui aga siia saabusid vaalapüüdjad põhjast ning XIX sajandil ka esimesed eurooplased, olid põliselanike päevad peagi loetud.

Meenutame eilset ja öist tormi. Otseseid merehaiguse tunnuseid pole kellelgi õnneks ilmnenud. Vaid Marje kurtis, et laeva kõikumine ajas iiveldama. Igaks juhuks seadis ta ööseks käeulatusse valmis koti kirjaga “REISESYKEPOSE in case of travel-sickness”, seda − tõsi küll − tarvis ei läinud. Meil on olemas ka merehaigust leevendavad tabletid, aga esialgu pole neid veel manustanud. Kui alustada tablettidega juba nüüd, siis mida teha hiljem Drake’i väinas, mis on üks tormisemaid ja rahutumaid paiku maailmameres üldse.
Hilisel pärastlõunal jõuame Puerto Williamsisse, mis asub Navarino saarel lõunalaiusel 54°56' paigas, mida kunagi asustasid alacalufe ja yagáni (ehk yamana) hõimud. Täna on Puerto Williams meile teadaolevalt Tšiili kõige lõunapoolsem mereväebaas. Mereväebaas − see kõlab Puerto Williamsi kohta liigagi uhkelt, tegelikult on hetkel kohal vaid üksainus väiksemat sorti laev (pigem suur paat), mille ninas on katte all mingi kuulipildujat meenutav relv. Samuti teatakse Puerto Williamsit kui maailma kõige lõunapoolsemat linna või küla.
Kuna “Fram” peatub siin õhtuni, kasutame seda aega lühimatkadeks. Kristjan ja Marje lähevad vaatama koskesid, Aivo, Tiina ja mina võtame ette neljatunnise retke eesmärgiga tutvuda Navarino saare taimestikuga. Äramärkimist väärivad erilised kerakujulised kollased seened, nn “Darwini leib” ehk “indiaani leib”, mis kasvavad kobaratena puude otsas. Varemalt kasutasid neid toiduks kohalikud indiaani hõimud, aga ka täna kõlbavad need panna salatisse ilma igasuguse termilise töötluseta. Pole neid kunagi varem maitsnud, kuid täna sõin lausa puu otsast. “Indiaani leib” on päris hea, meenutab mingit puuvilja, mille sees on krõmpsuvad mullid. Neid seeni võiks põhimõtteliselt süüa nii soolase kui-ka magustoidu juurde.

K 8 dets: Cape Horn – Drake’i väin; päikesetõus 3:54, loojang 21:07; õhurõhk 974–980 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, rahe, muutliku suunaga tuul, suhteline õhuniiskus 79−86%, kõrgus merepinnast 0−425 m

Hommikul 5 paiku jõuab “Fram” Isla Hornose juurde ning heidab ankrusse vähem kui miili kaugusele Cape Hornist ehk Hoorni neemest (hisp k Cabo de Hornos, 55°58'47''S, 67°16'18''W). Kui üleeile polnud võimalik tugeva tormi tõttu nn “polaarjoonepaatidega” randuda Magdalena saarele, siis täna on ilm soodsam. Tuule kiirus on vaid veidi üle 16 m/sek. Kui oleme Hornose saarele jõudnud ja roninud kalju otsa, tuul tugevneb järsult, ent pole siiski kaugeltki võrreldav üleeilse tormiga. Sügava mulje jätab väike üliaskeetlik puust pühakoda − Capilla Stella-Maris. Aivo üritab salvestada mingit lühiintervjuud, kuid loobub peagi ettevõtmisest, sest tuule ulgumine summutab inimhääle. Laskume taas paatide juurde, mille ümber on nüüd ujumas hulk hülgeid, keda me saarele tulles ei märganud. Ka paadis on olukord varasemast erinev, paisunud tuule tõttu lendavad laineharjad üle meie peade ja laeva naastes oleme täiesti läbimärjad.
Cape Horn on üks suurimaid laevade “surnuaedu” üldse, paljud purjekad ja hiljem mootorlaevad koos meeskondadega on siin leidnud oma märja lõpu. Cape Horni “avastamiseks” loetakse aastat 1616, mil hollandlased Jaques Le Maire ja Willem Corneliszoon Schouten seilasid ümber neeme ja nimetasid selle Schouteni kodulinna Hoorni ning nende samanimelise hukkunud laeva järgi. Sageli on Cape Horni nimetatud purjetajate Mount Everestiks, ja küllap mitte asjatult. On komme, et ümber Cape Horni seilanud paigaldavad oma kõrva rõnga. Rõngastatakse see kõrv, mis jääb Ameerika lõunatipust möödudes Hoorni neeme poole. Teisisõnu, kõrvarõngas näitab, kas suunduti Vaiksest ookeanist Altlandile või vastupidi. Seejuures tehakse auk kõrva purjenõelaga. Registreeritud Cape Hornereid-kapteneid on maailmas 300 lähedal, nende hulgas ka eestlasi. Väidetavalt purjetasid esimesed eestlased ümber neeme juba aastal 1854. Kui aga rääkida eestimaalastest, tuleks selle kronoloogia etteostsa paigutada Hagudi mõisas sündinud baltisakslasest Vene meresõitja ja admirali Adam Johann von Krusensterni juhtimisel ajavahemikus 1803−1806 toimunud ümbermaailmareis, mille raames mööduti Cape Hornist, suundudes Atlandilt Vaikse ookeani vetesse.

Ennelõunal külastan Miguel Rubio Godoy loengut pealkirjaga “Antarktika tsüklid”, Tiina võtab osa ka kahest järgmisest − Rudolf Thomanni “Tulemaa” ja Steffen Biersacki “Antarktikas pole tsunamit: kuidas laine töötab”.
Lõunasöögilauas märkan, et paljudel inimestel on kõrva taha kleebitud valged ümmargused plaastrid. Need aitavad ära hoida või leevendada merehaigust. Enamik meie grupist on otsustanud mitte kasutada plaastreid ja tablette, vaid Marje pidas õigemaks ennetada merehaiguse sümptomeid.
Teen pikema supluse välibasseinis, mis on eriti nauditav: soe vesi (hinnanguliselt 30 °C), mõnusalt jahutav tuul (−1 või −2 °C), vaheldumisi päikesepaiste ja rahehood. Veidi ebamugavaks teeb supluse vaid asjaolu, et suuremad lained kutsuvad aeg-ajalt esile laeva külgkalde, mispuhul voolab ligi veerand veest üle basseini ääre laevatekile. Seejärel täitub bassein jälle umbes veerand tunni jooksul, kuni järgmine kõrgem laine selle taas tühjendab.

N 9 dets: Drake’i väin; pilves, udu, lumesadu, rahe, tuule kiirus 20 m/sek, lainekõrgus 5,5−8 m, õhurõhk 974−982 mbar

Drake’i väin. See on nimetatud Inglise maadeavastaja, laevakapteni, viitseadmirali ja piraadi Sir Francis Drake’i järgi, kes ajavahemikus 1577−1580 sooritas ümbermaailmareisi. Aastal 1588 viibis ta siinkandis ning avaldas arvamust, et temast lõuna pool ei eksisteeri mingit mandrit. Ent äramärkimist väärivad ehk needki “meheteod”, mida ta oli enne seda teinud Panamás. Ta suutis enda poole võita 3000 põgenenud orja, kes liitusid temaga vabatahtlikult röövretkedel hispaanlaste valdustesse. Ta ründas muulakararavne, kes vedasid Peruust hõbedat ja kulda Panamásse. Aastal 1572 õnnestus tal rüüstata hispaanlaste Kesk-Ameerika olulisim sadamalinn Nombre de Dios. Räägitud on uskumatuna tunduvast röövsaagist − 20 tonnist hõbedast ja kullast. 

Varahommikul ületame 60nda laiuskraadi, sel puhul oleks põhjust rääkida Antarktikast ja Antarktika Kokkuleppest (The Antarctic Treaty). Antarctica on latiniseeritud variant kreeka sõnast ανταρκτική (antarktiké), mis tähendab ‘põhja vastand’. Mis mahub selle mõiste alla? Vastus oleneb kontekstist. Enamasti peetakse Antarktika all silmas Lõunamandrit, selle lahtesid, siinseid šelfiliustikke ja ümbritsevaid saari. Eristamaks kontinenti ennast, on eesti keeles kasutusel veel sõna Antarktis. Aastal 1959 (jõustunud 1961) sõlmitud Kokkuleppe järgi mahuvad Antarktika mõiste alla 60ndast laiuskraadist lõuna poole jääv maismaa (st kontinent ja saared) ning šelfiliustikud, aga teatud aspektides ka samast laiuskraadist lõuna poole jääv ookean. The Antarctic Treaty allkirjastati algul 12 riigi (nende hulgas Suurbritannia, Argentina, Tšiili, Austraalia, USA, NSVL), tänaseks on sellega liitunud 47 riiki. Kokkulepe keelab igasuguse militaarse tegevuse (sõjaväelised kindlustused, manöövrid, relvakatsetused), maavarade kaevandamise, toetab teadusuuringuid ning keskkonnakaitset. Ja samas, mõned riigid (Argentina, Suurbritannia, Austraalia, Tšiili, samuti Brasiilia, Peruu, Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Hispaania, USA) pretendeerivad Antarktika teatud osadele. Näiteks Argentina pretendeerib Lõunamandri segmendile pindalaga on 1,25 miljonit ruutkilomeetrit.
Laseme puhastada kõik pealisrõivad ja seljakotid, mille kavatseme kaasa võtta randudes kontinendil või saartel. Sellega väheneb risk, et viime endaga kaasa prahti ning soovimatuid elusorganisme (bakterid, seemned).
Meri on Drake’i väina kohta suhteliselt rahulik, tuule kiirus on 20 meetrit sekundis ja laine kõrgus vaid 6−7 meetrit, aeg-ajalt 8 meetrit. Tõepoolest vaid, sest Drake’i väinas pole haruldased ka 14-meetrised lained. Võib-olla räägin merest, tuulest, lainetest ja temperatuurist liiga tihti. Kui mõni tormides karastunud meremees (näiteks meie reisikaaslase Allani kaptenist isa) juhtuks lugema käesolevat blogi, siis nii mõnigi meile õudsena tunduv hetk tekitaks talle vaid nalja. Aga meie pole meremehed, meie senised merekogemused piirduvad peamiselt vaid Tallinn-Helsingi, Tallinn-Stockholmi ja Helsingi-Stockholmi liinidega. Pealegi, antud hetkel on tuule kiirus ja lainekõrgus meile tõepoolest olulised, sest neist sõltub, kas randumised osutuvad võimalikuks või mitte.
Just nüüd jõuab meieni kaks päeva vana uudis õnnetusest, mis oleks võinud lõppeda mitte nii õnnelikult nagu see lõppes. Nimelt purustasid tugevad, umbes 10-meetrised lained kaptenisilla akna laeval “Clelia II”, mis samuti oli teel Antarktikasse ning asus parajasti Lõuna-Shetlandi saarte piirkonnas mitte kaugel meie praegusest asukohast. Aknast tungis kaptenisillale vesi ning ujutas üle arvutisüsteemid ja kogu elektroonika, mistõttu muutus laev juhitamatuks. Kannatada sai ka mootor. Lähedal asunud National Geographicu laev tõttas appi. Ühisel jõul saadi navigeerimisseadmed vähemalt sel määral korda, et laev oli suuteline pöörduma tagasi Tulemaale Ushuaia sadamasse. Klikkides sinisele ikoonile player, on võimalik olukorrast pilti saada National Geographicu tehtud videolõigust.

Kuulan Bjarki Friisi loengut “Amundsen / Scott”. Neist kahest Lõunapooluse reisist olin ka varem üsna palju lugenud, täna lisanduvad vaid üksikud uued faktid. Muuhulgas ka see, et mõlemad mehed olid vabamüürlased.
Õhtul salvestame koos Aivoga pikema intervjuu “Frami” kapteni Arild Hårvikiga, kes räägib polaarmeredel valitsevatest ilmadest, tormidest, ohtudest, jäämägedest, “Frami” stabilisaatoritest, samuti meremehe elust üldisemalt.

R 10 dets: Antarktika / Lõuna-Shetlandi saared (Deceptioni saar, Livingstone’i saar); päikesetõus 2:58, loojang 22:53; vahelduv pivitus, rahe, õhurõhk 983−985 mbar, veetemperatuur 0 °C

Hommikuks jõuame Deceptioni saareni, mis on tegelikult tegevvulkaani kraatri veest väljaulatuv osa. Kraatris on vesi (Whalers bay ehk Vaalapüüdjate laht) ja selle ümber vulkaanilisest kivimist ja tuhast sõõr. Ühest üpris kitsast, vaid 200 m laiusest “väravast” (Neptune’s Bellows) on võimalik ka laevaga kraatrisse siseneda ning seda “Fram” teebki. Hommikul kell 6 istume paatidesse ning sõidame kaldale, et väiksema seltskonnaga ette võtta 4-tunnine retk umbes 300 m kõrgusele kraatriservale. Asjasse süvenemata võib tunduda, et kella kuuene väljasõit on ikka väga vara, ent kui arvestada päikesetõusu aega 2:38, siis kell 6 on juba hilishommik. Kuigi on juba hiliskevad, pole päike suutnud lund kuigivõrd sulatada ning käia tuleb krõbedal lumekoorikul. Laskume pisut allapoole kohani, mis kannab nime Baily Head ja kus asub valjaspingviinide (Chinstrap penguin) üks suuremaid kolooniaid. Hetkel võib siin olla umbes 60 000 pingviinipaari. Tulnud taas mereranda, vaatame üle ka paiga, kus ajavahemikus 1911−1931 peatusid Norra vaalapüüdjad. Hiljem, 1941. aastal tulid siia britid, nende baasi hävitasid aastatel 1967−1969 lõplikult maalihked ja mudavoolud, mis tekkisid vulkaanipursete tagajärjel. Saare praegused külastajad suhtuvad pingviinidesse respektiga, püüavad võimalusel hoida 3- kuni 5-meetrist distantsi, ja tundub, et ka pingviinid ei karda inimest. Lähiminevikust on teada ka teistsuguseid suhteid Homo sapiensi ja Pygoscelis antarcticuse vahel, nimelt, kuna Antarktikas puid ei kasva, köeti siin pingviinidega (!) ahjusid. No comments.

Enne laevale tagasisõitu teeme Aivo, Kristjani ja Tiinaga lahes väikese ujumise või supluse.  Ei saaks öelda, et veetemperatuur +0,8 °C (= 33,4 °F) pakuks kestvaid rannamõnusid, pigem on veeskäik märgilise tähendusega. Mõnel melanhoolsel hetkel saan oma tuju tõsta, korrates iseendale, et olen ujunud Vaikses ookeanis, Atlandi ookeanis, India ookeanis, Põhja-Jäämeres ja Antarktikas. Sõnasse “ujunud” tuleb muidugi suhtuda teatud reservatsiooniga, sest päris ujumiseks ei julge seda tegevust küll nimetada − läinud rinnuni vette ja teinud vast umbes 15 ujumisliigutust, sunnib külmatunne kaldale tagasi kiirustama. Aga kui külm on ikkagi vesi temperatuuril +0,8 °C? Võimalik, et olen suutnud end selleks ekstreemsupluseks mentaalselt ette valmistada, kuid võin täiesti ausalt öelda, et vesi ei tundugi hullupööra külmana. Vaid merest välja tulles, astudes mööda kivist merepõhja tunnevad jalatallad kõrvetavat külma, tallalihased on peaaegu krambieelses seisundis. Olen aja jooksul saavutanud Tiibeti budismis tummona tuntud seesmise soojuse genereerimise tehnikas teatud vilumuse ja küllap aitaks see ka siin külmatunde vastu, ent täna käib kõik sedavõrd kiiresti, et isegi ei tule meelde tummole keskenduda. Ent Aivole sellest veel ei piisa. Ta on juba kaldal videokaamera võttevalmis seadnud ning hüüab läbi tuule: “Peeter, ära veel kuivata end ega riidesse pane, teeme paariminutilise intervjuu. Ega sul juhuslikult külm pole? Kas ilm on jahedavõitu?” Kui oleksin filminäitleja, saadaksin enda asemel intervjuud etendama kaskadööri, kuid paraku pole ma filmistaar.

Järgmise randumise teeme Livingstone’i saarel Walkeri lahes. Lisaks arvukale pingviinikolooniale on siin suur lõuna-merielevantide ehk lõuna-lonthüljeste (lad k Mirounga leonina) lesila. Nimetäiend elevant sobib hüljestele hästi ka nende suuruse tõttu, Eestimaal tuntud hall- ja viigerhüljestest on nad kordades suuremad. Saarel on veel midagi tähelepanuväärset − taimelehtede kivistised, mis tähendab, et kunagi on siin valitsenud täiesti teistsugune kliima. Oletatakse, et umbes 65 miljonit aastat tagasi kattis Antarktist* troopiline ja subtroopiline taimestik. Geoloogide oletuste kohaselt leidis jäätumine aset umbes 15 miljonit aastat tagasi.
Tänasesse päeva on mahtunud 2 randumist. Esimesel korral on saarel tegutsemiseks jäänud aega 4 tundi, teisel korral vaid 2 tundi, ent kokku on selleks kulunud pea terve päev, sest iga randumisega on seotud mitmesugused aeganõudvad toimingud: riietumine, jalanõude desinfitseerimine, laevast välja ja laeva sisse registreerimine, päästevestide selgapanek, paadisõit jne. Muide, iga kord tuleb randa viia ka telgid ja mõned hädavajalikud asjad. Seda juhuks, kui ilm peaks muutuma halvemaks sedavõrd kiiresti, et laevale tagasipöördumine osutub võimatuks ning maale tuleb jääda kavandatust oluliselt pikemaks ajaks.
Kirjutan käesolevaid märkmeid õhtul kell 23:15. Seilame jäämägede vahel ja on veel sedavõrd valge, et kirjutan ja loen raamatut ilma kunstliku valguseta.

* st tollast Gondwana kontinenti, mis polnud siis veel eraldunud Austraaliast ja Lõuna-Ameerikast

L 11 dets: Antarctica väin – Pauleti saar – Antarktise kontinent / Brown Bluff; päikesetõus 2:58, loojang 22:17, pilves, loodetuul kiirusega 4−5 m/sek, õhurõhk 981 mbar

Püüan olla märkmetes täpne, kuid paljudele sõnadele ei suuda leida täpseid eestikeelseid vasteid. Inglise kõnepruugis esinevad channel, sound, strait ja passage, mis pole päris identsed mõisted, ent eesti keeles ei tule mul nende kõigi puhul muud pähe kui “väin”. Igatahes öösel läbime Antarctica soundi ehk siis väina, kusjuures väin pole oma nime saanud asukoha, vaid “Antarctica” laeva järgi. Endiselt ümbritsevad meid Eisbergid, mõned suuremad, mõned väiksemad, mõned on “asustamata”, mõnel puhkavad pingviinid. Jäämägede vahel teevad mõõkdelfiinid ja pingviinid kaarekujulisi hüppeid läbi õhu.
Randume paatidega Pauleti saarel. See poegi nii tavaline. “Hurtigruteni” ekspeditsiooni-team seilab neis paigus juba 8-ndat hooaega, kuid vaid ühel korral on varem õnnestunud randuda Pauletil. Ikka on olnud takistuseks jää- või tuuleolud. Seetõttu tulevad maale ka suur osa meeskonnast eesotsas kapteniga. Ja kaldal on, mida vaadata. Siin on pesitsemas umbes 200 000 Adélie pingviini (lad k Pygoscelis adeliae), detsembri keskpaik on eriline aeg − pingviinitibud on just väljumas munadest.

“Frami” kodukorrast: eelmisel õhtul antakse kõigile teada, kuhu laev järgmisel päeval jõuab, kus ja mis kell võiks toimuda randumine. Samas lisatakse alati kui tuul ja jääolud lubavad. Ning peaaegu alati tegelikkus erineb esialgsetest plaanidest, laev jõuab ikka kohale kas tund varem või tund hiljem. Randumisel ei jääda ootama varem planeeritud aega − kui ilm lubab, tuleb minna kohe, sest hiljem võib ilm ära pöörata. Sööki serveeritakse 3 korda päevas: hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Mõnikord satub maaleminek söögi ajale, siis tuleb valida ühe või teise kasuks. Pikemateks matkadeks tuleb registreeruda eelmisel päeval. Ekspeditsiooni-teami juht teatab eelnevalt ka matka raskusastme ning hoiatab, et kaasa ei peaks tulema need, kelle tervislik või füüsiline seisund pole hetkel piisavalt hea. Lisaks soovitab ekspeditsiooni arst mõnel soovijal matkale siiski mitte minna. Nii jõuab matkadele laeva pea kahesajast reisijast umbes 30−50. Meie, st “Arktika-Antarktika 2010” grupp on seni igatahes randunud igal võimalikul korral ning osalenud igal soovitud matkal. Neile, kelle vorm pole parajasti hea, soovitatakse tasasemal rannal lühemaid jalutuskäike. Selline gruppidesse jagamine võimaldab matkadel hoida normaalselt kiiret tempot ning seega rohkem näha.
Riietus: me kõik teadsime, et tuleme külmimale ja tuuliseimale kontinendile ning enda arvates võtsime kaasa piisavalt sooje riideid. Lisaks saab iga reisija laevalt veekindla pealisjope. Aga kui puhub vali tuul, pole Antarktikas kunagi liiga soe ning millestki oleks nagu puudus. “Framil” ollakse sellega harjutud ning seetõttu on laevalt võimalik osta mõningat polaarvarustust. Ja nõnda täieneb Aivo garderoob veel ühe jope võrra, Tiina saab rikkamaks kahe paari villaste sokkide, veekindlate pükste ja villaste retuuside võrra.

Kui enne jäid vasemale-paremale üksikud Eisbergid, siis nüüd seilame supis, kus “klimpideks” on jääpangad. Need pole liustikust lahtimurdunud jäämäed, vaid mere jääkatte sulamisel tekkinud tuhanded jääpangad. Mõnes üksikus kohas on normaalseks sõiduks sobiv lahvandus, suuremalt osalt tuleb aga laevanina suunata kitsastesse pragudesse ning laevakerega lükata jääkamakaid laiali, nõnda rajades endale teed ning liikudes edasi teosammul. Paaril-kolmel korral on kuulda ja tunda tugevat kõmakat ning seejärel kogu laeva värinat. Loomulikult jääpank..., kuid mitte nõnda suur, et olla laevale ohtlik.
Lõpuks heidab “Fram” ankrusse umbes poole miili kaugusel kontinendist. Kõik ümberringi − meri, taevas ja maa − on kolmevärvilised: valge, hall, sinine. Kuid nende kolme värvi üleminekutoonid ja varjundid teevad vaated äärmiselt nauditavaks ja maaliliseks. Päike ei paista, ilm on lauspilves, ja ometi on lumelt ja jäält peegelduv valgus sedavõrd ere, et päikeseprillideta hakkab silmadel lausa valus.
Istume paati ning randume kontinendil kohas nimega Brown Bluff. Kõik, mida näeme enda ümber, on aukartustäratav. Ürgne, ehe, puutumatu, karge...
Asetame jala lõunamandri pinnale aastal 2010, kuid kontinendi avastuslugu ulatub ligi kahe sajandi tagusesse aega ning selles on oma roll ka ühel Eestimaalt pärit mehel. Väidetavalt (selles on kaheldud) astus esimesena Antarktise pinnale aastal 1821 Ameerika hülgekütt, kapten John Davis. Kuid aasta enne seda jõudis lõunamandri lähedale mitu laeva. Kes siis õigupoolest nägi esimesena kontinenti? Meresõiduajaloo raamatutes nimetatakse tavaliselt kolme nime: Briti laevastiku ohvitseri Edward Bransfieldi, Ameerika hülgekütti Nathaniel Palmerit ning maadeavastajat Fabian Gottlieb Thaddeus von Bellingshausenit. Kui Bellingshauseni päevik ühtlustati Euroopas kasutuseloleva kalendriga, siis selgus, et Bellingshausen nägi lõunamandrit 3 päeva enne Bransfieldi ja 10 kuud enne Palmerit. Kuigi Bellingshausen oli pärit Eestimaalt, pole Eesti siiski suurte tähtedega Antarktika avastamise ajalukku kirjutatud, sest legendaarne meresõitja oli balti-sakslane ning teenis Vene laevastikus. Aga... seoses Antarktikaga on eestlastel veel üks omamoodi “saavutus”: esmakordselt olid Lõunapoolusel talvitujate hulgas kaks venda − virmalisi uuriv geofüüsik Henn Oona aastal 1964 ja ionosfääri füüsik Hain Oona aastal 1968. Kuid − oh! − häda, ka nende teaduslik tegevus ei läinud Eesti kontosse, sest tegemist oli USAs elavate ning Ameerika Ühendriikide Antarktika uurimisprogrammi ekspeditsioonides tegutsenud meestega. Ent olgem ikkagi uhked: Henn Oona auks on nimetatud 2170-meetrine mägi (Mount Oona) Transantarktilises mäestikus Kuninganna Elisabethi ahelikus ja noorema venna Hain Oona auks on nimetatud jää- ja kaljujärsak (Oona cliff) Outbacki nunatakigrupis Lõuna-Victoria maal. “Päris” Eesti (NSV) mehed hakkasid Antarktika uurimisretkedel käima alates 1950ndate lõpust. Enamasti toimusid need ekspeditsioonid koostöös Leningradi Arktika ja Antarktika Instituudiga. Eesti teadlaste üheks olulisemaks huviobjektiks olid helkivad ööpilved, samuti mitmed meteoroloogia, aktinomeetria, glatsioloogia, hüdroloogia, bioloogia ja keskkonnaga seotud teemad. Antarktika-uurimisse on olulise panuse andnud kümned ja kümned Eestimaa mehed, siinkohal olgu nimetatud vaid mõned neist: Enn Kreem, Andres Tarand, Enn Kaup, Vello Park, August Loopmann... Ja just nüüd suundusid Priit Tisler ja Timo Palo koos Soome kolleegidega Kuninganna Maudi maale ekspeditsioonile teostama ilmaga seotud uuringuid. Meil puudub värskeim info, võib-olla on nad juba “siinsamas”, vaid tuhatkonna kilomeetri kaugusel.

Õhtuks läheme laeva tagasi, et jätkata reisi Antarktika poolsaare läänerannikut mööda lõuna suunas.

P 12 dets: Antarktika / Gerlache’i väin – Cuverville’i saar – Lemaire’i väin; päikesetõus 2:27, loojang 23:42; lauspilvitus, muutliku suunaga tuul, suhteline õhuniiskus 60−73%, õhurõhk 961−982 mbar, lumesadu

Läbime Gerlache’i väina, mis on nime saanud aastatel 1897−1899 siinkandis seilanud ning väina avastanud pika nimega Belgia meresõitja Adrien Victor Joseph de Gerlache de Gomery järgi. Gerlache nimetas esialgselt väina oma laeva “Belgica” auks détroit de la Belgica, kuid hiljem nimetati see ümber. Väin eraldab Brabanti, Anversi ja teisi Palmeri arhipelaagi saari kontinendist. Meri, kaljused mäed, liustikud, jää, lumi, sekka pingviinid ja vaalad... Me pole vaala-asjanduse spetsialistid ning seetõttu saame öelda, et näeme siin-seal “vaalasid”, teadmata täpselt, millise vaalaliigiga on tegemist. Tegelikult elab siinsetes vetes vähemalt 15 erinevat liiki vaalasid, nende hulgas nii suuremaid kui väiksemaid. Oleme enam-vähem kindlad, et laeva pakpoordis ujuvad parajasti küür- ehk pikkloibvaalad (lad k Megaptera novaeangliae). Ning üksnes oletame, et näeme ka suurimat planeedil Maa elavat looma − sinivaala (lad k Balaenoptera musculus). Kindlasti ei käi järgnevad andmed meie nähtud isendi kohta, kuid hiiglase kohta raamatust loetud parameetrid on igatahes aukartustäratavad: pikkus kuni 30 või 33 m, kaal kuni 180 või 190 tonni, penise pikkus 2,5−3 m, sööb päevas kuni 3,6 tonni krilli ja zooplantonit, vaala beebi joob keskmiselt 400 l piima päevas ja võtab iga päev kaalus juurde 90 kg.
Laeva ülemisele tekile on tuisanud lund ja tuule käes ei kannata kaua viibida, ometi on sealt kahju lahkuda kajutisse. Eriti muljetavaldavad on kaljused jää ja lumega kaetud mäed. Oma ekspeditsiooni jooksul oleme ju läbinud suure osa Põhja-Ameerika Kordiljeeridest ehk Kaljumäestikust, jätkanud reisi Lõuna-Ameerika cordillerades ehk Andides ja nüüd... On ju Antarktika poolsaare ning seda ümbritsevate saarestike mäed omamoodi poolusesuunaliseks pikenduseks Andidele. See pole niisama luuleline mõtisklus. Teatavasti oli Antarktis kunagi iidse Gondwana mandri osa ning Ameerika lõunatipu eraldumine Antarktika poolsaarest (ühtlasi Drake’i väina tekkimine) leidis aset umbes 23 miljonit aastat tagasi.

Randume Cuverville’i saarel. Jälle pingviinid, seekord eeselpingviinid. Miks just eesel...? Ei tea, võib-olla seetõttu, et neil on silmade taga eesli kõrvu meenutavad valged laigud.
Lumekatte paksus on kevade lõpuks rannikul väljaspool liustikku kahanenud 1−2 meetrini. Tänu jalanumbrile 46 saan lumel päris hästi püsida, need, kel saapa kandepind on väiksem, vajuvad pea iga teise sammuga põlvini või poole reieni lumme. Astumisest tekkinud augud tuleb aga kinni ajada, sest vastasel korral võivad neisse kukkuda väiksemad pingviinid ega saa omal jõul enam välja.
Oleme Lemaire’i väinas. Selle läbis esimesena Adrien de Gerlache aastal 1898 ning nimetas Charles Lemaire’i järgi. Jääolud on väga rasked, laev liigub jääsupis sikk-sakke tehes ülima ettevaatlikkusega. Kiirus on väike, parimal juhul ehk paar sõlme. Paljud on tulnud välistekile imetlema kahele poole jäävaid liustikke ning vastutulevaid jääpanku. Kristjan: “See justkui poleks planeet Maa, tundub nagu oleksime sattunud mingile teisele planeedile”.
Päike küll loojub umbes veerand tundi enne keskööd, kuid väljas on ikka üsna valge. Ja see lummav-müstiline helesinine valgus omakorda peegeldub lumelt ja jäält.

E 13 dets: Antarktika / Niko Harbour – Goudieri saar – Newmayeri väin; päikesetõus 2:17, loojang 23:56; vahelduv pilvitus, õhurõhk 961−972 mbar, edelatuul kiirusega üle 14 m/sek

Tänases kavas oli külastada Vernadsky polaarjaama, mis asub lõunalaiusel 65°15' ja läänepikkusel 64°15' Galindezi saare lähedal. Endine brittide jaam (tollase nimega Farady) kuulub nüüd Ukrainale. Lisaks teadusuuringutele (atmosfääri osooniaugud jm) on Vernadskys mõned iseäralikud tavad. Nad ajavad seal puskarit ning pakuvad seda ka jaama naissoost külalistele. Siiki mitte päris kõigile, vaid üksnes neile, kes jätavad jaama oma rinnahoidja!?
Juba alates eile hilisõhtust on jääolud väga rasked, kogu öö seilab “Fram” vees, mis on tihedalt kaetud suuremate ja väiksemate jääpankadega, lahtist vett on vaid mõnes üksikus kohas. “Fram” ja selle kapten püüavad anda endast parima. Jõuame lõunalaiuseni 65°5', Vernadsky jaamast eralab meid vaid 10 kaareminutit, aga siit enam edasi ei pääse, meri on täis liiga tihedat jäämassi. Peale lootusetuid ponnistusi pöörab laev otsa ringi, Vernadsky polaarjaamas jääb seekord käimata.
Selle asemel peatume Niko Harbouris, mis loomulikult pole mingi sadam, vaid lahesopp, kuhu on võimalik jääda ankrusse ning paatidega randuda. Rannal on paar väiksemat eeselpingviinide (lad k Pygoscelis papua) kolooniat, veidi eemal lesivad kaks merileopardi (lad k Hydrurga leptonyx). Ronime ühele mäele, mitte pärist tippu, umbes liustiku kolmanda neljandikuni. Võrreldes eilsega on lumel käimine mugavam, sest lumekoorik on kõva ning ei vaju läbi. Korraks ilmutab end ka päike. Laeval mõõdeti tuulekiiruseks vaid 14 m/sek, kuid mäe peal annab tuiskav lumi tunnistust palju tugevamast tuulest.
Nagu eespool öeldud, asume hetkel 65-nda ja 66-laiuskraadi vahel, seda polegi kuigi palju, pooluseni on siit veel pikk-pikk maa. Ent heitkem korraks pilk gloobusele ja vaadakem, milliseid paiku ja maid läbivad 65−66 paralleelid põhjapoolkeral: Alaska, Põhja-Kanada, Gröönimaa, Island, Põhja-Norra, Põhja-Rootsi, Põhja-Soome, Põhja-Siber, Tšuktši poolsaar. On pikematagi selge, et põhjapoolkera samadel laiuskraadidel on kliima olulisel määral pehmem kui Antarktikas. Miks? Põhjuseid on mitu. Esiteks, suure osa põhjapoolkera arktilistest piirkondadest moodustab Põhja-Jäämeri, mis eraldab soojust läbi jää ja kuhu jõuavad Atlandilt hoovusega soojad veemassid. Seevastu lõunamandrit, mille keskmine kõrgus on umbes 2300 meetrit on, katab miljonite aastate jooksul tekkinud hiiglaslik jäämüts, millesse on akumuleerunud tohutul hulgal külma. Seda jäist hingust piisab ümbritseva mere ja õhu jahutamiseks isegi südasuvel.
Kauguses paistab liikuvat mingi laev, arvatavasti jäälõhkuja, lähemale jõudes osutub see USA uurimislaevaks nimega “Lawrence & Gould”.
Tänaseks oli veel kavandatud umbes 3-tunnine sõit polaarpaatidega läbi Lemaire’i väina. Kui juba “Fram” ei suutnud läbida väina jääsuppi, loomulikult ei tule ka paadisõidust seal midagi välja. Randume tibatillukesel Goudieri saarel, kus aastatel 1944–1962 asus brittide nn baas A (Port Lockroy).

T 14 dets: Antarktika / Poolkuu (Half Moon) saar – Greenwichi saar; päikesetõus 2:57, loojang 22:50; õhurõhk 971−975 mbar, tuule kiirus 8 m/sek, valdavalt pilvitu

Täna möödub 99 aastat päevast, mil inimjalg astus esmakordselt lõunapoolusele. “Frami” kolmas ekspeditsioon, Roald Amundsen koos oma kaaslastega jõudis 14. detsembril 1911 punkti, kust kaugemale lõunasse pole enam võimalik minna, ning heiskas sinna Norra lipu. Kujutan ette, milline tunne valdas Sir Robert Falcon Scotti ja tema 4 kaaslast − kindlasti Scottist mitte vähem kangeid mehi, kui nad jõudsid samasse kohta kuu ja 3 päeva hiljem ning avastasid eest lehvimas puna-sini-valge Skandinaavia risti. Fragmendid Scotti päevikust: “The worst has happened... The Norwegians have forestalled us and are first at the Pole. It is a terrible disappointment. All the day dreams must go...

Randume Poolkuu saarel. Päike on lumekooriku muutnud kõvaks, seetõttu on hea käia, et vaju koorikust läbi. Lumel lesivad Weddelli hülged (lad k Leptonychotes weddelli). Siinsamas, vähem kui miili kaugusel paistab ka Argentinale kuuluv Teniente Camara polaarjaam. Kuid jaamas pole jälgegi inimtegevusest, mitte ainsatki jälge lumel. Jaamas viibitakse harva ja vaid suvekuudel.
Lumelt ja jäält peegelduv päikesekiirgus on võimas. Keskpäeva paiku otsin tuulevaikse koha ja võtan päikest tund või poolteist palja ülakehaga. Pole üldse sellist tunnet, et on külm, pigem vastupidi. Inimorganism on väga kohanemisvõimeline; alates Boliiviast, Tšiilist ja Argentinast oleme Andides viibinud üsna külmas, seetõttu on meil Antarktika jaoks hea ettevalmistus. Olen sarnast asja kogenud ka kunagi varem, mil käisime suusamatkal Siberi põhjaosas Taimõri poolsaarel. Peale kahenädalast viibimist 25−30-kraadises pakases ning ööbimisi telgis tõusis õhutemperatuur äkitselt miinus 7 kraadini; see tundus olevat sedavõrd soe, et suusatasime päikese käes kolm-neli tundi palja ülakehaga külma tundmata.
Õhtul kell 7 võtame suuna Drake’i väina poole. Hüvasti, Antarktika! Siit ürgsest puutumatust loodusest on kahju lahkuda. Tiina ei suuda varjata erutust: “Olen käinud 105 või 110 riigis, aga siin − Antarktikas − on midagi, mida pole kusagil mujal. Tulen siia veel tagasi.”

ArcAntarcSailingBoatJuhan Smuul kirjutas oma Antarktika-reisi päevikus nimega “Jäine raamat”: “... ees on sinine tänav. See tänavatunne tuleb sellest, et mõlemal pardal mööduvad ja mööduvad jäämäed, nagu oleks keegi nad põhja-lõuna suunas üles rivistanud. /.../ Vaatan neid päev läbi nagu häid tuttavaid, kellest peab vist jäädavalt lahkuma. Tahaksin, et nende hele, külm puhtus, vägevus /.../ mulle igavesti meelde jääksid. /.../ Lained /.../ hävitavad neid pikkamööda nagu aeg inimese elu. Nii ilusat ookeani kui tänane ei oska isegi unes näha see, kes seda ilmsi pole näinud.” Olemata küll eriline Smuuli-fänn, on pea võimatu temaga mitte nõustuda jäämägede ja ookeani ilu osas. Tahaksin kunagi veel Antarktikasse naaseda! Ka kontinendi sisemaale, poolusele lähemale! Mõistlik oleks mõnikord vaadata passi ning otsida üles number, mis tähistab sünniaastat... Kui kunagi veel tulla Antarktikasse, siis tuleks seda teha lähiaastatel, sest see pole kontinent, mille jäised avarused ootaksid pensionieelikuid.
Meeskond teeb teatavaks ilmaprognoosi kaheks järgnevaks päevaks. Homme on oodata tuult kiirusega 20 meetrit sekundis ning kõrget lainet. Neil, keda eeldatavalt võib tabada merehaigus, on soovitav sisse võtta haigust leevendavad tabletid juba täna õhtul. Kuna mul neid tablette pole, langeb ära ka kõhklus, kas võtta või mitte. Ülehomseks on oodata tuule ja laine vaibumist.

Üllatusena leiame oma kajuti uste vahelt värvilised paberid kirjaga “ICE-SWIMMING CERTIFICATE for defying the ice cold waves of Antarctica”. See on “Frami” kapteni ning Antarktika ekspeditsiooni-teami juhi allkirjadega tõend ujumise kohta Antarktikas +0,8 °C temperatuuriga vees.

K 15 dets: Drake’i väin; õhurõhk 974–982 mbar, valdavalt pilves, udu, lainekõrgus ca 5,5−8 m

Laeval huilgavad hommikul sireenid. Meeskonnal on õppus, kuidas käituda tulekahju korral ning kuidas lahkuda põlevalt laevalt.
“Frami” raamatukogu pole kuigi mahukas, see koosneb 2 riiulitäiest raamatutest. Teemad on kindla suunitlusega: Antarktika, Gröönimaa, Teravmäed, Norra, maadeavastajad, meresõitjad, polaarekspeditsioonid, kliima, loodus, hülged, vaalad, pingviinid, jääkarud jne. Kuna täna ja homme ületame väina ning pole ette näha randumisi, võtan laenuks paar raamatut − entsüklopeedia tüüpi ülevaatliku teatmeteose Antarktikast ning Peter Brenti “Captain Scott and the Antarctic Tragedy”. Alustan esimesest ja vaatan meeldetuletueks üle olulised numbrilised näitajad: mandri pindala on 14 miljonit ruutkilomeetrit, 98% sellest on kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on üle 1800 m, 90% kogu maailma jääst paikneb Lõunamandril, suurim mõõdetud tuulekiirus on umbes 90 meetrit sekundis, madalaim temperatuur −89,2 °C registreeriti 21. juulil 1983 polaarjaamas Vostok, satelliidilt on mõõdetud madalaimaks temperatuuriks on −93,2 °C. Kujuteldamatu! Muljetavaldav!
Meenub, et kunagi noorpõlves lugesin eesti keeles üht raamatut* Robert Scotti lõunapooluse-ekspeditsioonist ja tol korral läks see väga sügavalt hinge. Jõudmine poolusele, pettumus Norra ekspeditsiooni ettejõudmisest, ühe ekspeditsiooniliikme surm tagasiteel, talumatu külm ja tuul, kapten Lawrence Oatesi ennastohverdav minek jäisesse vabasurma (telgist lahkudes ütles ta: “Lähen välja ja jään sinna mõneks ajaks”; kõik mõistsid, mida need džentelmenlikud sõnad tähendasid), kütuse ja toiduvarude lõppemine, traagiline lõpp vaid 11 miili kaugusel “ühe tonni” baaslaagrist, viimane sissekanne päevikusse: “We had fuel to make two cups of tea apiece and bare food for two days... We shall stick it out to the end, but we are getting weaker, of course, and the end cannot be far. /.../ I do not think I can write more. R. Scott. For God’s sake look after our people.” Neid ridu lugedes on raske tagasi hoida pisaraid. Norrakate ja brittide “võidujooksu” võitis küll Amundseni meeskond, kuid rahvuskangelaseks sai Scott.
Ka meie oleme oma retke “Arktika-Antarktika 2010” suurejooneliselt nimetanud ekspeditsiooniks. Aga kui võrrelda... Ei, võrrelda pole mõtet, õigem oleks oma üritus ümber nimetada laste liivakastimänguks.

Kui võrrelda Drake’i väina praegust ületust nädalatagusega, siis lainekõrgus pole ilmselt suurem. Kuid laine suund on laeva liikumise suhtes täiesti erinev, mis kutsub esile laeva suurema amplituudiga kõikumise ning tiheda rappumise. Pärastlõunal ja õhtul on laevas näha vähem liikumist, oletatavasti ei tunne osa reisijaid end kuigivõrd hästi või põevad merehaigust ning eelistavad aega veeta kajutis lesides.

* Autorit ja pealkirja kahjuks ei mäleta, oli vist sarjast “Maailm ja Mõnda”.

N 16 dets: Drake’i väin; õhurõhk 988 mbar, tuule kiirus 16−18 m/sek

Peale keskööd muutub laine võimsamaks. Me ei tea täpset öist lainekõrgust, ent arvestades asjaolu, et laev kõigub varasemast oluliselt enam, võib see hinnanguliselt olla ehk 10 m. Asjad pudenevad laualt ja riiulitelt, põrand on täis plastikpudeleid, klaase, münte, pabereid, kilekotte, hügieenitarbeid. Kogu see kraam liigub edasi-tagasi ja tekitab piisavat müra selleks, et mitte uinuda.
Hommikul külastame Aivoga “Frami” masinaruume ning salvestame videosse intervjuu laeva peainseneri Frank Hermanseniga. Huvitume peamiselt sellest, kuidas toimub joogivee tootmine soolasest mereveest.

Käesolev reis pole veel jõudnud päriselt lõppedagi, aga juba tuleb kõneaineks võimalik järgmine ekspeditsioon, sedakorda Aafrikasse. Fantaasiasegusest jutust käivad läbi Niilus, Sudaan, Somaalia, Kilimanjaro, Mosambiik, Victoria, Angola, Kongo, Sahara, Liibüa..., samuti aastaarvud 2012 ja 2013. Esialgu on see kõik vaid pooludune mõtsiklus, aga kes teab... Mäletatavasti sai ka “Arktika-Antarktika 2010” idee alguse Arunachal Pradeshis ja Nagalandis kaks aastat tagasi, mil lihtsalt lasime fantaasial vabalt lennata ning unistasime põlisameeriklaste külastamisest. Mõnikord saavad reaaluseks ka kõige pöörasemad ideed.

Õhtul on tavalisest pidulikum nn kapteni õhtusöök. Samaks ajaks jõuab “Fram” viie sõidutunni kaugusele Ushuaiast, ent edasi liikuda ei saa. Tuleb ootama jääda lootsi, kes pidavat saabuma veidi enne keskööd.

R 17 dets: saabumine Ushuaia sadamasse – lend Buenos Airesesse; päikesetõus 4:50; õhurõhk 993–994 mbar, vahelduv pilvitus, lumesadu

Olles 15 päeva jooksul “Frami” pardal läbinud 2660 meremiili, naaseme hommikul Ushuaia sadamasse. Kuigi loodame koju jõuda läbi Buenos Airese alles jõuludeks, loeme reisi “Arktika-Antarktika 2010” lõppenuks Ameerika lõunatipust lahkumisega. Tänase sissekandega lõpeb ka käeolev blogi.

Mida öelda kokkuvõtteks, olles läbinud mõlemad Ameerika mandrid põhjast lõunasse, lisaks veel jupi Antarktikat? Mida tegime valesti? Mis oleks võinud olla teisiti?
Alustada reisi Alaska sügisest ning lõpetada lõunapoolkera kevadel − see oli hea idee. Kuid reisi kestus – neli kuud − oli liiga lühike selleks, et sedavõrd palju maid ja kilomeetreid läbida kiirustamata. Oleksime tahtnud nii mõnessegi kohta jääda veel paariks päevaks, samuti olid liiga väsitavad need sõidupäevad, mil tuli läbida 400−500 või enam kilomeetrit kõvakatteta teedel. Kui keegi küsiks nõu sarnase reisi planeerimisel tulevikus, soovitaksin varuda selleks vähemalt 6 kuud. Ent pool aastat on pikk aeg, vaid vähesed saavad sellist aega võtta kodu, pere ja töö kõrvalt.
Viibisime ekspeditsiooni jooksul mitmetes turismipiirkondades (Yellowstone’i rahvuspark, Colorado kanjon, Teotihuacáni püramiidid, Machu Picchu jm), kuid suurem osa teekonnast kulges siiski mööda metsikuid radu, väheasustatud alasid, vähese liiklusega teid, mägesid, kõrbeid, pampa-avarusi, džungleid, jäävälju. Inimeste eelistused on erinevad, kuid igatahes mulle läks sügavamalt hinge just ekpeditsiooni metsikum pool.
Teinud käesoleva reisi initsiatiivgrupiga kolm aastat tagasi pikema matka Aasias mööda ajaloolist Siiditeed, tõdesime üksmeelselt, et reisi kõrgpunktiks kujunes kõrvalepõige Siiditeelt Tiibetisse ning eriti kolmepäevane jalgsiretk ümber püha Kailashi mäe. Kas on midagi erilist esile tõsta ka “Arktika-Antarktika 2010” reisist ja kas on siingi oma konkurentsitu kõrghetk? Meeldejäävaid hetki oli palju: Alaska, Yellowstone, Monument valley, Colorado kanjon, hopi ja kogi indiaanlased, maiade püramiidikompleksid, karud ja haid, troopilised vihmametsad, Cartagena vanalinn ja Colombia külad, Machu Picchu, Sajama vulkaan, Atacama kõrb, Kaljumäestiku ja Andide liustikud... Seda loetelu võiks veelgi jätkata, kuid miski pole võrreldav Antarktikaga. Selle jäise kontinendi kirjeldamiseks ei piisa sõnadest, igavikulist “antarktilist emotsiooni”, seda puutumatuse ja lõpmatuse tunnet pole võimalik edastada foto- ega videokaameraga.

Päris blogi alguses kirjutasin, et meie reisi üks eesmärke on avastada seoseid aasialaste ja põlisameeriklaste vahel ning leida kinnitust Beringia teooriale. Kas me siis avastasime neid seoseid? Me pole antropoloogid ega pea kellelegi midagi tõestama, kuid kokkupuuted erinevate rahvaste ja hõimude kultuuridega igatahes süvendasid veendumust indiaanlaste Aasia päritolust.

Aivo, Tiina ja enda nimel tänan kõiki neid, kel polnud küll võimalust kaasa teha kogu reisi, kuid kes olid headeks reisikaaslasteks ühel või teisel etapil. Samuti kuuluvad südamlikud tänud neile, kes toetasid reisiprojekti moraalselt või aineliselt. Ühtlasi tänan ka käeoleva reisipäeviku lugejaid. Teadmine, et huvi blogi vastu oli üsna suur, innustas nähtut-kuuldut kirja panema ning fotodega illustreerima. Ja lõpuks, täname saatust ja Taevaseid Jõudusid, mis / kes asetasid meid küll korduvalt rasketesse olukordadesse ning panid meie meelekindluse proovile, kuid samas hoidsid meid eemal rasketest haigustest ja vigastustest, liiklusõnnetustest, röövlitest ja fataalsetest looduskatastroofidest, mis poleks meil võimaldanud jõuda reisi õnneliku lõpuni.

Meeskond

Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
Ecuador – Tulemaa: Leonid Tolstov, Ain Starast, Jaan “Hašš” Habicht, Hannes Loopere
Tulemaa – Antarktika: Kristjan Randalu, Marje Hansar

Imagetext    Imagetext     Imagetext     Imagetext

Imagetext    Imagetext      Imagetext     Imagetext

Tänud: Toyota Baltic AS, A&T Sport, Anti Arak, Alar Metsson, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Heidi Pruuli, Katri Jokinen, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar

TV-sarja esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) ning vastavaid meediaarvustusi  “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Samateemaline fotonäitus 23 juulist 29 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus ja 31 augustist 1 novembrini Dorpat Konverentsikeskuses
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007, Siber-Mongoolia ja African Round

© ERP
Kõik õigused kaitstud. Sellel leheküljel sisalduvaid tekste ja fotosid lubatakse kasutada mitte-kommertsiaalsel eesmärgil. Nõutav on viide autorile ja allikale (www.erpmusic.com).

InEnglish

ImagetextARKTIKA-ANTARKTIKA 2010

BLOGI III:
LÕUNA-AMEERIKA

Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” kulgetakse läbi 16 riigi, mööda Pan-Ameerika trassile jäävaid kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)
Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.

Vt ka Blogi I: Põhja-Ameerika
Vaata ka blogi II: Kesk-Ameerika
Vt ka bogi IV: Tulemaa ja Antarktika

EttevalmistusAugSeptOktNovDets

N 14 okt: Santa Catalina – Santiago – Río Hato – Panamá kanal – Ciudad de Panamá; kõrgus merepinnast 0−50 m; õhurõhk 1004−1008 mbar, 24−30 °C; päikeseloojang 18:02; 442 km

Vahetult enne Panamá Cityt saabub meie jaoks “ajalooline” hetk, sõidame üle Panamá kanali, st lahkume Põhja-Ameerika mandrilt ning siseneme Lõuna-Ameerikasse.
ArctAntarct PanamaKahtlemata on Panamá kanal Suessi kõrval strateegilises mõttes üks kahest maailma kõige olulisemast “mereväravast”. On ikka väga suur vahe, kas võtta ette nädalaid kestev merereis ümber tormise Hoorni neeme või läbida 77-kilomeetrine kanal umbes 6−10 tunniga. On teada, et kanali rajamisega tegid XIX saj algust prantslased. Lühidalt öeldes, kuigi nad alustasid Suessi kanali kogenud arendaja Ferdinand de lessepsiga ning hiljem kutsusid pooleldi nurjunud projekti päästma kuulsa torni-inseneri Alexandre Gustave Eiffeli, ei suudetud nad kanali rajamist lõpule viia. Hinnanguliselt olevat ainuüksi “prantslaste ehitusperioodil” aastatel 1881−1893 kollapalavikku ja malaariasse surnud 22 000 kanali rajajat. Aastal 1904 võttis asja üle USA. Pärast (koos pausidega) kolm aastakümmet kestnud kaevamisi ja ehitustöid avati kahte ookeani ühendav merevärav lõpuks aastal 1914, mõni nädal pärast I Maailmasõda puhkemist Euroopas. Tänapäeval läbib kanalit igal aastal ligi 15 000 laeva, mille pardal on sadu miljoneid tonne kaupu, ning see toob Panamále sisse ligi 2 miljardit dollarit aastas. Väidetavalt on keskmine tariif kanali läbimise eest 54 000 $, kõigi aegade suurim summa maksti tänavu 14. aprillil kruiisilaeva “Norwegian Pearl” eest ja kõigi aegade madalaim tasu 0.36 $ tasu nõuti sisse ameeriklaselt Richard Halliburtonilt, kes aastal 1928 läbis kanali ujudes. Kanali läbilaskevõime ei suuda tänapäevaseid vajadusi rahuldada, samuti ei võimalda Panamaxi suurusestandard (294 m) kanali läbimist eriti suurtel laevadel. Seepärast on kavandamisel kanali rekonstrueerimine ning kohandamine suurematele, nn Post-Panamax (366 m) laevadele. Mõistagi teeb Panamá kanalist saadav tulu kadedaks naaberriigid ja nõnda ollaksegi otsimas alternatiivseid võimalusi kaupade transiidiks Atlandi ja Vaikse ookeani vahel. Üht-teist peaks selguma lähiaastatel... Kahtlemata vääriks lüüside süsteem, laevade tõstmine enam kui 25 m kõrgusele Gatúni tehisjärvele ja sellega seonduv põhjalikumat tutvumist ja pikemat käsitlemist. Aga paraku on nii, et Arktika-Antarktika reisi puhul “libiseme” nii mõnestki olulisest objektist üle, heites sellele vaid põgusa pilgu. Nõnda on see ka Panamá kanaliga.

Gabriel uurib vahepeal võimalusi Dariéni lahe ületamiseks. Kohe algusest peale tuleb kõrvale jätta pool-kahtlased ülevedamise teenust pakkuvad Colombia firmad, sest harvad pole juhused, mil rännumeeste autosid on merereisi jooksul rüüstatud. Lõpuks leiab Gabriel ühe laupäeval väljuva laeva, ent ka see ei sobi, sest sellel kulub 265 meremiili (= 491 km) läbimiseks 5 päeva, kuna ta teeb vahepeatusi saartel. Pole välistatud, et peame saatma Land Cruiserid meritsi, ise aga lendama liinil Panamá City - Cartagena. Eks homne päev näitab, mis saab.
Need, kel võimalik, külastavad õhtul linnalähedast džunglit, mis on rikas ahvide, alligaatorite ja troopiliste linnuliikide poolest. Reisikaaslaste kirjeldused arvukatest pika saba ning peaaegu valge näoga ahvidest sunnib oletama, et tegu on kaputsiinahvidega (lad k Cebus capucinus).

Üle hulga aja pääsen internetti ning avastan mailboxist kirja vanalt tuttavalt Hannes Astokilt, kes teatab, et tema poeg Georg õpib Colombias, Medellínis. Georg sooviks meiega kohtuda ning loomulikult pakuks selline kohtumine ka meile rõõmu. Kui jõuame Colombiasse, võtame kindlasti Georgiga ühendust.

R 15 okt: Ciudad de Panamá – Colón (– Ciudad de Panamá); kõrgus merepinnast 5−125 m; 25−28 °C, vihm, suhteline õhuniiskus 89−94%, õhurõhk 1001−1006 mbar; päikesetõus 6:06, loojang 18:02; 123 km

Tänase päeva põhitegevuseks on autode saatmine Cartagenasse. Dokumentide vormistamiseks sõidame Tiinaga korraks üle kanali − taas Põhja-Ameerika mandrile, ning seejärel juba Colóni, et Puerto de Cristóbalis paigutada Land Cruiserid konteineritesse. Ei taha siinkohal raisata blogilugeja aega ega hakka üksikasjalikult kirjeldama 6−7 tundi kestvat asjaajamiste kulgu, küll aga tahan öelda, et rahvusvaheline kaubatransport merekonteinerites on valdkond, kus bürokraatia on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri. Mõistusevastaselt palju on paberi, inimressursi ja aja raiskamist. Kui ametnike armee suhtarv ületab teatud kriitilise piiri, on see kindel märk ühiskonna degradeerumisest!

Ciudad de Panamást Colóni on võimalik sõita mööda kiirteed, aga me valime tee, mille esimesed kümmekond kilomeetrit kulgevad läbi tiheda vihmametsa. Tee on kitsas, puude ladvad puutuvad tee kohal kokku. Jääb mulje nagu sõidaksime rohelises tunnelis.
Ühest sadamast teise minekul on poole tunni jagu aega ka Colóni linna vaatamiseks. Siin on jälgi olulise sadamalinna kunagisest jõukusest, võimalik, et need on märgid aegadest, mil kanal kuulus Ameerika Ühendriikidele. Hetkel on aga suur osa kesklinnast lagunev, räpane, haisev, vaesuses virelev. Miski meenutab siin Havanna sarnaseid linnaosi. Paljudel mustanahalistel − endistel kanaliehitajatel ning nende järeltulijatel − pole tööd.

Õhtul lahkume Colónist taksoga Panamá City poole teadmisega, et konteiner meie Land Cruiseritega peaks pühapäeval Colombia poole teele asuma kaubalaeval nimega “Oberon”. Kohalejõudmise aeg pole aga teada, võib-olla ööl vastu teisipäeva, võib-olla teisipäeva hommikul, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. See teadmine pole eriti rõõmustav, sest tähendab ju see reisigraafikust mahajäämist vähemalt ühe päeva võrra.

L 16 okt: Ciudad de Panamá; päikesetõus 6:06, loojang 18:01; 25−26 °C, suhteline õhuniiskus 89%, pilves, vihm, õhurõhk 1009−1010 mbar

ArcAntarPanamaCityNüüdseks on selge, et parim viis jõuda õigeks ajaks Colombiasse, on lennata homme pärastlõunal Cartagenasse. See jätab meile veel võimaluse tutvuda Panamá Cityga ning enne küllaltki pingelisi ja pikki sõidupäevi Colombias end korralikult välja puhata.

Panamá City on kontrastide linn... Siin on kanali tsoon, siinsamas on uhked pilvelõhkujad, osa vanalinnast on klantsima löödud sarnaselt paljude ajalooliste linnadega Lääne-Euroopas. Ja vaid kõmne minuti jalutuskäigu tee kaugusel on täielik slumm, mida võiks mõneti võrrelda aastatetaguse New Yorgi Harlemi linnaosaga ja kus päevavalgelgi jalutades ei tunne end kuigi turvaliselt. Slummi niigi halli tänavapildi muudab veelgi troostitumaks sombune ilm. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on taevas ka keskpäeval tumehall. Lisaks nimetatud piirkondadele eksisteerib linna vanim osa − nn  Panamá Vieho, millest on tänaseni säilinud vaid varemed. Nimelt, tollase linna hävitas aastal 1671 piraat Sir Henry Morgan, kelle välimus on meile ehk tuttav Ruerto Ricos toodetava rummi “Captain Morgan” pudelisiltidelt.

Entsüklopeediad väidavad, et Panamás eksisteerivad etnilised grupid nagu emberád, wounaanid, kunad, nasod, bribrid, bokotad, guaymíd. Kuivõrd on elujõulised nende hõimude kultuur, keel ja identiteet täna, on meiesugustel riigist läbikihutajatel raske adekvaatset pilti saada.

P 17 okt: Ciudad de Panamá – sisenemine Colombiasse – Cartagena de Indias; õhurõhk 1009−1010 mbar, suhteline õhuniiskus 79−84%, 28−29 °C, pilves, vihm, vahelduva suunaga tuul; päikesetõus 6:06, loojang 17:44

Enne hüvastijättu Kesk-Ameerikaga, tahaksin teha sellele piirkonnale heita põgusa tagasivaatava pilgu, mis suuresti põhineb subjektiivsetel isiklikel muljetel. Pean tunnistama, et enne käesolevat reisi olid Kesk-Ameerika 7 väikeriiki mu ettekujutuses kinnistunud ühtse tervikuna ning ma ei osanud eeldadagi, et igaüks neist võiks olla sedavõrd omanäoline. Belize − eristub kogu ülejäänud Kesk-Ameerikast kirju etnilise koosluse (kreoolid, mestiitsid, maiad, garífunad, indialased) ning olustiku poolest, tugev mustanahaliste ja brittide mõju, pindalalt väike, asustus silmatorkavalt hõre, suhteliselt rikas. Guatemala − Peténis rikkalik maiade kultuuripärand, kõrge kuritegevuse tase, elanikkond vaene. El Salvador − pindalalt Kesk-Ameerika väikseim riik, asustus tihe, kuritegevuse tase samuti kõrge. Honduras − loodus ilus, korruptsioon lokkab. Nicaragua − loodus imeilus, elanikkond vaene, kuritegevuse tase madal, kord on majas, mulle isiklikult meeldib Kesk-Ameerika maadest kõige enam. Costa Rica − ülejäänud Kesk-Ameerikaga võrreldes tsiviliseeritum ja rikkam (eriti pealinn), arenenud põllumajandus, sõjavägi puudub, üks “rohelisemaid” riike kogu maailmas, üldmulje on väga positiivne. Panamá − kanali roll kogu riigi elus on ülioluline ja see torkab teravalt silma, märgatav on ka kunagine USA mõju, üldiselt suhteliselt rikas, kuid rikkuste jaotus äärmiselt ebaühtlane, vabamajandustsoonis on oluline roll rikastel juutidel, ringi liigub tähelepanuäratav hulk mustanahalistest lihttöölisi ning töötuid, palju on kriminogeenseid piirkondi.
ArctAntarctCartagenaChurchKüllap pole jäänud märkamatuks, et juba alates Mehhikost esinevad meie blogis ikka ja jälle sõnad kuritegevus, kriminogeenne, vargus, röövimine, pantvangistamine. Tegemist on katoliiklike maadega, kus suure osa elanikkonnast moodustavad sügavalt usklikud inimesed. Teatavasti on katoliku kirikus ja üldse kõigis Aabrahami religioonides moraali aluseks nn Kümme käsku. Seitsmes käsk on üsnagi üheselt tõlgendatav: Sina ei tohi varastada. Ja viimane, kümnes täiendab: Sina ei tohi himustada oma ligimese /…/ kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma. Ja ometi reaalne tegelikkus ei lange kokku kirjasõnaga. Miks küll nõnda? Olen selle üle sageli mõtisklenud. Võib-olla on läbi sajandite tänaseni kandunud kunagiste ahnete konkistadooride moraal? Kas traditsioonina või koguni geenide kaudu? Hispaaniast tulnute hulgas oli maadeavastajaid ja üllaste eesmärkidega misjonäre kindlasti vähem kui kurjategijaid ja röövleid, kelle peamiseks eesmärgiks oli leida kulda või muul moel kiirelt rikastuda. Või on seda väärastunud moraali aidanud kujundada ka hispaanlaste ja põlisameeriklaste vaheline sajanditepikkune võitlus? Olgu põhjustega kuidas on, kuid selge on see, et siinkandis tuleb oma rahakotti, fotokaamerat ja muud varandust hoolikalt varjata ja valvata.
Pealelõunal lendame Colombiasse, Kariibi mere kaldal asuvasse Cartagenasse. Eristamaks seda Hispaanias asuvast Cartagenast lisatakse sageli linna nime järele täpsustav täiend “de Indias”. Linn üllatab meid kõiki positiivselt. Vanalinn on viimaste aastakümnete jooksul restaureeritud, kuid sellest pole kujunenud üksnes turistlik atraktsioon, vaid ta elab oma ajaloolises hõngus ka igapäevast elu. Omapärane arhitektuurne kooslus, kus ühinevad kindlustuste paksud kivimüürid, uhked kirikud (pildil vasakul), kaubandus- ja elurajoonid... Selles kõiges on mõistagi hispaaniapärast, ent vähemalt samavõrra ka omanäolisust... puurõdude ja punaste kivikatustega valged-kollased linnakodanike majad, kivisillutisega tänavad, autod vaheldumisi hobukaarikutega, kaunid señoritad. Olgugi mitte vabatahtlikult, on siiski päris tore, et jääme siia veel 1 või 2 päevaks.
Õhtul satume juhuslikult vanalinnas nägema Colombia rahvatantsutrupi “Cy Tambo” (ametliku nimega Cy Tambo Colombia Corporacion Juvenil y Cultural Afromusical y Danzas de Cartagena) esinemist. Täna astub üles koosseis, mis koosneb kolmest mees- ja kolmest naistantsijast ning neljast löökpillimängijast. Nii muusika kui tants on tugevate afro-mõjudega. Kaks conga-sarnast käsitrummi, üks pulkadega mängitav trumm ning kõristi annavad erksa rütmifooni, mille taustal tantsijad sooritavad ülikiireid käe- ja jalaliigutusi ning ülakeha väristamisi. Selle grupi võiks kunagi Eestisse esinema kutsuda, “Oriendile” see hästi ei sobi, küll aga mõnele teisele festivalile.
Nimetasin eespool Aafrika mõjusid. Need ei avaldu mitte üksnes muusikas ja tantsus, Colombias, eriti rannikualadel elab ligi 5 miljonit tumedama nahavärviga inimest, keda kutsutakse ametlikult afrocolombialasteks (hisp k afrocolombianos), aga igapäevaselt lihtsalt neegriteks (hisp k negros) või “pruunideks” (hisp k morenos). Oli ju kunagi Cartagena oluline orjasadam, ajavahemikus 1595 kuni 1640 saabus siia väidetavalt 125 000 mustanahalist orja. Suur osa orjadest saabus Cartagenasse Kongo Kuningriigist, Angolast ja mujalt Lääne-Aafrikast, suuresti portugallaste hallatava  São Tomé sadama kaudu. Osa orje jäi siia, osa müüdi edasi, suur osa saadeti edasi Portobelosse, mis asub tänase Panamá territooriumil. Aastal 1851 lõpetati Colombias ametlikult orjandus ning mustanahalised said hispaanlaste alt vabaks, kuid mõistagi jäid nad endiselt sotsiaalses hierarhias alamaks kihiks.

E 18 okt: Cartagena de Indias; lauspilvitus, vihm, õhurõhk 1008−1013 mbar, 26 °C; päikesetõus 5:51, loojang 17:43

Juba eile õhtul hakkas kergelt sadama ja sadu järjest tugevneb. Paduvihm kestab kogu öö, alles hommikul vihm veidi hõreneb ja pärastlõunal lõpuks lakkab. Tänavatel ulatub vesi paiguti poolde säärde. Õhk on sedavõrd niiske, et märjakssaanud riided ei taha ka apartmenti vannitoas ega tuulisel rõdul kuidagi kuivada.

Külastame hispaanlaste suurejoonelist kindlust, mis kannab pikka nime − Castillo San Felipe de Barajas (algselt rajatud 1536, laiendatud 1657, nimetatud Hispaania ja Porrtugali kuninga Felipe IV auks). Vägevat ja vastupidavat kindlust oli noil aegadel siia tõepoolest tarvis. Oli ju Cartagena XVI−XVIII sajandil Uus-Granada (hisp k Nuevo Reino de Granada) mõõtmatute rikkuste peamine väljaveosadam, mida ihaldasid oma kontrolli alla saada nii Prantsusmaa, Inglismaa kui-ka nende poolt osaliselt toetatud mereröövlijõugud. Aastal 1741, mil briti admiral Edward “Old Grog” Vernon 27 tuhande mehe ja 3000 kahuriga piiras linna 56 päeva, suutis Castillo San Felipe de Barajas demonstreerida oma vastupanuvõimet.
Seejärel käime turul (pildil vasakul), et osta kohalikku toidukraami ning valmistada õhtusöök ise. Turg on muidugi üks paras räpane urgas, kõikjal vedelevad toidujäätmed, porikiht on sandaalitaldadest paksem, varbavahesid täidab mingi pruunikas-hallikas löga, mille koostises segunb anorgaaniline mass orgaaniliste lisanditega. Ei teadnud, et turule oleks pidanud tulema matkasaabaste või kummikutega. Euroliidu sanitaarinspektor langeks siin paugupealt minestusse. Olen käinud paljudel toiduturgudel Indias, Nepalis, Pakistanis, Tiibetis, Kambodžas jne, seetõttu on mind raske räpasusesga üllatada, Cartagena turg aga suudab isegi minusugusele uusi elamusi pakkuda. Üllar käib mõnda aega ühe leti juurest teise juurde, siis aga enam ei suuda seda kõike taluda, pöörab kannapealt ringi ja lahkub turult otseimat teed võimalikult kiiresti.

Helistame laevafirmasse ja uurime, millal meie maasturid Cartagenasse jõuavad. Saadud informatsioon pole just kõige rõõmustavam − laev hilineb umbes päeva võrra, parimal juhul võime autodele järgi minna homme hilisel pärastlõunal, aga seegi pole päris kindel.

T 19 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:51, loojang 17:43; läänetuul, õhurõhk 1010−1011 mbar, 26 °C, suhteline õhuniiskus 62%, vahelduv pilvitus

On kujunenud olukord, mil meid ei huvita enam ilus ilm, puhkus, vaatamisväärsused ega põnevad seiklused. Peamiseks mureks on autode kohalejõudmine ja kättesaamine. Aga meist ei sõltu midagi, asjad toimuvad just nii kiiresti nagu nad toimuvad, või täpsemalt öeldes, just nii aeglaselt. Iga uus teade lükkab laeva saabumist edasi. Viimase info kohaselt peaks laev Cartagena sadamasse jõudma täna hilisõhtul enne keskööd. Oleme sõidugraafikust 2 päeva maas ja seda on juba väga raske tasa teha enne Quitot, kus toimub järjekordne meeskonnavahetus. Kui oleks võimalik ette magada ja ette süüa, siis praegu ainult sellega tegeleksimegi ning järgnevatel päevadel sõidaksime pea ööpäevaringselt. Süda aimab halba... Siinkohal meenub Raido Rüütli nõuanne mitte siseneda autodega Colombiasse (vt 8. aprilli blogisissekannet).

Alates jõudmisest Kesk-Ameerika troopilisse kliimavöötmesse on meie vestlustes aeg-ajalt esile kerkinud malaaria (mal aria = ‘paha õhk’) teema. Vikipeedia andmeil haigestub maailmas igal aastal sellesse tõppe 300−500 miljonit inimest ning 1,5 kuni 2,5 miljonit haigusjuhtu lõpevad surmaga. Millised maad ja piirkonnad on ohtlikud? Kas tuleks ennetavalt süüa malaariavastaseid tablette? Kui jah, siis kus ja millal alustada? Ühest vastust nendele küsimustele pole, ka meedikud ja vastavad internetisaidid annavad vastukäivaid soovitusi. Üha enam kostab maailmas hääli, et malaaria on väljumas troopikast. Varasematel aegadel, hoidumaks ohtlikust tõvest eelistasid eurooplasest kolonistid Ameerikas rajada oma eluasemeid jahedamatele mäenõlvadele. Kuid kliima soojenemise tagajärjel tõusevad ohtliku nakkusega sääsed mägedes üha suurematele kõrgustele. Colombia Andides on nad jõudnud juba kahe kilomeetri kõrgusele. Ühest küljest pole ju malaariaga mõtet riskida, teisalt pole mõistlik asjatult nõrgestada oma organismi tugevatoimeliste preparaatide ja ravimitega. Raske on öelda, kus on optimaalne riskipiir, eks see on igaühe individuaalne otsus. Mõned III etapi reisijad võtavad profülaktilisi ravimeid. Mina olen otsustanud Kesk-Ameerika läbida tablettideta. Ka enamik piirkondi, mida läbime Colombias ja Ecuadoris, tunduvad oma kõrguse tõttu olevat vähem ohtlikud. Küll aga alustan Malarone-kuuri enne kui jõuame Peruus Brasiilia piiri lähedal asuvatesse ekvatoriaalsetesse vihmametsadesse Amazonase ülemjooksul. Kuid egas tabletid pole ainus haiguste vältimise vahend, ekvatoriaalsetes piirkondades tuleks vältida igasuguseid sääse- ja muid putukahammustusi, kaitstes avatud kehaosi kas moskiitovõrkude või tõrjevahenditega. Sellekohane ettevaatlikkus pole kunagi liiast, sest lisaks malaariale levivad neis paigus ka kollapalavik, dengue-palavik ja muud eksootilised taudid. Sarnaselt malaariale on laienenud ka dengue-palaviku leviala: kui varem levis tõbi harva kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast, siis nüüd võib see esineda Colombias isegi 2200 meetri kõrgusel.

K 20 okt: Cartagena de Indias; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1009 mbar

Ärkame hommikul kell 6, et olla sadamas täpselt tööaja alguseks ning võimalikult kiiresti kätte saada autod. Küsin Tiinalt nõu, kas oleks mõistlik eelnevalt pakkida kõik asjad, et saaks peale autode kättesaamist kiiremini teele asuda. Tiina ütleb, et asju pole mõtet pakkida, sest pole teada, mitu päeva veel Cartagenas tuleb olla. ???!!!
Sadamas hakkavad asjad venima ning paari tunni järel saab selgeks, et konteiner Land Cruiseritega pole kohale jõudnud. Olevat jäänud Colóni. Miks? − peast käivad läbi kõikvõimalikud variandid. Laevafirma esitab vähem ja rohkem usutavaid põhjendusi. Võib-olla oleme ise midagi valesti teinud või tegemata jätnud? Või oleme lihtsalt ühed saamatud äpud? Seda ei arva, sest pole lihtne on leida kogenumat kolmikut: esiteks teejuht Gabriel, kelle põhitööks on TV ja filmi võttegruppide saatmine Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning kelle emakeeleks on hispaania keel, teiseks Tiina − professionaalne reisikorraldaja, ja kolmandaks mina, kel reisikogemusi umbes 90 riigis. Kuid lolluse ja pohhuismi vastu on raske saada. Lootusetu on ajada asju maal, kus tollitöötaja ei suuda vahet teha kuldse ja hõbehalli autovärvi vahel ning kus sobivaimaks isikuttõendavaks dokumendiks valitakse hiinakeelne (!) Tiina autojuhiluba, mis on välja antud Pekingis ning mille kehtivusaeg sai läbi 3 aastat tagasi. Läheb veel mõni tund, ei aita siin palved, sõim ega ähvardused, järgmine kaubalaev Colónist peaks saabuma pühapäeva, 24. oktoobri hommikul kell 7, ja kuna puhkepäeval tolliamet ei tööta, siis on varajasim võimalus autode kättesaamiseks esmaspäev. Palugem Jumalat, et niigi läheks! Aga sel juhul oleme reisigraafikust maas juba täpselt nädala võrra.
Pealelõunal teeme reisigrupi koosoleku ja arutame, mida teha edasi. Bruno, Tõnu, Üllar ja Annemai peavad igal juhul olema Quitos hiljemalt 24. oktoobril ning ainus võimalus õigeaegseks kohelejõudmiseks on lennata. Tiina broneerib neile lennupiletid laupäevaks. Et mitte aega niisama surnuks lüüa, vajaksime mingit liiklusvahendit, et saaksime välja sõita Cartagenast ning tutvuda Colombia rannikuäärsete küladega. Lähen autorendifirmasse ning üürin laupäeva hommikuni kaks väikest Chevrolet’d.

N 21 okt: Cartagena de Indias – Santa Marta – Tayrona; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1008 mbar, 32−35 °C, kerge vihm, äike; kõrgus merepinnast 0−340 m; päikesetõus 5:51; 269 km

Hommikul saame kätte rendi-Chevrolet’d: punased, bensiinimootoriga, manuaalkäigukastiga, päevinäinud. Võtame kaasa kahe päeva varustuse ja asume teele mööda rannikut kirde suunas. Esimese pikema peatuse teeme El Totumo vulkaani juures. See pole tavaline, vaid mudavulkaan. Umbes 200 meetri sügavuselt tuleb pinnale vulkaanilist muda, mis pidavat olema tervisele ja iseäranis nahale väga kasulik. Võtamegi ette umbes veerandtunnise “supluse” vulkaanikraatris. Muda on mustjashall ja oma tiheduselt võrreldav vedelamat sorti mannapudruga. Ei ütleks, et see mudas püherdamine oleks väga meeliülendav tegevus, kuid tervise ja ilu nimel on tehtud hullematki.

On teada, et siin lähedal kasvatatakse ja toodetakse kokaiini, samuti ei jää siit kaugele eriti uhkete villade rajoon, kus pidavat elama norkoparunid. Ilmselt on tervisele kasulikum neist kohtadest eemale hoida.

Läbime ala, kus külad on üleujutuse tõttu poolenisti vee all. Mitmes kohas on tee suletud köiest “tõkkepuuga”. Edasipääsemiseks tuleb anda raha üleujutuse läbi kannatadasaanud külaelanikele. Kuid see pole jõhker ega vägivaldne väljapressimine, pigem ahastuses olevate inimeste abipalve. Iga järgmise “tõkkepuu” juurde jõudes ulatan käe aknast välja sümboolse rahasummaga. Vaevalt see abivajajaid oluliselt aitab, pigemini jääb hea tahte avalduseks.
Enne Santa Martasse jõudmist heidame aeg-ajalt pilgu ida ja kagu suunas, kas ehk paistavad Sierra Nevada de Santa Marta kõrgeimad, umbes 5700−5775-meetrised lumised tipud − Pico Simón Bolívar (ei maksa segamini ajada sarnase nimega Pico Bolívariga, mis asub Venezuelas) ja Pico Cristóbal Colón. Enamasti asuvad 4000 või 5000 meetrist kõrgemad mäed ikka sisemaal, kuid siin jäävad nad Kariibi mere rannikust vaid 42−45 km kaugusele ning seega peaksid olema nägemisulatuses. Kas on süüdi tumedad äikesepilved või on parajasti vaadet varjamas misku muu, kuid mäehiiglased jäävad täna paraku nägemata.
Sõidame läbi Santa Marta linna Tayrona poole kuni autotee saab otsa. Edasi viib vaid rada läbi džungli. Kariibi meri ei tohiks siit enam kaugel olla. Võtame seljakotid, paneme jalga kindlamad jalanõud, määrime end kokku sääsetõrjevahendiga (moskiitovõrgud on ettenägelikult kaasas ainult Aivol ja Annemail) ning hakkame astuma mööda rada. See muutub aina porisemaks ja porisemaks, loomad on raja pehmeks tammunud. Et mitte vajuda iga sammuga poole sääreni mudasse, peame aeg-ajalt rajalt kõrvale minema. Tegelikult on ju meil kaasas matšeete, aga see on kahjuks NORTH 1 pagasiruumis. Just nüüd oleks seda tarvis, et raiuda läbi liaanid, oksad ja väänkasvud, mis takistavad selvas liikumist. Teekond mere äärde pole kilomeetrites pikk, aga poolteist tundi vihmametsas poristel nõlvadel üles-alla tammumist võtab täitsa läbi. Õhutemperatuur +35 °C pole ka just virgutav.


Imagetext  Imagetext  ArcAntarcKogiIndian

Kusagilt lähedalt kostab inimeste hääli ja keegi justkui raiuks puuoksi. Keerame rajalt paarsada meetrit kõrvale ja nähtavale ilmuvad kaks suurt ümmargust onni, mis on valmistatud roost ning kaetud palmilehtedest katusega. Need on eluasemeks kogi ehk kogui (kogi k ‘jaaguar’) indiaanlastele. Tegemist on ühe suure perekonnaga. Vanaisa ja vanaema on kusagil eemal (vist põllul?). Keskmise generatsiooni moodustavad 10 õde-venda, kellest neli (vanuses 16 kuni 20) on parajasti kodus. Ühel poegadest on naine ja väikesed lapsed. Pea kõigil on pikad, seljani ulatuvad süsimustad juuksed ning seljas taimse päritouga kangast hõlstid, mis algselt võisid olla hallikas-valged. Nad räägivad oma, st chibcha rühma kuuluvat kogi keelt ning lubavad fragmendi kogikeelsest jutust Aivol ka filmida. Kogu elamine näib olevat primitiivne, eemal oleval alepõllul kasvatatakse söögiks vajaminevat, onnide ümber kõnnivad ringi mõned kanad, vihane isakalkun ja koer. Parajasti tehakse lõket toidu valmistamiseks.
Siinkohal poleks ehk liigne lisada mõni sõna üldist infot kogi-indiaanlaste ja nende uskumuste kohta. Tegemist on ühega Kolumbuse-eelsetest tsivilisatsioonidest, mis on Colombias Sierra Nevada de Santa Martas tänini suutnud säilitada oma eksistentsi. Kogide elukorraldus on seotud usuga Suurde Emasse − loojasse, samuti usuvad nad, et Maa on elav organism. Kolonisaatorite tegevusi nagu maavarade kaevandamine, laialdane ehitustegevus ja keskkonna saastamine peavad kogid kahjulikuks Suurele Emale. Preestri ning kogukonna liidri rolli täidavad nn mamad, kes on meediumid kogide ja Aluna-nimelise müstilise maailma vahel. Meditatsiooni ja annetamisriitustega püüavad mamad alal hoida Maad ning tagada rohket põllusaaki.

Mereni jääb minna veel vaid veerand tundi, kohale jõudes vääname särkidest ja pükstest higi välja. Alates päikeseloojangust hakkavad paistma mäe taga sähvivad välgunooled.
Magame hamacadel, võrkkiige-taolistel riidest põhjaga magamisasemetel, millest igaüks on seotud kahe puuposti vahele. Kõige selle kohal on palmilehtedest katus, mis võib kaitsta kerge vihma eest. Seega ööbime kaheksakesi ühes suures “toas”. Kel pole varasemat hamaca-kogemust, näeb vaeva, et saavutada vähegi sirge ja mugav magamisasend. Meid ümbritseb eksootiline häälte kooslus: tuul, merekohin, puulehtede sahin, putukate sumin, harva sekka mõne linnu või looma häälitsused. Ühtlasele helifoonile lisandub aeg-ajalt madal kõuemüra. Sedasorti rahustav ning stressist vabastav “muusika” on igati meeliülendav.

R 22 okt: Tayrona – Santa Marta – Cartagena de Indias; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1005−1006 mbar, 32−35 °C, vihm, äike; kõrgus merepinnast 0−340 m; päikeseloojang 17:42; 284 km

ImagetextHommikul ärkame koos päikesetõusuga kusagil kella 6 paiku, mil linnulaul ja loomade häälitsused muutuvad valjemaks. Oleme hästi väljapuhanud. Ei saagi täpselt aru, kas öösel on vihma sadanud. Kaugusest on endiselt kuulda kõuemüdinat. Peale kerget hommikueinet suundume tuldud teed tagasi autode juurde. Täna ei tundu läbi džungli minek nii vaevarikas kui eile, küllap oleme mudaseks teekonnaks juba mentaalselt valmis. Ilm on aga sama palav ja niiske nagu eilegi, seetõttu saavad riided higist taas läbimärjaks. Kellel on veel üks puhas pool-kuiv särk varuks, paneb selle selga, kel seda pole, väänab kantud särgi kuivemaks ja paneb uuesti selga. Alles nüüd märkame ja tunneme, et kehal, eriti jalgadel, on punased sügelevad umbes sentimeetrise läbimõõduga laigud, mille keskel on vähem kui millimeetrine veritsev täpp. Tundub, et mingid sääsesarnased lendavad olendid või muud putukad on purenud, arvatavasti öösel võrkkiigel magades või nüüdsama läbi džungli tulles. Sügelus on ebameeldiv, ent talutav. Jääb vaid loota, et siinsed sääsed ja putukad ei kanna endaga ohtlikke haigusi.
Sõidame tagasi Cartagenasse. Teel hakkavad mõlemad autod streikima. Ühel on summutitoru lahti ning see teeb traktori häält, lisaks läheb jahutusvedelik keema. Peame iga mõne aja tagant tegema peatuse ning valama radiaatorisse 1 või 2 liitri jagu vett. Teine auto hakkab jupsima pärast seda, kui oleme läbi sõitnud linnast, mille tänavad on üle ujutatud umbes 30−40 sentimeetrise veekihiga. Ma pole autoasjanduses tugev, seetõttu ei tea, kas jagaja sai märjaks või tekkis mingi muu probleem. Kindel on aga see, et läbi vee sõites ei jää kuivaks mu parem jalg gaasipedaalil ja mootori jõud kaob, isegi esimese käiguga kõrgetel tuuridel siduriga mängides suudab auto vaevaliselt edasi roomata kiirusega vast ehk 5 km/h. Läbi häda veerevad autod Nationali autorendifirma Cartagena harukontori ette. Juhtinud ametniku tähelepanu autode vigadele, ütleb tülpinud hääl vastuseks “no problema”.
Käime Tiinaga sadamas, et uurida, kas kaubalaev “Acapulco” koos NORTH 1 ja SOUTH 1ga jõuab Cartagenasse ikka õigeaegselt, pühapäeva hommikul kell 7. Ei jõua. Uueks saabumisajaks öeldakse kell 22, seega 15 tundi hiljem. Oleme selle kõigega juba sedavõrd harjunud, et võtame seda kui asjade loomulikumast loomulikumat käiku.
Jätame hüvasti heade reisikaaslaste Tõnu, Üllari, Bruno ja Annemaiga, kes saavad mõne tunni magada ning juba pool neli öösel minna lennujaama, et lennata läbi Bogotá Quitosse.

L 23 okt: Cartagena de Indias; õhurõhk 1009 mbar, valdavalt pilves, vihm, äike, torm; päikesetõus 5:52, loojang 17:41

Tõnu, Üllar, Bruno ja Annemai lahkuvad varahommikul, ent kella 8 paiku hommikul saame SMSi, et Cartagena-Bogotá lennuk maandus ilmastikuolude tõttu Bogotá asemel hoopiski Calis. Seega ei jõua nad plaanipäraselt Bogotá-Quito lennule.
Meie aga endiselt ootame, ootame, ootame... Kogu asja juures on positiivne vähemalt see, et pikaleveninud ootamine toimub sedavõrd sümpaatses linnas nagu Cartagena, mitte kusagil “karu p...s”. Käime meres ujumas, on üpriski tuulevaikne, kuid laine on Kariibi kohta ebatavaliselt kõrge. Ei tea, kas see võib olla märk tormi lähenemisest.
Juba eile äratas teedel ja ka linnas tähelepanu püssidega relvastatud politseinike ja sõjaväelaste tohutu hulk. Aga täna... kesklinnas liigub neid kolonnidena. Uskumatu, lausa sadade kaupa täies lahinguvalmiduses püssimehi. Väljaspool lahingutegevust olen ligilähedast mundrikandjate kontsentratsiooni varem näinud vaid Kashmiris, India-Pakistani piiri lähedal. Peagi selgub ka põhjus: täpselt meie apartmenti kõrval asuvas Hotel Costa del Solis viibib täna hulk tähtsaid isikuid, nende hulgas Colombia president.
Hilisõhtul, mil just olime jõudnud uinuda, ärkame tuule undamise, aknaklaaside klirina ja äikese peale. On puhkenud torm. Sulgen kindlalt aknad ning korjan kokku kõik rõdule jäänud asjad, et tuul neid minema ei kannaks. Tükk aega ei tule veel und, peas vasardab küsimus: kuidas võiks torm mõjutada kaubalaev “Acapulco” merereisi?

P 24 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52, loojang 17:41; õhurõhk 1005−1009 mbar, 28−29 °C, suhteline õhuniiskus 79−100%, pilves, vihm, äike, torm

Esialgsete plaanide kohaselt oleks täna, 24. oktoobril pidanud toimuma Quitos meeskonnavahetus ja homme oleksime pidanud asuma teele Peruu suunas. Paraku on tegelikkuses kõik hoopis teisiti. IV etapi meeskond − Leonid, Ain, Hašš (st Jaan) ja Hannes − on jõudnud Quitosse. Üllarilt saabub SMS, et vaatamata vahepealsele maandumisele Calis, on ka tema koos Tõnu, Bruno ja Annemaiga Quitosse õnnelikult kohale jõudnud. SMS-sõnumi teine pool ei ole nii meeldiv: “Olge ettevaatlikud, Quito lennujaamas on kõikjal hoiatused, et koolera epideemia on jõudmas Colombiast Ecuadori territooriumile”. Hm..., Colombia teleuudised igatahes ei räägi midagi koolera epideemiast Colombias, räägitakse vaid kahe viimase päeva 150st surmajuhtumist Haiitil ning manitsetakse ettevaatusele. Huvitav, kas Colombia võimud tahavad vältida paanikat ning on otsustanud kooleraohust teadlikult mitte rääkida või on Quito lennujaamas hoiatustega üle pingutatud?
Nagu öeldud, kõik peale Aivo, Tiina ja minu on Quitos kohal. Meie aga oleme endiselt Cartagenas ilma autodeta ja Quitost lahutab meid 1830 kilomeetrit mägist teed. Masendav − jätkuvalt vihm, äike, torm, sõidugraafikust maas täpselt nädala võrra! Õnneks oleme oma marsruudi planeerinud nõnda, et vajaduse korral on võimalik Peruu territooriumil välja jätta 5-päevane radiaal Brasiilia piiri lähedal Amazonase ülemjooksul asuvasse vihmametsa ning sealsete pärismaalaste juurde. Sellest huvitavast piirkonnast loobumine on muidugi kahetsusväärne, kuid hetkeseis ei võimalda loota millelegi muule, mis aitaks enam-vähemgi püsida graafikus.
Üle pika aja vaatan domeenide erpmusic.com ja arktikaantarktika2010.com statistikat ja saan suure üllatuse osaliseks. Nimelt, käesolev blogi on ootamatult osutunud väga loetavaks. Kodulehkülje www.erpmusic.com (mis sisaldab üle paarisaja artikli) külastatavus on alates septembrist-oktoobrist suurenenud pea 30% võrra, ja seda just käesoleva netireisikirja arvel. Seni olin ikka arvanud, et seda külastavad peamiselt reisil osalejate sõbrad-tuttavad, aga ennäe... tegemist on kümnete tuhandete huvilistega. Lai lugejatering esitab kirjutajale muidugi suurema vastutuse: faktid peaksid olema täpsed, tekst viimistletud, kirjavead parandatud jne. Aga reisil on blogiga tegelemiseks tavaliselt aega peale väsitavat autosõitu õhtuti vast poole tunni jagu ja sageli on ka netti pääsemine väga piiratud, seetõttu pean tuhandete lugejate ees väljaspoolt reisiseltskonda vabandama sellise pool-toore reisipäeviku pärast.*

* Hiljem, peale reisi lõppu tekib küll võimalus kirjapandu parandamiseks ja täiendamiseks, aga kasutan seda võimalust minimaalselt, lisades vaid mõned mälus säilinud subjektiivsed emotsioonid ja parandades silmajäänud fakti- ja näpuvead. Põhjalikuma ümbertegemise korral kaoks reisiloleku tunne ning tekiks mulje kirjutuslaua taga raamatuvirna kõrval valminud tekstist, mis poleks enam reisiblogi.

E 25 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52, loojang 17:41; õhurõhk 1006−1011 mbar, 27−29 °C, suhteline õhuniiskus 84−89%, vahelduv pilvitus, vihm, läänetuul, põuavälk

Ärkame vara, täna peaks olema see päev, mil saame kätte autod. Õhus on tunda pinget, igaüks reageerib omamoodi. Aivo ütleb Tiinale ja mulle: “Ärge kaotage kontrolli olukorra üle ega minge endast välja isegi siis, kui tuleb oodata veel kasvõi nädal!” Tsiteerin Tiinat: “Enne rasket eksamisessi olin alati tunduvalt rahulikum kui praegu.” Mina igaks juhuks oma kraami kokku ei paki ja kotti sõiduvalmis ei sea, see võib osutuda halvaks endeks. Kallid blogilugejad, PALUN HOIDKE MEILE PÖIALT!
Et rääkida mitte üknes autodest, sadamast ja tollist, kirjutan veidi siinsetest, st Kesk-Ameerika ja Colombia aastaaegadest. Tegemist on ju põhjapoolkeraga, seetõttu peaks siinne suvi kokku langema eestimaise suvega ja siinne talv eestimaise talvega, ning nagu ikka − nende kahe aastaaja vahele jäävad vastavalt kevad ja sügis. Ka siin on nõnda, kuid seda vaid teoreetiliselt. Temperatuurid on Kesk-Ameerikas ja Colombias aastaringselt peaaegu samad, kui mitte arvestada mägesid, siis kusagil +27 ja +35 °C vahel. Tegelikkuses räägitakse kahest aastaajast − vihmaperioodist (enamasti juunist novembrini) ja kuivast perioodist (enamasti detsembrist aprilli-maini). Kuiva perioodi nimetatakse tinglikult suveks ja vihmaperioodi talveks. Seega suve ja talve mõisted ei lange üldsegi kokku meie tavapäraste arusaamadega ning seepärast rääkides aastaaegadest oleks alati mõistlik täpsustada, mida antud kontekstis õieti silmas peetakse.
Ja keelest... Kui 22. septembri bogisissekandes kirjutasin, et küll on raske reisida hispaaniakeelsetes maades keelt valdamata, siis nüüd tahaksin öeldut pisut täiendada. Puutudes iga päev kokku hispaania keelt kõnelevate inimestega, on enam kui kuu ajaga midagi siiski külge jäänud. Lihtsamast kirjalikust tekstist aitavad veidi aru saada ka üksikud kokkulangevused inglise keelga, samuti senised väga põgusad kokkupuuted ladina- ja itaaliakeelse terminoloogiaga. Aivo ja mina saame hädapäraselt hakkama poes, hotellis, restoranis... seades hoolikalt ritta üksikuid sõnu, omamata vähimatki ettekujutust grammatikast. Tiina suudab moodustada ka lihtsamaid lauseid ja pidada kohalike ametnikega hädapärast SMS-kirjavahetust. Oluliste asjade ajamisel, eriti telefonitsi, vajame muidugi endiselt tõlgi abi. Seoses hispaania keelega meenub üks naljakas seik Mehhikos viibimise ajast. Mu pöördumisest mustanahalise baaripidaja poole käis läbi sõnapaar café negro. Üks meie reisikaaslastest kohkus seepeale ning poetas vaikselt, et siin ei tasuks ülbitseda ega öelda kelnerile “Kohvi, neeger!”, selle eest võib peksa saada. Tänaseks on meie reisiseltskond juba veidi targem ja teab, et café negro või café americano tähendavad Mehhikos lihtsalt musta kohvi.
Pöidlahoidmine ei aidanud, ilmselt oleks seda pidanud tegema eile-üleeile. Kaubalaeva “Acapulco” uueks saabumisajaks kuulutatakse 26. oktoober kell 00:00, st keskööl vastu teisipäeva. Seega esialgsele 15-tunnisele hilinemisele lisandub veel 26 tundi. Tulemuseks on 41-tunnine viivitus. Kas on selles süüdi eilne-üleeilne torm või kes-teab-mis muu põhjus? Laevafirma ametnik ütleb rahulikult, sellised hilinemised on Kariibi merel sagedased. Ent paar detaili võiks kirjutada plusspoolele: esiteks, saame kinnituse, et konteiner meie autodega on laeval, teiseks, tolliametnikud on heasoovlikud ning lubavad meie džiipide inspekteerimise ette võtta homme pärastlõunal esimesel võimalusel, ja kolmandaks, laevafirma pakub meile kompensatsiooniks konteineri hilinemise eest 500 USA dollarit (tunnistades sellega oma süüd). Niisiis loodame − lootus kustub viimasena! − NORTH 1 ja SOUTH 1 emmata ja suudelda homme.
Palume Haššil lennata homme hommikul Quitost Cartagenasse. Peame ju Colombia läbima kiirendatud tempos ning arvatavasti tegema mägedes 15-tunniseid sõidupäevi, et mingilgi määral tasa teha pealesunnitud viivitus. Selleks aga vajame üht asendusjuhti, kes annaks vaheldumisi kord Tiinale, kord mulle puhkust. Tegelikult on ka Aivo suurte autosõidu kogemustega, kuid tema tööriistaks jäägu ekspeditsioonil ikka videokaamera, mitte autorool.
Tahaksin tänaõhtuse jutu lõpetada siiski millegi kaunimaga kui autorool, siinkandis on põhjust rääkida naiste ilust. Loomulikult ei kuulu see teema üknes tänase päeva juurde ega pole seotud mingi konkreetse äsjase sündmusega. Sellest oleks võinud samahästi kirjutada Cartagenasse saabumise päeval, aga arvatavasti on see teema aktuaalne ka kuu aja pärast, mil oleme jõudnud reisida tüki maad lõuna poole. Nimelt, Lõuna-Ameerikas üldse ja eriti Colombias on sageli kõneaineks missivalimised ja iluoperatsioonid. Iludusvõistlusi on loendamatu hulk: üleriigilised, kohalikud departemangu-sisesed, ülikoolide sisesed, lisaks valitakse veel kõikvõimalikke turismi- ja muid misse. Enamik missi- või printsessitiitliga pärjatutest on läbi teinud iluoperatsiooni(d). Iseenesest pole ju plastilises kirurgias midagi imelikku, iluvigade kõrvaldamine kirurgilisel teel on maailmas juba aastakümneid väga levinud. Siinne iseärasus on vaid see, et kehakuju korrigeerimisega alustatakse suhteliselt varajases nooruses. On tavaline, et lapsevanemad teevad tütrele 15–16-aastaseks saamise puhul või hiljemalt gümnaasiumi lõpetamise puhul kingituse: tasuvad 1, 2 või 3 operatsiooni eest. Enamasti suurendatakse rindasid, muudetakse ümaramaks taguotsa, vahel “parandatakse” nägu või nina, tudengieas neiud lasevad sageli teha liposuktsiooni. Igatahes on Colombia muutunud Brasiilia ja Argentina kõrval üheks olulisemaks “iluturismi” maaks. Pole ka ime, sest ilulõikuste hinnad on siin 2 või enamgi korda madalamad kui Euroopas. Paraku ei anna kõik operatsioonid soovitud tulemust ja nii võime aeg ajalt tänavatel näha veidra väljanägemisega naisi, kes suure tõenäosusega on poolprofessionaalidest ilukirurgide patsiendid, või pigem ohvrid.

T 26 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52; õhurõhk 1009 mbar, 26−33 °C, suhteline õhuniiskus 100%, vahelduv pilvitus, vihm, põuavälk; 13 km

Varahommikul kella 4 paiku ärkan telefonihelina peale. Helistab Hašš Quito lennujaamast ja ütleb, et teda ei lasta lennukisse, kuna tal puudub Colombia viisa. Püüan selgitada, et Eesti Vabariigi kodanikud ei vaja seda. Loodetavasti see suuline info veenab ka ebapädevat lennujaamatöötajat.
Oleme reisil olnud täpselt 2 kuud, lahkusime Tallinna lennujaamast 26. augusti hommikul. Ratastel oldud aeg on olnud sedavõrd tihe, pingeline, seikluste- ja muljeterohke, et harva on jätkunud vaimuenergiat mõtlemiseks Eesti asjade peale. Kolmas vahetusmeeskond tõi Tallinnast kaasa paki värskeid ajalehti ja siis tekkis küll korraks soov end kurssi viia kodumaal toimuvaga. Piisas aga esikaante nägemisest − kõige tähtsamad uudised ja probleemid kodumaal seondusid Edgari ja Vilja lahutuse ja varajagamisega − ning edasilugemise soov kadus paugupealt.
Täna võttis mõttelend taas kord Tallinna suuna, täpsemalt Estonia Kontserdisaali poole. Nimelt homme (arvestades ajavahet “peaaegu täna”), 27. oktoobril peaks toimuma mu värskeima teose “Pianisti nädal internetis” esiettekanne Klaveriorkestri poolt festivali “Klaver 2010” raames. On äärmiselt kahju, et ma ise ei saa Tallinnas viibida. Heliloojale pole sedavõrd oluline kummardada publiku ees ja võtta vastu lilli, palju olulisem on osaleda peaproovides. Muusikateos on ju helilooja “laps” ja milline isa ei tahaks viibida oma lapse ilmaletuleku juures. Sorry, muutun liiga egotsentristlikuks, edasi juba asjalikumalt...

Mundrikandjate hulk linnas on kasvanud kordades. Pole vist kunagi näinud korraga nii palju politseinikke, “pronksiöö” ja George W. Bushi Eesti-visiit kahvatuvad selle kõrval. Suurem osa kesklinna tänavaid on liikluseks suletud, muudel liiklussoontel on totaalsed ummikud. Mis toimub? Kui laupäeval rääkisin Colombia presidendi viibimisest meie kõrvalmajas, siis alates eilsest toimub Cartagenas Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikide presidentide kohtumine. TV-uudised pühendavad suurt tähelepanu kohtumise ühele olulisemale teemale, mis meie arusaamade kohaselt võiks kuuluda valitsuste, mitte presidentide sfääri. Arutletakse selle üle, kas legaliseerida marihuaana. Selle narkootikumi tootmist, levitamist ja tarbimist on püütud aastaid takistada, ent see pole õnnestunud. Marihuaana legaliseerimisega väheneks narkomõrvade arv, suur osa narkopolitseinikke saaks tegeleda millegi kasulikumaga, riigikassasse koguneks raha... Sellised on kohaliku TV-kanali väljaöeldud mõtted.
Enne keskpäeva saabub Hašš. Tiina, tõlk ja mina paneme end ennelõunal võimalikult soliidselt riidesse, st lühikeste asemel pikad matkapüksid või teksad ja sandaalide asemel kinnised jooksukingad või puhtakspestud matkasaapad, et mitte mingil juhul solvata mõne tähtsa sadama- või tolliametniku väärikust. Muide, seda detaili tasuks teada igal reisijal, kel on kavas külastada Panamád või Colombiat. Colónis ega Cartagenas ei lasta ametiasutustesse nagu politseiamet ja sadam poolpikkades pükstes ja lahtistes sandaalides. Ühesõnaga, siirdume soliidsetena sadamasse vormistama tollipabereid. Jätan vahele detailse kirjelduse järgneva 7 tunni kibe-kiiretest bürokraatlikest asjatoimetustest, keegi ei usuks seda. Igatahes pimeduse saabudes seisavad džiibid meie apartmenti ees. Olen oma elus ostnud mitmeid autosid, kuid sellist rõõmu nagu SOUTH 1 ja NORTH 1 kättesaamise üle pole ma kunagi varem tundnud. Lausa kallistan. Ma tean, head blogilugejad, te ei saa sellest aru. Sellest ei saa aru keegi, kes pole reisinud autoga Panamást Colombiasse. Ja muide, Toyota Land Cruiseri headust tajun tõeliselt alles nüüd, peale vahepealset kahepäevast sõitmist päevinäinud Chevrolet’ga.
III ja IV vahetuse tegemistest teame vaid üksikuid detaile lakooniliste SMSide kaudu. Tõnu, Üllari, Bru