LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD-series Great Maestros. Beethoven, Brahms. Kalle Randalu, Estonian National Symphony Orchestra, Neeme Järvi

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

CD Jerusalem. Hortus Musicus

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

ImagetextAFRICAN ROUND
2012–2013

BLOGI I:
IDA-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames maasturitel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki (+ 3 riiki hiljem) 5 kuuga 2 Land Cruiseril. Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Cameroon - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.


Vt: Ettevalmistus
Vt
Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika

E 26 nov: Tallinn - Frankfurt - Addis Ababa

Hommikul leian meilboksist südamlikke hüvastijätukirju sõpradelt ja tuttavatelt, justkui kavatseksin Eestist või siit ilmast igaveseks lahkuda. Igatahes tänu kõigile!
Esialgu asume teele viiekesi − Uigur, Aivo, Laura, Tiina ja mina.

T 27 nov: Frankfurt - Addis-Ababa - Djibouti, 12−30 °C, kõrgus merepinnast 5−2335 m, õhurõhk 773−1012 mbar, suhteline õhuniiskus 58%, päikesepaisteline, päikesetõus 6:23, loojang 17:41

Tulles Saksamaalt keerame kellad 2 tunni võrra edasi, Ida-Aafrika ajale. Oleme lõpuks jõudnud ekspeditsiooni alguspunkti Ida-Aafrikasse, Somaali poolsaarele, või nagu vahel öeldakse − Aafrika sarvele. Varemalt oli piirkond tuntud ka kui Bilad al-Barbar (‘berberite maa’), kuna siinseid elanikke nimetasid keskaegsed Kreeka ja Araabia geograafid ida-berberiteks. Ajalooraamatutest võime lugeda, et Aafrika sarvelt on leitud matmispaiku IV aastatuhandest eKr ja 5000 aasta vanuseid kaljujooniseid, kuid vähemalt esialgu jäävad silma suhteliselt uute majade, laohoonete ja sõjaväeliste rajatiste read, linnasüdames ka koloniaalstiilis ehitised. Aiatarade kaitsevõime suurendamiseks pole okastraadiga koonerdatud ja teede ääri turvab tohutu hulk automaatidega relvastatud politseinikke.
Keegi meist viiest pole varem Djiboutis viibinud. Mõned aastad tagasi käisime Tiinaga küll Jeemenis, mis asub ju peaaegu siinsamas, teisel pool Bab el-Mandabi väina mõnekümne kilomeetri kaugusel. Jah, kilomeetrites on vahemaa pea olematu, kuid mingi sõnades raskesti väljendatav erinevus on ometi väga suur. Jeemen kuulus selgelt Aasiasse, aga Djibouti... Kuigi tänavapildis pole päris mustanahalisi palju, on ometi tajutav, et oleme Aafrikas. Kindlasti väheneks siinmail lõhe Aafrika ja Aasia vahel, kui kunagi peaks teostuma megaidee, millega tuli 4 aastat tagasi lagedale Usāmah bin Lādini poolvend Sheikh Tarek bin Lādin − rajada Djibouti ja Jeemeni vahele 29 km pikkune 25 miljardit dollarit maksev Sarvede Sild. Kuid praegu veel on kõik just nii nagu on.

Reisimist Aafrikas ei peeta üldiselt kuigi turvaliseks. USA, Kanada, Ühendkuningriikide, Austraalia ja Prantsusmaa valitsuste, aga ka muud internetisaidid avaldavad aeg-ajalt hoiatusi ning soovitusi mitte reisida ühele või teisele maale. Kui juba kord ette võtta retk läbi või ümber Aafrika, pole võimalik kõiki neid soovitusi järgida, küll aga on mõistlik hoiatusi silmas pidada ning võimalikest ohtudest teadlik olla. Nõnda meiegi, muu sedasorti info kõrval oleme tutvunud ka Eesti Välisministeeriumi kodulehel avaldatud hoiatustega. Loodetavasti ei risusta fragmendid nimetatud kodukalt käesolevat reisiblogi liialt. On ju huvitav võrrelda, kuidas paistavad olukorrad ühes või teises riigis nähtuna e-kanalite kaudu ministeeriumiametnike kabinettidest ja reaalselt kohapeal viibides. Niisiis, Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Djiboutis esineb terrorismioht. /…/ Soovitame vältida Eritreaga piirnevaid alasid, kus on varem toimunud kokkupõrkeid Djibouti ja Eritrea vägede vahel ning püsib pingeline ja ohtlik olukord. Vältida tuleks ka reisimist Somaaliaga piirnevatele aladele. Infrastruktuuri (sadamad, avalikud hooned, lennujaamad, sõjaväelised hooned ja sillad) pildistamine on keelatud. Selle keelu vastu eksimisel konfiskeeritakse kaamera ning võidakse arreteerida.”

EastAfricaK 28 nov: Djibouti, 27−30 °C, õhurõhk 1008−1016 mbar, suhteline õhuniiskus 66−78%, päikesepaisteline, päikesetõus 6:10, loojang 17:41

Hommikul ja seejärel teistkordselt hilisel pärastlõunal tõttavad Uigur ja Tiina korda ajama cargo- ja tollidokumente, lootuses autod kätte saada hiljemalt laupäevaks. Miks läheb dokumentide vormistamisega nii kaua, täna on ju alles kolmapäev? Aga seepärast, et islamimaades on reede puhkepäev ja ametiasutused lõpetavad töö neljapäeviti juba keskpäeval.
Suhtlemisel kohalikega ilmnevad esimesed keelebarjäärist tulenevad raskused teineteise mõistmisel. Euroopas oleme ju üldiselt harjunud sellega, et näiteks Rootsis elavad valdavalt rootslased, riigikeeleks on rootsi keel ja enamik kodanikke räägib seda ema- või võõrkeelena, samuti on lood Leeduga, kus elavad valdavalt leedukad, kes kõnelevad riigikeelena leedu keelt. Aafrika poliitilise geograafia ja geolingvistikaga on lood sootuks teisiti. Riigipiirid ei erista sageli etnilisi, kultuurilisi ja keelelisi piirkondi. Otse vastupidi, riigipiirid on Musta Mandri jaotanud tükkideks vägivaldselt ja igasugust normaalset loogikat eirates, tulenedes peamiselt sellest, kui suure tüki Aafrikast oli endale suutnud kahmata üks või teine Euroopa riik 1960ndate alguseks, ajaks, mil iseseisvusliikumine jõudis haripunkti. Mõnes riigis elab kümneid rahvaid ja kõneldakse kümneid keeli, samas on mõned suured rahvad jaotunud mitmete riikide vahel. Justkui oleks väike laps või keegi umbjoobes tüüp Aafrika kaardile pliiatsiga suvalisi jooni vedanud. Ses mõttes pole erandiks ka Djibouti kui riiklik moodustis. Pole ju djiboutilasi etnosena olemas ja eksisteeri ka djibouti keelt. Eestist pea 2 korda väiksema riigi kohta valitseb siin paras keelte paabel. Esmase keelena kõneleb somaali keelt 297 000, afari keelt 99 200, Omaani araabia dialekti 38 900, Lõuna-Jeemeni araabia dialekti 36 000 ja prantuse keelt umbes 10 200 inimest, vähem on amhara keele kõnelejaid. Ametlikud keeled on prantsuse ja araabia. Seejuures eksisteerivad erinevused ka ühe keele piires: ametlikes asjaajamistes kasutatav moderne standard-araabia erineb oluliselt sellest, mis on kasutusel sotsiaalses, kultuurilises ja religioosses sfääris. Keel keeleks, aga asja muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et samaaegselt on kasutusel erinevad alfabeedid. Prantuse keelt kirjutatakse loomulikult ladina tähestikus ja araabia keelt araabia tähestikus, aga somaali keelt... Jah, alates aastast 1972 hakati Djiboutis ametlikult somaali keelt kirjutama ladina tähestikus, kuid samal ajal on aeg-ajalt teatud kontekstides kasutusel ka araabia, osmanya, borama ja kaddare alfabeedid. Pean tunnistama, enne Djiboutisse saabumist polnud ma neist viimastest midagi kuulnud. Asja muudab veelgi komplitseeritumaks asjaolu, et kui Djiboutis hakati somaali keelt kirjutama ladina tähestikus, siis siinsamas teisel pool Somaali piiri kasutatakse sama keele kirjapanekuks somaali alfabeeti. Ja siinne ladina tähestik, võiks arvata, et see on järjestatud meile tuntud moel A - B - C - D jne. Ei, see oleks liiga lihtne. Somaali keele kirjapanekuks kasutatav ladina tähestik on järjestatud osaliselt araabia tähestiku eeskujul: ' (alef) - B - T - J - X - KH - D - R - S - SH - DH jne. Selles on muidugi oma loogika, kuid see ei tee meie jaoks lihtsamaks suhtlemist kohalike elanikega ega isegi arusaamist lihtsaimatest poesiltidest ja teeviitadest. Oleme tänulikud, et meie hulgas on paar inimest, kes suudavad suhelda prantsuse keeles, ning Tiina, kelle vähemalt 10 keele hulgas on lihtsama suulise ja kirjaliku suhtlemise tasandil ka araabia keel.
Mil moel hakkan järgnevalt kõikvõimalikke pärisnimesid kirja panema? Vabandan juba ette, et nii nagu paljude teiste Aafrika-rändurite reisikirjades, küllap hakkab ka käesolevas blogis valitsema üks paras segadus. Praegu viibime teada-tuntud suurlinnas, kuid ainuüksi ladina tähestikus olen selle nime näinud kirjutatavat 4 erineval moel − Djibouti, Jībūtī, Gabuuti, Jabuuti. Teatavasti on meil kohustus toota ekspeditsioonist 16 telesaadet; hirmuga mõtlen, et millalgi tuleb kaamera ja mikrofoni ees lausuda hõimude ja külade nimesid, mis sisaldavad imihäälikuid ja muid helilisi moodustisi, millistel pole kohta eurooplase arusaamisel foneetikast. Oh õudust!

Õhtul teeme ringkäigu vanalinnas. Kuid ärgem tõlgendagem sõna “vanalinn” valesti: prantslased rajasid linna aastal 1888 peaaegu tühjale kohale, seega pole siin sajanditevanuseid ajaloolisi vaatamisväärsusi.
Huvitav on jälgida inimeste riietust. Mehed kannavad traditsiooniliselt somaali macawiisi − talje umber seotud rüüd, või araabiapärast jellabiyat. Ametiasutustes ja muudes peenemates kohtades on omaks võetud läänelik riietumisstiil: triiksärk ja viigipüksid või T-särk ja teksad. Kui meestest keegi üldse peakatet kannab, siis üht või teist tüüpi pearätti, koofiyadi (tübeteika-laadne müts) või fezi. Naised riietuvad märksa traditsioonilisemalt. Igapäevaselt kantakse guntiinot − pikka värvilist kangast, mis on heidetud üle õla ja seotud ümber talje, või araabiapärast jilbābi. Abielus naised katavad pea rätiga (shash), sageli katab ülakeha sall ehk garbasaar. Vaid mõned üksikud naised riietuvad üleni musta ’abāyah’sse ning katavad näo niqābiga, mis jätab vaid kitsa pilu silmade kõrgusele. Vallalised noored naised ei pea tingimata pead katma.

N 29 nov: Djibouti, 28−29 °C, õhurõhk 1010−1016 mbar, päikesepaisteline, päikesetõus 6:10, loojang 17:41

Nagu eile, nii ka täna jätkavad Uigur Ja Tiina asjaajamist autode kättesaamise nimel, aga üksikasjad pole ilmselt kuigi huvitavad blogilugejaile.

Mõni sõna siinsest toidukultuurist. Põhimõtteliselt peaksid siinsed muslimid järgima üht põhimõtet − halali, mis tähendab, et keelatud on süüa sealiha ja tarbida alkoholi, süüa ei tohi ka “ise surnud” loomi ja verest tooteid. Nii et verivorst hapukapsaga ei läheks siinmail kaubaks. Erineval viisil valmistatud riis kuulub sageli peatoidu hulka. Somaalid kasutavad toidu maitsestamiseks köömneid, kardemoni, nelki, kaneeli ja salveid. Magustoitudest on populaarne halvaa (xalwo), mis koosneb suhkrust, maisitärklisest, kardemonipulbrist, muskaatpähklist ja gheest. Seda viimast olen lugenud raamatust, kuid tegelikult on Djubouti toidukultuuris märgatav ka tugev prantsuse mõju ja nii ei puudu menüüdest näiteks tomatid ja kala à la Provençale, flambeeritud banaanid, crème brûlée jne. Ja äsjanimetatud alkoholikeeldki näib kehtivat üksnes tõsimuslimitele.
Siiski on siinsed toidud mõnevõrra harjumatud ja kui lisada palavus, päike ning võõras keskkond, siis seda kõike polegi inimorganismil nii kerge korrapealt omaks võtta. Ja nõnda jutubki, et Laural hakkab õhtusöögi ajal halb: puudub söögiisu, iiveldus, kõhus toimub midagi ebatavalist, külm higi... Ta minestab 3 korda lühikeste vaheaegade järel. Kuna meie enda arstid saabuvad Djiboutisse alles ülehomme, läheb tarvis kohaliku “pool-arsti” abi. Budistliku uskumuse kohaselt aitab haiguse vastu ka Meditsiini-Buddha ehk Bhaiṣajyaguru mantra Tadyatha Om Bhekhaze Bhekhaze Maha Bhekhaze Raza Samungate Svaha. Loen seda Laurale mõned korrad. Loodetavasti saab kõik korda.

R 30 nov: Djibouti, 25−29 °C, õhurõhk 1012−1014 mbar, suhteline õhuniiskus 78%, valdavalt päikesepaisteline, päikesetõus 6:11, loojang 17:41

Laura oksendab öösel, ent hommikul tunnneb end juba veidi paremini. Ei tea, kas aitasid ravimid, mantra või miski muu, aga õnneks oli tegemist vaid lühiajalise tervisehäirega.

AfricaAivoWhaleSharkÜürime päevaks mootorpaadi ja sõidame Ville de Djiboutist paarikümne miili kaugusele, et näha vaalhaisid (lad k Rhincodon typus). Teatavasti on tegemist maailma suurima kalaga, mille pikkuseks on mõõdetud 12,65 meetrit ja suurimaks kaaluks 21,5 tonni. Kinnitamata andmetel on nähtud ka 20,4 meetri pikkust 34 tonni kaaluvat isendit. Snorgeldades on võimalik sattuda nende vahetusse lähedusse ja seda võimalust ei jäta me kasutamata. Vaatamata hirmuäratavatele mõõtmetele pole vaalhaid inimesele ohtlikud, sest nad toituvad peamiselt zooplanktonist, krillist ja väiksematest krabilistest. Aivo satub ühe hiiglasliku isendiga nägupidi vastakuti. Olles küll kuulnud, et vaalhai inimest ei ründa, tekitab mõnekümne sentimeetri kaugusel asuv meetrilaiuse avatud suuga elukas ometi parasjagu kõhedust. Ülalolevale pildile jääb videokaamerat käes hoidev Aivo koos vaalhai sabauime tipuga, nüüd juba mitte sedavõrd hirmutavas positsioonis.
Tagasipöördumine linna ei suju kuigi hästi. Poolel teel läheb paadimootor rikki. Poolkatkise mootoriga liigume kiirusega vaid 3−4 sõlme ning mõne kaabeltau kaugusel rannast lakkab paadimootor lõplikult töötamast. On juba lauspime. Mobiiltelefonide ajastul on õnneks võimalik kutsuda päästepaat, mis toimetab meid lõpuks kaldale.

Õhtul ei tule und ja on aega, et üht-teist kirja panna kohalikust elulaadist, rahvast, usust. Osalt varem loetu põhjal, osalt selle põhjal, millega oleme jõudnud juba kokku puutuda.
Djiboutis on muslimeid 94% (valdavalt sunniidid, vähesel määral ši’iite) ja kristlasi 6% (valdavalt välismaalastest katoliiklased) ning loomulikult on islam riigiusk. Kuid konstitutsiooni järgi on kõikide uskude järgijad võrdsed ning lubatud on mistahes religiooni järgimine. Perekoodeks keelab muslimi naisel abielluda mitte-muslimist mehega, kui see ei võta omaks islamiusku. Kuigi ametlikult võivad Djibouti muslimid konverteeruda teise usku ning abielluda väljaspool islami seadusi, toob selline konverteerumine tihti kaasa ebameeldivusi nii sotsiaalsel, hõimu ja perekonna tasandil, mistõttu sageli pöördutakse tagasi islamisse.

Kuigi me  ei sisene Aafrika-ekspeditsiooni vältel päris Somaaliasse, oleme ometi praegu nii-öelda “peaaegu Somaalias”. Mis mõttes? Näiteks XIX sajandi lõpul nimetatigi seda piirkonda Prantsuse Somaalimaaks, kuni see aastal 1896 nimetati ümber Afaride ja issade Prantsuse territooriumiks. Aastal 1958 toimus Djiboutis referendum − kas ühineda Somaaliaga või jääda Prantsusmaa alla? Tollane referendum eelistas Prantsusmaad, sellisele tulemusele aitasid kaasa afarid ja kohalikud eurooplased. Ja kui saavutati iseseisvus, sai esimeseks presidendiks somaalist poliitik − Hassan Gouled Aptidon. Selles pole ka midagi ebaloomulikku, sest umbes 60% Djibouti elanikest ongi somaalid.
Kui oleks rohkem aega, võiks somaalide teemal pikemalt peatuda, et pisutki pakkuda vastukaalu Lääne meediale, mis kõneleb somaalidest peamiselt kui piraatidest ja laevade kaaperdajatest. Somaale (somaali k soomaaliyeed‎) on kokku kusagil 15−17 miljoni kandis, neist 465 000 Djibouti pinnal. Ühe ja sama rahva jaotumine eri riikide territooriumide vahel on aeg-ajalt päevakorda toonud pan-somalismi idee, mis pooldab kõikide somaalide ühinemist ühe lipu alla. Seda propageeris aktiivselt Siad Barre diktaatorlik režiim, mis 1977. aastal viis Ogadeni sõjani, kus ühele poole jäi Somaalia ja vastaspoolele Etioopia, Nõukogude Liit ning Kuuba.

L 1 dets: Djibouti - Arta - Lac Assal - Djibouti, 26−34 °C, kõrgus merepinnast −155 kuni +740 m, õhurõhk 933−1027 mbar, suhteline õhuniiskus 74%, öösel vihm, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6:12, loojang 17:42, läbisõit 250 km

Hommikul läheme lennujaama vastu Addis Ababast saabuvale lennukile. Saabuvad Ain, Hannes, Urmas, Kaido, Inga ja Mari-Liis. Viimased kolm saabuvad koos pagasiga, kuid Aini, Hannese ja Urmase spordikotid seiklevad ilmselt kusagil Tallinna ja Djibouti vahel. Samuti algas 2 aastat tagasi meie Arktika-Antarktika ekspeditsioon: siis pidin laenama reisikaaslastele osa oma varustusest − kellele jope, kellele saapad. Kas kõik kordub?
Tänase päeva peaeesmärk on jõuda Lac Assali (araabia k بحيرة عسل‎, sõna-sõnalt ‘mee järv’) äärde. See on üks kahest väga maalilisest järvest Djiboutis. Teine, Lac Abbé jääb meie teelt liiga kaugele, aga Lac Assali juurde tehtud kõrvalepõige näib vähemalt esmapilgul olevat end igati õigustanud. Vaade kaugusesse ulatuvale soolaväljale − see on midagi erilist. Maapinnalt peegelduv päikesekiirgus on sedavõrd intensiivne, et tekib tahtmine panna ette topelt päikeseprillid. Meil pole küll käepärast vastavat mõõteriista, aga hinnanguliselt on UV indeks praegu küll üle 10 või 11.
Viis aastat tagasi, “Siiditee tuuri” raames üritasime Ida-Turkestanis leida Aydingkoli järve, mis asub samuti 155 meetrit allpool merepinda. Tol korral jõudsime 120 meetrini merepinnast allapoole, ent järveni pääseda meil ei õnnestunud. Aga praegu asume küll 155 m “sügavusel” − seda kinnitavad ka meie altimeetrid − ja siin, kustunud vulkaani kaldeeras paikneb Lac Assal, olles seega Aafrika madalaim maismaapunkt ning koos äsjanimetatud Aydingkoli järvega kolmas-neljas madalaim punkt maailmas Surnumere ja Kinnereti järve järel. Vastavuses järve asukohaga allpool merepinda on ka hetke baromeetrinäit, mis küündib 1027 millibaarini. Kui rääkida eestimaistes terminites, oleme praegu siin hilissügisel või peaaegu talve hakul, aga temperatuur on ikka 34°. Võib vaid ette kujutada, mis toimub siin suvel maist septembrini, mil õhutemperatuur võib tõusta 47−52 °C ja keskmine veetemperatuur on 34−35 °C. Väidetavalt on suvel kõrgeimaks veetemperatuuriks mõõdetud koguni 57 °C. Võiks arvata, et “Mee järve” vesi on magus, aga oh ei − tegemist on ühe kõige soolasema veekoguga maailmas. Selle soolasisaldus on 348‰, mis ületab umbes 10-kordselt maailmamere keskmise ja on isegi mõne promilli võrra suurem Surnumerest.
AfricanRoundCamelMuide, juba vanad afari hõimud ja somaalid kaevandasid Lac Assalist soola ning siit said alguse soolakaravanide teed. Etioopia mägialadelt saadi vastu sorgot, kivisütt ja muud kaupa, Lõuna-Abessiiniast aga kohvi, elevandiluud, muskust ja orje. Soolaäri oli oluline sissetulekuallikas siinsetele kohalikele hõimudele. Vahepeal jäi soolakaevandamine soiku, kuid viimase aastakümne jooksul on see jänkide abiga taastatud. Muide, ka täna kohtame teel 7 kaamelist ja 2 saatjast koosnevat soolakaravani.
Teel kohtame ka kahte meest, kes on põgenenud Etioopiast ning üritavad jõuda kas Jeemenisse või kusagile mujale. Loomulikult viibivad nad hetkel Djiboutis illegaalselt ja näivad olevat üsnagi armetus olukorras. Nad on paljajalu ja ilma söögi-joogita. Anname neile 2 pudelit vett ja paar banaani, mille eest on põgenikud väga tänulikud.
Naastes Djibouti Citysse lähevad Uigur ja Tiina otse sadamasse, et kätte saada meie armsad Land Cruiserid. Ja lõpuks ongi nad käes! 24. mai blogisissekandes on kirjas, et hetkeseisuga pole autod kindlustatud. Kahjuks pole tollane “hetkeseis” ka tänaseks muutunud. Meil ei õnnestunudki saada maasturitele kindlustuslepingut, mis kehtiks Aafrikas. Niisiis hakkame veerema mööda Musta Mandrit omal riskil.

Ent Aini, Hannese ja Urmase pagas pole ikka veel saabunud.

P 2 dets: Djibouti - Arta - Dikhil - Yoboki - Galafi - sisenemine Etioopiasse - Logia, 28−30 °C, kõrgus merepinnast 5−570 m, õhurõhk 1013−1016 mbar, päikesetõus 6:12, läbisõit 337 km

Täna asutame end lõpuks lahkuma endisest Prantsuse koloniaalpealinnast, et siseneda nii-öelda päris Aafrikasse.
Lennujaamast saame teate, et Aini, Hannese ja Urmase pagas on leitud ning Djiboutisse kohale jõudnud. Järgmine probleem ilmneb, kui hakkme autodega sõitma. 005 ERP ekraanile ilmub teade, et Low Gear (aeglusti) on sisse lülitatud, kuid välja lülitada pole seda võimalik. Aeglustiga on küll võimalik sõita, kuid kindlasti mitte pikki distantse. Õnneks juhtub see pealinnas, kus on olemas Toyota teeninduskeskus. Enam kui tunnise veaotsimise järel kehitavad mehaanikud õlgu ega oska enam midagi ette võtta. Kõik variandid on läbi proovitud, kuid aeglusti on endiselt soovimatult sisse lülitatud. Kuigi on pühapäev, ei jää muud üle kui helistada Eestisse Toyota-spetsialistidele. Saame teada, et autot on “vägistatud” (seda tegid ilmselt Djibouti sadama tolliametnikud konteinerist välja sõites), mistõttu on auto tarkvara käivitunud safe mode'is ning lihtne restart ei aita. Järgmise pooleteise tunniga saadakse kompuutrisüsteem korda ning võime alustada sõitu Etioopia piiri poole. Esialgselt kavandatud sihtpunktini − Mileni − me kindlasti täna ei jõua, sest puudu jäävad just need kolm väärtuslikku sõidutundi, mis kulusid vea kõrvaldamiseks.
AfricaDjiboutiDesertRoadTeeolud on suhteliselt head, kohati on asfalt, kohati pinnasetee. Vaid mõnekümne kilomeetri ulatuses on asfalt sedavõrd auklik, et otsustame tolmuse off-roadi kasuks, pöörates teelt kõrvale ning sõites mööda tasast kõrbepinda (pildil vasakul). Siin-seal on jooksevad ringi thomson-gasellid. Näeme kõrbele iseloomulikku miraaži − eemal paistab järv, kuid lähemale jõudes selgub, et tegemist on optilise illusiooni, õhuväreluse, peegelduse või kes-teab-millega, igatahes mingit järve siin pole.
Omamoodi elamuse osaliseks saame külastades koloniaalkauplusi enne Etioopia piiri. Tahaksime kaasa osta midagi söögipoolist. Toidupoes on saadaval pudelivesi, Coca-Cola, ühte sorti küpsised ja röstitud nisuterad pähklitega. Ma ei unustanud midagi mainimata. Umbes samasugust kaubavalikut olen näinud vaid Põhja-Koreas. Ent mis siin ikka viriseda, me teadsime, kuhu tuleme. Ostame seda, mida pakutakse.

Jõuame piirile pimeduse saabudes ning siin juhtub miski, mis võib hiljem osutuda probleemiks. Nimelt, Djibouti piiriametnik lööb Uiguri passi templi kogemata mitte Djibouti viisa peale, vaid just keset Mauritaania viisat. Teisiti väljendudes − Mauritaania viisa on rikutud. Igatahes peale 2 tundi kestvaid piiri- ja tolliprotseduure oleme Etioopias, Afari regioonis. Ühtlasi oleme äkitselt sattunud aastasse 2005. Teatavasti käib siinmaal ajaarvestus Etioopia ehk ge’ezi kalendri järgi, mis erineb Gregooriuse kalendrist. Niisiis, praegu on 2005. aasta 3. kuu (Ḫədar). Ja kellaaeg pole 7.30 õhtul, vaid 1.30, sest Etioopia kellaaja arvestus algab mitte keskööst nagu meil, vaid hommikusest päikesetõusust. Selguse huvides jätkub ajaarvestus käesolevas blogis siiski meile harjumuspärasel moel.

Eesti Välisministeeriumi kodukal on järgmine hoiatus: “Soovitame mitte reisida lähemale kui 50 km Eritera, Sudaani ja Keenia piiri lähedale, kuna seal on ebaturvaline. Mitmed piirkonnad Somaalia piiri ääres on samuti ohtlikud. Etioopia põhjaosas Afari piirkonnas tapeti 17. jaanuaril 2012 vähemalt viis välisturisti. Ka varasematel aastatel on samas piirkonnas ette tulunud turistide kadumist ning röövimisi. Soovitame kodanikel antud piirkonda vältida!” Tegelikult olemegi kavandanud Etioopia-marsruudi nõnda, et paljudesse nimetatud piirkondadest me ei satu, kuid Afari regiooni ja Keenia piiri lähedust meil vältida ei õnnestu, sest just nimelt Afaris me praegu viibimegi ja Keeniasse me Etioopiast suundume.

Kuhu jääda ööbima? Tee äärde on ritta seatud mõnikümmend lavatsit, mis täidavad voodi funktsiooni ning mida on võimalik öötundideks sümboolse raha eest üürida. Veidi suurema summa eest on võimalik saada katteks võidunud lina. Kohalik tolliülem soovitab meil mitte kasutada pakutavat teenust, vaid oma telklaager püstitada kivisele pinnale umbes 50 m kaugusele maanteest ning lubab väikese tasu eest panna valvesse ka 2 relvastatud ihukaitsjat. Kivikõva küljealune ja tohutult mürarikas ümbrus ei tundu kuigi ahvatlevana ning otsustame jätkata sõitu, eirates Aafrikas reisimise reeglit nr 1 − mitte sõita pimedas. Jõuame ühte külasse, kus on isegi midagi võõrastemaja taolist. Majutuse hind üheks ööks on 30 Etioopia birri (tänase kursi järgi 1 Euro ja 33 senti) inimese pealt. Hind ja kvaliteet on täielikus vastavuses. Lähim WC pidavat asuma järgmises külas. Otsustamegi sõita ööbima järgmisesse, WCga külasse.

AfarHouseE 3 dets: Logia - Mile Serdo looduskaitseala - Mile - Lalibela, 14−31 °C, kõrgus merepinnast 435−3548 m, õhurõhk 669−964 mbar, läbisõit 417 km

Asume teele Lalibela suunas. Maastik on pool-kõrbeline. Iga mõnekümne kilomeetri järel on näha afaridest nomaadide ajutisi külasid. Silma jäävad poolkera või ovaalse kupli kujulised elamud (pildil vasakul). Need on kaetud viltja materjaliga ning mõnevõrra meenutavad jurtasid. Tahaksime mõne nomaadide laagriga lähemalt tutvuda, aga esimene katse ebaõnnestub − tundub, et me pole eriti teretulnud. Kõigis järgmistes külades on inimesed sõbralikud, lehvitavad tervituseks, naeratavad, kutsuvad sisse.
Külastame taas koloniaalkauplusi. Üldiselt on kaubavalik enam-vähem sama, mis Djibouti poolelgi, kuid ühes poes on saadaval ka plekkpurgis ananassikompott ja konserv hakitud tuunikalast. Neid me ostame.
Hüttide arhitektuuris on märgata järk-järgulisi muutusi. Viltjast materjalist katused asenduvad roost katustega. Kõrguse tõustes langeb temperatuur ja vastavalt sellele muutuvad ka majad kapitaalsemaks. Platool kõrgusega 2500−3500 m ehitatakse majaseinad või vähemalt seinte alumised osad kivist.

Aafrikat ja eriti selle idaosa peetakse inimkonna hälliks. Siin on hominiidide algkodu. Inimese eellastest rääkides arvestatakse aega miljonites aastates, nimetatakse Sahelanthropus tchadensist, Australopithecus africanust, Australopithecus afarensist, Homo erectust (‘püstine inimene’), Homo habilist (‘osav inimene’, Tansaania, Keenia) ja Homo ergasterit. 3,9 kuni 2,9 miljonit aastat tagasi elanud Australopithecus afarensis on nime saanud just siinse Afari regiooni järgi, sest 1974. aastal leiti siit Australopithecus afarensise kuulsaima, ligi 3,2 miljoni aasta vanuse skeleti jäänused (AL 288-1), mis on tuntuks saanud Lucy nime all. Miks Lucy? Donald Johanson ja tema kolleegid, kes avastasid skeleti, tähistasid oma leidu ning kuulasid seejuures biitlite tuntud lugu “Lucy in the Sky with Diamonds” nende legendaarselt albumilt “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”. Sellest siis Lucy. Kuulus Australopitecuse-tüdruk oli umbes meetri pikkune ning võis kaaluda umbes 27−30 kg. Muide, hetkel eksponeeritakse Lucyt koos teiste Etioopia aaretega näitusel USAs, kodumaale peaks ta naasma järgmisel kevadel. Ja veel üks teinegi leid pärineb siitsamast Afari regioonist Awashi jõe orust − see kaevati välja küll juba 90ndatel aastatel, kuid alles paar-kolm aastat tagasi tulid paleoantropoloogid lagedale uuringute tulemusega, väites, et tegemist oli Lucyst primitiivsema hominiidiga, kes elas 4,4 miljonit aastat tagasi. Sellele daamile pandi nimeks Ardi, mis afari keeles tähendab “alumine korrus” ja sellest tulenevalt siis ka teaduslik nimetus Ardipithecus.
AfricanRoundLalibelaEveningAga Homo sapiens? XX sajandi lõpu geneetika-alased uurimused on viinud järelduseni, et kunagi elas üks naine, kes on kõigi tänapäeva inimeste esiema. See hüpotees põhineb asjaolul, et nn mitokondri DNAd pärandatakse edasi vaid emaliini pidi ning see saab muutuda ainult väga harva asetleidvate juhuslike mutatsioonide tõttu. Selliste mutatsioonide toimumise kiirust on võimalik välja arvutada ja nõnda saab leida ka nullpnkti ehk ligikaudse aja, millal mitokondriaalne esiema elada võis. Ja niisiis, meie esiema, keda Piibli-Eeva järgi on hakatud kutsuma mitokondriaalseks Eevaks, vahel ka Aafrika Eevaks, ja kes on kõigi tänapäeva inimeste ühine esivanem emaliini pidi, elas umbes 200 000 aastat tagasi Ida-Aafrikas. See tähendab, et “süva-geneetilises” mõttes oleme me kõik aafriklased.
Oma eelmisel − Arktika-Antarktika ekspeditsioonil, oli meil sageli jututeemaks Beringia teooria ja põlisameeriklaste Aasia päritolu. See kõik puudutas inimkonna arengu suhteliselt hilist ajajärku, umbes 20 000 kuni 13 000 aastat tagasi. Aafrika esiemast rääkides oleme muidugi palju kaugemas minevikus, nagu juba öeldud, umbes 200 000 aasta taguses ajas.

Õhtuks jõuame Lalibelasse, umbes 15 000 elanikuga linnakesse.

T 4 dets: Lalibela, kõrgus merepinnast 2370−2500 m, õhurõhk 764 mbar

XII sajandi lõpul ja XIII sajandi algul valitses Etioopiat Zanwe dünastiast pärit valitseja ehk negus − nagu neid nimetati − Püha Gebre Mesqel Lalibela. Ta olevat viibinud Jeruusalemmas ning seejärel tahtnud ehitada oma pealinnaks “uue Jeruusalemma” justkui vastuseks sellele, et päris Jeruusalemm vallutati aastal 1187 taas, seekord muslimite poolt. Piibli temaatikaga võib siin leida muidki seoseid, nii näiteks voolab läbi linna Jordani jõgi nagu päris Jeruusalemmaski. Jõe ühel kaldal asuvad kirikud sümboliseerivad maist Jeruusalemma, vastaskaldal aga taevast Jeruusalemma. Pühakust kuninga rajatud linn, mida hiljem hakati nimetama neguse nime järgi samuti Lalibelaks, oli pealinnaks XII sajandi lõpul ja XIII sajandil.
Muide, Tartus veedetud lapsepõlvest meenub mulle naabrite koer, keda kutsuti Negus. Mõtlesin aeg-ajalt, kas sel nimel on ka mingi tähendus. Alles mitu aastakümmet hiljem sain teada, et see oli Etioopia “kuningate kuninga” tiitel − amhara k nigūs. See nimi sobis süsimustale suursugusele neljajalgsele hästi.

Kolm aastat tagasi oli mul käsil Maarja Magdaleena evangeeliumi koptikeelsel tekstil põhineva oratooriumi komponeerimine. Kuigi Etioopia Ortodoksi Kirik on tänaseks lahku löönud Kopti Kirikust, tulin ma idakiriku liturgilise muusikaga tutvuma just nimelt Põhja-Etioopiasse, muuhulgas ka siiasamasse Lalibelasse, sest siinsed muusikatraditsioonid pidavat olema säilinud isegi arhailisemana kui Egiptuses. Hästi on meeles üks Neitsi Maarjale pühendatud riitus, mis algas ühel päeval kell 2 pärastlõunal ning lõppes alles järgmisel hommikul 11 paiku. Mulje öises pimeduses kõlanud lauludest pole tänini tuhmunud. Täna midagi sellist ei toimu, ent võtame sellegipoolest suuna kaljukirikute juurde. On ju kuningas Lalibela valitsusajal ehitatud monoliitsed kaljukirikud siinsed peamised vaatamisväärsused ning alates aastast 1978 on nad kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Kuid kirikute funktsioon ei piirdu turismiobjektiks olemisega, Lalibela on tänapäevalgi tähtis palverännakute sihtpunkt ja usukeskus.

AfricaLalibelaPriest           AfricanRoundLalibelaPriest           AfricanRoundLalibela

11 kirikut moodustavad vastavalt oma paiknemisele − põhjas, läänes ja idas − kolm gruppi. Alustagem põhjast... Maailma Lunastaja maja (amhara k Bete Medhane Alem) on usutavasti suurim monoliitne kaljukirik maailmas, enam-vähem identne koopia Axumis asuvast Siioni Püha Neitsi Maarja kirikust. Selles kirikus asub Etioopia üks pühamaid reliikviaid, nn Lalibela Rist. See rist sai maailmas veelgi tuntumaks ühe õnnetu ja samas õnneliku juhuse läbi. Nimelt, Lalibela Rist varastati 1997. aastal ja üks Addis Ababa diiler müüs selle 25 000 $ eest ühele Belgia kollektsionäärile. Aastal 2001 jõudis see 60 cm kõrgune 7 kg kaaluv rist oma kodumaale tagasi. Peaaegu iga rajatis on siin millegi poolest eriline: Maarja kirik (amhara k Bete Maryam) on arvatavasti siinsetest kirikutest vanim, Kolgata kirikus (amhara k Bete Golgotha) asub negus Lalibela haud, siinsamas on kuningas Haile Selassie I (1892−1975, valitsemisaeg 1930−1974) kabel ja Aadama haud. Kõige viimasena valmis Püha Georgi ehk Püha Jüri kirik (amhara k Bete Giyorgis), mis on kõige filigraansem ja kõige paremini säilinud, selle fotod on ära trükitud nii ajalooraamatutes kui turismialastes voldikutes. Mitmete hoonete puhul pole nende algne funktsioon päriselt selge, on vaid oletatud, et tegemist on kuningliku kabeli, kuningapalee ja vanglaga. Levinud on legend, et päeval tegelesid kompleksi ehitustöödega inimesed, kuid öösiti jätkasid tööd inglid. Pisut maisema müüdi kohaselt on kogu see kompleks rajatud Templirüütlite abiga, kuid ka see müüt pole leidnud veenvaid tõendeid. Igatahes kompleksi mastaap sunnib arvama, et ehitajaid oli palju, oletuslikult 40 000 kandis. Samuti käivad endiselt vaidlused rajamise aja üle. Kuigi enamasti räägitakse Lalibela valitsusajast, on mõned teadlased seisukohal, et need kirikud on ehitatud juba varem ning Lalibela üksnes sidus need oma nimega. Kahjuks ei oska sel teemal kaasa rääkida.
AfricanRoundLalibelaRiteKordades rohkem kui preestreid ja külastajaid on kirikutes kirpe, kes hüppavad siia-sinna ning kipuvad hammustama jalgu.

Erinevalt mu eelmisest külaskäigust Lalibelasse ei kuulnud me täna kirikulaulu, kahjuks ka mitte rahvamuusikat. Ent siinne piirkond − Wollo − on väga rikas rahvamuusika poolest. Siit ei jää kaugele Eritrea, Somaalia, Djibouti ja Sudaan, ning igaüks neist on siinset muusikat mõjutanud omal moel. Just Wollos on välja arenenud modaalsed süsteemid bati, ambassel ja anchihoy, mis on mägismaa muusika aluseks. Ümberkaudsetes mägedes esitavad ilmalikku muusikat rändmuusikud-laulikud, azmarid, kes sageli saadavad oma laulu 1-keelsel masenqo-“viiulil” või 6-keelsel krar-lüüral. Mõnes mõttes võib neid võrrelda Euroopa bardidega. Samuti pärineb Wollost manzuma − islami muusika vorm, mida algselt lauldi amhara keeles, kuid mis hiljem levis ka Etioopia teistesse piirkondadesse.

Kaheks ööks Lalibelasse jäämine pole seotud üksnes kaljukirikutega. Oleme oma reisiplaani võtnud ronimise Aafrika kõrgeimasse tippu, Kilimanjaro otsa. See pole mitte-alpinistidest koosnevale grupile just kõige lihtsam ülesanne. Et oleksime võimelised viibima kõrgustel ligi 6000 m, on hädavajalik eelnev aklimatiseerumine. Neid võimalusi, mida pakub aklimatiseerumiseks Abessiinia mägismaa, püüame teadlikult ära kasutada. Ja nõnda kulgevad mõned teelõigud kõrgemal kui 3500 m, ning hetkelgi asume ligi 2500 m kõrgusel.

K 5 dets: Lalibela - Bahir Dar, 15−28 °C, kõrgus merepinnast 2400−3142 m, 312 km

AfricaNorthEthiopiaVaated ülalt alla orgudele on vapustavad. Kaunid pinnavormid, piisavalt rohelust, palju kariloomi, loodusesse harmooniliselt sulanduvad amhara karjuste hütid... See kõik haakub mu ettekujutusega Eedeni aiast.
Kuigi amharad pole Etioopias suurim etniline grupp (nad jäävad arvukuselt alla oromodele), on amhara ehk amhari keel ometi Etioopia riigikeeleks. Emakeelena amhara kõnelejaid on kõige enam just siinkandis, Abessiinia mägismaal, riigi põhjaosas, ja neid emakeelena kõnelejaid on kokku 20 miljoni kandis. Lisaks umbes 5 miljonit võõrkeelena kõnelejat. Me ei suudaks parimagi tahtmise korral veerida isegi poesilte. Amhara keelt kirjutatakse tänapäeval erinevalt enamikest teistest semiidi keeltest küll vasakult paremale, kuid oh häda − ei kasutata ladina alfabeeti, vaid oma, etioopia silpkirja ehk fidäli (‘täht’). Ja neid kirjamärke on palju: 34 põhitähte, igaühel neist 7 või isegi 8 erikuju olenevalt kaasnevast vokaalist, pluss veel hulk kombineeritud silbimärke. Niisiis on meie jaoks see kõik üks “hiina keel”. Näitena keelest panen siinkohal ladina transliteratsioonis kirja paar amharakeelset sõna: turg − GeBeYa, supp − ShowReBa, leib − DaBo.
Teel teeme peatuse qati-põllu servas. Nagu Lõuna-Ameerikas näritakse coca-põõsa lehti, nõnda on Araabiamaades, Djuboutis, Etioopias ja mitmel pool mujal kombeks närida qati-lehti. Qat (ehk khat, mõnikord nimetatakse ka somaali tee või araabia tee, lad k Catha edulis) on toniseeriva toimega ja sisaldab amfetamiinilaadset stimulanti. Mõnedes maades (Kanada, USA, Saksamaa, Inglismaa jt) on qati müük illegaalne, kuid siinkandis (Djibouti, Etioopia, Keenia, Somaalia, Jeemen jt) pole see keelatud. Proovin ka ise ära. Küllap on peotäis lehti liiga väike kogus, mingit eufoorilist seisundit igatahes ei teki.

Laagri seame üles paarikümne sammu kaugusele Tana järve kaldast.

N 6 dets: Bahir Dar (1840 m) - Tana järv (paadiga) - Bahir Dar, 27−33 °C, õhurõhk 821−823 mbar

Katusetelkides magada on mugav. Värske õhk, loodushääled, mitte liiga palav, mitte liiga külm... Äratuskella pole tarvis: kuigi Etioopia on üldiselt kristlik maa, on siin piisavalt ka muslimeid ning muezzini vali kutse varahommikusele palvele (islamimaailmas tuntud kui “päikesetõusupalve”, araabia k صلاة الفجر‎, ṣalāt al-faǧr) äratab meid üles hommikul kell 5, päikesetõusu eel. Saanud seejärel veidi uinuda, peletab pool tundi hiljem une võimas õhukaitsesireen, mille läbitungiv heli kostab mingil põhjusel (?) kaks korda mõneminutilise vahega.

Urmas tunneb end juba kuuendat päeva pahasti, kõhuhädad ei anna järele. Ilmselt pole tegu lühiajalise tervisehäirega, tuleb alustada Sumamedi ravikuuriga.
AfricaTanaChurchPaintingÜürime paadi koos juhiga ning sõidame umbes pooleteisetunnise teekonna kaugusele poolsaarele, kus külastame kahte kloostrit ja kirikuid. Nagu Lalibelaski, on Tana järve kloostrite puhul tegemist Etioopia Ortodoksi Kirikuga. Aga täpsemalt? V sajandil eraldusid muust kristlusest vanad idakirikud. Milles oli probleem? Idakirikud tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise konsiiliumi otsuseid ega nõustunud 451. aastal toimunud Halkedoni (Chalkedoni) kirikukoguga, mis võttis vastu seisukoha Jeesuse Kristuse düofüsiitliku elik kahese − inimliku ja jumaliku − olemuse kohta. Idakirik jäi seisukohale, et Jeesuses Kristuses on jumalik ja inimlik loomus saanud üheks olemuseks. Seetõttu nimetatakse nii Etioopia Ortodoksi Tawahedo Kirikut kui ka Kopti Kirikut, millest löödi lahku 1959, Halkedoni-eelseteks kirikuteks. Kuna pooldati Kristuse ühese loomuse ideed, siis sellest tulenevalt nimetatakse seda doktriini monofüsitismiks ja sellega seotud kirkikuid vastavalt monofüsiitlikeks.
XIV sajandist pärinevad kirikuhooned on üpris erilised. Põhiplaanilt ringikujulised, puust karkassiga, roost katusega. Seinad on kaetud õlgedest, kiviklibust ja mudast krohviga. Siseseinad on omakorda kaetud maalingutega, kuid tegemist pole tüüpiliste freskodega − siinse traditsiooni kohaselt maalitakse pilt puuvillast lõuendile ning valmis maal liimitakse krohvitud seinapinnale. Maalide süžeed on üldiselt tavapärased: Püha Õhtusöömaaeg, Jeesus minemas ristiga Kolgata mäele, Jeesus ristil, Jeesuse ülestõusmine, Püha Jüri surmamas lohet jne. Tuntud süžeede kõrval on aga mitmeid illustratsioone lugudele, milliseid ei sisaldu sünoptilistes evangeeliumides ega Johannese evangeeliumus, samuti mitte teistes Piibli kanoonilistes raamatutes. Need pärinevad
Etioopia pühadest raamatutest või Etioopia Ortodoksi Kiriku Piiblist, mis mõnevõrra erineb meie tavapärasest Piiblist. Kirja on need tekstid pandud geesi (ge’ez) keeles, mis on tänaseni Etioopia Kiriku liturgiliseks keeleks. Kirjutasin küll eelpool blogis etioopia silpkirja keerukusest, kuid ometi on üks Eestimaa mees suutnud tõlkida geesikeelsed Zar’a Jā’qōbi “Arutlused” eesti keelde. See väljapaistev mees polnud keegi muu kui Uku Masing.
Taaskord pääses Etioopia Ortodoksi Kirik rahvusvahelisse meediasse tänavu 16. augustil, mil 76 aastasena suri kirikupea − patriarh ja Axumi ülempiiskop Abune Paulos. Ja hetkelgi on patriarhi koht vakantne.
Kahjuks ei satu me nägema ühtki tseremooniat, üksnes näeme ja saame proovida löökpille. Neist olulisemad on monotoonset rütmifooni tekitav kõristi senasel ehk sistrum, samuti paarikaupa kasutatavad suuremat sorti trummid keberod. Pillid on seotud sümboolikaga: sistrumi 5 metallseibi sümboliseerivad Jeesuse ristilöömist, kebero väiksema läbimõõduga nahk tähistab Vana Testamenti, suurem Uut Testamenti. Lisaks kasutavad vaimulikud palve-saua maqwamiyat rütmi markeerimiseks. Maapiirkondades kutsutakse traditsiooniliselt usklikke palvele dawali (lokulaua funktsioonis kiviplaat) abil. Siinsele kirikumuusika traditsioonile on aluse pannud pool-legendaarne Yared (505−571), kes hiljem kuulutati pühakuks. Ta arendas välja Etioopia notatsioonisüsteemi ja kirikliku laulmisviisi zema, mis on Etioopia Ortodoksi Tewahedo Kiriku liturgias kasutusel tänini.

Hilisel pärastlõunal naaseme Bahir Dari, tehes väikese kõrvalepõike kohta, kus Sinine Niilus voolab välja Tana järvest. Siin-seal on näha teravaotsalisi papüüruspaate, mis puulastidega on samuti teel Bahir Dari poole.
Linnas on parajasti algamas suured pidustused − VII Etioopia rahvuste, rahvaste ja hõimude päevad. Tänase päeva tippsündmuseks on bazaari avamine. Kohal on tohutu rahvamass, peale meie mitte ainsatki valget. Üles astub bänd, mille koosseisus on lisaks euroopalikele pillidele (trummikomplekt, süntesaator, 2 saksofoni) ka Etioopia rahvapill − ühekeelne masenqo-“viiul”. Pentatoonikal põhinevad lauluviisid meenutavad kummalisel moel vägagi Tiibeti ja Bhutani pop-muusikat.
Kokkulepitud aja möödudes oleme turult lahkumas, kuid puudu on Aivo, kes enamasti on kellaaegadest kinnipidamises väga punktuaalne. Mõne aja pärast jookseb meie juurde üks mees ning teatab, et politsei on Aivo vahistanud. Ruttame Tiinaga tagasi turule Aivot päästma, kuid “arreteeritu” on juba vabaks saamas. Milles siis seisnes Aivo süü? Turuväravas oli puhkenud rüselus, politseinikud ajasid rahvamassi tagasi, pekstes inimesi jõhkralt piitsade ja nuiadega ning Aivo oli otsustanud seda actionit filmida.

R 7 dets: Bahir Dar - Injibara - Bure - Debre Marcos (Debre Marqos) - Sinise Niiluse kanjon - Fiche - Addis Ababa, 16−30 °C, kõrgus merepinnast 1080−3117 m, õhurõhk 704−889 mbar, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 18:05, 555 km

Ärkame hommikul 6 paiku. Mõistagi pakub hommikul meile kõigile huvi Urmase tervislik seisund. Urmase vastus on lühike: “Stabiilne, muutusteta”. Ravikuuri tuleb jätkata.

Pakime kibekiiresti laagri kokku. Tuleb raske päev, võtame ette enam kui 600-kilomeetrise teekonna, mida oleks tavajuhul paras läbida 2 päevaga.
Tana järvest põhja poole jääb veel 2 väga olulist ajaloolist linna, Gonder ja Axum. Samuti on Tana järve ümbruses ja eriti sellest põhja pool palju külasid, kus elavad Etioopia juudid ehk Bēta ’Isrā’ēl (heebrea k ביתא ישראל, geesi k ቤተ እስራኤል, ‘iisraeli maja’). Nad on suutnud säilitada oma identiteedi. Paljud juudid (Falash Mura) on vastu võtnud ristiusu, kuid paljud järgivad siiski oma algset religiooni. Varemalt rääkisid nad qwara ja kayla keelt, täna räägitakse peamiselt amharat ja tigrinyat. Kohalikus traditsioonis seostatakse Bēta ’Isrā’ēli rahvast kui mitte Seeba kuninganna ja kuningas Solomoniga, siis vähemalt Menelik I-ga. Viimaste aastakümnete DNA uuringutest tulenevalt on levinud ka arvamus, et Bēta ’Isrā’ēli puhul pole tegemist üldsegi mitte Iisraelist tulnud etniliste juutidega, vaid hoopis judaismi omaks võtnud aafriklastega. Selle juudi värgiga on üldse üks segane lugu − juudi kümne kadunud hõimu järeltulijatest oleme kuulnud räägitavat Indias, sealhulgas Kashmiris, samuti Põhja-Ameerikas (mormoonide teooria). Ja küllap leidub juudi kadunud hõimude järglasteks pretendeerijaid veelgi ka Aafrikas. Olgu Bēta ’Isrā’ēli juudiks või mittejuudiks olemisega kuidas on, igal juhul oleks põnev näha nende tavasid ja kuulda rituaalset muusikat, sest see pidavat erinema Etioopia Ortodoksi Kiriku omast. Kuid meie ajakava ei võimalda Gonderi, Axumi ega “mustade juutide” asunduste külastamist, võtame suuna lõunasse Addis Ababa poole.

SILK 1 neelab millegipärast rohkem kütust kui 005 ERP, hetkel jätkub tal seda vaid umbes 150 km läbimiseks. Kindlasti peame varsti tankima. Esimene katse ebaõnnestub, sest tanklas on igasugune kütus otsas. Järgmises tanklas kütust küll on, kuid meil ei soovitata sellega paake täita, sest nii “peened” masinad nagu Land Cruiserid ei pidavat nii madala kvaliteediga diisliga sõitma. Paarikümne kilomeetri järel rõõmustame nähes Totali tankla silti, kuid rõõm on enneagne − hoidlates on diislikütus küll olemass pole elektrit, mis, aga külatõttu ei tööta kütusepumbad. Kahes järgmises tanklas diislikütust pole. Kui selline on olukord tsiviliseeritud Etioopias, siis mis saab edasi? Enne kui automootorid seiskuvad, jõuame siiski tanklasse, kus täidame paagid. Edasisel sõidul teeb 005 ERPi mootor pööretel ca 1500 p/min kahtlast häält. On see tingitud kütuse madalast kvaliteedist või millestki muust, pole esialgu teada.

Poolel teel, Debre Marcoses teeme lõunapeatuse. Menüüst võime leida selliseid nimetusi nagu shero bozana (oapasta kaste), tegamino, shero feses, injera firfir (pannkoogikujuline leib kastmega), quanta firfir, tibes firfir, kittfo (liha), doro wot (kanakaste) ja palju muud, millest arusaamisega tekivad tõsised raskused. Tundub, et peamine rahvustoit on hapumaitseline õhukese pannkoogi kujuline halli värvi leib injera, millega koos süüakse kõikvõimalikke taimseid ja loomseid pooltahkeid souste. Nuge, kahvleid ega lusikaid söömisel ei kasutata, injera küljest rebitakse tükk ning selle abil võetakse sousti ja muud. Kuigi mul on Indiast saadud teatud kogemused näppude ja leiva abil söömises, kipuvad ikka saama sõrmed soustiseks ja vedelam kraam kipub injera vahelt enne suhu jõudmist välja voolama. Lihatoidud on üldiselt termiliselt töödeldud, kuid on teada, et Etioopias segatakse soustidesse ka toorest liha. Saadaval on ka taimne paastutoit, mis on eriti populaarne reedeti (täna on reede). Valin selle. Toidukorrale järgneb kohvitseremoonia, Etioopia on ju tuntud kohvikasvatusmaa. Tseremoonia alustuseks asetatakse maha papüüruse või mõne muu taime lehti. Viirukipannile asetatakse hõõguvad söed ning neile omakorda Boswellia-puu vaigu tahked tükikesed. Ei tea, kas sel viirukil on ka eestikeelne nimetus, kuid inglise keeles tuntakse seda kui frankincense ja araabia keeles لُبَّانٌ (lubbān). See peletab toidulõhna ning kanget kohvi võime nautida täiega. Lõunasöögile järgneb veel mitusada sõidukilomeetrit ning mõistagi ei pruugi me autojuhtimise vahepeal vägijooke. Kuid siiski on siinkohal paras aeg alkohoolsetest jookidest kõnelda. Kõige populaarsem jook on t’ej (“meevein”) kangusega 8−16%, mida valmistatakse kodusel moel gesho-puu (lad k Rhamnus prinioides) lehtedest ning hiljem lisatakse mett. Teji serveeritakse spetsiaalsetes alt laienevates karahvinides. Meil pole esialgu olnud juhust seda jooki maitsta. Kuid Etioopias valmistatakse kodudes ka kanget destilleeritud alkoholi, noored tütarlapsed pakuvad seda maantee ääres müügiks. Just täna teeme teel peatuse, et vaadata, millega on tegemist. Saadaval on kahte sorti puskarit (ei oska sellele täpsemat määratlust leida), on valget läbipaistvat jooki, aga ka kollakas-pruunikat. See viimane on iseäranis aromaatne, suitsulõhnaline, meenutab veidi “Laphroaigi” viskit.

Muljetavaldav on Sinise Niiluse kanjon, see ei jää palju maha Colorado Grand kanjonist. Platoolt avaneb vaade ligi 1500 meetrisesse orusügavusse. Kuid Sinine Niilus ise pole üldsegi mitte sinine, pigem porikarva pruunikas. Ületanud Niiluse, väljume Amhara regioonist ning siseneme Oromia (ehk Oromiyaa) regiooni. Siin elavad oromod, keda on Etioopias umbes 30 miljonit ja kellest üle 25 miljoni räägib emakeelena oromo keelt. Kuigi nii amharad kui oromod elavad Etioopias naabritena, pole nende keeled sugulased. Mäletatavasti oli amhara puhul tegemist semiidi keelega, ent oromo kuulub kušiidi keelte hulka. Muide, vaatamata selle keele kõnelejate suurele hulgale oli kuni Haile Selassie I valitsusaja lõpuni (1974) oromo keele kasutamine meedias ja haridussüsteemis keelatud.

Kaks viimast tundi sõidame lauspimedas. See pole kuigi turvaline, sest küla vahel liigub teel tuledeta autosid, eeslikaarikuid, kariloomi, jalgrattureid, jalakäijaid, niisama ringijooksvaid lapsi. Kõik nad on loomulikult helkuriteta. Senise Etioopia-teekonna vältel on silma jäänud erakordselt palju teelt välja sõitnud veoautosid, eriti mägipiirkondades. Ja just praegu oleme tunnistajaks järjekordsele autoõnnetusele, hulk rahvast on kogunenud ümber kummuli auto.

L 8 dets: Addis Ababa (Adis Abeba), kõrgus merepinnast 2375 m, õhurõhk 769 mbar, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6:28, loojang 18:05

Täna jaguneb reisiseltskond gruppideks. Ühed käivad etnograafiamuuseumis, teised tutvuvad linna vaatamisväärsustega, kolmandad naudivad folk-showd. Folk-bänd koosneb lauljatest ja tantsijatest, saateks 4 trummist koosnev komplekt, masenqo-“viiul”, 2 begena-lüürat ja washint-flööt. Eriti energiline ja atraktiivne on “õlgade väristamise tants”. Maitseme ära ka t’eji − meeveini.

P 9 dets: Addis Ababa - Sebeta - Tiya - Butajira - Silte - Hosaina - Doubo - Boreda - Abaya (Abyata) järv (1285 m) - Arba Minch, 15−32 °C, kõrgus merepinnast 1200−2764 m, vahelduv pilvitus, õhurõhk 737−879 mbar, päikesetõus 6:29, 454 km

Alustan tänast blogisissekannet vabandusega: järgnevad kirjasõnad jõuavad blogilugejateni täpselt nädalase hilinemisega. Põhjus on lihtne − 7 päeva oleme olnud väljaspool e-levi ning tekstide ja fotode üleslaadimine serverisse SAT-side kaudu on liiga ebarentaabel.

Päev aga algab hea uudisega: Urmase tervis on peaaegu korras, Sumamed aitas.

Esimese peatuse teeme Sodo regioonis Tiyas, kus asub XII−XIV sajandi matmispaik 32 kivisteelidega. Kivisse on raiutud dekoratiivsed ja antropomorfsed kujutised. On steele 2, 5 või 19 mõõgaga, mis tähendab, et tegu on sõdalase hauaga. Mõõkade arv steelil näitab, mitu vaenlast on see sõjamees teise ilma saatnud.

Edasi jätkame lõuna suunas. Sodo (ehk Soddo) linnakeses näeme tee ääres lehvitamas nelja valget, keda siinkandis ei näe kuigi sageli. SILK 1 ei peatu, kuid 005 ERPi lähenedes muutub lehvitamine üha paanilisemaks. Peatume igaks juhuks, võib-olla vajavad need inimesed abi. Esmapilgul meenutavad 3 noormeest ja neiu lätlasi. Avame autoakna... Üks noormeestest lausub sulaselges eesti keeles: “Tulime tervitama eestlasi”. Kas kuulsime ikka õigesti? Jah, kuulsime. Selline kohtumine on võrreldav nõela leidmisega heinakuhjast!
Selgub, et üks noormees ja neiu on paariks kuuks tulnud siia tööle kooli, ülejäänud 2 on aga reisimas Lõuna-Aafrika Vabariigist Addis Ababasse, kasutades seejuures ühistransporti ning hääletades. Käesoleva blogi kaudu avastas reisiseltskond, et täna peaksime läbima Sodo ning ootama nad tee äärde kogunesidki. Oodata ei tulnudki kaua, umbes tund. Kuigi tahame päevavalges jõuda Arba Minchi, otsustame teha tunnise pausi, et üht-teist teada saada kaasmaalaste seiklustest ja tegemistest Aafrikas. Kolm seiklejat on Otsa-kooli endised kasvandikud − flötist, jazz-klarnetist ja jazz-pianist, neljas on Tartu Ülikooli teadur. Lõuna-Aafrika Vabariigist tulnud kurdavad Keenia teede viletsa kvaliteedi üle ning avaldavad kahtlust, kui juba nende läbitud magistraal oli sedavõrd viletsa kvaliteediga, kas siis meie valitud kõrvalteed on üldse läbitavad. Kahjuks saab meie aeg otsa, soovime teineteisele edu ja jätame hüvasti. Varsti hakkab paistma Abaya järv ning enne päikeseloojangut jõuame Arba Minchi.

Täna kerkib mitmel korral meie vestlustes esile malaaria (itaalia k mala aria = ‘paha õhk’) teema. Millised maad ja piirkonnad on ohtlikud? Kas tuleks ennetavalt süüa malaariavastaseid tablette? Kui jah, siis kus ja millal alustada? Ühest vastust nendele küsimustele pole, ka meedikud ja vastavad internetisaidid annavad vastukäivaid soovitusi. Üha enam kostab maailmas hääli, et malaaria on väljumas troopikast. Varasematel aegadel olid Aafrikas vähemalt kõrgemad ja jahedamad alad vabad sellest ohtlikust tõvest. Kuid kliima globaalse soojenemise tagajärjel tõusevad ohtliku nakkusega sääsed mägedes üha suurematele kõrgustele. Nad on jõudnud juba 2 km kõrgusele. Ligi 90% malaaria surmajuhtudest maailmas leiavad aset Aafrikas Saharast lõuna pool. Ühest küljest pole ju malaariaga mõtet riskida, teisalt pole mõistlik asjatult nõrgestada oma organismi tugevatoimeliste preparaatide ja ravimitega. Raske on öelda, kus on optimaalne riskipiir, eks see on igaühe individuaalne otsus. Kuid egas tabletid pole ainsad haiguste vältimise vahendid, ekvatoriaalsetes piirkondades tuleks vältida igasuguseid sääse- ja muid putukahammustusi, kaitstes avatud kehaosi kas moskiitovõrkude või tõrjevahenditega. Sellekohane ettevaatlikkus pole kunagi liiast, sest lisaks malaariale levivad neis paigus sääskedega ka muud eksootilised taudid. Sarnaselt malaariale on laienenud dengue palaviku levik. Kui pool sajandit tagasi esines seda tõbe üliharva ning see levis madalamal kui 1000 meetrit merepinnast, siis nüüd nakatuvad sellesse aastas sajad miljonid inimesed Aafrikas, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Lõuna- ja Kagu-Aasias, Kirde-Austraalias ja Okeaanias ning seda võib esineda isegi kuni 2000 meetri kõrgusel.
Malaariatekitaja levib emase hallasääse (lad k Anopheles) hammustusega. Inimese võivad malaariasse nakatada 4 erinevat haigusetekitajat − Plasmodium vivax, Plasmodium ovale, Plasmodium malariae või Plasmodium falciparum. Nimetatutest viimane on kõige sagedasem ning kõige ohtlikum. Vikipeedia andmeil nakatub aastas malaariasse 300−500 miljonit inimest ning sureb 1,5−2,5 miljonit. Sagedaste sümptomite hulka kuuluvad palavik, külmavärinad, liigne higistamine, pea- ja lihasevalu, iiveldus, oksendamine, aneemia, teadvuse kaotus ja kooma.
Mõned meie grupi liikmetest on alustanud profülaktiliste Malarone tablettide võtmist juba alates Tana järvest või Addis Ababast, mina alustan homme.

E 10 dets: Arba Minch - Chamo järv (1235 m) - Konso - Woito - Jinka, 22−39 °C, kerge pilvitus, õhurõhk 820−940 mbar, kõrgus merepinnast 560−1801 m, 262 km

Niisiis alates tänasest kuulub tavapäraste hommikuste toimingute hulka Malarone tableti neelamine. Seda ei soovitata teha kauem kui 30 päeva järjest, sest see ei mõju hästi maksale. Need meeskonna liikmed, kes teevad kaasa kogu Aafrika reisi, ei saa juhinduda sellest 30 päeva piirangust, sest viibime malaariaohu piirkonnas kordi kauem.

Kui eile nähtud Abaya on soolase veega, siis sellest lõunasse jääv Chamo on mageveejärv. Tegemist on Etioopia suurimate veekogudega, esimese pindala on 1162 km², teise pindala 551 km². Küllap on riftivööndist meil põhjust rääkida ja kirjutada järgnevatel nädalatel Keenias, Tansaanias ja Malawis. Ent Abaya, Chamo ja veel mitmed järved ning üldse see suhteliselt madalam ala, mida mööda praegu kulgeme − see on Etioopia riftiorg või alang. Miljoneid aastaid tagasi miotseeni asjastikus algasid Aafrika idaosas geoloogilised protsessid, mille tulemusena Somaalia laam hakkas eemalduma Nuubia laamast. Eemaldumine toimub kiirusega umbes 5−7 mm aastas, võib-olla veelgi aeglasemalt. Aga miljonite aastatega saavad millimeetritest kilomeetrid. Sellest kõigest hiljem...

AfricanRoundChamoLakeHommikul kell 7 sõidame Chamo äärde, et teha paaritunnine paadiretk järvel. Siin juba igav ei hakka, paadi ümber tõusevad aeg-ajalt pinnale jõehobud. Kalda ääres peesitavad kuni 6 meetri pikkused niiluse krokodillid, kes ei lase end häirida isegi sellest, kui läheneda neile paadiga vaid paarimeetrisele distantsile. Rohkelt on linde − pelikanid (pildil vasakul), marabud, haigrud, kotkad, lisaks hulk väikelinde, keda me ei suuda määratleda. Järve ääres kaldal sibavad ringi ahvid. Paadimees teeb meile ootamatu ettepaneku: jääda siia veel üheks päevaks ning minna krokodillijahile. Ta kirjeldab meile krokodillide püüki odadega. Üks oda, mille küljes on ka nöör, visatakse krokodillile selga ning sellega hoitakse teda kinni. Teise odaga lõpetatakse looma piinad. Peale lihunikutööd küpsetatakse rümba tükid soola, pipra, tilli ja sibulaga. Loomulikult loobume sellest pakkumisest.
Tänase päeva sihiks on jõuda Jinkasse, mis asub Chamo järvest umbes 6 sõidutunni kaugusel edelas. Teeolud on n-ö seinast seina. Kohati on pea poolemeetriste rattavagudega pinnasetee lõike, kohati peame läbi sõitma veest. Praegu on kuiv aastaaeg ja tee on läbitav, aga ei kujuta ette, millised teeolud võiksid siin olla vihmaperioodil. Aga on ka pikki kruusatee lõike ning ideaalses korras asfaltkattega teid. Viimased on hiinlaste abiga ehitatud. Üldse oleme märganud nii Djiboutis kui Etioopas, et hiinlased on siinmail kõvad tegijad ning loomulikult on Hiina Rahvavabariigil seejuures mängus omad majanduslikud huvid.
Teel teeme peatuse ühes konso (ehk konzo) külas. Viis aastat tagasi toimunud rahvaloenduse andmeil on konsosid üle veerand miljoni. Nad räägivad afro-aasia keelte kušiidi gruppi kuuluvat konso keelt. Küla keskel näeme maasse kinnitatud kõrgeid teibaid. Selgub, et iga 18 aasta järel lisatakse uus teivas ning see sümboliseerib külaelanike uut generatsiooni. Lugedes teibad kokku, saame teada, mitme põlvkonna vanune on üks või teine küla. Konsode teine trademark on antropomorfsed puust kujud või tootemid (waka ehk waga), millega austatakse vaprate ja auväärsete konso hõimu liikmete mälestust. Silma torkab laste rohkus. Lapsed oskavad hästi kolme sõna või väljendit − pen, two birr ja caramello − ning joostes valge inimese järel kordavad neid alatasa. Usun, et paljud Aafrika-rändurid on sama dilemma ees, kas anda vaesuses virelevatele lastele veidi raha või mitte. Meie teejuht ei soovita seda teha. Tõepoolest, kindlasti ei likvideeri mõned valgete turistide käest saadud birrid või dollarid Aafrika külades vaesust, pigem vastupidi, lootuses saada välismaalastelt kerge vaevaga raha väheneb neil stiimul töötamiseks. Ja ometi ma ei tea, milline käitumine on eetilisem. Aeg-ajalt sirutub käsi tasku poole ja ulatan abivajajale mõne väiksema rahatähe. Ei tee ju mind 10 puuduvat birri või 1 puuduv dollar märgatavalt vaesemaks. Ja samas, kui annad midagi ühele, siis seda märkavad kümned tähelepanelikud silmapaarid ning kohe on su ümber terve kari lapsi ja naisi, kes tahavad saada ka oma osa. Siis ei aita muu kui kiire põgenemine autosse ning gaasipedaali vajutamine.
Kui tõsine on vaesuse ja nälja probleem tänases Aafrikas tegelikult? Kui uskuda ametlikku statistikat, siis umbes pool Saharast lõuna poole jäävate riikide elanikkonnast peab hakkama saama 1.25 dollariga või vähemaga päevas. Isegi arvestades teatud kaupade madalat hinnataset pole seda just palju. ÜRO Food and Agriculture Organizationi andmeil on Aafrikas 239 miljonit nälga kannatavat inimest, mis on ligi veerand kogu mandri elanikkonnast. Need on üksnes kuivad arvud. Nädal tagasi tehtud blogisissekandes kirjeldasin küll Djibouti-Etioopia piirialade tühje poelette, ent teleekraanidelt tuttavaid õõvastavaid pilte näljast nõrkenud ning hinge vaakuvatest lastest ja vanuritest me õnneks näinud pole, vähemalt esialgu mitte. Ka väga vaestes majapidamistes suudetakse naturaalmajanduse abil endal hing sees hoida. Kuid mõistagi satub meie vaatavälja vaid mikroskoopiline osa Mustast Mandrist; vaevalt me maasturitega mööda teid sõites ning vaid põgusalt külades peatudes suudame vaesuse ja toidupuuduse problemaatikat endale objektiivselt teadvustada. Aga ikkagi, miks ei saa kõik inimesed kõhtu täis süüa? Kindlasti pole siin ühest vastust. Küllap aitavad näljahäda tekkele kaasa elanikkonna kiire kasv, kodusõjad, põuad ja vahel ka üleujutused, kunagise nn Rohelise revolutsiooni soovunelmate mittetäitumine, üleüldine madal saagikus, saheliga piirnevate alade jätkuv kõrbestumine (seda ka Etioopias), aga samuti valitsemise ja majanduselu juhtimisega seotud tegurid.

Laskume platoolt Woito orgu ning ületame Woito jõe. Saanud sõita kümmekond kilomeetrit, saame paraja šoki osaliseks. Teeservale ilmuvad äkitselt politseinikuvormis mehed, suunavad automaaditorud otse meie peale ja nõuavad kohest peatumist. Öeldakse, et peame neile järgnema politseijaoskonda. Seda tehakse toonil, mis ei tekita soovi vastuvaidlemiseks. Meil kästakse siseneda ühte hoovi, mis küll kuidagi ei meenuta politseijaoskonda. Selgub, et peale Woito jõge leiti teelt täiesti lömastunud, kuid väga värske laip, millest oli autoga üle sõidetud. Niisiis oleme kahtlusalused ning varsti algab uurimine. Meie küsimusele, kui kaua meid siin kinni hoitakse, saame tõlgi vahendusel vastuseks − võib-olla homseni, võib-olla kauem... Savipõrandaga kartserisse jäämise perspektiiv pole kuigi ahvatlev. Suhtlemine politseinikega on raskendatud, sest kogu asjaajamine käib amhara keeles, mida meist keegi ei valda. Lõpuks saabub politseiülem. Koos abilisega uurib ta hoolega maasturite esirattaid − kas kusagil pole verepritsmeid või kas kusagil pole näha vere mahapesemise äsjaseid jälgi. Midagi kahtlast ei leita. Kas võime nüüd lahkuda? Ei, peame jääma süüdlase väljaselgitamiseni. Meie peadest käivad läbi igasugused mõtted. Kas tahetakse kuriteos süüdi lavastada juhuslikult läbisõitvad valged? Möödub veel tund ning seejärel kostab politseinike suust rõõmuhüüd: surma põhjustanud veoauto ja selle juht on leitud. Oleme vabad!

T 11 dets: Jinka, kõrgus merepinnast 475−1343 m, õhurõhk 865−949 mbar, 134 km

ImagetextTänase päeva pühendame tervikuna Omo oru suguharudele. Hommikul tõmbame end autos koomale, võtame kaasa automaadiga relvastatud ihukaitsja ning võtame suuna Debub Omo (‘lõuna Omo’) tsooni. Teiste siinsete hõimude juures vaevalt turvajat tarvis on, kuid mursid võivad mõnikord muutuda vägivaldseks, eriti peale rohket alkoholipruukimist. Ja purjutavad mursid palju, alates pärastlõunast on pooled külaelanikud kõva auru all. See on ka üks põhjustest, miks sõidame murside juurde kohe hommikul. Mursid ise ütlevad endi kohta mun. Nad kõnelevad oma, st mursi keelt, mis kuulub niiluse-sahara keelte hulka. 2007. aasta rahvaloenduse andmeil on mursisid 7500. Üldiselt järgivad nad animistlikku religiooni, selles eksisteerib jumalus Tumwi − taevane kõrgeim vägi, mis/kes mõnikord ilmutab end linnu või vikerkaarena. Peamiseks religioosseks institutsiooniks on šamaan-preestri funktsioone täitev kômoru, kelle ametipost on päritav. Tema ülesandeks on suhtluse loomine külakogukonna ja Tumwi vahel, rituaalide läbiviimine, vihma esilekutsumine, inimeste ja karja kaitsmine, murside kaitsmine teiste hõimude rünnakute eest jne. Kirjeldada murside välimust on raske, neid peab nägema! Äärmiselt napis riietuses mehed, naised ja lapsed, naha alla opereertud keraamilistest tükikestest moodustuvad mustrid, fantaasiaküllased ehted, augustatud ning väljavenitatud kõrvalestad. Mursi naiste trademark on muidugi savist keraamilised huulekettad. Noored naised, kellel on tekkinud kindel partner, lõikavad alahuulde pilu, mida hakatakse järkjärgult suuremaks venitama, paigutades sellesse esialgu väiksema (läbimõõduga ca 4−10 cm) ja hiljem suurema (ca 12−22 cm, pildil all), ornamendiga kaunistatud ketta. Algselt olevat naiste alahuule lõikamisel olnud hoopis teine eesmärk, sellega olevat muudetud mursi naised vähem atraktiivseteks orjakaupmeeste silmis.
Levinud on polügaamia, mõnel mehel kuni 4 naist. Seejuures ei ela “suurperekond” koos, naisi valitakse erinevatest küladest.


ImagetextSiin puutume esmakordselt kokku ka üsna omapärase joogiga, nii nagu ka mitmed teised Aafrika rahvad, nii ka mursid tarvitavad toiduks looma vere ja piima segu.
Kõrvu jäävad mitmete teiste hõimude esindajate negatiivsed arvamused murside kohta.

Põgusal tutvumisel paistavad arid olevat mursidest rahumeelsemad ja töökamad. Pärastlõunal veedame mõne aja ühes ari külas, kus naised valmistavad savipotte, jahvatavad jahu, destilleerivad kanget alkoholi jne, mehed teevad sepatööd − valmistavad odaotsi ja kiine (Uigur ja Kaido ostavad kumbki ühe kiini). Naisi pole mehel tavaliselt üle kahe, kuid üldiselt sõltub naiste arv rikkusest. Kui mees võtab naise, peab ta naise vanematele maksma üpris kõrget tasu “kõvas valuutas” ja selleks valuutaks on kariloomad. Õhtul saame osa aride laulu-, tantsu- ja joomapeost. Muusika on siin väga omapärane. Kui Põhja-Etioopia mägialade muusika on üldiselt monofooniline või heterofooniline, siis aride juures kuuleme väga erilist kooripolüfooniat. Laulu saadavad plaksutamine, trummid ja/või 6-keelne krar-lüüra. Tegin audio-salvestuse ka ülalimetatud peol, kuid veelgi paremaks Lõuna-Etioopia koorifaktuuri näiteks on salvestis player, mille tegin ühes dorze külas. Etioopia lõunaosas mängitakse ka loomasarvest valmistatud holdudwat, sõrmeaukudeta bambusest embilta-flööti, paaniflöödi tüüpi fantat, toomi ehk kalimbat (ingl k thumb piano) ja atamot (väike, sageli savist korpusega käsitrumm), kuid tänaseni pole me neid pille siin veel kuulnud.

AfricanRoundHamerGirls

K 12 dets: Jinka - Turmi, 17−38 °C, kõrgus merepinnast 916−1386 m, 137 km

Üsnagi häiriv on kõikvõimalike lendavate, ronivate ja roomavate sitikate ja putukate rohkus − kärbsed, sääsed, ämblikud... Hommikul roomab külalistemaja WC vee äravoolutorust välja 10-sentimeetrine must sajajalgne uss, kes suudab sooritada ka hüppeid.

Siseneme hameri suguharu territooriumile. Nad eristuvad selgelt kõigist eelmisest hõimudest. Spetsiifilised, kaunistatud “sabaga” nahast seelikud, saviga kokkumätsitud soengud naistel, linnusulega meeste peaehted, peaaegu katmata ülakehad nii meestel kui naistel. Satume ühte hameri külasse pulmapidustuste aegu. Külaliste arvu on silma järgi raske hinnata, kuid pulmapeo mastaabist annab tunnistust tapetud lihaloomade arv. Pruudi vanemad grillivad 20 kitse või lammast, sama palju grillitud kitsi või lambaid käiakse välja peigmehe vanemate poolt, lisaks võetakse elu neljalt veiselt. Grillimine toimub järgmiselt: süüdatakse piklik (ca 0,5 m lai ja 10 m pikk) lõke, puuvardad pistetakse läbi suurtest lihakäntsakatest, vardad pistetakse maasse lõkke kummalegi küljele, mõne aja pärast pööratakse lõkke poole käntsaka teine külg. Omamoodi võigas vaatepilt on loomanahkadelt rasva eemaldamine − hulk mehi rebivad värskelt nülitud nahkadelt hammastega rasvatükid ning söövad need ära.
Pea kõigi Omo oru suguharude puhul ei jää märkamata üks ühine joon Venemaa põhjarahvaste ning Põhja-Ameerika indiaanlastega − üleüldine alkoholism. Juuakse umbes 100-grammistest klaasidest kanget alkoholi, seejuures seda ei lahjendata millegagi, ei jooda midagi peale ega hammustata juurde suupistet (pildil allpool).

Tee ääres on näha loomi-linde: väikesed ahvid, must-valged colobus-ahvid, dik-dikid, pärlkanad, koolibrid...


AfricanRoundDrinkingN 13 dets: Turmi - Omorate - sisenemine Keeniasse - Turkana järv (Rudolfi järv), Ilheret (Ileret) - North Horr, 18−42 °C, õhurõhk 908−967 mbar, kõrgus merepinnast 375−916 m, 378 km

Hommikul sõidame Omo jõe äärde Omorate piiripunkti, mis asub küll Etioopia-Keenia tegelikust piirist enam kui 60 km kaugusel, kuid siin lüüakse meie passidesse Etioopiast väljumise templid. Näha on üle Omo jõe viiva kunagise silla purunenud konstruktsioonid. Piiri poole suundudes peame oma liikumissuunast informeerima kohalikku politseid. Lahkudes Omaoratest näeme ja tunneme esmakordselt reaalsuses seda, mida oleme Aafrika teede kohta kuulnud ja lugenud. Rääkida tee kvaliteedist tegelikult ei saagi, sest teed kui niisugust polegi, on vaid autojäljed erineval pinnasel. Kohati need hargnevad, siis jälle ühinevad, kerge on rajalt eksida. Läbime mitmeid jõgesid. Kuna oleme siin kuival perioodil, siis mõned jõed on päris veeta, mõnest jõest on alles vaid kitsas oja ning nende läbimine ei osutu problemaatiliseks.
Seoses jõeveega tahaksin kirjutada veel ühest probleemist, mis on siinkandis põhjust andnud kirgede üleskütmiseks. Nimelt on Omo alamjooksul ehitamisel Gilgel Gibe III 243 m kõrgune hiigeltamm, selle lõplikuks pikkuseks peaks kujunema 610 m. Ka siin on mängus hiinlased, nende suurim pank 中國工商銀行 (Hiina Tööstus- ja Kommertspank) finantseerib osaliselt tammi ehitust. Ei tea, kui palju sellest on valmis tänaseks, aga 2 kuud tagasi öeldi, et 38% on jäänud veel ehitada ning järgmiseks suveks peaksid olema tööd lõpetatud. Hüdroelektrijaama planeeritud võimsuseks on 1870 MW. Etioopia peaminister Meles Zenawi (kes suri mõne kuu eest) on tahtnud tammi valmis ehitada iga hinna eest, sest see enam kui kahekordistaks Etioopia senise elektrienergia toodangu. Aga... selle vastu on paljud looduskaitsjad, paleoantropoloogid, põlisrahvaste inimõiguste eest võitlejad. Milles asi? Omo jõe alamjooksul elavad hõimud (kokku üle 200 000 inimese) ja nende eluviis on pikki aegu olnud otseses sõltuvuses Omo jõest ja selle suurveest. Tamm muudaks kõik. Just praegu, detsembris 2012 on avaldamisel uurimus, kus olevat kirjas, et tammi käikulaskmine oleks täielik katastroof mursi, bodi, muguji, kara, hameri, bashada, nyangatomi ja dasanechi hõimudele. Ja et selle tulemusena pole välistatud ka piiriülesed relvakonfliktid. Ülalöeldut arvesse võttes me ei tea, kas neid hõime ja traditsioonilisi kultuure, mida me nägime viimase 3−4 päeva jooksul, mõne aasta pärast sellisel kujul enam eksisteerib.

Aeg-ajalt sõidame mööda mõnest dasanechi hõimu külast. Hütid on siin ovaalsed kuplikujulised, mõni neist on kaetud lainelise plekiga. Kuigi hütid pole suured, on neis tavaliselt 3 “sektsiooni” − meeste pool, naiste pool ning nende vahel laste ala. Meeste pool on sageli tühi, sest mees võib parajasti viibida mõne oma teise abikaasa juures.

Riigipiiriks on kahe puupilpa vahele tõmmatud peenike roheline nöör. Keenia poolel piiri- ja tollipunkt puuduvad, nende formaalsuste pärast peame sõitma pealinna Nairobisse. Siseneme Keeniasse. Liiklus muutub vasakpoolseks. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “... tungiva vajaduseta mitte reisida Somaalia piiriäärsetele rannikualadele. Nairobis on kõrge terrorirünnakute oht, mis on suunatud Keenia tuntud ettevõtete ja piirkondade vastu, kus käivad välismaalased. Soovitame olla väga ettevaatlik ja valvas just rahvarohketes kohtades (ostukeskused, hotellid). Keenias esineb troopilisi nakkushaigusi ja malaariat. /.../ Pimedal ajal on soovitav Nairobis võimalusel mitte väljas liikuda. ... tasuks vältida järgmiste linnaosade külastamist: Kibera, Mathare, Huruma, Kariobangi ja Kawangware. /.../ Teeolud on tagasihoidlikud, enamasti puuduvad teedel liiklusmärgid ja suunaviidad... Samuti on soovitav auto uksed hoida lukustatuna ka sõidu ajal, on juhtumeid, kus hetkeks peatunud autodest kaovad avatud akna kaudu mobiiltelefonid, kotid jm isiklikud esemed. /.../ Kohaliku looduse eripärasid mitte tundev inimene ei pruugi ohtlikke metsloomi märgata. ... ei soovitata reisida inimtühjadesse piirkondadesse ega ka riigi piirialadele Somaaliaga, kuna on esinenud inimrööve ja vägivalda välismaalaste suhtes. /.../ Avalikes kohtades /.../ hotellis või tänaval suitsetamine on rangelt keelatud. Suitsetada tohib vaid selleks ettenähtud kohtades. Rikkumise korral on karistused kuni 3 000 000 Kenya shillingit ja / või vabaduskaotus kuni 3 aastani.”

Teeolud muutuvad veelgi halvemaks. On küll näha, et siit on sõitnud mingid autod, kuid meie Land Cruiserite põhi on liiga madalal, kivid puutuvad pidevalt vastu põhja, nii et sädemeid lendab. Aeg-ajalt üritame rajalt kõrvale sõita, kuid ega maapindki pole tasasem. Nii loksume umbes 15−20-kilomeetrise tunnikiirusega. Meid hoiatati, et sellele teelõigule tuleks kaasa võtta piisavalt varurehve. Meil on neid kahe auto peale kokku kaks. Kas see on piisav, me ei tea. Tolm, päike, palavus (varjus 42°C), kivikõrb, inimasustus ülihõre. Probleemiks võib osutuda diislikütuse hankimine. Võtsime paagid täis Jinkas, viimases tanklas Etioopia poolel. Praegu on SILK 1 paagis kütust 360 km läbimiseks ja 005 ERPi paagis 410 km läbimiseks. Aga lähim tankla Keenias asub... 520 km kaugusel Loiyangalanis.

Tee ääres on näha antiloope, granti gaselle, kõrbejäneseid, kõrberebaseid, pärlkanu.

Öömajale jääme North Horri. Kuigi oleme kõrbes, ei suuda autode katusetelkide moskiitovõrgud takistada sääski, mingite pragude kaudu tungivad nad ikka telkidesse.

R 14 dets: North Horr - Loiyangalani - South Horr, 31−36 °C, pilves, õhurõhk 898−967 mbar, kõrgus merepinnast 388−1028 m, 177 km

Jätkame teekonda läbi Chalbi kõrbe. Siin-seal on näha ühe küüruga kaameleid. Üks osa kõrbest on kaetud vulkaaniliste teravaservaliste kividega. Tunde kestev veeremine üle kivide tahab siseelundid paigast raputada. Chalbi liivane osa on palju meeldivam. Kuigi autorataste alt paiskub õhku kujuteldamatul hulgal peent liivatolmu, on pehmel liival sõitmine ometi sujuvam. Inimasustus on endiselt hõre, aga mõnetunnise sõidu järel näeme siiski üht vastutulevat maasturit. Tervituseks lehvitame teineteisele.
Järgmises külas näeme kütusevaati ning selle lahke omanik nõustub müüma meie kummalegi autole 20 liitrit diislikütust. Hind on üpris krõbe − 2 $ liiter, aga need 40 liitrit annavad lootust, et jõuame järgmise tanklani. Nüüd aga hakkab juhtuma midagi imelikku: kui tavaliselt on meie Land Cruiserite kütusekulu 100 km kohta täislastiga kusagil 11,5 l kandis, siis 005 ERPi näidikud hakkavad näitama kütusekuluks 17−25 l / 100 km. Teeme korraks peatuse, et kontrollida, ega paak ometi ei leki. Väliselt paistab kõik korras olevat. Või on auto elektroonika palvusega “lolliks läinud”? Või oleme saanud solk-kütust ja mootor neelab seda 2 korda rohkem?

Tee suundub otse lõunasse mööda Turkana järve idakallast. Aegade jooksul on järve nimetatud mitmete erinevate nimedega: Rudolfi järv (Austria ertshertsog ja kroonprints Rudolfi järgi), Jade Sea (vee värvuse tõttu) ja Anam Ka’alakol (kohalikus keeles ‘rohke kala meri’). Poolteist nädalat tagasi kirjutasin Etioopia põhjaosas asuvast Afari regioonist kui inimkonna hällist. Ja nüüd, Turkana järve piirkonnas on põhjust sama teema juurde tagasi pöörduda, sest siitkandist on leitud luustike fragmente sellistelt hominiididelt nagu Homo habilis (Homo rudolfensis), Homo erectus ja Kenyanthropus platyops. Viimase kolba vanuseks on tuntud briti paleoantropoloog Meave G. Leakey pakkunud kolm ja pool miljonit aastat.

AfricaKenyaSumburuWarriorLõunat me ei söö, kuid teeme tunnise puhkepeatuse Turkana järve ääres asuvas umbes 1000 elanikuga Loiyangalanis. Siinsel peatänaval liiguvad ringi samburud ja turkanad (mõlemad kuuluvad nilootide hulka). Samburu naised on väga ilusad − saledad, erksavärviliste kaelaehetega, huvitavate soengutega. Enamasti on nende pead kummastki küljest paljaks pöetud ning pealael olevad juuksed on punutud peenteks patsideks.
Siinsed nomaadid on karjakasvatajad, karjatavad peamiselt kitsi ja lambaid. Tahaksin siinkohal teha ühe üldistava tähelepaneku nii äsjanähtu kui-ka varasemate Aafrika-kogemuste põhjal − võrreldes aasialastega suhtuvad aafriklased kariloomadesse, aga ka koertesse-kassidesse suurema austusega ning kohtlevad neid oluliselt paremini.

Tõuseme Nyiru ahelikule. Taevasse ilmuvad tumedad pilved ja  loodame, et tuleb veidi vihma. See värskendaks õhku, vähendaks tolmu, võib-olla leevendaks palavust ning peseks tolmu autodelt. Auto esiklaasile langeb paar tilka, ent vihm jääb kahjuks tulemata.
Oleme täna sõitnud 170 km. Võiksime sõita ööbima 40 km kaugusele jäävasse Baragoisse, kuid meil ei soovitata seda teha, kuna seal polevat olukord piisavalt turvaline (hiljuti tappis üks suguharu 42 politseinikku, kes olid sinna saadetud korda looma). Ja kui aus olla, ei tahakski enam loksuda mööda kive. Jääme South Horri.
Siin on näha kahte tüüpi samburusid. Esmalt on näha hulka räbaldunud purjus kerjuseid. Ja siis... otsekui ajaloolisest filmist või etnograafiaraamatust, kas ühekaupa või mitmekesi tulevad vastu sõdalase tüüpi pikad sirged mehed. Erksavärvilistes rüüdes, uhkete soengute ja ehetega, käes odad. Nende uhkete meeste olekust õhkub enesekindlust (pildil ülal), pilgust kiirgab väärikust. Nad ei otsi kontakti, kuid meie tervitusele vastavad sõbralikult.

Autod ja katusetelgid on sedavõrd tolmused, et pole mingit tahtmist hakata nende kallal toimetama. Ja õnneks leiame South Horris enam-vähem korraliku lodge’i: väikesed majakesed, palmilehtedest katused, sääsevõrgud, ca 100 m kaugusel asuv kemps, mingiteks kindlateks õhtutundideks lubatakse isegi elektrit ja hind on vastuvõetav − 1000 Keenia šillingit (≈ 12 $) per öö.

L 15 dets: South Horr - Maralal - Rumuruti - Nyahururu (Thomson’s Falls), 12−27 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 754−902 mbar, kõrgus merepinnast 1028−2541 m, 307 km

Tõuseme kommikul kell 5.30, kuna täna tuleb pikk ja raske sõidupäev. Juba kolmandat päeva sõidame riigis, kus on vasakpoolne liiklus. Kuid see on vaid teoreetiline teadmine, sest reaalsuses eksisteerib vaid ühe sõidurea laiune trajektoor. Lisaks kividele ilmuvad uue takistusena savine pori ja vesi. Tõuseme Karisia kõrgustikule. Enne Maralali küla tuleb meile vastu 2 maasturit ning me saame “harjutada vasakpoolset liiklust”. Maralalis on päris tankla, päris ses mõttes, et kütust ei valata minigist kanistrist, vaid see voolab tankimispüstolist. Aga oh häda, Keenia šillingeid meil pole, dollarite ega eurodega maksta ei saa ning ATMist või pangakaardiga tasumisest pole mõtet unistadagi. Mingis lähedalasuvas linnakeses pidavat olema küll pank, kuid see on nädalavahetusel suletud. Tanklatöötaja annab head nõu, lähedal elab üks valge naine, võib-olla saab tema raha vahetada. Leiamegi üles lahke belglanna, kes ütleb, et rohkem kui 100 $ väärtuses kohalikku sularaha kodus hoida pole kuigi turvaline, aga just selles väärtuses šillingeid me temalt saamegi. Maralalist lahkume juba ¾ täis paakidega. Ja 005 ERPi mootor hakkab taas normaalselt tööle ning kütusekulu langeb tavapärasele tasemele. Järelikult valati eile paakidesse solk-kütust.

AfricanRoundKroonkurgSamuti nagu ajateenijad ja kinnipeetavad loendavad täpselt, mitu päeva on jäänud vabanemiseni, nõnda oleme meie alates viiendast põhjalaiuskraadist jälginud lähenemist ekvaatorile. Ületame teise ja esimese põhjalaiuskraadi, kuid ekvaatorini me siiski täna ei jõua.

Tee ääres on palju kaameleid, sebrasid, thomson-gaselle, impaalasid, jaanalinde, kroonkurgesid (pildil vasakul). Ja siis, enne Nyahururut (Thomson’s Falls)... me ei usu oma silmi − päris tee, asfalteeritud tee. Tagasivaatena viimasele kolmele päevale võiks öelda, et kuigi oleme oma varasematel ekspeditsioonidel läbinud suure osa Aasiast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, sedavõrd raskeid teeolusid sadade kilomeetrite kestel me pole varem kogenud. Usume, et viimase kolme päeva teeolud olid Land Cruiserite võimete ülempiiri lähedal. Toyotad sooritasid “eksami” edukalt tänu headele ilmastikutingimustele, kuid tõsiste vihmade korral on marsruut Omoratest Rumurutini absoluutselt läbimatu. Nii vähemalt tundub aastal 2012. Teelõik, kuhu meil soovitati kaasa võtta piisavalt varurehve, õnnestus läbida ühegi rehvi purunemiseta. Braavo!

Ööbima jääme Thomson’s Fallsi kämpi territooriumile. On üllatav, et siin, peaaegu ekvaatoril peame kotipõhjast välja otsima soojad riided, temperatuur langeb õhtuks 12 kraadini.

P 16 dets: Nyahururu - ekvaator - Nairobi, 10−25 °C, päikseline, õhurõhk 767−812 mbar, suhteline õhuniiskus 78%, kõrgus merepinnast 1665−2550 m, päikeseloojang 18:34, 219 km

AfricaKenyaEquatorHommikul kella 9 paiku näitab termomeeter vaid 10 soojapügalat ja küllap oli päikesetõusu aegu ilm veelgi külmem.

Pooletunnise sõidu järel jõuame ekvaatorile (pildil vasakul). Vanadel aegadel olevat olnud meremeeste hulgas tava, et esmakordsed ekvaatoriületajad tõmmati laevakiilu alt läbi. Meie seltskonnas pole maad mööda ekvaatorit ületanud Uigur, Kaido, Inga, Laura ja Mari-Liis. Kiilu alt läbitõmbamist korraldada pole võimalik, neile langeb osaks midagi sellist nagu tudengite “rebaseks löömisel”.

Lõunapausi asemel teeme väikese ringsõidu Naivasha järvel, mille nimi tuleneb maasai keelest (Nai’posha − ‘karm vesi’). Kuigi nime päritolu seostub maasaidega, elab siinses riftivööndi piirkonnas enam kalenjine, kes samuti kuuluvad nilootide hulka. Kalenjinide elu-olu ja tavadega me tutvuda ei jõua, saame vaid teada, et enamik Keenia tippjooksjaid on pärit just selle rahva hulgast. Järvel ja järve ümbruses on tunne, et viibiksime otsekui rikkalikus loomaaias: siin on kaelkirjakud, mitukümmend sebrat, impaalade kari, kümned jõehobud, vesipühvlid, pelikanid, kotkad, egiptuse haned, kormoranid, kollanokk-toonekured. Järvest veidi eemal “ajame juttu” paavianidega.

Algselt olime kavandanud teekonna läbi Keenia põhjast lõunasse sedasi, et ei sisene pealinna Nairobisse. Peame seda siiski tegema, et korda ajada mõningad piiri- ja tolliformaalsused. Kui olime Nairobis Tiinaga 10 aastat tagasi, pidi Tiina pooletunnise jalutuskäigu jooksul läbi elama 3 varguse- või röövimiskatset. Meid päästsid tollal vaid õige käitumine ja kiire reaktsioon. Ehk oli see juhus? Ei arva nõnda, sest isegi kõige tavalisemasse ametiasutusse sisenemiseks tuli läbida kahekordsed rauduksed, millede vahel valvas kalašnikoviga relvastatud turvamees. Ka täna on kõikjal näha rohkesti turvamehi. See selleks... üldmulje linnast on positiivne. Mitte-lihasööjana ei saa ma kommenteerida õhtusöögi kõiki maitseelamusi, kuid nimetaksin menüüst mõned eksootilisemad − grillitud krokodilliliha ja lihapallid jaanalinnust. Aga, Keenias on tohutult kohviistandusi ja ometi on siin pea võimatu saada kvaliteetset kohvi. Peaaegu kõik kohvioad lähevad ekspordiks, need töödeldakse Euroopas ning müüakse enamasti lahustuva Nescafé kujul tagasi Keeniasse. Etioopiast on meil väga positiivsed mälestused kohvitseremooniatest ning heast kangest kohvist, aga siin... on valida lahustuva Nescafé või erakordselt madalakvaliteedilise keedukohvi vahel.

Kui oleme kõrbes või külades väljaspool e-levi, ei jõua meieni maailma uudised. Täna Nairobis on meil ligipääs internetile, vanemate uudiste seast avastan paarilauselise teate − 11. detsembril suri Ravi Shankar. Erakordne muusik, erakordne inimene, india muusika legend... Tiina ja minu ainus lähem kokkupuude temaga leidis aset Peterburis festivali “Orient” raames aastal 2005. Ent nädala jooksul kujunes see kokkupuude väga soojaks ja südamlikuks. Tahaksin süüdata ta mälestuseks küünla. Ent küünalt pole. Raske on tagasi hoida pisaraid.

E 17 dets: Nairobi - Narok, 16−27 °C, suhteline õhuniiskus 94%, vihm, õhurõhk 811−831 mbar, valdavalt pilves, kõrgus merepinnast 1690−2180 m, päikesetõus 6:23, 145 km

Seni reisi igavaim ja tüütuim päev. Nairobi liiklusummikud, ametiasutused, bürokraatia, järjekorrad, turvamehed... Midagi, mis vääriks kirjapanekut, ei meenu.

T 18 dets: Narok - Maasai Mara National Reserve, 14−29 °C, vihm, kõrgus merepinnast 1604−1917 m, õhurõhk 812−831 mbar, läbisõit 122 km

ImagetextJõuame Maasai Marasse. Siit on äärmiselt positiivsed mälestused 10 aasta tagusest ajast. Sain tollal tuttavaks ühega maasaide liidritest − Kores Solomoniga, keda ingliskeelses kõnepruugis nimetati tiitliga the King. Googeldades saan teada, et Tema Kuninglik Kõrgus on elu ja tervise juures tänagi. Kui õnnestuks teda kohata, pääseksime maasaidele ning nende elu varjatumatele külgedele märksa lähemale.
Külastame üht maasaide küla. Kuna maasaid (piltidel vasakul ja all) moodustavad Keenias ja Tansaanias üpris rohkearvulise etnilise grupi (vastavalt ca 800 ja 300 tuhat) ja nende kultuur ning kombed on äärmiselt huvipakkuvad, siis raiskan täna ja järgnevatel päevadel blogiruumi tavapärasest enam, püüdes heita valgust nende elukorraldusele ja kommetele.

Ma tähendab ‘maa’ (nagu eesti keeles!) ja sai tähendab ‘rahvas’, niisiis masai kokku tähendab “maarahvas”. Ja emakeelna räägib see rahvas niiluse-sahara rühma kuuluvat maasai keelt, ent koolis saavad nad haridust swahili ja/või inglise keeles.
Vastavalt oma suulisele pärimusele, pärinevad maasaid Niiluse orust Turkana järvest põhja poolt, XV sajandil hakkasid nad migreeruma lõuna suunas ning jõudsid praegusesse elupaika XVII ja XVIII sajandi vahetusel. Selles piirkonnas varem elanud hõimud sunniti asuma mujale. XIX sajandi keskpaigas saavutasid nad oma maksimaalse asuala, olles valitseval positsioonil suurel alal Ida-Aafrika riftivööndis. Maasaid olid teistest piirkonnas olevatest hõimudest sõjaliselt üle, kasutades lisaks odadele ja kilpidele ka sõjanuiasid. Kuid õitseajale järgnes katastroofiline “maasai emutai” (1883−1902), mil levisid rõuged ja muud epideemiad. Ühe Tanganyikas teeninud Saksa ohvitseri oletuste kohaselt suri sel perioodil loomade katku tõttu 90% kariloomi ja pooled metsloomad. Samal ajal oli põud, kahe aasta vältel, 1897−1898 ei sadanud üldse vihma. Oletatakse, et emutai perioodil suri ⅔ maasaidest. Austria maadeavastaja Oscar Baumann reisis siin 1890ndatel ja kirjeldas Ngorongorot raamatus “Durch Massailand zur Nilquelle” (‘Läbi maasai-maa Niiluse lätetele’): “Naistest on järel vaid luu ja nahk, nende silmad on näljast hullunud... sõjamehed on vaevalt suutelised roomama neljakäpukil, hõimupealikud on osavõtmatud, apaatsed. Raisakotkaste parved on juba ülal tiirlemas, ootavad järjekordset ohvrit.”
ImagetextXX sajandi alguse kokkulepetega vähendati maasai alasid Keenias 60% võrra. Britid tõrjusid nad välja, et teha ruumi asunike rantšodele. Tanganyika maasaid tõrjuti 1940ndatel välja viljakatelt aladelt Mt Meru ja Kilimanjaro vahel, samuti enamikelt viljakatelt kõrgustikelt Ngorongoro piirkonnas. Paljud alad võeti rahvusparkide ja looduskaitsealade rajamiseks. Kaks aastat tagasi reisisime läbi Ameerikate ning kogu see olukord meenutab suuresti Põhja-Ameerika indiaani rahvaste kallal kordasaadetut.
Saame näha maasai sõdalaste adumut ehk hüppetantsu. Tantsu saateks kõlab traditsiooniline muusika, lauljate grupp moodustab rütmilis-harmoonilise saate, selle kohal laulab solist ehk olaranyani meloodiat. Ta laulab kõigepealt ühe fraasi, grupp vastab talle hüüdega. Seejärel laulab solist koorisaate kohal. Kaela liigutused saadavad laulu. Väljahingamisel sirutub pea ettepoole, sissehingamisel tahapoole.
Üks noorem külamees räägib meile maasaide toitumistavadest. Traditsiooniliselt koosneb toidulaud toorest lihast, piimast ja värskest veise verest. Öeldakse, et piima kulub 1 liiter inimese kohta päevas. Vaid mõnedes külades süüakse puu- ja köögivilju. Ja ometi, maasaid haigestuvad üliharva, neil peaaegu kunagi ei esine neil väärarenenud hambakuju ja hambakaariese esinemine on üliharv. Veise kaela tuiksoonest võetud veri segatuna piimaga − see on rituaalne jook ning “toit” haigetele. Viimastel aegadel on maasaid õppinud sööma ka “import”-toiduaineid nagu maisi, riisi, kartulit, kapsast. Viimase kohta ütlevad maasaid “kitse lehed”. Maisijahu kasutatakse pudru (ugali) valmistamisel. Populaarseim supitaim on Acacia nilotica (niiluse akaatsia), mille juuri või tüvekoort keedetakse vees ning seda lisatakse supile, mõnikord juuakse ka niisama. Maasaide arvates omab niiluse akaatsia ka teatud psühhofarmakoloogilist mõju − annab julgust, agressiivsust, energiat.

AfricaMaasaiMaaraEveningMaasai Mara looduskaitseala võtab enda alla üle 1500 km². Mida ja keda siin siis kaitstakse? Enamasti nimetatakse esmalt “Suurt Viisikut” − lõvi (lad k Panthera leo), aafrika elevanti (Loxodonta africana), aafrika pühvlit (Syncerus caffer), leopardi (Panthera pardus) ja teravmokk-ninasarvikut (Diceros bicornis). Täna satume nägema neist kolme esimest. Näeme ka hüääne, thomson-gaselle (Eudorcas thomsonii), impaalasid (Aepyceros melampus), topi antiloope (Damaliscus korrigum), raisakotkaid, kroonkurgi, jaanalinde (Struthio camelus)... Väga imposantse mulje jätavad enam kui 5 m kõrgused maasai ehk kilimanjaro kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis tippelskirchi).
Elevantide tapmine Keenias ja Tansaanias on jõhker. Kui varem kasutati selleks peamiselt tulirelvi, siis täna on vahelejäämise riski vähendamiseks ohutum kasutada mürgitatud arbuuse. Planeedi Maa suurim maismaaloom Loxodonta africana kaalub ca 3 t, mõnikord koguni kuni 6 t, ja arvake − kui palju sellest hiigelmassist pakub huvi salaküttidele! Umbes 10 kg, sest nii vähe kaaluvad kokku mõlemad võhad. Need eemaldatakse ning ülejäänud luu- ja lihamass jäetakse lihtsalt savanni vedelema. Miks seda siis tehakse? Vastus on lihtsamast lihtsam − ühe suuremat sorti võha eest võib siinsel mustal turul saada suure summa, alates mõnesajast kuni mõne tuhande dollarini. Aasias on jaehinnad mõistagi märksa kõrgemad ja endiselt pidevas tõusutrendis nagu tapetavate elevantide arvgi. Kes on ostjad? Number 1 on Hiina ja üldse Kaug-Ida ja Kagu-Aasia maad (Tai, Taiwan, Vietnam, Filipiinid, Jaapan, Laos, Kambodža). Näiteks aastal 2008 ostis Hiina Aafrikast legaalselt ligi 66 tonni elevandiluud. Lisaks konfiskeeritakse Hiinas igal aastal keskmiselt vähemalt paar tonni. Kuid mõelgem veel kord, ühelt elevandilt saadakse umbes 10 kg vandlit, mis tähendab, et tonni elevandiluu saamiseks tuleb surmata 100 elevanti. Usutavasti tapetakse Aafrikas igal aastal 25 000, mõnede oletuste kohaselt viimasel paaril-kolmel aastal koguni enam kui 30 000 elevanti aastas.
Tänapäeval elevandiluust klaveriklahve ja piljardikuule peaaegu ei valmistata, küll aga tehakse sellest endiselt söögipulkasid ja kujunduselemente, samuti kõikvõimalikku religioosset atribuutikat: krutsifikse, Madonnasid, Jeesuslapsi. Vandlist valmistatud nõnda-nimetatud “Santo Niño” on eriti kuum kaup.
Tekkinud on rahvusvaheline maffia-sarnane võrgustik, mis moodustub salaküttidest, vahendajatest-edasimüüjatest, salakaubavedajatest ning korrumpeerunud ametnikest, kelle hulgas on ka väga kõrgeid riigiametnikke. Teatud juhtudel lülituvad sellesse võrgustikku ka relvajõud (eelkõige LRA ehk Issanda Vastupanuarmee), ning ahnuse või ähvarduste sunnil vahel ka kohalikud külaelanikud ja koguni rahvusparkide valvurid. Kuigi Keenia ja Tansaaania on vandlikaubanduse eesliinil, on selle musta äriga vähemal või enamal määral seotud paljud Aafrika riigid: Uganda, mõlemad Kongod ja mõlemad Sudaanid, Tšaad, Kesk-Aafrika Vabariik, Mosambiik, Cameroon, Gabon, Nigeeria, Angola, Etioopia, Egiptus...
Üks ülemaailmse elevandiluukaubanduse keelustamise initsiaatoreid on Keenia eelmine president Daniel arap Moi, kuid isegi tema on kunagi kinkinud paavst Johannes Paulus II-le elevandivõha. Hiljem on president Moi siiski korraldanud ühe suurema aktsiooni looduskaitse ajaloos, ta lasi põletada 12 tonni Keenia elevandiluud. Kuid mis puutub Vatikani poliitikasse, siis paavstid on küll kriitiliselt sõna võtnud ning ühinenud mitmete ettevõtmistega, mis peaksid piirama narkokaubandust, terrorismi, organiseeritud kuritegevust, prostitutsiooni jne, kuid endiselt ei kehti Vatikanis elevandiluuga kauplemise keeld. Mitmete katoliiklastest kõrgvaimulike väljaütlemistest on kõlama jäänud mõte, et vandlist valmistatud rituaalesemete taga ei tule näha elevanti, vaid pigem Jumalat. Mida selle kohta öelda − nojah, jäägu igaühele tema mõtte- ja tõlgendamisvabadus, kuid mitte siis, kui sellest sõltuvad kümnete tuhandete loomade elud.

K 19 dets: Maasai Mara National Reserve - sisenemine Tansaaniasse - Victoria järv, 18−30 °C, õhurõhk 810−874 mbar, kõrgus merepinnast 1211−1945 m, 327 km

AfricaMaraRiverVahetult enne päikesetõusu äratavad meid lindude ja loomade hääled, mis kostavad läbi telgiseina. Eriti vali on mingi teadmata eluka hääl, mis meenutab ühteaegu möiraahvi hüüet, lõvi möiret, varese kraaksumist ja muezzini kutset palvele. Hommikusel sõidul läbi Maasai Mara tundub loomade kontsentratsioon olevat eriti suur. Mis suunas iganes pilk heita, kõikjal on kümned, kui mitte sajad loomad − sebrad, kaelkirjakud, pühvlid, jõehobud, topid, sead, šaakalid, thomson-gasellid, mangustid, elandid, elevandid, impaalad. Lõvipaar on parajasti ametis järglaste sigitamisega ega lase end meie kohalolust selle tähtsa tegevuse juures häirida. Ületame Mara jõe, koolmekoht kubiseb elevantide, gnuude ja muude suurte imetajate laipadest (pildil vasakul) ning skelettidest. Krokodillid pole suutnud kõike nahka pista ja kogu ümbrus on täis ebameeldivat roiskunud liha lehka.

Looduskaitseala territoorimil kulgev pinnasetee on enam-vähem OK, kuid edasi... Shortcut kuni Lolgorienini kulgeb mööda kaljusid ja poolkuivanud porist pinda. Raskematel lõikudel sõidame kiirusega alla 10 km/h, tasasematel lõikudel kihutame aga lausa 30−40ga. Kuuetunnise ukerdamise järel jõuame piiripunkti Isebaniasse. Siseneme Tansaaniasse. Piiripunkt kubiseb isehakanud rahavahetajatest. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Röövkallaletungide ja taskuvarguste arv on kasvamas. /.../ Ärge kandke kaasas suuri koguseid sularaha. /.../ Esineb piraatluse- ja terrorismioht. Kandke alati kaasas isikuttõendavat dokumenti.”
Esimene mulje Tansaaniast on väga positiivne. Maastik on imeilus, taimestik on troopiliselt lopsakas, rohelusega kaetud mägedest ulatuvad välja kaljunukid otsekui omamoodi kiviskulptuurid. Võrreldes Keeniaga on külad korrastatumad ning teed paremad. Esimese tunni sõidame mööda uhiuut asfaltteed, edasi muutub tee taas auklikuks ja poriseks, kuid see on ikkagi palju parem kui Keenia põhjaosa rajad.

Oleme endiselt maasai aladel, tahaksin veelgi rääkida nende elukorraldusest ja peremudelist. Maasaid on mitmenaisepidajad ja mitmemehepidajad. Kohati esineb tava, et kõik ühe põlvkonna naised on “abielus kõigi oma põlvkonna meestega”. Kui mees tuleb teisele külla, nõuab komme, et peremees pakub külalisele oma voodit ja naine otsustab, kas ta veedab öö külalise või oma mehega. Kui sellisest abieluvälisest suhtest sünnib laps, peab naise mees seda kasvatama oma lapsena ning tollel on täielik pärimisõigus.
Maasaide elu keerleb peamiselt karja ümber. Mehe väärtust mõõdetakse kariloomade ja laste arvuga. 50 karilooma omanikku suhtutakse respektiga. Maasaide hulgas valitseb usk, et Jumal on neile andnud kariloomad kogu maal, ning kui nad võtavad loomi teistelt hõimudelt, siis nad justkui võtavad tagasi endale kuuluva vara. Isegi karistused on seotud karjaga, sest teatavasti surmanuhtlust maasaidel karistusena ei eksisteeri, patt heastatakse tavaliselt makstes kariloomadega. Asjade lahendamist väljaspool kohut nimetatakse amitu ehk “rahu tegemine”, millega kaasneb põhjalik vabandamine.
Maasaide traditsiooniline usk on monoteistlik, nad kummardavad ainujumalust, kelle nimi on Engai ja kellel on kahene loomus: Engai Narok (‘must jumal’) on heasoovlik ja Engai Nanyokie (‘punane jumal’) on kättemaksuhimuline. Keskne inim-tegelane usundis on laibon, kes on seotud šamanistliku ravitsemisega, ettekuulutuse ja prohvetlusega, samuti sõjalise edu ja vihma manamisega.
Kõrge väikelaste suremuse tõttu on siin tava, et laps n-ö võetakse arvele üksnes siis, kui ta on saanud 3 kuuseks. Traditsiooniliselt maasaid ei tähista maise elu lõppu tseremooniaga, surnud lihtsalt jäetakse hüäänidele või teistele raipesööjatele. Varemalt korraldati matmine ainult tähtsatele hõimuvanematele, kuna on levinud arvamus, et matmine on kahjulik pinnasele.

Jääme ööbima külaliste majutamiseks mõeldud hüttidesse ühes külas Victoria järve kaldal. Siin pakutakse ka õhtusööki. Muuhulgas on menüüs siitsamast Victoriast püütud tilaapia. Kui siin miski häirib, siis järve lähedusest tingitud putukate ja sitikate rohkus. Palju on sääski, ka neid, kes kannavad endaga malaariat. Maapind on täis sipelgaid ja väikeseid musti ussikesi. Lisaks veel mingeid putukaid, mida mu nõrgad zooloogiaalased teadmised võimaldavad määratleda “lendsipelgatena”, need on umbes sentimeetri pikkused, süsimustad ja hammustavad väga valusalt, jättes nahale väikese punase pleki. Öösel peletab une mingisugune kahtlane heli. Keegi liikub hüti katusel, ei − pigem hütis. Lülitan sisse pealambi, need on kõigest lae all ringilendavad nahkhiired. See teadmine rahustab, küllap just tänu neile on hütis vähem soovimatuid putukaid.

N 20 dets: Victoria järv - Serengeti tasandik, 24−32 °C, õhurõhk 854−885 mbar, kõrgus merepinnast 1135−1482 m, 123 km

Aafrika-reisi alguspäevil haaras käsi elevanti, jõehobu või kaelkirjakut nähes fotoka järele. Nüüd aga sõidame mööda kümnetest elevandikarjadest ja tuhandepealistest pühvlikarjadest ning reageerime sellele vaid piguheitmisega. Uue teemana on aga päevakorda kerkinud tsetsekärbes. Kärbse hammustusega levib unitõbi ja nagaanitaud, mis on paljude loomade ja inimese jaoks surmav. Ja neid kärbseid on siin enam kui küllaga. Jääb üle vaid paluda Jumalat... Meie teejuht räägib siin leiduvatest madudest: püüton, must mamba (lad k Dendroaspis polylepis), roheline ehk kitsaspea-mamba (Dendroaspis angusticeps), aafrika rästik, “sülitav” kobra − õnneks pole seni olnud ühegagi neist lähemaid kokkupuuteid.

AfricanRoundImpalaR 21 dets: Serengeti tasandik, 27−33 °C, õhurõhk 845−859 mbar, vahelduv pilvitus, kerge vihm, kõrgus merepinnast 1433−1601 m, läbisõit 94 km

Peatume Serengeti Rahvuspargi territooriumil, mis on äsja külastatud Maasai Marast ligi 10 korda suurem, 14 763 km². Nagu Maasai Maraski, on ka siin esindatud Aafrika “Suur Viisik” − lõvi, leopard, aafrika elevant, aafrika pühvel, teravmokk-ninasarvik ehk must-ninasarvik. Lisaks topi (Damaliscus korrigum), hüään, paavian, šaakal, eland (Taurotragus), impaala (Aepyceros melampus, pildil vasakul), jänes, okassiga (Hystrix), rebane, mangust, saarmas, aafrika metskass (Felis silvestris lybica), jõesiga (Potamochoerus porcus) jne. Roomajatest niiluse krokodill, niiluse varaan, püüton, kobra, aafrika rästik. Igal aastal juulist oktoobrini toimub suur ränne, mil Maasai Mara ja Serengeti vahel liiguvad sebrad, thomson-gasellid (Eudorcas thomsonii ehk Gazella thomsoni) ja muud gasellid, mustad gnuud (Connochaetes gnou), sinised gnuud (Connochaetes taurinus) − kokku üle 2 miljoni rohusööja. Serengetis tehtud fotosid ja videosalvestusi aitavad ilmestada 5−6 m kõrgused kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis). Linde on pargis nähtud ca 500 liiki: raisakotkas, kurgkotkas ehk sekretärlind (Sagittarius serpentarius), jaanalind, lovebird, kotka- ja trapiliigid jne.

AfricanRoundCheetaGepardeid (Acinonyx jubatus, pildil vasakul) on siin vähe, Maasai Mara ja Serengeti peale kokku 300, samal ajal kui leopardide arv on 1000 ja lõvide arv on 2000. Ent see on alati sedasi, kui lõvisid on palju, teevad nad gepardite elu kibedaks. Kogu Aafrika peale kokku on vast 10 000 vabas looduses olevat gepardit, ehk õnnestub neid rohkem näha Põhja-Botswanas ja Namiibia Etosha piirkonnas. Ja ometi, kunagi leidus gepardeid pea kogu Aafrikas ja nende asualad olid ka Araabia poolsaarel, Lähis-Idas, Iraanis ja isegi Indias. Lõvid pole nende ainus nuhtlus, veelgi enam on seda inimene. Saudi Araabias ja Pärsia lahe riikides on gepardid moes aristokraatse koduloomana. Varasematel aegadel kuulus gepard pigem kuninglike protsessioonide juurde, nüüd võivad aga 10 000 dollarise lemmiklooma endale lubada paljud uusrikkad. Muide, gepard on üks kõige kiiremaid elusolendeid üldse. Autode puhul peetakse oluliseks näitajaks, mitme sekundiga saavutatakse paigalseisust kiirus 100 km/h. Näiteks meie diiselmootoriga Land Cruiserid saavautavad 100-kilomeetrise tunnikiiruse parimal juhul 11−12 sekundiga, gepard võib sama kiiruseni jõuda väidetavalt vähem kui 3 (!) sekundiga, tehes seejuures 7,5-meetriseid hüppeid.
Olen kunagi Namiibias kokku puutunud kodustatud gepardiga, kelle nimi oli Zissy. Vaatamata teravate küünte ja hammaste olemasolule ning vaatamata oma erilisele lihasjõule ronis Zissy sülle sama õrnalt nagu mõni 3-kuune angoora kassipoeg.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, küllap olid Serengeti Rahvuspargi loojatel üllad mõtted ja siiras soov kaitsta loodust, ent tänaseks on Serengeti muutunud turismitööstuse osaks ning raha hääl kipub kostma valjemini looduskaitsjate omast.

USAs tegutsev jutlustaja Harold Camping ennustas maailmalõppu 21. maiks ja seejärel 21. oktoobriks 2011. Igatahes mullused maailmalõpu ettekuulutused ei täitunud. Täna on jällegi 21. kuupäev, seekord 21. detsember 2012 (maiade traditsioonilise kalendri järgi 13.0.0.0.0). See on päev, mil väidetavalt lõpeb iidse Meso-Ameerika tsivilisatsiooni 13. kalendritsükkel ehk b’ak’tun (mis algas 11. augustil 3114 eKr) ning tänaseks on ennustatud Nibiru nimelise planeedi jõudmist Maa lähedusse. See pidavat tekitama meie koduplaneedil globaalse katastroofi. Pean tunnistama oma puudulikke astronoomia-alaseid teadmisi ega oska kaasa rääkida teemal, kas planeet X ehk Nibiru tõepoolest eksisteerib või on reaalsem mõne asteroidi lähenemine. Aga kui tulla tagasi maiade juurde, siis nende 13. b’ak’tuni ajaraamiks on mõnikord välja pakutud ka vahemikku 13. augustist 3114 eKr kuni 23. detsembrini 2012 pKr. Selle järgi on meil veel 2 päeva aega! Kaks aastat tagasi läbisime Meso-Ameerika ning külastasime maiade arheoloogilisi paiku Mehhikos ja Guatemalas; Palenques nägime maiade observatooriumi (?) varemeid. Uduselt meenub, et juba siis kuulsime midagi räägitavat aastal 2012 saabuvast maailmalõpust. Aga kui üldse midagi juhtub, siis mis täpsemalt? Kas maailmalõpp on vaimne või füüsiline? Mõned füüsilise maailmalõpu võimaluse pooldajad väidavad, et globaalse katastroofi kutsub esile asjaolu, et päikesesüsteemi planeedid reastuvad ühele joonele, st on kõik korraga Päikesest ühel pool. See tähendab, et tähendab päikesesüsteemi massikese nihkub paigast ning selle tagajärjed on ettearvamatud. Kahtlane, sest ka 9. novembril 1881 leidis aset harvaesinev astronoomiline situatsioon, mil Päike, Merkuur, Maa, Marss, Jupiter, Uraan, Neptuun ja Pluuto reastusid peaaegu ühele joonele. Tollal mingit globaalset katastroofi ei juhtunud. Ja igatahes kui ma ringi vaatan, on maailm füüsilises mõttes esialgu veel täiesti alles. Kui aga uskuda ettekuulutust 23. detsembriks, ülehomseks... Kui maailmalõpp peaks algama veeuputusega, on meil Noa laeva kombel õhkõrn lootus pääsemiseks, sest reisiplaani kohaselt peaks just ülehomme algama meie tõus Kilimanjarole.
Olenemata maailmalõpu saabumisest või mittesaabumisest tekib blogi sissekannetes mõningane viivitus, sest Kilimanjaro otsa ma arvutit ja SAT-seadmeid kaasa ei jaksa tassida. Võib juhtuda, et paus blogis venib kuni 31. detsembrini. Võimaluse korral sisestan info tagantjärele. Siinkohal on õige aeg soovida kõigile sõpradele ning blogilugejatele rahulikke jõule ja õnnelikku aastalõppu!

L 22 dets: Serengeti tasandik - Ngorongoro - Ngorongoro vulkaan (2286 m) - Karatu - Mto wa Mbu - Makuyuni - Lisongo - Arusha - Machame, kõrgus merepinnast 1055−2472 m, 14−25 °C, vihm, õhurõhk 761−901 mbar, päikeseloojang 18:39, 407 km

Jambo (suahiili k ‘tere’), oleme taaskord e-levis. Kuigi käesolevate kirjaridade kohal on kuupäev 22. detsember, püüan täna, 31. detsembril, aasta viimasel päeval tagantjärele mälu järgi kirja panna viimase 10 päeva jooksul asetleidnud olulisemad juhtumused ja muljed.

Meil ei õnnestunud kohtuda King Kores Solomoniga, kuid infot maasaide tavade kohta koguneb tematagi küllaga. Kuna viibime endiselt maasaide aladel, tahaksin järgnevalt veel kirjutada selle huvitava rahva tavadest.
Maasaide sotsiaalne elukorraldus on ea-põhine. Poisslapsed saadetakse välja koos vasikate ja lammastega niipea, kui nad suudavad käia. Läbitakse ka rituaaalne keretäis, millega testitakse vaprust ja vastupidavust. Iga ca 15 aasta järel pühitsetakse ametisse uus moranite sõdalaste generatsioon. Üks rituaale, mis teeb poisist sõdalase, on ümberlõikamise (emorata) tseremoonia, mis viiakse läbi tuimestuseta. Seda viivad traditsiooniliselt läbi hõimuvanemad, kes kasutavad selleks teravat väitsa. Poiss peab taluma operatsiooni vaikides, valu väljanäitamine on häbistav. Tervenemine võib aega võtta 3−4 kuud, sel ajal ja kauemgi kannavad noormehed musti rõivaid (meiegi näeme kümneid ja kümneid musta riietatud noormehi) ning elavad manyattas ehk külas, mille on rajanud nende emad. Manyattal pole ümber kaitsvat barrikaadi, rõhutamaks sõdalase rolli ja võimet kaitsta suguvõsa. Järgmine rituaal on seotud vanem-sõdalaseks saamisega ning see kulmineerub 4 päeva kestva eunoto tseremooniaga; ema pügab noormehe pea paljaks, seejuures noormees istub selsamal loomanahal, millel toimus tema ümberlõikamine. Kui uus sõdalaste generatsioon on ametisse pühitsetud, saavad endistest moranitest juunior-“vanemad”, kes on vastutavad poliitiliste otsuste eest seni, kuni neist on saanud senior-“vanemad”. “Vanemad” ei tohi seksida ümberlõigatud naistega, nad tohivad luua suhteid vaid ümberlõikamata tüdrukutega.
On levinud tava, et iga maasai noormees peab enne ümberlõikust tapma lõvi. Lõvijahti peeti varem tõepoolest, aga nüüd on see Ida-Aafrikas seadusega keelustatud, aga ikkagi mõned noorsõdurid harrastavad traditsioonilist lõvitapmist. Igatahes lõvi tapmine tõstab noormehe staatust ühiskonnas.
Noored naised teevad samuti läbi emorata ehk ümberlõikuse, see on üks osa rituaalide jadast, mida nimetatakse emuratare − tseremooniad, mis teevad tüdruku naiseks ning viivad varajase abieluni. Maasaid usuvad, et naiste ümberlõikamine on vajalik ning mehed sageli põlgavad ümberlõikamata naise ära kui abieluks mittesobiva või tema eest makstakse madalamat pruudi-hinda. Aga..., ajad muutuvad, hiljuti hakati naiste ümberlõikamist asendama mõnikord ka “sõnadega lõikamisega” − laulu ja tantsu rituaaliga. Naiste genitaalide osaline eemaldamine on saanud Tansaanias ametlikult seadusevastaseks. Seadus seaduseks, aga igatahes on see tava maasai kultuuris sügavalt juurdunud.

Tee Seronerast Ngorongoro vulkaanikraatri poole on maaliline. Tee ääres on hiigelsuured sebrakarjad, silma järgi hinnates on neid triibulisi loomi umbes 10 000. Üks sebra hüppab SILK 1-le teele ette ning vähe jääb puudu otsasõidust. Peagi ületab tee gepard, jällegi vahetult auto eest. Vähendame sõidukiirust.
Möödume Olduvai (Oldupai) kuristikust, mis on üks tähtsamaid paleoantropoloogilisi leiukohti maailmas. Siit on leitud jälgi Homo habilise (ca 1,9−1,2 milj a tagasi), Paranthropus boisei ehk Australopithecus boisei (1,8−1,2 milj a tagasi), Homo erectuse (1,2 milj − 700 000 a tagasi) ja Homo sapiensi (17 000 a tagasi) elutegevusest. Siinsete leidude hulgas on hominiidide ja loomade-lindude-kalade luufragmentide kõrval ka lihtsamad kivist tööriistad − chopperid (kivikirved). Just selle paiga järgi on vanema kiviaja esimese perioodi kultuuri hakatud nimetama Olduvai kultuuriks.
Maastikku ilmestavad väga erilised kaljumoodustised (hollandi k kopjes − ‘väikesed pead’; saksa k Inselberg − ‘saaremägi’). Tee kulgeb vahepeal lausa Ngorongoro vulkaani serval, kust avaneb võimas vaade enam kui 600 m sügavusse kraatrisse. Tegemist on maailma suurima kaldeeraga, mille diameeter on 19 km ja pindala 260 km². Oletatakse, et Ngorongoro oleks võinud olla umbes sama kõrge vulkaan nagu Kilimanjarogi, kuid umbes 3 miljonit aastat tagasi leidis vulkaani aluses maapõhjas aset tohutu plahvatus ning tulemägi varises kokku kausikujuliseks moodustiseks.
Suunates binokli kaldeerasse on näha suurte loomakarjade liikumisi. Kuid laskumisdeks kraatri põhja meil kahjuks aega ei jää, sest homme hommikul peame alustama tõusu Kilimanjarole ning sinna me hilineda ei tohi. Samuti ei jätku meil aega hadza ehk hadzabe hõimu külastamiseks. Hadzad elavad siinsamas üsna lähedal Eyasi järve ümbruses ning neid on säilinud kusagil 1000 või 1300 kandis ning umbes 300−400 neist elatub tänini vaid küttimisest ja korilusest.

Uigur, Laura ja Mari-Liis on juba varem vastu võtnud otsuse Kilimanjaro tippu mitte ronida, nende asemel liituvad meiega mõneks ajaks Aivar, Suslik, Helle ja Katrin. Kohtume uute reisikaaslastega Arushas ja võtame nad kaasa mäehiiglase jalamile.

P 23 dets: Machame (1154 m) - Kilimanjaro / Machame värav (1640 m) - Machame camp (3005 m), 11 km, vihm, päikesetõus 6:20, loojang 18:40

Asume Kilimanjaro jalamil. Loomulikult oli see mäehiiglane erinevate nimede all juba ammu teada ja tuntud, eriti aafriklaste seas, aga aastal 1519 mainib Hispaania maadeuurija Martín Fernández de Enciso seda kui Etioopia Olümpost. Pikka aega arvati, et ekvaatoril ei saa olla lund ega jääd, tipus olevat helendust peeti hõbedaks. 1861. aastal tehti esimene katse mäe otsa tõusuks, kuid see ei õnnestunud. Aasta hiljem väljus Moshist ekspeditsioon ja saavutas kõrguse 4316 m. Inglasel Charles New’l õnnestus jõuda igijää piirini. 1887 üritas tõusta tippu saksa alpinist Hans Meyer ja jõudis alumise lumepiirini, kuid lumetorm ja väsimus sundisid teda tagasi pöörduma. Kaks aastat hiljem tõusis ta kandjate abiga Kibo kraatri servani, aga tippu ikka ei jõudnud. Lõpuks, 5. oktoobril 1889 vallutas seesama Hans Meyer lõpuks mäetipu ning andis sellele keiser Wilhelmi nime. Muide, Meyer oli viiekümnes üritaja! Peale teda üritavad tema saavutust korrata paljud, aga 1935. aastani jõuavad tippu ainult 39 inimest ehk 2% üritajatest. Miks nii vähesed? Ilmselt on peamine põhjus selles, et kõrgustevahe alustamisest (Moshi linnast, ca 900−950 m) Uhuru tipuni (5895 m) on ligi 5000 m, seda on tunduvalt rohkem kui kusagil Alpides, Kaukasuses või isegi Sise-Aasia kõrgmägedes. Sellise kõrgustevahe puhul murrab mäehaigus paljud maha. Kui raskednavate asjaoludena lisanduvad vihm, tuul, lumetorm ja külm, väheneb tippujõudmise tõenäosus. Üldiselt peetakse parimaks ajaks oktoobrit-novembrit, aga samuti jaanuari ja veebruari algust. Mida öelda meie valitud aja − detsembri täiskuu paiku − kohta? Nii ja naa, pole kõige hullem. Kuigi kohalik rahvas räägib, et täiskuu ajal sajab tavalisest enam. Mine sa tea, on’s see nüüd mingi müüt või tõsi. Eks näe.
Tänaseks on välja kujunenud 5 peamist marsruuti tõusuks tippu. Kõige lihtsamaks peetakse Marrangu tõusu, mida rahvas kutsub ka Coca-Cola route’iks. Valime Machame tõusu, mida peetakse mitte kõige raskemaks, kuid siiski raskuselt teiseks. Miks mitte valida lihtsamaid võimalusi? Esiteks, tahame end proovile panna. Ja teiseks, Machame trajektoorilt avanevaid vaateid peetakse kauniteks.

Sõidame hommikul Machame väravasse ja sealt jätkame teekonda jalgsi seljakotid seljas läbi ekvatoriaalse vihmametsa. Tõus pole liiga järsk ja esimesel paaril tunnil jääb vaid üle nautida looduse ilu ja troopilisi hääli. Kuid siis algab totaalne valing, tõeline troopiline paduvihm, mis kestab õhtuni. Meie seljakottidel on kilekatted, meil endil kas veekindlad joped või keebid, mis kaitsevad teatud määral. Kuid tehke katse: pange seljakott selga, minge veekindla jopega dušši alla ja seiske seal järjest 6 tundi. Tulemust ei pea vist kirjeldama.

E 24 dets: Kilimanjaro / Machame camp (3005 m) - Shira camp (3810 m), 5 km, vihm, päikesetõus 6:20, loojang 18:40

On jõululaupäev. Pole verivorsti ega jõuluhane hapukapsastega, pole ehitud kuuske, pole päkapikke ega jõuluvana, pole jõulukinke ega jõulutervitustega kaarte, pole kaubandust haaranud jõuluhüsteeriat... On üksnes tumedad pilved, udu, pea terve päeva kestev vihm, pori...

Alates kõrgusest umbes 3000 m merepinnast hakkab taimestik oluliselt muutuma. Kasvab küll mitmeid neidsamu taimi, mida nägime madalamal eile, kuid nad on märgatavalt kiduramad. Kohati meenub kadakane karjamaa või tundra. Siin-seal lendavad ringi kotkad.

T 25 dets: Kilimanjaro / Shira camp (3810 m) - Lava Tower (4600 m) - Barranco camp (3972 m), 10 km, lumelörts, rahe, lumi, päikesetõus 6:21, loojang 18:41

AfricanRoundLavaTowerJõulu esimene püha. Ja mitte ainult, on tõelised Valged Jõulud, sest vihm on asendunud esialgu lumelörtsiga, kõrgemal rahe ja lumega. Kivine maapind on kaetud valge lumevaibaga.
Tõuseme Lava Toweri (‘laava torn’) juurde 4600 m kõrgusele, veedame seal veidi aega, sööme lõunat ning laskume ööbima taas madalamale − 3972 m kõrgusele. Lava Towerist oleksime saanud ka mööda minna, kuid see vahepealne tõus oli vajalik aklimatiseerumiseks, organismi harjutamiseks kõrgusega.
Kuidas oleme seni vastu pidanud? Pulssoksümeetri näit, mis näitab hemoglobiini küllastumist hapnikuga, ületab kõigi puhul 90 piiri, mis sellistel kõrgustel on väga hea näitaja. Vaid Aivo pulss − 131 lööki minutis − on peale puhkust kõrgevõitu, kuid meie tohtrid ega teejuht ei näe selles veel liiga tõsist probleemi. Tegelikult ongi Aivol kõige raskem, sest lisaks oma isiklikele asjadele peab ta seljas kandma videokaamerat koos tagavaraakudega. Ning selleks, et filmida mingit lõiku teekonnast − näiteks oja ületamist või üle kaljunuki ronimist, peab tema ülejäänud grupist ette minema ning esimesena koos kaameraga selle oja või kaljunuki ületama. Mitmel meist ilmnevad kergekujulised mäehaiguse tunnused, kuid need eriti ei sega. Murettekitavam on Hannese teist päeva kestev peavalu, mis teravneb 4600 m kõrgusel veelgi ning seda leevendab üksnes valuvaigisti. Kuid Ain pakatab energiast, aitab aeg-ajalt mõnel daamil seljakottigi kanda (lisaks enda omale).

K 26 dets: Kilimanjaro / Barranco camp (3972 m) - Barranco sein (4200 m) - Karanga camp (4000 m),  5 km, vihm, päikesetõus 6:21, loojang 18:41

Mul läheb öösel korraks uni ära ning lähen telgist välja. Telgikatusel on jääkirme. Taevas on selge, paistab kuu, selgelt on näha üle taeva kulgev Linnutee hele vööt. Leian taevavõlvilt kõikvõimalikke huvitavaid tähtkujusid, mida pole näha meie põhjalaiuskraadidel. Urmas Sisaskil oleks siin tegemist, ta vist ei lähekski telki tagasi enne koitu. Kuid mina, teades, et juba mõne tunni pärast jätkub teekond üle Barranco kaljuseina, püüan taas uinuda.

Eemalt vaadates paistab Barranco sein üpriski kõhedusttekitavana, umbes 300-meetrine pea püstloodis kaljumassiiv. Kuid ronides selgub, et seinas on siiski piisavalt pragusid, radu, ebatasasusi ja väljaulatuvaid kaljunukke, mille vahel saab rahulikult ülespoole liikuda. Vaid paaris-kolmes kohas tuleb ronida koos seljakotiga üle kaljude enam kui sajameetrise kuristiku kohal. Profid kaljuronijad ei kasutaks kindlasti siinkohal sõna “ohtlik”, kuid nii mõnelegi meie hulgast kujuneb see parajaks katsumuseks.
Oleme Kilimanjarol neljandat päeva ning võime juba rääkida teatud seaduspärasustest ilmamuutustes. Ööd on siin selged, hommikul kella 7 ja 8 vahel saame näha päikesekiiri, seejärel kogunevad taevasse pilved, kella 9 paiku siseneme udupilve ja kell 10 hakkab sadama. Ning sajab peaaegu vahetpidamata õhtul 9ni. Seejärel udu hajub ja taevas selgineb. Suhteline õhuniiskus on hinnanguliselt 100% või selle lähedal. Ja nii iga päev. Mõistagi on meie riided, magamiskotid, seljakotid ja telgid kas läbimärjad või väga niisked. Ebaõnnestunult paigaldatud telgist voolab mõnikord lausa “jõgi” läbi. See teeb kogu olemise äärmiselt ebamugavaks. Lisaks vee väljaväänamisele oleme välja mõelnud igasuguseid nippe riiete kuivatamiseks. Kõige tõhusam on panna märg särk selga ning kuivatada seda kehasoojusega. Ka ööseks magamiskotti võetud märjad sokid saavad kuivemaks. Mäkkeronimiseks vajalikud füüsilised pingutused on muutunud juba teisejärguliseks, pea pool energiat kulub võitluseks niiskusega (ja koos sellega ka külmaga). Ja ometi, kogu see vaev saab küllaga tasutud − kui udu annab järele, avanevad ülevad vaated Uhuru tipule ja alla tasandikule. Ja lisaks, nii kõrgel pole ei sääski ega kärbseid, mis on üldiselt parajaks nuhtluseks Aafrika trooplilises osas.
Homme-ülehomme tulevad rasked päevad, mistõttu sööme teadlikult varasemast enam. Menüüs on suvikõrvitsa supp, hirsipuder, kapsa-kurgi salat, kanakoib (liha mittesööjatele omlett), tee või kohv.

N 27 dets: Kilimanjaro / Karanga camp (4000 m) - Barafu camp (4633 m), 4 km, lumelörts, rahe, päikesetõus 6:22, loojang 18:42

Tänahommikune teekond pole kuigi pikk. Tõuseme 4600 m kõrgusel asuvasse Barafu laagrisse, kust tavaliselt alustatakse tõusu Uhuru tippu. Näeme, kuidas mitmeid mäest laskujaid toetatakse kahelt poolt. Nad tuiguvad, püsivad vaevu jalul, näod paistes, ninad tumelillad. Õudne! Kas tõesti ootab kõik see ees ka meid?

Õhtusöök on kell 18. Söögi ajal jälgin kaaslasi, ka nende (küllap ka minu) nägudele on ilmunud ilme, mis on tuttav alpiniste ja polaarrändureid kujutavatelt fotodelt. Peale sööki katsume magada. Mõnel see õnnestub, mõnel mitte. Eelseisev tipputõus hoiab meeli ärevil.
AfricanRoundToKilimanjaroÄratus on kell 22.45. Temperatuur on 5° allpool nulli. Soojenduseks joome tassi kuuma ingveriteed ja sööme paar küpsist. Kõhklen tükk aega, kas fotokaamera võtta tippu kaasa või mitte. Kerge seebika puhul poleks põhjust kahelda, kuid Canon EOS 5D, kaks üsnagi kopsakat objektiivi ja välklamp (ronime ju öösel) koos kotiga kaaluvad üpris palju, umbes 3,5 kg. Otsustan lõpuks siiski fotoaparatuuri kasuks. Pool tundi enne südaööd asume teele. Miks niisugusel imelikul kellaajal? Esiteks, öösel tavaliselt ei saja lund. Teiseks, peame homme normaalsel ajal tagasi jõudma Barafu laagrisse ning peale väikest puhkust laskuma veelgi madalamale. Vastavalt Kilimanjarol väljakujunenud traditsioonile liigume pikas hanereas, naised ees, mehed tagapool. Rivi algab Inga ja Tiinaga, sabas liigume meie Aivoga.

R 28 dets: Kilimanjaro / Barafu camp (4633 m) - Kibo kraater / Stella Point - Uhuru tipp (5895 m) - Stella Point - Barafu camp - Upper camp (3797 m), lumelörts, päikesetõus 6:22, loojang 18:42

Lisaks pealampidele aitab läbi õrna pilve paistev ümmargune kuuketas valgustada järsult tõusvat rada, mis algul kulgeb mööda kaljusid. Seejärel tuleb tõusu jätkata laavamoreenil ning pooleteise tunni möödudes juba lumel. Hommikul kella 5 paiku puhkepeatuse ajal kostavad kahe reisikaaslase suust mõtted tipuüritusest loobumisest ja tagasipöördumisest, kolmas pole enam suuteline kandma oma seljakotti. Ka mina olen üsna läbi, tunnen, et süda lööb hinnanguliselt 160 lööki minutis. Kuid siis hakkab kaugelt paistma Kibo kraatri serval asuv Stella Point ning sellest justkui saan juurde täiendavat energiat. Vahetult päikesetõusu eel jõuamegi 5739−5756 m kõrgusel asuvasse Stella Pointi, kust avaneb imeline vaade kraatri sisemusse ning ümbritsevatele liustikujäänustele. Jäänustele ses mõttes, et veel sajand tagasi oli Kilimanjarot kattev jäämüts oluliselt suurem.
AfricaKilimanjaroGlacierTõusva päikese esimesed kiired värvivad taevalaotuse, liustiku ja lume roosakas-lillaks (pildil vasakul), kuid see lummav vaatepilt kestab vaid kümmekond minutit. Veel kolmveerand tundi ja olemegi Aafrika kõrgeimas punktis − 5895 m kõrgusel Kilimanjaro mäemassiivi Uhuru tipus. Tehtud! Mäletatavasti viibisime käesoleva kuu algul Aafrika madalaimas maismaapunktis − 155 m allpool merepinda Lac Assali soolajärve ääres. Niisiis oleme näinud Aafrika kahte äärmust.
Mõnel külmetavad varbad, teisel käed, ninad võtavad kergelt sinaka varjundi (ennast õnneks ei näe). Tegelikult ei teagi, kui külm siin on. Teejuhi sõnade kohaselt pole igatahes külmem kui −18 °C.
Kui paljud jõuavad tavaliselt tippu? Öeldakse, et 40, 45 või 50 protsenti üritajatest. Mõni giidi- ja telgiteenust pakkuv firma teatab oma koduleheküljel, et viib 85% ronijatest summitile. Teised ütlevad, et see on bluff ja reklaamitrikk. Ja segadust tekitab sõna summit, sellega peetakse õnnestumiseks juba Stella Pointi või Gilman’s Pointi (5685 m) jõudmist. Meie oleme kõrgeimasse punkti ehk Uhuru tippu jõudnud 100-protsendiliselt! On põhjust teineteisele õnne soovida. Eriti tublid on meie õrnema soo esindajad. Esimesena astusidki mäetippu Tiina ja Inga. Tiina vastupidavus üllatab, sest vaatamata heale treenitusele on ta suurtel kõrgustel Himaalajas, Tiibetis ja Andides ikka kannatanud mäehaiguse all.
Tipus külma ja tuule käes pole tahtmist viibida üle 10 minuti. Grupp hakkab allapoole liikuma. Aivo, teejuht ja mina jääme veel mõneks ajaks, et teha video-intervjuu telesaate jaoks. Lõualuu on külmast kangevõitu ja ingliskeelsed sõnad ei taha kuidagi üle huulete tulla. Samuti kardan, et mikrofoni tuulekaitse pole võimeline elimineerima tugevat tuulekohinat. Üritame siiski. Kuid intervjuu jääb pooleli, sest Aivo kaamera keeldub äkitselt külma käes töötamast.
AfricaKilimanjaroGroupStella Pointis koguneme veel kord, et teha grupist (pildil vasakul) mõned fotod.
Lepime kokku, et laskumisel liigub igaüks talle sobivas tempos. Masendav on vaadata, milliseid jõupingutusi tehes üritavad mõned teised grupid tõusta Stella Pointini. Tuikudes, näod paistes, huuled ja ninad tumelillad. Mällu sööbib ühe saksa noormehe kuju... Kui sedasi tõustakse, siis kas ikka jätkub jaksu laskumiseks? Või loodetakse päästjatele? Tõepoolest, siin liigub mees, suur punane rist rinnal, hapnikuballoonid seljakotis. Raja ääres maas on ka kaks kanderaami, mille pehkinud puust käepidemed ei sisenda turvatunnet. Välimuse järgi otsustades võivad need pärineda eelmisest aastatuhandest.
Kohati on päike sulatanud lume ja laava-moreenil liikudes on võimalik kasutada “suusatehnikat”. Äkitselt sööstab Aivo minust püssikuulina mööda, teeb kümmekond jooksusammu, ei suuda peatada hoogu, kukub käpukile-kõhuli, veereb 5−6 kukerpalli tehes rajalt allapoole ning jääb lõpuks pidama. Tänu taevale juhtub see suhteliselt tasasel pinnal, mitte kusagil kuristiku serval! Ühtki luumurdu, isegi mitte muhku otsmikul. Vaid veritsev põlveots. Õnnelik õnnetus! Kujutan ette, kui Aivol oleks käes või seljas olnud videokaamera, oleksid sellest järel vaid pilpad. Õnneks oli ta selleks ajaks usaldanud kaamera kellegi teise hoolde.
Tunnen endas piisavat jõuvarusid ja vajutan “gaasipedaali põhja”, jõuan tipust tagasi 4600 m kõrgusele Barafu laagrisse vaid 2 tunniga. Kuid nüüd tunnen, et olen täiesti kaputt. Mõne aja möödudes on kõik laagris tagasi. On aeg süüa lõunat. Sööma ei ilmu Aivar, selgub, et alla jõudes heitis ta korraks telgis selili ning paugupealt, saapaid jalast võtmata magama jäigi.
Pärastlõunal võtame kokku oma jõuvarud ning vaatamata tihedale lörtsisajule liigume veel 2 tundi allapoole, 3797 m kõrgusel asuvasse Upper campi.

L 29 dets: Kilimanjaro / Upper camp (3797 m) - Mweka camp (3100 m) - Mweka värav (1640 m) - Moshi - Machame, vihm, päikesetõus 6:23, loojang 18:43

On jäänud veel “sabaots” − kolme ja poole tunniga laskuda Mweka väravasse. Esimesed 2 tundi saame liikuda vihmata, kuid siis hakkab sadama uduvihma. Ümbritsev õhk on imeväikestest vihmapiiskadest paks, asume otsekui vihmapilve sees. Püüan pildistada, kuid fotoobjektiivile tekib mõne sekundiga “higi” ja selle ärapühkimine ei tee asja paremaks. Mõne aja möödudes muutub uduvihm tavaliseks vihmaks.

Hilisel pärastlõunal saame üle hulga aja taas dušši alla pesema ning selga panna kuivad, puhtad, läbihigistamata riided.

Naasnuna “Kililt” tsivilisatsiooni oleks paras aeg küsida iseendalt, kuidas õigustas end Salomoni spordi- ja matkavarustus. Mäesaapad (Gore-Tex, Seamless technology) peavad hästi vett ja vibramtallad ei libise märjal kivil ega lumel. Särkide materjal on hea, mis tagab kiire kuivamise. Fliisid on nahasõbralikud ja juhivad higi kehast eemale. Raid Revo seljakott märgub kiiresti, mistõttu pole kuigi sobiv niisketesse oludesse. Vihmajope (clima pro) näeb küll hea välja ja kaitseb vihma eest, kuid “ei hinga”, higi ja kondentsniiskus kogunevad jope siseküljele. Ses osas ei julgeks küll süüdistada Salomoni, pigem on tegemist meie vale valikuga. Mind isiklikult rahuldavad Salomon / Dexfil kindad täielikult, küll aga kuulen nurinaid kinnaste osas mõnelt teiselt reisikaaslaselt.

Kilimanjaro siinsetel nõlvadel ja Moshis elab bantu keeli kõnelev hõim, mille nime hääldatakse ja kirjutatakse väga erineval moel: chaga, chagga, jagga, wachaga, wachagga. Tegemist on Tansaania suuruselt kolmanda hõimuga. Olen õppinud paljude Aafrika hõimude esindajaid teistest eristama, kuid chagade puhul ei suuda esialgu leida ühtki sedavõrd karakteerset joont ei välimuses ega riietuses.

P 30 dets: Machame - Moshi - Bagamoyo; II etapi meeskonna saabumine, kõrgus merepinnast 1154−0 m, 24−34 °C, vihm, päikesetõus 6:23, loojang 18:42, läbisõit 505 km

Hommikusöögile saabume kõik väga ettevaatlikult jalga jala ette tõstes, reielihased valutavad eilsest ja üleeilsest laskumisest. Võtame suuna Bagamoyo poole. Tee kulgeb üle Usambara mägede, kus elab sambaa hõim. Tudengipäevil lugesin üht venekeelset raamatut etnomusikoloogide kirjeldustega sambaade huvitavatest riitustest. Näiteks on sambaa esivanemate austamise tseremoonia on üpris eriline − rituaalimeister ja hõimuvanem kutsuvad välja vaime; laulu saatel ohverdatakse kits, kelle veri pühendatakse esivanema hingele, see ühendab elavad ja surnud. Millegi sellisega me kokku ei puutu, üksnes sõidame ja sõidame, sest õhtu eel peame India ookeani rannal Bagamoyos taas kohtuma Uiguri, Laura ja Mari-Liisiga, samuti Raivo ja Jaanusega, kes saavad olema meie uuteks reisikaaslasteks ekpeditsiooni II etapil Lõuna-Aafrikas. Ütlesin küll uuteks reisikaaslasteks, aga siiski mitte päris uuteks, sest nii Raivo kui Jaanusega reisisime aastal 2007 koos Siiditee Tuuril.

E 31 dets: Bagamoyo, päikesetõus 6:13, loojang 18:42, õhurõhk1009 mbar, idatuul, vihm

Juba tükk aega viibime suahiiliAfricaBagamoyoFishMarket (swahili) keeleruumis. Seda kõneleb emakeelena umbes 5−6 miljonit inimest, aga teise-kolmanda keelena või nn lingua francana kõnelejate hulk on umbes 10 korda suurem. Ma ei tea midagi selle keele õigekirjast ega grammatikast, aga häälduspõhiselt on meelde jäänud kümmekond sõna või fraasi, mis kõlavad umbes nõnda: “tšuupa ja maadži” − pudelivesi, “suupu bi(i)la njaama” − supp ilma lihata, “bo(o)le-bo(o)le” − aeglaselt, “kari(i)bu” − tere tulemast, “džambo” − tere, “nengi šukraani” − palju tänu, “šilingi ja tanzani(i)ja” − Tansaania šilling.

Bagamoyo südames on säilinud mitmeid ehitisi koloniaalajastust. Oli ju Bagamoyo mitmeid aastaid isegi pealinn ja orjakaubanduse tähtis sadam. Aga orjakaubandusest Aafrikas räägime millalgi hiljem.
Hommikul külastame kalaturgu (pildil vasakul). Käsitööturult ostan 2 manyangat − maraka-sarnast löökpilli. Võib-olla leiavad need instrumendid kunagi kasutamist kavandatava Aafrika-teemalise muusikateose ettekandmisel. Üks kaupmees on spetsialiseerunud maalide müümisele. Domineerib naivistlik selgete erksate värvidega maalimisstiil. Afro-temaatika on valdav, “lemmikmodelliks” näib olevat kaelkirjak. Miski mõjub väga tuttavlikuna... Ah jaa − peaaegu nagu Navitrolla.
Puhub õrn tuul maa suunas ja seetõttu on vesi ookeanis uskumatult soe. Tõusu ajal on temperatuur madalas rannaäärses vees enam-vähem võrdne kehatemperatuuriga, aga isegi rannast paari kaabeltau kaugusel küündib see 30−32 soojapügalani.

Vana-aasta ärasaatmiseks seame end sisse ookeani kaldale, veepiirist mõnekümne meetri kaugusele. Ümberringi sibavad edasi-tagasi krabid. Kui suunata neile otse peale pealambi ere valgus, jäävad nad äkitselt justkui kivistunult paigale. Kas hirmust võimaliku vaenlase ees?

T 1 jaan: Bagamoyo, 29−31 °C, vihm, õhurõhk 1007−1008 mbar, kirdetuul, päikesetõus 6:13, loojang 18:42, 5 km

Uue aasta võtame vastu kahel korral. Kõigepealt Ida-Aafrika aja järgi ning seejärel tund aega hiljem, kui aastavahetus jõuab ka Eestisse. Soovime kõigile lähedastele, sõpradele ja headele kolleegidele õnne ja edu saabuvaks aastaks 2013!

Hommikusöögi järel jätame südamlikult hüvasti I etapi reisikaaslastega − Kaido, Inga ja Mari-Liisiga. Juba kell 9 asuvad nad teele Dar es Salaami lennujaama poole.
Ja siis... uue aasta esimene üllatus, seekord ebameeldiv. Keegi sisenes ajal, mil Raivo ja Jaanus parajasti magasid, nende lukustamata bungalo-tuppa ning võttis kaasa mõned rohelised rahatähed − 200 $, samuti Raivo fotoaparaadi. See on lohakuse eest suhteliselt kerge karistus, sest dokumendid, krediitkaardid ja muud olulised asjad on alles. Ent vahejuhtum kui niisugune peaks kõiki meid sundima edaspidisele suuremale ettevaatusele. Meenutagem, et ka Arktika-Antarktika ekspeditsioonil ei pääsenud me päriselt kurikaelte küüsist.

K 2 jaan: I etapi meeskond Bagamoyo - Dar es Salaam, tagasilend; II etapi meeskond Bagamoyo, 32 °C, suhteline õhuniiskus 66%, põhja-kirdetuul 7 m/sek, tugev paduvihm, äike, õhurõhk 1003−1008 mbar, päikesetõus 6:13, loojang 18:43

Jätame hüvasti ka ülejäänud I etapi liikmetega. Jääme seitsmekesi. SILK 1 ekipaaži moodustavad nüüd Uigur, Raivo, Jaanus ja Laura; 005 ERPi meeskond on Aivo, Tiina ja mina. Seoses meeskonna osalise vahetusega algab meie ekspeditsiooni teine, Lõuna-Aafrika etapp ja lõpeb ka käesolev blogi-sait. Seiklus jätkub saidil African Round Blogi II: Lõuna-Aafrika, lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Ida-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Aivo Spitsonok, Kaido Kepp, Inga Karu, Ain Starast, Hannes Loopere, Urmas Undrits, Mari-Liis Tamm*

* Aigar “Uigur” Ojaotsa, Laura Ojaotsa ja Mari-Liis Tamme asemel tulevad Kilimanjarole Aivar Lepassaar, Sander “Suslik” Starast, Katrin Mürk ja Helle Karro

 Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 alates 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi player. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Cameroon / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini  2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010