Records available
CD canto:). Hortus Musicus
DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi
DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes
CD-series Great Maestros. Beethoven, Brahms. Kalle Randalu, Estonian National Symphony Orchestra, Neeme Järvi
CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp
Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra
LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt
ARKTIKA-ANTARKTIKA 2010
BLOGI III:
LÕUNA-AMEERIKA
Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” kulgetakse läbi 16 riigi, mööda Pan-Ameerika trassile jäävaid kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)
Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.
Vt ka Blogi I: Põhja-Ameerika
Vaata ka blogi II: Kesk-Ameerika
Vt ka bogi IV: Tulemaa ja Antarktika
Ettevalmistus • Aug • Sept • Okt • Nov • Dets
N 14 okt: Santa Catalina – Santiago – Río Hato – Panamá kanal – Ciudad de Panamá; kõrgus merepinnast 0−50 m; õhurõhk 1004−1008 mbar, 24−30 °C; päikeseloojang 18:02; 442 km
Vahetult enne Panamá Cityt saabub meie jaoks “ajalooline” hetk, sõidame üle Panamá kanali, st lahkume Põhja-Ameerika mandrilt ning siseneme Lõuna-Ameerikasse.
Kahtlemata on Panamá kanal Suessi kõrval strateegilises mõttes üks kahest maailma kõige olulisemast “mereväravast”. On ikka väga suur vahe, kas võtta ette nädalaid kestev merereis ümber tormise Hoorni neeme või läbida 77-kilomeetrine kanal umbes 6−10 tunniga. On teada, et kanali rajamisega tegid XIX saj algust prantslased. Lühidalt öeldes, kuigi nad alustasid Suessi kanali kogenud arendaja Ferdinand de lessepsiga ning hiljem kutsusid pooleldi nurjunud projekti päästma kuulsa torni-inseneri Alexandre Gustave Eiffeli, ei suudetud nad kanali rajamist lõpule viia. Hinnanguliselt olevat ainuüksi “prantslaste ehitusperioodil” aastatel 1881−1893 kollapalavikku ja malaariasse surnud 22 000 kanali rajajat. Aastal 1904 võttis asja üle USA. Pärast (koos pausidega) kolm aastakümmet kestnud kaevamisi ja ehitustöid avati kahte ookeani ühendav merevärav lõpuks aastal 1914, mõni nädal pärast I Maailmasõda puhkemist Euroopas. Tänapäeval läbib kanalit igal aastal ligi 15 000 laeva, mille pardal on sadu miljoneid tonne kaupu, ning see toob Panamále sisse ligi 2 miljardit dollarit aastas. Väidetavalt on keskmine tariif kanali läbimise eest 54 000 $, kõigi aegade suurim summa maksti tänavu 14. aprillil kruiisilaeva “Norwegian Pearl” eest ja kõigi aegade madalaim tasu 0.36 $ tasu nõuti sisse ameeriklaselt Richard Halliburtonilt, kes aastal 1928 läbis kanali ujudes. Kanali läbilaskevõime ei suuda tänapäevaseid vajadusi rahuldada, samuti ei võimalda Panamaxi suurusestandard (294 m) kanali läbimist eriti suurtel laevadel. Seepärast on kavandamisel kanali rekonstrueerimine ning kohandamine suurematele, nn Post-Panamax (366 m) laevadele. Mõistagi teeb Panamá kanalist saadav tulu kadedaks naaberriigid ja nõnda ollaksegi otsimas alternatiivseid võimalusi kaupade transiidiks Atlandi ja Vaikse ookeani vahel. Üht-teist peaks selguma lähiaastatel... Kahtlemata vääriks lüüside süsteem, laevade tõstmine enam kui 25 m kõrgusele Gatúni tehisjärvele ja sellega seonduv põhjalikumat tutvumist ja pikemat käsitlemist. Aga paraku on nii, et Arktika-Antarktika reisi puhul “libiseme” nii mõnestki olulisest objektist üle, heites sellele vaid põgusa pilgu. Nõnda on see ka Panamá kanaliga.
Gabriel uurib vahepeal võimalusi Dariéni lahe ületamiseks. Kohe algusest peale tuleb kõrvale jätta pool-kahtlased ülevedamise teenust pakkuvad Colombia firmad, sest harvad pole juhused, mil rännumeeste autosid on merereisi jooksul rüüstatud. Lõpuks leiab Gabriel ühe laupäeval väljuva laeva, ent ka see ei sobi, sest sellel kulub 265 meremiili (= 491 km) läbimiseks 5 päeva, kuna ta teeb vahepeatusi saartel. Pole välistatud, et peame saatma Land Cruiserid meritsi, ise aga lendama liinil Panamá City - Cartagena. Eks homne päev näitab, mis saab.
Need, kel võimalik, külastavad õhtul linnalähedast džunglit, mis on rikas ahvide, alligaatorite ja troopiliste linnuliikide poolest. Reisikaaslaste kirjeldused arvukatest pika saba ning peaaegu valge näoga ahvidest sunnib oletama, et tegu on kaputsiinahvidega (lad k Cebus capucinus).
Üle hulga aja pääsen internetti ning avastan mailboxist kirja vanalt tuttavalt Hannes Astokilt, kes teatab, et tema poeg Georg õpib Colombias, Medellínis. Georg sooviks meiega kohtuda ning loomulikult pakuks selline kohtumine ka meile rõõmu. Kui jõuame Colombiasse, võtame kindlasti Georgiga ühendust.
R 15 okt: Ciudad de Panamá – Colón (– Ciudad de Panamá); kõrgus merepinnast 5−125 m; 25−28 °C, vihm, suhteline õhuniiskus 89−94%, õhurõhk 1001−1006 mbar; päikesetõus 6:06, loojang 18:02; 123 km
Tänase päeva põhitegevuseks on autode saatmine Cartagenasse. Dokumentide vormistamiseks sõidame Tiinaga korraks üle kanali − taas Põhja-Ameerika mandrile, ning seejärel juba Colóni, et Puerto de Cristóbalis paigutada Land Cruiserid konteineritesse. Ei taha siinkohal raisata blogilugeja aega ega hakka üksikasjalikult kirjeldama 6−7 tundi kestvat asjaajamiste kulgu, küll aga tahan öelda, et rahvusvaheline kaubatransport merekonteinerites on valdkond, kus bürokraatia on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri. Mõistusevastaselt palju on paberi, inimressursi ja aja raiskamist. Kui ametnike armee suhtarv ületab teatud kriitilise piiri, on see kindel märk ühiskonna degradeerumisest!
Ciudad de Panamást Colóni on võimalik sõita mööda kiirteed, aga me valime tee, mille esimesed kümmekond kilomeetrit kulgevad läbi tiheda vihmametsa. Tee on kitsas, puude ladvad puutuvad tee kohal kokku. Jääb mulje nagu sõidaksime rohelises tunnelis.
Ühest sadamast teise minekul on poole tunni jagu aega ka Colóni linna vaatamiseks. Siin on jälgi olulise sadamalinna kunagisest jõukusest, võimalik, et need on märgid aegadest, mil kanal kuulus Ameerika Ühendriikidele. Hetkel on aga suur osa kesklinnast lagunev, räpane, haisev, vaesuses virelev. Miski meenutab siin Havanna sarnaseid linnaosi. Paljudel mustanahalistel − endistel kanaliehitajatel ning nende järeltulijatel − pole tööd.
Õhtul lahkume Colónist taksoga Panamá City poole teadmisega, et konteiner meie Land Cruiseritega peaks pühapäeval Colombia poole teele asuma kaubalaeval nimega “Oberon”. Kohalejõudmise aeg pole aga teada, võib-olla ööl vastu teisipäeva, võib-olla teisipäeva hommikul, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. See teadmine pole eriti rõõmustav, sest tähendab ju see reisigraafikust mahajäämist vähemalt ühe päeva võrra.
L 16 okt: Ciudad de Panamá; päikesetõus 6:06, loojang 18:01; 25−26 °C, suhteline õhuniiskus 89%, pilves, vihm, õhurõhk 1009−1010 mbar
Nüüdseks on selge, et parim viis jõuda õigeks ajaks Colombiasse, on lennata homme pärastlõunal Cartagenasse. See jätab meile veel võimaluse tutvuda Panamá Cityga ning enne küllaltki pingelisi ja pikki sõidupäevi Colombias end korralikult välja puhata.
Panamá City on kontrastide linn... Siin on kanali tsoon, siinsamas on uhked pilvelõhkujad, osa vanalinnast on klantsima löödud sarnaselt paljude ajalooliste linnadega Lääne-Euroopas. Ja vaid kõmne minuti jalutuskäigu tee kaugusel on täielik slumm, mida võiks mõneti võrrelda aastatetaguse New Yorgi Harlemi linnaosaga ja kus päevavalgelgi jalutades ei tunne end kuigi turvaliselt. Slummi niigi halli tänavapildi muudab veelgi troostitumaks sombune ilm. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on taevas ka keskpäeval tumehall. Lisaks nimetatud piirkondadele eksisteerib linna vanim osa − nn Panamá Vieho, millest on tänaseni säilinud vaid varemed. Nimelt, tollase linna hävitas aastal 1671 piraat Sir Henry Morgan, kelle välimus on meile ehk tuttav Ruerto Ricos toodetava rummi “Captain Morgan” pudelisiltidelt.
Entsüklopeediad väidavad, et Panamás eksisteerivad etnilised grupid nagu emberád, wounaanid, kunad, nasod, bribrid, bokotad, guaymíd. Kuivõrd on elujõulised nende hõimude kultuur, keel ja identiteet täna, on meiesugustel riigist läbikihutajatel raske adekvaatset pilti saada.
P 17 okt: Ciudad de Panamá – sisenemine Colombiasse – Cartagena de Indias; õhurõhk 1009−1010 mbar, suhteline õhuniiskus 79−84%, 28−29 °C, pilves, vihm, vahelduva suunaga tuul; päikesetõus 6:06, loojang 17:44
Enne hüvastijättu Kesk-Ameerikaga, tahaksin teha sellele piirkonnale heita põgusa tagasivaatava pilgu, mis suuresti põhineb subjektiivsetel isiklikel muljetel. Pean tunnistama, et enne käesolevat reisi olid Kesk-Ameerika 7 väikeriiki mu ettekujutuses kinnistunud ühtse tervikuna ning ma ei osanud eeldadagi, et igaüks neist võiks olla sedavõrd omanäoline. Belize − eristub kogu ülejäänud Kesk-Ameerikast kirju etnilise koosluse (kreoolid, mestiitsid, maiad, garífunad, indialased) ning olustiku poolest, tugev mustanahaliste ja brittide mõju, pindalalt väike, asustus silmatorkavalt hõre, suhteliselt rikas. Guatemala − Peténis rikkalik maiade kultuuripärand, kõrge kuritegevuse tase, elanikkond vaene. El Salvador − pindalalt Kesk-Ameerika väikseim riik, asustus tihe, kuritegevuse tase samuti kõrge. Honduras − loodus ilus, korruptsioon lokkab. Nicaragua − loodus imeilus, elanikkond vaene, kuritegevuse tase madal, kord on majas, mulle isiklikult meeldib Kesk-Ameerika maadest kõige enam. Costa Rica − ülejäänud Kesk-Ameerikaga võrreldes tsiviliseeritum ja rikkam (eriti pealinn), arenenud põllumajandus, sõjavägi puudub, üks “rohelisemaid” riike kogu maailmas, üldmulje on väga positiivne. Panamá − kanali roll kogu riigi elus on ülioluline ja see torkab teravalt silma, märgatav on ka kunagine USA mõju, üldiselt suhteliselt rikas, kuid rikkuste jaotus äärmiselt ebaühtlane, vabamajandustsoonis on oluline roll rikastel juutidel, ringi liigub tähelepanuäratav hulk mustanahalistest lihttöölisi ning töötuid, palju on kriminogeenseid piirkondi.
Küllap pole jäänud märkamatuks, et juba alates Mehhikost esinevad meie blogis ikka ja jälle sõnad kuritegevus, kriminogeenne, vargus, röövimine, pantvangistamine. Tegemist on katoliiklike maadega, kus suure osa elanikkonnast moodustavad sügavalt usklikud inimesed. Teatavasti on katoliku kirikus ja üldse kõigis Aabrahami religioonides moraali aluseks nn Kümme käsku. Seitsmes käsk on üsnagi üheselt tõlgendatav: Sina ei tohi varastada. Ja viimane, kümnes täiendab: Sina ei tohi himustada oma ligimese /…/ kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma. Ja ometi reaalne tegelikkus ei lange kokku kirjasõnaga. Miks küll nõnda? Olen selle üle sageli mõtisklenud. Võib-olla on läbi sajandite tänaseni kandunud kunagiste ahnete konkistadooride moraal? Kas traditsioonina või koguni geenide kaudu? Hispaaniast tulnute hulgas oli maadeavastajaid ja üllaste eesmärkidega misjonäre kindlasti vähem kui kurjategijaid ja röövleid, kelle peamiseks eesmärgiks oli leida kulda või muul moel kiirelt rikastuda. Või on seda väärastunud moraali aidanud kujundada ka hispaanlaste ja põlisameeriklaste vaheline sajanditepikkune võitlus? Olgu põhjustega kuidas on, kuid selge on see, et siinkandis tuleb oma rahakotti, fotokaamerat ja muud varandust hoolikalt varjata ja valvata.
Pealelõunal lendame Colombiasse, Kariibi mere kaldal asuvasse Cartagenasse. Eristamaks seda Hispaanias asuvast Cartagenast lisatakse sageli linna nime järele täpsustav täiend “de Indias”. Linn üllatab meid kõiki positiivselt. Vanalinn on viimaste aastakümnete jooksul restaureeritud, kuid sellest pole kujunenud üksnes turistlik atraktsioon, vaid ta elab oma ajaloolises hõngus ka igapäevast elu. Omapärane arhitektuurne kooslus, kus ühinevad kindlustuste paksud kivimüürid, uhked kirikud (pildil vasakul), kaubandus- ja elurajoonid... Selles kõiges on mõistagi hispaaniapärast, ent vähemalt samavõrra ka omanäolisust... puurõdude ja punaste kivikatustega valged-kollased linnakodanike majad, kivisillutisega tänavad, autod vaheldumisi hobukaarikutega, kaunid señoritad. Olgugi mitte vabatahtlikult, on siiski päris tore, et jääme siia veel 1 või 2 päevaks.
Õhtul satume juhuslikult vanalinnas nägema Colombia rahvatantsutrupi “Cy Tambo” (ametliku nimega Cy Tambo Colombia Corporacion Juvenil y Cultural Afromusical y Danzas de Cartagena) esinemist. Täna astub üles koosseis, mis koosneb kolmest mees- ja kolmest naistantsijast ning neljast löökpillimängijast. Nii muusika kui tants on tugevate afro-mõjudega. Kaks conga-sarnast käsitrummi, üks pulkadega mängitav trumm ning kõristi annavad erksa rütmifooni, mille taustal tantsijad sooritavad ülikiireid käe- ja jalaliigutusi ning ülakeha väristamisi. Selle grupi võiks kunagi Eestisse esinema kutsuda, “Oriendile” see hästi ei sobi, küll aga mõnele teisele festivalile.
Nimetasin eespool Aafrika mõjusid. Need ei avaldu mitte üksnes muusikas ja tantsus, Colombias, eriti rannikualadel elab ligi 5 miljonit tumedama nahavärviga inimest, keda kutsutakse ametlikult afrocolombialasteks (hisp k afrocolombianos), aga igapäevaselt lihtsalt neegriteks (hisp k negros) või “pruunideks” (hisp k morenos). Oli ju kunagi Cartagena oluline orjasadam, ajavahemikus 1595 kuni 1640 saabus siia väidetavalt 125 000 mustanahalist orja. Suur osa orjadest saabus Cartagenasse Kongo Kuningriigist, Angolast ja mujalt Lääne-Aafrikast, suuresti portugallaste hallatava São Tomé sadama kaudu. Osa orje jäi siia, osa müüdi edasi, suur osa saadeti edasi Portobelosse, mis asub tänase Panamá territooriumil. Aastal 1851 lõpetati Colombias ametlikult orjandus ning mustanahalised said hispaanlaste alt vabaks, kuid mõistagi jäid nad endiselt sotsiaalses hierarhias alamaks kihiks.
E 18 okt: Cartagena de Indias; lauspilvitus, vihm, õhurõhk 1008−1013 mbar, 26 °C; päikesetõus 5:51, loojang 17:43
Juba eile õhtul hakkas kergelt sadama ja sadu järjest tugevneb. Paduvihm kestab kogu öö, alles hommikul vihm veidi hõreneb ja pärastlõunal lõpuks lakkab. Tänavatel ulatub vesi paiguti poolde säärde. Õhk on sedavõrd niiske, et märjakssaanud riided ei taha ka apartmenti vannitoas ega tuulisel rõdul kuidagi kuivada.
Külastame hispaanlaste suurejoonelist kindlust, mis kannab pikka nime − Castillo San Felipe de Barajas (algselt rajatud 1536, laiendatud 1657, nimetatud Hispaania ja Porrtugali kuninga Felipe IV auks). Vägevat ja vastupidavat kindlust oli noil aegadel siia tõepoolest tarvis. Oli ju Cartagena XVI−XVIII sajandil Uus-Granada (hisp k Nuevo Reino de Granada) mõõtmatute rikkuste peamine väljaveosadam, mida ihaldasid oma kontrolli alla saada nii Prantsusmaa, Inglismaa kui-ka nende poolt osaliselt toetatud mereröövlijõugud. Aastal 1741, mil briti admiral Edward “Old Grog” Vernon 27 tuhande mehe ja 3000 kahuriga piiras linna 56 päeva, suutis Castillo San Felipe de Barajas demonstreerida oma vastupanuvõimet.
Seejärel käime turul (pildil vasakul), et osta kohalikku toidukraami ning valmistada õhtusöök ise. Turg on muidugi üks paras räpane urgas, kõikjal vedelevad toidujäätmed, porikiht on sandaalitaldadest paksem, varbavahesid täidab mingi pruunikas-hallikas löga, mille koostises segunb anorgaaniline mass orgaaniliste lisanditega. Ei teadnud, et turule oleks pidanud tulema matkasaabaste või kummikutega. Euroliidu sanitaarinspektor langeks siin paugupealt minestusse. Olen käinud paljudel toiduturgudel Indias, Nepalis, Pakistanis, Tiibetis, Kambodžas jne, seetõttu on mind raske räpasusesga üllatada, Cartagena turg aga suudab isegi minusugusele uusi elamusi pakkuda. Üllar käib mõnda aega ühe leti juurest teise juurde, siis aga enam ei suuda seda kõike taluda, pöörab kannapealt ringi ja lahkub turult otseimat teed võimalikult kiiresti.
Helistame laevafirmasse ja uurime, millal meie maasturid Cartagenasse jõuavad. Saadud informatsioon pole just kõige rõõmustavam − laev hilineb umbes päeva võrra, parimal juhul võime autodele järgi minna homme hilisel pärastlõunal, aga seegi pole päris kindel.
T 19 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:51, loojang 17:43; läänetuul, õhurõhk 1010−1011 mbar, 26 °C, suhteline õhuniiskus 62%, vahelduv pilvitus
On kujunenud olukord, mil meid ei huvita enam ilus ilm, puhkus, vaatamisväärsused ega põnevad seiklused. Peamiseks mureks on autode kohalejõudmine ja kättesaamine. Aga meist ei sõltu midagi, asjad toimuvad just nii kiiresti nagu nad toimuvad, või täpsemalt öeldes, just nii aeglaselt. Iga uus teade lükkab laeva saabumist edasi. Viimase info kohaselt peaks laev Cartagena sadamasse jõudma täna hilisõhtul enne keskööd. Oleme sõidugraafikust 2 päeva maas ja seda on juba väga raske tasa teha enne Quitot, kus toimub järjekordne meeskonnavahetus. Kui oleks võimalik ette magada ja ette süüa, siis praegu ainult sellega tegeleksimegi ning järgnevatel päevadel sõidaksime pea ööpäevaringselt. Süda aimab halba... Siinkohal meenub Raido Rüütli nõuanne mitte siseneda autodega Colombiasse (vt 8. aprilli blogisissekannet).
Alates jõudmisest Kesk-Ameerika troopilisse kliimavöötmesse on meie vestlustes aeg-ajalt esile kerkinud malaaria (mal aria = ‘paha õhk’) teema. Vikipeedia andmeil haigestub maailmas igal aastal sellesse tõppe 300−500 miljonit inimest ning 1,5 kuni 2,5 miljonit haigusjuhtu lõpevad surmaga. Millised maad ja piirkonnad on ohtlikud? Kas tuleks ennetavalt süüa malaariavastaseid tablette? Kui jah, siis kus ja millal alustada? Ühest vastust nendele küsimustele pole, ka meedikud ja vastavad internetisaidid annavad vastukäivaid soovitusi. Üha enam kostab maailmas hääli, et malaaria on väljumas troopikast. Varasematel aegadel, hoidumaks ohtlikust tõvest eelistasid eurooplasest kolonistid Ameerikas rajada oma eluasemeid jahedamatele mäenõlvadele. Kuid kliima soojenemise tagajärjel tõusevad ohtliku nakkusega sääsed mägedes üha suurematele kõrgustele. Colombia Andides on nad jõudnud juba kahe kilomeetri kõrgusele. Ühest küljest pole ju malaariaga mõtet riskida, teisalt pole mõistlik asjatult nõrgestada oma organismi tugevatoimeliste preparaatide ja ravimitega. Raske on öelda, kus on optimaalne riskipiir, eks see on igaühe individuaalne otsus. Mõned III etapi reisijad võtavad profülaktilisi ravimeid. Mina olen otsustanud Kesk-Ameerika läbida tablettideta. Ka enamik piirkondi, mida läbime Colombias ja Ecuadoris, tunduvad oma kõrguse tõttu olevat vähem ohtlikud. Küll aga alustan Malarone-kuuri enne kui jõuame Peruus Brasiilia piiri lähedal asuvatesse ekvatoriaalsetesse vihmametsadesse Amazonase ülemjooksul. Kuid egas tabletid pole ainus haiguste vältimise vahend, ekvatoriaalsetes piirkondades tuleks vältida igasuguseid sääse- ja muid putukahammustusi, kaitstes avatud kehaosi kas moskiitovõrkude või tõrjevahenditega. Sellekohane ettevaatlikkus pole kunagi liiast, sest lisaks malaariale levivad neis paigus ka kollapalavik, dengue-palavik ja muud eksootilised taudid. Sarnaselt malaariale on laienenud ka dengue-palaviku leviala: kui varem levis tõbi harva kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast, siis nüüd võib see esineda Colombias isegi 2200 meetri kõrgusel.
K 20 okt: Cartagena de Indias; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1009 mbar
Ärkame hommikul kell 6, et olla sadamas täpselt tööaja alguseks ning võimalikult kiiresti kätte saada autod. Küsin Tiinalt nõu, kas oleks mõistlik eelnevalt pakkida kõik asjad, et saaks peale autode kättesaamist kiiremini teele asuda. Tiina ütleb, et asju pole mõtet pakkida, sest pole teada, mitu päeva veel Cartagenas tuleb olla. ???!!!
Sadamas hakkavad asjad venima ning paari tunni järel saab selgeks, et konteiner Land Cruiseritega pole kohale jõudnud. Olevat jäänud Colóni. Miks? − peast käivad läbi kõikvõimalikud variandid. Laevafirma esitab vähem ja rohkem usutavaid põhjendusi. Võib-olla oleme ise midagi valesti teinud või tegemata jätnud? Või oleme lihtsalt ühed saamatud äpud? Seda ei arva, sest pole lihtne on leida kogenumat kolmikut: esiteks teejuht Gabriel, kelle põhitööks on TV ja filmi võttegruppide saatmine Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning kelle emakeeleks on hispaania keel, teiseks Tiina − professionaalne reisikorraldaja, ja kolmandaks mina, kel reisikogemusi umbes 90 riigis. Kuid lolluse ja pohhuismi vastu on raske saada. Lootusetu on ajada asju maal, kus tollitöötaja ei suuda vahet teha kuldse ja hõbehalli autovärvi vahel ning kus sobivaimaks isikuttõendavaks dokumendiks valitakse hiinakeelne (!) Tiina autojuhiluba, mis on välja antud Pekingis ning mille kehtivusaeg sai läbi 3 aastat tagasi. Läheb veel mõni tund, ei aita siin palved, sõim ega ähvardused, järgmine kaubalaev Colónist peaks saabuma pühapäeva, 24. oktoobri hommikul kell 7, ja kuna puhkepäeval tolliamet ei tööta, siis on varajasim võimalus autode kättesaamiseks esmaspäev. Palugem Jumalat, et niigi läheks! Aga sel juhul oleme reisigraafikust maas juba täpselt nädala võrra.
Pealelõunal teeme reisigrupi koosoleku ja arutame, mida teha edasi. Bruno, Tõnu, Üllar ja Annemai peavad igal juhul olema Quitos hiljemalt 24. oktoobril ning ainus võimalus õigeaegseks kohelejõudmiseks on lennata. Tiina broneerib neile lennupiletid laupäevaks. Et mitte aega niisama surnuks lüüa, vajaksime mingit liiklusvahendit, et saaksime välja sõita Cartagenast ning tutvuda Colombia rannikuäärsete küladega. Lähen autorendifirmasse ning üürin laupäeva hommikuni kaks väikest Chevrolet’d.
N 21 okt: Cartagena de Indias – Santa Marta – Tayrona; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1008 mbar, 32−35 °C, kerge vihm, äike; kõrgus merepinnast 0−340 m; päikesetõus 5:51; 269 km
Hommikul saame kätte rendi-Chevrolet’d: punased, bensiinimootoriga, manuaalkäigukastiga, päevinäinud. Võtame kaasa kahe päeva varustuse ja asume teele mööda rannikut kirde suunas. Esimese pikema peatuse teeme El Totumo vulkaani juures. See pole tavaline, vaid mudavulkaan. Umbes 200 meetri sügavuselt tuleb pinnale vulkaanilist muda, mis pidavat olema tervisele ja iseäranis nahale väga kasulik. Võtamegi ette umbes veerandtunnise “supluse” vulkaanikraatris. Muda on mustjashall ja oma tiheduselt võrreldav vedelamat sorti mannapudruga. Ei ütleks, et see mudas püherdamine oleks väga meeliülendav tegevus, kuid tervise ja ilu nimel on tehtud hullematki.
On teada, et siin lähedal kasvatatakse ja toodetakse kokaiini, samuti ei jää siit kaugele eriti uhkete villade rajoon, kus pidavat elama norkoparunid. Ilmselt on tervisele kasulikum neist kohtadest eemale hoida.
Läbime ala, kus külad on üleujutuse tõttu poolenisti vee all. Mitmes kohas on tee suletud köiest “tõkkepuuga”. Edasipääsemiseks tuleb anda raha üleujutuse läbi kannatadasaanud külaelanikele. Kuid see pole jõhker ega vägivaldne väljapressimine, pigem ahastuses olevate inimeste abipalve. Iga järgmise “tõkkepuu” juurde jõudes ulatan käe aknast välja sümboolse rahasummaga. Vaevalt see abivajajaid oluliselt aitab, pigemini jääb hea tahte avalduseks.
Enne Santa Martasse jõudmist heidame aeg-ajalt pilgu ida ja kagu suunas, kas ehk paistavad Sierra Nevada de Santa Marta kõrgeimad, umbes 5700−5775-meetrised lumised tipud − Pico Simón Bolívar (ei maksa segamini ajada sarnase nimega Pico Bolívariga, mis asub Venezuelas) ja Pico Cristóbal Colón. Enamasti asuvad 4000 või 5000 meetrist kõrgemad mäed ikka sisemaal, kuid siin jäävad nad Kariibi mere rannikust vaid 42−45 km kaugusele ning seega peaksid olema nägemisulatuses. Kas on süüdi tumedad äikesepilved või on parajasti vaadet varjamas misku muu, kuid mäehiiglased jäävad täna paraku nägemata.
Sõidame läbi Santa Marta linna Tayrona poole kuni autotee saab otsa. Edasi viib vaid rada läbi džungli. Kariibi meri ei tohiks siit enam kaugel olla. Võtame seljakotid, paneme jalga kindlamad jalanõud, määrime end kokku sääsetõrjevahendiga (moskiitovõrgud on ettenägelikult kaasas ainult Aivol ja Annemail) ning hakkame astuma mööda rada. See muutub aina porisemaks ja porisemaks, loomad on raja pehmeks tammunud. Et mitte vajuda iga sammuga poole sääreni mudasse, peame aeg-ajalt rajalt kõrvale minema. Tegelikult on ju meil kaasas matšeete, aga see on kahjuks NORTH 1 pagasiruumis. Just nüüd oleks seda tarvis, et raiuda läbi liaanid, oksad ja väänkasvud, mis takistavad selvas liikumist. Teekond mere äärde pole kilomeetrites pikk, aga poolteist tundi vihmametsas poristel nõlvadel üles-alla tammumist võtab täitsa läbi. Õhutemperatuur +35 °C pole ka just virgutav.
Kusagilt lähedalt kostab inimeste hääli ja keegi justkui raiuks puuoksi. Keerame rajalt paarsada meetrit kõrvale ja nähtavale ilmuvad kaks suurt ümmargust onni, mis on valmistatud roost ning kaetud palmilehtedest katusega. Need on eluasemeks kogi ehk kogui (kogi k ‘jaaguar’) indiaanlastele. Tegemist on ühe suure perekonnaga. Vanaisa ja vanaema on kusagil eemal (vist põllul?). Keskmise generatsiooni moodustavad 10 õde-venda, kellest neli (vanuses 16 kuni 20) on parajasti kodus. Ühel poegadest on naine ja väikesed lapsed. Pea kõigil on pikad, seljani ulatuvad süsimustad juuksed ning seljas taimse päritouga kangast hõlstid, mis algselt võisid olla hallikas-valged. Nad räägivad oma, st chibcha rühma kuuluvat kogi keelt ning lubavad fragmendi kogikeelsest jutust Aivol ka filmida. Kogu elamine näib olevat primitiivne, eemal oleval alepõllul kasvatatakse söögiks vajaminevat, onnide ümber kõnnivad ringi mõned kanad, vihane isakalkun ja koer. Parajasti tehakse lõket toidu valmistamiseks.
Siinkohal poleks ehk liigne lisada mõni sõna üldist infot kogi-indiaanlaste ja nende uskumuste kohta. Tegemist on ühega Kolumbuse-eelsetest tsivilisatsioonidest, mis on Colombias Sierra Nevada de Santa Martas tänini suutnud säilitada oma eksistentsi. Kogide elukorraldus on seotud usuga Suurde Emasse − loojasse, samuti usuvad nad, et Maa on elav organism. Kolonisaatorite tegevusi nagu maavarade kaevandamine, laialdane ehitustegevus ja keskkonna saastamine peavad kogid kahjulikuks Suurele Emale. Preestri ning kogukonna liidri rolli täidavad nn mamad, kes on meediumid kogide ja Aluna-nimelise müstilise maailma vahel. Meditatsiooni ja annetamisriitustega püüavad mamad alal hoida Maad ning tagada rohket põllusaaki.
Mereni jääb minna veel vaid veerand tundi, kohale jõudes vääname särkidest ja pükstest higi välja. Alates päikeseloojangust hakkavad paistma mäe taga sähvivad välgunooled.
Magame hamacadel, võrkkiige-taolistel riidest põhjaga magamisasemetel, millest igaüks on seotud kahe puuposti vahele. Kõige selle kohal on palmilehtedest katus, mis võib kaitsta kerge vihma eest. Seega ööbime kaheksakesi ühes suures “toas”. Kel pole varasemat hamaca-kogemust, näeb vaeva, et saavutada vähegi sirge ja mugav magamisasend. Meid ümbritseb eksootiline häälte kooslus: tuul, merekohin, puulehtede sahin, putukate sumin, harva sekka mõne linnu või looma häälitsused. Ühtlasele helifoonile lisandub aeg-ajalt madal kõuemüra. Sedasorti rahustav ning stressist vabastav “muusika” on igati meeliülendav.
R 22 okt: Tayrona – Santa Marta – Cartagena de Indias; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1005−1006 mbar, 32−35 °C, vihm, äike; kõrgus merepinnast 0−340 m; päikeseloojang 17:42; 284 km
Hommikul ärkame koos päikesetõusuga kusagil kella 6 paiku, mil linnulaul ja loomade häälitsused muutuvad valjemaks. Oleme hästi väljapuhanud. Ei saagi täpselt aru, kas öösel on vihma sadanud. Kaugusest on endiselt kuulda kõuemüdinat. Peale kerget hommikueinet suundume tuldud teed tagasi autode juurde. Täna ei tundu läbi džungli minek nii vaevarikas kui eile, küllap oleme mudaseks teekonnaks juba mentaalselt valmis. Ilm on aga sama palav ja niiske nagu eilegi, seetõttu saavad riided higist taas läbimärjaks. Kellel on veel üks puhas pool-kuiv särk varuks, paneb selle selga, kel seda pole, väänab kantud särgi kuivemaks ja paneb uuesti selga. Alles nüüd märkame ja tunneme, et kehal, eriti jalgadel, on punased sügelevad umbes sentimeetrise läbimõõduga laigud, mille keskel on vähem kui millimeetrine veritsev täpp. Tundub, et mingid sääsesarnased lendavad olendid või muud putukad on purenud, arvatavasti öösel võrkkiigel magades või nüüdsama läbi džungli tulles. Sügelus on ebameeldiv, ent talutav. Jääb vaid loota, et siinsed sääsed ja putukad ei kanna endaga ohtlikke haigusi.
Sõidame tagasi Cartagenasse. Teel hakkavad mõlemad autod streikima. Ühel on summutitoru lahti ning see teeb traktori häält, lisaks läheb jahutusvedelik keema. Peame iga mõne aja tagant tegema peatuse ning valama radiaatorisse 1 või 2 liitri jagu vett. Teine auto hakkab jupsima pärast seda, kui oleme läbi sõitnud linnast, mille tänavad on üle ujutatud umbes 30−40 sentimeetrise veekihiga. Ma pole autoasjanduses tugev, seetõttu ei tea, kas jagaja sai märjaks või tekkis mingi muu probleem. Kindel on aga see, et läbi vee sõites ei jää kuivaks mu parem jalg gaasipedaalil ja mootori jõud kaob, isegi esimese käiguga kõrgetel tuuridel siduriga mängides suudab auto vaevaliselt edasi roomata kiirusega vast ehk 5 km/h. Läbi häda veerevad autod Nationali autorendifirma Cartagena harukontori ette. Juhtinud ametniku tähelepanu autode vigadele, ütleb tülpinud hääl vastuseks “no problema”.
Käime Tiinaga sadamas, et uurida, kas kaubalaev “Acapulco” koos NORTH 1 ja SOUTH 1ga jõuab Cartagenasse ikka õigeaegselt, pühapäeva hommikul kell 7. Ei jõua. Uueks saabumisajaks öeldakse kell 22, seega 15 tundi hiljem. Oleme selle kõigega juba sedavõrd harjunud, et võtame seda kui asjade loomulikumast loomulikumat käiku.
Jätame hüvasti heade reisikaaslaste Tõnu, Üllari, Bruno ja Annemaiga, kes saavad mõne tunni magada ning juba pool neli öösel minna lennujaama, et lennata läbi Bogotá Quitosse.
L 23 okt: Cartagena de Indias; õhurõhk 1009 mbar, valdavalt pilves, vihm, äike, torm; päikesetõus 5:52, loojang 17:41
Tõnu, Üllar, Bruno ja Annemai lahkuvad varahommikul, ent kella 8 paiku hommikul saame SMSi, et Cartagena-Bogotá lennuk maandus ilmastikuolude tõttu Bogotá asemel hoopiski Calis. Seega ei jõua nad plaanipäraselt Bogotá-Quito lennule.
Meie aga endiselt ootame, ootame, ootame... Kogu asja juures on positiivne vähemalt see, et pikaleveninud ootamine toimub sedavõrd sümpaatses linnas nagu Cartagena, mitte kusagil “karu p...s”. Käime meres ujumas, on üpriski tuulevaikne, kuid laine on Kariibi kohta ebatavaliselt kõrge. Ei tea, kas see võib olla märk tormi lähenemisest.
Juba eile äratas teedel ja ka linnas tähelepanu püssidega relvastatud politseinike ja sõjaväelaste tohutu hulk. Aga täna... kesklinnas liigub neid kolonnidena. Uskumatu, lausa sadade kaupa täies lahinguvalmiduses püssimehi. Väljaspool lahingutegevust olen ligilähedast mundrikandjate kontsentratsiooni varem näinud vaid Kashmiris, India-Pakistani piiri lähedal. Peagi selgub ka põhjus: täpselt meie apartmenti kõrval asuvas Hotel Costa del Solis viibib täna hulk tähtsaid isikuid, nende hulgas Colombia president.
Hilisõhtul, mil just olime jõudnud uinuda, ärkame tuule undamise, aknaklaaside klirina ja äikese peale. On puhkenud torm. Sulgen kindlalt aknad ning korjan kokku kõik rõdule jäänud asjad, et tuul neid minema ei kannaks. Tükk aega ei tule veel und, peas vasardab küsimus: kuidas võiks torm mõjutada kaubalaev “Acapulco” merereisi?
P 24 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52, loojang 17:41; õhurõhk 1005−1009 mbar, 28−29 °C, suhteline õhuniiskus 79−100%, pilves, vihm, äike, torm
Esialgsete plaanide kohaselt oleks täna, 24. oktoobril pidanud toimuma Quitos meeskonnavahetus ja homme oleksime pidanud asuma teele Peruu suunas. Paraku on tegelikkuses kõik hoopis teisiti. IV etapi meeskond − Leonid, Ain, Hašš (st Jaan) ja Hannes − on jõudnud Quitosse. Üllarilt saabub SMS, et vaatamata vahepealsele maandumisele Calis, on ka tema koos Tõnu, Bruno ja Annemaiga Quitosse õnnelikult kohale jõudnud. SMS-sõnumi teine pool ei ole nii meeldiv: “Olge ettevaatlikud, Quito lennujaamas on kõikjal hoiatused, et koolera epideemia on jõudmas Colombiast Ecuadori territooriumile”. Hm..., Colombia teleuudised igatahes ei räägi midagi koolera epideemiast Colombias, räägitakse vaid kahe viimase päeva 150st surmajuhtumist Haiitil ning manitsetakse ettevaatusele. Huvitav, kas Colombia võimud tahavad vältida paanikat ning on otsustanud kooleraohust teadlikult mitte rääkida või on Quito lennujaamas hoiatustega üle pingutatud?
Nagu öeldud, kõik peale Aivo, Tiina ja minu on Quitos kohal. Meie aga oleme endiselt Cartagenas ilma autodeta ja Quitost lahutab meid 1830 kilomeetrit mägist teed. Masendav − jätkuvalt vihm, äike, torm, sõidugraafikust maas täpselt nädala võrra! Õnneks oleme oma marsruudi planeerinud nõnda, et vajaduse korral on võimalik Peruu territooriumil välja jätta 5-päevane radiaal Brasiilia piiri lähedal Amazonase ülemjooksul asuvasse vihmametsa ning sealsete pärismaalaste juurde. Sellest huvitavast piirkonnast loobumine on muidugi kahetsusväärne, kuid hetkeseis ei võimalda loota millelegi muule, mis aitaks enam-vähemgi püsida graafikus.
Üle pika aja vaatan domeenide erpmusic.com ja arktikaantarktika2010.com statistikat ja saan suure üllatuse osaliseks. Nimelt, käesolev blogi on ootamatult osutunud väga loetavaks. Kodulehkülje www.erpmusic.com (mis sisaldab üle paarisaja artikli) külastatavus on alates septembrist-oktoobrist suurenenud pea 30% võrra, ja seda just käesoleva netireisikirja arvel. Seni olin ikka arvanud, et seda külastavad peamiselt reisil osalejate sõbrad-tuttavad, aga ennäe... tegemist on kümnete tuhandete huvilistega. Lai lugejatering esitab kirjutajale muidugi suurema vastutuse: faktid peaksid olema täpsed, tekst viimistletud, kirjavead parandatud jne. Aga reisil on blogiga tegelemiseks tavaliselt aega peale väsitavat autosõitu õhtuti vast poole tunni jagu ja sageli on ka netti pääsemine väga piiratud, seetõttu pean tuhandete lugejate ees väljaspoolt reisiseltskonda vabandama sellise pool-toore reisipäeviku pärast.*
* Hiljem, peale reisi lõppu tekib küll võimalus kirjapandu parandamiseks ja täiendamiseks, aga kasutan seda võimalust minimaalselt, lisades vaid mõned mälus säilinud subjektiivsed emotsioonid ja parandades silmajäänud fakti- ja näpuvead. Põhjalikuma ümbertegemise korral kaoks reisiloleku tunne ning tekiks mulje kirjutuslaua taga raamatuvirna kõrval valminud tekstist, mis poleks enam reisiblogi.
E 25 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52, loojang 17:41; õhurõhk 1006−1011 mbar, 27−29 °C, suhteline õhuniiskus 84−89%, vahelduv pilvitus, vihm, läänetuul, põuavälk
Ärkame vara, täna peaks olema see päev, mil saame kätte autod. Õhus on tunda pinget, igaüks reageerib omamoodi. Aivo ütleb Tiinale ja mulle: “Ärge kaotage kontrolli olukorra üle ega minge endast välja isegi siis, kui tuleb oodata veel kasvõi nädal!” Tsiteerin Tiinat: “Enne rasket eksamisessi olin alati tunduvalt rahulikum kui praegu.” Mina igaks juhuks oma kraami kokku ei paki ja kotti sõiduvalmis ei sea, see võib osutuda halvaks endeks. Kallid blogilugejad, PALUN HOIDKE MEILE PÖIALT!
Et rääkida mitte üknes autodest, sadamast ja tollist, kirjutan veidi siinsetest, st Kesk-Ameerika ja Colombia aastaaegadest. Tegemist on ju põhjapoolkeraga, seetõttu peaks siinne suvi kokku langema eestimaise suvega ja siinne talv eestimaise talvega, ning nagu ikka − nende kahe aastaaja vahele jäävad vastavalt kevad ja sügis. Ka siin on nõnda, kuid seda vaid teoreetiliselt. Temperatuurid on Kesk-Ameerikas ja Colombias aastaringselt peaaegu samad, kui mitte arvestada mägesid, siis kusagil +27 ja +35 °C vahel. Tegelikkuses räägitakse kahest aastaajast − vihmaperioodist (enamasti juunist novembrini) ja kuivast perioodist (enamasti detsembrist aprilli-maini). Kuiva perioodi nimetatakse tinglikult suveks ja vihmaperioodi talveks. Seega suve ja talve mõisted ei lange üldsegi kokku meie tavapäraste arusaamadega ning seepärast rääkides aastaaegadest oleks alati mõistlik täpsustada, mida antud kontekstis õieti silmas peetakse.
Ja keelest... Kui 22. septembri bogisissekandes kirjutasin, et küll on raske reisida hispaaniakeelsetes maades keelt valdamata, siis nüüd tahaksin öeldut pisut täiendada. Puutudes iga päev kokku hispaania keelt kõnelevate inimestega, on enam kui kuu ajaga midagi siiski külge jäänud. Lihtsamast kirjalikust tekstist aitavad veidi aru saada ka üksikud kokkulangevused inglise keelga, samuti senised väga põgusad kokkupuuted ladina- ja itaaliakeelse terminoloogiaga. Aivo ja mina saame hädapäraselt hakkama poes, hotellis, restoranis... seades hoolikalt ritta üksikuid sõnu, omamata vähimatki ettekujutust grammatikast. Tiina suudab moodustada ka lihtsamaid lauseid ja pidada kohalike ametnikega hädapärast SMS-kirjavahetust. Oluliste asjade ajamisel, eriti telefonitsi, vajame muidugi endiselt tõlgi abi. Seoses hispaania keelega meenub üks naljakas seik Mehhikos viibimise ajast. Mu pöördumisest mustanahalise baaripidaja poole käis läbi sõnapaar café negro. Üks meie reisikaaslastest kohkus seepeale ning poetas vaikselt, et siin ei tasuks ülbitseda ega öelda kelnerile “Kohvi, neeger!”, selle eest võib peksa saada. Tänaseks on meie reisiseltskond juba veidi targem ja teab, et café negro või café americano tähendavad Mehhikos lihtsalt musta kohvi.
Pöidlahoidmine ei aidanud, ilmselt oleks seda pidanud tegema eile-üleeile. Kaubalaeva “Acapulco” uueks saabumisajaks kuulutatakse 26. oktoober kell 00:00, st keskööl vastu teisipäeva. Seega esialgsele 15-tunnisele hilinemisele lisandub veel 26 tundi. Tulemuseks on 41-tunnine viivitus. Kas on selles süüdi eilne-üleeilne torm või kes-teab-mis muu põhjus? Laevafirma ametnik ütleb rahulikult, sellised hilinemised on Kariibi merel sagedased. Ent paar detaili võiks kirjutada plusspoolele: esiteks, saame kinnituse, et konteiner meie autodega on laeval, teiseks, tolliametnikud on heasoovlikud ning lubavad meie džiipide inspekteerimise ette võtta homme pärastlõunal esimesel võimalusel, ja kolmandaks, laevafirma pakub meile kompensatsiooniks konteineri hilinemise eest 500 USA dollarit (tunnistades sellega oma süüd). Niisiis loodame − lootus kustub viimasena! − NORTH 1 ja SOUTH 1 emmata ja suudelda homme.
Palume Haššil lennata homme hommikul Quitost Cartagenasse. Peame ju Colombia läbima kiirendatud tempos ning arvatavasti tegema mägedes 15-tunniseid sõidupäevi, et mingilgi määral tasa teha pealesunnitud viivitus. Selleks aga vajame üht asendusjuhti, kes annaks vaheldumisi kord Tiinale, kord mulle puhkust. Tegelikult on ka Aivo suurte autosõidu kogemustega, kuid tema tööriistaks jäägu ekspeditsioonil ikka videokaamera, mitte autorool.
Tahaksin tänaõhtuse jutu lõpetada siiski millegi kaunimaga kui autorool, siinkandis on põhjust rääkida naiste ilust. Loomulikult ei kuulu see teema üknes tänase päeva juurde ega pole seotud mingi konkreetse äsjase sündmusega. Sellest oleks võinud samahästi kirjutada Cartagenasse saabumise päeval, aga arvatavasti on see teema aktuaalne ka kuu aja pärast, mil oleme jõudnud reisida tüki maad lõuna poole. Nimelt, Lõuna-Ameerikas üldse ja eriti Colombias on sageli kõneaineks missivalimised ja iluoperatsioonid. Iludusvõistlusi on loendamatu hulk: üleriigilised, kohalikud departemangu-sisesed, ülikoolide sisesed, lisaks valitakse veel kõikvõimalikke turismi- ja muid misse. Enamik missi- või printsessitiitliga pärjatutest on läbi teinud iluoperatsiooni(d). Iseenesest pole ju plastilises kirurgias midagi imelikku, iluvigade kõrvaldamine kirurgilisel teel on maailmas juba aastakümneid väga levinud. Siinne iseärasus on vaid see, et kehakuju korrigeerimisega alustatakse suhteliselt varajases nooruses. On tavaline, et lapsevanemad teevad tütrele 15–16-aastaseks saamise puhul või hiljemalt gümnaasiumi lõpetamise puhul kingituse: tasuvad 1, 2 või 3 operatsiooni eest. Enamasti suurendatakse rindasid, muudetakse ümaramaks taguotsa, vahel “parandatakse” nägu või nina, tudengieas neiud lasevad sageli teha liposuktsiooni. Igatahes on Colombia muutunud Brasiilia ja Argentina kõrval üheks olulisemaks “iluturismi” maaks. Pole ka ime, sest ilulõikuste hinnad on siin 2 või enamgi korda madalamad kui Euroopas. Paraku ei anna kõik operatsioonid soovitud tulemust ja nii võime aeg ajalt tänavatel näha veidra väljanägemisega naisi, kes suure tõenäosusega on poolprofessionaalidest ilukirurgide patsiendid, või pigem ohvrid.
T 26 okt: Cartagena de Indias; päikesetõus 5:52; õhurõhk 1009 mbar, 26−33 °C, suhteline õhuniiskus 100%, vahelduv pilvitus, vihm, põuavälk; 13 km
Varahommikul kella 4 paiku ärkan telefonihelina peale. Helistab Hašš Quito lennujaamast ja ütleb, et teda ei lasta lennukisse, kuna tal puudub Colombia viisa. Püüan selgitada, et Eesti Vabariigi kodanikud ei vaja seda. Loodetavasti see suuline info veenab ka ebapädevat lennujaamatöötajat.
Oleme reisil olnud täpselt 2 kuud, lahkusime Tallinna lennujaamast 26. augusti hommikul. Ratastel oldud aeg on olnud sedavõrd tihe, pingeline, seikluste- ja muljeterohke, et harva on jätkunud vaimuenergiat mõtlemiseks Eesti asjade peale. Kolmas vahetusmeeskond tõi Tallinnast kaasa paki värskeid ajalehti ja siis tekkis küll korraks soov end kurssi viia kodumaal toimuvaga. Piisas aga esikaante nägemisest − kõige tähtsamad uudised ja probleemid kodumaal seondusid Edgari ja Vilja lahutuse ja varajagamisega − ning edasilugemise soov kadus paugupealt.
Täna võttis mõttelend taas kord Tallinna suuna, täpsemalt Estonia Kontserdisaali poole. Nimelt homme (arvestades ajavahet “peaaegu täna”), 27. oktoobril peaks toimuma mu värskeima teose “Pianisti nädal internetis” esiettekanne Klaveriorkestri poolt festivali “Klaver 2010” raames. On äärmiselt kahju, et ma ise ei saa Tallinnas viibida. Heliloojale pole sedavõrd oluline kummardada publiku ees ja võtta vastu lilli, palju olulisem on osaleda peaproovides. Muusikateos on ju helilooja “laps” ja milline isa ei tahaks viibida oma lapse ilmaletuleku juures. Sorry, muutun liiga egotsentristlikuks, edasi juba asjalikumalt...
Mundrikandjate hulk linnas on kasvanud kordades. Pole vist kunagi näinud korraga nii palju politseinikke, “pronksiöö” ja George W. Bushi Eesti-visiit kahvatuvad selle kõrval. Suurem osa kesklinna tänavaid on liikluseks suletud, muudel liiklussoontel on totaalsed ummikud. Mis toimub? Kui laupäeval rääkisin Colombia presidendi viibimisest meie kõrvalmajas, siis alates eilsest toimub Cartagenas Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikide presidentide kohtumine. TV-uudised pühendavad suurt tähelepanu kohtumise ühele olulisemale teemale, mis meie arusaamade kohaselt võiks kuuluda valitsuste, mitte presidentide sfääri. Arutletakse selle üle, kas legaliseerida marihuaana. Selle narkootikumi tootmist, levitamist ja tarbimist on püütud aastaid takistada, ent see pole õnnestunud. Marihuaana legaliseerimisega väheneks narkomõrvade arv, suur osa narkopolitseinikke saaks tegeleda millegi kasulikumaga, riigikassasse koguneks raha... Sellised on kohaliku TV-kanali väljaöeldud mõtted.
Enne keskpäeva saabub Hašš. Tiina, tõlk ja mina paneme end ennelõunal võimalikult soliidselt riidesse, st lühikeste asemel pikad matkapüksid või teksad ja sandaalide asemel kinnised jooksukingad või puhtakspestud matkasaapad, et mitte mingil juhul solvata mõne tähtsa sadama- või tolliametniku väärikust. Muide, seda detaili tasuks teada igal reisijal, kel on kavas külastada Panamád või Colombiat. Colónis ega Cartagenas ei lasta ametiasutustesse nagu politseiamet ja sadam poolpikkades pükstes ja lahtistes sandaalides. Ühesõnaga, siirdume soliidsetena sadamasse vormistama tollipabereid. Jätan vahele detailse kirjelduse järgneva 7 tunni kibe-kiiretest bürokraatlikest asjatoimetustest, keegi ei usuks seda. Igatahes pimeduse saabudes seisavad džiibid meie apartmenti ees. Olen oma elus ostnud mitmeid autosid, kuid sellist rõõmu nagu SOUTH 1 ja NORTH 1 kättesaamise üle pole ma kunagi varem tundnud. Lausa kallistan. Ma tean, head blogilugejad, te ei saa sellest aru. Sellest ei saa aru keegi, kes pole reisinud autoga Panamást Colombiasse. Ja muide, Toyota Land Cruiseri headust tajun tõeliselt alles nüüd, peale vahepealset kahepäevast sõitmist päevinäinud Chevrolet’ga.
III ja IV vahetuse tegemistest teame vaid üksikuid detaile lakooniliste SMSide kaudu. Tõnu, Üllari, Bruno ja Annemai lahkumine Quito lennujaamast pole kõige meeldivam. Templid nende passides näitavad, et seltskond tuleb Colombiast, on viibinud Ecuadoris kõigest poolteist päeva ning nüüd on suundumas Euroopasse. See kõik sarnanab väga teadagi kelle reisiplaanidega, loomulikult narkokullerite. Läbiotsimine viiakse läbi erakordse põhjalikkusega, avatakse isegi kohvi vaakumpakendid ning küpsisepakid, vältida õnnestub vaid mõnede kehaõõnsuste läbiotsimist.
Leonid, Ain ja Hannes teevad neil päevil lühemaid ja pikemaid väljasõite Quitost: käivad ekvaatoril, indiaanlaste turul, Cotopaxi vulkaani liustikul (ronides kõrguseni 4600 m).
K 27 okt: Cartagena de Indias – San Juán Nepomuceno – El Carmen – Sincelejo – Planeta Rica – Caucasia – Medellín; kõrgus merepinnast 0−2930 m; õhurõhk 747−1010 mbar, vihm, põuavälk, suhteline õhuniiskus (hinnanguliselt) 90−100%; 13−31 °C; päikeseoojang 17:44; 683 km
Ärkame hommikul kell 4, et asuda võimalikult vara teele ning sõita läbi kahe päeva teekond vähendamaks mahajäämist esialgsest reisiplaanist ühe päeva võrra, st üheksalt päevalt kaheksale. Me ei forsseeri üksnes graafiku pärast, olulisem on isegi see, et tahame võimalikult kiiresti kokku saada reisikaasastega IV vahetusest − Aini, Leonidi ja Hannesega, kes on meid juba oodanud enam kui kaua. Sõidame 15 tundi. Esimesed paar-kolmsada kilomeetrit lähevad päris kiiresti, kui aga jõuame mägedesse, hakkavad sõitu takistama mitmed tegurid. Teel on palju veoautosid ning kurvilisel teel on neist raske mööduda. Iga möödasõit kujuneb töövõiduks. Kõrguse tõustes langeb temperatuur kiiresti 31-lt kraadilt 13-le, sajab vihma, kaugemal sähvivad välgunooled. Kui jõuame nn pilve- ehk udumetsa tsooni, sõidame tihedas udus ja pilvedes. Ka udutuled ei muuda nähtavust paremaks. Kaks viimast tundi sõidame lauspimedas, mida Colombias teha ei soovitata. Igatahes õhtul peale kaheksat oleme Medellínis, kuid nii väsinud, et ainult pooled meist jaksavad veel sööma minna.
Olime tänaseks kokku leppinud kohtumise Georg Astokiga, Eestimaalt pärit noormehega, kes õpib Medellínis. Kahjuks veab kohalik mobiilside operaator alt ning meil ei õnnestugi telefonistsi omavahel ühendust saada ega kohtuda.
Samuti ei õnnestu meil autosid ööseks parkida turvalisse kohta ning peame jätma need võõrastemaja ette tänavale. Soovides olla kindlad, et Land Cruiseritega midagi ei juhtu, palkame nende juurde ööseks valvuri.
N 28 okt: Medellín – Itagüí – (Panamericana) – Cartago La Uribe – Cali; päikesetõus 5:49, loojang 17:50; vahelduv pilvitus, 18−29 °C, suhteline õhuniiskus 94%, vihm, õhurõhk 836−876 mbar; kõrgus merepinnast 530−1930 m; 455 km
Medellíni rajamise ametlikuks daatumiks peetakse aastat 1616, mil hispaanlane Francisco Herrera Campuzano nimetas paiga Poblado de San Lorenzoks (hiljem on linn kandnud veelgi kaunimat nime − Villa de Nuestra Señora de la Candelaria de Medellín). On kahju, et meil pole aega ses väärika ajalooga linnas pikemalt viibida. Enne lahkumist teeme vaid pooletunnise peatuse Botero väljakul, kus on välja pandud Fernando Botero 23 monumentaalset skulptuuri. Need on väga erilised (pildil vasakul), kuid loobuksin siiski nende kirjeldamisest kartuses, et mu sõnaseadmise osavusest jääb vajaka.
Ringi käivad arvukad sigaretimüüjad, kes muuhulgas küsivad, kas pole kokaiini soovi. Üks “laks” maksab 5 USA dollarit. Siinsamas kõrval tõmbab umbes 10-aastane poiss hašišit. Paistab et siinne tänava-jaemüük ehk nn narcomenudeo ei jää karvavõrdki maha sellest, mida nägime Mehhiko suurlinnade Guadalajara, Mexico City ja Hermosillo tänavatel. Ja mis siin imestada, just siit linnast pärines kõigi aegade vägevaim narkomaffia boss Pablo Escobar, kelle juhitud Medellíni kartelli kontrolli all oli parimatel aegadel 1970ndate lõpul ja 1980ndatel ligi 80% maailma kokaiiniärist. Tänagi kuuleme mitmel korral nimetatavat Escobari nime, kuid mitte üksnes negatiivses kontekstis... Ta rahastas jalgpalli- ja spordiväljakute rajamist, toetas laste jalgpallimeeskondi, samuti pani aluse mitmele haiglale, koolile ja kirikule, aastal 1982 valiti ta koguni Colombia Kongressi esindajatekoja liikmeks. Riigi vaesem rahvakiht pidas Escobari lausa rahvuskangelaseks, tal oli Robin Hoodi imidž. Ja samal on raske leida kedagi teist, kelle kuritegevuse skaala oleks laiem. Nooruses alustas ta tänavaröövide, salasigarettide ja autovargustega, hiljem lisandusid pantvangistamised, narkokaubandus, tellitud mõrvad. Colombia suurlinnad muutusid maailma “mõrvapealinnadeks”, aastal 1991 registreeriti riigis üle 25 tuhande vägivaldse surma, aastal 1992 koguni üle 27 tuhande. On oletatud, et “hiilgeaegadel” jõudis Escobari grupeeringu mahitusel Colombiast USAsse 70−80 tonni kokaiini kuus. See tegi temast multimiljonäri, kelle varanduse suuruseks arvati olevat 7 miljardit USA dollarit. Aastal 1989 pakkus ajakiri “Forbes” tema varanduseks 25 miljardit dollarit, millega ta olnuks maailmas rikkuselt seitsmes mees. Aga nagu sageli juhtub narkoparunitega, nii lõppes ka tema elutee parimas eas püssikuuli läbi, ja julgen kahelda, kas tal õnnestus need miljardid teise ilma kaasa viia. Pablo Escobari surma võiks pidada sümboolseks tähiseks, mille järel hakkas kolumbialaste võimupositsioon narkoäris langema ning järk-järgult hakkasid nende kohta üle võtma Mehhiko kartellid. Sellest oli meil juttu 25. septembri blogis.
Jätkame teekonda Ecuadori ja ekvaatori suunas. Umbes nii, nagu loetakse viimaseid minuteid uue aasta saabumiseni, loeme meie, mitme laiuskraadi kaugusel oleme ekvaatorist. Ületame viienda ja neljanda põhjalaiuskraadi. Mägised maastikud on vapustavalt kaunid: sulnid pinnavormid, lopsakas taimestik, suhkruroo-, banaani- ja kohviistandused, ainuüksi Colombiale omased mägipalmid, bambuse- ja eukalüptisalud. Siinset kohvi, mis kasvab kõrgustel umbes 1500 meetri kandis, peetakse eriti kvaliteetseks (erinevalt märksa madalamatest Kesk-Ameerika istandustest pärit Coffea robustast). Veelgi kõrgemale tõustes satume taas pilvedesse ja nähtavus teel on mõõdetav kümnetes meetrites. Pikad veoautod roomavad mäest üles 20-kilomeetrise tunnikiirusega ja katsu sa neist udus mööda saada. Õnneks Calile lähenedes paranevad nii ilmastiku-, liiklus- kui teeolud, viimased kilomeetrid sõidame mööda autopistat.
Möödudes maanteel paiknevatest kontrollpunktidest kasutatakse kehakeelt. Kui politseinik või sõdur sirutab ette rusikas käe ülestõstetud pöidlaga, siis tähendab see umbes midagi niisugust: kas kõik on OK?, ega teid miski ei ähvarda?, kas te sõidate selles autos omal soovil? Kui kõik on korras, vastame püssimehele samasuguse pöidlamärgiga “jah” ning autot ei peatata.
Cali on üks vanimaid linnu Colombias. Üks Francisco Pizarro ohvitseridest, tollane San Migueli sõjakuberner Sebastián de Belalcázar, kes oli varem vallutanud Ecuadori, oli kuulnud kusagil põhjas asuvast Eldoradost. Ta pani kokku ekspeditsiooni-meeskonna ning võttis endaga abilistena kaasa tuhandeid indiaanlasi. Jõudnud tänapäeva Colombia alale, vallutas ta Cauca jõe oru ning rajas siia 1536. aastal Cali linna, algselt täisnimega Santiago de Cali.
1950-ndatel kirjeldas Rootsi kirjamees Artur Lundkvist oma reisiraamatus “Vulkaaniline kontinent” (eesti keeles ilmunud sarjas “Maailm ja mõnda”) Calit kui toiduainetetööstuse keskust, Colombia kõige vilkamat ja jõulisemat ärilinna, mis oli opositsioonis Bogotá-poliitikaga ning arvatavasti toetas geriljaüksuste võitlust mägedes. Milline on linn nüüd, enam kui pool sajandit hiljem − see jääbki meil peaaegu nägemata, sest seekordne Cali-kogemus piirdub olude sunnil ja ligi 15-tunnisest sõidust tekkinud väsimuse tõttu üksnes ööbimispaiga otsimisega.
R 29 okt: Cali – Cordillera Occidental – (Panamericana) – Río Blanco – Popayán – El Bordo (Patia) – Tángua – Pasto; päikesetõus 5:50, loojang 17:55; muutliku suunaga tuul, 15−33 °C, suhteline õhuniiskus 83−100%, valdavalt pilves, vihm, õhurõhk 727−941 mbar; kõrgus merepinnast 685−2715 m; 485 km
On selge, et üleeilse ja eilse stiiliga − tõusta hommikul kell 4 ja sõita peaaegu vahetpidamata 15 tundi − ei pea me kaua vastu. Uduse ilmaga kurvilistel märgadel mägiteedel sõitmine nõuab väljapuhanud meeleseisundit ning selleks omakorda on tarvis teatud hulk öötunde. Täna ärkame kell 5 ja tund hiljem asume teele. Teeäärsed nasa-, inga- ja guambiano-indiaanlaste külad on äärmiselt sümpaatsed. Kusagil ei vedele kilekotte ega plastikpudeleid. Isegi vaesemad majapidamised on puhtad, ümbritsetud lilledest. Paljud kannavad rahvarõivaid. Siinsed keskvõimuga pahuksis olevad girilja-võitlejad võivad väidetavalt osutuda ohtlikeks, kuid meil igatahes nendega mingeid ebameeldivaid kokkupuuteid ei teki. Kahe-kolme tunniga jõuame Popayáni. Ka selle linna rajamine on seotud eilses blogis mainitud Sebastián de Belalcázariga. Tema vallutuste hulka kuulus ka maa-ala, mida nimetati siinsete indiaanlaste ülempealiku Popayáni järgi. Aastatel 1536−1537 rajati tänase Colombia lõunaossa linn, mis tänini kannab nime Popayán.
Jõuame kesklinna ajal, mil kohe-kohe on algamas midagi erilist. Mis täpselt, ei tea. Politsei sulgeb ajutiste tõketega tänavad ning sealt ta juba paistabki − tohutult pikk protsessioon. Pikkuselt jääb see meie laulupeorongkäigule kõvasti alla, kuid värvikirevuselt, dünaamilisuselt ja lõbususelt on kindlasti kordades üle. Tulevad flöödi- ja trummimängijad, tantsijad, veiderdajad, neegrid, kaunitarid, “Julius Caesar”, surm, kuradid... Kirstus kantakse koolnut, kõlab Andide muusika. Pidustused langevad enam-vähem kokku Halloweeniga (Noche de Brujas), neile järgnevad kõigi pühakute päev ning hingedepäev. Tundub, et festivalilaadne protsessioon kannab endas elemente neist kõigist. Kahe tunni möödudes kandub pidustuste raskuspunkt linnaväljakule ning tänavad avatakse taas liikluseks. Teekond võib jätkuda.
Läheneme ekvaatorile ületades 3° ja 2° põhjalaiust.
Pasto linna kokakunsti üheks eripäraks on grillitud merisead. Nende maitse iseloomustamiseks saan edastada vaid reisikaasaste kommentaarid. Aivo: “Teen kõik selleks, et see kogemus oma mälust kustutada.” Hašš, kes on muuhulgas ka rahvusvahelise kategooria barbeque-kohtunik (liitus meiega just naastes USAst BBQ maailmameistrivõistlustelt) muljed on sootuks erinevad: “Midagi küüliku ja metsjänese vahepealset... Väga maitsvalt valmistatud... Igatahes eriline maitseelamus.” Muide sarnasust küülikuga ei näe mitte üksnes Hašš, hispaania keeles mõnikord nimetataksegi seda loomakest conejo de India (‘indiaani küülik’).
Meie siinne teejuht Erwin Andrei (vaatamata venepärasele teisele eesnimele voolab tema soontes muisca-indiaanlase veri) ei soovita autosid mingil juhul tänavale parkida. Turvakaalutlustel üürime neile ööseks mitme lukuga turvatud garaaži.
L 30 okt: Pasto – Las Lojas – Ipiales – sisenemine Ecuadori – (Panamericana) – Andid – Otavalo – ekvaatori ületamine – Quito; õhurõhk 702−755 mbar, valdavalt pilves, lõuna-kagutuul, suhteline õhuniiskus 84%, vihm, 10−25 °C; päikesetõus 5:54, loojang 18:01; kõrgus merepinnast 2350−3200 m; 369 km
Võiks oletada, et ekvaatorile lähenedes muutuvad ilmad soojemaks. Tegelikult on asi vastupidine, mõneks ajaks − kuni Põhja-Peruuni − saavad palavad suveilmad meie jaoks läbi, sest edaspidi liigume peamiselt kõrgustel 2500 ja 4700 meetri vahel. Hetkelgi on temperatuur vaid +11 °C. Lühikesed püksid, lühikeste käistega särgid ja sandaalid pakime sügavale kotipõhja, välja tuleb otsida soojemad riided.
Vahetult enne Ecuadori piiri teeme peatuse külas nimega Las Lojas, kus asub väga eriline katedraal. Suurejooneline on kirikuhoone, aga veelgi muljetavaldavam on katedraali asukoht: see on ehitatud jõe sügavasse kanjonisse nõnda, et altaritaguse seina moodustab kalju ning üle jõe viiv sild on ühtlasi peasissekäiguks kirikusse. Silla sammastik kuulub orgaaniliselt mastaapse ehitise juurde. Nagu ka mujal Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, nõnda ka siin võib näha konflikti stiili ja ajastu vahel. Tegemist on stiilipuhta gooti katedraaliga, mis on ehitatud aastal 1754. Teatavasti olid Euroopa arhitektuuris sarnased gooti katedraalid iseloomulikud märksa varasematele sajanditele.
Lahkudes Colombiast tahaksin kokkuvõtvalt öelda, et vaatamata autoga seotud äpardustele jättis see maa äärmiselt sümpaatse mulje. Kaunis loodus, lahked inimesed, kaunid señoritad, maitsvad toidud... See on meie kolme − Aivo, Tiina ja minu − ühine arvamus. Sisenemine Ecuadori läheb libedalt, pole liigset bürokraatiat ja ametnikud on asjalikud.
Andide siinne osa on täis vulkaane. Pasto linna külje all kõrgub 4276-meetrine Galeras, enne Ecuadori piiri 4764-meetrine Cumbal, piiri ja Quito vahele jääb 5790-meetrine Cayambe. Kui kaks esimest jäävad suuresti pilvede varju, siis Cayambe jäine-lumine tipp ja allalaskuvad liustikud avanevad meie ees täies hiilguses.
Enne pealinna jõudmist teeme peatuse otavalo-indiaanlaste turul ja ekvaatoril. Ainus meie hulgas, kes pole varem ekvaatorit ületanud, on Aivo. Vanasti tõmmati ekvaatoril meremehed laeva kiilu alt läbi. Meie “õnnistame” Aivot teisiti, valame üle lõhnaveega. Kõige suurema rõõmu osaliseks saame aga õhtul, kui lõpuks nädalase hilinemisega kohtume ekspeditsiooni IV vahetuse liikmete Leonidi, Aini ja Hannesega.
P 31 okt: Quito – Ambato (1800−3900 m) – San Pedro de Riobamba (2754 m) – Ingapirca; päikesetõus 5:54; vahelduv pilvitus, vihm, õhurõhk 609−733 mbar, suhteline õhuniiskus 83−100%, 4−23 °C; kõrgus merepinnast 2200−4350 m; 478 km
Ekspeditsiooni Lõuna-Ameerika etapi jätkudes on meid kokku seitse. NORTH 1 ekipaaži moodustavad Ain, Hannes ja Tiina, SOUTH 1 − Leonid, Aivo, Hašš ja mina. Sõpradest “kvartetiga” Leonid-Aivo-Tiina-mina oleme reisil juba kolmandat korda: kolm aastat tagasi Siiditee tuuril, mullu Arunachal Pradeshis, Nagalandis ja Manipuris ning nüüd Ameerikas. Ekspeditsioonidel pole iga grupiliikme vastutus ehk võrreldav lahingusse minekuga, ent reisidel kõrgema turvariskiga maades võib samuti aeg-ajalt tekkida ohtlikke situatsioone ning sellistel puhkudel on äärmiselt oluline teadmine, et võid oma kaaslaste peale kindel olla. Praegu igatahes annab kindlustunnet teadmine, et teekond jätkub sissetöötanud nelikuga pluss Hašš, Ain ja Hannes, kes pole ka papist poisid.
Tee lõunasse kulgeb suursuguste vulkaanikoonuste vahel. Teistest enam köidavad tähelepanu Cotopaxi (5897 m), Tungurahua (5016 m) ja Chimborazo (6310 m). Cotopaxi tipp on sageli pilvedes, kuid täna on pilved madalamal ning jää ja lumega kaetud tipp otsekui ripuks keset taevalaotust.
Seoses Cotopaxiga tahaksin vahepalana jutustada loo Ecuadori ja Quito vallutamisest. XVI sajandil juhtis hispaanlaste sõjaretke tollane San Migueli sõjakuberner Sebastián de Belalcázar, kellest oli juba juttu käesoleva blogi Colombia osas. Vastaspoolena oli formeerunud umbes 20 000-meheline suurepäraselt organiseeritud ning hästivarustatud inkade armee pealik Ramiñahui juhtimisel. Tegelikult oli Quito vallutamine vähemalt sel hetkel pea lootusetu ning just hetkel, mil indiaani armee valmistus andma purustavat lööki hispaanlastele, hakkas Cotopaxi peale sajanditepikkust vaikust äkki tuld purskama. See oli märk indiaanlastele − nimelt oli teada vana ettekuulutus, et nende võim variseb põrmu päeval, mil Cotopaxi elustub, heidab minema oma valge kübara ning hakkab tuld sülitama. Seega tegi vulkaan indiaanlastele nende saatuse teatavaks ning mõne tunniga olid Lõuna-Ameerika suurimast armeest järel vaid riismed. Quito ja Ecuador langesid Hispaania ülemvõimu alla. Inkad suutsid oma aarded siiski saata ära kusagile mägedesse ning panid linna põlema. Sebastián de Belalcázar koos teise julma konkistadoori Diego de Almagroga rajasid varemete kohale sisuliselt uue linna ning nimetasid selle Francisco Pizarro auks San Francisco de Quitoks.
Tänaseks kavandatud umbes 460-kilomeetrine 10 tundi kestev teekond ei suju kuigi hästi. On pühapäev, lisaks on langenud tänasele veel hingede päev ja üks kohaliku tähtsusega püha. Ecuadoris on täna ja homme riigipüha, inimesed ei pea minema tööle. Käiakse esivanemate haudadel, sõidetakse linnast välja. Quito ümber on totaalsed liiklusummikud, politsei üritab küll autodevoolu ümber suunata ning tekitada juurde sõiduridu, kuid miski ei aita. Umbes 30 kilomeetri kaugusel Quitost liiklus peaaegu seiskub ning 2 tunni jooksul liigume edasi vaid paar kilomeetrit. Olukord muutub lootusetuks. Sellise tempoga ei jõua me iialgi Cuencasse. Teeme meeleheitliku katse pöörata maanteelt kõrvale ja sõita off-roadi. Lõpuks on meil ju ikkagi vägevad maasturid! Leiame mingi raja... Land Cruiserid ja äsja rooli taha istunud uued IV vahetuse mehed Leonid ja Hannes teevad läbi tõelise tuleproovi. Ma ei hakka rääkima “tee” (kasutan seda sõna, kuna ei leia sobivamat väljendamaks autode liikumise trajektoori) ebatasasustest, kuid külgkalle on vahepeal nii suur, et vaatan eessõitvat NORTH 1 hirmuga. Kas jääb püsti või veereb üle katuse nõlvast alla? Neil lõikudel vähendame kiirust 5 kilomeetrini tunnis. Sõidame üle mäe, suurim kõrgus merepinnast on 3755 meetrit. Oleme üleni tolmused. Lõpuks hakkame laskuma ning umbes 3500 meetri kõrgusel jõuame ühte külasse, kust algab juba kruusatee, kuigi auklik ja äärmiselt ebatasane, kuid siiski päris tee. Mõne aja pärast jõuame tagasi algsele asfaltkattega maanteele. Meie 50-kilomeetrine off-road seiklus on lõppenud.
Olime paar päeva tagasi rääkinud sellest, et reisigrupi tervislik seisund on seni olnud suurepärane. Kuid täna avalduvad kahel reisikaaslasel keregekujulised mäehaiguse tunnused, kolmandal tekib ülakehale ilmselt allergiline (?) lööve. Õnneks on meil Lõuna-Ameerika etapil kaasas Ain, kes on küll “kõigest” loomaarst, kuid ikkagi arst.
Loodus muutub järk-järgult, kui põhja pool olid mäenõlvad kaetud troopilise lopsaka vihmametsaga, siis siinsed mäed on suhteliselt lagedad. Kiduravõitu taimkate sarnaneb poolkõrbele või alpiaasale, siin-seal kasvavad harvad kaktused ja agaavid, laamad ja alpakad söövad rohtu.
Saanud sõita Ambato linnast kümmekond minutit suuname pilgud kõrgele taevasse. Ees vasakul (kagus) vilksatavad korraks pilvede vahelt Tungurahua kontuurid, ees paremal (edelas) on uduselt aimatav Chimborazo vulkaani lähedus. Maantee möödub Chimborazo tipust umbes 10 km kauguselt, kuid meie keerame maanteelt kõrvale väiksemale teele, sooviga näha 6310-meetrist jäist tippu lähemalt. Kui jõuame kõrgusele umbes 4000 meetrit, siseneme tihedasse pilve. Kõrgemale tõustes muutub pilv veelgi tihedamaks ja nähtavus pea olematuks, lisaks hakkab sadama ja temperatuur langeb neljale kraadile. Ees sõitva NORTH 1 tagumine punane udutuli on nähtav vaid 10−15-meetriselt distantsilt, just nagu aurusaunas. Jõudnud 4350 meetri kõrgusele, pöörame tagasi, edasisõit tundub mõttetuna, sest Chimborazo tippu ei näe sellise ilmaga niikuinii. Vaid vähest lohutust pakub asjaolu, et vähemalt maa ei värise (asume ju seismilises piirkonnas, mille Alexander von Humboldt ristis “Vulkaanide avenüüks”; 7,1-magnituudine maavärin leidis siinkandis aset tänavu augustis). Kui jõuame taas pilvedest allapoole, avanevad purpurses ehavalguses sedavõrd fantastilised panoraamid mägedele (pildil ülal), et sunnivad haarama foto- ja videokaamera järele. On raske uskuda, et sellist värvi (see pole Photoshopi trikk!) taevalaotus võib eksisteerida planeedil Maa.
E 1 nov: Ingapirca – Cuenca – (Panamericana) – Biblían – Cuenca – Oña – Cordillera Real – Loja; kõrgus merepinnast 2070−3400 m; õhurõhk 677−703 mbar, valdavalt pilves, 9−20 °C; päikeseloojang 18:08; 381 km
Võrreldes Colombiaga ja eriti Panamága ilmnevad erinevused toidulaual. Näiteks täna pakutakse lodge’is hommikusöögiks isutekitajana tomati sarnast puuvilja, mille nimi otsetõlkes hispaania keelest on “puu-tomat” (lad k Cyphomandra betacea). Peatoiduks on munapuder. Laual on ka pool-tume leib ja leivakattena punapeedimoos. Pole kunagi varem söönud peeti sel kujul, esimene suutäis tundub, kuid parim hinnang moosile on see, et kaks kaussi süüakse tilgatumaks. Kala, krevetid, lobsterid ja muu sarnane ookeanist tulev toidukraam on menüüst kadunud. Selle asemel on rikkalikus valikus sea-, merisea- ja veiseliha. Tiina ja mina, kes me liha ei söö, peame nii mõnelgi õhtusöögil leppima vaid keedetud maisi ja pool-tühja kõhuga.
Ingapircas (quichua, kichwa ehk runa simi k ‘inka müür’) meie lodge’i vahetus läheduses asub inkade Päikesetempel, kus veedame poolteist tundi. Alates Kolumbuse-eelsetest aegadest tänaseni elavad ses piirkonnas cañari-indiaanlased, kuid umbes sajand enne konkistadooride saabumist vallutasid selle ala inkad. Siin ilmnevad väga hästi cañaride ja inkade ehituskunsti erinevused. Kui cañarid ehitasid müüre ja maju kergelt tahutud ümarate nurkadega kividest liites neid savi-muda mördiga, siis inkade müürides mingit sideainet ei kasutatud. Päikesetempel on laotud tahutud kividest, mis on teineteise vastas sedavõrd tihedalt, et vahele ei mahu ka terav noatera. Omapärane on kivide kuju, nad pole täpselt risttahukakujulised. Igal kivi on mõni külg ühele või teisele poole viltu, paljud kivid on eestvaates kergelt trapetsikujulised. Kahte võrdse suuruse ja sarnase kujuga kivi on pea võimatu leida. Ilmset see tagab ehitiste vastupidavuse seismiliselt ebastabiilses piirkonnas. Tähelepanu väärib ka Päikesetempli kuju. Väidetavalt on kõik ülejäänud inkade päikesetemplid ringikujulised, kuid see siin on ovaalne. Miks? On see seotud cañari ehitustraditsioonide mõjuga? Arvatavasti on inkade müüridest ja ehituskunstist üldisemalt veel kord põhjust rääkida Peruus. Kuid mida ikkagi tehti Päikesetemplis? Šamaan-preestrid (ei suuda leida sobivamat ametinimetust) viisid läbi mitmesuguseid rituaale, mille kestel lauldi, tantsiti, ohverdati. Väidetavalt ohverdati peamiselt loomi, aga harvemal juhul siiski ka inimesi.
Nagu teisteski maades, nii ka siin kasutasid šamaan-preestrid vajaliku meeleseisundi saavutamiseks psühhotroopseid aineid, peamiselt guanto-põõsa õite keetmisest saadavat joovastavat jooki. Guanto on lehtrisarnaste õitega rohttaim ja meenutab kangesti seda, millest olen kuulnud räägitavat Indias seonduvalt Shiva-kultusega, samuti Kanada-USA piirialadel seoses alginquini indiaanlaste traditsioonidega. Kuid neis paigus on taim tuntud hoopis kui datura, jimson weed või devil’s trumpet. Ja meil Eestiski dekoratiivtaimena saadaolev inglitrompet − kas see on üks ja seesama taim? Kui jah, siis peaks ta sisaldama selliseid meelemürke nagu skopolamiin, hüostsüamiin ja atropiin. No selline alkaloidide segu paneb ikka täiega, vähegi suurema doosi korral tekib deliiriumisarnane seisund, mil kaovad piirid reaalse ja fantaasiamaailma vahel. Siinkandi šamaan-nõiad kasutavad sarnasel otstarbel ka San Pedro kaktust (lad k Echinopsis pachanoi või Trichocereus pachanoi, quechua k huachuma ehk ‘nelja tuule kaktus’). San Pedrot on siin-seal näha looduses ning samuti turulettidel, taime omamine ja kasutamine pole seadusega keelatud. See sisaldab sama alkaloidi − meskaliini (hisp k mescalina) − mis peyotegi, kuid märksa vähemal määral. “Reisile minekuks” ja hallutsinatsioonide esilekutsumiseks tuleb ära juua jook, mis saadakse vähemalt 100 grammi kuivatatud San Pedro keetmisest ning mis sisaldab umbes 300 mg puhast meskaliini. Selle toimel hakkab curandero tavaliselt laulma ning väidetavalt suudab näha haigusi, ennustada tulevikku, eemale peletada kurje vaime jne. Sellega veel joovastavate taimede nimekiri ei lõpe, üks kohalik mees mainib San Pedroga sarnast Andides kasvavat peruu tõrvik-kaktust (lad k Echinopsis peruviana või Trichocereus peruvianus), kuid selle toimest ega kasutusest ta paraku ei räägi.
Soovimata küll, et tänasest blogisissekandest kujuneks “Narko Eri”, tahaksin siiski teema lõpetuseks kirjutada veel ühest psühhotroopsest “kokteilist”, mida Ecuadoris ja Peruus nimetatakse ayahuasca (quechua k ‘surnud mehe väänkasv’), mujal Lõuna-Ameerikas aga yage (hääldub: jahe) või daime. Sellest ainest pole me Ecuadoris vähemalt esialgu midagi kuulnud. Ning kuna oleme otsustanud loobuda esialgsest plaanist külastada Peruus Amazonase ülemjooksu indiaanihõimusid, siis arvatavasti me käesoleva reisi jooksul ayahuasca-traditsiooniga kokku ei puutugi. Aga... mõned aastad tagasi ilmus eestikeelses tõlkes Jim DeKorne raamat “Psühhedeeliline šamanism”. Kuigi väljaanne paistab olevat trükitud trükikojas, puuduvad sellel tõlkija ja toimataja nimed, andmed kirjastuse ja trükikoja kohta, ISBN kood, hinna triipkood jne − küllap seetõttu, et keegi ei saaks väljaandjat süüdistada narkomaania propageerimise eest. Igatahes minu raamaturiiulis on see raamat olemas ning vähemalt tosinkond lehekülge selles on pühendatud ayahuascale. Raamatust saame teada, et ayahuasca jook saadakse kahe erineva taime töötlemisel. Kardan, et neil puuduvadf eestikeelsed nimed, ent ladina keeles teatakse neid kui Banisteriopsis caapi ja Psychotria viridis. Esimene on väänkasv, mis sisaldab beeta-karbolliini alkaloide, teine on põõsas, mille lehed sisaldavad trüptamiini. Küllap on pea igal nõid-šamaanil oma salajane ning teistest veidi erinev kokteiliretsept. Jim DeKorne raamatus on öeldud, et ayahuasca ületab oma mõju tugevuselt, eripäralt ja kogemuse kvaliteedilt kaugelt kõik teised psühhoaktiivsed ained. “Ma näen igasuguseid asju... Vaime. Ma räägin nendega ja nad jutustavad mulle kõigest. Mõned on minu perekonna liikmed või vanad sõbrad, kes on ammu siitilmast lahkunud. Mõned on esivanemad, iidsed vaimud, keda ma ei tunne. Mõned on head ja mõned kurjad.” “Ayahuasca iseloom on teiste samalaadsete hallutsinogeenidega võrreldes hoopis isepärane. Tema kautaja kogeb kaasakiskuvaid ja tähendusrikkaid sündmusi, mis hargnevad tema enese osavõtul ning mis on tema jaoks täiesti reaalsed, sugugi mitte pealgalt nägemused... Talle avaneb uks teistesse maailmadesse...”
Teel Lojasse teeme pikema peatuse Cuenca vanalinnas. Olen käesoleva blogi mitmetes lõikudes kirjutanud, et Kesk- ja Lõuna-Ameerikas tuleb sageli ette röövimisi ja vargusi. Täna on aga põhjust rääkida risti vastupidisest − lihamüüja imetlustväärivast aususest. Toolile unustatud fotoaparaadi leidmise eest pälvib ta meie lugupidamise ja preemia. Muchas gracias. Kui kõik inimesed oleksid sellised, võiks maailmas olla palju vähem politseinikke, turvamehi, ukselukkude tootjaid, õigusemõistjaid, vangivalvureid.
Lojale lähenedes avanevad imelised vaated allapoole, maalilised orud on täidetud voolava piimja pilvemassiga.
T 2 nov: Loja – Vilcabamba – Zumba; kõrgus merepinnast 1005–2745 m; päikesetõus 5:53; valdavalt pilves, vihm, õhurõhk 797−889 mbar, 14−30 °C; 172 km
Oleme vahepeal oma liikumise tempot forsseerinud ning autode laevatranspordist tingitud 9-päevane graafikust mahajäämine on vähenenud viiele päevale.
Nende sõnadega lõpeb praegu käesoleva blogi viimane üleslaetud sissekanne. Internetiühendust siin pole, mingil põhjusel pole ka SATi-levi. Järgnevad märkmed saadan neti-avarustesse esimesel võimalusel. Loodan, et blogi regulaarsed jälgijad andestavad vahepealse paratamatu pausi sissekannetes.
Teel piirilinna Zumbasse teeme pikema peatuse ajaloolises ja kaunis Vilcabamba orus ja samanimelises külas. Selle nimi tuleneb ilmselt quichua-keelsest huilco pambast. Huilco tähendab püha puud (lad k Anadenanthera colubrina), mis on piirkonnas levinud ja pamba tähendab orgu. Piirkonda on nimetatud ka “Inka mänguplatsiks”, mis viitab inka valitsejate peatuspaigale. Oru kohal kõrgub Mandango mägi − “Magav Inka”, kelle kohalolu kaitseb piirkonda maavärinate ja teiste looduskatastroofide eest. Siinsed elanikud elavad väga vanaks, väidetavalt 100-, aga mitmed koguni 120- ja 130-aastaseks, vanimateks kogu maailmas. Sageli nimetatakse Vilcabambat ka “Pikaealisuse oruks”. Pikaealisuse põhjused pole selged. Prantslastest uurijad on oletanud, et toitumistavad ja elustiil võivad olla selle põhjuseks. Põhjustena on toodud ka oluliste ilmamuutusteta väga stabiilset kliimat, samuti mineraaliderikast joogivett. Kuid pole ka välistatud, et mõned lihtsalt bluffivad oma vanust ning vastupidist on raske tõestada, kuna puuduvad usaldusväärsed sünnidokumendid.
Siinkohal tsiteeriksin üht poole sajandi tagusest ajast pärit reisikirja: “Andide indiaanlased on omaette tõug. /.../ Nad töötavad vaid selleks, et endal elu sees hoida, nagu nad seda alati on teinud. Neil ei ole äri- või poliitikavaiastu, nad ei taipa midagi arenemisest või enesealalhoiust. Viimane inkade soost valitseja on jäädavalt langenud, reedetud ning tapetud. Päike nende kohal on looja läinud, nende riigil ja nende ajal on lõpp. Nad elavad veel nagu varjud, ebatõelised, pooleldi surnud...” Jah, tõepoolest, Inkade impeerium ei eksisteeri enam sajandeid, kuid kuidagi ei saa seninähtu põhjal pidada Lõuna-Ameerika mägipiirkondade üsnagi elujõulist indiaani ühiskonda pooleldi rurnuks, kes ei taipa midagi arenemisest ning kel puudub äri- ja poliitikavaist.
Vilcabambast mõne kilomeetri kaugusel mägedes on noorendavad allikad, mida tahaksime külastada. Meile pakutakse selleks ratsahobuseid. Eelistame minna jalgsi, et vahelduseks autosõidule saada ka füüsilist koormust. Päike on keskpäeval peaaegu seniidis, paistab lagipähe, varjusid peaaegu pole. Umbes tunnise kõnni järel oleme kohal. Need, kes soovivad saada nooremaks, määrivad oma pea, näo ja käed punast värvi mudaga kokku. Mina piirdun vaid veega. Märgatavaid noorenemise märke ei ilmne, vähemalt esialgu mitte.
Mõni kilomeeter peale Vilcabambat lõpeb asfaltkattega tee. Algab pinnasetee, mis parematel lõikudel võimaldab sõita kiirusega 40 km/h, kohati on aga päris hull, läbides ojasid, auke ja kivikuhilaid. 4-wheel-drive’ita poleks siin midagi teha. Kindlustunnet lisab vintsi olemasolu, kuid realselt seda tarvis siiski ei lähe. Püüdes säästa autosid, sõidame kohati ikka väga aeglaselt, kuid sellele vaatamata saavad Land Cruiserid päris korralikult vatti. Hoiame omavahel umbes 300−400-meetrist distantsi, et tagumine auto ei peaks sõitma esimese tolmupilves. Mu küllaltki head atlased (nii digitaalsed kui paberil) annavad selle teelõigu pikkuseks umbes 130 km, suur on aga meie üllatus, kui näeme teel viita “Zumba 170 km” ning kohalikud mehed ütlevad, et selle läbimiseks kulub kuus ja pool tundi. Kui see vastab tõele, ei jõua me päevavalges kohale ja sobivat ööbimiskohta enne Zumbat pole. Autos ööbimise perspektiiv meid ei rõõmusta. Jätkame teekonda. Asustus on ülihõre, teele jäävad üks keskmise suurusega ja paar väiksemat küla. On tunda, et võõraid liigub siinkandis harva, sest meid ja iseäranis meie sõiduriistu vaadatakse nagu UFOsid, kes on ootamatult ei-tea-kust ilmunud. Peale 4-tunnist loksumist ja täiesti päevavalges oleme Zumbas, atlase info osutus tõeseks. Aga see Zumba... Seda on raske sõnadega kirjeldada, no see on täiega Ecuadori “Kapa-Kohila” (ärgu Kapa-Kohila elanikud solvugu, et kasutan siinkohal säärast väljendit). Ja ometi on siin mingi eriline feeling... Mulle siin meeldib, ja üldse − kogu tänane päevateekond oli vinge, piisavalt raske, tekitas parajalt adrenaliini.
Zumbas kohtume oma Peruu teejuhi Gabrieliga, kes on siia jõudnud peale 3-päevaseid eksirännakuid. Tegemist on umbes 30-aastase sümpaatse väiksekasvulise mehega, elukutselise mägimatkajaga, kes aeg-ajalt osutab rändajatele teejuhi ja tõlgi teenust. Ta tutvustab meile kohalikke sõidureegleid: üldiseid kiiruspiiranguid teedel pole ja juhuslikest piirangumärkidest ei peeta kinni, küll aga tuleb turvakaalutlustel KINDLASTI VÄLTIDA SÕITMIST PIMEDAL AJAL.
Meie äraolekul toimus Eestis meditatsioonilaager auväärse Tiibeti guru Garchen Rinpoche juhendamisel. Avaldan Ainile kahetsust, et ei saanud sellest osa võtta. Ja ennäe... Ain kingib seepeale värske eestikeelse üllitise “Bodhisattva 37 tegutsemisviisi. Garchen Rinpoche õpetused”. Milline üllatus! Siin, Ecuadori džunglis poleks midagi säärast oodanud. Tug-ji-che!
K 3 nov: Zumba – La Balsa – sisenemine Peruusse – Jaén – Bagua Grande – Gocta; kõrgus merepinnast 485−1755 m; õhurõhk 872−951 mbar, valdavalt pilvitu, 21−38 °C; 339 km
Zumbast Peruu piirini on sõita vaid 45 minutit. Gabriel on küll juba aastaid töötanud teejuhina, kuid siinkandis on ta esmakordselt, sest väidetavalt siin turistid ega muud väliskülalised ei käi. Ta juhatab meile kätte teeotsa, mis mõneminutilise sõidu järel kitseneb autost vaid veidi laiemaks pinnaseteeks, umbes selliseks, mida me oleme harjunud nimetama metsa- või põlluvaheteeks. Siin peab olema miski valesti, on võimatu, et see on n-ö rahvusvaheline magistraal, parimal juhul viib see mõne lähedalasuva farmini. Asja kontrollitakse... Aga uskuge või mitte, kõik on õige. See kitserada pidavat viima tõepoolest Peruusse. Ei tea, mis saaks, kui mõni (veo)auto peaks mägedes vastu tulema, poleks kuigi mõnus tagurdada pool kilomeetrit, et leida möödasõiduks sobiv koht. Aga õnneks ei kohta me kolmveerand tunni jooksul ühtki vastutulijat. Piiril sujuvad asjad suhteliselt kiiresti, kulub vaid poolteist tundi.
Peruu poolel muutub tee algul veidi laiemaks ja peale mõnetunnist sõitu saame nautida tasast teed. Ja siis... No nii, nüüd on see käes, millest oleme kuulnud palju kordi. Tee on tõkestanud kuus hambuni relvastatud erariides meest. Bandiidid? Juba kaugelt on selge, et tegemist pole sõjaväelaste ega politseinikega. On’s need pantvangide püüdjad või muidu röövlid või...? Peatume märguande peale. Hirmuga ununevad ka meie vähesed hispaania keele riismed. Saame aru, et meilt nõutakse raha. Lühikese sõnavahetuse käigus selgub, et tegemist pole röövlitega. Vastupidi, tegemist on vabatahtlikkuse alusel moodustunud maanteede turvateenistusega, kes kaitsevad reisijaid. Veel 3−4 aastat tagasi olid selle piirkonna teed terroristide ja narkomaffia täieliku kontrolli all ning võõrastel polnud siia peaaegu asja. Nüüd aga liigub siin ringi see mitteametlik turvateenistus, kes kasseerib igalt autolt sisse 5 uut soli oma tegevuse finantseerimiseks. Maksnud raha, liigume edasi. Siseneme Amazonase provintsi. Mitmetel lõikudel on tulvaveed ja rusuvoolud ära viinud tee kas osaliselt − st ühe sõidurea − või täielikult ning parajasti on käimas taastamistööd. Seetõttu iga kümnekonna kilomeetri järel suletakse liikluseks kas üks teepool või mõlemad sõiduread ning me muudkui ootame ja ootame, ootame ja ootame kuni tuleb veoauto kivikoormaga ning buldooser tasandab järjekordse laadungi. Kui kokku liita päeva jooksul oodatud minutid, teeb see kokku kindlasti üle kolme tunni.
Mingi väikese jõekese ääres teeme peatuse ja läheme jalgupidi vette. Teejuht Gabriel ei soovita vetteminekut ja ka jõeäärsel rohul soovitab käia vaid kinnistes jalanõudes. Miks? Sest siinkandis leidub parasiitussikesi (Schistosoma), mis pugedes läbi naha sisenevad inimkehasse ning elavad veresoontes. Ainuüksi mõte sellele on õõvastav, nagu õudusfilmis. Kole tõbi kannab haigusetekitaja järgi nime skistosomiaas või haiguse avastaja järgi nime bilhartsioos.* Võtame Gabrieli soovitusi kuulda.
Aeg-ajalt ilmub söögilauale üht-teist uut. Meie poolt armastatud ceviche erineb Kesk-Ameerikas pakutust mitmes mõttes, esiteks pakutakse seda koos keedukartuli viiludega, ja teiseks, marinaadi osaks on õunakujulise eriti teravamaitselise rocoto-tšilli (quechua k ruqutu) lõigud. Joogiks pakutakse coca-põõsa (lad k Erythroxylon coca) lehtedest valmistatud teed, soovi korral pakutakse coca-lehti ka närimiseks. Tõsi, coca-põõsa lehtedest toodetakse kristallilist tropaanalkaloidi, seda kuulsat valget kokaiinipulbrit, kuid ei maksa arvata, et tass coca-teed või peotäis coca-lehti tekitaksid narkouima või eufoorilist heaolu. Peruulased joovad seda teed või närivad lehti väsimuse korral täiendavaks energialaenguks. Ja mitte ainult peruulased, ka meie proovime ära nii tee kui lehed. Paari peotäie coca-lehtede närimise mõju võrdleksin hambatohtri poolt tehtava kohaliku tuimestava süstiga, mis muudab keele ja huuled “paksuks”. Kuid siit läheb piir, kangema kraamiga ei soovi meist keegi tutvust teha, kuigi see paistab siinkandis justkui pool-legaalne olevat.
* Üldiselt on kogu “Arktika-Antarktika 2010” blogi kirja pandud enam-vähem igapäevaselt ekspeditsiooni kestel ja vaid üksikud täiendused ja täpsustused on lisatud hiljem tagantjärele. Käesolev punakaspruunis kirjas lõik lisandub 2011. aasta veebruaris, sest alles siis ilmneb üks ebameeldiv tõsiasi. Nimelt, üks meie ekspeditsiooni liige on siiski haigestunud skistosomiaasi. Tänu pikale peiteajale ilmnevad silmnähtavad sümptomid ning saab selgeks haiguse tekitaja alles nüüd, mitu kuud hiljem. Loomulikult pole teada, kas kokkupuude Schistosoma ussikestega toimus just eelnimetatud jõekese ääres. Õnneks on see haigus tänapäeval ravitav.
Schistosoma ussikesed pole ainsad, kes meiega Uuest Maailmast kaasa tulevad. Nii mõnigi meie hulgast avastab mõne aja möödudes oma köögikappides jahuleediku ja koiliblika sarnased väikesed putukad ning neist omakorda tekkunud valged ussikujulised vastsed. Oletatavasti on tegemist indiaani jahukoiga (ingl k Indian meal moth, lad k Plodia interpunctella). Küllap rändasid liblikate munad või nukud meie köögikappidesse koos eksootilistest maadest kaasatoodud teekottide või maitseainetega.
N 4 nov: Gocta – Rioja – Moyobamba – Cordillera Oriental – Juanjuí; kõrgus merepinnast 815−2155 m, valdavalt pilves, õhurõhk 778−918 mbar, 16−30 °C; 386 km
Ärkame hommikul vara, et juba enne kella kuut asuda mõnetunnisele jalgsimatkale 700-meetrise Gocta joa juurde. Rada viib läbi džungli üles-alla ning on heaks füüsiliseks treeninguks. Maailma kõrgeimaks peetakse 979-meetrist (vee vabalangemine 807 m) Angeli juga Venezuelas, aga Gocta ei jää sellest palju maha.
Jätkame teekonda Amazonase provintsis. Oleme tunnistajaks kurvale sündmusele, üks auto on kurvist välja sõitnud ning lõpetanud sügaval kuristikus. Tee kvaliteet on üldiselt hea, aga nagu eilegi, peame ärauhutud teeosade remondi tõttu ootama mitmes kohas, kord isegi üle tunni. Tegelik distants Juanjuíni on kaardil märgitust umbes 80 km võrra pikem, seetõttu oleme taas sunnitud eirama põhilist reeglit − mitte sõita pimedal ajal.
Kulgedes sel trassil on märgata järk-järgulisi muutusi majade väljanägemises. Kui Gocta kandis domineeris ehitusmaterjalina savi ja õlgede segust valmistatud põletamata tellis, siis paaritunnise sõidu järel oli näha peamiselt laudadest maju. Ja edasi, madalikul ja jõeorgudes on valitsevaks palmilehtedest katusega hütid, mille sarnaseid võib näha samadel laiuskraadidel ka väljaspool Ameerikat.
Juanjuís leiame hosteli, esmapilgul ei pane tähelegi, et selle akendel puuduvad klaasid. On vaid raudvarbadest trellid ja metallist sääsevõrk. Seejuures võrk on sedavõrd hõre, et väikesed sipelgad mahuvad läbi ja terve tuba kubiseb neist. Hullem on aga see, et trellid ja võrk ei vähenda karvavõrdki tänavalt tulevat müra ning kogu öö vuravad akna eest mööda veoautod ja nn motokarid (tuk-tuki Peruu variant). Kõik see leiab aset meie magamisasemetest umbes 3 m kaugusel. Hosteli ees on nn “lamav politseinik”, mistõttu võetakse siin kiirus maha ja seejärel registreerib kõrv vajutuse gaasipedaalile. Hetk hiljem tungib kopsudesse täiendav portsion vingugaasi.
R 5 nov: Juanjuí – Campanilla – Tingo Maria; kõrgus merepinnast 290−905 m; õhurõhk 921−977 mbar, vahelduv pilvitus, 24−32 °C; 343 km
Mürarikas öö ning vingugaasisegune õhk võimaldasid magamist vaid jupikaupa ja nii asumegi teele lõuna suunas kerge peavalu ja väsimustundega.
Teejuht Gabriel on veidi pinges, manitseb mitte tegema külades ega teel asjatuid peatusi. Kuna piirkonna üks olulisemaid majandusharusid on kokaiini tootmine, siis mõistagi on need hoiatused äärmiselt asjakohased. Korra siiski peatume, et filmida ja pildistada coca-lehtede kuivatamist ja töötlemist. Saame teada, et ühest kilogrammist coca-lehtedest saab kõigest ühe grammi kokaiini. Ja hindadest... Kuigi ei eksisteeri mingeid ametlikke hinnakirju, siis tonn coca-lehti maksab umbes 400−500 dollarit, kokaiin umbes 2000 dollarit kilo. Kuid näiteks äsja läbitud Cartagenases on kilohind juba 5000 dollari kandis ning Mehhikos on see juba vähemalt kahekordistunud. Ent kui rääkida USA tänavate grammikaupa jaehindadest, siis võiksime omakorda Mehhiko hindadele ühe nulli lõppu lisada. Ent praegu pole me USAs ega isegi mitte Mahhikos, mistõttu siin ei räägita miljonitest dollaritest. Ja ikkagi, selliste peatuste puhul me igaks juhuks mootorit ei seiska ning autouksedki jätame avatuks, et ohu korral ülikiiresti “uttu tõmmata”. Liigne on vist siinkohal lisada, et meie huvi kokaiinitootmise vastu piirdub üksnes etnograafilise aspektiga.
Kolmel korral ületame Huallaga jõe. Neist kahel korral on rippsild lagunenud ja üks sõudurida on auklik nagu sõelapõhi. Kummassegi silla otsa on paigaldatud metalltõkked ning jäetud vaid sellised avad, et sõiduautod mahuvad läbi, kuid veoautod ja bussid mitte. Meie Land Cruiserid mahuvad hädavaevu, selleks tuleb vasaku rattaga sõita silla serva peale ja peeglid koomale keerata. Autod tohivad sillale sõita ühekaupa ja sillavalvur kamandab kaasreisijad autodest välja, vaid autojuhid − antud hetkel Leonid ja Hannes − jäävad rooli. Kaasreisijad ületavad silla jalgsi, autodest eraldi. See on ettevaatusabinõu juhuks, kui sillaga peaks auto raskuse all midagi juhtuma, vähemalt kaasreisijad ei saaks kannatada. Tegelikult on jõe ületamiseks ka turvalisem moodus − parvega, kuid selleks kuluks tunde.
Jõuame Tingo Mariasse. See on küla, kust esialgse plaani kohaselt oleksime pidanud alustama radiaali Pucallpasse ja Amazonase ülemjooksule, täpsemalt Ucayali jõele, ning tegema seal kolmepäevase paadimatka. Raske südamega võtame vastu otsuse sellest loobuda, ja põhjuseid on selleks enam kui küllaga. Esiteks, oleme oma reisiplaanist endiselt viis päeva maas ning loobudes Ucayali-päevadest jõuaksime taas graafikusse. Teiseks, ei tahaks jätta autosid kolmeks päevaks Pucallpasse võõraste hoolde. Ning kolmandaks, kui me ei lähe Ucayali-Amazonase retkele, võiksime ehk üldse loobuda malaaria eest kaitsvast Malarone kuurist, mis kindlasti omal moel nõrgestaks organismi. (Seni on teejuhi soovitusel anti-malaaria tablette võtnud vaid Hašš.)
Õhtul arutame lähipäevade võimalikke ööbimiskohti. Homseks kavandatud Cerro de Pasco asub 4380 meetri kõrgusel ja pole kindel, et kõik on sellisel kõrgusel öö veetmiseks piisavalt aklimatiseerunud. Võib-olla oleks õigem Cerro de Pascos teha paaritunnine jalgsiretk ning ööbida märksa madalamal Tarmas?
L 6 nov: Tingo Maria – Las Palmas – Churumamba – Cordillera Central – Huánuco – Cerro de Pasco – Junín – Tarma; kõrgus merepinnast 650−4380 m; vahelduv pilvitus, õhurõhk 599−936 mbar, vihm, äike, lumi, 0−34 °C; 371 km
Täna jõuame troopilisest džunglist kõrgmägedesse. Kui veel keskpäeval näitab termomeeter 34 kraadi üle nulli, siis hilisel pärastlõunal on soojakraade vaid 2. Tõuseme ligi nelja tuhande meetri võrra. Alates kõrgusest umbes 3500 meetrit ei kasva enam puid-põõsaid, see on alpiaasade ala. Mägesid alates 3900 meetrist katab värskelt sadanud lumi. Õnneks tunnevad kõik end hästi, kellelgi ei ilmne mäehaiguse sümptomeid.
Teeremondi tõttu oleme jälle sunnitud paar tundi ootama. Kasutame selle aja jalutuskäiguks ning külastame külapoode. Poeletil on kõrvuti mahla, vee, Coca Cola ja Inca Kola pudelid, banaanikotid, kilekotti pakitud coca-lehed. Kõigi nimetatud kaupade hind on võrdne − 1 sol.
Peatuse teeme ka 4330−4380 m kõrgusel asuvas Cerro de Pascos. Kohalikud elanikud peavad seda maailma kõige kõrgemal asuvaks linnaks. Sellesse väitesse tuleb suhtuda muidugi teatud reservatsiooniga, sest näiteks Tiibetis on mitmeid asustatud punkte, mis asuvad veelgi kõrgemal, kuid tõsi, neil puudub linna staatus. Muide, miski meenutabki siin Tiibetit − kuiv ja karge kliima, olustik, inimesed... Laudadest, bambusest ja palmilehtedest onne siin enam pole, siinsed elumajad ja müürid on kas tellistest ja hiljem savikihiga kaetud või lihtsalt laotud tahumata maakividest. Ja oh, milline üllatus− raudteejaam! Mis küll võis sundida nõnda kõrgele rajama raudteed enam kui 100 aastat tagasi? Mõistagi siinsed hõbedakaevandused. Hädasti oli tarvis ühendust pealinna Limaga ja sadamalinna Callaoga. 1920ndatel rajati ühendus ka lõuna suunas Huancayoni, kuhu me peaksime jõudma homme. See on omamoodi rekordite raudtee: üle poolesaja tunneli, pea sama palju sildu, paarkümmend serpentiin-tõusu-langust, 4829 m kõrgusel asuv Ticlio jaam, 4783 m kõrgusel asuvad Galera tunnel ja jaam...
Täna mõõdavad autode termomeetrid madalaimaks temperatuuriks 0 °C, mis on sellistel kõrgustel praegusel aastaajal täiesti ootuspärane. Ent kaks viimast talve on Peruus olnud erakordselt külmad. Nii 2009. kui-ka 2010. aasta talvel on külma, külmetushaiguste või kopsupõletiku tõttu surnud sadu inimesi, eriti lapsi. Mõlema aasta juulis kuulutas Peruu valitsus välja hädaolukorra. Tänavused juuli temperatuurid Limas ja Amazonase provintsis olid vaid +9 °C, maa lõunapoolsetes mägipiirkondades aga kuni 24 kraadi alla nulli.
Armastan mägesid, karget õhku, suuri kõrgusi, lumiseid tippe. Kui oleksin üksi reisimas, jääksin kindlasti Cerro de Pascosse ööbima, kuid reisikaaslaste nägudelt peegeldub kõike muud kui vaimustust ja pole kuulda rõõmuhõiskeid. Eriti vastumeelne näib siiajäämise mõte olevat Haššile. Püüan teda mõista. Tõepoolest, vaid 1 soojakraad, lumelörts ning tugev tuul ei tee olemist selliseks, mida tavaelus oleme harjunud nimetama hubaseks. Ja nii otsustamegi jätkata teekonda Tarmasse, kus kliima on märksa inimsõbralikum.
P 7 nov: Tarma – Carhuamayo – La Oroya – Concepción – Huancayo – Huancavelica – Huanta – Ayacucho; õhurõhk 661−779 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, 9−30 °C; kõrgus merepinnast 2345−4125 m; 370 km
Uuendusi hommikusöögilaulal: kohvi pakutakse meile harjumatul viisil. Lauale tuuakse küllatki väike kogus jahtunud kohvikontsentraati ning kannutäis tulist vett. Igaüks segab endale sobiva kangusega kohvi. See meenutab venepärast tee valmistamist, mil zavarkale valatakse samovarist kuuma vett.
Teekond jätkub mööda Andide platoosid ja jõeorgusid. Mägedes külastame üht quechua-indiaanlaste majapidamist, mis koosneb kahest majast, vanemast ja uuemast. Need on koduks ühele señorale ja tema 86-aastasele emale, kelle peamiseks tegevuseks on loomakasvatus. Nad peavad kuut musta siga, pesakonda merisigu, kukke (kanu ei märganud), lisaks jalutavad õuel koer ja kass. Väikestviisi tegeldakse ka maaharimisega, isiklikuks tarbeks kasvatatakse kartulit. Kuna siinkandis puuduvad Eestimaale tüüpilised kartulikeldrid, säilitatakse kartuleid omapärasel dehüdratiseerimismeetodil. Ka meile pakutakse chuñot (quechua k ‘kuivatatud kartul’) maitsmiseks. Kogu elamine on primitiivne, aga elekter on siiski olemas. Kui meid on võõrustatud juba ligi tund aega ning ilmselt oleme saanud pererahva usalduse osaliseks, võetakse välja perekonna reliikvia – valitsejasau. Nimelt, perenaise vanaema pärinevat inka suguvõsast. Siinkohal pean aga täpsustama, et algselt ja samuti antud kontekstis tähendab inka valitsejat, mitte rahvast. Alles hiljem on inka (quechua k ‘valitseja, isand’) mõiste laienenud valitsejate klassile, dünastiale, kuningaperekonnale, veelgi hiljem võtsid hispaanlased selle mõiste kasutusele (translitereerituna inca) kogu etnose kohta.
Siinsamas kõrval kulgeb nn Inka trail (‘inka rada’), sillutatud ning kividega ääristatud iidne tee. Teatavasti eksisteeris Inkade impeeriumis omalaadne teede- ja postivõrk. Iga mõnekümne kilomeetri järel paiknesid neil radadel tambod (quechua k ‘postijaam, peatuspaik’), mille vahel liikusid kiires tempos chaskid (quechua k ‘sõnumitooja-jooksja’). Midagi sarnast meie kunagiste postijaamade süsteemiga või koguni teatejooksuga. Nõnda oli võimalik saadetisi ja sõnumeid väga kiiresti toimetada kaugete vahemaade taha.
Erilise kogemuse osaliseks saame kahel korral jõge ületades. Paigus, kus jõgi voolab sügavas kanjonis, puuduvad sageli sillad. Nende asemel kasutatakse oroyasid (pildil vasakul). Need kujutavad endast üle jõe tõmmatud terastrossi, mille küljes ripub kahte-kolme inimest kandev raudvarbadest sõrestik. Seade töötab köisraudtee põhimõttel, ainult selle vahega, et see pannakse liikuma käte jõul.
Huancavelica järel muutub jõeorus kulgev tee kitsaks ja tolmuseks. Kui vastu tuleb teine auto, peame sageli pikalt tagurdama, et leida vähegi sobiv koht möödumiseks.
Ja jätkame transpordi ning liikluse teemal. Kui Inka trailiga seonudv jääb sajanditetagusesse aega, siis raudtee teema on siinkandis just praegu aktuaalne. Nimelt mõned päevad tagasi (oktoobris) taasavati rongiliiklus Huancayo ja Huancavelica vahel. Endine 914 millimeetrine kitsarööpmeline raudtee rekonstrueeriti standardseks 1415 millimeetriseks. Kõrgmägede tingimustes on ehitustööd keerulised ja kallid, Peruu valitsusele läks ümberehitus maksma 33 miljonit USA dollarit. Autotee kulgeb suhteliselt otse, raudtee läheb eemalt suure ringiga, ent Huancavelicas peaksid need kokku saama ja me ilmselt näeme seda uhiuut trassi.
Enne Huantat muutub maastik fantastiliseks, kõrbeliseks. Taimestikus domineerivad agaavid, tuna-kaktused, San Pedro kaktused (lad k Trichocereus pachanoi) ja veel mingid kaktused, mille nime ma ei tea. Maapinnalt kõrguvad liivakivikaljud, mis jätavad loojuva päikese käes pikki tontlikke varje.
Ööbima jääme kaunisse ajaloolisesse Ayacuchosse, kus on palju vanu kirikuid. Veel mõni aeg tagasi olevat Ayacucho olnud Peruu terroristide keskus, ent nüüd on siin rahulik.
E 8 nov: Ayacucho – Andid – Andahuaylas; kõrgus merepinnast 2160−4270 m; õhurõhk 610−780 mbar, vahelduv pilvitus, 13−36 °C; 306 km
Nagu juba eelnevalt öeldud, on Ayacuchos kümneid kirikuid. Hommikul kell 7, enne jumalateenistust külastame neist ühte, aastal 1539 ehitatud dominiiklaste ordu kirikut, mille välisilme on arhailiselt tagasihoidlik, aga interjöör ja eriti altar on kujundatud ülevoolavalt rohkete kullakarva kaunistustega.
Seejärel siirdume linnast välja paika, kus on tänini säilinud varemed wari ehk Huari tsivilisatsioonist ajavahemikust ca 600−1200. Kuna warid ei tundnud kirja, siis on nende tsivilisatsioonist üsna vähe teada. Igatahes arvatakse, et tegemist oli kõige vanema impeeriumiga Andide piirkonnas, selle hiilgeaeg jäi kaugele inkade-eelsesse aega. Siin, Ayacucho orus eksisteeris linn, mida teatakse Huari nime all. Oletatakse, et Huaris elas 40 000 inimest. Arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et siinsed elanikud oskasid rajada kanalite süsteeme ja akvedukte, et ka põuaperioodidel tagada põldudele vett. Ent waride tsivilisatsioon ei piirdunud üksnes Ayacucho oruga, impeerium või vähemalt selle mõjupiirkond ulatus lääne suunas Vaikse ookeani rannikuni ning loode suunas piki rannikut hoopis kaugele. Hiljuti levis uudis, et tänavu jaanuaris on Warssawi Ülikooli arheoloog Milosz Giersz oma meeskonnaga avastanud siit umbes 850 km kaugusel asuvas paigas (El Castillo de Huarmey), pealinnast Limast veelgi põhja-loode pool üht-teist huvitavat, mis võib peagi uut valgust heita wari tsivilisatsioonile.
Järgnevaid kirjaridu lugedes võib jääda mulje, et kogu meie reisiseltskond on ebakaines olekus... Sõidame üle niisutuskraavi ja nagu ühest suust hüüame kõik: “Stopp!” See, mida näeme, ei saa olla tõsi. Vesi voolab kraavis ülesmäge!? Ehk tekitab tuul veepinnal petliku väreluse, mis jätab mulje vastupidisest voolusuunast? Kontrollime asja, viskame vette puuoksa ja ka see liigub koos veega ülesmäge. Nähtu on ilmselges vastuolus gravitatsiooniseadusega. Leonid ja Hašš pakuvad välja mõtte optilise pette võimalikkusest, võib-olla taustaks olevate mäenõlvade kalde tõttu meile ainult näib, et vesi voolab ülesmäge, tegelik kraavi kalle on hoopis vastupidine. Ain üritab mineraalvee pudelit kasutada vesiloodina, tema mõõtmised Leonidi ja Hašši hüpoteesi igatahes ei kinnita. Läheme kraavist eemale, ehk muutub pilt teistsuguseks distantsilt vaadates. Ei, vesi näib voolavat ikka ülesmäge. Aivo salvestab videolindile nii voolava vee kui ka meie katsed puuoksa ja “vesiloodiga”, et saaksime nähtu hiljem taas kriitilise pilguga üle vaadata. Jätkame teed, kuid anomaalsest nähtusest ja füüsikatunnis õpitust jätkub kõneainet veel tükiks ajaks.
Tee kagu suunas on väga halva kvaliteediga, vaid harvadel teelõikudel saab sõita kiiremini kui 20−25 kilomeetrit tunnis, korduvalt tuleb kaljuserval tagurdada, et leida laiem koht vastutuleva auto möödalaskmiseks. Lisaks takistavad liikumist teel olevad loomakarjad. Meie autod on nii väljast kui seest kaetud paksu tolmukihiga, kuid nende pesemine tundub olevat mõttetu, kuna puhast autot jätkuks tolmusel teel vaid loetud minutiteks. Autodest õige pisut vähem tolmused on meie kotid, riided ja näod.
Ja samas, teeäärsed rustikaalsed külad on ülimalt eksootilised. Rahvariietes naised, kilkavad lapsed... Läbinud teekonna Peruu põhjapiirist kuni Andahuaylaseni, julgeksin väita, et need rännumehed, kelle Peruu-kogemus piirdub vaid Lima, Cuzco ja Machu Picchuga, pole tõelist Peruud näinudki.
Siinne maaharimine on tavatu isegi mägede kohta. Terrasspõllundus pole siin levinud, põllud paiknevad uskumatult järskudel mäenõlvadel. Silma järgi hinnates on põllulapi kalle sageli 30 või koguni 40°. Mul oleks tegemist sellise kaldega pinnal isegi kõndimisega, rääkimata maaharimisest. Mõistagi haritakse säärast põldu käsitsi.
T 9 nov: Andahuaylas – Pacucha järv – Sondor – Abancay – Limatambo – Cuzco; päikeseloojang 17:52; kõrgus merepinnast 2195−3900 m; õhurõhk 638−775 mbar, vihm, äike, rahe, 9−27 °C; 341 km
Sondoris ronime ühele mäele, kus aastatel 1200−1400 asus chanka-indiaanlaste keskus. Suurte, mäekõrguste püramiidide ehitamine oli omane vaid Meso-Ameerika indiaanlastele, Lõuna-Ameerikas see traditsioon puudus. Ja ka siin rangelt võttes pole püramiidi ehitatud, mäe tipp on kujundatud astmeliseks püramiidiks. Tipust avaneb ülev vaade ümbruskonna mägedele ja küladele. On ju tavapärane, et kõikvõimalikud atraktiivsed arheoloogilised paigad üle maailma kubisevad turistidest, piletikassadest, tüütutest suveniirimüüjatest. Selle paiga ja üldse kogu meie teekonna Peruus teeb eriti meeldivaks asjaolu, et siin maal veedetud senise 7 päeva jooksul pole me kohanud ainsatki turisti ega välismaalast. Kuid ilmselt ei kesta meie rõõm kaua, kuna täna õhtul juba jõuame Cuzcosse ja paari päeva pärast Machu Picchusse.
Erinevalt ekspeditsiooni kestel läbitud teistest maadest, tekivad meil Peruus tõsised raskused teekonna pikkuse ja kestuse arvestamise ja prognoosimisega. Kaartidel märgitud teede kilometraaž ei vasta tegelikkusele, teeviitadel kilomeetrinäidud puuduvad. Mõned teed on remondiks hoopiski suletud ning liiklus on suunatud suure ringiga mööda väiksemaid kõrvalteid. Kui küsida kohalikelt autojuhtidelt kaugust mõnda järgmisse sihtpunkti, siis kunagi ei vastata kilomeetrites ega miilides, vaid sõidutundides. Pärides sama distantsi kohta teiselt autojuhilt, saame enamasti eelmisest täiesti erineva vastuse. Siinkohal meenub üks seik 70-ndate aastate lõpust Kesk-Aasia mägedes. Ületanud mäekuru ning jõudnud ühte karjusekülasse, pärisin kohalikult karjuselt, kui kaugel on siit järgmine kišlakk. Vastus oli järgmine: oleneb millega minna, autoga on vahemaa kõigest 2 kilomeetrit, eesli seljas 5 kilomeetrit, aga kuna meie oleme jalgsi, siis tuleb kõndida vähemalt 10 kilomeetrit. Jah, ses mõttes on mägilased sarnased − olgu Pamiiri-Alais või Andides.
Lõpuks ometi hakkavad õhtupimeduses paistma Cuzco tuled. Lubame endale tavapärasest luksuslikuma hotelli linna peaväljaku (Plaza de Armas, hisp k ‘relvade väljak’) kõrval. Tahaks üle pika aja korralikult välja puhata, oleme tüdinenud porist ja tolmust. Kuigi Cuzco ei asu merepinnast väga kõrgel, hakkab hotelli vastuvõturuumis esimese asjana silma suur hapnikuballoon juhuks, kui mõnel hotellikülastajal peaks madala õhurõhu tõttu tekkima hapnikupuudus. (Sellist ettenägelikkust polnud Tiibetis isegi 4660 meetri kõrgusel asuvates majutusasutustes.)
K 10 nov: Cuzco; päikesetõus 5:11, loojang 17:53; õhurõhk 675–679 mbar, suhteline õhuniiskus 21−54%, muutliku suunaga tuul, 13−20 °C; kõrgus merepinnast 3310−3400 m; 11 km
Teeme pikema jalutuskäigu Cuzco (quechua k qusqu − ‘naba’) vanalinnas, mis on äärmiselt kaunis. Eriti uhked on kirikuhooned: Sagrada Familia kapell, Cuzco katedraal, Santo Domingo katedraal, La Compañía kirik. Kõigi jaoks pole aega ega jaksu, külastamiseks valin eelnimetatutest viimase. See on jesuiitide poolt aastal 1576 Amarucancha (inka Huayna Cápaci palee) kohale püstitatud suurejooneline kirik. Interjöör on jalustrabav. Parasjagu on käimas missa. Mulle kui muusikule pakub alati huvi ka missa muusikaline külg, kuid seda eelkõige Euroopas. Miks nii? Käesoleva ekspeditsiooni käigus olen nii üksi kui-ka koos reisikaaslastega külastanud tosinkonda katoliku kirikut Mehhikos, Kesk-Ameerikas, Colombias ja Peruus ning ikka ja jälle olen pidanud pettuma liturgia muusikalise osa kvaliteedis. Enamasti on sakraalne tekst ühendatud primitiivse muusikaga, mille stiili on raske täpselt määratleda, kuid millel on sarnasusi estraadimuusikaga ja kohati ka ehk kunagise menuansambli “Sõnajalg” ekstaatilisemate lauludega. Seejuures kasutatakse helivõimendust, mis on pea alati ebakvaliteetne ning oskamatult välja timmitud. Preestritel puudub sageli mikrofonisse laulmise oskus, või olgem ausad − puudub üldse lauluoskus kui niisugune. Laulu saateks kasutatakse enamasti kitarri ja pool-professionaalset süntesaatorit. Eelöeldu käib ka La Compañías toimuva kohta. Kuid loomulikult ei vähenda see kõik jumalasulaste ja hardunud palvetajate religioosset pühendumust. Olen kindel, et Taevaisa jaoks pole vahet, küllap ta võtab ka muusikaliselt saamatud palved ja ülistused võrdsena vastu.
Linn on täis valgeid ja mittevalgeid turiste ja seetõttu on kogu linna majandus suurel määral orienteeritud turistide teenindamisele. Hotellid, restoranid, suveniiripoekesed, massaaži pakkujad, fotomodelliks kostümeerunud tüübid (pildil vasakul), paaniflöödi puhujad...
Juba Quitos viibides tahtsin teha lühikese tagasivaate inkade ajaloole, kuid seoses meeskonna osalise vahetusega ning reisigraafikust mahajäämisega ei jäänud õhtuti aega ajaloolisteks mõtisklusteks. Kuid kindlasti on ka Cuzco asjakohane paik Inkade Impeeriumi ajaloo meenutamiseks. See pole muidugi lihtne ülesanne käesoleva blogi raames, ilma et see tagasivaade paisuks ebaproportsionaalselt suureks.
XII saj leidis aset Tiwanaku (Tiahuanaco) tsivilisatsiooni langus kas aymara-indiaanlaste sissetungi või looduskatastroofi tõttu. Tiwanaku quechuatest ülikkond rändas välja põhja poole ja jäi XIII sajandil pidama Cuzco orgu. Need olidki inkad, mitte rahvas, vaid quechua-indiaanlaste kõrgkiht. Kuni XV sajandini oli tegemist suht väikese, üksnes mõnes orus paikneva kuningriigiga, kuid alates 1438 asus valitseja Pachacútec (quechua k Pachakutiq − ‘maailma raputaja’) Inka Yupanqui vallutussõdadega riiki laiendama. Inkade impeerium (quechua k Tawantinsuyu, ‘neli regiooni’) ulatus hiilgeaegadel tänase Tšiili keskosast Ecuadori keskossa ning selles võis elada 4 kuni 37 miljonit inimest. XV sajandi teisel poolel liidendati impeeriumiga tänase Peruu põhjaosas asunud Chimú riik, kus õitses suurepärane linnakultuur. Nende pealinn Chan Chan, mille elanike arvuks on pakutud 30, 100 või koguni 200 tuhat, oli arvatavasti kogu muistse Ameerika suurim linn. Riigi eri osi ühendas suurepärane teedevõrk, olid postijaamad, kulleriteenistus, garnisonid ja muud keskvõimu toimimiseks vajalikud struktuurid.
XVI sajandi esimeses pooles puhkes Tawantinsuyus kodusõda, mille käigus Sapa Inka Atahualpa (quechua k Atawallpa) vangistas oma vanema poolvenna Huáscar (quechua k Waskar) Inka ja tema suguvõsa. Ajavahemikus 1526−1532 aga saabusid hispaanlased endise seakarjuse Francisco Pizarro juhtimisel. Pizarro ja mõned tema kaasvõitlejad kohtusid Atahualpa Inkaga. Läbi tõlgi loeti ette “Requerimiento”, milles nõuti alistumist Hispaania, täpsemalt Kastiilia ja Aragóni kuningale Carlos I-le ning pöördumist kristlusse. Küllap polnud tõlge kristluse selgitamisel täiuslik ning Atahualpa ütles, et ei mõista täielikult saadikut. Kui Atahualpa üritas edasi pärida ristiusu kohta, muutusid hispaanlased kärsituks ja lõpuks võtsid inka vangi. Atahualpa pakkus vabastamise eest hispaanlastele nii palju kulda, et see täidaks tema vangikongi ja kaks korda samapalju hõbedat. Inka täitiski oma lubaduse, aga Pizarro keeldus teda vabastamast, sest vahepeal mõrvati Huáscar ning hispaanlased väitsid, et see oli Atahualpa tellimus. See saigi süüdistuseks inka vastu ja augustis 1533 mõisteti ta surma. Hispaanlased kroonisid seejärel Atahualpa venna Manco Inka Yupanqui marionettvalitsejaks, kuid konkistadoor Diego de Almagro käsilased saatsid ka selle peagi teise ilma. Viimaseks inkaks sai Túpac Amaru, kes “valitses” hispaanlaste näpunäidete kohaselt Inkade impeeriumi jäänuseid, kuid aastal 1572 tehti temagi peajagu lühemaks. Nõnda lõppes Lõuna-Ameerika võimsaima impeeriumi kuulsusrikas, kuid kuulsusetu lõpuga ajalugu. Kaks sajandit hiljem, aastal 1781 üritas inkade dünastia järeltulija Túpac Amaru II veel korraks taastada inkade võimu, kuid ta reedeti ja mõisteti hobustega “neljastamisele”. Täna meenutab kunagist Inkade riiki nende vikerkaarevärviline lipp (punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, indigo-sinine, lilla), mis on tänaseks Cuzco linna ametlik lipp ja mis on äravahetamiseni sarnane geide lipuga. Aga mitte ainult geide, sest samas järjestuses jooksevad vikerkaarevärvid ka näiteks üle Venemaa Kaug-Ida osas asuva Juudi Autonoomse Oblasti lipu.
Eelkirjeldatu on minu subjektiivne ja piiratud nägemus toimunust, mitmed ajalookroonikad kirjeldavad ajalugu hoopis teises valguses. Muide, paar aastat tagasi ilmus eesti keeles triloogia pealkirjaga “Inka”. (Ei hakka siinkohal autorit nimetama, sest kaanele trükitud nimi on tegelikult pseudonüüm, mille taga on autorite kollektiiv.) Olen kolmest osast sattunud lugema küll vaid kahte − “Cuzco kuld” ja “Machu Picchu valgus”, kuid sellest piisab, et julgen triloogiat soovitada neile, kel vähegi asja vastu huvi. Lugemist vääriksid kindlasti ka Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professori Tarmo Kulmari kirjutised*, milles rõhutatakse impeeriumi totalitaarsust, isikuvabaduste piiramist, inimese elukutse määramist riigi poolt, tsentraliseeritud bürokraatiaaparaati, planeeritavat majandust, hariduse ja ajalookäsituse ideoloogilist tsenseerimist, vallutussõdade ideoloogilist põhjendamist, alistatud rahvaste sunniviisilist ümberasustamist, ainuvalitseja isikukultust jne. Tuleb ju meelde Nõukogude Liit?
Aeg-ajalt märkame üht-teist uut menüüs. Maisi ja eriti riisi osatähtsus on oluliselt vähenenud, neid asendab quinua (quechua k kinwa, lad k Chenopodium quinoa), mis kasvab ka üsna kõrgel mägedes, mis on olnud Andide rahvaste köögi lahutamatu osa juba aastatuhandeid ja mida mõnikord nimetatakse hellitavalt chisaya mama (‘teraviljade ema’). Tegelikult pole quinua üldsegi teravili, tegemist on hoopis tšiili hanemaltsa seemnetega. Ja loomulikult on toidulaual ohtralt kartulit uskumatult laias sortimendis. On ju Eestitki nimetatud картофельная республикаks, ent Peruu teeb meile silmad ette. Homme peaksime jõudma Pühasse orgu, kus asub 12 000 hektarine nn Kartuli park oma 600 kartulisordiga. Küllap on üldteada fakt, et kartuli algkodu ongi Lõuna-Ameerika, ning aastani umbes 1500 seda Euroopas ei kasvatatud. Sarnaselt põhjanaabritega on ka peruulaste toidulaual cuy(e) ehk merisiga au sees. Kuid lihaloomade nimekirja on lisandunud alpaka, harvem laama. Reisikaaslaste kirjelduste kohaselt on alpaka liha äärmiselt hõrgu maitsega. Toidu juurde pakutakse sageli lahjat alkohoolset jooki − chichat, mida valmistatakse fermenteeritud maisist. Maitselt meenutab see mõnevõrra eestimaist magusavõitu koduõlut.
Alpaka, laama... Pean tunnistama oma senist auku zooloogia-alases hariduses Lõuna-Ameerikas elavate kaameli sugulaste osas. Võib-olla on teisigi, kes ei tee nende loomade vahel vahet, seepärast pole ehk liigne järgnev selgitus. Esiteks, siin elavad kolme liiki laamad: llama q’ara, llama ch’aku ja guanaco. Teiseks, kolme liiki vicuñad: alpaca huacayo, maaniulatuva karvaga alpaca suri ja vicuña.
* näiteks “Die Totalität des Inkareiches und die Rolle der Religion”, samuti artiklite kogumik “Tõsilood muinasrahvastest”
N 11 nov: Cuzco – Taray – Pisac – Valle Sagrada (‘Püha org’) – Ollantaytambo; päikesetõus 5:11; kõrgus merepinnast 2830−3610 m; õhurõhk 665−726 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, põhja-kirdetuul, vahelduv pilvitus, vihm, 9−25 °C; 111 km
Hommikul suundume Cuzco linna kohal laugel mäetipul kõrguvasse Sacsayhuamani kindlusse − Haukapessa, mis oli muistsete inkade peakindlus ja päikesejumalus Inti tempel. Need ehitised on rajatud Sapa Inka Pachacúteci valitsusajal XV sajandi keskel. Vägevad kükloopilised müürid moodustuvad kividest, millest suurimad kaaluvad kuni 50 tonni. Ei teata siiani, kuidas lahendati nende transpordiprobleem. Siledaks tahutuna on kivirahnud nii tihedalt ilma sideaineta üksteisega kokku sobitatud, et isegi noatera ei mahu vahele. Ka maavärinad pole suutnud müüre lagundada. Väidetavalt on kindluse ja linna alune maapind täis inka-aegseid tunneleid, mis moodustavad tõelise labürindi.
Kui veel üleeile kirjutasin, et siinkandis pole levinud terrasspõllundus, siis öeldu ei kehti Valle Sagrada kohta, maa on siin haritud astmeliselt. Sageli on eri tasanditele külvatud või istutatud erinevaid põllukultuure.
Varsti jõuame Taraysse. Tänavu veebruaris, mil maad tabasid tavatult raevukad ja kestvad vihmahood, hävis suur osa linnast ning Urubamba jõgi tõusis 3 meetrit üle kallaste, ujutades üle pea kogu oru. Pääs Machu Picchusse oli 3−4 kuuks suletud. Hetkel käivad ulatuslikud taastamistööd, hävinenud majade asemel ehitatakse uusi.
Teeme jalgsimatka laskudes Pisaci kohal kõrguvalt mäelt linna. Ja mis satub meie teele Pisacis? Hollandi numbrimärgiga auto. See on esimene Euroopa numbriga auto, mida näeme kogu Ameerika-reisi kestel alates augustist.
Ollantaytambos (quechua k Ullantay Tampu) külastame sealseid inka-aegseid varemeid. Vaevalt oleme jõudnud ronida kõrgendikule, kui hakkab kergelt sadama ning meie kohale tekib vikerkaar. Teatavasti vikerkaare ja inkade lipu värvid kattuvad. Seetõttu loeme vikerkaare ilmumist erakordselt heaks endeks. Ilmselt inkade jumalad eesotsas Viracochaga (Wiracocha) soosivad meie viibimist siinmail.
R 12 nov: Ollantaytambo – (rong) – Aguas Calientes – Machu Picchu – Aguas Calientes – (rong) – Ollantaytambo – Cuzco; päikeseloojang 17:54; kõrgus merepinnast 2160−3600 m; õhurõhk 727−791 mbar, vihm, 7−20 °C; 76 km
Päev algab varahommikul pooleteisetunnise rogisõiduga marsruudil Ollantaytambo - Aguas Calientes. Tee ääres on veel näha märke hiljutisest katastroofist. Tänavu jaanuaris tabasid siinkandi mägesid tugevad kestvad vihmahood. Jaanuari lõpus päädisid sajuhood üleujutuse, mudalaviini ning rusuvooluga. Tänu päästemeeskondade tegevusele oli inimohvreid õnneks vähe, ent rahvusvahelised uudistekanalid teatasid siiski 2500 lõksujäänud inimesest Machu Picchus, 2000 Agua Calienteses ning 700 Inka trailil, hävis umbes 250 elamut ning osa raudteest. Mõne aja möödudes suudeti inimesed helikopteritega piirkonnast evakueerida. Tänaseks on raudteeliiklus on taas avatud.
Machu Picchu täidab meie terve päeva kuni hilisõhtuni. Olles kuulnud, et enamik inimesi hääldab seda kohanime ebatäpselt − “matšu pitšu”, tahaksin alustuseks rõhutada, et quechua-keelne sõna pikchu (‘mägi’) hääldub “piktšu”.
Kõigepealt tuleb leppida tõdemusega, et oleme “turismimasina toote tarbijad”. Seda paika külastab üle 1000, mõnikord 1500 ja isegi enam turisti päevas. Tulenevalt tänavusest katastroofist räägitakse turistide kvootide kehtestamisest, näiteks inka trailile lubatakse korraga kuni 500 inimest. Veel üleeile kahtlesin hotellis nähtud hapnikuballooni vajalikkuses, aga siin näeme maas lamavat Jaapani turisti, keda püütakse turgutada hapnikuga. Nüüd asjast endast...
Kaljukindlust (või pigem linna) hakati siia − keset Andide mäestikku − rajama XV sajandi keskel alates inka Pachacúteci võimuletulekust. Linna otstarbe üle on vaieldud. Mõned peavad seda eelkõige hariduskeskuseks, ent enamasti rõhutatakse siiski Machu Picchu usulist otstarvet. On ka arvatud, et Pachacútec rajas Machu Picchu esialgu kas oma perkonna suveresidentsina või põllunduskeskusena. Siin asuvad peajumal Viracocha (täieliku nimega Apu Qun Tiqsi Wiraqutra või Con-Tici Viracocha, aymara k ‘maailma tegija’) tempel, päikesejumal Inti tempel, maa-ema Pachamama (aymara ja quechua k pacha = ‘maailm’ või ‘maa’, mama = ‘ema’) tempel, Veetempel, Kotka tempel, Mäe tempel, Kolme akna tempel. Kindluse kõige kõrgemas kohas asub “observatoorium”, selle keskel hiigelrahnust päikesekell. Peale Peruu ja sealhulgas Cuzco alistamist jäi Machu Picchu ainsana hispaanlaste poolt leidmata ja vallutamata ning sellest kujunes ligi 40 aastaks iseseisva Uus-Inka riigi keskus, kuni 1572. aastal ka viimane inkade valitseja Túpac Amaru teise ilma saadeti. Arvatavasti millalgi varsti pärast seda jäeti Machu Picchu maha ning selle olemasolust olid teadlikud vaid vähesed indiaanlased.
Alles XX sajandil taasavastas ameeriklasest ajaloolane ja arheoloog Hiram Bingham paiga valgete maailmale. See oli 24. juulil 1911, mil Bingham koos väikese kaaskonna ja muuladega ületas Urubamba jõe ning kohtus džunglis indiaanlasega, kes teavitas rännumehi lähedalasuvatest “vanadest majadest”. Bingham asuski koos ühe poisi ning tõlgiga teele ja leidis eest varemed, kuhu kunagi polnud astunud ühegi konkistadoori jalg. Alates aastast 1912 algasid sealsamas National Geographicu rahastatud väljakaevamised ja juba aasta hiljem oli Machu Picchu maailma arheoloogide hulgas peamiseks kõneaineks. Hiram Binghami kui Machu Picchu avastaja nimi püsib tänaseni paljudel suus, isegi temanimeline rong sõidab Cuszo ja Machu Picchu vahet. Ma ei taha küll väita, et tollal noorepoolne Yale’i Ülikooli ajalooõppejõud oleks omandanud avastaja au teenimatult, kuid õigluse nimel ei tohiks maha vaikida ka Binghami eelkäijaid. Linnavaremetest olid teadlikud siinsed farmerid ja maaomanikud, on teada terve rida nimesid, kes külastasid Machu Picchut enne Binghamit. Näiteks 14. juulil 1901 tuli Agustín Lizárraga koos kaaslastega Machu Picchusse juba teistkordselt, nende kohalviibimist tõendavad ühe müüri sisse kraabitud nimed.
Kolm aastat tagasi, mil kulgesime mööda ajaloolist Siiditeed, oli meil sageli kõneaineks eurooplastest arheoloogide mõneski mõttes röövellikud teod. Üks markantsemaid näiteid oli ungari-briti arheoloog Sir Aurel Stein, kes ostis 130 (!) Inglise naela eest hulga Dunhuangi lähedal asuvate Mogao koobaste hindamatu väärtusega aardeid ning viis endaga kaasa 24 kastitäit tekste ja 5 kasti kunstiväärtusi. Midagi sarnast toimus ka siin − Hiram Bingham viis Peruust kaasa 110 kastist koosneva laadungi, mis väidetavalt koosnes 46 332 esemest. Alles mõne aasta eest, ligi sajand hiljem lepiti kokku selles, et Yale’i Ülikool ja USA alustavad kultuuriväärtuste tagastamist.
Kuid miks ikkagi hispaanlased Machu Picchut ei leidnud? Siinkohal tasuks meelde tuletada, mis toimus hispaanlaste endi leeris. Aastal 1534 otsustas Hispaania kuningakoda jaotada Lõuna-Ameerika kaheks: Nueva Castilla 1−14 laiuskraadini ja Nueva Toledo 14−25 laiuskraadini, esimese kuberneriks määrati Francisco Pizarro, teise kuberneriks Diego de Almagro. Juba järgmisel aastal asuski Almagro teele lõunasse, käis oma vägedega ringi Tšiili Andides ja Atacama kõrbes, kuid ei leidnud kõige tähtsamat − kulda. Manco Inka omakorda üritas ära kasutada hispaanlaste vahelist konflikti ning vallutas Cuzco lühikeseks ajaks tagasi. 1537. aastal jõudis Almagro tagasi Cuzcosse, püüdis luua liitu Manco Inkaga, võttis vangi Pizarro vennad Hernándo ja Gonzalo ning püüdis Cuzcot enda kätte haarata. Hispaanlaste vastasleer mõistis Almagro surma ja raius tal pea maha. See ei jäänud kättemaksuta, Almagro poeg − Diego de Almagro II omakorda tappis aastal 1541 Francisco Pizarro. Mõni aasta hiljem määras kuningas Carlos I Peruusse uue asevalitseja, kes andis välja seadused, mis olid põliselanike suhtes märksa sõbralikumad. Gonzalo Pizarro astus nende vastu välja, seega astus ta välja kuninga vastu. Ta armee järjest vähenes ja aastal 1548 jäi temagi pea võrra lühemaks. Hernándo, kes pöördus tagasi Hispaaniasse, sattus 20 aastaks vangi. Need on vaid üksikud detailid. Miks ma sellest kirjutan? Näitamaks, et Uus-Inka riigi perioodil oli hispaanlastel omavaheliste sottide klaarimine vähemalt samavõrra tähtis kui inkadega tegelemine. Võimalik, et osalt just seetõttu jäi Machu Picchu leidmata ja hävitamata. Eelöeldu on vaid mu isiklik arvamus ega põhine õpetatud amerikanistide ideedel ning seetõttu ei pruugi olla tõene.
Peale neljatunnist ringkäiku linn-kindluses võtame ette jalgsiretked ümbruskonnas. Hašš tõuseb Päikese Väravani, mis kujutab endast sissepääsu nn Inka traililt “linna”. Meie, ülejäänud, otsustame tõusta Machu Picchu mäe tippu, mis asub 650 meetri kõrgusel linn-kindluse kohal (merepinnast 3050 m). Tõus pole kuigi raske, aga selle muudavad ebamugavaks udupilved ja vihm, mistõttu ei avane tipust ka loodetud mastaapset vaadet. Tipus lehvib inkade seitsmevärviline lipp (pildil vasakul), mis on rebenenud ja osaliselt kinni jäänud varda külge. Ain ronib mu õlgadele ja päästab selle valla, meie lahkudes lehvib see taas vabalt. On üllatav, et kui all, st templite vahel sõeluvad ringi sajad turistid, siis siin, tipus oleme kuuekesi uhkes üksinduses. Kui jõuame tagasi linna, oleme läbimärjad, isegi Gore-Tex vihmajoped kaitsevad laussaju korral vaid teatud määral.
Siinkohal ma ei suuda end tagasi hoida väljendamast üht äärmiselt subjektiivset mõtet. Olen elu jooksul viibinud paljude pühaks peetavate mägede nõlvadel või tippudes. Vaid kolmel korral olen tundnud, et mäes on vägi. Nendeks on olnud budistide püha Alhanai mägi Burjaatias, Kailash Tiibeti Trans-Himaalaja osas ning Mt Everest Himaalajas. Ja täna, laskudes Machu Picchu tipust udus ja vihmas, tajun selgelt selle VÄGE. See on eriline tundmus, mida on võimalik kogeda üliharvadel juhtudel ja mille nimel tasub elada.
L 13 nov: Cuzco – La Raya mäekuru – Santa Rosa – Juliaca – Sillistani – Titicaca järv – Puno; kõrgus merepinnast 3310−4338 m; suhteline õhuniiskus 76%, õhurõhk 622−681 mbar, kirdetuul, 7−19 °C; päikesetõus 5:11, loojang 17:50; 418 km
Võtame suuna Titicaca (e Titikaka) järve poole. Ületame 4338-meetrise La Roya mäekuru, mis on ühtlasi piiriks quechua- ja aymara-indiaanlaste elualadele. Kohe peale kuru on märgata muutusi ka olustikus. Aymarade majapidamised paiknevad siinkandis mitte tiheda külana üksteise kõrval, vaid umbes poolekilomeetriste vahedega (sarnaselt Eesti taludega). Majad on enamasti laotud põletamata tellistest ning kaetud õhukese savikrohvi kihiga, katused on roost. Aymarad räägivad oma, st aymara keelt, mis on hispaania ja quechua keele järel riigis kolmandaks ametlikuks keeleks. Täpsemal vaatlusel on võimalik märgata, et aymarade genotüüp erineb quechuatest.
Sõidame läbi Juliaca linna. Kui peaksin koostama külastatud õudsete linnade edetabeli, siis see mahuks kindlasti top teni. Silm suudab peatänaval eristada vaid mõned üksikud majad, mille puhul on mängus olnud arhitekti käsi ja mis tunduvad olevat valmis. Tundub nagu sõidaksime mööda tolmust ehitustandrit. Teed on auklikud ja peaaegu kõik majad on pooleli. Kuulduste kohaselt on majade mittevalmimine seotud maksuprobleemiga: poolelioleva maja eest ei pea tasuma riigile maksu. Kuna tänavad on niikuinii täis ehitusprahti, kilekotte, plastikpudeleid ja toidujäätmeid, siis üleminek prügilaks toimub sujuvalt.
Veidi enne Titicaca järve äärde jõudmist pöörame teelt kõrvale kolla- ehk q’olla-indiaanlaste külasse, mis erineb kõigist seninähtutest oluliselt. Iga majapidamine koosneb umbes neljast-viiest väiksemast hoonest ja neid piiravast aiatarast. Farmi territooriumile viib 1−3 väravat, mille ülaosa on kaarekujuline. Väiksemad aknad on suvalise kujuga, kuid suuremad on selgelt trapetsikujulised (ilmne inkade arhitektuuri mõju). Üldiselt valitsevad arhitektuuris ümarad vormid, sageli on majapidamise territoorium kas ringi- või ovaalikujuline, samuti on vähemalt üks ümara põhiplaaniga hoone iga kompleksi peaaegu et kohustuslikuks osaks. Nii hooned, väravad kui tarad on laotud maakivist. Kuid kus on majade korstnad? Neid polegi. Maju ei köetagi, kuigi talvel võib temperatuur langeda 15 külmakraadini!
Külast mitte kaugel Umayo järve ääres asub Sillistani iidne (X–XV sajand) kalmistu oma kõrgete ümmarguste chullpade ehk matmistornidega.
P 14 nov: Puno – Titicaca järv – Uro saared – sisenemine Boliiviasse – Copacabana – La Paz, päikesetõus 4:59, loojang 17:53, õhurõhk 627−659 mbar, vahelduv pilvitus, 13−18 °C; kõrgus merepinnast 3680−4255 m; 305 km
Hommikul teeme 2-tunnise paadiga väljasõidu Titicaca järvel asuvatele Uro saartele. Saarestik koosneb 48 väiksemast saarest. Aga need pole looduslikud päris saared, vaid inimeste poolt tehtud ujuvad saared. Need rajatakse nõnda, et lõigatakse järveäärsest soisest maapinnast välja mätas koos seal kasvavate totora-kõrkjatega (lad k Schoeneoplectus californicus). Need mõne meetri suurused mättad viiakse järvele, seotakse omavahel kokku ning sedasi moodustub vajaliku suurusega saar. Totora ülaosad lõigatakse ära, jäetakse vaid mõnekümnesentimeetrine osa, et taim jääks ellu. Saarel kõndides jääb mulje, nagu oleks maapind oleks pool-kuivade õlgedega kaetud. Et tuul saari minema ei viiks, kinnitatakse need järve põhja puidust ankruvaiadega. Suurematel saartel paiknevad koolimaja ja muud ametiasutused.
Ammustel aegadel (väidetavalt juba enne meie ajaarvamist) elasid saareelanikud, kes nimetavad end q’otsuña urodeks (uro = ‘kalamees’) ja keda on tänaseks umbes 1500, maismaal Titicaca ääres. Siis aga tulid aymara-indiaanlased ning haarasid piirkonnas võimu. Vältimaks sõda endast tugevamatega, otsustasid urod ümber kolida vee peale ning elada ehk mõnevõrra ebamugavamat, ent see-eest rahulikumat elu. Muide elamine ujuvatel saartel pole maailmas haruldane, olen näinud sarnast järve-elu ka Birmas ja Kambodžas ning küllap esineb seda ka mujal.
Totora kasutusala on laiem kui pelgalt ehitusmaterjalina. Seda söövad nii saareelanikud kui-ka lihaloomadena kasvatatavad merisead.
Läbime Ilave, mis on aymara-indiaanlaste pealinn. La Pazi jõudmiseks on kaks võimalust: kas sõita ümber Lago Huiñaymarca lõunatipu või Copacabana kaudu praamiga üle väina, mis eraldab Titicacat Huiñaymarca järvest. Valime viimase variandi. See otsus aga tähendab ühtlasi loobumist Tiwanaku (hisp k Tiahuanaco) külastamisest. Tiwanaku oli kunagi äärmiselt oluline keskus, inkade mütoloogia kontekstis isegi pealinnast Cuzcost tähtsam, sest usuti, et tegemist oli maailma vanima linnaga, inkade ajaloolise algkoduga, kus päikesejumala lapsed laskusid maa peale. Kuid nagu öeldud, meie valime teise tee, liigume ida-kirde suunas, ületame Peruu-Boliivia riigipiiri ning teeme lõunapeatuse Copacabanas. Üle Titicaca viib meid uhke nimega praam “Sol de America” (pildil vasakul).
Paljude reiside jooksul oleme näinud korruptiivseid politseinikke. Enamasti püütakse autojuhile kaela määrida mõni liikluseeskirja rikkumine* ja nõnda teenida endale palgalisa. Kuid midagi niisugust nagu teel La Pazi, võib kohata vaid mõnes metsikumas Aafrika paigas. Maanteele on tõmmatud raudkett, peatume selle taga. Politseinik ei tunne huvi juhilubade ja autodokumentide vastu ega püüagi meile öelda, et sõitsime liiga kiiresti, ta lihtsalt ei vabasta sõidurida raudketist. Kõik meie järel sõitnud autojuhid väljuvad autost ning ulatavad politseinikule tervituseks käe. Tähelepanelik silm märkab, et peale igat “tervitust” liigub politseiniku käsi taskusse... ja kohalikele autojuhtidele avatakse tee läbipääsuks vastassuunavööndis. Meie aga passime endiselt keti taga, kuid siiski mitte liiga kaua, sest liik Homo sapiens sapiens on õppimis- ja kohanemisvõimeline.
Teelt avanevad imeilusad vaated nevadodele: 6520-meetrisele Ancohumale ja 6088-meetrisele Huayna Potosile.
Autokütus hakkab otsa lõppema, aga neljas järjestikuses tanklas pole diislikütust. Kui me järgmisest tanklast kütust ei saa, siis me pealinna ei jõua. Olemegi järgmises jaamas... Tanklatöötaja küll ütleb, et enne La Pazi pole meil lootust diislit saada, ent tal on veel alles 12 viimast liitrit, st kummalegi autole 6 liitrit. Oleme päästetud! Õhtu saabudes jõuame La Pazi, maailma kõige kõrgemal asuvasse pealinna. Selle täpset kõrgust merepinnast on võimatu määratleda, sest ta asub kausikujulises orus, ent erinevad linnaosad asuvad kõrgustel vahemikus 3250−4100 meetrit. Linna ametlik täisnimi on Nuestra Señora de La Paz (hisp k ‘Meie Rahu-senjoora’).
* Vt näiteks käesoleva blogi 8. oktoobri sissekannet.
E 15 nov: La Paz – Tiwanaku – La Paz; õhurõhk 627–659 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, rahe, suhteline õhuniiskus 44%, 10−18 °C; päikesetõus 5:51, loojang 18:44; kõrgus merepinnast 3680−4200 m; 149 km
Päeva esimeses pooles teeme väljasõidu Tiwanakusse (hisp k Tiahuanaco), mis asub pealinnast veidi enam kui 70 kilomeetri kaugusel läänes. Tänaseks on siin säilinud vaid varemed, kuid paljude aastasadade vältel oli Tiwanaku tseremoniaalseks ning administratiivseks keskuseks inka-eelsetele põlisameeriklastele. Saame teada, et tegemist on siinkandi ühe olulisema arheoloogilise paigaga ja samas peame häbiga tunnistama, et kuuleme Tiwanakust esmakordselt. Tunnen end täna veidi uimasena ning seetõttu ei suuda mõte kaasas käia tohutu infovooga. Kultuurid, sajandid, jumalad − see kõik ei lähe mulle eriti korda. Tähelepanu suudavad äratada vaid mõned uskumatuna tunduvad faktid. Näiteks see, et mitmed kiviplokid kaaluvad üle 100 tonni ning ühe suurema kivi hinnanguline mass on koguni 440 tonni. Kes ja kuidas võis selliseid hiiglaslikke kivimürakaid küll liigutada? Kõrvu jääb ka hüpotees, et kunagi võis Tiwanaku olla sadam Atlandi ookeani rannikul. Kas tõesti, praegu mõõdetakse siinseks kõrguseks 3825 meetrit merepinnast? Ja vanus... Kui enamik arheolooge paigutab Tiwanaku õitseaja ajavahemikku 200 kuni 1000 aastat pKr, siis Arthur Posnansky dateering on hoopis erinev. Poola-Austria päritoluga professor on selle teemaga tegelenud pool sajandit ehk valdava osa oma teadlikust elust ning arheo-astronoomiliste arvutuste põhjal jõudnud järeldusele, et Tiwanaku rajati umbes 15 000 aastat eKr ning oli seega Ameerika tsivilisatsioonide hälliks. Posnansky hüpoteesi kinnitusena viidatakse sageli ka kivisse raiutud jääaja-eelsete loomade kujutistele. Miski pole välistatud... Ja inimfantaasial pole piire − kui Jim Allen vaatles satelliidifotosid Altiplano platoo Boliivia osast, avastas ta pinnavormide rägastikus hiigelkanali, väiksemad kanalid ja ringid ning arvas, et see kõik vastab Platoni kirjeldustele salapärasest Atlantisest. Alleni väitel vastab isegi Altiplano kanali laius 180 m Platoni teoses “Kritias” väljapakutud staadioni-laiusele (= 180 m). Ei oska sel teemal kaasa rääkida.
Enne kui lahkume Tiwanakust, heidame pilgu imposantsele Päikese väravale ning teeme sellest mõned pildid.
Lõuna paiku algab sedavõrd äge rahehoog, et seiskab täielikult mõneks ajaks linnas liikluse ning Hašši hotelli katusele koguneb selline hulk rahet, et hotellitöötajad on sunnitud toestama vajuma hakanud katust tugevate puuvaiadega.
Hilise pärastlõuna veedame Coca muuseumis ja Nõidade turul. Müügiks pakutavate “kaupade” hulgas äratavad tähelepanu sajad laamade looted (pildil vasakul), jah, just nimelt − väikesed, veel sündimata laamad kuivatatud kujul. Aymara-indiaanlaste kombe kohaselt ohverdatakse neid jumalatele.
Pikema peatuse teen pillipoes, kus on rikkalik valik mitmes suuruses puust tarka-flööte (aymara k tharqa). Need pole kallid... kas osta või mitte? Pigem mitte, üks Nepali päritolu puuflööt kogub juba niigi riiulil tolmu, hoidsin seda käes viimati vist oma viis aastat tagasi.
Boliivia sotsiaalne kliima erineb sellest, mida oleme seni kogenud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuigi sellest tihti ei räägita, paistab see aeg-ajalt ometi välja, et paljudes paigus kohalikud elanikud ei taha endalegi tunnistada oma indiaani juuri või seotust mõistega cholos. Sageli pannakse oma lastele hispaaniapärased nimed, ei räägita oma emakeelt, rõhutatakse katoliiklaseks olemist ning kas teadlikult või alateadlikult kummaradatakse kõike hispaaniapärast. Mestiitsi jaoks kõlab komplimendina “Usted tiene sangre de torero!” (‘Sinus voolab härjavõitleja veri!’). Boliivias paistab olukord olevat teistsugune. Inimesed ei häbene oma etnilist päritolu, konstitutsioon tunnustab 38 ametlikku keelt. Saame teada, et riigi nimi quechua keeles on Buliwya ja aymara keeles Wuliwya. Pole kuulnud, et keegi siin indiaanlase kohta halvustavalt culo verde (‘roheline perse’) ütleks. Riigi eesotsas pole kahvanägu, vaid aymara soost mees, endine jalgpallur ja coca-liikumise (nn cocalero) aktivist, nüüdseks president, keda rahva hulgas kutsutakse lihtsalt Evo. Mõistagi on Boliivias olnud ka halvemaid aegu, kuid täna paistab põlisameeriklaste identiteeditunne siin olevat igatahes tõusutrendis.
T 16 nov: La Paz – Calamarca – Sajama vulkaan; päikesetõus 5:51; kõrgus merepinnast 3700−4320 m; õhurõhk 612−658 mbar, pilvitu, 2−19 °C; 298 km
Täna on Lõuna-Ameerika jaoks omamoodi kurb aastapäev, nimelt 16. novembril 1532 saabus Lõuna-Ameerikasse oma vägitegusid korda saatma konkistadoor Francisco Pizarro.
Teekond La Pazist Sajamani on uskumatult kaunis. Linnast väljudes avaneb vaade idas kõrguvale 6880-meetrisele mäehiiglasele. Sõit jätkub mööda umbes 4000 m kõrgust Altiplano platood (El Altiplano andido). See on kiltmaa, mis jääb Andide kahe mäeaheliku − Cordillera Occidentali ja Cordillera Orientali vahele. Maastik muutub üllatavalt kiiresti poolkõrbeliseks. Arvukad tuulispasad ehk tolmukuradid on paisanud õhku tohutuid liivapilvi. Inimasustus on hõre, tee ääres näha siin-seal vaid üksikuid karjakasvatajate eluasemeid, mis eemalt vaadates tunduvad olevat üsna primitiivsed. Neisse ei suundu elektriliinid, kuid mõne katusel on siiski päikesepatarei. Sajama vulkaanini on veel üle 100 kilomeetri, aga selle horisondi kohal kõrguv koonus paistab selge ilma tõttu juba kaugelt.
Pöörame maanteelt kõrvale ja sõidame tosinkond kilomeetrit mööda pinnaseteed kuni jõuame 4220 meetri kõrgusel asuvasse Sajama külasse, kust leiame mugavusteta, ent − arvestades piirkonda − täiesti rahuldava hosteli. Hilisel pärastlõunal sõidame sealt edasi 5 km off-roadi, läbime jõe ja läheme veel pool kilomeetrit jalgsi, kuni jõuame kuumaveeallikateni. Allikad ja nende ümbrus on imelised: ümberringi paistavad lumised mäetipud, alpakad söövad rohtu ega karda inimest, allikast väljavoolavatel veeniredel sädistavad mitut liiki linnud, kuu ja päike on taevas üheaegselt, puhub värskendav tuul, õhk on puhas ja karge, Sajama vulkaanilt laskuv liustik otsekui leegitseb õhtupäikese kullas (pildil vasakul). Täielik Paradiis! Pikemalt mõtlemata kastame end allikasse ning jääme sinna vähemalt pooleks tunniks mõnulema. Vee temperatuur on ligikaudu võrdne kehasoojusega ning lõhna järgi otsustades hästi väävlirikas. Ei tahakski veest välja tulla, ent nahk hakkab juba kergelt kipitama.
Mõni rida ülalpool lipsas blogisse sõnapaar “täielik paradiis”, kuid nüüd selgub, et mitte kõik ei jaga seda seisukohta. Milles siis asi? Kuna mul on matka- ja ekspeditsioonimarsruutide kavandamises pikaajalised kogemused, siis on head reisikaaslased mulle usaldanud ka “Arktika-Antarktika 2010” teekonna kavandamise. Olen selle usalduse eest muidugi ääretult tänulik. Ja on jäänud mulje, et teekonna planeerimisega läbi Ameerikate ollakse üldiselt rahul, väljaarvatud nüüd Andides sellega, et tee kulgeb liiga kõrgel mägedes, mõned ööbimispaigad asuvad kõrgemal kui 4000 m ning on külm ja tuuline. Ühesõnaga Hašš, Aivo ja Leonid avaldavad rahulolematust, väites, et me pole sellistel kõrgustel kestvaks viibimiseks piisavalt aklimatiseerunud. Jään endiselt ses küsimuses eriarvamusele. Jah, juba alates Peruust oleksime saanud sõita mööda Vaikse ookeani rannikuga paralleelselt kulgevaid asfaltteid, ka Kanadas oleksime saanud vältida Kaljumäestikku ning USAs kihutada üksnes kiirteedel, kuid selline reis poleks väärinud tituleerimist ekspeditsiooniks “Arktika-Antarktika 2010”. Loomulikult olen päri sellega, et mäehaiguse võimalikku tekkesse tuleb suhtuda tõsiselt, kuid Andides pole traagikaks ja paanikaks erilist põhjust. Teadaolevalt on parim “ravim” mäehaiguse vastu kiire laskumine madalamale. Erinevalt näiteks Tiibetist, kus kõrgplatoolt lahkumine võib mõningal juhul isegi autoga võtta terve nädala, on siinkandis tõsisemate mäehaiguse sümptomite puhul võimalik “inimlikesse” kõrgustesse jõuda juba poole päevaga.
K 17 nov: Sajama vulkaan – Tambo Quemado – Tambo Quemado mäekuru (4678 m) – sisenemine Tšiili – Vaikne ookean – Arica; suhteline õhuniiskus 68%, õhurõhk 585–1015 mbar, pilvitu, lõuna-edelatuul, −8 kuni +27°C; päikeseloojang 19:57; kõrgus merepinnast 0−4658 m; 300 km
Kui eile saabusime Sajamasse T-särgis, põlvpükstes ja sandaalides, siis − nagu kontinentaalsele kliimale iseloomulik − hommikuks on temperatuur langenud 8 kraadi alla nulli, lisaks veel tuulefaktor. Väljume kütmata majadest jopedes, matkasaapad jalas, suusamütsid peas. Koos Hannese, Aini ja Tiinaga võtame päikesetõusul (kell pool kuus hommikul) siiski ette retke allikate juurde ja teeme värskendava “talisupluse”.
Tänavune aasta on suhteliselt lumevaene. Olen näinud fotosid Tambo Quemado mäekurust, kus autod liiguvad otsekui tunnelis mitmemeetriste lumevallide vahel. Praegu on aga kahel pool teed vaid lumelaigud.
Boliivia-Tšiili piiril otsib Tšiili toll meie isiklikud asjad (isegi musta pesu) ja autod põhjalikult läbi. Hämmastav on aga see, et nii nagu kõigi eelmiste läbiotsimiste puhul, nõnda ka nüüd ei taibata või ei söandata vaadata katuseboksidesse. Neid pole veel kordagi üheski tollipunktis palutud avada. Kui oleksime salakaubavedajad, siis teaksime, et keelatud kaup tuleks peita just sinna, sest vahelejäämise tõenäosus on väike.
Tšiili poolel avaneb ülev vaade Chungara järvele. Edasi hakkab maastik muutuma järsult. Ümberringi on vaid mägikõrb, kord punane, kord kuldkollane. Silmaga nähtavat floorat ja faunat peaaegu pole, ka inimasustus on ülihõre. Kõrbe mingis osas kasvavad iga mõnesaja meetri järel puukujulise võraga suured kandelaaberkaktused (Cactus candelabro). Lluta (aymara k Llust’a) jõe orus Poconchile (aymara k Puquñ Chili) lähedal paistavad teeäärsetel liivanõvadel hiiglaslikud geoglüüfid La Rana (hisp k ‘konn’), El Águila (‘kotkas’) ja El Gigante (‘hiiglane’), mille vanust hinnatakse umbes 1000 aastale.
Tulles Boliiviast, tundub Tšiili elu-olu palju tsiviliseeritum, võiks isegi öelda euroopalikum.
N 18 nov: Arica / Vaikne ookean; päikesetõus 6:56, loojang 19:57; vahelduv pilvitus, õhurõhk 1015−1016 mbar, suhteline õhuniiskus 60−73%, muutliku suunaga tuul, 19−21 °C; 50 km
Puhkepäev. Peseme ja korrastame autosid, puhastame ja vahetame õhufiltrid, lisame mootoriõli, kinnitame katusebokse, üritame remontida raadioside agregaati jne. Kuna meil pole Tšiilis teejuhti ja mäletatavasti meie GPSil puudub Lõuna-Ameerika jaoks soft, siis tundub kõige mõistlikum osta uus GPS koos vajalike kaartide ja programmiga. See õnnestubki hankida. Garmini GPS sisaldab tarkvara Boliivia, Tšiili ja Argentiina kohta ning suhtleb koguni eesti keeles.
Päev päädib romantilise õhtusöögiga Vaikse ookeani rannal, kus valmistame ise oma portatiivsel gaasipriimusel süüa.
R 19 nov: Arica – Atacama kõrb – Humberstone – Iquique; päikesetõus 6:56, loojang 20:00; vahelduv pilvitus, õhurõhk 873−1016 mbar, suhteline õhuniiskus 60%, muutliku suunaga tuul, 17−33 °C; kõrgus merepinnast 0−1355 m; 381 km
Jätkame teekonda, mis kulgeb läbi Atacama kõrbe (pildil vasakul). Suundudes lõunasse ületame juba 19nda laiuskraadi, ent keskpäeval on päike peaaegu seniidis (aastaaeg läheneb ju suvele). On tähelepanuväärne, et vaatamata ookeani lähedusele ei saja siin peaaegu kunagi vihma ning valitseb harvaesinev kuivus (eelnimetatud niiskuseprotsent 60 ärgu viigu lugejat eksitusse, sest see on mõõdetud ookeani rannal, lausa veepiiril). Atacamat peetakse kõige kuivemaks paigaks planeedil Maa, siin sajab kordades vähem kui näiteks kuulsas California Surmaorus. Statistika järgi on siinsamas Arica ja Iquiqe piirkonnas “aastane keskmine” sademetehulk alla 1−3 mm, mis reaalsuses tähendab seda, et sajab korra umbes 10 aasta jooksul. Miks siin siis ei saja? Lihtsustatud vastus on järgmine: ida poolt takistab Andide ahelik vihmapilvede ligipääsu, läänes (st Vaikse ookeani selles piirkonnas) ei soodusta vee aurustumist ja vihmapilvede teket külm Humbolti hoovus. Kui veel üleeilses päevikus rääkisin Cactus candelabrodest, siis Atacama valdavas osas pole näha ühtki elumärki, ei taimset ega loomset. Ümberringi tõstavad kõrbeliiva taevasse tuulispasad, mõnikord on neid korraga näha enam kui 10. Liiv hõljub maapinna kohal mitmesaja meetri kõrgusel, moodustades sambaid ja pilvi.
Tänasesse päeva mahub kolm kõrghetke. Esiteks, Chinchorro muumiad, millest vanimad on pärit umbes aastast 5050 eKr (võrdluseks: vanimad Egiptuse muumiad pärinevad ajast ca 3000 eKr). Võiks arvata, et selline matmispaik on piiratud aiaga, kuhu müüakse pileteid ning giidid pakuvad oma teenuseid. Oh ei, tegemist on kõige tavalisema mäenõlvaga, kust siin-seal tulevad välja surnukehad või nende osad (pildil vasakul). Mõned tunduvad olevat mässitud loomanahkadesse, mõned roost punutistesse või kangasse (?). Muumiate kõrval on näha ka linnusulgede jäänuseid, mis võivad pärineda samast ajast. Matmispaik on alles hiljuti avastatud, seetõttu on seda veel vähe uuritud ning infot selle kohta piiratud mahus. Väidetavalt eemaldati mumifitseerimisel surnukehadel sisikonnad ning kehad täideti loomakarvadega. Muumiate suurepärase säilimise läbi aastatuhandete on taganud ideaalilähedased klimaatilised tingimused.
Teiseks, ajavahemikust 1000−1400 pKr pärit geoglüüfid Huara lähedal mäenõlval, mida tuntakse Cerro Unita nime all. Suurim neist geoglüüfidest on 86-meetrine ja on ühtlasi maailma suurim inimfiguuri − või pigem siiski jumalust − kujutav geoglüüf, nn Atacama Hiiglane (hisp k Gigante de Atacama). On oletatud, et sel antropomorfsel kujutisel on olnud ka kuu liikumisega seonduv astronoomilise kalendri funktsioon. Kelle kätetöö see on? Võib-olla on see neid paiku kunagi asustanud inimeste looming. Kujutise autorite ja valmimiasaja osas ei olda üksmeelel, näiteks venekeelses Vikipeedias on pakutud Gigante de Atacama vanuseks 9000 aastat. Kui on ka neid, kes usuvad, et geoglüüfide tekke taga on hoopis maavälised tsivilisatsioonid.
Ja kolmandaks tänaseks kõrghetkeks on 1960. aastal mahajäetud Humberstone’i salpeetritööstus, mis on nüüdseks muutunud vaatamisväärsuseks tondilinnana.
L 20 nov: Iquique – Vaikne ookean / Atacama kõrb – Kaljukitse pöörijoon 23°26'16" – Antofagasta – Taltal; päikesetõus 6:52; kõrgus merepinnast 0−2100 m; lõunatuul, suhteline õhuniiskus 80%, õhurõhk 1012−1015 mbar, 17−23 °C; 650 km
Maastik on endiselt kõrbeline, ilma ühegi rohututita. Platool kõrgusega umbes 1500−2000 meetrit laskuvad pilved maapinnale. Rannal on harvad kalurikülad. Majad, kergemad hütid ning muud lobudikud on sageli ehitatud vaiadele. On harjumatu, et ehitiste välise kattematerjalina on kasutatud ka liimitud vineeri ja puitlaastplaati. Tavalistes välitingimustes ei peaks need vastu üle ühe kuu, vihma korral veelgi vähem, kuid kõrbetingimustes... miks ka mitte.
Ületame Kaljukitse pöörijoone, mis antud hetkel, st aastal 2010 paikneb lõunalaiusel 23°26'16". Miks antud hetkel? Sest teatavasti nihkub lõunapöörijoon aastas umbes 15 meetri võrra põhja poole.
Õhtul seame ookeanirannale üles piknikulaagri. Tiina valmistab mitut sorti salateid, Hannes ja Hašš saavad demonstreerida oma oskusi kala grillimisel. Kalurid on just saabumas paatidega randa ning neilt saab odava hinnaga osta kalu, mida ma eesti keeles kahjuks ei oska nimetada, aga kohapeal tuntakse neid kui congrio negro (lad k Cherublemma emmelasio) ja congrio colorado (lad k Genypterus chilensis).
P 21 nov: Taltal – Caldera – Copiapó – (Panamericana) – Vallenar – Vaikne ookean – La Serena; õhurõhk 920−1016 mbar, kerge vahelduv pilvitus, 16−25 °C; kõrgus merepinnast 5−855 m; päikeseloojang 20:23; 676 km
Küll oli lihtne reisipäevikusse atraktiivset materjali kirja panna siis, kui tee oli läbimatu üleujutuste, maalihete või narkojõukude kontrolli tõttu, kui autode jõudmine Panamást Colombiasse oli enam kui kahtlane, kui sadas järjest 12-ndat päeva, kui olime ümbritsetud karudest, haidest või haigusi kandvatest moskiitodest, kui sumpasime džunglis põlvini poris, kui me ei saanud hakkama teejuhi või tõlgita. Kuid täna... Ilm on ilus, pole tormi, äikest ega rahet. Maapind ei värise, vulkaanid ei purska. Teejuhi asemel juhatab meid Garmini GPS eesti keeles. Tee on asfaltkattega. Narkopolitsei ei otsi läbi. Pole märgata mingeid indiaanlaste ja valgete vahelisi hõõrumisi. Keegi ei põe mäehaigust, sääsed ei pure. Pööran pilgu ida suunas ja püüan silmapiirilt leida taevasse kõrguvat tippu − Tšiili ja Argentiina piiril asuvat maailma kõrgeimat (6891 m) vulkaani nimega Ojos del Salado. Ilmselt jääb see siiski inimsilma nägemisulatusest välja või ei suuda ma seda Andide aheliku hambulisest harjast eristada. Polegi nagu millestki kirjutada... Vast ehk seda, et tee üle laugete mägede ja mööda ookeaniranda on imeline. Isegi liiga ilus, et seda nautida.
Kui Atacama kõrbe põhjaosa on ekstreemselt kuiv, siis siin, lõunaosas, Copiapó ja Vallenari kandis asuvatel kõrgustikel võib kevadeti septembri ja novembri vahel või jõulude paiku mõnikord sadada vihma. Need vihmasajud on tingitud perioodilisest nn El Niño fenomenist, millega seoses mõneaastase intervalli järel tõuseb Vaikse ookeani teatud osades temperatuur märgatavalt, mis omakorda kutsub esile suurema aurustumise ja vihmapilvede tekke regioonis. Viimane märkimisväärne El Niño leidis aset 1997−1998. Vihmasaju järel kõrb elustub ja puhkeb õitsele. Siinkandis nimetatakse seda nähtust desierto florido ning see on suur turismiatraktsioon. Turistid ümberkaudsetest linnadest sadade kilomeetrite kauguselt sõidavad vaatama − mõelda vaid − lill kasvab vabas looduses. Ka praegu on kevad jõudmas lõppfaasi, kuid märke desierto floridost igatahes pole.
Vähem kui 10 päeva tagasi kirjutasin blogis kunstiväärtustest ning esemetest, mille viisid Hiram Bingham ja tema meeskond Peruust kaasa USAsse, ning võrdelesin seda Dunhuangi Mogao koobaste “röövimisega”. Värskeimad TV-uudised teatavad, et just täna saavutas Peruu valitsus Yale’i Ülikooliga kokkuleppe seni veel Yale’is hoiul olevate esemete tagastamise osas.
E 22 nov: La Serena; õhurõhk 1014−1015 mbar, kerge vahelduv pilvitus, muutliku suunaga tuul, suhteline õhuniiskus 53−80%, 14−21 °C; kõrgus merepinnast 0−15 m; päikesetõus 6:38, loojang 20:24; 30 km
Järgneva kahe nädala jooksul et tule meil enam ühtki sõiduvaba päeva, seetõttu tuleb La Serenas teha kõik aeganõudvad tööd ja tegemised nagu fotode üleslaadimine internetti, pesu pesemine jne. Ain, Hannes ja Tiina leiavad siiski paar tundi aega, et minna ookeanilainetesse surfama.
Oleme alates lapsepõlvest harjunud sellega, et päike paistab keskpäeval lõunast, küllap seepärast nimetavad eestlased keskpäevast toidukordagi lõunasöögiks. Aga siin... esialgu ei pannud seda tähelegi, kuna viimasel nädalal on olnud päevad suhteliselt pilvised, ent täna on selgelt näha − idast tõusnud päike pöördub mitte lõunasse, vaid põhja. Huvitav oleks teada, kas mõnes kohalikus keeles kutsutakse keskpäevast toidukorda “põhjasöögiks”.
Püüame end mentaalselt ette valmistada homseks järsuks tõusuks ligi viie kilomeetri kõrgusele. Varasematel reisidel on ette tulnud viibimisi ka 6000 meetrist kõrgemal, kuid kunagi varem pole pidanud sellistesse kõrgustesse tõusma merepinnalt mõne tunniga. Kuidas reageerib sellele organism? Eks homme ole näha.
T 23 nov: La Serena – Andid – Agua Negra kuru (4780 m) – sisenemine Argentinasse – San Juan; päikesetõus 6:38, loojang 20:18; edelatuul, suhteline õhuniiskus 13−80%, õhurõhk 570−1015 mbar, mägedes vahelduv pilvitus, 0−34 °C; kõrgus merepinnast 0−4780 m; 507 km
Päev on äärmiselt vaheldusrikas. Alustame hommikul ookeani äärest. Tee tõuseb kiiresti mäkke, jõeorus (Valle del Río Elqui) haljendavad viinamarjaistandused, veidi kõrgemal sinab imeilus järv, mille pinnal peegelduvad lumised tipud. Alates kõrgusest 3200 m on maapinnal lumelaigud.
Kõrguse tõustes kaob autodel jõud, mootorid ei jaksa enam üldse vedada. Isegi madala käiguga mitte. Edasine tõus muutub võimatuks. Ka salongi kliimaseadmega on midagi lahti. Kui veel nädal tagasi ületasime 4678 m kõrguse Tambo Quemado mäekuru, oli samuti tunda võimsuse vajakajäämist, kuid kaugeltki mitte sel määral. Milles asi? Vaatame, kas õhufiltritega on kõik korras. Need näevad välja nagu tolmuimeja filtrid, mida lohakas perenaine pole mitu kuud vahetanud. Atacama kõrbe kõvakatteta teedel sõites on filtritesse kogunenud tohutult peent liiva- ja muud tolmu. Üritame filtreid tolmust puhastada kloppides neid vastu kivi. Salongi õhufiltrid asendame uutega. Ja ennäe, mootori jõud on osaliselt taastunud ning salongis on jälle värske õhk.
Tšiili piiripunkt asub 74 km enne tegelikku piiri ehk enne kuru, kuhu viib vonklev ja vahepeal katkev kruusatee. Varsti olemegi Paso del Agua Negra harjal. Õppinud ühest varasemast ebameeldivast kogemusest (vt “Siiditee Tuur 2007” blogi 26. septembri sissekannet), kurul me sel korral automootoreid ei seiska − sama reha otsa kaks korda ei astuta. Nagu Aasia kõrgmägedeski, nii ka Andide kõrgeimad kurud suletakse talveks liikluseks, Paso Agua Negra taasavati autodele alles eelmisel nädalal. Kuigi oleme hästi aklimatiseerunud, on peas veidi imelik tunne, pole ka ime, sest kolme ja poole tunniga oleme tõusnud merepinna tasemelt 4780 meetri kõrgusele ja õhurõhk on langenud 1015 millibarilt 570-le. Temperatuur on keskpäeval lõõskava päikese käes vaid nulli ringis. Selline liiga järsk tõus võtab auto tagaistmel lamaskleval Tiinal umbes pooleks tunniks täielikult “pildi eest”. Olen sel hetkel teises autos ega näe NORTH 1s toimuvat, kuid hiljem meenutab Tiina, et kuulis justkui läbi une Aini ütlevat Hannesele: “Vaata, kas ta ikka hingab veel!” Kurult laskumine on sama järsk ja kõrguse vähenedes toibub Tiina kiiresti.
Sõidame endiselt mööda kruusateed. Hiliskevadine päike on kahele poole teed hiljutisest ohtrast jääst ja lumest (pildil) alles jätnud tuhanded “tagurpidised purikad”, nn serrakid. Vaated mägedele on vapustavalt kaunid. Argentina piiri- ja tollipunkt asub kurust ja reaalsest riigipiirist umbes 87 kilomeetri kaugusel, kuhu laskumine võtab vähemalt poolteist tundi. Vikuñad söövad rohtu, graatsiliste liigutustega eemaldub 5−6 metsikut hobust. Las Floresest San Juani sõidetakse enamasti läbi San José de Jáchali, meie aga valime otsetee üle mägede, mis on eeldatavalt põnevam. Temperatuur tõuseb 3 tunni jooksul +34 kraadini.
Üllatav on liikluse vähesus neil teedel. Kui välja arvata tänase teekonna algus ja lõpp, st La Serena ja San Juani (pika nimega San Juan de la Frontera) linnade vahetu ümbrus, siis sadade kilomeetrite jooksul vastutulnud autod võib ühe käe näppudel üles lugeda.
K 24 nov: San Juan – Villa Krause – Villa Media Agua – Mendoza – Salentein; päikesetõus 6:23, loojang 20:23; õhurõhk 845−945 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, 17−37 °C; kõrgus merepinnast 765−1580; 275 km
Lõunapeatuse teeme Mendozas, linnas, mis on oma nime saanud Hispaania konkistadoori, sõjaväelise kuberneri adelantado Don Pedro de Mendoza (ca 1487 − 1537) järgi. Linnas valitseb kaos. Parasjagu on toimumas kaks rahvarohket meeleavaldust, keskväljakule kogunenud avaldavad meelt uue kullakaevanduse rajamise vastu, äärelinna liiklus on halvatud naftatööliste streigist.
Pea kõikjal Lõuna-Ameerikas, eriti Boliivias ja Peruus, on olnud selgelt tajutav põlisameeriklaste kohalolu. Ka Argentina alad on kunagi olnud asustatud mitmete rahvaste poolt. Loode-Argentinas elanud diaguitá-indiaanlased osutasid vastupanu laienevale Inkade riigile, guaraniid asustasid ida-poolsed alad, aga siin elasid ka taped, chanád, charrúad ja querandíd, ning lõunas muidugi mapuched (araukanid). Tänaseks on neist alles vaid vähesed, seevastu tulid siia XIX ja XX sajandil miljonid eurooplased. Siit ei puudu isegi Hiina kaudu sisserännanud vene staroverid. Seetõttu mõjub Argentina rohkem “välis-Euroopana” kui Ameerikana.
Peatume Uco orus Salenteini veinimõisas. Viinamarjasortidest kasvavad siin Tannat, Tempronillo, Mystery, Cabernet Sauvignon, Malbec, Pinot Noir, Chardonnay, Shiraz, Semillón ja Sauvignon Blanc. Mõisas on head võimalused mitmesuguseks füüsiliseks tegevuseks nagu jooksmine, ujumine, jalgrattasõit, ratsutamine. Ja loomulikult on siin head võimalused mitut sorti valgete, roosade ja punaste veinide degusteerimiseks.
N 25 nov: Salentein – Tunuyán – Pampa del Diamante – Malargüe; päikesetõus 6:21; pilvitu, õhurõhk 772−880 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, 22−30 °C; kõrgus merepinnast 1360−2425 m; 375 km
Liigume paralleelselt Andide peaahelikuga lõuna poole. Autoaknast paistavad lumised tipud Tupungato (6800 m) ja Sosneado (5189 m), vulkaanid San José (5830 m) ja Maipo (5323 m). Peale Pareditaset pöörame asfaltteelt kruusateele ja sealt omakorda veelgi madalama kategooria teele, mis peaks viima kõrgemale mägedesse Laguna del Diamante juurde. Näeme mitmeid kõrberebaseid. Külasid, inimasustust ega liiklust peaaegu pole. Mõnekümne kilomeetri järel on tee suletud ning ajutisele tõkkepuule on paigaldatud teade, et teeolud ei võimalda sõita Teemantjärveni. Ei jäägi muud üle kui ots ringi pöörata ning suunduda mööda Pampa del Diamantet Malargüe poole.
R 26 nov: Malargüe – Río Grande – Ranquil del Norte – Zapala – San Martín de los Andes; kõrgus merepinnast 620−2120 m; õhurõhk 801−944 mbar, vahelduv pilvitus, 11−29 °C; 812 km
Sedavõrd vaheldusrikkaid päevi nagu täna tuleb ette harva. Kord viibime mägikõrbes, kord pampas, kord vulkaaniliste kivimite rägastikus, kord parasvöötme metsas. Kord on meie ümbrus mustjas-hall, kord beežikas-kollane, kord punane, kord kevadiselt roheline. Kindlasti on need muutused osaliselt tingitud sellest, et läbime täna üsna pika vahemaa põhja-lõuna suunas ning ületame juba 40nda laiuskraadi, aga mitte ainult...
See ala, kus praegu kõrguvad Andid, oli kunagi Vaikse ookeani põhi. Seda kinnitavad tuhanded mereloomade kivistised, milliseid vedeleb hulganisti maas. Käime ka koopas (Caverna de las Brujas), mille oletatavaks vanuseks on umbes 75 miljonit aastat ja mis on täis stalaktiite ja stalakmiite. Kolmel korral ületame Río Grande, mis voolab sügavas kanjonis läbi kivistunud laava. Edasi kulgeb tee mõnda aega paralleelselt Colorado jõega (mitte segamini ajada samanimelise jõega Põhja-Ameerikas!). Coloradost lõuna poole jäävat piirkonda nimetatakse Patagooniaks (hiap k patagón = ‘suur jalg’).
Muide, millalgi lapsepõlves olen kahel korral reisinud läbi Lõuna-Ameerika mandri läänest itta üle Andide ja läbi Patagoonia, läbides siinseid kante mööda 37ndat lõunalaiuskraadi... koos prantslasest geograafi Jaques Paganeliga. Tõsi küll, mitte reaalsuses, vaid Jules Verne’i seiklusromaani tegelaste jälgedes, otsides kadunud kapten Granti. Nüüd aga oleme päriselt Patagoonias.
Loodus muutub äkitselt. Mäed on kaetud metsaga, mitme kuu järel näeme taas okaspuid, puude vahel jooksevad ringi suurte sarvedega hirved. Sadade kilomeetrite kestel on vaateväljas kaks lumise tipuga vulkaani − Tremen ja Lanin. Paari tunni jooksul langeb temperatuur 29-lt kraadilt 12-le. Ümbrus tundub olevat koduselt euroopalik, San Martín de los Andes oma puumajadega meenutab Alpide või Tatrate mägikuurorte.
L 27 nov: San Martín de los Andes – Nahuel Huapí – San Carlos de Bariloche, õhurõhk 901−944 mbar, suhteline õhuniiskus 66%, valdavalt pilvitu, idatuul, 6−19 °C; kõrgus merepinnast 620−1010 m; 223 km
Kogu ekspeditsiooni vältel oleme võimalusel ikka külastanud indiaanlaste külasid ning püüdnud tutvuda nende elu-olu ja kultuuriga. Argentinas tuleb põlisameeriklasi tikutulega taga otsida, valged on siin korda saatnud totaalse hävitistöö. Säilinud on vaid üksikud indiaanlaste kogukonnad ja needki on kahvanägude suhtes mõistetavatel põhjustel üpris tõrjuvad.
Vaatamata ülalöeldule elavad San Martín de los Andese lähedal järve ääres umbes 60 peret, kes end mapuchedeks (sõna-sõnalt ‘maa rahvas’) peavad. Ühe hobusekasvatajaga, kel nimeks Everesto, saame jutule ning ta kutsub meid külla oma väikesesse farmi, mis asub järve lähedal mäe otsas. Majapidamine koosneb tagasihoidlikust hütist, kõrvalhoonest, väliköögist ja karjakoplist. Hüti kõrval kasvab kaks uskumatult kõrget ja eriti kauni võraga araukaaria-puud (mapuche k pehuén, lad k Araucaria araucana). Muide, selle puu järgi kasutatakse mapuchede kohta parallelnimetust araukanid (hisp k araucanos). Siinne rahvas kogub araukaaria käbidest saadavaid seemneid toiduks.
Nagu enamik teisi mapuchesid, nii ei oska ka Everesto mapuche ehk mapudunguni (mapu = ‘maa’, dungun = ‘keel, kõne’) keelt. Ent väidetavalt on mapudunguni keele valdajaid Argentinas ja eelkõige Tšiilis kokku siiski veerand miljonit või isegi enam. Kuigi mõned lingvistid on püüdnud leida sarnasusi Andide piirkonna teiste keeltega (aimara, quechua), peetakse mapudunguni keelt enamasti isoleeritud keeleks. Everesto teab vaid üksikuid sõnu ning õpetab meile mapuchekeelse tervituse − mari-mari, mis jääb hästi meelde. Eestlastena suudame vähemalt esialgu meelde jätta ka mõned arvud: kolm − küla, kümme − mari, kakskümmend − epu mari, kolmkümmend − küla mari. Mõni aeg tagasi kerkis üles idee hakata koolis õpetama mapudunguni keelt, kuid soovijaid oli liiga vähe. Selle rahva allesjäänud liikmed häbenevad oma emakeelt. Säilinud on siiski rahvalaulud ja -tantsud, mida esitatakse kord aastas, aprillis, kevadpidustuste aegu.
Tänaseni on säilinud mapuche uskumused, müüdid ja rituaalid. Maailmapildi aluseks on uskumus Loojasse, Ngenenchenisse, kes eksisteerib neljal kujul − kui vana mees, vana naine, noor mees ja noor naine. Lisaks eksisteerib hulk muid jumalusi ja vaime − Pillan ja Wangulen (esivanemate vaimud), Ngen (looduse vaimud) ja wekufe (kurjad vaimud). Usutakse ka kahe erineva maailma (Wenu Mapu ja Minche Mapu) olemasolusse. Muide, nagu Vanas Testamendis ja paljude teiste rahvaste müütides on ka mapuchede mütoloogias säilinud lugu suurest veeuputusest (epeu), selles müüdis eksisteerib kaks polaarset vastandit − Kai Kai (surma toov vesi) ja Tren Tren (päikesepaistet toov kuiv maa). Keskne roll mapuche rituaalides on šamaanil (mache), kelleks on enamasti naine. Šamaani ülesandeks on eemale peletada haigusi ja kurje vaime, esile kutsuda soovitud ilmastikumuutusi, paluda head saaki jne. Sageli on mapuche šamaanid asjatundjad ravimtaimede, pühade kivide ja pühade loomade alal. Rituaalide peamiseks koostisosaks on palvetamine, ohverdatakse ka loomi, samuti on teada inimohvrite toomine (teadaolevalt aastani 1960).
Saabudes Tšiilisse ja Argentinasse teadsime, et eksisteerib mapuche rahvas. Mida kauem siin viibime ja mida pikemalt vestleme Everestoga, seda segasemaks asi muutub. Jääb mulje, et sõna “mapuche” kasutatakse rahva tähenduses kahel erineval moel, olenevalt kontekstist. Laiemas tähenduses mahuvad selle mõiste alla siinkandi erinevad rahvad: picunched (‘põhja rahvas’), huilliched (‘lõuna rahvas’) ja moluched (‘lääne rahvas’) ehk nguluched. Kitsamas tähenduses mahuvad mapuche mõiste alla üksnes viimased, st “lääne rahvas”, keda − nagu eespool öeldud − nimetatakse ka araukanideks.
Piirkond on rikas järvede poolest. Looklev tee muudkui viib ühe järve äärest teise juurde. Järvedel peegelduvad lumised tipud. On kevad, pampa on kaetud kollaste õitega. Enamasti suudan ma mingilgi määral sõnadega nähtut edasi anda, kuid täna tundub see ettevõtmine lootusetuna. Siinse looduse kirjeldamiseks oleks tarvis kirjaniku sõnaseadmise oskust.
Õhtu eel jõuame San Carlos de Barilochesse, linna, mis asub Katedraalimäe jalamil. Katedraalimägi oma nõelteravate tippudega − eriti eemalt vaadates − sööbib mällu. Selles on midagi erilist! Bariloche ise meenutab Lõuna-Saksamaa, Austria ja Šveitsi väikelinnu. Enamik siinseid elanikke on Euroopa juurtega. Miks nii? Nimelt ajavahemikus 1857−1939 soodustas Argentina eurooplaste sissevoolu, sel perioodil asus riiki elama umbes 6,6 miljonit immigranti, kellest suur osa olid itaallased. Teiseks, Teise Maailmasõja ajal, kuigi Argentina valitsus ametlikult toetas vastaspoolt (st liitlasriike), pakkus ta arvukatele natsi-Saksamaa põgenikele varjupaika. Tänagi vestlen ühe poemüüjaga saksa keeles. Teatud vihjetest kumab läbi ka tema päritolu, kuid Heil!-hüüetega meie kohtumine siiski ei päädi.
P 28 nov: San Carlos de Bariloche – Villa Mascardi – Río Villegas – Los Alercesi rahvuspark – Esquel – farm; vaheduv pilvitus, õhurõhk 894−965 mbar, suhteline õhuniiskus 62%, lääne-loodetuul, 10−20 °C; kõrgus merepinnast 435−1070 m; 447 km
Tee kulgeb järvede vahel umbes 1000 meetri kõrgusel merepinnast Tšiili piiri vahetus läheduses. Põhitähelepanu püsib taevas. Jah, taevas, sest selliseid pilvi pole me varem näinud. Ei saagi aru, kas troposfääri kõrgustes valitsevad keeristormid − teisiti ei oska seletada ümmarguste, lendavate taldrikute sarnaste pilvede teket. Mõned on piklikud, meie maasturite katusel olevate suusabokside sarnased, mõned koosnevad 2 või 3 kihist ning nende piirjooned on äärmiselt selged, nad oleksid otsekui kilekottidesse pakitud. On ka selliseid, mis meenutavad Altocumulus lenticularis (kahjuks ei tea eestikeelset vastet) tüüpi pilvi. Kes iganes on nende vormimisega tegelenud, Ta on teinud seda uskumatult kaunilt, luues esteetilise harmoonia maa pinnavormide ja taevalaotuse vahele (pildil ülal).
Keskpäeva paiku teeme 3-tunnise peatuse Šveitsi koloonias, kus saame näha toiduvalmistamist mapuche moodi. Õues süüdatakse suur lõke, milles on mitukümmend kaalika-suurust maakivi. Kui kivid on muutunud tulikuumaks, aetakse lõke laiali ning kividele asetatakse lehtedega maqui-puu oksad. Okstele omakorda kartulid, sibulad, porgandid ja õunad, samuti liha. Juustu ja hernestega täidetud kõrvitsad asetatakse otse kuumadele kividele (st ilma puuoksteta). Kogu see toidukraam kaetakse omakorda maqui-lehtede ja -okstega ning seejärel veel liivaga. Sedasi küpsevad aedviljad ja liha 1−2 tundi. Seejärel kaevatakse toit liiva ja okste alt välja ning see on küps serveerimiseks. Sellise kokakunstiga ei saaks hakkama õbluke kokapreili. Puuhalud, kivid, liiv, labidad, rehad... Vähemalt käesoleval juhul on toiduvalmistamisega ametis 3 meest. Kartulid ja sibulad on igatahes maitsvad.
Siinsamas Šveitsi koloonias näeme autot, millele on kleebitud 16 riigi lipud ning kiri USHUAIA − ALASKA. Hispaanlastest mees ja naine on läbimas meiega sarnast marsruuti vastupidises suunas, lõunast põhja. Nende ettevõtmine kestab 2 aastat. Kui palju on üldse neid, kes on läbinud kas põhjast lõunasse või vastupidises suunas mõlemad Ameerika mandrid? Kas tegemist on haruharva ekstreemse ekspeditsiooniga või võib seda tänaseks päevaks pidada juba lihtsalt üheks turistlikuks puhkusereisiks? Raske öelda, andmed varasemate soorituste arvu kohta meil puuduvad. Sarjas “Maailm ja Mõnda” on eesti keeles ilmunud Helen ja Frank Schreideri reisikiri “La Tortuga”, milles autorid kirjeldavad oma teekonda Alaskast Tulemaale 1950ndatel aastatel. Raamatust jääb mulje, et vähemalt tolle aja tingimustes oli Ameerikate läbimine väga erakordne ettevõtmine. Schreiderid kirjutasid: “Kaheksa päeva olime higist nõretades raiunud matšeetega teed läbi džungli, et ületada esimest lünka Pan-Ameerika magistraalis. /.../ Lõuna-Kostariikas sai aga tee dramaatiliselt otsa − ees seisis mäevall, kust isegi muulal oleks raske olnud üle ronida. /.../ See, mida olime näinud Kostariika mägedes ja lugenud džunglitest Panamas, veenis meid, et maad mööda nendest paikadest läbi ei pääse. /.../ Mitte keegi ei ole veel omal jõul läbi kogu Ameerika sõitnud − põhjast lõunani välja.” Nii oli see 1950ndatel, nüüd on teed ja autod paremad, navigeerimisseadmed täiuslikumad.
Pikad reisid eeldavad grupiliikmetelt lisaks füüsilisele vastupidavusele ka vaimset vastupidavust. Ennast ja oma käitumist pole võimalik eemalt vaadata ega seda objektiivselt analüüsida. Küll aga näen kõrvalt reisikaaslasi ning tunnetan, et nii mõnelgi on mentaalne power otsakorral. Eriti ilmneb see päevil, mil konkreetset tegevust on vähe ning tuleb sadu kilomeetreid päevas lihtsalt loksuda autoistmel. Selles pole midagi erakordset, vaimse energia raugemisest kauakestvatel reisidel on rääkinud paljud rännumehed, seda oli tunda ka kolme aasta taguse Siiditee tuuri lõpupäevil. Püüan siiski olla positiivne ning sisendada positiivsust ka teistele, sest kolmel meie hulgast on ees veel ligi 4 nädalat rännuteed.
Niisama kiiresti nagu kaks päeva tagasi ilmusid vaatevälja saksa-austria-šveitsi stiilis palkmajad, niisama kiiresti on nad nüüdseks kadunud, oleme “pseudo-Euroopast” taas jõudnud Lõuna-Ameerikasse. Öömajale jääme loomakasvatusfarmi.
E 29 nov: farm – Esquel – Gobernador Costa – Río Mayo – Pampa Verdún – La Angostura farm; õhurõhk 920−970 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, rahe, 4−15° C; kõrgus merepinnast 395−1010 m; 894 km
Patagoonia enam kui miljonil ruutkilomeetril elab alla 2 miljoni inimese, seega keskmine asustustihedus on vaid umbes 1,9 inimest ruutkilomeetril. Praegu oleme läbimas peaaegu asustamata ala. Teele ei jää linnu, ühest külast teiseni jõudmiseks tuleb läbida sadu kilomeetreid ning ning päeva jooksul vastutulnud autosid saaks loendada ühe käe näppudel. Pampa on äärmiselt üksluine, samavõrra üksluine nagu Mongoolia stepid või Kesk-Aasia kõrbed. Kas siin on huvitav sõita? Vastus sõltub täiel määral indiviidist. Ühe jaoks on see maastik surmigav ja siin pole midagi vaadata. Teise jaoks peitub monotoonses kulgemises omamoodi lummus, lõputu pampa tekitab iseäraliku igavikulisuse tunde. Fotodel on seda tunnet võimatu edasi enda, ei piisaks ka 3D formaadist. Siinse igavikulisuse ja lõpmatuse kirjeldamiseks on tarvis veel neljandat dimensiooni. Paraku meie käsutuses sellist 4-mõõtmelist (st 3-mõõtmeline ruum + aeg) väljendusvahendit pole.
Pea terve päeva püsib mägede poolt puhuv tugev tuul, peaaegu torm. Lagedal tuleb roolirattast kahe käega kinni hoida. Jah, isegi pidev tuul rõhutab maastiku ühetaolisust. Ja ikkagi, kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, kas siin on huvitav, siis tundub, et kuulun rännumeeste eespoolnimetatud teise kategooriasse.
Oleme oma ööbimise planeerinud Bajo Caracolesesse, kohta, mis on meie kaartidel märgitud asustatud punktina. Kuna tegemist pole linnaga, siis vaevalt seal hotelle leidub, aga küllap mõni hosteria või cabaña ikka. Lõpuks, pimeduse saabudes jõuame väsinutena kohale. Suur on aga üllatus, kui näeme, et Bajo Caracoles − see on vaid teerist, kuhu on juhikabiinidesse ööbima jäänud 5−6 veoautojuhti ning kus on vaid üksainus laohoonet või remonditöökoda meenutav ehitis. Mida teha? Temperatuur on on langenud 4 kraadini ja puhub ülivali tuul, pealegi ei paista ümbruses olevat vett. Pole mingit tahtmist telgis ööd mööda saata. Sõidame lauspimedas veel ligi 200 km edasi mööda täiesti asustamata kõnnumaad kuni tee ääres näitab viit La Angostura farmi poole. Oleme täna sõitnud juba 890 km. Kuid mõni kilomeeter teest eemal ongi estancia, kus leiame peavarju ning kus pakutakse lihtsat, aga maitsvat õhtusööki. Oleme täiesti kaputt, uni kipub peale juba poole söögi ajal.
Juba mitu päeva pole saanud serverisse üles laadida käesolevat blogi, pole internetiühendust. Loodame, et selleks avaneb võimalus homme El Calafates.
T 30 nov: La Angostura farm – Lago Viedma – El Calafate; vahelduv pilvitus, õhurõhk 919−953 mbar, lääne-edelatuul, suhteline õhuniiskus 36%, 5−11 °C; kõrgus merepinnast 235−840 m; päikeseloojang 21:39; 334 km
Terve öö puhub nõnda vali tuul, et ärkan tuule ulgumise ja majakonstruktsioonide nagina peale mitu korda öö jooksul üles. On kevad, novembri lõpp, mis peaks põhimõtteliselt võrduma mai lõpuga põhjapoolkeral. Ja hetkel viibime 50ndal laiuskraadil (näiteks Eesti asub ekvaatorist 8−9 laiuskraadi võrra kaugemal). Ning ometi, loodus, taimkate ja kliima tunduvad siin võrreldes Eestiga olevat palju arktilisemad ja karmimad, peaaegu nagu Alaskal või Lapimaal. Sedavõrd erinevad on lõuna- ja põhjapoolkera vööndid.
Nagu eelnevatelgi päevadel, nõnda ka täna tuleb sõita mööda 3 erinevat liiki teid. Asfaldil liigume kiiresti, kruusateel veidi aeglasemalt, aga kõige tüütumad on ebatasased ajutised pinnaseteed ja off-roadid, mis kulgevad kümnete kilomeetrite kaupa paralleelselt tee-ehitusega.
Kui eilses blogis rääkisin peaaegu tormist, siis tänaseks võime peaaegu ära jätta. Et katuseboksist midagi kätte saada, tuleb see avada mitme mehega ning auto nina pärituult pöörata, vastasel korral viiks külgtuul katuseboksi või vähemalt selle ülaosa lihtsalt minema.
Kuigi taimkate on siin väga kidur (peamiselt samblikud ja üksikud rohututid), piisab sellest guanacodele, kes siin karjade kaupa ringi jooksevad. Tee ääres on näha ka kümneid guanaco-korjuseid, arvatavasti jäänuseid neist, kes on pumade saagiks langenud.
Õhtu eel jõuame El Calafatesse, linnakesse, mis on nime saanud mustikasarnaseid marju kandva igihalja põõsastaime (calafate – hisp k ‘pukspuu’, lad k Buxus sempervirens) järgi.
K 1 dets: El Calafate – Perito Moreno liustik – El Calafate; päikesetõus 5:36, loojang 21:40; õhurõhk 959−969 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, valdavalt pilves, udu, lumesadu, −1 kuni +5 °C; 168 km
Öösel on torm veidi järele andnud, lumehelbed peksavad vastu akent. Päikesetõusul avaneb ilus vaade lasuursinisele Argentino järvele, kus ujuvad Perito Moreno liustiku küljest lahtimurdunud jäämäed.
Tänane päev kujuneb kahtlemata kogu ekspeditsiooni üheks kõrghetkeks. Sõidame autodega El Calafatest umbes 78 km kaugusele järve äärde ja edasi juba paadiga kuni allalaskuva liustikukeele servani. Liustik ise on nime saanud Argentina maadeuurija ja loodusteadlase Perito Moreno (kodanikunimega Francisco Pascasio Moreno) järgi. Saame liustiku kohta teada mõned faktid: pindala 257−258 km², pikkus 30 km, keskmine liikumiskiirus 1,4 m ööpevas (keskosas rohkem, servades vähem).
Meil pole liustikul käimiseks kaasas kasse, kuid neid on võimalik laenata kohapealt. Ilm on esialgu halvimast halvim. Temperatuur on küll hinnanguliselt nulli ringis, ent niiskus, lumesadu ja ülitugev tuul muudavad olemise äärmiselt ebamugavaks. Saame üsna märjaks, käed külmetavad, nähtavus on halb. Pildistada on raske, sest kaamera objektiiv kattub lumehelveste või veetilkadega paari sekundi jooksul. Positiivne on vaid see, et kassid püsivad liustiku pinnal hästi ega libise. Liikudes veidi kõrgemale muutub ilm paremaks, korraks ilmutab end pilveserva vahelt isegi päike. Kuid kerge lumesadu jätkub endiselt. Olen Andides liustikul esmakordselt, seetõttu puudub mul võrdlusvõimalus teiste siinsete liustikega, kuid sedavõrd sinist jääd pole ma igatahes kunagi näinud Euraasia mandril, ei Alpides, Himaalajas, Tjan-šanis ega Pamiiri-Alais. Lõhede sügavusest vaatab vastu lausa tumesinine jää. Kahju, et meie aeg on limiteeritud − see on paik, kus võiks teha tõsisema matka. Ent seegi põgus retk on heaks ettevalmistuseks Antarktikale.
N 2 dets: El Calafate – El Cerrito – Esperanza – Güer Aike – Río Gallegos – sisenemine Tšiili – Punta Delgada – üle Magalhãesi väina Tulemaale – sisenemine Argentinasse – Río Grande; päikesetõus 5:35, loojang 21:51; õhurõhk 950−996 mbar, valdavalt pilves, vihm, lumesadu, 1−11°C; kõrgus merepinnast 0−870 m; 852 km
Selleks et jõuda Tulemaale Ushuaiasse, peame täna kahel korral ületama riigipiiri, kõigepealt sisenema Tšiili ja seejärel taas Argentinasse. Esimesel piiriületusel jääb NORTH 1 ekipaaž tollis vahele salakaubaga. Nimelt üritavad nad üle piiri toimetada 5 tomatit ning 1 sibula, mis teatavasti on vastuolus Tšiili Vabariigi tollieeskirjadega. Tublid tollitöötajad avastavad tomatid ja sibula ning konfiskeerivad need. Tollieeskirjade rikkumise eest ettenähtud 300 USA dollari suurust rahatrahvi ega muid tõsisemaid sanktsioone kontrabandistide grupi suhtes siiski ei rakendata.
Tulemaale jõuame pooletunnise praamireisiga üle Magalhãesi väina. Loodus muutub saarel kiiresti. Esialgu jätkuvad samasugused rohumaad, nagu mujalgi Patagoonia lõunaosas. Edasi, Atlandi-poolsel kaldaribal kasvab üllatavalt lopsakas mets, pooled puud on surnud ning tekitavad tunde, mis on tuttav Caspar David Friedrichi maalidelt. Saare lõunaosas sõidame mägede vahel, mida võib tinglikult pidada Andide jätkuks. Mäed pole küll kõrged, kuid on kaetud lumega ning kaljused tipud on üpris teravad.
Erinevalt paljudest teistest Ameerika piirkondadest pole (või peaaegu pole) Tulemaal säilinud põliselanikke. Yagán-indiaanlaste hääbumine oli eelkõige seotud valgete poolt sissetoodud haigustega (leetrid, tüüfus, läkaköha, rõuged). Olgu siinkohal ilmekaks näiteks nende arvu vähenemine aastate kaupa: aastal 1880 − 3000, aastal 1884 − 1000, aastal 1886 − 400, aastal 1899 − 200, aastal 1902 − 130 ja aastal 1933 − ainult 40.
Õhtul kohtume uue vahetusmeeskonnaga − Kristjani ja Marjega. Varasematel kordadel on kujunenud tavaks, et vanade reisikaaslaste ärasaatmine ja uute vastuvõtmine on toimunud tavapärasest pidulikuma õhtusöögi käigus, ent täna on kõik väsinud. Ühed pikast lennureisist ja ajavahest, teised 852-kilomeetrisest loksumisest teedel. Ain, Hannes ja Hašš annavad siiski mõttelise teatepulga uutele liikmetele üle.
Seoses meie automatka lõppemisega Lõuna-Ameerika mandri osas lõpeb ka meie käesolev blogi-sait. Alates homsest jätkub reisipäevik artiklis “Arktika-Antarktika 2010 Blogi IV: Tulemaa ja Antarktika” ning lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.
Meeskond
Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
Costa Rica – Ecuador: Tõnu Lillover, Bruno Lauri, Üllar Pihlak, Annemai Tupp
Ecuador – Tulemaa: Leonid Tolstov, Ain Starast, Jaan “Hašš” Habicht, Hannes Loopere
Tänud: Toyota Baltic AS, A&T Sport, Anti Arak, Alar Metsson, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Bruno Lauri, Heidi Pruuli, Allan Kivi, Katri Jokinen, CF, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar
TV-sarja “Arktikast Antarktikasse” esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) ning vastavaid meediaarvustusi “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Samateemaline fotonäitus 23 juulist 29 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus ja 31 augustist 1 novembrini Dorpat Konverentsikeskuses
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007, Siber-Mongoolia ja African Round
© ERP
Kõik õigused kaitstud. Sellel leheküljel sisalduvaid tekste ja fotosid lubatakse kasutada mitte-kommertsiaalsel eesmärgil. Nõutav on viide autorile ja allikale (www.erpmusic.com)