CYRANO DE BERGERAC

Libretto in Estonian

Probably the best known Estonian opera is Cyrano de Bergerac by Eino Tamberg (libretto by Jaan Kross after Edmond Rostand). The performers are best from the Estonian operatic world – conductor Paul Mägi, Symphony Orchestra of the Estonian National Opera, the singers being the elite from neighbouring Finland. A must for all opera lovers.

Romantic opera in three acts and an epilogue, op 45 (1974)
Libretto by Jaan Kross
Based on the play by Edmond Rostand

Act I

1. Sissejuhatus ja Cyrano monoloog

Cyrano: Hahoo!

Mu kiire mõõga eest see palgaliste mõrtsukate kari,

võib-olla tõesti sada meest,

nii öösel leekis siis kui tule hirmul vari!

Võit! Võit!

Jõin võidurõõmu triumfivaatusest,

kuid suhu jäi mul kirbe maitse segu,

sest mida muuta võib mu saatuses

ükskõik kui hiilgav mõõga tegu?!

Mu salaarm on ingel, on ingel ilusaim -

ja mina näotu nagu ainult mina...

Kuis iial välgub ka mu mõõk või vaim,

kõik selle varjutab mu õudne nina,

mu õudne nina...

Või siiski iga välgatuse pealt

üks helk mu kalli mälu laotub maha,

nii et ta kord kui trepist tõuseb sealt

ja küünib vaatama mu lõusta taha?

Narr lootus, kao!

Ja kaobki, silmad maas –

siis lootus, mis mulle ligi hiilis...

Ta kohe kaob, kui müüri peal

ma taas kuupaistel oma varju näen profiilis.

 

2. Christiani kavatiin

Christian: La-la-laa...

Teist nädalat Pariisis ja rängalt armund niisiis –

see nöök ei ole kahjuks üldse väär.

Teist nädalat Pariisis ja rängalt armund niisiis –

oi-jaa, mu armul puudub äär ja määr.

Roxane on ta nimi,

vaid teatris olen teda näinud siiamaani.

Oh, olen armust ju halliks läinud,

sest mul ei ole lootust ega plaani.

Ta on nii nõudlik ja kohutavalt peen,

kuid ma just käitumises vigu teen.

Jah, minu vaprus on mu ainsaks varaks,

kuid armuasjus kiirelt araks löön.

Kust võtta sõnu, kust vaimu?

Mul pole aimu!

La-la-laa...

 

3. Stseen. (Ragueneau, Lise)

Ragueneau: Hei, Liisu!

Appi tõtta ja aita luugid lahti võtta!

Ma kuulsin õhtul, et sõber Cyranol

plaan olla segada end ohtlikku afääri?

Lise: Mis afääri?

Ragueneau: Sa krahv De Guiche’i tead –

see vana ülbe jäär!

Ta’st pilkelaulu lõi me sulevend Lignière,

et sai Roxane’ilt krahv De Guiche taas korvi.

Ja selle pilkelaulu eest De Guiche nüüd palkas sada meest,

kes täna öösel tapma pidid koduteel ta.

Ja Cyrano neid pidi tahtma keelda.

Lise: See isand armastab ju üle kõige kära

ja kui ta saabki ükskord mööda nina,

ma ütlen, kulub talle ära!

Mis asja muretsed küll sellest sina?!

Tee ruttu nüüd, sest su poeedinirud on varsti siin.

 

4. Stseen (Ragueneau, Roxane’i seltsidaam)

Roxane’i seltsidaam: Oh tont, siin kolada ööaegu, kah mul lõbu.

Kus küll siin pesitseb mu käskijanna nõbu?

Tere hommikust, isand Ragueneau!

Kas härra Cyrano’d siin ma näha saan?

Ragueneau: Mis asjus?

Roxane’i seltsidaam: Vastuseid ma kõigile küll ei anna!

Kuid teile tunnistan: mind saadab käskijanna.

Ragueneau: Ah mademoiselle Roxane?!

Roxane’i seltsidaam: Jah, mademoiselle Roxane.

Ragueneau: Ja kus on siis mademoiselle?

Roxane’i seltsidaam: Peaaegu et siinsamas,

öömissal kabelis, ta on seal palvetamas.

Ta saatis mind, tulen sealt just jooksujalu ma,

et talle härra nõolt siin kohtumist paluda.

Teid juba kaua siin ma ootan.

Ta on kell seitse siin.

 

5. Cyrano arioso ja stseen (Cyrano, Lise, Ragueneau)

Cyrano: Ta on kell seitse siin...

Mis õnn ja hirm...

Mis rõõm ja piin...

Ükskõik, mis olekski ta soov, ta teab, et elan maa peal.

Nüüd kanda suudaksin laotuse kandepuud –

Roxane mult ootab randevuud!

Ma tunnen virgub leek, mis hõõgus tuha all,

ükskõik, mis soov ehk oleks tal!

Ah, sõnad...

Roxane’i ees ei saa ma suust ju teid,

ehk küll teid sumiseb mu põues miljoneid.

Kuid kirjas...

Teen valmis kirja, mida mõeldud on nii,

et peas on mul tast iga rida.

Hei, Ragueneau! Ma ootan kedagi,

sa hoia õhk siin puhas.

Lise: Kuid paraku mu mehenarri loal

ta värsisepad varsti on siin roal!

Ragueneau: Mind uskuge, ma kannan hoolt, et plats on prii.

Cyrano: Jah! Enne seitset siit nad ära vii

ja hoolsalt vaheuksed sule!

Anna sulg, Ragueneau!

Ragueneau: Te saate luigesule.

 

6. Stseen (Lise, Ragueneau, Cyrano, 3 kaltsakpoeeti)

Lise: Su kaltsakad on siin!

Poeedid: Kolleeg!

Tuus meie masti.

Praekokast kotkas!

Jaa... siin lõhnab magusasti!

Siin tõesti magusasti lõhnab.

Tere Apollo, kes sa meil siin oled pagariks!

Ragueneau: Auväärt kolleegid! Ah!

Küll on mul hea teie seas,

ei mõista, miks!

II poeet: Me jäime hiljaks raas su mee- ja piimamaile,

sest rahvavool viis teel meid Nesle’i väravaile.

Kuus lurjust lebas maas seal, mõõgahaavad sees!

Cyrano: Siis kuus? Ja mitte viis?

Poeedid: Kes seda tegi, küll see oli alles mees!

Jah tõesti kange mees!

Cyrano: Ma armastan...

Poeedid: Üksainus mees ...

... see teada on,

... lõi sadat meest.

Terve tänav täis pussnugasid ja muud.

Rageneau: Ja kes küll oli siis see kange mees?

Poeedid: Ei ole teada! Ei tea!

Küll täna röövliurkais vandeid on ja nuukseid!

Cyrano: Ma armastan te juukseid...

Poeedid: ... oli see vast kange sell,

teist taolist ilm ei tea.

Cyrano: Kuid nii kui teid ma näen,

ma kaotan hirmust pea.

Ja alla kirjutab te truuim armastaja...

Ta saab mu enda käest –

allkirja pole vaja.

 

7. Roxane’i arioso ja duett Cyranoga

Roxane: Kabelisse tõtta nüüd

ja Neitsi Maarja pildi ette põlev küünal sea

ja palveta, et härra Cyrano mu siirust narruseks ei pea.

Ah! Jalg mul tõrgub,

kõrge tundub künnis sellel nii madalal poel.

Kuid mis armastusest, sünnib see on ikka sünnis.

Julguse ma leian armu toel.

Cyrano: Nii siis on saabunud see õnnistatud hetk.

Mis toob teid siia?

Roxane: Ah, et paljastaksin enda,

pean võima näha teis veel seda peaaegu venda,

kes mulle olite,

kes mängis minuga koos järve ääres,

kes meie lapsepõlves tookord

minuga päev-päevalt mängis.

Cyrano: Jaa... kord oli Bergerac me mängumaa...

Roxane: Veel kasvasid mõõgad pilliroos teil sellal...

Cyrano: ja takust oli juus te nukul Gabriellal.

Roxane: See oli mänguaeg.

Cyrano: Täis marju hapukaid...

Roxane: Kus tegite veel kõik, mis iial tahtsin vaid.

Cyrano: Veel olite ju laps, kel seljas lihtne seelik...

Roxane: Kas olin ilus?

Cyrano: Jaa. Ning armsalt ülemeelik.

Roxane: Teil vahel ronides läks kätte kriim või haav,

ja kui mu juurde tõi siis teid te rõõmus traav,

ma mängisin ema ja hüüdsin, nägu vali:

“Poiss, jälle jookseb verd su käest! Kas see on nali?!”

Oh! Aga ... see on liig! Kust saite selle haava?

Cyrano: Ah, Nesle’i kandis. Mäng käenahka veidi rikkus.

Roxane: Noh, andke siia, ma pisut puhastan.

On verine ka käis... Kas oli palju neid?

Cyrano: Ah, polnud sadat täis.

Roxane: Oh, palun jutustage.

Cyrano: Ei. Te mulle öelge parem nüüd seda,

mida öelda ei julgenud varem.

Roxane: Jaa... Ma möödunust jõin julgust ja nüüd,

jah nüüd ma julgen sedagi.

Ma... jah, armastan, jah väga armastan... kedagi,

kes sellest veel ei teagi,

kuid sellest kuulma peab ja teada saama peagi.

Kes eemalt, üle vahemaa

mind tummalt armastab ja kuumalt austab.

Ning kujutlege vaid – see imelik on,

ent väeosaks on ju tal just teie rügement.

Aga üksuseks tal teie kompanii on.

Ta on nii õrn ja peen, ta otsaees esprii on.

Ta on ka uhke, järsk ja ilus!

Cyrano: Ilus ka?!

Roxane: Jaa. Mis teil on?

Cyrano: Mis tema nimi on?

Roxane: Christian de Neuvillette.

Cyrano: Meil niisugust ei ole kompaniis.

Roxane: On. Täna hommikust.

Cyrano: Ja milleks on teil mind küll tarvis siis?

Roxane: Gaskoonidel ju olla õudne viis,

et provotseeritakse iga uut.

Cyrano: Ja siis?

Roxane: Ma mõtlesin... kui teie,

kardetuim me mõõgasellidest

tal aitaks pääseda duellidest...

Kui teie oleksite kaitseks tal...

Cyrano: Te väike parun on mu kaitse all.

Roxane: Te hakkate ta sõbraks?

Cyrano: Hakkan seks.

Roxane: Nii et duelle tal ei tule iial, eks?

Cyrano: Ei iial.

Roxane: Armastan teid selle eest mu armas.

Te olete nii vapper ja nii hea.

Ja öelge palun talle,

et ta oleks varmas ka mulle kirjutama.

Kirjutagu pea.

Cyrano: Ja-jaa.

Roxane: Mul aeg on minna.

Ja oma lahingust,

mis praegu mööda linna laineid juba lööb,

te jutustate ka, kuid teinekord.

Ja et ta kirjutaks, te ärge unustage...

 

8. Stseen (Meeskoor, Cyrano, Ragueneau, De Guiche, Jaloux)

Koor: Ju-huu, ho-hoo, he-hee Cyrano! Hei Cyrano!

Me sangar, meie sangar! Võimas!

Peen! Hulljulge! Lausa fenomen!

Hurraa! Veel ja veel!

Uhke on meie meel, et me Cyranos on nii vahvalt koos

hiilgav terav keel ja mõõgavirtuoos!

Sealt tuleb krahv De Guiche!

De Guiche: Te öine temp –

oh-hoo – võis olla lõbus pilt!

Ma teile kiitust toon selle eest marssalilt,

sest teatud võluta ei ole ka bravuur.

Ehk küll sel kaja on meil ülemäära suur.

Jah, liiga suur.

 

De Guiche: Poeet on luksus nüüd.

Teil poleks tõesti paha mind tulla teenima.

Cyrano: Ei, härra. Ma ei taha.

De Guiche: Teie vaimukus võib-olla

lõbustaks mu onu Richelieu’d.

Teid talle soovitan.

Jaloux: Nüüd läbi lööd!

De Guiche: Ja teie näidendis riim olla üpris sile.

Jaloux: Nüüd lavatee on lahti ka su näidendile.

De Guiche: Te talle viige see.

Cyrano: Tõepoolest...

De Guiche: On tal ju klaar,

kus muuta, kärpida kui tarvis värss või paar.

Cyrano: Ei! Veri tarduks mul, kui töös, mis minu oma,

üks võõras parandaks ka üheainsa koma.

De Guiche: Teil ohtralt uhkust on.

Cyrano: See teile selgeks sai?

I kadett: Sulgloomi neid täis oli terve kai!

II kadett: Kes pätid palkas, see eks vihast tuld nüüd löö!

I kadett: Kes võis nad palgata?

De Guiche: See oli minu töö.

On selge ometi:

aumees blameeriks iseenda, kui ise nuhtleks.

Üht Lignière’i taolist värssmaakrist joomavenda.

I kadett: Rasvased trofeed...

Cyrano: Teie sõbrad võivad teie käest nüüd kätte saada need.

De Guiche: Kas “Don Quijote” teil loetud on?

Cyrano: Rida realt.

De Guiche: Kuid mulle paistab,

siiski mitte sealt, kus tuuleveskitest on kõne.

Sest nii mõne, kes ründab neid, lööb porri veskitiib!

Cyrano: Või üles taevatähtedeni viib.

 

9. Stseen (Christian, 3 kadetti, Jaloux, Cyrano, meeskoor)

Meeskoor: La-la-laa...

III kadett: Hei, vaikust!

Cyrano las räägib meile oma öise loo.

II kadett: Et kuuleks ka see väike nöbikoon.

Christian: Kuidas? Nöbikoon?

III kadett: Nojaa, kes pole verelt ega näolt gaskoon.

I kadett: Kuid nii kui köiest toas, kus veel on poonu laip,

ei sõna sellest meil – teil on ju nõtke taip?

II kadett: Hoolt kannab tema mõõk, et kaote ilmast siit te,

kui teete sellele ka pisimagi viite!

Jaloux: Cyrano sa oma öine lugu lagedale too!

Meeskoor: Räägi, Cyrano! Jah, lase tulla! Räägi! Pajata!

Cyrano: Hea küll!

 

10. Cyrano jutustus (Cyrano, Christian, 2 kadetti)

Noh, läksin mööda kaid, ei kõppu ega kippu,

ja tahmakarva pilv kuu ette vajus rippu

ning polnud pimedas üht valgusvinagi

nii et ei näinud seal ma

Christian: Oma ninagi.

Cyrano: Kes on see mees?

I kadett: Me uus kadett Christian de Nouvillette.

Cyrano: Aa... siis... eeh...

Tont! Hea küll...

Ma ütlesin, et kuul must pilv just oli üll

ja siis ma mõtlesin, et kaitseks seda ahvi,

surmkindlalt vihastan mõnd hertsogit või krahvi

ja hiljem saada võin talt mööda...

Christian: Nina!

Cyrano: ... mööda pead,

ning vaevalt loota on sest üldse miskit head,

kui pistan

Christian: Nina!

Cyrano: ... käe suurhärrade afääri.

Kuid ütlesin ei see gaskooni araks tee.

Tee mis su kohus, või sa ei ole sina!

Seal äkki pimedas saan hoobi.

Christian: Mööda nina!

Cyrano: ...No kurat! Välja kõik!

I kadett: Nüüd võttis tiigri virgeks.

Cyrano: Kõik, peale tolle seal!

III kadett: Nüüd teeb ta tolle sirgeks...

 

11. Cyrano ja Christiani duett ja stseen (Cyrano, Christian, Jaloux, kadetid, meeskoor)

Cyrano: Noh, tule emba mind.

Meeldivaks sa mulle tegid enda.

Ning tea – sa embad minus Roxane’i venda

või peaaegu nii: ta nõbu isa poolt.

Christian: Oo issand küll!

Siis taevas ise kandis hoolt...

Kas loota võin, et ta mind salliks?

Cyrano: Võib-olla.

Christian: Oo, kuidas hindan teie tutvust kalliks!

Cyrano: Soo? Sel sümpaatial on rabav suund ja hoog.

Christian: Oh andeks!

Cyrano: Kuid ilus poiss on küll see võllaroog...

Ta ootab kirja sult

Christian: Siis kõik on läbi!

Sest sõnades ma olen loll.

Nii loll, et tapab häbi.

Roxane on nõudlik daam.

Mul iga lootus kaoks, kui lahti teeksin suu.

Cyrano: Kui oleks mul mu hinge jaoks nii kaunis sõnastaja...

Christian: Kust leida sõnu?

Cyrano: Laenad mult, kui vaja!

Roxane ei pettuks eal, ei muutuks jahedaks...

Kas tahad, et me koos ta hurmaks, meie kaks?

Christian: Kuid kuule –

Cyrano: Kui pole sõnu sul, et öelda, mis sus keeb,

kui oma kidakeelsust manad,

las toimida siis koos – sinu suu ja minu sõnad?

Christian: See sulle lusti teeks?

Cyrano: See tõesti oleks minule..

see oleks lõbusaks ideeks.

Poeedid ideede eest ju tihti kallilt maksid.

Ma täiendaksin sind, kui sa mind täiendaksid.

Su varjus kõnniksin, su vari ja su vaim.

Sa oleksid mu vorm ja mina sinu vaim.

Christian: Kuid kiri? Mõelda mul on sellest piin.

Kust seda võtta?!

Cyrano: Su kiri talle – säh – on siin.

Christian: Teil oli siis...

Cyrano: Jah, ikka meil on taskus sellist varu,

sest Dulcineasid neid meil leidub ülearu

ja sestap pole eal meil teisi kallimaid kui need,

kes kuju vaid me unelmates said...

Christian: Kuid ... kas Roxane’ile siin kirjas sobib kõik?

Cyrano: Oo jaa, seal muuta kriipsugi ei saa.

Christian: Oh sõber!

Jaloux: Me tiigril peas on pühamehe sära?!

Üks põsk sai hoobi – teist ei pööra ära?!

II kadett: Nüüd võib ka rääkida ta ninast, mulle näib.

Mis lõhn siin mulle ninna käib?

Eks ole teile käib see otse kopsu?

Misasja haistate siin teie?

Cyrano: Kõrvalopsu!

Meeskoor: Juh-huu! Ho-hoo! Cyrano!

Act II

12. Roxane’i aaria

Roxane: Ju õhtune on õu ja loojang läidab taeva

ja jälle täis mu põu on imelikku vaeva.

Ah jumal, tunnen näost ju õhetama löön ma,

kuid iseenda ees võin möönda,

pean ju möönma, et see on armastus.

Christian, Christian!

Nüüd viimaks ma ta olemusest aimu saan.

Ta muusa vahest kaob ja kaob ta kõnest värskus,

kuid võrratuid ideid ta samas puistab järsku.

Jah tühisusi neid, mil siiski suur on kaal,

ei lausu kaunimalt küll ükski ta rivaal.

Ta ümber ent just see loob uue võlupinge,

et aina ilmsemalt ta kõnes kuulen hinge.

Ja samas on mul hirm,

De Guiche ju piinab mind kui äiksepilv, kui parm.

Ja ta ei küsi mõrtsukate hinda.

Ta viipel minu kallis arm võib saada mõõga rinda.

Ah, Christian, mu arm,

juba loojang läidab taeva

ja jälle täis mu põu on imelikku vaeva.

Ah, Christian!

 

13. De Guiche’i ja Roxane’i duett

De Guiche: Ma tulin teatama:

Arrasi all me rünnak jooksis liiva.

Adjöö, ma lähen sõtta nüüd.

Roxane: Ah nii!

De Guiche: Kuid teid, ma näen,

see jutt üks raas ei riiva.

Seal mul üks rügement käe all on.

Just too, kus teenib teie nõbu –

see kiidukukk Cyrano.

Noh, tõotan teile, et ta tümaks teen!

Roxane: Christian!

De Guiche: Mis on?

Roxane: Jõu tahab liikmeist võtta,

et keegi, keda... läheb äkki sõtta.

De Guiche: Mu lahkumine teeb teid leebemaks.

Roxane: Mu nõole osaks saab siis te kättemaks?

Te plaan on saata tulle see mu nõbu?

Oh, vilets kättemaks!

See talle on ju lõbu.

Ma teaksin küll, mis teeks ta vihast hulluks, ent...

De Guiche: Ja mis see oleks?

Roxane: See, kui jäetaks rügement gaskoonikikkaid vahtima Pariisi,

kui teised võitlevad!

De Guiche: Oo naiselikku kättemaksuviisi!

Näib, nagu te mind veidi siiski armastaks?

Sest nõu andes, kuidas karistada teda,

ma armutõendit näen.

Roxane: See ongi seda.

De Guiche: Gaskoonide teekäsk jääb minu tasku.

Oo, teete hulluks mu,

ma lahkuda ei saa.

Kui näen teis tunnet virvendamas,

ma lahkuda ei saa.

Oot! End peidan kloostrisse! Siin naabruses, siinsamas.

Mind lahkunuks peab linn.

Võin tulles maski võtta.

Oo, lubage üks päev mul hilineda sõtta!

Roxane: Ei...

De Guiche: Luba!

Roxane: Ma ei saa...

De Guiche: Ma palun!

Roxane: Ei, sest teis ma ihkan kangelast!

De Guiche: Oo, mul jääb süda seisma!

Ma sõidan. Hüvasti!

Roxane: Mu sõber, tänan teid!

 

14. Stseen (Cyrano, Roxane, Christian)

Cyrano: Mu sõber, tänan teid!

Roxane: Ah, teie...

Cyrano: Mina jaa.

Noh, kuidas läheb te sümpaatial?

Roxane: Meid järjest rohkem seob ta vaimu hiilgav heie.

Cyrano: Ta on nii vaimukas?!

Roxane: Veel vaimukam kui teie.

Kuid krahv De Guiche’i jutt jäätüki pillas mulle põue.

Ma sooja riide võtan toast,

ma tulen kohe õue.

Kui tuleb Christian, siis las ta ootab.

Cyrano: Ja kas teada ma saan, mis teemat tal on täna loota?

Roxane: Ei mingit, ütlen: fantaseerige.

Motiivil armastus. Improviseerige!

Kuid olge sellest vait!

Cyrano: Vait kui haud.

Christian: La-laa....

Cyrano: Christian! Sain teada kõik

ja sulle õpetan, mis täna vajad.

Christian: Nüüd aitab!

Cyrano: Sa vastu ajad?

Christian: Roxane nüüd ju reetnud on oma armumise.

Ja möödas on mu hirm. Nüüd räägin ise.

Üksainus suudlus ning mul kindel jalge all on pind!

Ta tuleb...

Ei, sa ära jäta mind!

Cyrano: Nüüd üksi rääkige, misjöö.

 

15. Stseen (Roxane, Christian, Cyrano)

Roxane: Nii ilus ilm ja õhtu saabub...

ja meid ei seira ükski silm...

Ma kuulan, kõnelge...

Christian: Ma armastan teid, armas...

Roxane: Sel teemal jaa...

Christian: ... Roxane, teid armastan...

Roxane: Ja varmas teil olgu vaim...

Christian: Ma teid...

Roxane: Ma kuulan...

Christian: ... teid armastan...

Roxane: Ja veel...

Christian: Ja veel... sest mõttest...

mul nõnda heaks läks meel,

et sina mind ju ka?

Eks või ju öelda nii ma?

Roxane: Oh, ma ihaldasin koort,

te pakute vaid piima.

Christian: Kuid...

Roxane: Te öelge kuidas mind te...

Christian: Ah, väga!

Roxane: Ja see on kõik?

Ka tundevarjundeist te rääkige ja kõigest muust...

Christian: Oh issand,

nüüd ma kaotan viimsed sõnad suust!

Roxane: Oo, kui kaoks teil esprii,

kui vaim teil minetuks,

see oleks halvem veel,

kui jääks te inetuks.

Nüüd minge

ja oma kõnekus taas püüdke noota!

Christian: Roxane!

Roxane: Ma tean, te armastate mind!

Christian: Ah, oota!

Roxane: Adjöö...

Cyrano: Noh, seda menuks pean...

Christian: Ma suren...

Cyrano: Asi annab seada...

Sa pole seda väärt, kui tahad teada.

Kuid seisa rõdu ees

ja mina varjust siit kõik sulle sosistan.

Noh, hüüa nüüd!

Christian: Roxane! Oo püha taevas!

Roxane: Ei, ei! Te jutt on tuim.

Christian: Aa, oh, ma suren armuvaevas!

 

16. Rõdustseen (Cyrano, Christian, Roxane)

Cyrano: Arm kasvab põues mul...

Christian: Arm kasvab põues mul...

Cyrano: ...ja seob mu keelt ja kättki

Christian: ...ja seob mu keelt ja kättki

Cyrano: Too rüblik... ah, mu põu

Christian: Too rüblik... ah, mu põu

Cyrano: ...ta meelest on ta kätki

Christian: ...ta meelest on ta...

Roxane: Kuid miks te saate silbi suust vaid pikas viivus?

Kas on te fantaasial jälle jooksva tiivus?

Cyrano: Ei, nii ei lähe!

Roxane: Jah, teie vaimukusesööst on täna nõnda loid.

Miks nii?

Cyrano: See tuleb ööst.

Mu sõnad pimedas ju otsivad te kõrva...

Roxane: Kesk pimedust peaaegu nagu tõrva

on minu omadel nii hõlpus.

Cyrano: Selge see: neil ülalt alla hõlpsalt liugleb tee,

kuid minu omadel on tõusta raskem samm.

Roxane: Te jutt on äkki hoopis ladusam...

Teil on ka teine hääl.

Cyrano: Oo jaa, sest seni rääkisin ju läbi...

Roxane: Läbi mille?

Cyrano: Läbi uima, mis haarab mind te ees.

Nüüd esmakordselt kui ma võin teid vaid aimata,

kui helki ülal sääl – nüüd räägin päriselt.

Roxane: Ja nüüd, mis sõnad saan ma teilt?

Cyrano: Kõik need, mis arm mu suhu toob!

Kõik teile terve sülem!

Sind armastan, see õnn on kõigest, kõigest ülem!

See teeb mu hulluks!

Sind armastan!

Ah, su nimi, õrn ja hell on kui kellatila

ja mu süda on ta kell.

Ah, mu süda väriseb,

ma teisiti ei ela

ja tulvil olen nagu kell su nime hela!

See öö, see õhk, see tund,

mul hingetuks jääb rind:

ma puistan südant ja soov on sul kuulda mind.

Ah, mu sõnad leidsid jõu nii,

et neist seal kõrgel väriseb su põu.

Roxane: Jah, nutan ja värisen ja kuulun sulle kallis.

Cyrano: Nüüd jääb vaid surra, nüüd tulgu surm!

Roxane mu sõnu kuulis

Roxane mu sõnu sallis ja joobus neist.

Ma teilt ei palu enam muud, kui seda üht,

et kord te mulle...

Christian: ...annaks suud.

Roxane: Kuidas?

Cyrano: Oota!

Roxane: Te palute?

Cyrano: Ma jah... ma palusin teilt kingi kaunima,

kuid oma jultumust pean ise taunima.

Christian: Miks siis?

Cyrano: Vara veel.

Christian: Varsti nagunii.

Cyrano: Jah, tõesti – nagunii...

Siis parem juba nii...

Üks suudlus... ah, Roxane, mis on see muud,

kui väike saladus, mis kõrvaks arvab suud;

hetk igaviku häält, kui kuulaks mesipuud

või kaunis kooskõla, mille sees on lillemaigu rõõm.

Viis sisse hingata teist südant väike sõõm

ja keeleotsaga üks kübe maitsta hinge...

Roxane: Ah, eks tulge nüüd siis noppima

seda südamete sõõmu ja lillerõõmu.

Roxane: Eks tulge noppima...

Cyrano: Noh, roni!

Christian: On see aus? Ma üha kahtlen, kas...

Roxane: ...seda saladust, lillerõõmu...

Cyrano: Roni, mühakas!

Roxane: ...ja südamete rõõmu ja hetke lõpmatust!

Roxane: Ah! Roxane!

Cyrano: Ah! Roxane!

Su suudlusest ma osa saan:

neil huultel, kust su suu on joomas armumõnu,

su huuled suudlevad ju minu huultelt tulnud sõnu...

 

17. Stseen (Kaputsiin, Roxane, Christian, Cyrano)

Kaputsiin: Hei, mademoiselle Roxane!

Kui aadressist pimedas ma aru saan,

siis see on õige maja.

Roxane: Jaa, mis teil on vaja?

Kaputsiin: Üks kiri teile!

Roxane: Ma tulen kohe alla.

Kaputsiin: Üks väga aus senjöör

siin pruukis auväärt sulge küll pühas asjas vist.

Roxane: Krahv De Guiche?

Christian: Ei, ta ei julge...

Roxane: Veel julgeb,

aga lõpp on nüüd sel julgusel!

Aa, nõbu Cyrano!

Tulge lugege, mis kirjutab me sõber krahv!

 

Te keeldu rikkusin. Nüüd olen kloostris.

Mu teate teile toob üks lihtsameelne munk,

kes midagi ei aima.

Liig  lahke oli pilk te silmist!

Nüüd peate leppima, et taas te juurde tulen.

Te majast ära saatke kõik ja võtke vastu see...

 

See kiri kõlab nii:

Mu preili, tõrksus kuskile ei vii.

Teil tuleb alluda.

Nii nõuab kardinal ja põhjused on veenvad tal.

Teie kätte sellepärast toob need readki

siin üks ülimalt diskreetne kaputsiin.

Ja meie soov on,

et te mõistaksite asja ise

ja tema õnnistaks teie abiellumise.

See kohe sündigu.

Te kaasaks saab Christian.

Ma saadan sinna ta.

Te valust aru saan ja olen ikka teie...

ja nii edasi... ja nii edasi...

Kaputsiin: Oh, väärt senjöör!

Ma teadsin aina üha,

et asi siin ei saa muud ollagi kui püha!

Roxane: Kui hirmus!

Noh, ma võtan risti kanda...

Te leidke midagi,

mis sunniks De Guiche’i peatuma siin veerandtunniks.

Cyrano: Küllap ma leian...

Käes! Leidsin!

 

18. Cyrano kuulendude luiskelugu (De Guiche, Cyrano)

De Guiche: See neetud kaputsiin!

Ei kihku ega kõhku.

Kus ta küll jääda võis?

Mis see siis on?

Kust see mees siis siia kukkus?

Cyrano: Kuu pealt.

De Guiche: Kustkohast?

Cyrano: Kõrgelt langedes on alati see oht,

et endal segaseks jääb langemise koht.

Te mulle öelge, kus maal minu tee maha laskus

ja millisesse paika mind tõi minu tagumendi raskus?

De Guiche: Ma tahan mööduda!

Cyrano: Oi ehmatust!

Siin maal näovärv on süsimust.

Siis on siin Aafrika!

De Guiche: See on mul mask.

Cyrano: Ah soo! No siis see linn on siin Veneetsia.

De Guiche: Mind ootab daam!

Cyrano: No siis see siin on ju Pariis!

De Guiche: Narr, aga lõbus narr.

Cyrano: Ja teie tahate nüüd teada vähemalt...

De Guiche: Ma tahan mööda!

Cyrano: ...kuis see kuu on tehtud lähemalt.

De Guiche: Ei, tahan...

Cyrano: ...teada mult, kuis sinna tõusin vist?

Ma selleks pruukisin üht oma leiutist.

De Guiche: See mees on hull.

Cyrano: Ma selleks pruukisin üht oma leiutist.

De Guiche: See mees on hull.

Cyrano: Viise mul on kuus,

et tõusta taeva alla.

De Guiche: Ah kuus?

Cyrano: Jah, kuus! Mul viise selleks on kuus!

Kui küünla ma võtan end riidest valla,

ja täis kui jõulupuu sean enda

sedamaid kristallist pudeleid täis kastepisaraid.

Ja nii nagu päike kastevee viib õhku auruna,

nii viib ta maast ka minu.

De Guiche: Soo, see on üks.

Cyrano: Terastoru seest, kui rohtu raisata,

võin lasta laengutel end ruumi paisata!

De Guiche: Kaks...

Cyrano: Kuna kerkib suits nii nagu linnutiib –

pall suitsu täitega mu üles õhku viib.

De Guiche: Kolm...

Cyrano: Imemast ei tüdi härjaüdi noor kuu.

Ma härjaüdiga end võidma olen südi.

De Guiche: Neli...

Cyrano: Või veel mind tõstab tuulerõhk,

kui tulepeegleist anumais on hõrendatud õhk.

De Guiche: Teeb viis...

Cyrano: Rauast plaadile mul minna on veel viis

ja magnetrauda heita õhku siis.

Plaat minu järele viib magnetile, nii et kõrvus vile,

uus heide, jälle uus ja siis...

De Guiche: Ja siis?

Cyrano: Ja siis... ja siis...

Monsieur, te küllaminek nurjus. Nüüd on nad paaris.

De Guiche: Kas ma olen purjus?! See nina... Cyrano!

 

19. Stseen (Kaputsiin, De Guiche, Roxane, Cyrano)

Kaputsiin: Mis ilus paar! Kõik teile tänada!

De Guiche: Jätke hüvasti.

Madam, veel täna ta viib kaasa rügement.

Roxane: Viib kaasa? Sõtta? Kadetid ju ei lähe?!

De Guiche: Nüüd neil tuleb minna.

Act III

20. Jaloux’ ariooso

Kui imelised on need kodunurga lood

ja armas hellus igal pilli viisil.

Siin on me orud, soon sinist lättevett

ja õhtu rohelus ja kodukatus,

te juuspehme suitsulõng.

Ah, sel muusikal on kodumurde hõng.

Nii palju armsust igas pillitoonis,

et meie hing, me hing on jälle kord Gascogne’is.

 

21. Stseen ja Christiani aaria (Jaloux, Cyrano, I ja II vahisõdur, Christian)

Jaloux: Nad paugutavad seal, oh võtaks neid tont, mu poisid ärkavad!

Näod – kel kui kriips ja kel kui kitsejälg.

Narr küll, et linnapiirajad on rõngas ja neil on nälg.

I vahisõdur: Kes tuleb?

Cyrano: Bergerac!

II vahisõdur: Kes tuleb?

Cyrano: Mina, sa loll!

Jaloux: Kas oled haavatud?

Cyrano: Ei! Terve iga toll.

Hispaanlastel on kombeks mööda lasta must igal hommikul.

Jaloux: Kuid kas kirja pärast päev päevalt läbi rinde?

Cyrano: Ma tõotasin: Roxane saab tihti kirju talt.

Jaloux: Ja kuhu nüüd?

Cyrano: Järgmist kirjutama.

Christian: Oh, Roxane, veel suigatada unne,

et tunda veel kuidas lõhnab sinu juus.

Sest ärgates mul igakord on tunne,

et lahkume ja valuvahk on uus, on valu uus.

Oh, mu Roxane, ma tänu võlgnen sulle,

et minu suu ei tea, et mul on nälg,

sest minu minnes oma huuled sa andsid mulle

ja minu suul on nende jälg.

Oh, mu Roxane!

Ma siinses kõlevinges öös sulle salata ei või:

ma tunnen tühjust ihus ja ka hinges,

kui mõtlen, kes ja kuis mul sinna maha jäi.

Oh issand, elu on nii narr ja kirju,

et unest parem lohtu otsib mees,

kui tema noorik saab talt üksnes kirju,

kus kaunid küll, kuid võõrad sõnad sees.

Ah, mu Roxane,

veel suigatada unne, et hoida sind

ja tunda suul su suud.

 

22. Stseen (Jaloux, 2 kadetti, kadettide koor, Cyrano, De Guiche, Christian)

Jaloux: Nüüd vaestel poistel suult kaob une magus jälg...

Kadett: Mul on nälg!

Jaloux: Sarv äratust ju puhus ja jälle ärkab kõhumure.

Kadetid: Oh issand, näljast kasvõi sure!

Mul hambad karjuvad!

Cyrano: Siis salvad vihasemalt.

Kadetid: Kõht mul kõmab!

Cyrano: Rünnakuks signaali lööme temal!

Kadetid: Nälg! Nälg!

Jaloux: Hei, pidage nüüd suu!

De Guiche sealt tuleb!

Cyrano: Ta ärgu nähku, et norutame nii.

Kaardid välja kähku ja käima partii!

De Guiche: Ma tüdind kuulmast olen taas ja taas,

et teie junkrud mind ei austavat üks raas.

Ma järjest teateid saan,

kadetid rääkivat, ma olla intrigaan.

Hea küll.

Meilt lahkus öösel pool armeed,

et minna katma moonatoomis teed.

Kui vaenlane nüüd ründab

Jaloux: Ega ta ju tea

De Guiche: Ta kahjuks teab.

Ja rünnak tuleb pea.

Kuid peate kuulma kõik:

mul oli juhus vaenlasele teatada,

et siin see lõik on meie rinde nõrgim lõik.

Ma seda tegin, et neid eksi viia.

Nüüd tuleb rünnak nimelt siia.

Ja teie kohus on see peatada.

Cyrano: Nii kallate siis meile välja oma sappi!?

Ma palun taluda mu tänu selle eest.

De Guiche: Teil moeks ju võidelda on vastas sada meest.

Veel kord ma tulin teile selles appi.

Christian: Kuule, Cyrano!

Ma tahaks tead sa mida:

et ta saaks mult veel,

et ta mult saaks veel paar viimast kaunist rida...

Cyrano: Et see just täna on,

ma tundsin seda – ja kirjutasin...

Christian: Jaa? Anna siia!

Ja see...

Cyrano: Mis?

Christian: Väike sõõr?

Cyrano: Mis sõõr?

Christian: See on ju pisar!

Cyrano: End sisse elada...

...see mängu hurma lisab!

Need read... Su meelest narr näib mu poeedi juut,

kuid kirjutades neid mul peale tuli nutt!

Ah, surra, tead, ses miskit hirmsat pole,

kuid temast lahkuda ja jäävalt – see on kole!

Sest enam teda ma... meie... sina... ei näe vist eal...

 

23. Stseen  (Jaloux, 2 vahisõdurit, De Guiche, Roxane, Christian)

Jaloux: Mis lärm see on?

I vahisõdur: Üks tõld! Hispaania poolelt!

Ja kutsar hüüab, nii et rõkkab leer,

et me ei laseks, et kuninga kurjeer!

De Guiche: Mis? Kuninga kurjeer?

Pead paljaks ja ritta marss

kõik sada võllarooga,

et ette sõita saaks ta kuningliku hooga!

Roxane: Tere! Pilt on karm...

De Guiche: Teid saadab kuningas?

Roxane: Jah, ainus õige arm!

Christian: Oh issand, miks sa tulid?

Roxane: Ma kohe seletan.

Jaloux: Kustkaudu?

Roxane: Läbi Hispaania liini.

De Guiche: Ja mismoodi?

Roxane: Sõitsin. Ja kui peatati,

lasin kardina akna eest ja naeratasin...

Jaloux: Ja kui küsiti?

Roxane: Mul siis tuli teha väike valepatt –

ma vastasin, et sõidan vaatama kallimat.

Ja luisata mul polnud häbi,

sest öelnuksin ma meest,

siis mind küll iial ei oleks lastud läbi.

De Guiche: Nüüd peate lahkuma!

Pool tundi on ehk ainult mahti.

Roxane: Ei! Ma jään!

Ma mõistan ju: siin läheb lahing lahti.

Cyrano: Moedaam sangariks, see pakub teile lõbu!?

Roxane: Monsieur de Bergerac, ma olen teie nõbu.

Ja mul on kübar peas,

mis selles lahingus just nimme sobib mulle!

Krahv De Guiche võiks nüüd lahkuda või ta jääb tulle!

De Guiche: No see on liig mis liig!

Hei! Tooge mulle püss, jään siia siis!

Naist hätta jätta – ei see pole minu viis.

Sõdurid: Ta jääb! Hurraa, ta siia jääb!

De Guiche: Teid kaitseme, madam, vankumatus reas!

Terveks jääb iga juus ja kübar ka ta peas!

Jaloux: Madam, teid kaitstes las surm meid pärida

I kadett: Kui enne saaks ainult veel midagi närida!

Roxane: Jaa, ka mul on nälg.

Vein, eelroad, praetud püüd –

kõik kähku platsi nüüd!

Cyrano: Su huumor, kallis nõbu,

siin küll väärt on võllast...

Kust meil neid roogi võtta?

Roxane: Minu tõllast!

Ja-jaa! Mu kutsarit te kaege lähemalt.

Teid juba tervitab ta kaabu ääre alt.

Väärt mees, kellest hiljuti sai minu köögivaldjas.

Ja siin mu seltsidaam.

Sõdurid: Oo, Ragueneau!

Oi meie lahke haldjas!

 

24. Ragueneau ja seltsidaami võõrustuslaul (Ragueneau, seltsidaam, meeskoor)

Ragueneau: Mu härrad, teid söömaga tervitan ma!

Mu austatud härrad, teid joomaga tervitan ma!

Au tehke püüle, kalkunile, seale!

Ja punktiks praadide krõbedale reale

siin – palun õllekruus, siin – palun veinikann,

et võtta alla, vahele ja peale,

Koor: Alla, vahele ja peale!

Seltsidaam: Mu härrad,

kes öelda küll ometi teaks,

mis roaga nüüd lõppema peaks,

see meie lõuna võlulaualooke?!

Oi, võtke maitsta sööke ja jooke, oi,

võtke maitsta sööke ja jooke,

sest härra Ragueneau’l on teile pakkuda

veel kõige tagatipuks arvake nüüd, mida?!

Koor: Mandlikooke! Maitsvaid mandlikooke!

Seltsidaam, Ragueneau: Jaa, krõbedaid, lõhnavaid mandlikooke!

 

25. Söömingustseen ja duett

(Roxane, Christian, Ragueneau, seltsidaam, kadettide koor)

Koor: La-la-laa....

Seltsidaam: Kas soovite veel rooga?

Ragueneau: Või üks veinisõõm?

Seltsidaam: Ja ärge rutake.

Te sööte liigse hooga!

Christian: Nüüd ütle, mis siia sind tõi?

Nii ohtlik on tee, ma mõelda ei või,

et jõhkraist vägedest ja relvatärast sa tulid läbi...

Roxane: Kõik sinu enda süü –

sinu kirjad... nende pärast!

Christian: Ah, need mõned kirjad?!

Seltsidaam: Kas soovite veel praadi või veini?

Ragueneau: Au tehke püüle!

Seltsidaam: Au tehke kalkunile!

Ragueneau: Au tehke seale!

Seltsidaam, Ragueneau: Ning alla, vahele ja peale üks veinisõõm!

Roxane: Ah, lugesin, mu arm, su kirju taas ja taas

ja kõigist joobusin, sest iga leheraas neist

on nagu pillanuks su süda õielehe

ja sõnad lõhnavad neil armust,

mis on ehe ja hea ja võimas.

Christian: Ja nüüd sa tulid..?

Roxane: Oh mu arm, mu käskija, mu mees!

Nüüd põlvili su ees ma tulin paluma sult andeks:

suur solvang andesta, mis sa mult algul said,

kui armastasin sind su ilu pärast vaid.

Christian: Roxane, ja nüüd?

Roxane: Siis võitu sai su hing su välispoolsest särast

ja nüüd ma armastan sind sinu hinge pärast.

Ja ilu, millega mus sulatasid jää,

nüüd, kus näen selgesti,

ma üldsegi ei näe!

Christian: Ah, Roxane, ei võlu mind see arm,

ma tahaks lihtsamat.

Et veetleks minus see...

Roxane: See sarm, mis armastama sind

on naisi pannud varem.

Kuid see kuis sind praegu armastan

on tuhat korda parem.

Christian: Ei, Roxane, parem oli nii!

Roxane: Mu arm, sa midagi ei tea –

just nüüd mu armastus on tõeline ja hea!

Sest hing, mis sind sinuks teeb,

see teeb su mulle kalliks ja vähem säravaks...

Christian: Oh, vaiki!

Roxane: Ka siis ma sind salliks ja jumaldaksin veel,

kui kaoks kõik ilu sult

Christian: Kas siis ka inetult?

Roxane: Jaa, ma vannun!

Christian: Oo jumal...

Roxane: See peaks sind rõõmustama...

Christian: Jaa...

Roxane: Mis sul on?

Christian: Üks hetk...

Paar sõna seal... niisama...

Roxane: Mis?

Christian: Et neil poistel seal

helgem oleks surma minna

sa mine naerata kord neile.

Mine sinna, mu kallis.

Roxane: Hea küll...

 

26. Christiani surm (Christian, Cyrano, Roxane, Jaloux)

Christian: Cyrano! Hei, Cyrano!

Roxane mind ei armasta!

Cyrano: Kuidas?

Christian: Ta armastab mu hinge, see on sind!

Ja sina armastad ju teda ka.

Armastad ju?

Cyrano: Jaa...

Christian: Kui hull?

Cyrano: Kui miljon hulle!

Christian: Siis ütle talle!

Cyrano: Ei iial! Vaata näkku mulle!

Christian: Ta ütles, et ka näotult ta mind veel armastaks.

Cyrano: Kas tõesti ütles?

Christian: Jaa.

Sa ütle talle kõik ja kõigest priina tehku ta valik.

Cyrano: Ei! Milleks seda piina...

Christian: Ta armastagu mind, mind ennast.

Kui ei, siis ei!

Käin ära seal – seal, kus on patarei.

Sa ütle talle kõik, ta tehku valik. Roxane ...

Cyrano: Ah, oota!

Roxane: Mis on?

Christian: Roxane, kuula...

Cyranol on sulle tähtsat öelda.

Cyrano: Ja läkski... Läks kui nool!

Roxane: Ta vist ei uskunud mind...

Aru ma ei saa –

Cyrano: Kuid teie rääkisite tõtt?

Roxane: Jaa! Ka inetult ma teda armastaksin veel.

Cyrano: Ka inetult kui lõust, kui mask?

Roxane: Ta mulle oleks kõigist kenam.

Cyrano: Te teda tõesti armastaks?

Roxane: Võib-olla veelgi enam.

Mis terav lask...!

Cyrano: Kas on see võimalik?

Ja õnn on siin?

Kas tõesti? Roxane, ma...

Jaloux: Cyrano!

Cyrano: Mis on?

Jaloux: Tasa!

Cyrano: Ah!

Roxane: Mis on?

Cyrano: Nüüd ütelda ei saa ma seda iial!

Roxane: Christian!

Jaloux: Esimene kuul...

Cyrano: Ma rääkisin, ainult sind ta armastab, vaid sind.

Roxane: Christian, mu kallis

Jaloux: Rünnak algab!

Roxane: Tal külmaks läheb rind.

Näost on ta nii surmavalge.

Tal põues kiri on... Mulle!

Jaloux: Püssid palge!

Cyrano: Roxane, jää jumalaga!

Jaloux: Tuld!

Epilogue

27. Stseen (naiskoor, seltsidaam, Jaloux, Roxane, Ragueneau, Cyrano)

Naiskoor: Tu solatium et refugium, Virgo Mater Maria,

tu solatium et refugium.

Virgo Mater Maria, virgo Mater Maria.

Quid optamus, per te speramus ora, ora pronobis!

Tua gaudia et suspiria Juvent nos, o Maria!

In te speramus, ad te clamamus ora pronobis!

Virgo Mater Maria.

Ave Maria, gratia plena,

Dominus tecum,

benedicta tu in mulieribus,

et benedictus fructus ventris tui

Jesus

Sancta Maria, Mater Dei,

ora pro nobis peccatoribus,

nunc et in hora mortis nostrae.

Amen.

 

Seltsidaam: Ma tervitan, monsieur Jaloux.

Jaloux: Kui tüli see ei tee, madame Roxane’ile te võiks must sõna viia.

Seltsidaam: Ta iga silmapilk just tulemas on siia.

Jaloux: Siis pole tarvis. Ootan siis niisama. 

Kas kõik on vanaviisi?

Seltsidaam: Madame’il? Jaa.

Ju viisteist pikka aastat ta kannab leinarüüd,

ja põues Christiani viimane kiri

nii nagu oli tal nii on ka nüüd.

Jaloux: Ja Cyrano?

Seltsidaam: On muutumatult jäänud täpseks meheks

ja käib Madame’il külas, niiöelda ajaleheks.

Kord nädalas monsieur mu prouale

kõik uudised buketis toob lauale.

Jaloux: Kui näete Cyranod enne kui mina,

diskreetselt palun kandke hoolt

ja hoiatage teda marssal De Guiche’i poolt ja minu poolt.

Me paljud sooviksid talle tuld ja turma.

Ja marssal täna kuulnud on palees, et Cyrano,

kui muidu ta ei sure, saab varsti õnnetumat surma.

Seltsidaam: See on ju hirmus...

Ma lähen toon Madame’i siia.

Jaloux: Kuid talle ärge rääkige.

See oleks talle ainult mure.

Ragueneau: Monsieur Jaloux!

Oh issand! Mul on õudne uudis!

Täna hommikul ma olin teel me vaese sõbra ...

Ta astub tänavale... Järgnen talle, näen:

aknal, mille alt ta möödub,

mingil matsil käest libiseb üks raske tammepakk.

Bergerac saab hoobi.

Jaloux: Mõrtsukad!

Ragueneau: Ma jooksen tuulekiirul –

ta on seal maas –

ja auk – suur auk siin laubal.

Üksi jäi poolsurnult sängi ta!

Ja tõusta – surmaga see oleks mängida.

Roxane: Ju kellalöökidel on juba lõpp

ja veel ei kostagi ta kepi kõpp ja kõpp

nii nagu viisteist aastat iga nädal see kostnud on sel minutil.

Ei jäänud kordagi te hiljaks viisteist aastat ja täna –

mis see on?!

Cyrano: Jah, hull mis hull!

Ma vihast otse keen, sest külas oli mul...

Roxane: Kes?

Cyrano: Tüütu võõras...

Roxane: Kas keegi mulle teatu?

Cyrano: Ei, ei!

Roxane: Kas noor või vana?

Cyrano: Ma ütleksin, et eatu...

Roxane: Ja teie?

Cyrano: Näitasin siis talle lihtsalt ust

ja ütlesin: “Monsieur, ma palun andestust, mul ees on visiit

ja loobuma ei sunni ka teie mind!

Ehk kõnniksite tunni.

Roxane: Mis on?

Cyrano: Ei, ei... Need valud mööda saavad.

Roxane: Kuid mis teil on?

Cyrano: Ah need... Arrasi-aegsed haavad,

mis vahel, teate ju...

Roxane: Mu sõber... Miks ei tea...

 

28. Kirjastseen. Cyrano surm. (Roxane, Cyrano, Jaloux, Ragueneau, naiskoor)

Roxane: Christiani koltund kirja all

ka minul haav on seal

ja pisarad on veel ja veri kirja peal.

Cyrano: Kord ütlesite – te ei paneks pahaks,

kui seda loeksin.

Roxane: Kas te tahaks?

Cyrano: Jaa, täna küll.

Adjöö, ma lahkun nüüd, Roxane.

Roxane: Kas valjult loete?

Cyrano: Ma tunnen, et täna pean ma surema...

Ja nüüd kõik lausumata sõnad,

kõik ütlemata arm mind vaevab murena.

Nüüd jumalagajätt, ma tunnen, käes on nüüd...

Roxane: Te loete, aga...

Cyrano: ... ja hüüda tahaksin

ja hüüan jumalaga mu armas, mu kallis arm...

Roxane: Aga hääl, te hääl on justkui kuulnuksin kord seda juba sääl...

Cyrano: Mu süda lahkunud teist ei ole silmapilguks

ja kuis ta verd sel minutil ei tilguks –

ta surreski veel täis te kallist nime on Roxane!

Roxane: Kuis näete lugeda, kui täitsa pime on?

See kõik... olite ju teie!

Cyrano: Ei, Roxane!

Roxane: Jah, äkki...

Alle nüüd ma kõigest aru saan!

Cyrano: Ma polnud...

Roxane: Nähtavale tõuseb mulle

nüüd kõik te üllameelne vale:

need kirjad olid teilt,

kallid sõnad kõik ju teilt!

Cyrano: Ma vannun...

Roxane: Ja see hääl... öösel...

teie hing mu pani värisema!

Mis kõik võib sündida nii kauge aja takka...

Kuid miks te olite kõik need viisteist aastat vakka,

kui selle kirja peal nii kõnekalt on pisaraidki teilt...?!

Cyrano: Kuid veri siin on Christianilt.

Ragueneau: Mis mõtlemata samm!

Jaloux: Ta tõusis asemelt,

see on ta surm, madam!

Roxane: Siis see, mis tahtis teil just hinge matta?

Cyrano: Mul uudised jäid teile lugemata:

ka viimane neist –

too, et täna tapeti puupakuga te nõbu Cyrano.

Roxane: Oo! Ainsast armsamast kaks korda ilma jään.

Cyrano: Nüüd vabandage, mul on juba minna kiire:

kuu mulle järele, näe saadab oma kiire.

Ta külma särasse nüüd tõusen siit niisama –

seks täna masinat ei peagi leiutama.

Ei! Mitte toolil maas!

Mind ärge toetage!

Kui ta on tulekul, ma ootan püstipäi...

ja mõõk on pihus mul.

Kes olete kõik?

Teid palju on, mis kole!

Mu vanad vaenlased –

kas ma ei tunne siis teid, mis?

Säh, vale! Said sa! Ah-haa!

Ka kompromiss, eelarvamused, argus, lollus, orjameel,

säh veel! Säh veel!

Tean küll, et alla jään ja kaon,

kuid võitlen ikkagi ja torkan, raiun, taon...

Veel sähke! Sähke veel!

Mu loorberid kõik rebite mult ära,

kuid miski, mille sära on puutumatu,

miski – jaa,

mis mulle jääb – on mulgi...

Roxane: Mis asja mõtlete?

Cyrano: Oma kaabusulgi.

CD “Cyrano de Bergerac”