LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD-series Great Maestros. Beethoven, Brahms. Kalle Randalu, Estonian National Symphony Orchestra, Neeme Järvi

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

CD Jerusalem. Hortus Musicus

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

LogoAfricanRound

AFRICAN ROUND
2012–2013

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja sõdadest laastatud paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames maasturitel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale. Üle 29 000 kilomeetri ja 24 Aafrika riiki (+ 3 riiki hiljem) 5 kuuga 2 Land Cruiseril. Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Kamerun - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.


Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne-ja Loode-Aafrika

Ettevalmistus

R 11 nov 2011

Nagu varasemategi ekspeditsioonide puhul, nõnda tuleb ka käesoleva reisi ettevalmistamist alustada umbes aasta varem. On juba kujunenud traditsiooniks, et koguneme selleks mu Maakri tänava ateljee-stuudiosse. Kohal on Siiditee tuuri ja Arktika-Antarktika meeskondade aktiivsem osa − Aafrika kujuneb kindlasti keskmisest raskemaks ning seetõttu on mõistlik see ette võtta tuleproovi läbiteinutega.
Tiina, kes on African Roundi idee initsiaator, tutvustab reisi kontseptsiooni kõige üldisemas plaanis ning pakub välja perioodi järgmise aasta oktoobrist 2013. aasta märtsi-aprillini. Selle ajaga peaks olema võimalik teha kellaosuti liikumise suunas ring ümber Aafrika. Tutvustan reisikaaslastele marsruudi visandit. On selge, et pole võimalik kokku saada ekspeditsiooni-meeskonda, mille kõigil liikmetel oleksid ühesugused huvid ja eesmärgid. Erinevad on ka inimeste ajaressursid, füüsiline ettevalmistus ning riskitaluvus. Kõvemini kostavad nende hääled, kes näivad olevat enam huvitatud Musta Mandri loodusest ja rikkalikust loomariigist, ekvatoriaalse piirkonna hõimudest, tõusust Kilimanjaro tippu ja arheoloogilistest paikadest. Huvi rannapuhkuse, suurlinnade ja Araabiamaade vastu on leigem. “Araabiamaade vastu on leigem” − see on leebelt öeldud. Põhja-Aafrika sündmused on endiselt rahvusvaheliste uudiste keskpunktis. Tuletagem meelde... Mullu detsembris müüs keegi 26-aastane Tarek al-Tayeb Muḥammad Bouazizi (araabia k طارق الطيب محمد البوعزيزي) Tuneesia pealinna tänaval linnavõimude loata aedvilju. Kui naissoost linnaametnik püüdis teda takistada ja trahvida, ning kui Muḥammad Bouazizi sai veel järgnenud solvangute osaliseks, süütas ta linnavalitsuse esisel platsil end põlema, millega andis tõuke Araabia kevadena tuntuks saanud protsessi käivitumiseks. Esialgu näis köögiviljadega kaubitseja demonstratiivene enesetapp vaid ühena case’idest, mille sarnaseid on viimastel aastakümnetel varemgi aset leidnud, ka Aafrikas. Ent sel korral võttis sündmuste areng sootuks kardinaalsema suuna. Miks just sel korral? Miks mitte mõne varasema sarnase intsidendi järel? Tundub, et 2010. aastate alguseks oli aeg küps olulisteks muutusteks. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas olid viimaste aastate jooksul toimunud arengud, mis olid omal moel jõudnud ummikusse. Araabia maailm oma senisel kujul oli saanud “valmis”. Põhjused revolutsioonilisteks muutusteks olid olemas, tarvis oli vaid ajendit. Võrrelgem situatsiooni sajanditaguse ajaga: Austria ertshertsog Franz Ferdinandi mahalaskmine Sarajevos 1914. aastal polnud globaalses mõttes määrava tähtsusega sündmus, kuid ometi vallandas Esimese maailmasõja. Sest asjade seis ebastabiilses Euroopas oli sõjaks küps. Sarnaselt raputas Bouazizi meeleheitlik samm mitte üksnes Tuneesia pealinna, vaid sai impulsiks sündmuste jadale, mida ei suutnud peatada riigipiirid. Tuneesiast alguse saanud rahutused levisid peagi Egiptusesse ja Liibüasse, kui rääkida vaid Aafrikast. Kõigis nimetatud maades olid senised valitsejad sunnitud diktaatorirolliga hüvasti jätma. Jaanuaris pidi peale 23-aastast valitsemist kodumaalt lahkuma Tuneesia president Zīn al-’Ābidīn bin ’Alī (زين العابدين بن علي), veebruaris loobus pea 30-aastase valitsemise järel ametist Egiptuse president Muḥammad Ḥusnī Sayyid Mubārak (محمد حسني سيد مبارك). Ning paar-kolm nädalat tagasi pidi mõnituste saatel elust lahkuma skandaalne kolonel Mu’ammar al-Qaḏḏāfī (مُعَمَّر القَذَّافِي), kes oli Liibüa riigitüüri juures alates aastast 1969. Mõni rida eespool oli juttu aediviljade müümisest, nüüd on põhjust naasta aedviljade teema juurde veidi morbiidsemas kontekstis. Nimelt, enne Liibüa kõrbeliiva alla sattumist oli koloneli surnukeha neljaks päevaks rahvale vaatamiseks välja pandud kaubanduskeskuses (!) aedviljade säilitamiseks mõeldud külmikus. Jah, muidugi külmikus, sest oktoobri lõpp on Aafrika põhjaosas veel piisavalt palav ja me elame ikkagi kõrgeltarenenud 21. sajandil.
Qaḏḏāfī on nüüd lahkunud, kindlasti leiavad Liibüas aset olulised muutused. Kuid kas paremuse poole? Ja kuidas mõjutab Põhja-Aafrikas toimuv meie reisiplaane? Kõivõrd reaalne on Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse läbimine järgmisel sügisel? Eelnimetatud sündmuste valguses on mõistlik jätta meie reisi Põhja-Aafrika osa täpsustamine järgmisesse aastasse, ehk saab selleks ajaks olukord selgemaks. Ent ärgem hellitagem liiga suuri lootusi peatsete positiivsete muutuste ja lahenduste osas!

Neli rännumeest kavatsevad reisi kaasa teha kogu ulatuses, ülejäänud seltskond liitub ekspeditsiooniga etapi kaupa. Aafrika idaossa soovijaid on sedavõrd palju, et selleks etapiks peame kohapealt rentima kolmanda maasturi.

N 24 mai 2012

Neil reisimeestel, kel on plaanis kaasa teha kogu “African Round”, tuleb läbida 27−28 Aafrika riiki, kusjuures Eesti kodanikele on neist viisavabad vaid kaks. Paljude riikide puhul võtab viisataotluse menetlemine 2 nädalat ning kui lisada passide edasi-tagasi saatmine, võib mõne viisa saamiseks kuluda pea terve kuu. Arvestagem, kui palju aega võtaks kõigi vajalike viisade hankimine. Igatahes vaid 2 passi (põhi-ja lisapass) olemasolu puhul osutub see ülesanne peaaegu lahendamatuks. Oleks tarvis vähemalt 2 lisapassi. Tänu mitmetele abivalmis inimestele paistab siiski õrn lootusekiir, et passi- ja viisaprobleemidele on võimalik leida lahendus.
Keerulisem on lugu autode kindlustusega. Eestis tegutsevatest suurtest kindlustusfirmadest pole ükski valmis sõlmima kindlustuslepingut, mis kehtiks sedavõrd kõrge riskifaktoriga maailmajaos. Lõpliku eitava vastuse annab ka rahvusvaheline, maailma üks vanimaid ja suurimaid kindlustusseltse RSA, kes oli meie partneriks Arktika-Antarktika ekspeditsioonil. Vaadanud üle kavandatud marsruudi, ütlevad kindlustusagendid nagu ühest suust: “Küsimus pole selles, kas autodega võib midagi juhtuda, küsimus on, millal juhtub.” Me ise oleme optimistlikumad, kuid see optimism ei veena kindlustusfirmasid. Toyota oli valmis meile andma 7 kuuks kasutamiseks kaks Aafrika oludeks spetsiaalselt ettevalmistatud Land Cruiserit, kuid algusest peale oli tingimuseks, et autod peavad olema kindlustatud. Hetkeseisuga tundub, et Aafrikasse tuleb minna isiklike maasturitega, millel puudub Aafrikas kehtiv kindlustus (jutt ei käi liikluskindlustusest).

R 17 juuni

AfricaRoute350Kahel viimasel aastal on antud mitmel korral lootust, et aastal 1994 suletud Maroko-Alžeeria riigipiir võidakse peagi avada. Sellele optimistlikule lootusele tuginedes kavandasingi “African Roundi” esialgse marsruudi nõnda, et saabume üle Gibraltari väina Marokosse ning jätkame teekonda kellaosuti liikumise suunas − Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Sudaan jne. Tänaseks on enam-vähem selge, et Maroko-Alžeeria piir jääb endiselt suletuks. Ka Araabia kevade järgne Liibüa pole rahulik. Paar päeva tagasi ilmusid paljudesse uudisteportaalidesse videolõigud, mis kirjeldavad presidendivalimiste eelset olukorda Kairos ja Egiptuses üldse. Kas presidendivalimiste järel on välismaalastel üldse asja Egiptuse lõunaossa? Kuidas on võimalik jõuda Aswānist Sudaani põhjaossa Wadi Halfasse? Milline on olukord Sudaanis? Need küsimused on endiselt vastuseta. Lisaks, veel aasta tagasi eksisteerisid õhkõrnad lootused, et võib-olla õnnestub kulgeda Sudaanist läbi Eritrea Etioopiasse. Kahjuks pole Ida-Aafrika selles osas märgata liikumist positiivsuse suunas ning ka Eritrea-Etioopia piir on endiselt suletud. Kõik see sunnib kavandatud reisimarsruudi uuesti üle vaatama ning tegema sellesse vajalikud korrektiivid (vt kaarti vasakul).
Hetkel tundub, et kõige mõistlikum on saata autod merekonteinerites Ida-Aafrikasse Djiboutisse ning alustada reisi sealt, kuigi seegi pole kõige turvalisem lahendus. Sellega seoses nihkub reis umbes kuu võrra edasi, perioodile novembrist aprillini.
Arvestades Aafrikas valitsevaid pingeid ja ebastabiilsust, tuleb valmis olla muudekski võimalikeks ootamatusteks ning reisisihtide muutmisteks. Turvatunnet ei sisenda olukord Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Nigeerias, Mauritaanias ja Malis, ent vähemalt esialgu püsivad need maad meie reisiplaanides.
Nagu eelnevast jutust on selgunud ja nagu ülalolevalt maakaardilt näha, lisaks Araabia kevadest haaratud maadele jäävad meist sel korral puutumata ka mandri lõunaosa riigid − Lõuna-Aafrika Vabariik, Svaasimaa ja Lesotho. Kes teab, võib-olla õnnestub see valge laik likvideerida lähiaastatel eraldi ettevõtmisena*.

* Viie aasta jooksul pärast “African Roundi” teostubki vähemalt osaliselt ekspeditsiooni sabaots”. Veebruaris-märtsis 2014 viibime Lõuna-Aafrika Vabariigis ning kahes väikeses müstilises mägikuningriigis − Svaasimaal ja Lesothos, veebruaris-märtsis 2018 teeme ringreisi Sudaanis Niiluse jõe ning Nuubia kõrbe piirkonnas.

N 5 juuli

Tänaseks on reisiseltskond lõplikult formeerunud. Ja just nüüd valdavad mind tunded, millest on isegi häbi kirjutada. Olen viimastel nädalatel püüdnud tutvuda hetkeolukordadega Musta Mandri probleemsetes piirkondades ning otsida internetist vastavaid uuemaid reisiblogisid. Samuti olen lugenud mitmete suurriikide valitsuste kodulehekülgedel olevaid uudiseid, reisisoovitusi ja hoiatusi. Miks just internetist? Raamatutena ilmunud reisikirjelduste info on enamasti ju vananenud. Netis kirjutatakse röövimistest, pantvangistamistest, haigustest, korruptiivsetest piiriametnikest ja politseinikest, läbimatutest teedest, mineeritud aladest ja ei-tea-millest-kõigest-veel. Peaksin ju ometi olema hästi “karastunud” reisija, olles käinud kontserdireisil sõja-aegses Iraagis, viibinud India-Pakistani konfliktisituatsioonis, ületanud rindejoone Kurdistani relvakonflikti ajal, olnud tunnistajaks juutide ja araablaste vahelistele sõjamängudele, seisnud silmitsi püssikuuliga Afganistanis, kulgenud mööda Ameerika narkotrasse, hulkunud öistel aegadel kahtlase kuulsusega linnaosades, “mänginud peitust” julgeolekutöötajatega Põhja-Koreas... Hirmu tunne on enamasti olnud mulle võõras, ent nüüd äkitselt puhkeb meeltes paanika, ma kardan! Kardan väga nii enda kui teiste pärast! Korraks käib peast läbi isegi mõte, et tuleks kogu ekspeditsioon ära jätta. Ei, häbenen tulevaste reisikaaslaste ees tunnistada oma hirmu. Ka loetud reisiblogidest avastatud hirmulood jätan vaid enda teada, pole ju mõtet külvata asjatut paanikat. Asjadega tuleb lihtsalt edasi minna, kuid samas pöörata enam ja enam tähelepanu turvameetmetele, mis aitaksid minimeerida kõikvõimalikke riske.

Kuna Eestis pole Aafrika riikide saatkondi ega konsulaate, tuleb viisade taotlemiseks pöörduda Stockholmis, Pariisis, Berliinis, Riias ja Londonis asuvate saatkondade poole. Ja nii lendabki Tiina 3 päevaks Stockholmi. Etioopia viisad õnnestub passidesse saada samal päeval, Namiibia viisad lubatakse väljastada nädala pärast. Ent Zimbabwe ja Keenia viisataotluste esitamisel ilmnevad esimesed tõrked.

Heitkem pilk korraks kliimakaardile... Kas oleme valinud ekspeditsiooni jaoks sobiva aja? Ühest küljest ei tahaks ju Eestimaalt lahkuda suvel, pigem tahaks olla kodust eemal külmal ja pimedal ajal. Mõistlikum on siiski lähtuda imastikutingimustest Aafrikas. Siit aga komplikatsioonid algavad. Kui reisi kestuseks on 5 kuud ja kavas on läbida sedavõrd erinevaid piirkondi, on võimatu kõikjal vältida vihmaperioode.
Nagu mujalgi, nii ka Aafrikas sõltub ilm paljudest juhuslikest faktoritest ja lokaalsetest iseärasustest, kuid paljude aastate kogemused võimaldavad siiski teha üldisemaid prognoose. Etioopias on tavaliselt kuiv oktoobrist aprillini, vihmaperiood on maist septembrini. Ida-Aafrikas (Keenia ja Põhja-Tansaania) on kuiv detsembrist märtsini, vihmaperioodid aprillist juunini ja novembris-detsembris. Lõuna-Aafrikas ja Lõuna-Tansaanias on kuiv maist augustini, vihmaperiood novembrist märtsini. Kesk- ja Lääne-Aafrikas on kuiv oktoobrist märtsini, vihmaperioodid juunist septembrini ja rannikualadel septembris-oktoobris. Loode- ja Põhja-Aafrika kõrbepiirkondade sademetehulk ei oma meie jaoks sedavõrd tähtsust. Kui panna kokku meie reisigraafik ja detailsem ilmastikustatistika, siis suure tõenäosusega pääseme suhteliselt kuiva nahaga läbi Djibouti, Etioopia, Keenia, Angola, Kameruni, Nigeeria, Benini (?), Togo (?), Ghana (?), Mali, Senegali, Mauritaania, Lääne-Sahara ja Maroko. Troopilisi vihmasadusid saame arvatavasti tunda Tansaanias, Malawis, Mosambiigis, Zimbabwes, Botswanas, Namiibias, mõlemas Kongos, Gabonis ja Elevandiluurannikul (?).
AfricaToKilimanjaroKuivõrd mõjutab ilm reisimist? Kindlasti kaasnevad vihmaga teatud ebamugavused telkimisel, ka paljud teed ning ojad, jõed ja vadid võivad muutuda läbimatuks isegi 4WD-maasturitele. Samas, näiteks muljed Victoria joast, Okavango deltast, Etosha nõost, Kongo ja Nigeri jõgedest on rohke vee korral kindlasti kordades võimsamad. Ja Aafrika lääne- ja loodeosas võivad kuival perioodil vägagi häirivaks saada Sahara suunast puhuvad harmattan-tuuled, mis sageli toovad endaga kaasa sedavõrd tohutul hulgal liivatolmu, et see segab mitte üksnes pildistamist ja filmimist, vaid täidab ka ninasõõrmed ja hingamisteed.

L 4 aug

Eelseisev reis nõuab osavõtjatelt kindlasti nii mentaalset kui ka füüsilist vastupidavust. Seda viimast läheb eriti tarvis tõusul (pildil vasakul) Kilimanjarole ja see on meile kõigile teada. Sestap püüame − kes enama, kes vähema regulaarsusega − kehale füüsilist koormust pakkuda. Minu sedalaadi ettevõtmised piirduvad peamiselt jalgrattasõiduga, suve lõpuni püüan umbes 2 korda nädalas teha ümber Viimsi poolsaare 45-kilomeetrise ringi. Olen parajasti Randveres tagasiteel Tallinna poole, kui näen kedagi jalgrattal püssikuulina mööda kihutamas. See pole keegi muu kui Raivo. Lühikese vestluse käigus selgub, et tema treeningudistantsid on kusagil 60 km kandis. Soovime teineteisele jõudu ja peagi näen ta üha kaugenevat kuju eesoleva kurvi taha kadumas. Ega’s meistrite vastu saa.

E 27 aug

AfricaCarTentTäna tegeleme matkavarustuse hankimisega. “Matkaspordi” poest ostame kraami, mis on vajalik toidu valmistamiseks välitingimustes (priimused, gaasiballoonid, kerged toidunõude komplektid, Adventure Foodi dehüdreeritud matkatoidud). Matkariietuse, -jalatsite ja seljakottide osas jääme truuks “Salomoni” kaubamärgile. Paljudel meist on osa varustust alles eelmistest reisidest, mida aga pole, selle tellime A&T Spordist.
Käimas on ka maasturite reisiks kohandamine. Juba on osaliselt paigaldatud vajalik varustus ja lisaseadmed: kängururauad, küljetorud, karterikaitsed, vints, klaaside turvakiled, DC/AC 220 V pingemuundurid, lisatuled ja “Autohome Overcamp” katusetelgid (pildil vasakul). Kõrgemale on viidud sildade tuulutusavad, takistamaks vee sissevoolu jõgede läbimisel. Algsed 18-tollised veljed ja rehvid asendame 17-tollistega, sest kuuldavasti on mitmel pool Aafrikas raske leida 18’’ jämedamustrilisi Cooper Discoverer STT all terrain rehve. Hetkel on puudu veel digitaalsed raadioside agregaadid, SAT-seadmed ja antennid, varuosade komplekt ning lisavarustus raskete teeolude puhuks (puksiirtross, labidas, kirves, kokkurullitav “tee” kõrbeliivast väljasaamiseks jm). Lisaks installeeritakse autodele ka teatud seadmed turvalisuse tagamisesks, aga sellest on mõistlik detailsemalt mitte kirjutada.
Esialgu pole õnnestunud hankida Aafrika kaarte GPSile. Garmini Tallinna esinduses on saadaval GPS-kaardid kahjuks vaid mõne üksiku Aafrika riigi kohta.

T 2 okt

Üleeile päädis kontserdi ja salvestusega Leipzigi Gewandhausis mu Saksamaa-turnee koos Mitteldeutscher Rundfunk Sinfonieorchesteriga. Peale seda võinuksin lennata koju, kuid otsustasime Tiinaga jääda 2 päevaks Berliini “viisajahile”. Kuna osa Aafrika riikide saatkondi asub linnaservas endises Ost-Berlinis ja dokumentide vastuvõtt toimub vaid keskpäevani, siis aja kokkuhoiu huvides võtsime kumbki eraldi takso ning muudkui sõitsime ühest saatkonnast teise, et viia/tuua ankeete, tõendeid, fotosid, passe.
Kogu see viisandus on Aafrika riikide puhul palju keerulisem kui näiteks Aasia või Ameerika puhul. Mõni saatkond nõuab lisaks tavapärastele paberitele veel tõendit kollapalaviku ja koolera vastu vaktsineerimise kohta, teises on tarvis portugalikeelset (!) legaliseeritud väljavõtet karistusregistrist meie laitmatu tausta kohta, kolmandas küsitakse töökoha kinnitust ekspeditsioonijärgse töö jätkumise kohta, neljandas nõutakse panga tõendit vähemalt 2500-Eurose rahalise katte kohta krediitkaardile, viiendas läheb vaja küllakutset, kuuendas kinnitust riigist lahkumise (lennu broneeringu vm) kohta, seitsmendas hotellikohtade eelnevat broneerimist jne. Eriti üllatavana, lausa uskumatuna tundub Stockholmis asuva Angola Saatkonna nõue rõugete vastu vaktsineerimise osas. Saatkonna kodulehel www.angolaemb.se/embassy/visainfo.htm olev ingliskeelne tekst “INTERNATIONAL VACCINATION CERTIFICATE /.../ Smallpox” ei jäta võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Ometi on juba aastast 1980 kuulutatud rõugeviirus maailmas hävitatuks ja samal aastal lõpetati ka Eestis selle haiguse vastu vaktsineerimine. Teadaolevalt on rõugeviirus tänaseks säilinud vaid kahes laboratooriumis, Venemaal ja USAs. Muide, tekib küll küsimus − miks? Kas viirust hoitakse alles teaduslikul otstarbel või võimalikuks bioloogilise relva tootmiseks?
Ent tulgem tagasi hetketeema juurde, kokkuvõttes võiks eilse ja tänase päeva “saaki” hinnata päris heaks: kolm ja pool viisat. Tööpäeva lõpuks on reisiseltskonna passides lisaks juba varasematele ka Malawi, Kameruni ja Mali viisad. Ja siis veel see “pool” − Ghana viisasid veel kätte ei saa, kuid konsul lubab passid viisadega väljastada nädala pärast. Niisiis on tänaseks käes pooled vajalikest viisadest.

R 5 okt

Seoses varasemate reisidega troopilistesse piirkondadesse on mõned meist lasknud end vaktsineerida kollapalaviku, B-hepatiidi, A-hepatiidi, tetanuse, difteeria või kõhutüüfuse vastu. Kuid II, III ja IV etapist osavõtjatel, kes satuvad sellistesse riikidesse nagu Zimbabwe, Angola, Kongo DV, Nigeeria ja Senegal, tasuks kaaluda ka poliomüeliidi ja/või koolera vastu vaktsineerimist, sest eriti vihmaperioodidel võivad neis paigus puhkeda epideemiad. Ent nagu selgub, Eestis pole võimalik saada koolera vaktsiini. Kas äsja alanud arstide streigi tõttu? Ei, Ida-Euroopasse lihtsalt ei tooda koolera vaktsiini sisse.

R 19 okt

Meie 2 Land Cruiserit pakitakse hoolikalt ühte 40-jalasesse merekonteinerisse, mis peaks ülehomme asuma Tallinna sadamast teele Djibouti poole.

Muide, tänane päev − 19. oktoober − on omamoodi sümboolne seoses eurooplaste minekuga Aafrikasse. Täpselt 100 aastat tagasi kehtestas Itaalia oma ülemvõimu Liibüa pealinnas Tripolis, olles eelnevalt löönud lahingus Ottomani Impeeriumi vägesid. Või kui vaadata tagasi III sajandisse eKr, siis samuti 19. oktoobril purustas Rooma armee Hannibali juhitud Kartaago väed ning sellega lõppes ühtlasi Teine Puunia Sõda.

Lõpuks õnnestub ühelt Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsevalt firmalt hankida 16 GPS-kaardist koosnev komplekt, mis enama või vähema detailsusega katab suure osa Mustast Mandrist.

R 26 okt

Ebameeldiva uudisena selgub, et Jaanuse osalemine ekspeditsioonil on suure küsimärgi all. Põhjustest pole kohane avalikus blogis kirjutada.

R 9 nov

Enamik tulevasest reisiseltskonnast koguneb Maakri tänava stuudiosse, et läbi arutada viimased ärasõidueelsed detailid. On saanud selgeks, et Mari-Liis, Laura ja Uigur ei soovi ronida Kilimanjarole, see-eest on aga tekkinud 4 soovijat väljaspoolt ekspeditsioonimeeskonda, kes tahaksid tulla Aafrikasse just Kilimanjaro pärast.

Reisiapteek on koostatud proffide poolt ülima hoolikusega. Olles kuulnud järjekordsetest surmaga lõppenud malaariajuhtudest, otsustame lisaks profülaktilistele meetmetele reisile kaasa võtta malaaria kiirtesti ning samuti malaaria ravimid. Ekstreemsete juhtude puhuks sisaldab reisiapteek isegi vareplasmat. Ekspeditsiooni esimene etapil ja eriti Kilimanjarole tõusul võime mure arstiabi pärast unustada, sest meeskonnas on koguni 4 arsti: günekoloogiaprofessor Helle, anestesioloog Inga ning loomatohtrid Ain ja Urmas. Põhjalikkuse poolest silmapaistev Helle on jõudnud end kurssi viia mäehaigusega ning selle ennetamise ja leevendamise võimalustega. Vestlusest Hellega jääb kõlama mõte, et võib-olla kavatseb ta Tartu Ülikooli meditsiinitudengitele ette valmistada mäehaiguseteemalise loengutsükli. See kõik on tore, kuid kahjuks on kogu see meedikute staff meiega üksnes Ida-Aafrika etapil, jägneva kolme ja poole kuu jooksul võime loota vaid Jumala abile, aafriklastest ravitsejatele ja iseendale. Meie ülejäänud reisiseltskonnast on üksnes Tiinal mõningased meditsiini-alased teadmised, mis on omandatud nõuka-aegse Tartu Ülikooli haridusega kaasneva kohustusliku sõjalise õpetusega. Tiina kavatseb järgneva kahe nädala jooksul läbi teha veel kiirkursuse, et vajadusel teha malaaria testi, vereülekannet ja muud sellist.

Õhtuse lennukiga saabub ERPi esindaja Stockholmist järjekordselt viisajahilt. Saagiga võib rahul olla, passidesse on lisanudnud Kongo Vabariigi ja Kongo Demokraatliku Vabariigi viisad. Ülevaade suhtlemisest Kongo DV konsuliga ning viisade väljastamisest on üpriski pikantne. Kogu protseduur leidis aset suursaatkonnaks nimetatava korteri köögis, kusjuures nii viisaandmete sisestamine, passide tembeldamine kui sularaha lugemine toimus “töölaual”, milleks oli prügikasti veeres asuv pesemata nõusid täis kraanikausi äär.
On saamas lõplikult selgeks, et parimal juhul õnnestub meil saada Angola viisad vaid ühekordseks sissesõiduks, mistõttu tuleb loobuda esialgsest plaanist sõita läbi Cabinda, mis teatavasti on Angola enklaav. Peame mööduma Cabindast ida poolt ja sestap peame loobuma ka algsest kavast läbida ebaturvaline Kongo DV võimalikult kiiresti transiidina. Järjekordne kinnitus väitele, et Kesk- ja Lääne-Aafrika puhul tuleb reisisihtide kavandamisel valmis olla igasugusteks muutusteks.

K 21 nov

Merekonteinerid meie maasturitega asusid Tallinna sadamast teele täpselt kuu aega tagasi. Kokkuleppe kohaselt oleksid need pidanud jõudma Djibouti sadamasse täna, piisava varuga − 6 päeva enne meie jõudmist Djiboutisse. Ja nagu selgub, oli ainuõge otsus saata sõidukid teele nädalase varuajaga... Laeva hilinemise tõttu on konteineri kohalejõudmise uueks tähtajaks 28. november. Nädal ees või taga − see ei eruta meeli, sest oleme kõige sellega juba harjunud varasematel ekspeditsioonidel.
Reisi ettevalmistused võime lugeda peaaegu lõpetatuks, järgmisel esmaspäeval juba lendame Aafrika suunas. Sellega lõpeb käesolev blogi-sait. Seiklused algavad saidil African Round Blogi I: Ida-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.

Meeskond

Kogu reis: Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
I etapp / Ida-Aafrika: Aivo Spitsonok, Kaido Kepp, Inga Karu, Ain Starast, Hannes Loopere, Urmas Undrits, Mari-Liis Tamm
II etapp / Lõuna-Aafrika: Aivo Spitsonok, Raivo Pärnpuu, Jaanus Kuklane
III etapp / Kesk- ja Lääne-Aafrika: Tõnu Lilloveer, Priit Villemson, Andreas Lenk
IV etapp / Lääne- ja Loode-Aafrika: Ervin Mast, Mati Laine, Kristjan Jung

Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Anti Arak, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. /.../ Nii nagu on juba traditsiooniks saanud teha iga kahe aasta tagant üks pikem ekspeditsioon, stardib sama seltskond juba sel sügisel reisile ümber Aafrika. (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 7. septembrist 28. detsembrini 2013. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “Reis ümber Aafrika
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010